Eestis käibel olnud rahad

Eellugu

Rahareformi läbiviimiseks tuli täpne kava välja töötada, mille osaliselt oli algatanud rahaminister G. Vestel juba 1922. aastal. See nõudis küllaltki palju aega ja muret. Lõpuks (septembris 1924) pöörduti Rahvasteliidu poole palvega anda autoriteetne arvamus Eesti rahanduse ja finantsolukorra kohta. Jaanuaris 1925 sõitiski vastav ekspertkomisjon Eestisse, et kohapeal olukorraga tutvuda. Komisjon esitas oma tööst aruande Rahanduskomiteele, see kinnitati juba märtsis 1925. 1926. aastal võeti Rahvasteliidu soovitusel Eesti Rahaministeeriumi juurde ametisse välisekspert.
Järgnevalt mõningaid märkmeid Rahvasteliidu Rahanduskomitee aruandest Eesti panganduse ja rahareformi arutelu kohta Genfis 8. oktoobril 1926. Selles soovitati Eesti Panga põhikiri uurimisele võtta ja sisse viia järgmised muudatused. Pank peaks olema sõltumatu riigist ja lahutatud Rahaministeeriumist. Tuleks kaaluda riigi väärismetallivarude üleandmist pangale; pangale tuleks reserveerida täielik õigus riigikassatähtede emiteerimiseks. Ja peamine – tuleks vabaneda nendest krediitidest, millega Eesti Pank on koormatud.

Rahanduskomitee soovitusskeem oli järgmine:
1) rahaseadus;
2) emissioonipanga põhikirja reform;
3) riigikassatähtede emissiooni üleandmine emissioonipangale ühes kulla ja teiste väärtusega, mis riigil oma raha katteks on;
4) hüpoteegiinstitutsiooni asutamine, kes võtaks üle kõik pikaajaliste laenudega seotud operatsioonid;
5) välislaen.

Rahvasteliidu Nõukogu pakkus määrata ametisse usaldusmees, kes jagaks Eesti Valitsusele reformi läbiviimiseks vajalikku informatsiooni. Kolmeks aastaks soovitati emissioonipanga juurde jätta Rahvasteliidu-poolne nõuandja. Rahvasteliidu protokoll raha- ja pangareformi kohta Eestis kirjutati alla Genfis 10. detsembril 1926. Läbirääkimised laenu- ja nõuküsimiseks käisid minister L. Sepal ka Inglise pankade esindajatega.

Rahareformi eellukku tuleb kindlasti paigutada ka uute rahade ettevalmistamine. Vaidlused nende formaadi, vääringu, kavandite jt. küsimustes toimusid juba 1926. aastal. Vaidluste käigus jõuti otsusele võtta eeskujuks Skandinaavia riikide rahad. Esialgu planeeriti 5-, 10- ja 20-krooniste formaadiks 120×70 mm, 50- ja 100-kroonistel aga 140×120 mm. Komisjoni otsused võttis Vabariigi Valitsus vastu mõningate muudatustega. Nimelt kiideti heaks Taani pangatähtede formaat, kus iga kupüür on ise suurusega. Eesti Panga juhatuse koosolekul 4. juunil 1926 võeti vastu ka pangatähtede kavandite võistlustingimused. Koosolekust võtsid osa Eesti Panga direktor P. Öpik, Riigi Trükikoja juhataja H. Käärik, konsultant G. Reindorff, Riigikassa abijuhataja A. Olbrei, Riigi Kunsttööstuskooli õppejõud R. Nyman ja Kunstnike Ühingu esindajad A. Kilgas ja E. Kuusik. Kuulutati välja järgmised võistlustingimused:

1) valmistada kavandid 50- ja 10-kroonistele (mõlemad küljed). I auhind 75 000 marka, II auhind 50 000 marka, III auhind 25 000 marka, auhindade määramisel töötasuks veel 50 krooni;

2) 20 000-margase tasu eest kutsutakse osa võtma viis kunstnikku, kel on veel õigus ka auhindadele. Kavandite erilise väljatöötamise eest ühes muudatustega võib premeeritu saada kuni 50 000 marka. Täpse formaadi määrab panga juhatus;

3) stiili valik on vaba, soovitatav aga pangatähtede rahvuslik ilme. Motiividest tuleb isikute portreed välja jätta, soovitatav on aga vapi tarvitamine. Lubatud on igasugune allegooria, maastikud jm. kujutised;

4) kavandid vaatab läbi seitsmeliikmeline komisjon Eesti Panga, Riigi Trükikoja, Riigikassa, Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu, Eesti Kunstnike Liidu, Kunstiühingu “Pallas” ja Eesti Arhitektide Ühingu esindajaist. Komisjoni liikmeil ei ole võistlustel osalemise õigust.

