Tapa Jaan Maidre ajal

15. novembril 1935. aastal valis Tapa linnavolikogu uueks linnapeaks Felix Martin’i. Alates Tapale eksporttapamaja ehitamisest 1928. aastal, oli Felix Martin töötanud seal raamatupidajana.

Vahepeal oli Johannes Ruuse oma 3-kuulise vangistuse otsuse edasi kaevanud Rakvere ringkonnakohtusse, kus aga kohus leidis, et „petised ja kelmid“ polnud sugugi sihitud linnavalitsuse pihta ja mõistis Ruuse õigeks.

19. detsembril 1935. a. arutas Rakvere ringkonnakohus ka teist Ruuse kohtuasja, kus süüdistajaks oli Bernhard Rooba. Ka selle algse kohtuotsuse oli Ruuse edasi kaevanud. Ringkonnakohus tegi otsuseks karistada Ruuset 2-kuulise vangistusega ehk Tapa jaoskonnakohtuniku otsus jäi jõusse.

15. veebruaril 1936. a. otsustas Rakvere ringkonnakohus oma otsusega Ruuse karistust kergendada ja määras talle need kaks kuud tingimisi ning lugeda karistus kustunuks, kui Ruuse ühe aasta jooksul uut süütegu korda ei saada.

Eelnevalt jutuks olnud Tapa linnavapi kavand näikse siiski mitte meeltmööda olnud Tapa linna revisjoni komisjoni esimehele Johannes Ruusele. Nimelt tuli ta lagedale linnavapi kavandiga, mille oli omal algatusel lasknud koostada Tartu kunstnikul R. Michelsonil. See nägi välja selline: sini-mustal tagapõhjal asus hõbedavärviline kirik, risti kohal Põhjanael ja Suur Vanker. Kirikust allpool asus linna kaitseingli Soomusrongide rügemendi embleem, mis tuletas meelde ka raudtee keskust. Ka ei puudunud vapikavandil Valgejõgi ega alevi algusaegade aegne kuusik, mille asemele arenes tulevane linn. Vapikavand oli Ruusel mõeldud esitada volikogule läbivaatamiseks.

24. jaanuaril 1936. a. volikogu istungil otsustati hoopiski vastu võtta linna vapikavand, mille oli valmistanud kunstnik Kangro-Pool. Linnavalitsuse poolt pakutud kavandi kukutas aga volikogu läbi.

23. aprilli 1936. a. volikogu istungil tuli arutusele Tapa keskkooli maja ehitus ja linna 1936/1937 aasta eelarve. Järjekordselt tekkis pikki ja teravaid vaidlusi, kusjuures ei unustatud ka igal võimalikul juhul isiklikke „torkeid“. Määrati terve rida maksusid, millede sissenõudmiseks otsustati asutada maksunõudja ametikoht. Selle uue ametniku ülesandeks jäid ka igasugused muud kohustused.

Järgnesid aga riiakad ja lärmakad sõnavõtud seoses vastuvõetud maksumääradega.

Juulikuu volikogu istungil, veel enne päevakorra juurde asumist, luges linnapea Felix Martin ette samal päeval esitatud linnapea abi ja linna inseneri Oskar Pelska lahkumisavalduse, kes uuele ametikohale üleminemisega seoses palus ennast ametist vabastada. Linnavolikogu valis linnapea abiks tagasi Helmut Kiisk’i, kes oli möödunud suvel sellelt kohalt lahkunud.
Järgnesid pikad ja segased vaidlused. Nimelt algas volikogus „sildilahing“. Vastuvõetud maksumäärade alusel tõusis nn sildimaks, seda aga ootamatult nii suureks, et paljud äripidajad, kellede sildimaks tõusis isegi 500 – 800% võrra, võtsid sildid suurest maksust kuulda saades maha. Järgnesid vaidlused, kus teravalt arvustati sildimaksude korda. Ägedas vaidlushoos ütles linnanõunik Bernhard Rooba riigimaksudest rääkides muuseas, et „see on riiklik kuritegu, kui Tapa metskond müüb minule metsamaterjali 660 krooni eest ja maksudevalitsus hindab selle 3000 krooni eest.“ Volinik Ruuse palus ütlus protokollida, mida juhataja ka tegi. Ju tahtis Ruuse öeldust jälle midagi välja punuda.

