Jõulu- ja uusaastakaardid läbi aegade

Läbi sajandi on eestlased armastanud saata jõuludeks või uusaastaks postkaarte heade soovidega oma tuttavatele ja sugulastele. Postkaartide mitmekesisus läbi aegade on aga väga erinev ja kirev olnud. Kõigil aastakümneil on kaartidel kujutatud nii sarnaseid kujundeid kui ka vägagi erinevaid detaile.
Mida põnevat jutustavad meile jõulu- ja uusaastakaartidel kujutatud detailid?

Varasema perioodi jõulukaartidel on sageli kujutatud käbisid. Käbi on seemnete kandjana viljakuse sümbol. Käbirohkuse järgi ennustati aastavahetusel järgmise aasta põllusaake. Kõige enam on jõulukaartidel kujutatud kuusekäbisid, ent kohata võib ka kuuseoksa männikäbidega ja vastupidi. Väljaspool Eestit Nõukogude Liidus väljaantud kaartidel võime näha kuusekäbikujulisi kuuseehteid, mis olid levinud ka Eestis, kuid kaartidel populaarseks ei saanud. Oksa männikäbidega leidub kaartidel isegi enam kui männipuud. Veel leidub kadakat, kuid ainult maastikufotodel. Ühel kaardil on jugapuu, ilmselt atraktiivsete punaste marjade ja ilusate roheliste okaste pärast. Lehtpuude puhul on tegemist enamasti maastikupilti ilmestavate elementidega, mitte eraldi objektidega. Kõige sagedamini on äratuntavalt kujutatud kaske. Tõenäoliselt kuulub kask jõulukaardil kodusümboolikasse (tuletagem vaid meelde, kui paljudes rahvalikes lauludes kaske kodu ja kodutundega seostatakse). Nõukogude perioodi kaartidel võib üsna sageli kohata marjadega pihlakat, ent Eestis trükitud kaartidel harva. Kuigi pihlakas on eesti rahvausundis püha puu, pole tal jõulukombestikus ometi erilist rolli. Kujutatuna koos lindudega tähendavad pihlakamarjad toitu, kaart väljendab mõtet, et olgu ka metsalindudel pühad.

Õunapuud ei ole kaartidel äratuntavalt kordagi kujutatud, küll aga on levinud õunte kujutamine. Eestlase arusaama järgi on tegemist traditsioonilise jõulutoidu ja jõulupuu-ehtega. Eesti taludes püüti õunu ikka jõuluks hoida, neid jagati lastele, sobitati jõuluvana kingikotti, seoti vartpidi kuuseokstele rippuma, asetati maiustuste vaagnale.

Sarnaselt käbidega võib käsitada pähklit kui seemet, seega viljakuse sümbolit. Sarapuupähklitel oli oluline koht eestlaste jõuluaegsetes mängudes. Eriti populaarsed olid mõistatamismängud. Pähkleid anti Lääne-Eestis jõulu- ja vana-aastaööl peresid külastavatele jõulu- ning nääripoistele ja -sokkudele (sokk tahab “kaeru”). Jõulukaartidel kujutatavad kreeka pähklid enam rituaalset tähendust ei kanna, tegemist on jõulupühade traditsioonilise maiustusega.

