Jõulud vanasti

Jõulukaardi ajaloost meil ja mujal

Teadaolevalt anti 1843. aastal välja esimene jõulupostkaart, mille joonistas kunstnik John Calcott Horsely. See oli ühevärvitrükis ja kujutas koduses jõululauas istumist. Postkaardi leiutajaks peetakse aga Henry Cole`i.
1870. aastatel oli Inglismaal jõulukaartide saatmine juba levinud tava. Seega siis kogu Euroopas, sealhulgas Eestis, omaseks saanud komme saata jõulutervitusi ja häid soove temaatilisel jõulupostkaardil sai alguse Inglismaalt. Soomes saadeti esimene jõulukaart teadaolevalt 1871. aastal.

Eestis hakkas see komme levima 1880. aastate paiku ja XX sajandi algul oli jõulukaartide saatmine Eesti linnades üldlevinud tava, mis tasahilju levis maarahva hulka. Esimestel jõulukaartidel olid tervitused saksakeelsed, kuid vanad kaardid olid tihti tekstita. Tüüpiliselt kujutati talvist maastikku kirikuga, mida raamisid kuuseoksad. Punaste marjadega iileksioksa kujutamine jõulupostkaartidel pärineb inglise traditsioonist. Põlev küünal kuuseoksal, jõuluehtes ja küünlasäras jõulupuu olid XX sajandi alguse jõulukaartide tüüpmotiivid, mis on populaarsed tänaseni.
Kohalik jõulukaartide trükkimine hoogustus 1920. aastatest ning rahvuslike motiivide rõhutamine kujunduselemendina (rahvarõivais noored, eesti talu vinnkaevuga, jõuluvorstid, õllekannud jms) süvenes eriti 1930. aastatel.

Nõukogude aja näärikaartidel rahvuslikkuse suund süvenes. Kaartidel kujutati ka vanu jõulumänge, eestluse seisukohalt olulisi raamatuid (A. H. Tammsaare “Tõde ja õigus”).
1980 – 1990. aastatel hakati poes taas pakkuma jõulupostkaarte kirikute ja mitmesuguse kristliku jõulusümboolikaga.

Postkaartide saatmine on ilus traditsioon, mis saab hoogu juurde jõulude eel. Ümbrikusse rüütatud kaardid parimate soovidega saadetakse headele sõpradele ja tuttavatele, kes lähedal ja kaugel.
Aga kõigel on oma ajalugu, nii ka postkaartidel. Täpselt samuti on igal ajastul oma nägu, mis “maalis” pildid ja neil kajastuvad sümbolid. Neid lähemalt vaadates hakkavad nad sellele kümnendile omast lugu jutustama. Tihtipeale kujutavad joonistatud kelluke või õllekapp hoopis enamat, kui me esimese hoobiga arvame. Kuid kui element õigesti paigutada, kõneleb see tunduvalt värvikamalt.

1910 – 1920
XX. sajandi algul kujutati tihti inglise stiilis jõulupostkaarte punaste marjadega iileksiokstega. Eesti traditsioonilisse jõulukombestikku pole see taim eriti juurdunud, enamalt jaolt on postkaartidel ikka kuuseoksad või ehetes kuusk, mis on meie põhjamaa jõulupuu.

1920 – 1930
Sellele ajastule tüüpilised postkaardid olid tihti koloreeritud, fotografeeritud kaardil oli kujutatud õnnelikku noorpaari.

1930 – 1940
Ajastut iseloomustavad jõulukingitused. See oli aeg, kui Eesti lastele hakkasid jõuluvanad tooma kinke, sh ka veoautoga, saaniga, kelguga, kotiga. Jõulukaardid peegeldavad Eesti majanduselu edenemist.

1940 – 1960
1960. aastatel on väga vähe jõulukaarte, pigem saadeti uusaastatervitusi ehk nääritervitusi. Enamikul säilinud kaartidel on ümber pildistatud loodusvaated, kus on teerada lumes. Teeraja kohta on arvamusi, et tee annab mõtte, et aeg voolab ja inimene on vaid rändur igaviku teel. Värav sümboliseerib uue algust, silda teispoolsuses või üleminekut uude ajaperioodi. Tihti pildistati postkaartideks talveteemalisi joonistusi, mis saadetigi fotodena.