Augustis esitas Tapa linnavalitsus ministeeriumile linna maksunõudja ametikohale linna kassapidaja, kuid ministeerium seda ei kinnitanud. Uueks kandidaadiks esitati revisjoni komisjoni esimees Johannes Ruuse. Selle kandidatuuri kinnitas ministeerium ametisse ja nii sai 1. septembrist 1936. a. Ruuse asuda tööle uuel ametikohal.

Oktoobris jõudis Johannes Ruuse taaskord kohtulaua ette. Nimelt oli linnapea Tõnis Rähn ametist vabastatud juba 1. novembril 1935. a. ja 1936. aasta kevadel oli siis veel linna revisjoni komisjoni esimees Ruuse temale öelnud: „Teie olete praegu Viljandis vapside peamees!“ Sellega oli Ruuse teda laimanud, kuna Rähn polevat kunagi vapsidega tegemist teinud. Tõnis Rähn esitas Tapa jaoskonnakohtunikule laimamise kaebuse. Kohus tunnistas tunnistajate ütluste põhjal süü põhjendatud olevat ja karistas Ruuset ühe kuulise vangistusega või 100 kroonise rahatrahviga.

Kuna Ruusel aga alles 1-aastane tingimisi aeg viimasest kohtuotsusest möödas polnud, lisandus talle kandmata kahe kuusele vangistusele veel üks kuu lisaks. Kokku teenis Ruuse kolm kuud vangimaja välja.

Nüüd juhtus aga midagi enneolematut: seoses nädal tagasi Tapa jaoskonnakohtuniku juures arutusel olnud protsessiga, andis linnavolinik ja senine linna maksunõudja Johannes Ruuse linnavalitsusele volikogust lahkumise teadaande. Selleks ajaks oli Ruuse olnud vahetpidamata volikogu liige kõigis alevi- ja linnavolikogudes. Oktoobri lõpus toimunud volikogu koosolekul Ruuse enam ei osalenud ja isegi ajaleht kirjutas oma artiklile suurte jämedate tähtedega pealkirjaks „Üksmeelne linnavolikogu Tapal.“ Johannes Ruuse asemele valiti volikogusse kutsutud Karl Roode.

Volinik August Heinmets polnud aga juba üle kuue kuu istungitest osa võtnud, loeti tagasiastunuks ja tema asemele valiti Olga Aer (Neumann). Uueks revisjoni komisjoni esimeheks valitigi nüüd Karl Roode.

Koosolekul arutati jällegi keskkooli hoone ehitusplaane. Kogu ehituse maksumuseks oli arvestatud 14 miljonit senti, millest linn pidi suurema osa võtma laenuna. Samal ajal oli veel vaja maksta algkoolimaja ehitusvõlgasid. Algkoolimaja ehitati 1925. aastal ja selle juurdeehitus oli just lõppemas. Pärast pikki arutelusid, mis ei möödunud just vaikselt ja rahulikult, otsustati vastu võtta ehituskulude katmise kava, mis kujunes järgmiseks: laenuna linna fondidest 3000 krooni, toetustena ja annetustena Tapa linna ning ümbruskonna elanikelt ja asutustelt 10 000 krooni, laenuna riiklikust koolimajade ehitusfondist 105 000 krooni ja toetusena majandusministeeriumilt 20 000 krooni. Linna algkoolimaja juurdeehituse lõpetamiseks otsustati teha laenu linna tagavarasummadest 1100 krooni.

Linnavolinik Hendrik Elisson oli ametis kõige muu kõrvalt ka Tapa Tööliste Ühingus. Detsembris 1936. a. pidas see ühing ühe üsna veidra koosoleku. Koosolek, mis oleks pidanud olema ühingu aastakoosolek, kujunes hoopis kõnekoosolekuks, mis oli oma sisult üsna segane. Kui tunniajalise ootamise järele paarkümmend inimest kokku olid tulnud, luges ühingu esimees Elisson neile ette tööliste keskliidu kongressil vastuvõetud resolutsioone ja otsuseid, milliseid ta siis soovitas ka Tapal heaks kiita. Esitas koosolekule vastu võtmiseks mõned sooviavaldused Tapale laste päevakodu asutamise, lugemislaua sisseseadmise, töölispalkade ja laste abirahade kohta, millised ta aga unustas hääletusele panna. Kui koosoleku juhataja Juhan Allandi hakkas üsna segaselt midagi kõnelema rahvuskogu Tapa ringkonna kandidaadist, keelati sellel teemal kõnelemine, kui mitte päevakorras olev. Ning ilma, et oleks juttu tehtud päevakorras olnud uue juhatuse valimisest ja muudest arutamata punktidest, lõpetas Elisson koosoleku. Vähesed kokkutulnud töölised aga läksid laiali, taipamata, milleks too koosolek üldse kokku kutsuti.