Peale 50- ja 10-krooniste tehti eriülesandeks ka 5-krooniste kavandite valmistamine. Võistlustähtajaks määrati 1926. aasta detsember. Konkursi esimene auhind läks G. Reindorffile, teine K. Dollile (Taelale), kolmas M. Tõnishofile. Kutsutud kunstnikele – N. Triigile, R. Nymanile, S. Slatnikovile, G. Reindorffile ja P. Arenile määrati à 200 krooni. Töötasuna maksti J. Kruusmannile, V. Schmidtile, R. Nymanile, R. Reinile, Ed. Wiiraltile ja G. Vestenbergile vastavalt 100, 50, 100, 50, 250 ja 50 krooni. I auhinna vääriliseks tunnistatud 5-, 10- ja 50-krooniste trükivalmis kavandite eest sai G. Reindorff veel 500 krooni.

Vaidlusi tekitas ka allkirjade arv rahadel, kuna võrdluseks kasutatud välismaa kupüüridel oli see väga erinev. Lõplik otsus tehtigi alles hiljem. Pangatähtedele võisid alla kirjutada Eesti Panga president ja direktorid. Vabariigi Valitsuse otsuse kohaselt 30. novembrist 1927 pidi alates järgmise aasta 1. jaanuarist maksma hakkama Eesti Panga põhikiri, rahaseadus ja riigikassatähtede ning vahetustähtede emissiooni lõpetamise seadus.

Eesti Pank oli oma tegevust alustanud hariliku kommertspangana, kelle ülesandeks oli majanduse finantseerimine. Alles vastavalt Riigikogu 1927. aasta 2. mai seadusele muutus Eesti Pank emissiooni keskpangaks, kellele anti ainuõigus valmistada Vabariigi pangatähti ja väljastada neid 25 aasta jooksul alates seaduse kehtima hakkamisest. Kassatähtede jm. paberraha emission (v.a. pangatähed) lõpetati. Metallvahetusraha nimiväärtuse ülempiiriks kehtestati 2 krooni.

Rahaseadusega kehtestati Eesti Vabariigi rahaühikuks “kroon”, mille väärtus vastas 100/248 g puhtale kullale. Kroon jaotati 100 sendiks, senikäibinud margad võrdsustati sendiga. Nähti ette valmistada 2- ja 1-krooniseid ning 50-, 25-, 10-, 5-, 3- ja 1-sendiseid vahetusmünte (3-sendiste asemel valmistati siiski 2-sendised, mille järele oli suur nõudmine. Ka 25-sendised ei sobinud hiljem enam rahasüsteemi ja tehti 20-sendisteks (15. X 1936).), kusjuures 2- ja 1-kroonised pidid sisaldama vähemalt 500 ‰ hõbedat. Viimaste väljalase piirati 6 krooniga, ülejäänud müntide emission 3 krooniga elaniku kohta.

Teadaannet uue rahareformi seaduse kohta levitati laialdaselt panga osakondade, postkontorite, telegraafi, omavalitsuste, raudteevalitsuse, linnavalitsuse, välisministeeriumi jne. kaudu. Sündmus leidis elavat tähelepanu ka välismaal.

Pangatähtede valmistamisest

Uue põhikirja kohaselt muudeti Eesti Pank moodsaks emissioonipangaks. Pangatähtede valmistamiseks andis panga juhatus vastavad instruktsioonid emissioonijaoskonnale, kelle ülesandeks jäi:

1) pangatähtede valmistamine;
2) emiteerimata pangatähtede (tagavarafondi) valmistamine;
3) kõlbmatuks muutunud pangatähtede hävitamine.