1960 – 1980
Kõige sügavamal stagnaajal on eestlaste näärikaardid nii etnograafilist ja rahvuslikkust rõhutavad, kui üldse veel olla saab. Enamikel kaartidel puudub sõnum selle kohta, mis puhul neid kaarte saata. Ometi teadsid kõik eestlased, et selliseid kaarte ei saadeta sünnipäevaks ega Nõukogude armee aastapäevaks. Siiski anti välja ka kaarte kirjadega NÄÄRITERVITUSED, häid nääripühi jms.
NSVL nääri- ja uusaastakaardid aga annavad endas edasi just näärivana, metsloomi, multikatetegelasi, ilutulestikku, saanidel kihutavaid näärivanasid, kellasid, isegi kosmonautika on nääridega seostatud.

1990
Üleminekuaeg. Erineva tehnilise kvaliteedi ja kunstilise tasemega jõulupostkaardid.
1990. aastate kaartidel leitakse, et päkapikkudele on jõulueelses müsteeriumis hõlpus rakendust leida. Tarbijamentaliteeti õhutav kommertstegevus vajab kingitusetoojaid ka enne jõulupühi, vähemalt kogu advendiajal. Ühendava joonena on kõigil kaartidel kasutatud kellukesi. Jõulukaardil imiteerib kelluke aisakella või kirikukella. Postkaardi saajale on see aga pigem nostalgiline pühadeaegse saanisõidu märk nagu laulusõnadeski: “Aisakellahelinal meil on jõulud jälle käes”.

2000
Müügile on ilmunud tohututes kogustes importpostkaarte – üks ilusam kui teine.
Silma paistab heategevuslike kaartide tekkimine nagu näiteks UNISEF. Üldiselt toob uus sajand kirevuse ka postkaartide sekka, kaardilettide ees lööb silme ees kirjuks. Moodne aeg on toonud kaasa omad uuendused: laulvad kaardid, e-kaardid, SMS-id, MMS-id jne.

TALUPERENAINE 1928
Kirjutanud prof. M. J. Eisen
Jõulud ja jaanipäev on kaks kõige suuremat wanade eestlaste püha. Nii eestipärased, kui jõulud ka näivad, ei kuulu nad ometi ainult eestlastele, waid nad on kõigi põhjamaade rahwaste pühad. Mõni wõiks wast wäita, et eks ta lõunamaa rahwaste pühad on. Tõsi, Kristuse sünnipäew on ühine põhjamaa, lõunamaa kui ka idamaa ja läänemaa rahwaste pühad, mitte aga jõulud oma esialgses tähenduses. Jõulud põlwnewad põhjamaade rahwaste paganusajast. Paganusaegsete jõuludega ühendati Kristuse sünnipäev ja nii said paganusaegsed talwised pühad kristliku sisu, milline jäänud neile meie ajani. Nimi „Jõul“ isegi on wõõrapärane. Skandinaawiast laenatud, mis tuletatud ühe arwamise järele sõnast „tigul“, teise järele sõnast „jol“ ehk „gehol“. Uurijate seletuse järele tähendawad jõulud lõbupüha ehk rõõmupüha. Meie ajal on jõulupuu kui jõulude lahutamatu tundemärk. Eestis kuulub jõulupuu pidamine wiimase aastasaja teisel poolel omandatud kommete hulka. Küll tunti jõulupuud juba mõni aeg waremini, aga ei talutaredes, waid sakste saalides. Linnades tehti jõulupuud õige üldiselt, maal aga tawalisesti ainult mõisates. Mäletan oma lapsepõlwest, et siis sai jõulupuud näha ainult mõisas, kuhu saksad kutsusid koolilapsigi, walmistades seega neile wäikest jõulurõõmu. Alles mõni aasta hiljemini jõudis jõulupuu otsaga koolimajadesse ja weel hiljemini taludesse, wähemalt neisse, kus leidus lapsi. Saja aasta eest oli jõulupuu eesti lastele ainult kuulu järele tuttaw. Eesti lapse jõulupuuks toodi heinad tuppa.

JÕUDNUD ON JÕUL
M. J. Eisen
Waikigu tuuled ja mässawad marud,
Kuulaku metsad ja awarad arud,
Kuulaku kuu ja tähed ja päike,
Kuulaku maa pääl suur ja wäike,
Meile on jõudnud jõul!

Vaadake, pimedas sähwatab walgust,
Pakases tärgahtab elu algust,
Uus aeg helistab heledalt kella,
Taevas kingib lootuse hella,
Tere tulemast, jõul!