Elissonil oli neid nn „loteriiühinguid“ rohkemgi. Veebruaris 1937. a. oleksid need ühingud pidanud oma aastakoosolekuid läbi viima. Nii Tapa Lastekaitse Ühingu, Tapa Tööliste Ühingu kui ka Töölis-muusika Ühingu kokku kutsutud aasta peakoosolekule ilmusid kohale vaid juhatuse liikmed Elisson ise ja Juhan Allandi. Ühingute tegevusest olidki huvitatud vaid üksikud isikud ja needki kohale ei ilmunud. Koosolekud jäid pidamata.

Vähemalt Tapa Tööliste Ühing sai veebruari lõpus oma koosoleku ära peetud. Juhatusse valiti Hendrik Elisson, Jakob Rukki, Theodor Talbak, Gustav Triikoja ja Juhan Allandi. Revisjoni komisjon jäi valimata, kuna ühingu liikmeid oli ikkagi liiga vähe koos. Tapa elektrikute organiseerimise küsimus jäi üldse päevakorrast välja, kuna ühtegi asjaosalist koosolekule polnud ilmunud.

Juba pikemat aega linnavalitsuses arutusel olnud plaan Nigoli pst. TENKS seltsimaja II korruselt ära kolida mujale, maeti maha ja alustati oktoobris senistes ruumides suurema remondiga. Kolimise peapõhjuseks oli arhiivi ja kogu asjaajamise materjalide asukoht puust hoones, mis tuleohu korral oleksid hävinenud. Ruumidki olid üsna armetus seisus juba pikemat aega. Ühe võimalusena kaaluti Lai tn. 3 Adolf Wildmanni maja II korrust, mis oli korralik kiviehitis, kuid lõunapool raudteed elanud linnarahvas polnud sellega nõus. Niisiis teostas linnavalitsus seltsimaja ruumides korraliku remondi, jäädes paigale.
1937. aasta viimasel volikogu koosolekul detsembris jõuti lõpuks niikaugele, et 3 – 4 aastat arutusel olnud Tapa linna vapi ja lipu küsimus sai lahenduse. Volikogu võttis vastu vapi ja lipu kavandid, mille oli valmistanud Eesti Linnade Liidu juures moodustatud vapikomisjon. Kavandi järgi oli vapp kilbikujuline, nagu see oli ühtlane kõikidele linnadele. Kilbi tumepunasel põhjal oli kujutatud Y-kujuline hõbedavärviline, musta joonega piiratud diiselmärk, mis sümboliseeris Tapalt väljuvat kolme raudteeharu ning põiki diiselmärgi alt vasakule ülestungiv hõbedane mõõk, mis näitas valmisolekut linna ja raudteesõlme kaitsmiseks. Lipp koosnes kahest triipudena vahelduvast värvist: valge-sinine-valge-sinine-valge. Kuna volikogu poolt vastuvõetud vapi ja lipu kavandid olid juba varem heaks kiidetud siseministeeriumi omavalitsusosakonna poolt, kinnitati need kavandid järgnevate päevade jooksul ja võeti linna sümboolikana kasutusse. Ainuke parandus tehti lipu värvides – vahetati sinised toonid välja punaste vastu, et oleks vapi värvidega sarnasem.

1938. aasta märtsikuisel volikogu istungil võeti vastu linna 1938/1939. a. eelarve tasakaalus 740 005 krooni, erakorraline 25 000 krooni ja ettevõtete eelarve 41 621 krooni. Uueks revisjoni komisjoni esimeheks valiti Gustav Kaal.

Maikuu linnavolikogu koosolek peeti uue linnaseaduse alusel. Koosolekut juhatas linnavanem Jaan Maidre, kes oli 18. augustil 1936. aastal nimede eestistamise kampaania raames võtnud uue nime vanast nimest Felix Martin. Enne päevakorra juurde asumist avaldas ta tehtud töö eest südamlikku tänu uue linnaseaduse alusel ametist lahkunud Bernhard Roobale ning linnavolikogu senisele juhatusele. Arutati kõikvõimalike maksumäärade muutmist, linna vanadekodule koostati uus kodukord ja linna planeerimise kava otsustati muuta Ülesõidu tänava osas nii, et tänava laius jääks 14,5 meetrit varem ette nähtud 27 meetri asemel.

