Vorstilinn Tapa

Tapa varasemas majanduselus, samuti Eesti Vabariigi ajal enne sõda, oli seoses soodsa transpordigeograafilise asendiga linna majanduses küllaltki suur osatähtsus liha- ja vorstitööstusel. Tapa vorstidel olid kõrged kvaliteedinäitajad ja sellest tulenevalt sai tolleaegne alevik siit ka Vorstilinna hüüdnime.

Esimene liha-ja vorstitööstus Tapal
Esimese liha-vorstitööstuse Tapal rajas insener Heinrich Kolshorn. 1889. aastal ostis ta raudteeäärse krundi Moe mõisa maadest Tapa asula ja Valgejõe vahelisele alale ning ehitas sinna loomade taparuumid, jahutusosakonna, suitsuahjud, katlamaja ja muud vajalikud rajatised. Tootmine algas 1. oktoobril 1889. Ettevõtet nimetati „Eestimaa lihasaaduste vabrikuks“ ja see ostis loomi kokku kolmest põhjapoolsest Balti kubermangust. Liha eksporditi ka välismaale, peamiselt Inglismaale, aga loomulikult ka ida poole: Jamburgi, Peterburi ja Moskvasse. Olid ka firmakauplused teistes kubermangudes. Ettevõttes oli 13 palgalist töötajat, keda juhatas välismaalasest meister. 1890-aastate keskel algas aga tapamaja allakäik. Lõpuks jäi kaubandusvõrgust alles kauplus Tallinna Raekoja võlvistikus, kus müüdi veel Heinrich Kolshorni lihavabriku vorsti, sinki ja searasva. Vabrik põles 1896. aastal ööl vastu 26-dat detsembrit maani maha ning H. Kolshorn lõpetas töö. Vabrikus töötanud 30-40 töölist jäid tööta.

Teine ja kolmas liha- ja vorstitööstus Tapal
Samaaegselt Heinrich Kolshorni ettevõtte sulgemisega rajati Tapale lihatalle – vorstitöökodasid, milliseid kutsuti tol ajal liha-vorstitööstusteks omanike nimede järgi. Vaksali tnv. 3 asus A. Pichelsteini vorstitöökoda ja kauplus. Pichelstein oli maksuraskustes, mille kasutas ära Peeter Landsberg, kes soovitas vorstitööstuse kasumisse viimiseks kirjutada see tema nimele, lubades Pichelsteinil seal edasi töötada. Hiljem nõudis aga Langeberg, et Pichelstein vabastaks ruumid, kuna need kuuluvat temale. Peeter Landsberg proovis algul valmistada vorsti, kuid kuna puudusid kogemused, siis lõpetas ta tegevuse 1922. aastal ja vabanenud ruumidesse paigutas õllelao.

Neljas liha- ja vorstitööstus Tapal
Andreas Wilhelm Ferdinand Busse vorstitöökoda asus Busse tänavasse (käesoleval ajal Veski tnv. lasteaed „Vikerkaar“ kohal) ehitatud kahekorruselises majas. Alumisel korrusel valmistati vorsti, üleval aga olid korterelamud. Busse vorstid läksid kaubaks peamiselt väljaspool Tapat, s.h. ka Peterburis.

Viies liha- ja vorstitööstus Tapal
Busse maja vastas asus lihunik Schulbergi maja koos kõrvalhoonetega, kus tapeti ülesostetud loomi. Kui liha müügist üle jäi, siis valmistati ka kohapeal vorsti.

Kuues ja seitsmes liha- ja vorstitööstus Tapal
Sajandivahetusel asutatud Põllu tnv. 10 majas paiknes Induse vorstitöökoda. Laia ja Põllu tänava nurgapealse maja, aadressiga Lai tnv. 7, ehitatud 1901. aastal, hoovis asus Wildmanni vorstitöökoda. Enne vabadussõda oli Lai tnv. 7 hoovis Sandbergi väike loomade tapamaja.

Kaheksas liha- ja vorstitööstus Tapal
Pikk tnv. 5 ehitas sajandivahetusel Jüri Balder, mille müüs edasi lihunik Hohwardile, kes avas seal liha- ja vorstikaupluse. Hoovis asusid loomade tapamaja ja vorstitöökoda, millised hiljem omandas Otto Baumann.
 
Üheksas liha- ja vorstitööstus Tapal
Otto Baumanni vorstitöökoda Pikk tnv. 5 oli selle aja suurim Tapal. Baumannile kuulusid elumaja, tapamaja, vorstivabrik ja jääkelder. Vorstitöökoda koosnes neljast eri kõrgusega osast. Kõrgemas korpuses asusid 4 vorsti-singi suitsuahju ja 2 puudega köetavat keedukatelt. Hoone madalamas osas asus liha töötlemise ruum, kus tammepakkudel tükeldati lihakehi, mis seejärel peenestati kahel hakkmasinal (nn. „hundil“ ja „kutteril“). Peenestatud lihamass koos lisatud maitseainetega segati käsitsi tammepuust palides. Hoone kolmandas osas asus jääga külmruum lihakehade hoidmiseks. Viimaseks tootmisrajatiseks oli jääkelder, milles hoitav jää oli talvel lõigatud Valgejõelt. Tootmishoone vastas asus loomade tapamaja. Fassaadiga vastu Pikka tänavat paiknes kivist elumaja koos lihapoega. Vorstitöökojas oli 4-5 alalist meestöötajat. Valmistati mitmes sortimendis keedu- ja suitsuvorsti, sinki, maksapasteeti jm. Kaupluses müüdi alati värsket liha, teise päeva liha kasutati vorsti valmistamiseks. Lihaloomad toodi tapatalli kohalike loomade kokkuostjate poolt. Liha-vorstisaadusi turustati ka väljaspool Tapat näiteks Narvas, Jõhvis, Kohtla-Järvel, Tartus, Tamsalus, Kehras, Aegviidus. Toodang pakiti laudkastidesse ja saadeti rongiga sihtkohta. Hobuveokiga viidi kastid raudteejaama ja tellitud kaup teistesse Tapa poodidesse. Nõukogude võimu kehtestamisega vorstitöökoda natsionaliseeriti 1940. aasta detsembris.
Otto Baumann (1883-1941) koos abikaasa ja pojaga küüditati 1941. aastal Siberisse, kus ta 1941. aasta juulis maha lasti.