Loomade kujutamist tuleb ette vähem kui puude kujutamist. Kaartidel oli siiski kujutatud mingi loom, ent loomakujutiste populaarsus on aina kahanenud. Üldse on kujutatud 20 liiki. Peamine põhjus loomade sattumisel jõulukaartidele näib olevat lastepärasuse taotlus, on ju jõulud lastele eriti oodatud pühad. Tihti on loomi kujutatud antropomorfiseerituna, käitumas nagu inimene. Rebane, hunt, karu, jänes, orav, siil, hiir saavad samuti kingitusi, nad on ka muinasjuttude ning lastekirjanduse lemmiktegelased. Kõige sagedamini võib neist jõulukaartidel kohata jänest, kes kalendrikombestikus seostub hoopis lihavõttepühade ning germaani rahvausundi järgi sigivusega. Kristlik kultuur seostab jänest inimesega, kes oma nõrkuses usaldab end Jumala hoolde. Kuigi see eestlasele hästituntud ja populaarne metsaasukas on jõulukaardil esindatud, ei ole tegemist mingi otsese jõulusümboliga, välja arvatud juhud, kus jänest on kujutatud midagi inimese poolt “kingituseks” poetatut (heinu, porgandit) nosimas – siin võib aimata ka üleskutset kristlikule heategevusele. Tihti on kaardile sattunud koer – truuduse ja valvsuse kehastaja, kuid siin pigem kui inimese alaline saatja. Teda kohtab sageli just viimastel aastakümnetel väljaantud kaartidel. Inimese saatja on ka hobune. Antiikmütoloogias sümboliseerib hobune päikest, meie jõulukaartidel on see sümboolika võõras. Otseselt tähtpäevakombestikku kuulub ta kui jõuluvana sõiduloom. Samuti võib jõuluvanal saani ees olla põhjapõder, kuigi meil vähem kui mujal Lääne-Euroopas. Graatsilised metskitsed ja hirved lumiste maastike ilmestajatena allikal joomas või jõuluvalguses majaaknaid silmitsemas – see meie varasematel jõulukaartidel populaarne idüll on ülekanne lääne kultuurist. Pea samapalju kui hobust võib jõulukaartidelt leida karu. Tegelikult ju magab karu talveund, siin näikse pääsu jõulusümboolikasse tagavat populaarsus laste mänguasjana, niisiis kingikoti olulise leluna. Vene postkaartidel on “miška” populaarsus märksa suurem: jänese järel on karu esinemissageduselt teisel kohal. Mitmed koduloomad kuuluvad kristlike jõulude sümboolikasse ning saavad kujutamiseks impulsse evangeeliumist. Lammas on niivõrd otsene vihje Kristusele – Tallele, kes end inimkonna heaks ohverdas, et seda nõukogude aja postkaartidel ei esine. Taas võib teda leida alates 1990. aastatest. Peamiselt Kristuse sündi kujutavatel kaartidel võib näha eeslit ja teisi koduloomi. Laudastseen haakub eesti maarahva kombega anda jõuluõhtul kariloomadele tükk leiba.

Miks jõulukaartidel linde kujutatakse, selleks on mitmeid põhjusi. Lindudega seostub hingekujutelm, kommet lindudele viljavihk jõulu ajal toiduks välja panna tunnevad ka eestlased. Enamasti kujutataksegi linde teri nokkimas. Põimub muistne ohvritoomise komme, kristliku heategevuse ja loodushoiu idee. Kõige rohkem kohtab leevikest – Eestimaa talvelindu, samuti on kujutatud kollasekõhulisi rasvatihaseid. Tihti pole võimalik linnuliiki määrata, ilmselt pole seda oluliseks peetud. On ju jõulupuule kinnitatavad klaaslinnudki enamasti värvikad fantaasiasünnitised. Äratuntav on jõulukaardil hallvares, teised, nagu talvike, sinitihane, varblased, käbilinnud, siidisaba enam-vähem samuti. Kõik need on meie talvises maastikus tuttavad ja teada. Lindu on kujutatud ka kirjatoojana. Rahvausundis saadetakse linnuga sõnumeid, jõulupuhuselt tähendab see heade pühadesoovide saatmist ja saamist. Kirjastaja seisukohalt on tegemist postkaardimüügi varjatud reklaamiga. Nõukogude perioodil sobis lindude-teema kui suhteliselt neutraalne – puudus seos nii kristlike jõulupühadega kui sovjetliku uusaastasümboolikaga.