Detsembris 1938. a. oli valmimas uus Tapa gümnaasiumi hoone. Jäänud olid veel vaid mõned sisemised tööd. Uude hoonesse kolimist alustati 21. detsembril, et jõuda enne jõulupühi kolimisega lõpule ja õppetööga saaks alustada uues majas juba uuel aastal.

Selle koolimaja ehitusel kehastus Tapa linna seltskonna hea tahe ja ühtekuuluvustunne, sest seltskond oli maja valmimiseks suuresti kaasa aidanud. Üksikud ümbruskonna elanikud vedasid tasuta kohale isegi ehitusmaterjali, kuna kaasa aitasid õpetajad ja õpilasedki: õpetajad andsid teatud protsendi palgast koolimaja ehitamise jaoks ja õpilased panid summasid kokku oma taskurahast. Õpilaste ja lastevanemate annetustest saadi uude majja kõik uus mööbel.

Uus koolimaja oli moodsaim kogu Järvamaal, selles oli 8 üldklassi, eriruumid majapidamise-, käsitöö-, joonistamise- ja füüsikatundideks. Suur saal oli ehitatud ühtlasi ka võimlaks. Keldri korrusel asusid söögisaal, keemia kabinett, gaasivarjend 50 inimesele jm. Maja kolmandal korrusel asusid raamatukogu ruumid ja katusel vahendid astronoomilisteks vaatlusteks. Kogu ehitus oli läinud maksma 230 000 krooni. Linnavalitsus kolis nüüd ka oma arhiivi uue koolimaja ruumidesse. Kooli direktor oli Eduard Kansa ja õpilasi ligi 300.

1939. aasta märtsikuu volikogu istungil otsustati suur osa kruntide võõrandamisi. Ainult Leonardo Valtsi ehituskrundi võõrandamine tekitas rohkesti vaidlusi. Valts tahtis oma ehituskrunti koos majaga müüa edasi mustlasele Karla Burkevitšile. Volikogu aga leidis, et mustlaste asustamine linna piiresse on ümbruskonnale igati ebasoovitav ja kahjulik, kuna kogemused olid näidanud, et ühe mustlase kinnisvara ümber koguneb peagi terve laager, kes ümbruskonda siis terroriseerib varguste ja ulakustega. Hääletamisel lükati Valtsi palve tagasi. Linnasekretär ja perekonnaseisuametnik Johan Alamäe oli saanud 50-aastaseks ja sel puhul määrati temale sünnipäeva puhul 100 krooni autasu ning volikogu avaldas talle tänu kauaaegse eeskujuliku teenistuse eest Tapa kohaliku omavalitsuse algusaegadest peale.

1939. aastal oli endiselt Tapal olemas selline ametikoht, nagu linna öövaht. Tema ülesandeks oli igal ööl kohusetruult teha oma igavaid ringkäike mööda magava linna tänavaid ja jälgida, et kõik oleks korras. Sel ajal oli linna öövahi kohuseid täitnud juba mõned aastad 72-aastane Hans Bachblum. Ühel ööl aga öövaht tööle ei ilmunud. Põhjus oli kurvastav – vanake oli oma kodus Pikk 34 surnud südamerabanduse tagajärjel. Öövahi kohta on Tapa asulas esimesi andmeid 1910-ndatest aastatest, kui linna esimeseks öövahiks oli Jakob Ruil.

21. juuni koosolekul arutati Tapa metskonnale kuuluvat AS „Eesti Metsatööstuse“ Tapa küttepuude lao linnale ülevõtmise küsimust. Küttepuude ladu või „puuaed“, nagu tapakad seda kutsusid, asus Turu tänavas. Tapa metskond oli lao edaspidisest korraldamisest loobunud ja linn oli huvitatud sellest, et saada reguleerida küttepuude hindasid. Suvel oli Turu tänavale asutanud Karl Adamson veel oma era küttepuude lao ja nii ei saanud hinnad väga suures osas erineda. Uuest ülevõetud linna küttepuude laost sai puid ostma hakata 22. septembrist, just enne talve tulekut.