Tegelikult valmistati pangatähti panga nõukogu otsuse põhjal juhatuse ettepanekul. Samuti kinnitati ka pangatähtede kavandid, mõõdud ja värvus. Rahatähtede nimiväärtus ja tekst määrati kindlaks kokkuleppel majandusministriga. Alati enne uute rahade trükkimist koostati Eesti Panga ja Riigi Trükikoja vahel leping. Pangatähtede üleandmist tuli alustada 14 kuud pärast lepingu allakirjutamist, iga kuu vähemalt 200 000 trükki. Pakkimisviis ja allkirjaõiguslikud isikud pidid olema lepingus fikseeritud. Enne uute pangatähtede väljalaskmist avaldati vastav teade harilikult “Riigi Teatajas” ja ajalehtedes. Näidised ehk nn. “proovid” pandi tutvumiseks välja peapangas, selle osakondades ja agentuurides. Neid saadeti ka välismaa esindustele jm.

“Kroonide valmistamine algab. Kestab kolm aastat. Valmistamiskulud tõusevad 47 miljonile”, teatas “Päevaleht” 2. juunil 1927. Esmakordselt otsustati kõik rahamärgid trükkida kodumaal, leping Eesti Panga ja Riigi Trükikoja vahel sõlmiti 13. juulil 1927. Vastavalt sellele kohustus trükikoda võtma enda peale 4 miljoni 5-kroonise, 5,5 miljoni 10-kroonise ja 0,5 miljoni 50-kroonise pangatähe valmistamise “oma tööjõu ja abinõudega”. (Pangatähtede valmistatavat kogust muudeti hiljem korduvalt.) 10-kroonised tuli üle anda juulis 1928, 5-kroonised novembris 1928 ja 50-kroonised veebruaris 1929. (Tähtaegades tehti hiljem muudatusi.) Peajoonis tuli teostada sügavtrükis, ornamendid ja giljošid (mis polnud sügavtrükis välja töötatud) trükkida klišeetehnikas vähemalt kahes värvis. Võltsimise vältimiseks varustati pangatähed kaitsetrükiga – kahevärvilise sügavtrükis võrguga. Igale nominaalile nähti ette oma vesimärk. Riigi Trükikoda kohustus tarvitama ainult galvaanilisel teel paljundatud klišeesid. Sügavtrükiklišeed tuli valmistada terasest, ülejäänud vasest. Originaalklišeed pidi Riigi Trükikoda välja töötama. Trükikojas algasid taas kibedad päevad. 1928. aasta augustikuu andmeil oli tööliste ja kontrollametnike tööpäev 14 tundi. Lühikese, kuid kaunis täpse ülevaate selle tööprotsessi kohta saame ajalehe “Kaja” ühe toimetusliikme külaskäigust Riigi Trükikotta. 27. oktoobril 1932 kirjutas ajaleht: “Paberraha esikülje klišee graveerimine võtab ühel töölisel tervelt kuus kuud aega. Üldse on aga vajalik näit. 20-kroonisel rahal 9 klišeed. Osa on tehtud hariliku tsinkograafia aparaatidega. Rahadel leiduvad rosetid ja põhikirjad valmistatakse aga eriti peente masinatega, mis asuvad eraldi toas. Need masinad teevad mõne tunniga vaskklišeed täis peeni ringe ja ovaale, mida rahadel näeme trükituna väikeste joontena.