Talwest saab üürikseks ajaks suwi,
Tülisid lahendab rahutuwi,
Pisarad moonduwad palsamiks, wiinaks,
Waevad lakkawad olemast piinaks,
Meile on jõudnud jõul!

TALUPERENAINE 1928 avaldab uued piparkoogiretseptid:
WALGED PIPARKOOGID
3 muna, pool naela suhkrut, 1 tl peenendatud kardamomi, 1 tl kaneeli, 2 spl sulatatud wõid, 4 spl haput koort, 1 tl põdrasarwesoola.
Munad ja suhkur lüüakse wahule, lisatakse maitseained, sulatatud wõi ja koor, põdrasarwesool jahudega kõige wiimaseks. Taigen pannakse paariks tunniks seisma, rullitakse siis wälja, wõetakse wormidega wäikesed koogid, pannakse määritud plaadile ja küpsetatakse harilikus soojas ahjus.

PIPARKOOGI VIILUD
3 muna, pool naela suhkrut, 3 spl suhkrut pruunistamiseks, üks neljandik naela wõid, 1 tl peenendatud kaneeli, 1 tl peenendatud nelkisid, 1 tl triiki soodat, üks neljandik naela jahu.
Munad ja suhkur lüüakse wahule, lisatakse pruunistatud suhkur, wahule hõõrutud wõi, maitseained, jahudega hästi läbi segatud sooda ning jahu niipalju, et saab rullida taigna. Lastakse mõni tund seista. Siis woolitakse pikad sõrmejämedused kangid ja küpsetatakse ahjus pannil. Wälja wõttes lõigatakse kangid weel soojalt wiltu wiiludeks.

SUUR PIPARKOOK
Poolteist naela siirupit, 2 naela jahu, kolm neljandikku klaasi suhkrut, pool naeka wõid, 2 tl peenendatud ingweri, 1 spl peenendatud köömneid, 1 kuhjaga tl soodat.
Kuuma siirupi hulka segatakse pestud wõi, ja kui see sulanud, sooda, suhkur, maitseained ning jahu. Taignat klopitakse hästi, tallatakse siis wõietud wormi wõi sügawale pannile ning küpsetatakse parajas soojas ahjus 1 kuni poolteist tundi. Hoidub hästi kaua alal.

Jõuludest endisel ajal
Jõulud on kõige suurem vanade eestlaste püha, mis nõudsid pikki ettevalmistusi. Peremees sõitis juba varakult veskile, vaadati hoolega järele, et kotisuud mitte tahapoole ei vaataks, see ei pidanud hea enne olema. Perenaine aga hakkas aegsasti hoolitsema jõuluvorstide eest. Päev enne jõululaupäeva tegi perenaine valmis jõululeivad ja –saiad. Leiba küpsetati mitmeti: vaesemad said aganateta rukkileiba või odrakaraskit, jõukamad pered aga nisuleiba.
Teisal tegi perenaine juba toomapäeval (21. detsembril) kaks leiba, ühe pika seakujulise leiva, kuhu torgati orgiga silmadki pähe. Ühe leiva tegi perenaine kuhikleivaks. Mõnes kohas seisid niisugused leivad kuni tõnisepäevani ja siis söödi ära. Teisal viis pereema ühe leiva jõuluöösel lauta loomadele, lisades leivale soola. Järele jäänud leiva söötis perenaine karjalaskmispäeval loomadele. Jõuluööl peeti silmas iga looma, kodulindudele anti teri, ka õue visati rehe alla jäetud peksmata viljavihk.
Jõululaupäeva hommikul tõusis perenaine poolest ööst üles ja hakkas küürima majariistu. Toast kanti kõik majariistad õue, kus neid peksti ja puhastati ning pühiti põrandad ära. Kõik pidi olema enne valget valmis. Hiljem köeti kaks korda ahju, küpsetati saia ja vorsti. Kui muul ajal anti liha jaopärast, siis jõuluajal võis süüa liha nii palju kui iganes taheti. Pereema sundis talurahvast sööma kaksteist korda, nii loodeti saada suvel head viljakasvu ja rohket loomade sigivust. Mõnes kihelkonnas nõuti 9 kordset söömist.
Jõulud algasid alates toomapäevast ja lõpetades kolmekuningapäevaga, niisiis rohkem, kui kaks nädalat. Need on ürgvanad talvekeskmepühad kõige pimedama aja auks.
Jõuluõhtu oli püha. Tähtede ja härmatise järgi püüti ära arvata tulevasügisest viljasaaki, sama eesmärgiga oli jõuluõlgede viskamine vastu parsi. Toit jäi kogu jõuluööks lauale seisma, et koju käima tulevad esivanemad oma osa saaksid. Oli kohane aeg ennustamiseks. Oli veel komme elutoas öö otsa tuld üleval pidada, sest päike vajas sel pimedal ajal toetust ning abi. Ka tehti riste ustele ja akendele, mis pidi kaitsma kurjade jõudude eest. Kindlasti käidi kirikus jõulujumalateenistusel. Siis oli Jeesus Kristuse sünnipäev.
Just jõulu ajal lastakse peremehel tina valada külma vette ja vaadatakse, mis kuju sellest tuleb. Samuti tuuakse põhud tuppa, pannakse need põrandale ja tuuakse kukk. Siis võtab iga noor neiu pihutäie teri ja kelle juurde kukk tuleb, see saab kõige ennem mehele.