Taevakehi ja mitmesuguseid maastikuelemente leidub eelkõige loodusvaadetega kaartidel. Enamasti näib fotograaf või kunstnik olevat lähtunud nn postkaardiliku ideaalmaastiku taotlusest, ilma et oleks kujutatavasse peitnud mingit konkreetset sõnumit. Ei tohiks olla üllatav, et kõige sagedasem kujutlusobjekt selles valdkonnas on Kuu. Jõulupühad kulmineeruvad ju õhtusel-öisel ajal ning jõuluaeg on aasta kõige pikemate ööde aeg, mil päike on lausa “väsinud”. Kaduva ja aina uuesti “tekkiva” taevakehana sobib Kuu sümboliseerima kaduviku ja lõpu ning uuestisünni ja alguse vaheldumist. Kuud on kristlikus kunstis seostatud Neitsi Maarjaga. Eestis on Kuu ennekõike karge, põhjamaiselt lumise talveõhtu märk, mille ülesandeks on rõhutada kontrasti kodude üleva meeleolu, soojuse ja küünlasäraga. Kuu ümber taevas siravate tähtedega on asi keerulisem. Kui tegemist on üksiku heleda tähega, tunneme ära Kristuse sünnist teada andva tähe Petlemma taevas. Ent tähti on seostatud ka inglite ja hingekujutelmaga. Eesti kalendripärimuses on tähist taevast peetud heaks endeks, sellega seonduvad hea ilma, teravilja- ja karjaõnne lootused, tähistaevas annab positiivse emotsiooni. Päike seevastu on jõulukaardil lausa juhuslik, kuigi pühade ajaloolise kujunemiskäigu poolest on tegemist päikese taassünni pühaga.

Väga tihti on kujutatud maju. Enamasti on need talu tüüpi elamud, mis seostuvad kodutunde ja ühtlasi mingi iidse ning järjepidevaga. Hoopis vähem kui Eesti kaartidel on talusid kujutatud Venemaal trükitud kaartidel. Sagedamini võib sealt leida linlikke paneelmaju – moodsa ühiskonna ja progressi sümboleid, aga ka lumememme– laste talverõõmude sümbolit. “Lumememm on inimkultuuri osa nagu jõulupuu või jaanituli,” tõdeb Tiit Kändler. “Lumememm on sümbol, mis seondub jõulusoojusega ja mida saadetakse õnnitluskaartidel laiali üle kogu maailma: seistes ihuüksi külma tuule käes, teeb lumememm oma tööd, tõestades inimesele kodukolde armsust.” Hoonete puhul suunavad kujundajat klišeed. Majad on tavaliselt suitseva korstnaga, see näitab, et seal on elu, soojus, toit. Veelgi sagedamini on näha aknast paistev valgus. Ka see viitab kodusoojusele, kuid küllap samuti veel tulevalguse tõrjemaagilisele tähendusele, pealegi on kristlikud jõulud hingevalguse pühad. Uskumuse järgi pidi tuli toas põlema läbi öö, olgu põhjenduseks vajadus kurjad jõud eemal hoida või näidata teed Jõululapsele (Jeesusele, inglitele, Maarjale), et need majja näeksid tulla. Maja juurde kuulub tee, aed, värav. Iga maja juures aeda kujutatud pole, kuid tee võib paikneda ka teistest komponentidest eraldi. Tee kannab mõtet, et aeg voolab ja inimene on vaid rändur igaviku teel. Värav sümboliseerib uue algust, silda teispoolsusesse, üleminekut. Kunstnikust sõltumata räägib pilt meile seda keelt, mida me valdame. Tänapäeval ei tarvitse me osata mõtestada postkaardil kujutatavaid detaile, ent väärtustame traditsioonilist kujutusviisi kui tervikut. Kohane näide on ideaalmaastik allikate, ojakeste ja küngastega retropostkaardil. Kirik on kristlike jõulupühade sümbol, omaaegsetel jõulukaartidel kujutatuna määratud meelde tuletama ühte pühadeveetmise olulist komponenti – kirikus käiku. Salakaubana ilmusid kirikud Tallinna siluetis ka nõukogudeaegsetele uusaastakaartidele, vastukaaluks Nõukogude Liidu “pealinna südame” – Moskva Kremli kujutisele.

Inimesed ei ole eesti kaartidel just sagedasi kujutamisobjekte. Kõige sagedamini on neid ennesõjaaegse perioodi jõulukaartidel, Nõukogude perioodil on kasutatud seda teemat umbes ühel korral viiest, tänapäeval on suhtarv veelgi väiksem. Mõlema soo esindajaid leidub pea võrdselt, meesterahvaste imeväike ülekaal kaob viimase kümne aasta vältel. Inimesi on kujutatud enamasti n-ö kõige jõululikuma tegevuse juures: kuuske ehtimas, kingitusi saamas või neid ostmas, harvemini talverõõme nautimas. Enne Teist maailmasõda oli meelisteemaks noorpaar, läbi aegade on kujutatud lapsi, tihti ka perekonda – jõulud on rõhutatult perekondlikud pühad.