“Tapa Sõnumed” 24.06.1933 kirjutab:
25 aastat lihatööstur olnud Otto Baumann

Juba 14 aastaselt valis O. Baumann omale elukutse – nimelt lihatööstuse ala. Ametit õppis Rakveres ja sellipaberid sai Narvas. 1908. aastal hakkas tegutsema Kiltsis oma käe peal, kust 1915. aastal Tapale kolis ja sama tegevuse ala on tänapäevani jätkanud. Siis, kui veel Venemaa piir vaba oli tunti Baumanni tööstuse vorste isegi Arhangelskis ja Moskvas, siis töötas tema tööstuses iga päev keskmiselt 40 inimest. Nüüd on tööstuse ala enam kui kümnekordselt tagasi läinud ja endine suurtööstur kui väljaõppinud meister, valmistab nüüd ise koos abilistega vorste. Äriomaniku vastutulelikkus ja seltskondlik arusaamine ning ärimehelik õiglustunne on see, mis on meeldinud nii ostjaskonnale kui ka temale loomade müüjaskonnale. O. Baumann on kauaaegne Tapa Ühispanga nõukogu esimees ja võtab osa ka muist seltskondlikest ettevõtetest.

Kümnes liha- ja vorstitööstus Tapal
Põllu tnv. 10, endine Induse vorstitöökoda, mis asus 1900. aastast pärinevates palkhoonetes, alustas 1918. aastal vorstitootmist Artur Kiisk. A. Kiisk oli töötanud Ernst Langebergi juures 11 aastat loomade kokkuostjana. Töökoja vastas üle õue asus tapatall, külgnedes hobusetalliga. Jääkelder oli vorstitöökoja ja hoovimaja vahel, nendega ühe katuse all. Jääd varuti talvel Krusbachi maja lähedalt Valgejõest. Elumaja oli esiküljega vastu Põllu tänavat. Töö muutus kergemaks, kui 1923. aastal hakati saama elektrivoolu Tapa Elektrijaamast ja osteti esimene elektrimootor. Vorsti valmistamisel kasutati firma „Aleksander-Werke“ vorstipritsi ja „Husqvarna“ hakkmasinat. Puudusid küll pesemis- ja riietusruum, kuid sooja vett sai siiski kasutada. Kauba väljaveoks seisid tallis vanker ja käsikäru. Esialgu töötas omanik üksi, kuid hiljem palkas juba 4-5 meestöölist. Toodeti suitsu- ja keeduvorste (viimastest tee-, krakovi-, poltaava-, keele-, tangu-, veri- ja maksavorste), lambasoolikates viinereid, keedusinki, lakksinki, suitsetatud loomakeeli. Peale Tapa linna turustati toodangut veel eri aegadel paljudes kohtades: Amblas, Järva-Madises, Aravetel, Tamsalus, Lehtses, Kadrinas, Jõgeval jm. Kõige rohkem aga Narvas. Liha esitamine kontrolliks loomaarstile linna lihajärelvaatuspunktis oli kohustuslik. Artur Kiisa vorstitöökoda lõpetas oma tegevuse 1939. aastal, seoses sellega ei kuulunud tööstus natsionaliseerimisele 1940. aastal.
Artur Kiisk on maetud Tapa linnakalmistule.

Üheteistkümnes liha- ja vorstitööstus Tapal
Ernst Langebergi vorstitöökoda asus Jaama tnv. 1. Vorstitöökoja rajas endine Koigi mõisavalitseja Ernst Langeberg 1907 a. paiku, pärandades selle hiljem oma pojale. 1932. aastast oli omanikuks Arnold Langeberg, kes müüs oma vorstitöökoja koos lihakauplusega Jaama tnv. 1 kõige sisustuse ja kaubaga vabaabielunaisele Herta-Marie Hohnsbeenile. Müügilepingu järgi aga kohustus uus omanik jätma ettevõttele ametliku nime „Arnold Langeberg“. Aastal 1935 oli sama töökoja omanikuks Johannes Tambik. 1940. aastal kuulusid nii lihapood kui ka selle juures olev vorstitöökoda taas Arnold Langebergile nime all „Centraal“, mis natsionaliseeriti 1940 aasta detsembris.

