Laia tänava ärid
Adolf Wildmann ehitas Laia ja Põllu tänava nurgale suure kahekorruselise kivimaja 1901. aastal ning pidades seal kauplust. Hiljem andis ta kaupluse üle oma endisele sellile Juhan Raigile. 1935. aastal paiknes allkorrusel Raudteelaste Tarvitajateühisuse Tapa kauplus, kus müüdi toiduaineid, majapidamistarbeid, ehitusmaterjale, kunstväetist, riide- ja pudukaupa, kirjutusmaterjali, seemneid, petrooleumi, määrdeõlisid ja põllumajandustarbeid. Samas võeti ekspordiks vastu kanamune.
Nõukogude ajal tunti maja raudtee ORS-i kauplusena, hilisemal ajal AS „Lektus“ Vaksali poena, tänapäeval seisab maja tühjana.
Pauline Pahl oli Tapal üks esimestest võõrastemajapidajatest. Laia tänava alguses asuva kahekorruselise puumaja ehitas Lehtse parun Hoyningen-Huene 19. sajandi lõpul. 20. sajandi algul asus seal võõrastemaja „Waldhof“. On teada, et suure osa külastajatest moodustasid suvitajad Peterburi keskklassi hulgast.
Hiljem müüs parun maja raudteevalitsusele. Eesti Vabariigi ja Nõukogude ajal kasutas maja kontorina raudtee-ettevõte Tapa Teejaoskond. 1930. aastatel elas maja teisel korrusel teejaoskonna juhataja insener Konstantin Kaal, kes projekteeris linna mitmed ehitised, näiteks 1935. aastal tuletõrjedepoo Pikal tänaval, mis on säilinud tänaseni.
Gustav Klemmer (sünd. 22.12.1858) seadis kokku alates 1905. aastast kuni oma surmani Tapa kohalikku kalendrit “Tõesti tõsine naljakalender ehk Tapa tarkuse raamat”.
G. Klemmer pidas kauplust Laial tänaval J. Tõntsu majas nr. 2, kus olid müügil sukad, pitsid, paelad, paberid, vööd, traksid, pluusid, rätikud jpm. Samas andis head nõu kohtuasjades, valmistas palvekirjasid, võttis vastu ajalehtede tellimusi ja kuulutusi. Sügisesel ajal müüs püsiklientidele aabitsaid, laulikuid, juturaamatuid ja kalendreid alghinnaga.
Jaak Tõnts ( 05.04.1857 – 18.03.1935) ehitas Laia ja Veski tänava nurgale kaks palkmaja, mis 1898. aasta tulekahjus hävinesid. Laia tänava poolses majas pidas ta pagariäri, mis varustas iga päev ka Tapa vaksali einelauda soojade saiadega. Pärast tulekahju ehitas Jaak Tõnts puumajade asemele kivimaja, mis hävis osaliselt linna suurpommitamisel 18. märtsil 1944. aastal. Allesjäänud müüridele ehitas Tapa Teejaoskond 1947. aastal tänaseni säilinud ja „Segersi“ poolt kenasti renoveeritud maja.
Jaak Tõnts oli ka Lai tnv. 4 jahuveski omanik, mille järgi ka Veski tänav oma nime sai. Veskis jahvatati vilja ümbruskonna talumeestele. Veski, mille seinal aastaarv 1909 lammutati 2010-aastatel. Samas asus elumaja keldrikorrusel tema kõlava nimega „Mineraalvete tehas“ (1935), kus valmistati karastusjooke – seltersit ja limonaadi, mis villiti ka pudelitesse. Samas asus ka Saku ja A. Le Coq“i õlleladu (1934 – 1937). Tehastest vaatidega saadud õlu villiti edasimüügiks. Jaak Tõnts oli Tapal üks esimestest autoomanikest, kellel olid „Ford“ ja „International“, nende autodega veeti toodang Järvamaa poodidesse laiali. Perele kuulus ka sõiduauto „Citroen“.
1906. aastal asutatud Tapa esimese raamatukogu, mis oli mõeldud raudteetöölistele ja -teenistujatele, asukohaks oli 1930. aastatel just Jaak Tõntsu kivimaja esimene korrus.
Hiljem jätkas tootmisega poeg Evald Tõnts, keda tabas selle aja ettevõtlike äriinimeste saatus – ta arreteeriti 1941. aasta juulis, saadeti Irkutski vanglasse ja lasti maha.
