Nupud
22. detsembril 1876. a. annab „Eesti Postimees ehk Näddalaleht“ teada, et Tartu kreis-postkontor on 19. detsembrist 1876. a. Tartu – Tapa raudtee peal Tapa raudteejaamas postikirjade vastuvõtmise paiga asutanud, kustkaudu Tartu – Tapa raudteel postikirjad kohale toimetatakse.
**********************************************
1895. aasta sügisel võeti nõuks raudtee rongidesse elektri kellukesed sisse seada, millede abil raudteel sõitjatel igal ajal oli võimalik konduktorit kutsuda. Kuni selle ajani ei olnud see võimalik, sest märguandmise nööri tohtis ainult õnnetuse puhul tõmmata.
**********************************************
Tapa raudtee teenijate hulgas moodustati muusikakoor 1896. aastal. Mänguriistad telliti Saksamaalt, mis üle 300 rubla maksma läksid. Koorijuhatajaks oli endine kroonu muusikant Madis Frish, kes raudteel sandarmina ametis oli. Koori liikmeid oli kokku 11 meest.
**********************************************
1901. aasta lõpus andis Teedeministeerium välja seaduse, kuidas raudteel sõitjatel, kelledel piletit ei ole, trahvi nõuda. Selle seaduse järele nõuti piletita sõitja käest kahekordne pileti hind sellest jaamast saadik, kust rong sõitma hakkas. Näiteks, kui keegi Tapa jaamas Tallinnast tulnud rongi peale ilma piletita astus ja Rakkes leiti, et tal piletit ei ole, siis võeti ta käest kahekordne pileti hind Rakkest Tallinnani.
**********************************************
1903. a. suvel hakati Vene raudteeülema valitsuse seaduse järele helistama rongide jaamast ärasõidul kella: esimene kell – 20 minutit, teine – 2 minutit ja kolmas, viimane – pool minutit enne rongi jaamast lahkumist.
**********************************************
1903. aastal lasi Raudteevalitsus Tapal kohaliku politseiülema juuresolekul Tapa mõisaomaniku von Focki, Mart Wollmanni ja Andreas Treubergi kruntidest (raudteeäärne ala) raudtee seisu-teede ehituseks maad mõõta. Selle võrra vähenesid nimetatud isikute isiklikud krundid pea poole väiksemaks.
**********************************************
1913. aasta suvel alustati Tapa – Loksa raudtee ehituseks sihi ajamist. Selle ettevõtte eestvedajateks olid Kolga mõisa omanik krahv Stenbock ja Loobu mõisa omanik parun Dellingshausen. Raudteeliin oli planeeritud Tapalt Loobu mõisani ja parun Dellingshauseni päralt oleva tselluloosi vabrikuni Joaveskil ning sealt edasi Loksani, kus asus suur telliskivi vabrik. Joaveski jaamast oleks olnud Võsu suvituskohani vaid 10 versta maad. Seda raudteeharu aga siiski ei ehitatud.
**********************************************
1929. aasta novembriks valmis Tapa raudteejaama uus veereservuaar veduritele vee andmiseks. Vana ühekordne puidust 1876. aastal ehitatud veevõtukoht lammutati ja asemele ehitati uus viiekordne kivist veetorni, mis oli tol ajal linna kõrgemaid ehitisi. Veetorn on säilinud tänapäevani.
**********************************************
1929. aastal jõudis lõpule ka perroonile (Tapa jaama põhjapool raudteed) roobaste mahapanek pagasi ja posti ümberlaadimise hõlbustamiseks. Roobastel hakkasid sõitma väikesed vagonetid. Senini roopaid ei olnud, mistõttu reisijaid tõsine hädaoht varitses – käru alla jäämine. Perrooni „kitsarööpmeline“ ringraudtee, nagu rahvas seda kutsus, lammutati aga 1937. aasta suvel, sest see osutus ohtlikuks kodanike jalgadele ja jalanõudele, kuna ettevaatamatuse tõttu sattusid jalad rööpmete vahele ning nii võis jalad ja luud ära väänata. Kasutusele võeti taas kärud, mis liikumise hõlbustamiseks varustati kuullaagritega. Perroonid aga asfalteeriti uuesti üle.