Eesti jõuluvana on kaartidel just selline, nagu teda igal aastal näha võime: pika habeme, punase kuue ja kingikotiga. Punane on olnud jõuluvana kuue värv läbi aegade ka mujal maailmas. Statistiliselt näikse jõuluvanade kõrgaeg olevat 1980. aastail. Enne Teist maailmasõda polnud nad veel nii üldtuntud. Aastatuhande lõpukümme taasiseseisvunud Eesti Vabariigiga andis palju uusi võimalusi ja kujunduselemente, sellega on kaasnenud teatav jõuluvanatüdimus. Üheks jõulutaadi taandumise põhjuseks tuleb pidada asjaolu, et Venemaal trükitud kaartidel on jõuluvana rollis esinev pakasetaat (vene k ded moroz) olnud jätkuvalt ülipopulaarne, ent kujutatud eestlasele mõneti harjumatult – kihutamas koos vene rahvarõivais näitsikuga, kolm muinasjutulist hobust saani ees. Pakasetaati võib leida igal kolmandal uusaastakaardil. Piiskop Nikolaus on Venemaal tähtis kaitsepühak, kuid uusaastakaardil esineb ta kindlalt teise nime all. Ka eestlasele on kingitoojaks jõuluvana, mitte Santa Klaos (püha Nikolaus). Tundub, et nõukogude aegadel näärivana nime all esinenud kingitoojal polegi šansse postkaardil uuesti populaarsust võita, sest teda on asendamas päkapikud, kellele on jõulueelses müsteeriumis hõlpus rakendust leida. Tarbijamentaliteeti õhutav kommertstegevus vajab kingitusetoojaid ka enne jõulupühi, vähemalt kogu advendiajal. Päkapikkude, nagu jõulumehegi traditsiooniline kujutusviis pärineb omaaegsetelt importpostkaartidelt. Ebamäärasele maa-alusele asukohale ja tavale liikuda pimedas vihjab vanapärane latern päkapiku käes. Ettekujutust toetavad muinasjutust “Lumivalguke ja seitse pöialpoissi” saadud teadmised. Tegelikult on tihti raske vahet teha, kas kaardil on jõuluvana või tema väike abiline, sest välimus võib neil olla üsna sarnane. Jõulupäkapikku eelistatakse kujutada punaseis rõivais nagu jõuluvanagi. Viimase kümne aasta jooksul on päkapikust saanud advendiaja keskne tähelepanuobjekt ja ilmunud on kaarte, kus päkapikud perekondlikku idülli naudivad oma õrnemasooliste liigikaaslaste seltskonnas. Jõuluvana on traditsioonilise pika piiskopimantli asemel hakanud üha sagedamini kandma lühikest päkapikurõivast, mida vöötab pinguletõmmatud lai kauboirihm – detail, mida näib soosivat amerikaniseerunud heaoluühiskond. Üks moderniseerimiskatse pärineb 1980. aastate lõpust: postkaardil on kujutatud mehikest, kes on jõuluvana kinni sidunud ning tassib teda kuhugi Tallinna silueti taustal (vihje kasvavale kuritegevusele?).

Üle viiendiku kaartidest keskendub jõuluehetele, täpsemalt – kuusekaunistustele. Ehete kujutamine ilmutab tõusutendentsi, 1980. aastatel oli neid alla 20%, 1990. aastatel juba üle 30%. Ometi jääb see maha nõukogude vene kaartidest, kus ehted on väga populaarsed (pea 40% kaartide koguarvust). Vene kaartidel on ka valik palju mitmekesisem kui eesti kaartidel, kus kõige sagedamini (ligi 90% selleteemalistest) on esindatud kuusele riputatavad klaaskuulid. Viis- ja kuusnurka on peetud kurjade jõudude vastu kaitsvaks maagiliseks märgiks; kuusnurk on ka iidne sigivusmärk. Tähekujuliseks vormitakse piparkooke jm küpsetisi. Jõulupuuehtena sümboliseerib kuusnurkne täht Petlemma tähte, kommunistlikust sümboolikast tuttav viisnurk on leidnud rohket kasutamist vene postkaartidel, paigutatuna nääripuu või Kremli torni tippu. Populaarsed on kellukese- või käbikujulised ehted. Nõukogude ajal ning vene kaartidel kellukesele mujal eriti kohta ei leidu kui kuuseehtena. Kellade helistamine kuulub rahvausundis tõrjemaagilise lärmitsemise juurde Lääne-Euroopas. Jõulukaardil imiteerib kelluke aisakella või kirikukella. Ka ingli käes kuulutab kelluke vaid Kristuse sündi, jõulurõõmu ja -rahu. Postkaardi saajale aga on kelluke pigem nostalgiline pühadeaegse saanisõidu märk, nii nagu laulusõnadeski aisakella helinal meil on näärid jälle käes.