Kätte jõudis september ja juba hakati valmistuma aasta lõpus toimuvateks valimisteks. Moodustati volikogu valimiste linnakomitee, kuhu hakkasid kuuluma linnavolinikud Johan Pari, Johannes Luuk ja Oskar Lasberg. Valimiste seaduse järgi kuulus linnakomitee esimehena komiteesse linnavanem Jaan Maidre ja sekretärina linnasekretär Johan Alamäe.

26. septembril toimus linnavolikogu koosolek, kus päevakorras oli 8 punkti, sealhulgas ka 1938/1939 majandusaruande vastuvõtmine. Kohal oli 7 volinikku. Ilmselt oli see volikogu ajaloos kõige lühem koosolek, sest kõik punktid võeti vastu ühehäälselt ja selleks kulus vaid 12 minutit.

Tapa linna volikogu valimised toimusid 15. – 16. oktoobril 1939. aastal. Linna 2121 hääleõiguslikust kodanikust võtsid valimistest osa 1216 kodanikku, ehk 55,8%. Äraantud häältest tühistati valimiskomisjoni poolt 50.

Volikogusse valiti:
1. Senine linnavanem Jaan Maidre (848 häält)
2. Vandeadvokaat Helmi Kaber (739 häält)
3. Notar Julius Martov (531 häält)
4. Raudteelane ja majaomanik Karl Vernik (510 häält)
5. Raudteelane ja majaomanik Liborius Paal (487 häält)
6. Senine linnavanema abi Helmut Kiisk (431 häält)
7. Ärimees ja majaomanik Richard Mihkels (449 häält)
8. Apteeker ja majaomanik Johan Pari (424 häält)
9. Raudteelane ja majaomanik August Unt (365 häält)
10. Vandeadvokaat Ernst Murs (359 häält)
11. Vandeadvokaat Andres Vaher (339 häält)

Kandidaatidest langesid välja Evald Tiits, Voldemar Tiisvelt, Jaan Gnadenteich, Oskar Lasberg ja Eduard Seidelberg. Valituist kuulusid senise linnavolikogu koosseisu Jaan Maidre, Helmi Kaber, Helmut Kiisk ja Johan Pari. Kõik teised olid uued. Juba enne valimisi olid linnaelanikud võtnud omale loosungiks: „Uued näod linna volikogusse!“ Ja nende valimistega see täituski.
Kui nüüd tekitada küsimus, miks ei valitud tagasi endisi volinikke, siis sellele on vastus: nad ei kandideerinudki.

Aga uuel volikogul oli siiski tugev juriidiline kaal, mis seisnes selles, et sinna kuulus kolm vandeadvokaati. Neile lisandus veel õigusteadlasena notar Julius Martov ja sellist asja juba kusagil mujal Eesti linnas ei olnud!

Novembri volikogu istung jäi endisele koosseisule viimaseks. Istung algas mälestusseisakuga, sest 21. oktoobril oli igavaesele unele suikunud kauaaegne töökas, kohusetundlik ja lugupeetud linnasekretär Johan Alamäe.

Kui kõik päevakorrapunktid olid läbi arutatud pöördus linnavanem Jaan Maidre volikogu poole lühikese kõnega, öeldes kokkuvõttes järgmist:

„Kuna käesoleva volikogu volitused lõpevad teatavasti 1. detsembril, siis oleme praeguses koosseisus koos arvatavasti viimast korda. Möödunud viie ja poole aasta jooksul on praegune volikogu oma väikeses koosseisus suutnud mõndagi korda saata linna hea käekäigu tõstmiseks. Tööd on tehtud vaikselt, kuid tõhusalt. Olgu siinkohal eriti alla kriipsutatud uue keskkooli hoone ehitamine jm. Volikogu on töötanud käsikäes linnavalitsusega ja linnavalitsuse tegevust toetades aidanud saavutada nähtavaid töötulemusi. See volikogu jääb linna ajalukku heleda leheküljena. Tänan lugupeetud volinikke korrektse suhtumise ja heatahtliku kaastöö eest ning loodan, et teil kõigil jääb sellest tööst hea mälestus.“

Muidu veeres elu aga harilikes ja rahulikes roopais. Äripäeviti töö ja sekka ka mõni naiste klatšijutt, laupäeva või pühapäeva õhtul mõni väike pidu ja jälle võis tööpäevade rida alata samas taktis. Siiski ühte muutust pani tapalane tähele – teeõhtuid oli jäänud vähemaks. Kui varemalt oli nii, et ühel laupäeva õhtul korraldati neid vahel kolm-neli ja piletite pakkumisega tüüdati otse hing seest välja, siis nüüd olid saabunud sootuks rahulikumad ajad. Millest see tingitud oli, ei teadnud keegi ja lihtkodanikku see ei huvitanudki. Temale oli tähtis ainult see, et sai vaikselt ja tagasihoidlikult tõmbuda oma elamisse-olemisse.