**********************************************
1930. aastal valmis Raudteevalitsusel korraldus, mille põhjal 1. oktoobrist alates Tapa jaamahoone esised kõrvalistele isikutele rongide läbisõidu ajal suleti. Jaamaesisele pääsesid vaid sõidupiletiga reisijad ja nende saatjad perroonipiletiga.
Isikud, keda avastati perroonilt ilma sõidu- või jaamaesisele pääsemise piletita, võeti tariifis ettenähtud trahvimaksu 50 senti.
Keeld jaamaesisel viibimine rongide läbisõidu ajal kehtis alates 20 min. enne rongi saabumist, kogu rongi seisu aja ning kuni 5 min. pärast rongi väljumist.
See seadus aga Tapal kaua kehtida ei saanud, sest Tapa jaamas, asudes kahe raudteeliini vahel, asusid linnakodanikele väga tähtsad asutused, nagu postiagentuur, Eesti Panga agentuur, kaubakontor, pagasikontor, telefoni kõnepunktid ja linnaelanike poolt elavalt kasutust leidnud einelaud, ajakirjanduse müügipunkt, juukselõikamise äri ja terve rida muid üldtarvilikke asutusi, mille kasutamine just eriti elav oli päevaste rongide läbisõidu ajal.
**********************************************
Kuna Tapa ja Tamsalu raudteejaamade vahe oli kõige pikem kogu Tallina – Tartu vahelisel raudteeliinil, nimelt 14,9 km. ja selles jaamadevahelises keskosa piirkonnas asusid aga rahvarikkad ja jõukad külad, kus elanikel liiga tülikas ja kauge lähimatesse raudteejaamadesse minna oli, siis otsustati elanike soovil avada sellel teelõigul uus peatuskoht. Kavatsetava peatuskoha ümbruses asusid Kaarli, Saiakopli, Kalle, Järvajõe, Aruküla ja Nõmmküla külad ning asundused. 1926. aasta novembri lõpuks oli uue peatuskoha asukohaks määratud Nõmmküla. Nii jäi Nõmmkülast Tapale ja Tamsallu mõlemis suunas 7 – 8 km. Kunagi ammu tsaari ajal oli seal olnudki väike peatuskoht, mis aga aja jooksul kaotati.
**********************************************
1933. aasta 5. märtsil avati laiaroopalisel Tapa – Rakvere liinil kaks uut peatuskohta. Tapa ja Kadrina vahel Udriku peatuskoht ning Kadrina ja Rakvere vahel Hulja peatuskoht. Rong hakkas nendes peatuskohtades peatuma ainult nõudmise järgi. Kes aga neist kohtadest rongile tahtsid minna, neile müüdi piletid vagunitest. (Teadaolevalt suleti Udriku peatuskoht juulis 1988. aastal).
**********************************************
Kui 1867. aastal asuti rajama Tallinn – Peterburi raudtee sihte, siis märgiti esimene jaama asukoht (Tapal) Valgejõe äärde Tapa mõisa Walgma karjamõisa väljale, nimetusega „Walgejõe“. Teisel ja kolmandal sihiajamisel aga asetati jaam „Taps“ nime all praegusele kohale.
**********************************************
Tapa algne reisijatehoone oli osaliselt ühe- ja osaliselt kahekorruseline puitehitis. Esimesel korrusel asusid vestibüül, reisijate ootesaal, daamide tuba, pagasiruum ja piletikassa. Samuti telegrafistide ja jaamavahtide ametiruumid. Teisel korrusel oli jaamaülema kontor.