Klišee paljundamise ruum on täis kandilisi vanne, igal on peal jämedad elektrijuhtmed. Need on galvanoplastika jaoks, kus elektri abil kaetakse valmis klišeede pind metalliga ning saadakse siis täpne äratõmme. Igast klišeest tehakse neid kuus, mis lähevad trükipressi alla. Edasi läheb töö trükkimise ruumi. Trükipressid töötavad elektrimootori abil. Klišeed (ettevalmistatud) kinnitatakse raudplaatidele. Hammasrattad pressi välisküljel panevad rullid ja plaadi liikuma. Rahapaber lastakse pressi alla ülevalt ühekaupa. Seal üleval on ka värvipotikesed, kust voolab vähehaaval õlivärvi rullidele. Üle mitme silindri kandes hõõrutakse värv ühtlaselt peeneks ja üks silinder tõmbab selle klišee peale. Nii saamegi värvilise kirja. Teiselt poolt korjatakse need kirevad poognad kokku. Edasi lähevad poognad teise masinasse, kus on teistsugused klišeed ja värvid. Üks poogen rändab sel kombel kaheksa pressi alt läbi. Üheksas press lööb igale rahamärgile numbri peale. Peale seda viiakse rahapoognad uude ruumi, kus on sügavtrüki press. See töötab ainult musta värviga ja lööb rahadele esimese külje mustri (näit. karjapoiss pasunaga ja direktorite allkirjad). Sügavtrüki juures värv jääb rahapaberile sisse lõigatud joonte seest, kuna teised värviklišeed annavad kirjad edasi klišee tasapinnast väljaulatuvate joontega (Et sügavtrüki juures klišee muu pind ei määriks paberit, on pressile pikk riidekangas üle võllide tõmmatud, mis pühib klišeelt üleliigse värvi.). Sellest masinast tulevad rahad juba lõppkujul.
Pärast valmimist pistetakse poognad vedela sarvliimi sisse ja riputatakse ühekaupa kuivama. Selleks kasutatakse neljakandilist raami, kus kettide küljes liiguvad üles-alla väikesed puupulgad. Iga pulga külge kinnitatakse 2 poognat (à 6 raha), all on keskkütte ahi. (18. III 1929 tekkis tulekahju 10-krooniste kuivatamisel. Hävis 1000 poognat à 8 raha 10-krooniseid.) Rahad teevad paari meetri pikkuse ringi ja ongi kuivad. Siis pressitakse siledaks ja lähevad lahtilõikamisele. Kontrollitakse (muide kogu protsess käib range 3-mehekontrolli all). Rahad pakitakse tuhandekaupa kokku, siis veel kümme pakki kokku, pitsat ja allkirjad peale ja ongi valmis Eesti Panka viimiseks. Teatud arv politseinikke on saadetisega kaasas.”
Ligikaudu sama oli tööde järjekord ka 20-kroonise trükkimise töötabelis:

Tagakülje I trükk – kahekordne võrk, mitmevärviline,
II trükk – kilbi alumine võrk, roseti ja lintide osad,
III trükk – rosettide ja lintide osad,
IV trükk – sama,
V trükk – kirjad ja ornamendid,
VI trükk – reljeefvõrk,
Esikülje I trükk – sama
II trükk – laineline võrk,
III trükk – numeratsioon,
IV trükk – gravüür.
Seejärel – liimimine, kuivatamine, formaadi lõikamine, sorteerimine, pakkimine.

Riigi Trükikoda oli kohustatud valmistama algul igast rahast proovitõmmised, mis varustati kinnitusresolutsioonidega. Alles pärast seda võidi asuda pärisrahade trükkimisele.

Esimeseks kroonvääringus rahaks oli detsembris 1927 valmistatud sajamargased daatumiga 1923 ja seeriaga “A”, mis varustati ületrükiga “ÜKS KROON” ja lasti käibele 1928. aasta algul. Peagi (1928-1930) järgnesid neile G. Reindorffi võidukavandite järgi kujundatud 10-, 50- ja 5-kroonised. Diskussioone tekitas 20-kroonine pangatäht, mille kavand puudus ja mis ühtluse mõttes otsustati lasta kujundada samuti G. Reindorffil. Kuigi läbirääkimised algasid juba kevadel 1930, jõuti nende käibele laskmiseni alles 1932. aasta sügisel. Algul telliti 20-krooniseid 2,5 miljonit tükki, kuid oktoobris 1933 ja veebruaris 1934 järgnesid lisatellimused veel à 100 000 kupüürile. 1934. aasta jaanuaris algasid eeltööd ka 100-krooniste valmistamiseks. Kõigepealt telliti klišeed, trükkimiseks aga hakati valmistuma mais 1935. Trükkimine algas 5. mail 1936 ja lõppes 30. aprillil 1937. Ka selle rahamärgi autoriks oli G. Reindorff.