Lai 4 hoone teisel korrusel asus Tapa Kaitseliidu staap. 1938. aastal avas Ella Kasak esimesel korrusel oma juuksuriäri.
Jakob Ambus (1861-1932) oli ärimees ja loomade kokkuostja. Ta ostis 1910. aastal Tapa mõisale kuuluvast maast 2800 ruutmeetrit ja 1922. aastal veel lisaks 3300 ruutmeetri suuruse krundi Laiale tänavale. Maja numbriks sai 7. Kivimajas, mille Jakob Ambus ehitas, pidas tsaariajal Georg Aabram rohu- ja värvikauplust ning tapeetide eriladu. Jakob Ambuse väimees, Tapa Soomusrongirügemendi velsker Richard Mihkels jätkas kaupluse pidamist 1930. aastal, müües selles apteegi- ja maarohte, mitmesuguseid drooge, maitseaineid, lõhnaõlisid, seepe, fototarbeid, aedvilja- ja lilleseemneid, loomade jõusööta. Muuhulgas olid müügil ka maalrivärvid, seinapapp, papinaelad, värnits jpm. Soodsalt saadi osta moodsaid tapeete – 20 senti rull.
Samas võeti vastu üle jõe asunud Richard Mihkelsi riidevärvimise töökoja ja vildivabriku tellimusi, mis kandsid koos kauplusega nime „Ambos“.
Vladimir-Voldemar Ambus ehitas 1920. aastatel kahekorruselise kivist elumaja aadressiga Lai tnv. 7a, kus esimesel korrusel asusid toidukauplus ja pagaritöökoda, teisel korrusel eluruumid. Pagaritöökojas küpsetati mitmesuguseid pagaritooteid, sealhulgas leiba, jõulude ajal maitsvaid piparkooke ja küpsiseid. Nõukogude perioodil asus majas Tapa trükikoda. Tänapäeval on maja suletud.
1930. aastatel asus maja allkorrusel restoran „Pariis“. Pakuti igasuguseid napse, õlut, likööre ja veine. Ei puudunud ka suur valik külmi ja sooje suupisteid. Võis mängida piljardit ja kuulata muusikat. Keegi teadja rääkis, et sai tellida ka prostituute, 2 krooni „lugu“.
Samas majas asusid ka Johannes Rohusaare lambanahkade parkimistööde vastuvõtmise ja väljaandmise koht, A. Tiido maamõõtmise, ehituse ja kultuurtehniline büroo (1934) ja Adolf Rohusaare kirjatööde büroo, kus tehti igasuguseid kirjatöid, ümberkirjutusi ja paljundusi. 1934. aastal asus majas ka Tapa tööbüroo.
Valter Tire oli 1900. aasta paiku ehitatud mansardkorrusega Lai tnv. 9 puumaja omanik. 20. saj. algul toodi sinna üle apostelliku õigeusu kihelkonnakool, mis avati 01.10.1898 esialgu Kabala tänavas. Õppetöö käis vene keeles. Kool lõpetas oma töö arvatavasti 1915. aastal, pärast seda on majas pidevalt olnud üürikorterid. Maja on säilinud tänapäevani.
1935. aastal oli Lai tnv. 12 ühekorruselise puumaja omanik J. Põlder. Majas oli erinevatel aegadel erinevaid poekesi:
Anna Tammari segakauplus (1925), Mihkel Tiigi liha- ja vorstikauplus (1935), M. Klammeri (end. Säärmann) sega- ja toidukauplus, kus oli müügil silgud ja kilud „otse rannast!“ Sai ka leiba, mis maksis siis 2kg. – 21 senti. Samuti oli saadaval värske piim (1934). Maja teist poolt kasutas Valter Terts, kes oma töökojas valmistas ja müüs plekist tooteid.
1934. aastal, enne Apteegi tänavale kolimist oli majas ka August Marksi sadulsepatöökoda.
Seoses Nahkgalanterii kombinaadi „Linda“ Tapa jaoskonna ületoomisega ja uute tootmiskorpuste ehitamisega lammutati maja 1980. aastatel.
Gustav Nimrich (1859 – 1942) oli äri- ja majaomanik Tapal Laia ja Pärna tänava nurgal, Lai tnv. 14. Elumaja allkorrusel pidas üürnik Jaan Kull teemaja.