Daamide tuba oli mõeldud 1 – 2 klassis reisivatele naistele. Seal asus valamu pesemiseks, seinal oli peegel, nagi riiete jaoks ja seal asus ka veeklosett. 3 klassi reisijatele sellist mugavust ei olnud.
Seoses Tapa – Tartu raudteeharu valmimisega 1876. aastal, muudeti Tapa jaam II klassi jaamaks. Tekkis vajadus teha esialgsele jaamale juurdeehitus ja idatiivale ehitati puidust kahekordne majaosa. Reisijatele mõeldud ruumid sisustati ringi, kus 1 – 2 klassi reisijad said eraldi ruumid ja 3 klassi reisijad eraldi.
3. klassi ooteruumis pidid olema: ikoon usuliste vajaduste rahuldamiseks (ärme unusta, et oli tsaari aeg), seinal pidi olema kehtiv rongide sõiduplaan, termomeeter, puust istepingid, kaebuste raamat koos kirjutustarvetega, lauad, lühtrid või lambid ja joogivesi.
1 – 2 klassi reisijatele oli nende ooteruumis lisaks sellele kõigele veel ka Venemaa liiklusteede kaart, seinakell, süljekausid, tuhatoosid ja puidust istepinkide asemel olid pehme kattega diivanid. Raudteel oli sel ajal ametlik keel vene keel ja enamus ametnikke kui ka reisijaid olid õigeusklikud. Tol ajal oli Tapa mõisnikul von Fockil omaette perrooniosa, kust ainult tema rongi sisenes, sinna ei tohtinud tavalised reisijad ligigi minna.
Jaamahoones asus ka lampide tuba, kus hooldati petrooleumlampe ja hoiti petrooleumi. Üks lampide hooldaja oli Mart Narva, kes ehitas omale elumaja Ambla mnt. 3 , mis on praegugi alles ja selles asub “Vaksali Trahter”.
**********************************************
1883. aastal tehti Tapa jaamahoonele veel üks juurdeehitis, kus hoiti toiduaineid ja muid majatarbeid. Sel ajal töötas jaamas juba puhvet.
1900. aastal loodi jaamahoonesse arestiruum, kus oli 4 eraldi kartserit, igaühte mahtus 5 inimest. Seal hoiti lühemaajalisi vange, kes olid saanud kohtuga 1 – 7 päeva aresti. Pikemaajalised kinnipeetavad saadeti aga konvoi saatel Rakverre.
**********************************************
Tol ajal palju räägitud ja vaidlusi tekitanud raudteealune tunnel jaamahoonest lõunapoolsesse linnaossa jäigi rahapuudusel ehitamata. 1936. aastal tehti loendus, kui kella 6.00 – 21.30-ni loeti ära üle raudtee liikuvad inimesed, kiriku poolt tuli üle 2577 inimest ja tagasi 3242 inimest. (Raudtee rööpaid oli palju ja alatasa manööverdasid siin vedurid ja rongid, oli ohtlik liigelda).
**********************************************
Tapa jaamas asunud algne veetorn ehitati 1929. aastaks uus – viiekorruseline. Esimesel korrusel asus veojaoskonna remondimeeste töökoda suure malmist ahjuga, mida köeti põlevkiviga. Viiendal korrusel asusid kaks betoonist veepaaki.
Torustik oli juhitud veetornist kahte lõunapool ja kahte põhjapool asuvasse veevõtukohta, kust auruvedurid said käia vett võtmas. Üks veevõtukoht oli veel ka lõunapoolse seina küljes. Kuni veetorni sulgemiseni 1999. aastal varustas see veel Tapa depoosid tehnilise veega. (Pumbamaja asus Valgejõe ääres).
**********************************************
Jaama juures asunud purskkaev ehitati 1937. aastal. 1930-ndate aastate lõpupoole ujusid selles purskkaevus kalad, keda linnaelanikud söötmas käisid. Kalad viidi talveks jaamahoonesse veeanumatega “talvituma” ja lasti kevadel jällegi purskkaevu ujuma. Purskkaev lammutati 2011. aastal uute perroonide ehituse käigus.