Augustis 1936 esitati Riigi Trükikojale tellimus veel 5 000 000 10-kroonisele kupüürile, mis tulidki käibele järgmisel aastal, kandes daatumit “1937” ja seeriatähist “A”. 1939. aastal planeeriti käibele lasta veel üks seeria 10-krooniseid tähisega “B” ja aastaarvuga “1941”. Nagu säilinud eksemplarid näitavad, kannavad nad siiski daatumit “1940”, jäid nähtavasti aga poognatesse ega tulnudki käibele. Lõpuks tuleb nimetada veel 5-krooniste uue seeria trükkimise kava. Nimelt teatab Eesti Pank oma kirjas majandusministrile 31. mail 1940, et pangatähtede tagavarafondi täiendamiseks on panga nõukogu otsustanud tellida Riigi Trükikojalt täiendavalt 5 000 000 5-kroonist seeriatähega “A”, daatumiga “1941” ja panga presidendi J. Jaaksoni ning direktorite Chr. Kaarna ja I. Raudava allkirjaga. Veel 26. juunil 1940 saadi selleks minister L. Sepa nõusolek, augusti lõpul pandi aga tellimus seisma.

Õigus Eestis vahetusmünte valmistada ja käibele lasta kuulus rahaseaduse alusel Riigikassale. Millised need uued metallrahad pidid olema, selleks esitati mitmeid ettepanekuid, mida võiks põhijoontes liigitada kahte gruppi. Ühe süsteemi autoriks oli Eesti Panga Rahamärkide Osakonna ülem J. Siefart, teise initsiaatoriks insener F. Mitt. Eesti Panga Nõukogus jäi lõpuks peale J. Siefarti süsteem, mille väikeste muudatustega (25-sendiste ja krooniste rahade osas) novembris 1930 valitsus ka kinnitas. Müntide valmistamine usaldati Riigi Trükikojale, kuigi selleks oli laekunud küllaldaselt pakkumisi ka välismaalt.

Rahapaber

Eespool on juba mainitud, et 1919-1920 Soomes valmistatud rahad trükkis Tilgmanni ettevõte kõik oma paberile. Eestis kasutati rahamärkide valmistamiseks nii Soomest, Tervakoski paberivabrikust tellitud paberit kui ka oma, Räpina vabriku toodangut. Ka Bergmanni trükikoda Tartus tarvitas Räpina paberit. Selle vabriku esindajaks oli Leo Mirwitz, kelle kaudu paber üle Tartu Tallinna toimetati.

Riigi Trükikoda nurises sageli Räpina paberi kvaliteedi üle, sest see oli ebaühtlase paksusega. Raha valmistamine sellisest paberist nõudis lisatöid ja –kulutusi.

Paberit valmistati kindla lepingu alusel. Eriti täpne pidi olema rahapaberi koostis (s.t. kaltsude vahekord jms.), sest seda tuli teha peamiselt linastest kaltsudest. Oluline oli ka värvitoon – kas valge, hall või tinavalge, mõõt, paksus, ja vesitrükk, milleks Räpina vabrikul oli “EV” mitmes asendis. Valmistustähtajast tuli täpselt kinni pidada ja kogu töö toimus range järelvalve all. Isegi rikkiläinud paber jahvatati kontrollija juuresolekul uuesti läbi. Vabrik sai lisamaterjale mitmelt firmalt, näiteks AS Tallinna Paberivabrik E. J. Johansoni kaudu (asut. 1886) 1920. aastal Rootsist toodud pleegitatud sulfiittselluloosi, Põhja Paberi ja Puupapi Vabrikult tuhandeid puudasid jämedat puidumassi, samuti sulfiittselluloosi jm. Pakkumisi rahapaberi valmistamiseks saadi mitmelt välismaa firmalt nii Inglismaalt, Saksamaalt, Soomest kui ka mujalt. Pärast 1927. aasta rahareformi saadi paberit ka AS Ligatne vabrikust Riiast. See oli tublisti liimitud, kannatas ca 1500 voltimist (nõutud oli 700-1000) ja evis kolmevarjundilist vesimärki. Seda kasutati Eestis krooniste rahatähtede valmistamiseks. Põhjuseks on siin ilmselt asjaolu, et 1928. aastal läks Räpina vabrik pankrotti ja seisis 1934. aastani. Pangatähed tuli trükkida paberil, mis valmistati iga nimiväärtuse jaoks eraldi vastava emissioonijaoskonna ametniku järelvalve all. Paberit tohtis valmistada ainult trükikoja poolt tellitud koguses. Iga nominaali jaoks nähti ette tellida oma vesimärgi vorm, mis hiljem jäi panga omanduseks, säilitati pitseeritult ja tarvitati range järelvalve all.