Lühikest aega eksisteerisid veel omanike järgi:
12. August Rosenfeldti vorstitöökoda Vaksali tnv. 7 (1919)
13. Johannes Rebo vorstitöökoda Busse tnv. 5 (1919)
14. Jüri Lemmitsa ja August Okarti vorstitöökojad samal krundil Lai tnv. 5 (1922)
15. Lihunik Aleksander Miller ja tema lihatoodete tööstus „Мясопродукт“ Tapal, Pikk 4.

Aleksander Miller, sünd. 28.08.1894 Mustvees, pidas Tapal Pikal tänaval majas nr.4 lihatoodete tööstust 1920. aastate lõpust kuni 1941. aastani. Ta oli ka Tapa Apostliku Õigeusu kiriku liige ja kuulus kiriku nõukogusse. A. Miller abiellus 1915. aastal Tapal. Abielust sündis poeg Leonid, kes on samuti maetud Tapale. Aleksandri ema, Natalja Miller, sünd. Rogova oli Peeter Landsbergi abikaasa Jelena sünd. Rogova õde, sealt ka lähisugulus, mistõttu tehti koostööd lihatootmise alal. Natalja Miller on maetud Tapa vanale kalmistule, abikaasa Anastassia Miller aga Tapa linnakalmistule. Pere arreteeriti 14. juunil 1941 ning küüditati Siberisse. Aleksander Miller suri Põhja-Uurali vangilaagris, täpne surmaaeg ja matmispaik on teadmata.

Memento Liidu andmebaas kirjutab perekond Millerite andmed:

MILLER, Aleksander, Jegor venelane, 28.08.1894
Mustvee, äriomanik, arr. Tapa, erin. 26.06.42 §58-4,
10a.; Sverdlovski obl. Sevurallag, surn. kinnip-k.
13.03.43. Valgekaartlane. [6035E, 897R]
Miller, Anastassia, Kuzma, abikaasa, 02.01.1912
Viru mk.; Tomski obl. Baktšari raj. Vavilovka, vab.
asum. 14.11.56. [897R]
Miller, Leonid, Aleksander, poeg, 08.12.1933;
Vavilovka, vab. asum. 12.11.48. [897R]

Tapal töötanud lihunikke ja vorstimeistreid enne sõda:
August Okart, sünd. 1887
August Heinmets, sünd. 1879
Gustav Sandberg, sünd. 1871
Karl Treimann, sünd. 1872
August Paulus, sünd. 1893
Leonhard Rennel, sünd. 1887
August Juhkam, sünd. 1901
Eduard Vaher, sünd. 1902
Jaan Botmann, sünd. 1862
Arnold Maas, sünd. 1907
Joosep Kroll, sünd. 1900
Arnold Sambra, sünd. 1902
Anton Venderström, sünd. 1893
Artur Kiisk, sünd. 1884 (vorstitegija Põllu 10)
Johannes Ahlberg, sünd. 1912 (vorstitegija Põllu 10)
August Vilse, sünd. 1914 (vorstitegija Põllu 10)
Evald Hauk, sünd. 1886 (vorstitegija Põllu 10)
Adolf Birnbaum, sünd. 1917 (vorstitegija Põllu 10)
Fritz Erstling, sünd. 1883 (peekonimeister Lihaekspordis)
Peeter Landsberg, sünd. 1877
August Abermann, sünd. 1894 (vorstmaaker)
Otto Baumann, sünd. 1880 (lihatööstur Pikk 5)
August Kats, sünd. 1889
Anton Prits, sünd. 1873 (vorstmaaker)
Jaan Romberg, sünd. 1869
Johan Tomson, sünd. 1878
Ernst Langeberg, sünd. 1873 (lihatööstur Jaama 1)
Aleksander Roomet, sünd. 1893
Hendrik Hinn, sünd. 1884 (lihunik Põllu 10)
Eduard Vaher, sünd. 1893 (lihunik Põllu 10)

Tapa eksporttapamaja

Kuidas Tapa eksporttapamaja tegevus tegelikult algas ja lõppes, sellest kirjutab Heino Gustavson oma raamatus “Eraettevõtlus Eesti lihatööstuses vabariigi päevil kuni natsionaliseerimiseni 1940.aastal”.