**********************************************
Kui Tapa vabastamisest Vabadussõjas oli möödunud 15 aastat, siis just sel päeval, 9. jaanuaril 1934. aastal avati pidulikult selle sündmuse puhul mälestustahvel. Avakõnega esines kindral Johan Laidoner ja samuti Vabadussõja aegne Soomusrongide üldjuht kapten Karl Parts.
Nõukogude võimu tulles võeti kohaliku kommunisti Leonardo Valtsi käsul tahvel seinalt maha ja see läks hiljem kaduma. Eesti taasiseseisvumisel telliti uus tahvel, mis valmistati säilinud foto järgi. Uus tahvel avati 20. veebruaril 1993. aastal. Mälestustahvel asub jaamahoone põhjapoolsel küljel.
**********************************************
Tapa raudteejaam sai elektri 1920. aastal, kui valminud oli Tapa elektrijaam Valgejõel.
**********************************************
1. juunil 1920. a. avati Tapa raudteejaamas avalik telefoni kõnepunkt. See suleti 1. augustil 1924. a. ja taasavati 26. veebruaril 1926. a. I klassi ooteruumis. Tegemist oli automaat-kasseerijaga, mis oli ühendatud Tapa telefoni keskjaamaga.
**********************************************
1926. aasta sügisel saatsid Tapa kaubanduslikud-, tööstuslikud-, ühistegelised ja omavalitsuse asutused teedeministeeriumile palvekirja, et Tapale ehitataks kauba rongidele peale ja maha laadimiseks eriplatvorm, kuhu hobusega võiks ligi pääseda. Seni kandsid kaupmehed oma kaubakraami käe otsas üle raudtee rööbaste jaama perroonile. Tihti ei pääsenud jaama ligigi kuna rongid seisid ees. Eriplatvorm Tapale ehitati 1927. aastal põhjapoole raudteejaama Laia tänava algusesse.
**********************************************
Ajaleht “Tallinna Teataja” kirjutab 14. jaanuaril 1914. a. järgmist:
“Tapalt. 11. skp. pandi siin raudteejaama 3 kl. puhwetis theewee keetmise apparat reisijate tarbeks üles. Aparat on nõnda sisse seatud, et tema ainult siis wett wälja annab, kui see keema on läinud.”
**********************************************
Tapa jaamahoones avati augustis 1901. aastal raamatukapp raudtee teenijatele ja nende perekondadele, väikese maksu eest. Lugemisraamatud olid neile “vaimu harimiseks ja silmaringi laiendamiseks”. Raamatud olid eesti- ja venekeelsed.
**********************************************
Ajaleht “Tapa Kaja” 7. juulil 1934. aastal kirjutab: “Pakikandjate artell Tapa jaamas alustas tegewust. Artelli wanemaks on raudteelane Kolts ja liikmeteks Joosep Limberg ja August Kopti. Raudteewalitsuselt nemad mingit tasu ei saa, peawad leppima ainult jootrahaga. Pakikandjate järele tunti suurt puudust, missugusele asjaolule meie leht warem tähelepanu on juhtinud.”
**********************************************
1928. aastal otsustas Tapa raudtee omale enda isikliku elektrijaama ehitada. Linnalt voolu saades ei jätkunud seda piisavalt. Elektrijaam Valgejõel oli selleks liiga nõrk. Ehitus kestis vaid mõned nädalad ja valmis see saigi. 1. juulist raudtee enam linna pakutavat elektrit ei tarbinud. Linn pakkus küll välja, et ehitavad Valgejõel elektrijaama võimsamaks, kuid raudteel oli juba oma elektrijaam valmis põhimõttel: igal mehel oma!
(Elektrijaam ehitati tänapäevase depoo territooriumile).