Võrdselt jõuluehetega on küünlamotiivi kasutatud keskeltläbi igal viiendal kaardil. Viimastel aastatel on osatähtsus isegi tõusnud. Küünlal on erinevaid tähendusi. See märgib valguse võitu pimeduse üle, mõeldagu seejuures päikesevalgust, Petlemma tähe valgust, kurje jõude peletavat maagilist tulevalgust, vaimuvalgust või hingevalgust. Küünla põlemine sümboliseerib ka inimese eluteed, tuntud on mõisted eluküünal ja mälestusküünal. Postkaardil kuulub küünal dekoratiivse elemendina mitmesugustesse jõulukompositsioonidesse. Koos advendiaja tähistamise ning advendiküünalde süütamise kombega on juba kümmekond aastat postkaartidelgi senisest enam kohta kandelaabritel kolme, viie või seitsme küünlaga, neist keskmine kõige kõrgemal. Venemaal väljaantud kaartidel leidub küünalt harva (vähem kui 10% kaartidest).

Õled tarepõrandal on meie kaartidel n-ö etnograafiline teema. Kombestikukirjeldustes leidub õlgede tuppatoomisele õige mitu seletust: ei tohi müra teha; kodusid külastavad esivanemate vaimud vajavad vaikust; järgmisel aastal kasvab rikkalik viljasaak; Jeesuslaps sündis samuti õlgedel (heintel); majja astuval Jõuluinglil (Kristusel) on pehmem astuda. Viljakusmaagiline tähendus on õlgedest jõulu- ja näärikroonidel. Vähem esineb kaartidel krässi tüüpi kaunistust, ka pole ta nii atraktiivne kui oktaeedritest koosnev rannarootsi tüüpi laeriputis. Tänapäev on jõulukaardile toonud skandinaaviamõjulise õlgedest meisterdatud soku.

Kokku on kaartidel koha leidnud enam kui poolsada eset. Kõige enam on kujutatud õllekappa. Pühadeõlu on jõuluaja kõige olulisem, minevikus rituaalne ohvrijook viljaõnne tagamiseks, hiljem lihtsalt traditsiooniline rüübe. Siiski tundub, et vajalikuks peetakse eksponeerida etnograafilist eset kui möödunud aegade, sugupõlvede, perekondliku järjepidevuse märki. Kõige rohkem võib näha sellist vanavara, nagu õllekapad, toruga grammofonid, vändaga kohviveskid, pastlad, muhu sussid, rahvusliku kirjaga käpikud just kõige sügavamal stagnaajal ja sellele järgnenud “ärkamisajal”. Sellal oli etnograafilise ainestiku ja vana talupojakultuuri kasutamine üldse eesti graafikute loomingus tunnuslik. Vanavara teema väljapakkumisega postkaardikujunduses tuli ette möödalaskmisigi. Rahvausundis kehtis jõuluajal töötegemise keeld, vokid pandi lausa peitu. Ometi näeme 1981. aastal väljaantud jõulukaardil ketravat rahvarõivais talunaist, kusjuures lapsed tema ümber kannavad hoopis teise kandi rahvarõivaid. Silma torkab erinevus sama ajavahemiku vene kaartidega võrreldes, kus kujutatakse ennekõike progressiga seonduvat – autosid, busse, mootorsaane, lennukeid, tööstushooneid. Vene uusaastakaartidel leidub ka hulganisti aastavahetusele viitavaid lauakelli, osutitega näitamas kesköötundi, samuti kalendreid aasta esimese päeva numbriga. Eesti kaartidel esineb ajanäitajaid vähem, enamasti on tegemist vanapäraste lauakelladega, ei puudu ka tornikellad. Vaid enne Teist maailmasõda väljaantud uusaastakaartidel võib näha hobuseraua kujutist, sageli läbipõimituna teise õnnetoova sümboli – neljalehelise ristikheinaga. Raamatut võib leida pigem jõulupühade puhul saadetavatel kaartidel (nt Piibel, mis näitab teed Jumala juurde). Kujutatu vahendab jõulusoovi raamatusõbrale mõnusaks ajaveetmiseks, ent võib sümboliseerida ka kingitust. Kirjasaamise rõõmu vahendavad postkaardil kujutatud kirjaümbrikud, küllap on siin eriti silmas peetud noortevaheliste tunnete väljendamise võimalust. Eriti populaarne on ümbrik või kirjaleht Venemaal trükitud piltpostkaartidel, ent ka Eestis on see motiiv olnud pidevalt aktuaalne. Läbi aegade on jõulukaardiga saadetud ja saadud enamasti standardselt nelinurkseid lehviga seotud kingipakikesi, aga ka kingikotte ja ilmselgelt kingituseks mõeldud esemeid. Neis leiab väljenduse mõte, et adressaadile on kätte jõudmas rõõmsate üllatuste aeg. Vene kaartidel on rohkem kingikotte, eesti kaartidel üksikuid kingitusi: nukk, karu, mänguauto, kelk, suusad. Osalt tuleneb see sellest, et vene kaartidel kujutatakse sagedamini ka kingitoojat, kuid võib-olla rõhutab umbmäärane kotitäis otsekui küllusesarv külluslikkust, kvantiteeti.