Vilma Sõerd
“Eesti Kollektsionäär” Nr.4 1993”

Rahamärkide valmistamisest Eesti Vabariigis

Mündid

1922. aastal otsustas Riigikassa väljastada 1-, 3- ja 5-margaseid metallrahasid. Need Eesti Vabariigi esimesed mündid lasti valmistada Riigikassa järelvalve all Saksamaal “A. C. Hirsch, Kupfer- und Messingwerke” tehasega 18. VIII 1922 sõlmitud lepingu põhjal järgnevas koguses:

1-margaseid 5 024 809 tk. 5 024 809 marga väärtuses,
3-margaseid 2 092 028 tk. 6 276 084 marga väärtuses ja
5-margaseid 3 982 980 tk. 19 914 900 marga väärtuses.

Juba aasta lõpuks oli tellimus täidetud, veidi vähem saadi vaid 3-margaseid, nimelt 2 089 028 tk. Eesti Panga kirjast Riigikassale 31. maist 1923 ilmneb, et juba mai keskpaigaks 1- ja 3-margaste tagavarad lõppesid ja nende vahetamine rahvale katkestati. Eesti Pank tegi ettepaneku kiires korras metallraha juurde muretseda, kõigepealt 1- ja 3-margaseid, ning kuna liikvel olevatest 10-margastest vahetustähtedest olevat suur osa määrdunud ja rikutud, asuda 10-margaste metallrahade valmistamisele. Viimased pidid tulema teistest müntidest veidi suuremad, kuid 5-margaste paksused. Provisoorseks nõudluseks vahetusrahale määrati:

1-margaseid 2 milj. tk.
3-margaseid 2 milj. tk.
5-margaseid 1 milj. tk.
10-margaseid 3 milj. tk.

Uute müntide valmistamisele pretendeeris ka oma maa rahapada. Juba 22. novembril 1923 tegi Riigi Trükikoda Riigikassale ettepaneku asuda 1-, 3- ja 5-margaste, hiljem ka 10-margaste metallrahade vermimisele.

1924. aastal saatiski Riigikassa nii Riigi Trükikojale kui ka oma välismaa agentuuridele teate kavatsusest lasta 1924. aastal müntida metallvahetusraha. Ettepanek sisaldas kindlaid nõudmisi valmistatavaile rahadele, metalli koostise ja rihvide arvu kohta mündi serval. Rahade matriitside valmistamine pidi toimuma firma korraldusel kindlate jooniste järgi.
Kavas oli müntida

1-margaseid 2 milj. tk. à 2,56 g ehk 5 120 kg,
3-margaseid 2 milj. tk. à 3,40 g ehk 6 800 kg,
5-margaseid 2 milj. tk. à 4,85 g ehk 9 700 kg,
10-margaseid 4 milj. tk. à 6,00 g ehk 24 000 kg.

See teade kutsus esile oma maa rahapaja ja välisfirmade võistluse. Välismaalt tuli pakkumisi õige mitmelt poolt. Oma ettepanekud tegid näiteks Schweizerische Metallwerke Selve & Co, L. Chr. Lauer, Kgl. Dansk Konsulat, Hirsch Kupfer- u. Messingwerke, Berndorfer Metallwarenfabrik Arthur Krupp A. G., Österreichisches Konsulat, Huquenin Fréres & Co, CC. Sporring & Co Metallfabriksaktienbolaget, L’Agent Commercial de France en Estonie, Consulat der Nederlander, Rijks Munt, Staatliche Münze Berlin jne. Kõrvale ei jäänud ka Riigi Trükikoda, avaldades oma kirjades Riigikassale lootust, et too toetab kodumaa tööstust ja sõlmib vastava lepingu temaga. Pakuti välja võimalus kasutada müntide valmistamisel ladudes seisvaid vaskhülsse, lubati tellimus täita odavama hinnaga jne.