Ajakirjast „Nädal pildis“ 1936. aastal kirjutab Tiiu Kadak:
(Kirjaviis muutmata)
Uue-aasta kombeid
Kuigi talviste pühade – jõulude, uueaasta ja kolmekuningapäeva pühitsemine on omavahel tihedalt seotud, märgitsevad mõningased iseloomustavad jooned ometi iga püha omaette tähtpäevaks. Ja ei ole kuidagi vaid iseloomustav nähe, et just jõuluks soovime üksteisele rõõmu ja uueks aastaks õnne – selles peitub oma ürgne, kindel loogilisus. Sest jõuluks sündis kord maailma Suur Rõõm, kuid uus aasta – jaa, see on hoopis midagi muud.
Vanad kreeklased ja roomlased ning teisedki Euroopa rahvad on varem uut aastat vastu võtnud talvisel pööripäeval. Alles kuulus Caesar nihutas selle päeva pühitsemise Juliaanuse kalendri kohaselt edasi ning tema järele asusid kõik Euroopa riigid samale seisukohale, Inglismaa küll alles 18. sajandi lõpul, kuid lõpuks temagi.
Ka päeva pühitsemises on üldiselt väga palju ühist, ikka ja jälle esinevad seal ühel või teisel kujul ohver, õnnesoovid ja kingid. Juba vanad jaapanlased on üksteist kinkidega meeles pidanud, samuti vanad roomlased, kes üksteisele on kinkinud raha, õlilampe, maiustusi ja muud.
Kirjad ja õnnesoovid olid muidugi päevakohase etiketi täitmine, asja väline külg. Palju olulisem ja huvitavam on aga uue-aasta vastuvõtmise sisuline pool, mis on mänginud inimsoo usundeis ja kombestikus määratu suurt osa. Sest nagu ühest suust ilmutavad üldiselt kõikide rahvaste uue-aasta vastuvõtmise kombed arvamist, nagu oleksid just vana-aasta ööl kõik haldjad ja vaimukesed lahti lastud, keda siis saab kuidagi oma eeltuleva aastakäigu kujundamiseks mõjutada või kellelt halvemal juhul saab lihtsalt natuke teadagi.
Ka muistne eesti rahvapärane usund on rikas selliseist vana-aasta kombeist. Kõige pealt tuli mitmesuguste ohvritega pühitseda vana-aasta lõppu ja uue algust, see pidi lepitama kõige möödunuga ja sidet looma sellega, mis oli tulemas eel. Kõige üldisemaks jõulu, aga ka uue-aasta ohvriks oli siga, nimelt orikas. Kui aga pere oli liig kehv, et tappa tõelise orika, valmistati leivataignast järeletehtud siga, mille perenaine ise valmis voolis ja küpsetas. See seisis kogu pühade aja laual ning alles vana-aasta õhtul või uue-aasta esimese päeva hommikul lõigati see paladeks ja viidi lauta loomadele, et need siis sööks ja seejärel hästi kosuks ning sigiks. Kuid enne leivapalade lauta viimist võis ette võtta veel nõidumist: peremees riputas igale palale soolatera; missuguse lehma leivapalal sool sulas, seda ootas aasta jooksul mingi äpardus või haigus.
Kuid enam kui hoolitsemine oma loomade ja põllu eest oli inimesele vana-aasta ööl tähtis ta enese tulevik. Enne kõike oli huvitanud teda surm ja abielu, sest just nende kahe küsimuse kohta on kõige enam vastuseid.
Üldist surevust võidi ennustada juba ilma järele. Kui vana-aasta ööl oli karge ja selge, siis oli kõigile lahedat elu oodata. Kui aga öö oli udune, siis pidi aasta jooksul palju surnuid, ka sõda saama.