18. aprillil 1928 registreerus Eesti Loomasaaduste Ostu-müügi Ühing “Lihaeksport” asukohaga Tallinnas. Esimesel peakoosolekul 9. mail otsustati Tapal omandada krunt ja ehitada sinna eksporttapamaja tootlikkusega kuni 250 siga päevas.
Suurpõllumeestele ei meeldinud see sugugi. Ajalehest “Kaja” saab lugeda, et asutused olevat olnud “pahempoolsed riigikogu liikmed”, kes sel viisil lubanud põllumeestele head elu – Tapal ju hakatavat sigade eest ränka hinda maksma. Samas teatatakse, et vastse ühingu juhatusse kuuluvat tööerakondlane veterinaararst August Arras ja neli riigikogu liiget: sotsiaaldemokraat Vomm, tööerakondlane Pool, rahvaerakondlane Mälberg ja koonduslane (põllumeeste, asunike ja väikemaapidajate koondise liige) Sikkar. Kuid teatavasti, hoiatab ajaleht, ihuvad nii sotsid kui ka tööerakondlased kogu aeg hammast talupidajate peale. Tegelikult ei olnud tööerakonnal sel ajal üldse pahempoolset suunitlust nagu väideti “Kajas”. Antud juhul oli tegemist halva sildi kleepimisega konkurendi otsmikule.
Vastse eksporttapamaja projekti autor oli insener E. J. Poola. Dokumentatsioon hakkas liikuma instantsist instantsi suvel 1928. aastal, kusjuures täheldati mõningaid ebakohti: lihajärelevaatuse ruum oli hämar, hoone loomulik ventilatsioon ei olnud läbi mõeldud, lisaks pisut intiimsevõitu märkus – naiste käimlasse ja riietusruumi pääses ainult läbi meeste riietusruumi! Ka polnud ette nähtud planku ümber krundi.
Maatüki ost vormistati Tapa Linnavalitsusega juuni algul 1928. aastal ja otsemaid algas ehitamine. Juba kuu aja pärast võidi rõõmuga teatada, et peagi on seinad püsti. Avaldati lootust, et kuigi on plaanitud töödelda kuni 250 siga päevas, suudetakse seda arvu tõsta isegi 400-ni. Hooned ja seadmed arvati minevat maksma kokku umbes 220 000 krooni.
Aga just seadmestikuga tuli pahandust. Siingi loobuti tellimuse andmisest kohalikule Franz Krulli tehasele ja sõlmiti ostutehing Taani firmadega “Atlas” ja “Larsen”. Teiste eksporttapamajade (Tartus ja Tallinnas) juhatused näitasid näpuga kahele sotsiaaldemokraadist mehele: juhatuseliikmele Vommile ja ühingu nõukogu liikmele Kärnerile, kes “aitavad kaasa, et töö võetakse eesti tööliste eest ära”. Siin ilmneb enam kui selgesti soov uuele konkurendile kive teepeale ette veeretada. Muuseas osteti kodumaalt siiski mõni lihtsam agregaat.
Vastne Tapa eksporttapamaja koosnes peatootmishoonest ja kahest kõrvalhoonest, kus ehitusmaterjaliks oli kasutatud betoonkivi, seda ka põrandate juures. Kõik kolm olid ühekorruselised, välja arvatud osake peahoonest, millel oli teine korrus. Sooja andis vesikeskküte. Katlaruumis seisis 65 ruutmeetrise küttepinna ja 8 atmosfäärise survega “Pauksch”-katel koos injektori ja “Worthington”-toitepumbaga. Külmseade toetus ammoniaakkompressorile. Agregaatidele andsid jõudu elektrimootorid mis töötasid 440-voldisel voolul.
Tootma hakati peekonit peamiselt inglastele, koduturule seafileed, päid-jalgu, siseorganeid, viineritööstusele naturaalset ning väetiseks kuivatatud-jahvatatud verd, kondijahu, sise- ja välisturule rasva. Töölisi oli ette nähtud ainult 11, peale nende kolm kontoritöötajat ning tapamaja juhataja.
Novembris 1928 määrati Tapa eksporttapamaja juhatajaks ja ühtlasi veterinaararstiks senine Viljandi Linnatapamaja juhataja ning veterinaararst Oskar Padrik.
Proovitapmisega võidi alustada 28. novembril. Kriipsutati alla kahte olulist asjaolu. Esiteks hakkas eksporttapamaja teatud ulatuses ka linnatapamaja ülesandeid täitma (kohaliku Tapa rahva jaoks oli olemas peekonitööstusruumide kõrval ka osakond veiste töötlemiseks). Teiseks osutus Taanist toodud lihajahumasin ainukeseks siinsetes tapamajades, seejuures valitses Eestis lihajahu järele üsna suur nõudmine. Tootmisvalmidusest teatas juhatus loomatervishoiu peavalitsusele 13. detsembril 1928, mille peale tapamaja kohe registrisse kanti.
Millal siis väljastati tegelik tootmisluba?
Ettevõte ise hakkas oma sündi tähistama igal aastal pidustusega 1. detsembril, millele aga on raske leida mingit põhjendust: kuigi Tapal olid esimesed proovitapmised toimunud juba 28. novembril 1928, korrati neid ametlikult ja Tallinnast saabunud kontrollijate juuresolekul alles 7. veebruaril 1929. Mis aga veelgi kummalisem – tegelik tootmisluba on dateeritud 16. mail 1930! Kuid tootmine oli praktiliselt alanud ja kulges täie hooga. Detsembrist 1928 kuni veebruari lõpuni 1929 saadi kasumit 1143,78 krooni. Seejuures toimus esmatöötlus ainult kolmapäeviti ja neljapäeviti. Suurimad tarnijad olid Aravete kandi talunikud. Ekspordi- ja finantsprobleemidega tegeles algperioodil suurte kogemustega keemik Leopold Kampmann, kes oli end ka välismaal täiendamas käinud.
Näiliselt edukale algusele järgnes peagi tõsine võitlus ettevõtte olemasolu eest. Laialdast pahameelt sünnitas 8 meestöölise vallandamine 15. jaanuaril 1930. Nad jäeti tööle kuni veebruari alguseni, mil saabusid “praktikandid kodumaalt, Leedust ja Lätist kui tulevased peekonmeistrid…” Eks olnud ju teada, et praktikantide töötasu oli madalam tööliste omast.
5. aprillil 1930. osteti linnalt 3000 krooni eest veel üks krunt. See lõi augu tapamaja kassasse. Siin aga leiti väljapääs: ettevõttega seotud sotsialistid suutsid mõjutada oma partei saadikut Riigikogus Leopold Johansoni, kelle ettepanekul võeti Riigikogus vastu otsus anda Tapa eksporttapamajale 3000 krooni toetust.
Veel teadmiseks: samal ajal avati tapamaja juures firmakauplus “odava lihamüügi korraldamiseks”. Kahtlemata osutus see linnarahvale teretulnuks.
Sügis algas taas rünnakutega. Oktoobris arutati Eesti eksporttapamajade probleemi riigikogus. Seal pahandas sotsialist Karl Ast :”Kui iga sea tapmiseks on investeeritud kapitali 63 krooni, siis on see lausa sigadus!” Mitu sõnavõtjat kuulutasid, et eksporttapamajad on jäänud “eluvõõraks ja kulutavad riigi raha toetuste näol”. Konkreetselt nimetati Tapa eksporttapamaja. Oma tigedas artiklis nõudis ajaleht “Kaja” Tapa eksporttapamaja kiiret likvideerimist. Kummaline küll, ent keegi ei meenutanud, et Tapal läks ühe sea töötlemine koguni 7,33 krooni vähem maksma kui Tallinna eksporttapamajas! Pealegi kulges Tapa tootmisprotsess märksa intensiivsemalt ja tulemuslikumalt.