**********************************************
1926. a. suvel ehitati Tapa jaamahoone lähedusse 4 põlevkivi ladu auruvedurite põlevkiviga varustamiseks. Ladude põrandapind oli kokku 1200 ruutsülda, kuhu mahtus 2 miljonit puuda põlevkivi. Vedurite varustamine põlevkiviga toimus uute ladude juures automaatselt transportööride abil, kuhu vedurid sõitsid mööda 4 haruteed. Laod läksid maksma 7,5 miljonit marka. (Ka põlevkivilaod ehitati tänapäevase depoo territooriumile, kust viisid haruteed Tartu ja Narva suunal liikuvate rongide liinidele, seal oli juba 1924. aastal ehitatud uus depoo).
**********************************************
1924. aastal ehitati Tapale uus depoo vedurite remontimiseks, mis läks maksma 6 miljonit marka. Korraga mahtus depoosse 4 suurt või 6 väiksemat vedurit. (1967 – 1968. a. ehitati sinna juurde 2 remonditsehhi). Vana depoo vana veetorni juures oli ehitatud 1876. aastal seoses Tapa – Tartu harutee valmimisega. Vana depoo jäi uuega paralleelselt tööle. Seal sai remontida veel 2 vedurit korraga.
**********************************************
1923. aastal said valmis kolm suurt elumaja raudteelastele ja nende peredele Tapa jaama juures. Neljas maja ehitati 1926. aastal. Igas majas oli 11 elukorterit. Enamus neist majadest hävis II Maailmasõjas Tapa pommitamise ajal.
**********************************************
Ajaleht “Järva Teataja” 18. septembrist 1936. a. kirjutab: “Praegu on käsil Tapa jaama veetorni ülevärvimine uue projekti kohaselt, mille järele jaamahooned igas jaamas värvitakse eri värvi, harmoneerivalt ümbrusele ja jaama fassaadile. Veetorn, mis seni oli kollast värvi, võõbatakse nüüd helelillaks, kollaste garniisidega.”
Sama ajaleht 16. augustist 1939. a. kirjutab: “Jaama veetorn värvitakse taas üle. Tapa raudteejaamas toimub praegu veetorni välisvärvimine. Endise sünge värvitooni asemele valiti nüüd helekollane valgete garniisidega, mis annab Tapa jaama Tartu poolsele otsale hoopis rõõmsama ilme. Kui ainult vedurite suits vastest värvi jälle liiga ruttu üle ei tahmaks. Osa suuremat suitsu on küll välditud sellega, et Tapa jaama hiljuti käiku pandi üks õliküttega manöövrivedur.”
**********************************************
Tolleaegse Tapa kui raudteelinna põlise probleemi on luuletusse kirjutanud 1913. aastal Gustav Klemmer oma naljakalendris:
Mees oli tulist viha täis,
et rongi suits tal silma käis,
et reisurongi masinad,
just tema kohal tossavad.
Siis kanges viha tuhinas
ta kohtukäimist alustas
ja nõudis tasu endale,
et maja on tal tahmane.
Või kui tasu ka ei lubata,
siis raudtee oma suitsuga
sealt kaugemale koligu,
et maja oleks suitsutu.
Siis kohus mehelt küsitas:
Kumb oli enne asumas,
kas äge majaomanik
või raudteeliini roobastik?
Tee oli varem! – tahtmata
mees pidi viimaks ütlema
ja kohus tegi otsuse
et mees on ise süüdlane.
Kui raudteelt tasu soovib ta,
siis olgu rahul suitsuga:
on see tal meele vastane,
siis viigu maja eemale!
**********************************************
Aegviidu depoohoone oli sinna sattunud “juhuslikult”. Nimelt oli Tallinn – Peterburi raudteeliini ehitamisel 1870. aastal plaanis haruliin Tartusse ehitada Aegviidust. Hiljem otsustati raudtee sõlmpunkti asukohta muuta Tapa kasuks. Depoohoone oli aga Aegviidus juba valmis ehitatud.