Kui küsiti: „Kuidas on lugu Tapal sakslastega?“ Siis vastus oli: „Vanaviisi!“ Õieti oli lugu nii, et Tapal neid päris-sakslasi peaaegu ei olnudki, niisuguseid, kes oleksid Saksamaale sõitnud ja kellelt oleks saanud odavalt vanu asju osta. Need mõned üksikud, neist ei tasunud rääkidagi. Kadusid vaikselt ära ja puudust ei tundnud neist keegi.

Isehakanud sakslased – neid oli juba rohkem. Ka need ei huvitanud kedagi. Isegi sellega oldi juba harjunud, et ühe tooniandev olla tahtva haridustegelase perekonnas räägiti saksa keelt, ehkki perekonnapea eestlane.

Räägiti veel niisugust lugu: Oktoobri algul, kui sai teatavaks, et sakslasi kutsutakse Saksamaale, läks keegi vanainimene ühte usklikku perekonda, kus „kodune keel“ olla saksa keel, ehkki üpris vigane ja künkaline. Pereproua tulnud juba uksel vastu ja pärinud külalise soovi järele. Kui saanud kuulda, et viimane tahab mööblit osta, mida nad Saksamaale nagunii kaasa ei vii, muutunud majaemand näost tulipunaseks ja käratanud: „Kurat! Tulete mind kiusama või?“ Need sõnad olnud vaid alustuseks… Et see proua suure suuga oli, sadanud sõimu veel hulk aega mööbliostjale kaela, niisugust sõimu, mille pärast usklik sõimaja vähemalt pool linna läbi sõimas. Tagajärjeks aga olnud sellel kõigel see, et „peenike keel“ visati nurka ja aeti ka kõige keerulisemad jutud maha puhtas maakeeles.

Aasta 1940. Linna elanike arvus oli tekkinud väike tõus. Linna aadresslauas oli registreeritud 3790 elanikku.
9. jaanuaril toimus Jakobi koguduse ruumides Järva praostkonna sinod. Tähtsamaks päevakorrapunktiks oli Saksamaale läinud Järvamaa praosti asemele uue praosti valimine. Praosti kandidaate seati üles 3: hetkel praosti kohusetäitjaks olnud Koeru õpetaja August Pähn, Türi koguduse õpetaja Peet Nõmmik ja Tapa Jakobi koguduse õpetaja Jaan Gnadenteich, kelledest Gnadenteich võttis oma kanditatuuri tagasi. Hääletamisel sai õpetaja August Pähn 12 poolthäält, kuna ülejäänud hääletajad jäid erapooletuks. Õpetaja Peet Nõmmik sai 7 häält.

1940. aasta talv oli väga pakaseline. Tapal kasutati seda ära jääkeldrite täitmiseks. Jões oli aga jää paksus ainult 30 cm. See oli sel põhjusel, et lumikate oli nii paks, mis sadas jõe õhukesele jääkirmele enne suuremat külma ja takistas pakase tungimist jääle. Jää vedajad puhastasid siis jäävõtmise kohad mõni päev varem lumest puhtaks, et jõevesi jäätuks. Nii saadi pea poole meetri paksust jääd. Jääd transporditi ka raudteel Tapa jaamast teistesse rajoonidesse, kus seda ei olnud.

10. veebruaril katkestati külma tõttu isegi õppetöö Tapa koolides. Kraadiklaas näitas -29 C ja koolidesse ilmus vaid üksikuid õpilasi, kes siis pärast soendamist tagasi koju saadeti. Enamik õpilasi kannatas ka külmetuse tagajärjel nohu all, kuid nakkushaigusi polnud õnneks levima hakanud.

Vaatamata külmadele ilmadele, ei olnud külm Tapa Noorsoo Kasvatuse Seltsi esimehel Johannes Ruusel, kes oli võtnud omale terve rea uusi ülesandeid, ehk teisisõnu – hakanud maailmaparandajaks. Kõigepealt hakkas ta usuasjadesse selgust looma. „Uue usu“ kuulutaja Boris Aareandi oli usu kuulutamisel kõrvale heitnud vana testamendi. Ruuse aga pidas seda valeks. Sealt tekkis jällegi terav vaidlus, lendama hakkasid sõnad, mis oleksid seltsi esimehele taaskord kohtutee jalge alla toonud. Seekord ta õnneks pääses.