Eriti õel oli erukindralmajor Jaan Soots, kes Põllumeestekogude, mõjuka partei toetusel nõudis Tapa eksporttapamaja kustutamist käitiste nimekirjast. Põllumeestekogud, kelle käe all olid eksporttapamajad Tallinnas ja Tartus, veeretasid Võhma ja Tapa omadele üha kaikaid kodaratesse.
Tapa lähema ja kaugema ümbruse talupidajad astusid aga julgelt välja oma kandi tapamaja kaitseks. Tänulikult viitasid nad ka sealt ostetud suguemiste odavale hinnale.
Esialgu näis Tapat varitsev oht mööduvat. Aasta lõpupoole tehtud otsuses, mis nägi ette 1931.aastal eksporttapamajadele laenu andmist, võimaldati seda Tapa omale 180 000 krooni.
Siis tuli löök: kevadel 1931 avaldati lisaklausel ja selle järgi võis Tapa eksporttapamaja nimetatud summa kätte saada üksnes juhul, kui seal tootmine ajutiselt lõpetatakse! Sest “ainult niisugusel viisil on võimalik saada tunduvat kokkuhoidu”! Lugu tundub esmapilgul absurdsena, kuid enam kui tõenäoline on Põllumeestekogude kurja käe löök.
Kahjuks oli Tapa eksporttapamaja siiski olnud vaid savijalgadel. Erinevalt kõigist teistest eksporttapamajadest aastal 1931 kanti Tapal kahjumit – 3,75 krooni ühe sea kohta. Kuigi vabariigi valitsus oli 11. märtsil 1931 kinnitanud eksporttapamajade saneerimiskavaga ette näinud selle sulgemise Tapal, käis seal töö üha edasi. 1931 aastane kahjum aga küündis 23 795,88 kroonini.
Veelkord tegid Tapa eksporttapamaja juhtivad jõud katse maha raputada Põllumeestekogude ja “Estonia Eksporttapamajade” surve. Kuni sügiseni 1931 oli Eestis ainult üks seakasvatajate selts asukohaga Tallinnas. 26. oktoobril 1931 kutsutigi kokku uue organisatsiooni – Tapa Seakasvatajate Seltsi – peakoosolek Tapa eksporttapamajas. Osavõtjaid tuli peale oma maakonna Järvamaalt, samuti Viru- ja Tartumaalt. Paljastati “Estonia Eksporttapamajade” mõju alla langenud seni ainsa seakasvatajate organisatsiooni varjukülgi, kuulutati uue seltsi liikmemaksuks kõigest 25 senti aastas, valiti juhatus ja revisjonikomisjon.
Aeg aga läks oma rada, ühes sellega Tapa eksporttapamaja saatus. Vabariigi valitsus vaatas 27. jaanuaril 1932 veelkord üle ühistegelike tapamajade saneerimise küsimused. Otsus Tapa kohta kõlas: Lõpetada Tapal sigade töötlemine ja peekoni väljavedu ajutiselt alates 1. märtsist 1932. Edasi lubati siiski valmistada sinki, vorsti ja konserve. Ülejäänud kolmele tapamajale tehti kohustuseks hakata maksma nimetatud kuupäevast alates Tapa eksporttapamajale amortisatsioonikulude katteks 3% laenust, mida nad saavad igal aastal maatulunduskapitali arvelt. Kuidas mõista ajutist sulgemist?
Vastav piiranguaeg pidi lõppema kohe, kui eksporttapamajadesse vastu võetavate peekonsigade arv kasvab vabariigi ulatuses antud hetke 65 000-lt 90 000-le. Konkreetselt Tapa varumispiirkonnas 18 000 -le.
Sügisel 1932 avaldasid seakasvatajad Järvamaalt ja Jõgeva kandist soovi, et Tapa eksporttapamaja siiski taasavataks. Liikuma hakkas kuuldusi, nagu kavatseks Võhma eksporttapamaja suurendada oma varumispiirkonda ja võtta töökoormuse kasvu leevendamiseks rendile Tapa eksporttapamaja hooned.
Võhma aga eitas: neil tapetavat 1200 siga nädalas, võiks aga 1600. Nii sai otsa üks unistus.
Samal ajal puhkes skandaal Tapa eksporttapamajale usaldatud maatulunduskapitali võla tasumises. Seda olid lubanud teha teised eksporttapamajad konkreetse normi alusel – igalt töödeldavalt sealt 1 kroon. Kui aeg aga kätte jõudis, siis kehitati õlgu ega vaevutud kohustust täitma. Vastupidi: eksporttapamajad lubasid Põllutööministeeriumi isegi kohtusse kaevata, kui see peaks hakkama raha nõudma. Pärast kannatlikku veenmist õnnestus ministril tüli vältida. Lepiti kokku, et maksma nõustuvad Tallinna ja Tartu eksporttapamaja, sest nendele oli üle antud Tapa eksporttapamaja endine varumispiirkond.
Piiratud tootmine Tapa eksporttapamajas jätkus 1935. aastani. Vorst läks müüki peamiselt Tapal, Rakveres ja Narvas. Sõjaväeosi varustati veiselihaga. Paraku tõi viimane nimetatud lepe ainult kahjumeid ning suhe katkestati. Ka nurjus katse osaleda koos Eesti Tarvitajate Keskühisusega kartulite väljaveos Nõukogude Liitu, sest siingi ilmnes kahjum. Ikka veel hellitati lootust taas liituda peekoniekspordiga. Just seepärast hoiti tööl peekonitöötlemisespetsialiste, kes nüüd tegid vorsti ja sinki endiselt kõrgel palgal olles.
Jaanuaris 1935 algas aga Tapa eksporttapamaja eksistentsi lõppvaatus. Põllutööministeeriumi põllumajandusosakond leidis, et uue tootmisloa andmiseks puudub igasugune alus. Otsus tehti kohe teatavaks ka ministrile. Viimase ettepanekul korraldati siiski 5. veebruaril 1935 veel üks koosolek, kuhu paluti ilmuda tegutsevate tapamajade esindajail, samuti vastutavatel isikutel Eesti Seakasvatajate Seltsist, Põllutöökojast ja mujaltki. Vastuhäältel oli silmnähtav ülekaal ning resolutsioonina pandi kirja:” Tapa piirkond on kartulikasvatuse ja piiritustööstuse rajoon, selleks ta ka jäägu!”
Lõppotsust aga ei suudetud vastuvõetavalt sõnastada ning veekord tuldi kokku 7. veebruaril. Seekord konstateeriti, et kuna seakasvatuse areng Tapa piirkonnas ei olene sugugi Tapa eksporttapamajast, siis võib viimase rahumeeli sulgeda. Otsusest teatati samal päeval põllutööministrile.
Võib arvata, et selleks ajaks olid Tapa lähiste talunikud juba harjunud uue olustikuga. Kuid samal ajal pole kahtlus selleski, et ülejäänud kolme eksporttapamaja ringkondades tekitas ärevust Põllutöökoja esindaja repliik seoses Tapa eksporttapamaja asjade arutamisega. Ta nimelt väitis, et Eestile jätkuks isegi üheainsa eksporttapamaja 57-protsendilisest tootmisvõimest – miks mitte hakata mõtteid sinnapoole seadma?
Nagu teada, jäi mainitud ekstreemne idee sinnapaika. Tapa eksporttapamaja kui ettevõte küll likvideeriti, ent jäi alles kui tööstusehitis koos seadmestikuga. Ühtlasi säilis kontor ühes personaliga. Et aga sellele langes üksnes konserveeritud vara järelvalve, üldse aga mitte midagi tootmisest või kaubastamisest, siis olgu käesolevaga lõpetatud kogu Tapa eksporttapamaja probleemide käsitelu.
Saksa okupatsiooni ajal kasutati tapamaja territooriumi sõjavangide laagrina. Alates 1950. aastast hakati tapamaja territooriumile rajama vagunidepood.

