Muinsuskaitse
Tapa linna muinsuskaitsest aastail 1987 – 1990
Meenutab Vilvi Suikanen.
Muinsuskaitse liikumisest kuulsin esimest korda kirikuõpetajalt Üllar Nõlvalt. Kuna maadlesime kiriku korrastamisega, siis arvas õpetaja, et ehk saame muinsuskaitse kaudu abi. Mis siis ikka, kuulutused linna peale üles, et tulevad Tallinnast organiseerijad ja palume, tapalased, osaleda.
2. aprillil 1987 toimus Raudteelaste Kultuurimajas asutamiskoosolek. Kohale tulid Tallinnast Trivimi Velliste, Rakverest Erkki Nuut, kohalikke linnakodanikke oli 9. Kuna enamik osalejaid oli kirikust, valiti mind seda asja vedama. Tuli täita paberid ja registreerida need Rakvere Kultuuriosakonnas. Esimesed töökoosolekud, kus rääkisin Tallinnas kõneldust-kuuldust, toimusid Raudteelaste Klubis. Osalesid ka Tapa Linna RSN TK esimees Malle Iila ja aseesimees.
Tapal sai käsile võetud vana surnuaed, mis oli võssa kasvanud ja rüüstatud. Linna Täitevkomitee oli sinna otsustanud rajada pargi. Sepistöödena valminud ristid ja aiad olid enamaltjaolt rüüstatud, kiviplaate ära viidud. Üksikud hauad olid ka korras. (Muinsuskaitseklubi kolmandal koosolekul 21.05.1987 võttis sõna Tapa Linna Täitevkomitee esimees Malle Iila, kes kummutas ümber varasemad kuuldused kalmistu likvideerimise kohta. Kalmistu jääb alles ja ühisel meelel otsustati see korda teha.)
Töötalguid sai korraldatud üle 20 korra. Osavõtjaid oli 3-st inimesest kuni 37-ni (Tapa Erikooli osavõtuga). Paaril korral käisid ka Tapa 1. Keskkooli õpilased õpetajate Vungi ja Raavaga. Kunagi ei puudunud Leo ja Rauni Kents. Omaksed hakkasid ka oma platse hooldama ja olid tänulikud. Kalle Türk tuli oma “Družba”-saega ja sai tehtud puude harvendamist. Mais 1987 võtsid suurest võsa raiumisest osa ka kooliõpilased. Prügi vedas ära Tapa Kommunaalkontor. Kasutasin ära ka töö juurest lõunavaheaegasid, et veidi korrastada ja värvida riste ja aedu.
Allesjäänud aiad ja ristid otsustati alles jätta ja võimalikult täpselt välja uurida, kes surnuaiale on maetud. Suurtele koristustalgutele organiseeris kõik abijõud ja masinad Tapa Linna Täitevkomitee. Juba 1987. aasta seisuga oli vanal kalmistul ristid purustatud ja ära viidud vandaalide poolt. Veel allesjäänud raudristid koguti kokku ja viidi korrastatud raudaedadega piiratud platsidele. Hauakividelt puhastati sinna värvitud kritseldisi.
Alles 13. septembril 1988 julgesid mõned inimesed ühele viltuvajunud hauasambale osutades öelda, et see on püstitatud Vabadussõjas langenud leitnant Hans Koivale ja kolmele tundmatule sõdurile. Hakkasime koguma raha sambale plaadi saamiseks. Selleks panime üles poodidesse korjanduskastid. Tänu Jaan Viktorile sai sammas püsti aetud, üle värvitud, plaat tellitud, juurdepääsuteed tehtud ja kividega kaetud. Vabadussõja mälestussamba ümbruse korrastamisel sai autokoorem liiva teele laotatud.
9. jaanuaril 1991 oli samba taasavamine. See toimus suhteliselt vaikselt, sest ajad olid tollal nagu ulgumerel, keegi ei teadnud, mis tulevik toob.
Umbes samal ajal hakkas Tapa Muinsuskaitse Klubi taotlema Tapa linna tänavate nimetuste vahetamist venepärastest eestipäraste vastu.
1988. aasta aprillis tehti klubis ettepanek paigaldada Tapa keskväljakule mälestuskivi ehk “Ajakivi”, millel võiks olla päikesering ja selle all aastaarvulisi andmeid Tapa kohta. Loodava Ajakivi esialgse kavandi joonistas Vilvi Suikanen, kuid see osutus liiga keeruliseks tööks ning otsustati tellida marmortahvel.
- mail 1988 sai Tapa Raamatukogu hoonel (praegune Muusikakool) korjanduste toel kogutud rahadest pidulikult avatud tahvel: “Siin toimus esimene eesti kirjakeele konverents 30. mail 1908”.
Tekkis uusi andmeid Tapa ajaloo kohta ja sai selgeks, et kirjakeelekonverents ei saanud toimuda selles hoones, kuna see polnud sel ajal veel ehitatudki. Selgus, et konverents toimus endise Sõbra poe Pika tänava poolses hoonetiivas, milles oli tol ajal seltskondliku ühenduse “Harmonie” saal. Kuna seda hoonet aga jällegi enam 1988 aastal alles ei olnud, sest lammutati 1969, otsustati tahvli kiri ümber teha: “Tapal toimus esimene eesti kirjakeele konverents 30. mail 1908. aastal” ja uus tahvel paigaldati siiski raamatukogu hoonele. Sellisena võib mälestustahvlit näha seal tänapäevani.
- aasta jaanuarist hakkas Tapa Muinsuskaitse Klubi raha koguma Tapa jaamahoone küljes asunud enamlaste ikke lõppemist Tapal tähistava plaadi jaoks, mida sooviti ennistada ja taasavada.
Mälestustahvel taasavati pidulikult 20. veebruaril 1993. Tahvel valmis aasta varem Tapa muinsuskaitsjate ja tolleaegse linnavalitsuse algatusel, eestvedaja Jaan Viktor. Pronksist tahvli valmistas Tallinna kunstnik Tiiu Kirsipuu Soomusrongirügemendi fotograafi Karl Pormeistri säilinud klaasnegatiivist tehtud foto järgi. Kus asub vana tahvel, ei teata, kuigi 1980-ndatel oli seda nähtud jaama tööriistakuuris. Seega on teoreetiline võimalus, et eksisteerib kaks tahvlit. Taasavamise pidulik sündmus algas Jakobi kirikus jumalateenistusega. Kirikust liikus pikk rongkäik Tapa jaama perroonile, kus oli kaitseliitlaste ja kuperjanovlaste valve. Valge kanga all oli varem paigaldatud kuuseokstega pärjatud mälestustahvel. Mälestustahvli õnnistas sisse piiskop Einar Soone. Kõnelesid linnapea Raivo Raid, volikogu esindaja Kalju Kuld ning külalised – teede- ja sideminister Andi Meister ning kaitseministeeriumi nõunik ja sõjaajaloolane Hannes Walter. Piduliku päeva lõpetas õhtusöök Tapa restoranis.
Kui tegevusse astus rahvarinne (RR), taandus muinsuskaitse tegevus. Viimane suurem kokkutulek toimus Raplas, Viru-Nigula kokkutulekul aga avaldas Trivimi Velliste arvamust, et muinsuskaitse liikumine on ammendunud ning sedasi lõppeski tegusate ja tublide Tapa inimeste koostöö oma kodulinna korrastamisel.
Koos RR-iga käidi veel Tapa sõjaväeosa väravas miitingul, et lõpetataks lennuväljalt linna põhjavee reostamine, samuti häiris linnaelu lennukite pidev müra.