Nõukogude ajal asus maja esimesel korrusel raudtee ORS-i jookide kauplus.
Tapa suurimas rahuaegses tulekahjus 1934. aastal hävis Laial tänaval kokku 12 elumaja ühes kõrvalhoonete, vallasvara ja temale kuulunud hoonetega. Tuli sai alguse G. Nimrichi kuurist Pärna tänaval. Hävinud elumaja asemele ehitas Nimrich kohalikest valgetest tsementplokkidest kolmekorruselise, avara äriruumiga, tollel ajal ühe kaunima uue maja. Maja on Laial tänaval säilinud, allkorrusel avati 2006. aastal pitsabaar.
Gustav Nimrich oli üks linna jõukamaid mehi ja Tapa Jakobi koguduse asutajaliige. Ta tasus altarimaali autorile Olga Oboljaninovile selle hinna. Seda kinnitab ka altarimaali tagaküljele kinnitatud graveeringuga metallsilt, et maal on G. Nimrichi kingitus Tapa Jakobi kirikule.
G. Nimrich on maetud Tapa linnakalmistule.
Tuleõnnetust kajastas ka Postimees:
Postimees 29.04.1934:
“Kahtlusalused vahi all. Tapa tuleõnnetuse kahju selgunud. Nende päevade sees lõpetas politsei juurdluse Tapa tulekahju põhjuste selgitamiseks. Kahtlusalustena süütamises jäeti vahi alla majaomanik Paulmann ja selle sugulane Joh. Viitmann. Nagu selgunud, on üldine kahjusumma majade väärtuse järele 40.100 kr. ja elanikkude vallasvara väärtus 6.310 kr. Rohkesti on ka tulekahju juures toimepandud vargusi, milliseid selgitatakse.”
Postimees 25.05.1934:
Tapa tuleõnnetuse varemetele uued elamud. Tapa suurema tuleõnnetuse puhul mahapõlenud väiksemate ja vanemate puuehituste asemele lubatakse püstitada nüüd ainult suuremaid kivielamuid, vähemalt kahekordseid. Kuigi see määrus tunduvaks takistuseks tuleõnnetuse varemetele uute elamute püstitamisele, tahavad siiski mitmed kahjukannatanud majaomanikud juba suvel uute kivimajade ehitamisele asuda. Need, kes ise uusi elamuid püstitada ei suuda, kavatsevad krundid ära müüa.
Postimees 17.08.1934:
Tapa varemetele uus linnaosa. Kevadel suurema tuleõnnetuse läbi hävinenud linnaossa on suvejooksul kerkima hakanud uued elumajad, märksa suuremad ja nägusamad, kui olid seda endised mahapõlenud majad. Üldse tuleõnnetuse varemete alla kahekordsete kivimajade muid elamuid püstitada ei lubatagi. Varemalt asusid selles linnaosas viletsad ja armetud puust majahütikesed.
Postimees 17.10.1934:
16. oktoobril oli Rakvere-Paide rahukogus arutusel Tapa tulesüütajate protsess, kus süüpingil viibisid Tapa majaomanik Aleksander Paulmann ja tema tädipoeg J. Viitmann. Kaebealuste süü läbi hukkus tules ligi kolmandik Tapa linnast. Tapa süütajad saadeti sunnitööle. Süüdimõistetu naine minestas kohtusaalis.
Postimees 14.11.1935:
Tapa kummitused. Suurem tuleõnnetus, mis leidis aset aasta eest vanas linnaosas, hävitas kümmekond elamut, milledest jäid järele vaid ahervared ning üksikuil majadel poolpõlenud seinad püsti. Neist üks ainult, mis oli kindlustatud, kerkis uuesti üles, teised – ilma et neid oleks keegi enam puudutanud, on muutunud kummitusteks oma poolpõlenud, tungaldunud seintega. Peaks astutama vastavalt poolt samme “kummituste” lammutamiseks, et linnaosa omaks nägusama väljanägemise.
Kunagi tsaariajal asus Lai tnv. 18 ühekorruseline palkmaja, mis oli tuntud „Kondi kõrtsina“. Eesti Vabariigi ajal läks maja linna omandisse ja sellele ehitati peale teine korrus. Linn paigutas sinna vanadekodu, mis õnnistati sisse 17.03.1929.