Tapakohad Tapal

Kuni 1940. aastani püsisid tapakohad – pisitapamajad, mida rahvasuus ka lahitallideks nimetati. Küll aga keelati nende pidamine suuremates asulates. Tapakoha asutamiseks pidi olema luba ning algavaks kasutamiseks loomaarsti koostatud ülevaatusakt koos ametliku resolutsiooniga. Nii mõnigi kord kuulus lahitall vorstitöökoja juurde.

Oma ettekandes loomatervishoiu peavalitsusele 1. veebruarist 1925 teatas Tapa jaoskonna veterinaararst A. Ein järgmist:
Tapal on kuus lahitalli, nendest kaks kivihoones. Põrandate mõõtmed kõiguvad 14 – 19 X 10 – 14 jala vahel, kõrgust on 10 – 14 jalga. Kõikidel on korralik tsementpõrand, jäätmete tarvis seina taga tsementlampkast. Kolmes lahitallis tõsteti lihakehi “nööridega, mis looma tagumisist jalgadest läbi oleva puu, mille otsas pikad ristpuud, rullitakse ja nii loom üles vinnatakse ja ühes neist on põranda küljes nimetatud otstarbeks kahe hambarattaga tõstmise blokk”.
Lihunikke on Tapal 12 – 14. Tapeti ainult siis, mil müügiliha otsas ja uut vaja. Neljal lihunikul oli isiklik tapatall, lihakauplus ning vorstitöökoda. Ühel oli kolm selli, teisel üks, kolmandal meister ja kaks õpipoissi, neljas tuli üksinda toime. Turupäev oli reede. Kui paras konjunktuur, saadeti Tapalt liha ka Tallinna. 6 – 8 lihunikku olid “vabad” – nad käisid talumeestele loomi tapmas või pakkusid vajadusel oma tööjõudu Tapa kuues lahitallis.
1934. aastal tapeti kõikides Tapa lahitallides kokku 865 veist, 206 vasikat, 56 lammast ja 77 siga. Liha esitamine kontrolliks loomaarstile linna lihajärelvaatuspunktis oli kohustuslik.
Pärast 1937. aasta tapakohtade määrust kirjutas Tapa Linnavalitsus 6. oktoobril 1937 põllutööministeeriumile ja teatas, et kohalikud lahilad ei vasta mõõtmeilt uue määruse nõuetele. “Arvesse võttes, et niisugune taparuum teenib ainult ühte omanikku, seega leiab harva kasutamist, ei ole ümberehitus majanduslikult tasuv ja sellepärast on karta et ümberehitusi ei teostata.” Oma vastuses 11. oktoobrist selgitas loomatervishoiuvalitsus et senised tapakohad tohivad mõõdetele vaatamata jääda, kuid kõik muud nõuded – ka sisseseade osas – peavad olema hiljemalt 1. oktoobriks 1938 aastaks täidetud.