Riigikassa juhatuse otsuse kohaselt antigi tellimus oma Riigi Trükikojale, tehes valiku teatavaks ka välisfirmadele. Riigi Trükikojal algasid taas kibekiired tööpäevad. 4. märtsil 1924 paluti Riigikassast 1922. aastal Saksamaal müntimiseks kasutatud ja hiljem Riigikassale üle antud “patriitseid”. Neid vastu võtma volitati graveerija Karl Doll (Tael). Mõne päeva pärast antigi Riigi Trükikojale üle järgmised esemed: 1922. aasta algmatriitse 6 tk., patriitse – 13 tk., matriitse – 54 tk., tähtede patriitse – 30 tk., numbrite patriitse – 12 tk. ja servarantimise rattaid – 3 tk. iga mündiliigi jaoks.

Metallrahade valmistamisest

Metallrahade litrid valmistati Eesti Vabariigi Sõjaministeeriumi Arsenalis vase, nikli ja tsingi segust, mis siis riiklikus katsekojas analüüsiti. Neid segusid tehti erinevas protsentuaalses vahekorras. Trükikoda valis neist sobiva koostisega litrid ja esitas Riigikassa juhatusele kinnitamiseks. Riigikassa resolutsiooni peale andis minister siis suulise korralduse “kiiresti asuda rahalöömisele”.

Metallrahade koostiseproove tuli sooritada kord kuus Tallinna Tehnikumi juures asuvas riiklikus katsekojas. Analüüse tehti ka Tartu Ülikooli anorgaanilis-analüütilises laboratooriumis. Algtemplid tuli valmistada kinnitatud kavandite järgi ja saata Riigikassale kontrollimiseks. Need olid tehtud karastamata terasest, mistõttu vajaduse korral võis sisse viia parandusi. Riigikassa ja trükikoja vahelise kokkuleppe põhjal pidid kõik kõlblikud patriitsid, matriitsid ja “punsenid” peale rahade valmimist minema Riigikassa omanduseks.

Algul tuli vermida kümme prooviraha. Valmis mündid tuli üle anda kottides – mitte vähem kui kümme kotti korraga. Igast kotist tuli võtta 500 münti analüüsimiseks. Kontrolliti raha välimust, värvust, mustrit, mõõtusid, kaalu. Kui mõni münt ei vastanud lepingus ettenähtud nõuetele, tuli kogu saadetis läkitada tagasi sorteerimisele. Sorteerimisel avastatud kõlbmatud ja defektidega rahad läksid ümbersulatamisele.

Nädalas oli ette nähtud valmistada 200 000 münti ja esitada need Riigikassale. Tasu pidi trükikojale maksma Eesti Panga Tallinna osakond, 310 marka valmisrahade iga kilogrammi eest.

Rahad pakiti sitkest riidest kottidesse, mille õmbluste vasakküljed pidid olema sissepoole pööratud. Igas kotis pidi olema tuhandetes ümmargune hulk münte netokaaluga kuni 25 kg. Kotid plommiti ja varustati trükitud pealiskirjadega, millel märgiti rahade täpne arv, summa (väärtus), netokaal ja sulgemise kuupäev. Kui kotid said ka vastava kontrollametniku allkirja, pakiti nad kastidesse. Rahasaadetise vastuvõtmisel koostasid Riigikassa esindajad vastava akti.

Raha valmistamise ruumides pidi olema alaline kontrollvalve. Töö vaheaegadel ruum pitseeriti. Valmistoodangut hoiti varakambris.

Esimesed Riigi Trükikojas münditud metallrahad

Metallrahade löömisega tehti algust 23. oktoobril 1924. aastal. Vastavalt rahaministri korraldusele 30. oktoobrist 1924 pidi uued Eesti Vabariigi 5-margased sisaldama 70% vaske, 20% tsinki ja 10% niklit, nende diameetriks määrati 23 mm ning kaaluks à 4,82 g. Nende väljaandmise ja vahetamisega tuli alustada pärast vastava teate avaldamist “Riigi Teatajas”.

1. novembril 1924 saadetigi Eesti Panga Tallinna osakonda esimesed neli kotti 5-margaseid, kokku 20 000 tk. ehk 98,237 kg. Kontrollimisel selgus, et ühe mündi kaal oli 4,91 g, seega ettenähtust raskem. Sellest hoolimata lasti mündid käibele juba enne teadaande avaldamist. Võimud leidsid, et need rahad ei ole “liikumisõiguslikud”. Millega see asi lõppes, see säilinud dokumentidest kahjuks ei selgu.