Siis oli Ruusel hinge täis teinud meie tubakavabrikute reklaam, kuri olles nimelt AS „Laferme’i“ tubakavabrikute ajalehtedes avaldatud paberosside „Maret“ reklaamile. Sellega seoses saatis Ruuse pahase märgukirja Eesti Naisliidule, milles kirjutas:
„Eeldades, et Eesti Naisliit ei poolda tubakasaaduste tarvitamist eesti naissoo keskel, loodan, et Eesti Naisliit omalt poolt samme astub sarnase moraalselt ja rahvuslikult ebasobiva reklaami tõkestamiseks. Kui on kirjutatud, et „Bernhard Riivese vabatahtliku surmaminekuga läks sirgu eesti mehe 700 aasta jooksul küüru vajunud selgroog“, siis kolm ja pool aastakümmet hiljem peaks eesti naise selgroog ammugi nii sirge olema, et teda ei kasutataks avalikult pahet propageeriva võõrkapitali kaubaartikli esemeks, kus tarbekorral võiks olla siis juba mõni Raissa või Rebekka.“

Samuti alustas Ruuse aktsiooni alkoholi välja tõrjumiseks kaitseliidust, tuletõrjest ja teistest organisatsioonidest, mis korraldasid mitmesuguseid pidustusi, eriti aga suvel aiapidusid ja väljasõite, mispuhul alati kassa täitjaks oli alkoholiga einelaud. Ühest küljest oli Ruusel muidugi õigus, kuid neidki oli palju, kes temaga selles osas mitte ei nõustunud.

24. veebruaril 1940. aastal vabariigi aastapäeva puhul annetati Vabariigi presidendi käskkirjaga teenetemärke ka hulgale Tapa tegelastele. Aastapäevaks olid ilmad tunduvalt soojemaks muutunud ja nii toimusid mitmed pidulikud üritused. Hommikul peeti jumalateenistused Jakobi ja ap. õigeusu kirikutes, sellele järgnes paraad turuplatsil ja siis siirduti keskkoolimajja, kus algas pidulik aktus, peeti kõnesid.

Veebruaris pidas Tapa uus volikogu oma esimest koosolekut. Kohal oli 9 volinikku. Peamiselt vaevas volinikke linna elektri mure. Selgus, et Tapal on voolukasutus aastas 10 – 15 % võrra kasvanud. Veepuuduse ja vanade masinate tõttu olid elektrijaama seadmed maksimumini koormatud ja edaspidi tulnuks osta täiesti uued masinad. Olukorrast loodeti üle saada AS „Elektrikeskuse“ kaudu, kes kevadel asus ehitama Rakvere – Tapa kõrgepingeliini, et juba suve lõpuks varustada Tapat Kunda elektriga.

Samal koosolekul andis volikogu lõpuks loa Leonardo Valtsile oma Koidu tänaval asuvat ehituskrunti koos majaga edasi müüa. Mustlastest nüüd enam juttu ei tehtud ja maa koos majaga ostis ära raudteelane Alfred Oras.

Märtsis hakkas Tapa seltskondlike organisatsioonide hulgas idanema mõte püstitada Tapale Jüri Vilmsi platsile Jüri Vilmsi mälestussammas. Isegi raha, 1200 krooni oli kokku kogutud. Skulptor Ernst Jõesaar oli koostanud juba ka samba kavandi. Jäi vaid oodata, et vastav komisjon kavandi kinnitaks.

Aprillis lammutati vabariigi valitsuse otsusega kohtuministeeriumi poolt Tapal Pikk tn. 23 asunud riigile kuulunud hoone ehk politsei arestimaja. Hoone oli muutunud täiesti elamiskõlbmatuks.

Likvideerimisele läks ka hobupostijaam, mis juba aastaid oli eksisteerinud vaid nimelisena. Hobupostijaam suleti 1. maist 1940. a. täielikult. Postijaamale kuuluva talu oli juba ostu teel omandanud senine postijaama pidaja Hohannes Paulmann.