Tapa liha- ja vorstitööstuse eraettevõtjad

Tapa kandis Põhja-Eestis juba ammugi “Vorstilinna” nime, nii ütles rahvas, kuigi linnaõigused saadi alles aastal 1926.
1922. ja 1923. aasta piiril oli Tapa vorstitöökodade arv suurim: neid oli korraga kuus tükki.
Omanike järgi oli Otto Baumann (Pikk tn. 5), Ernst Langeberg (Vaksali tn. 1), Jüri Lemmits (Lai tn. 5), Artur Kiisk (Põllu tn. 10), August Okart (samal krundil, kus Lemmitsa käitis) ning 1922 aastal tegevuse lõpetanud Peeter Landsberg (Vaksali tn. 3).
Kuid juba 1920-ndate aastate lõpuks oli vorstitööstuse osakaal rängalt langenud. Pilk kohalikele ajalehtedele nendest aegadest:” Ei tahaks nagu uskuda, et vana kuulus Vorstilinn on muutunud pagarite linnaks. Siin ja seal näeb silm sageli kullatud kringleid majaesistel rippumas, mõnel majal isegi kaks-kolm.”

August Rosenfeldti vorstitöökoda. Ettevõte registreeriti novembris 1919 Vaksali tn. 7, kuid pikka iga sel ei olnud. Juba veebruaris 1920 omaniku nime enam registrist ei leia.
Johannes Rebo vorstitöökoda. Samasugune saatus oli J. Rebo vorstitöökojal: äritunnistus töötlemiseks aadressi järgi Busse tn. 5 väljastati jaanuaris 1919, viimast korda esineb see registris sama aasta 30. mail.

Otto Baumanni vorstitöökoda. 23. aprillil 1920 kirjutas O. Baumann avalduse, kus palus luba hakata tegema vorsti kopsudest, maksadest, magudest, jalgadest ja peadest. Alevivolikogu nõusolek kannab kuupäeva 29. aprill 1920. Aastal 1923, mil algas Tapa vorstitööstuse langus, oli Baumanni töökoda asulas ainuke. See paiknes Pikk tn. 5 .Lihapoe kohta samas majas on teateid aastast 1929. Singisuitsutamisest on räägitud aastal 1935. Viimane viide O. Baumanni ettevõttele pärineb veebruarist 1940.

Artur Kiisk – vorstitöökoda. Kahes 1900. aastast pärinevas palkhoones Põllu tn. 10 asutas A. Kiisk 1920. aastal vorsti- ja lihasuitsutustöökoja. Aastal 1929 seati üles “Volta” elektrimootor (3,5 HP). On märgitud firma “Aleksander-Werke” vorstipritsi (150 kg/h) ja “Husqvarna” hakkmasinat (50 kg/h). Ei olnud pesemise- ega riietumise ruumi, sooja vett sai siiski kasutada. Kauba väljaveoks seisis tallis vanker. Esialgu töötas omanik üksi, ent andmed 1936. aasta kohta mainivad ka 4 – 5 meestöölist. Kevadel 1937 oli neid kolm. Aastal 1936 kasutati 9300 kg veise-, 2000 kg sea- ja 2000 kg vasikaliha. Toodeti 14 000 kg vorsti ning 1800 kg suitsuliha. Töökoja juures asus taparuum. Määrus aastast 1935 nägi selles ette kõrgemat lage ning seda hakati ka kohe omanikult nõudma. A. Kiisk sai siiski 16. juulil 1936 loomatervishoiu valitsuselt loa seal esialgu tööd jätkata. Seda aga tingimusel, et nõudmine oleks täidetud hiljemalt 1. juuliks 1937. 1936 aasta 8. veebruaril kurtis omanik et ilma põhjaliku ümberehituseta polevat võimalik lage kergitada. Selle jaoks aga ei jätkuvat raha. Tapa linna loomaarst lisas omalt poolt arvamuse, mille kohaselt ümberehitus ei tulevat kõne allagi: uus linna projekt nägevat seal – Põllu tn. 10 – ette tapahoone paiknemise tänava külgjoonest 3m tagapool. Praegune aga seisvat otse kõnnitee ääres. Ühtlasi asus veterinaararst vorstimeistrit kaitsma: käsitletav tööstuskompleks olevat Tapa toiduainetetööstuses ainuke, kus õu asfalteeritud. Samuti võivat pidada külmkeldrit parimaks Tapal. Kas olevat otstarbekas asuda kõike seda äkki lammutama? Linnavalitsuse tervishoiuosakond tegi seepeale otsuse lubada tootmist jätkata mingite ümberehitusteta kuni 1. juulini 1939. Enne 1929. aastat kaubastas A. Kiisk poltava-, maksa- ja keelevorsti, viinereid ja sinki peale Tapa ka Narvas ja Tallinnas. Veel 1930. aastalgi jätkus tema toodete müük Tallinnas.

