Ühiselamud

Ühiselamutena kasutati peamiselt suvebarakke, kus elati vaid suvekuudel turbatootmise hooajal. Nendes majades olid enamjaolt kööktoad, mõnes üksikus korteris olid köök ja tuba eraldi – need anti tavaliselt pereinimestele. Sõjajärgsel perioodil ehitati mitmed ühiselamud ümber tubadesüsteemile. Vanematest ühiselamutest on tänaseni säilinud maja nr 7, mis ehitati 1937. aastal motoristide elamuks. Esimesel korrusel asusid kaheksa kööktuba ja kaks korterit köögi ja toaga. Kuna turbatootmise hooajal kimbutas pidev elamispinna puudus, siis ehitati 7. maja pööningukorrus juba enne 1949. aastat ümber ühiselamuks. Alalistööliste elamud nr 5 ja 6 püstitati kivist ja nende projekteerijaks oli ehitusinsener Dimitri Tõnisberg.