**********************************************
Keegi rongiga reisija kirjutab: “Rongiga Tartust Tallinna sõidul oli tähtsamaks sõlmjaamaks Tapa. Mina tegin oma esimesel reisil selle saatusliku vea, et küsisin konduktorilt: “Mis kell me Tappa saame?” Konduktor arvas, et selle asja võib kohe ära korraldada ja hakkas käiseid käärima. Tegin sitket ja kaotasin selle ebasõbraliku jaama vastu pikemaks ajaks huvi.”
**********************************************
Kord juhtus Tartu – Tallinn vahelises reisirongis olema konduktoriks Lõuna-Eestist pärit mees, kes lisas kohanimedele oma murraku kohaselt ikka „n“ tähe. Ja eks kujunenud siis tema väljendus küllaltki erilaadseks kui enne Tapa jaama läbi vagunite käies hüüdis: „Tapan, kes maha lähevad…“ või jälle sealt edasi sõites hüüdis: „Tapan, kes peale tulid?…“
**********************************************
Artur Rinne kirjutab oma raamatus „Kui ma olin väiksekene“ („Kodumaa“ väljaanne Tallinn 1969) mälestusest oma lapsepõlves:
Tapa kui raudteesõlme üks omapära seisis selles, et õhtune rongide läbisõiduaeg kujunes alevi rahvale teatud pidulikuks sündmuseks. Koguneti raudteejaama ja perroonile, uudistati ronge ja reisijaid. Rongid väljunud, lahkusid ka jalutajad.
Nüüd tuli siia luuaga korda ja puhtust looma jaama töömees, hüüdnimega Seapeeter. Ta kandis kasakamütsi, kulunud ja lääpa tallatud säärikuid ning mundrikuube, mis ammugi polnud seepi ja vett näinud. Mehe rinda aga ehtisid ordenid ja medalid, teiste hulgas isegi Georgi rist. Teati rääkida, et just viimase auraha olevat ta Esimeses maailmasõjas teeninud väga ränga hinnaga: sellest ajast „krõbisevat“ tal midagi peas, nii et mehike oli sunnitud hakkama Tapa jaamaülema „abiks“. Rongide vastuvõtmisel seisis ta alati ülemuste kõrval, nagu võrdne võrdsega, ja ära ei ajanud teda keegi, sest kõik teadsid, et Seapeeter oskab sõimata nii, et maa must, ja on üldse terava keelega.
Kord küsis üks ennasttäis kaupmehevõsu tema käest:
„Kuule, härra ülem, ütle mulle õige, miks su nimi Seapeeter on?“
Seapeeter vaatas küsijale süütu näoga otsa ja lausus:
„Aga mina, näe, ei päri sinu käest, miks sa loll oled!“
Et päästa oma kõikuma löönud väärikust, ei jätnud noormees invaliidi veel rahule:
„Aga räägitakse, et sul pidi peas midagi krõbisema?“
„Jah, krõbiseb küll. Aga sinu pea krõbin on nii vali, et minu oma pole enam kuuldagi!“
Pihtasaanu püüdis koos oma kaaslastega talle täbaraks kujunevat olukorda päästa teeseldud naeruga, kuid pealtkuulajate sümpaatia kuulus ilmselt Seapeetrile, kes lahkus lahinguväljalt võitjana.
**********************************************
Rongiliiklus ja Tapa vorstitööstused olid seotud huvitaval moel 1913. aasta jõulude paiku, kui tugev lumetorm halvas liikluse Balti raudteedel. Tapa jaama jäi nädalaks lumevangi 3 rongi sadade reisijatega. Esimesel päeval sõid reisijad tühjaks jaamarestorani ja seejärel kohalikud toidupoed. Õnneks päästsid halvimast Tapa vorstid ja lihatooted, mis aitasid reisijatel lumevangis oldud päevadel kõhud täis ja hinge sees hoida.