Uued 1-margased kaaluga 2,56 g ja daatumiga “1924” lasti käibele 1925. aasta jaanuari keskel. Mõlemad nimetatud nominaalid valmistati samade kavandite järgi nagu 1922. aasta mündid.

Järgmistena võeti töösse 1925. aastal 10-margased, mille kavandi kinnitas minister L. Sepp 25. veebruaril 1925. Esimesed proovimündid diameetriga 26 mm ja kaaluga à 6,25 g saadeti Riigikassale 15. mail 1925. Sama aasta sügisel ilmusid ringlusse ka uued 3-margased (diameeter 20 mm, kaal 3,40 g).

1926. aastal lubati uutel metallrahade väljaannetel kasutada suurt riigivappi “selle seaduspärase täpse jäljendusega”. Need rahad pidid olema liikvelolevate 1922. ja 1925. aasta müntide suurused. Esiküljel on loogana “Eesti Vabariik”, keskel nominaalväärtus, numbri all sõna “MARK”, mille all aastaarv “1926” loogana oleva teksti algul ja lõpul olevate rombide vahel. Tagaküljel on suure riigivapi kujutis. Muudes osades sarnanevad endistele väljaannetele. Äär hambuline.

Uute 1-margaste joonised riigivapi kujutisega kinnitati 3. veebruaril 1926. Kui aga esimesed proovimündid saadeti Riigikassale, oli viimasel pretensioone Riigi Trükikojale, kuna vapi kujutises leiti “täpse jäljenduse” osas kõrvalekaldumisi. Milliseid nimelt, selgub Riigikassa poolt 1. III 1926 trükikojale saadetud kirjast:

“1) Pärja sisemistest lehtedest peavad 10 lehte (kumbagi kilbikülje 5 lehte) kilbi pinnaga ühtuma, äratõmbel on aga kõik pärjalehed kilbist lahus.
2) Pärjalehtede asend on äratõmbel juhuslik ja lehtede arv vähem. Tipulehtede asend ei sarnane vapile ja vapi kolme-neljalehelised grupid on asendatud ühe- ehk kahelehelistega.
3) Tõrude arv on samuti vähem, kui vapil ja nende asend ebatäpne.
4) Lõvide pealaed, mis vapil ovaalkuhikutena lakast eralduvad, kuna äratõmbel need kandilised on.
5) … reljeef peaks kõrgem olema jne.
6) Ametlikult väljakuulutatud Eesti Vabariigi riigivapil puuduvad igasugused initsiaalid, sellepärast ei tohi aset leida ka KD (Karl Doll – V. Sõerd) initsiaali paigutamine.
Riigikassa palub teha uued tõmmised ja puudused kõrvaldada.
Riigikassa juhataja: A. Olbrei
Laenuosakonna juhataja: A. T.”

Riigikassa oma vastuses 6. märtsist 1926 teatab, et initsiaalid KD olla kõrvaldatud, ehk küll harilikult lubatakse autori ja graveerija nimetähti rahadele paigutada. Ollakse nõus keskreljeefi kõrgendamisega, kui see ei ületa ääre kõrgust. Pärjalehed ei ühinevat kilbiga seepärast, et maksvate seaduste järgi ei tohtivat metall metalli ja värv värvi, näit. kuld kulda puudutada. Pärja lehtede ja tõrude vähendamist nõudnud vapijoonise tunduv vähendamine. Et uue algtempli graveerimisele minevat umbes kolm nädalat, soovitatakse pöörduda trükikoja konsultandi G. Reindorffi poole.
Ilmselt valmistatigi uued algtemplid, sest 1-margaste metallrahade proovid kinnitati 29. märtsil 1926. 18 mail ja 6. juulil 1926 kiideti heaks ka vastavalt 3- ja 5-margaste müntide proovid. 10-margase vahetusmündi originaaljoonis ja 10 prooviraha saadeti kinnitamiseks 2. septembril ja kiideti heaks 27. septembril 1926.

Vilma Sõerd
“Eesti Kollektsionäär” Nr.2(3) 1992”