Samuti tuli kõrvad lahti hoida vana-aasta öö häältele. Vaikus tähendas samuti vaikust ja rahu, kolistamine või lausa koputamine aga, et üht selle pere liiget ootasid kalmulised aasta jooksul oma juure. Veel võis surma ennustamiseks teha vana-aasta ööl tuhk leel hästi siledaks ja vaadata siis, kelle jälg seal järgmise päeva hommikul näha. Sellele pidi siis aasta jooksul Liiva-Hannus järele tulema. Kogu aasta sündmusi pidi aga hästi näha saama, kui minna salaja öösel kella 12 ajal välja ja vaadata läbi tagurpidi pööratud rangide maantee poole.
Ka peiu või kosilaste teadasaamist tuli toimetada täiesti üksi ja salaja. Kingaviskamine ei olnud just suur kunst – tuli see ainult üle pahema õla ukse poole heita ja siis vaadata: kui kinganina oli väljapoole – läks kinga viskaja aasta jooksul mehele, kummuli läinud jalanõu aga pidi tähendama kindlat surma. Ka millegi eseme, nagu näiteks hame või seeliku peitmine padja alla selleks, et siis näeks oma tulevast unes, ei nõudnud just suurt julgust. Palju rohkem külma verd aga pidi aga omama see neiu, kes soovis näha oma tulevase kaasa näopilti, nimelt sõrmuses. Tema pidi seda toimetama kuskil üksikus kambris, palakas üle pea, ning vaatama üksisilmi sõrmusele veeklaasis. Nii mõnigi piiga olla enese surnuks ehmatanud, kui keegi teine teda selle üksisilmi pingutava toimingu juures on puudutanud. Veel närvevapustavam trikk pidi aga olema üksiku küünla valgel kahe peegli vahel istumine ja ootamine, mil täpselt südaööl pidi peigmehe pilt ilmuma oma näo kõrvale. Mõnikord olla aga sinna ilmunud surnupealuu. Ja veelgi suuremat julgust nõudis minna ihuüksi pimedale ristteele ning oodata seal põlvili maas kuni ilmub hall mehike, kes kõigile küsimusile vastab. Palju kindlam oli siis juba joosta öösel välja tänavale ja küsida esimeselt vastutulevalt mehelt tema eesnime. Sellest võis sageli järgneda, et öeldud nime kandjast võis tullagi „tulevane“. Aga veel lõbusam oli valada toas teiste seltsis tulist tina külma veepange ning vaadata siis, kas sellest tuli sõrmus, kätki, laev või midagi muud. Ning lõpuks, kui sellest tuligi mõni ilmetu tombakas, leidus tal küljes olevat ometi küllalt krobelist sõmerat – ja see ju tähendama rikkust ja raha!
Kuid vana-aasta ööl on veel teine kummaline võim. Nimelt räägib rahvasuu, et täpselt aastavahetuse momendil omada vesi allikais tervendava, parandava, puhastava ja isegi noorendava jõu. Kui just sel hetkel pesta allika veega oma nägu, olla see juba teisel päeval piltilus! Ja veel muutuda vesi osa allikais viinaks. Kuid harilik surelik saavat seda ainult siis maitsta, kui ta sekundi pealt õigel hetkel oma kibu allikasse lööb, aga sealjuures ainustki tilka laiali ei pilla. Aga allikaile ja isegi kaevudele tuli selle eest ohverdada. Sinna visati hõbevalgeid helmeid, merevaigu raasukesi ja muud. Uue-aasta hommikul visati kaevu harilikult terve hõbedane rubla, kuid ka peoga soola. Siis ei pidanud vesi suvise põuaga kaevust otsa saama ega ka pere haigestuma. Ja kui just haigus pidi tulemagi, siis pidi vana-aasta ööl võetud tervendav vesi ometi aitama.
Selliste taigade ja ennustustoimingute saatel astuti vanasti ühest aastast teise.