Jõuluaja maiustuste seas on arvuliselt esikohal õunad ja (kreeka) pähklid, sageli võib näha piparkooke (eelistatult südame-, tähekese-, poolkuu- või inimkujutisena). Vene traditsioonis need puuduvad ja ka Lääne-Euroopa klantskaartidel pole neile kohta. Erilist huvi pole pakkunud rituaalse jõululeiva teema, ometi kuulus jõululeivale eesti talupoja pühadelaual aukoht. Sama võib öelda vorstide kohta. Nii ühed kui teised on siiski esindatud, hilisematel kaartidel on kohta leidunud vähkidele, õlle asemel vahuveinile, leiva asemel tordile. Vene mõjuks võib pidada 1970.–1980. aastate eesti kaartidele ilmunud barankasid ja teesamovare.

Eesti kaartidel enam populaarsed olnud küünal, maja (kodu), tee, Venemaa kaartidel loomad (sh jänes ja karu) ning linnud, ka näärivana. Ajaloolises arengus hinnatuna on aastad 1920–44 olnud eesti jõulukaarditoodangu jaoks saksapäraste klišeede aeg. Selle perioodi meelissümboliteks võib pidada näiteks hirvekesi allikal või hobuserauda. Rahvuslikkuse rõhutamine sai kõige suurema hoo sisse nõukogude perioodil, kulmineerudes 1980. aastatel. Kaardikunstnikele oli see loominguline otsinguteaeg, mil püüd säilitada rahvuse identiteeti suunas tähelepanu omamaistele rahvakultuuri elementidele. Siin oli oma sõnum edasi anda näiteks puust õllekannul või kootud käpikutel. Tänapäeva jõulusümboolika hulka kuuluvad kõik olulisemad jõulutavandi komponendid: jõulupuu, kingitused, jõuluvana, jõuluevangeelium. 1990. aastaid iseloomustavad taas mentaliteedimuutused. Rahvuslikkust rõhutava sümboolika kasutamine taandub, ilmneb tendents kohanemisele angloameerika kultuurist mõjustatud rahvusvahelise jõulutähistuse üldlevinud mallidega. Siia kuuluvad jõuluvana ja päkapiku välimuse ning rolli ühtlustumine, traditsioonilist jõulupuukujundust on hakanud aina enam määrama mood. Kasvanud on toretsevate kullatud-hõbetatud kaartide osatähtsus, tõusnud on kaartide trükitehniline kvaliteet, erakordselt suur on kaartide valik. Sajandilõpu infotehnoloogia areng on postkaardisidele toonud ka konkurendid: üha enam on populaarsust võitmas jõulu- ja uusaastasoovide edastamine telefonitsi ning interneti vahendusel.

Allikas: Eesti Ajaloomuuseum.