Ernst Langebergi vorstitöökoda. Esmakordselt on seda töökoda nimetatud 1. aprillil 1920. aastal aadressil Vaksali tn. 1. Aastal 1932 on omanikuna kirjas Arnold Langeberg, kes siis müüs oma vorstitöökoja koos lihakauplusega kõige sisustuse ja kaubaga Herta-Marie Hohnsbeenile. Müügilepingu järgi aga kohustus uus omanik jätma ettevõttele ametliku nime “Arnold Langeberg”. Aastal 1935 oli aga omanikuks juba Johannes Tambik. On üsna kummaline, et kindlatel andmetel kuulusid nii lihapood kui ka selle juures olev vorstitöökoda 1940. aastal taas Arnold Langebergile Kogu kompleks aga kandis nüüd nime “Centraal”, aadress oli endine: Vaksali tn.1. Küllap oli siin mängus Langebergi poolne konkurents, sest üsna vastas, Vaksali tn. 8 paiknes ju ühingu “Eesti Lihaeksport” lihatsentraal nr.48.

Eelmise sajandi algul oli Tallinnas Saiakangi all lihunik Julius Menke liha- ja vorstikauplus. Uksest vasakul, fotol paremal oli kirjutatud “Tapa vorsti kauplus”. Selgus, et poekeses müüdi Tapal Ernst Langebergi vorstitöökojas valmistatud vorste. E. Langeberg oli oma vorstitöökoja asutanud 1907. aasta paiku Jaama tänav 1 majas. Ajaleht aastast 1912 kirjutab, kuidas Langebergi vorste ostis kaasa saksa keiser Wilhelmi köök, kes ostsid vorste kaasa jahilaevale “Hohen zollern”, millega keiser Eestit külastas. See oli ajajärk, kui Tapal toodetud vorstid olid kuulsad üle kogu Eesti, nüüd siis ka saksa keisri toidulaual.

1922. aasta kokaraamatust leiame selle aja vorstitegemise õpetuse:
Tanguvorst
Kaks toopi odratangu vee ja pisut soolaga mitte väga pehmeks aga parajaks paksuks pudruks keeta. On see ära jahtunud, siis
2 – 3 peotäit peeneks hakitud sibulaid, natuke pipart ja vürtsi, kardemoni, nelgist, vorstirohtu juurde segada, niisama ka 3 – 4 peotäit peeneks hakitud neerurasva, soola maitse järele ja lõpuks kaks toopi läbi kurnatud seaverd sinna juurde. Kõik hästi segamini ajada. Puhastatud sooled lõigatakse parajaks pikaks, loputatakse vee sees ja pühitakse rätikuga hästi kuivaks. Siis vorstipuder sisse ajada ja vorstid katlas parajaks keeta.

Samas raamatus õpetatakse lihatoite tegema:
Praad
Prae valmistamine näitab küll kerge olevat, kuid harva läheb see õnneks. Kord on praad liiga pehme ja kiuline, sealtsamast liiga kõva, kõrbenud ja mahlata. Hea praad on alati kõige toitvam ja maitsvam roog. Ta on niihästi pidulaual, kui ka perekonna laual alati pearoaks, ja suurt hoolt on vaja, et teda hästi küpsetada. Selleks määratud liha ei tohi liiga värske ega ka liiga vana olla, vaid peab peale tapmist esmalt 2 kuni 8 päeva, selle järele, kas see soojal või külmal aastaajal on, jahedas paigas seisma. Kõik praed, välja arvatud lamba-, sea- ja hanepraed, milledele natuke vett juurde lisatakse, tulevad võiga praadida. Suuremad lihatükid, nagu kints, roastbeef, tulevad kloppida, aga parajasti just enne tulele panemist.
Prae kasted peavad hästi rammusad olema, kuid kust seda rammu võtta, kui kõik meie püüdmine sinna poole on juhitud, et lihal see ramm alles jääks? Vähem rammus kaste on märgiks, et praad ise õige mahlane ja rammus on. Niisiis parem mahlane, toitev praad ja alavääriline praekaste, millele lihaekstrakti rammusaks tegemiseks võime sisse segada. Prae kaste peab pealegi nii tummine olema, et sellest midagi seal sees ringi pööratavate liha ja kartuli tükkide külge peab jääma, aga ka mitte paks nagu kört. See pruun – rasva kord, mis panni äärte külge asub, tuleb aegajalt kaste sisse kaapida ja peab ühes sellega läbi keema. Lõpuks pisut vee sees liigutatud kartulijahu juurde segada, see teeb kaste parajasti paksemaks, ja ei peaks kaste küllaldaselt pruun olema, siis ka natuke suhkrukolöri sisse, iseäranis nendele kastetele, millede jaoks rikkalikult hapukoort võetakse.