Kevade saabudes hakati edasi arendama Valgejõe äärde rajatud supelranda. Eelmisel aastal oli seal valmis ehitatud supelhoone koos rannakohvikuga. Supelhoone esine plats tasandati, ehitati kohviku juurde korralik kõnnitee, mille äärde istutati püramiid-paplid. Rannale ehitati ka kiik. Rannakohvik anti rendile ja tehti rentnikule kohustuslikuks igal õhtul valjuhääldaja kaudu raadio- ja grammofonimuusikat mängida.

Juuni alguses peatus Tapal Noorsoo Kasvatuse Seltsi aias Riia Salomonsky tsirkuse tivoli „Kaleva“. Etendusi anti mitmel õhtul järjest. Kohale oli toodud ka elektrikarussell. Toimusid dressuuritud koerte etendused, esines naisfakiir, korraldati kotijooks, potilõhkumine, kaunimate jalgade võistlus jne. 8. juunil toimus „Miss Tapa 1940“ valimine. Ei puudunud ka tulevärk. Rahvast oli rohkesti osa võtmas.

Aga siis, ühel päeval, 21. juunil 1940. aastal, muutus kõik.
Enam kunagi ei saanud midagi endiseks, tavaliseks, harjumuspäraseks.
Ajalugu tegi oma pöördepunkti.

IN MEMORIAM:

August Paluvee (Pallon) 27.03.1897 – 20.01.1956
Johannes Ruuse 20.01.1892 – 17.09.1941, uppus Sosva jõkke
Johan Alamäe (Adamson) 29.02.1889 – 21.10.1939
Toomas Lutrik 01.03.1887 – 02.08.1957
Johannes Toomel 1895 – 02.07.1961
Karl Vernik 02.02.1875 – 17.02.1949
Richard Mihkels 06.04.1897 – 11.12.1945
Konstantin Kaal 20.03.1889 – 29.10.1947
Karl Roode 25.03.1889 – 04.05.1942 lasti maha Sevurallagis
Jaan Maidre (Felix Martin) 15.04.1903 – 24.05.1942 Sevurallagis
Ludvig Ebrok 02.05.1878 – surn. teadmata
Franz Eglon 27.05.1871 – 18.07.1941
Johannes Luuk 04.09.1866 – 24.03.1944
Eduard Seidelberg 23.09.1898 lahkus Saksamaale, edasine saatus teadmata
Tõnis Rähn 23.09.1878 – 27.07.1944
Johan Pari 11.09.1885 – 26.08.1966
Ernst Krimm 26.09.1891 – 21.08.1943 Sevurallagis
Villem Gabriel 12.10.1865 – 02.02.1930
Bernhard Rooba 26.11.1883 – 05.05.1969 Boras Rootsis
Heinrich Ruus 31.07.1864 – 08.08.1933
Johannes Kask 09.01.1892 – 1951
Helmi Kaber 15.05.1901 – 17.09.1969 Sao Paolos Brasiilias
Hendrik Elisson 23.05.1892 – surn. teadmata, evakueerus 1944. a. Leningradi oblastisse
August Tops 06.10.1897 – 07.10.1941
Helmut Kiisk 04.07.1910 – 14.12.1941 suri eeluurimisel Sevurallagis
Karl Saar 13.08.1887 – surn. teadmata
Aleksander Söödi 22.03.1884 – 12.12.1964
Karl Luuk 27.02.1860 – 31.08.1941
Andres Vaher 19.05.1885 – 08.07.1961
Julius Martov 09.10.1900 – 19.09.1942 Sevurallagis
Gustav Kaal 05.12.1890 – 09.02.1962
Evald Tiits 21.11.1905 – surn. teadmata
Ernst Murs 11.06.1907 – 05.10.1955 tapeti metsavendade omavahelises tülis
Liborius Paal 08.12.1897 – 15.06.1982
Aleksander Nurm 02.09.1896 – 19.02.1942 Irkutskis südamerabandusse
Karl Rinne 21.09.1876 – 21.02.1937
Oskar Pelska 22.02.1906 – 06.10.1944 hukkus põgenikelaeval „Nordstern“, mida tabas torpeedo
Voldemar Ajango (Steinfeldt) 05.02.1897 – 1942 Venemaal küüditatuna
Hindrek Loit (Heinrich Liblikmann) 28.09.1901 – 14.01.1968
Eduard Kansa 10.10.1887 – 02.01.1946
Johan Albert Luur 26.05.1883 – 04.09.1937
Leonardo Valts 18.04.1907 – 14.09.1941 lasti sakslaste poolt maha Tapal Männikumäel