Evald Kohari

Sünd. 14.09.1911 (01.09.1911 v.k.j.), surn. 01.12.2012  Tapal.

Evald sündis Kuie mõisas Einmanni vallas (kunagise nimega Vajangu vald ja praegune Tapa vald). Isa, Juhan Kohari, eestistas endise perekonnanime Holm Kohariks 1936. aastal. Juhan oli Kuie mõisaparuni Carl Wilhelm Ernst von Stackelbergi (20.07.1868 – 26.07.1941) juures kutsariks. Tema tööks oli kahe tallitäie hobuste söötmine ja puhastamine. Kokku oli mõisnikul 22 – 23 hobust ja 2 paaristäkku. Evaldi sõnul tuli isal igal hommikul valvata hobusetallide juures, valmis seatud kaless, millel olid umbsed kummirattad ja uks. Seest oli see vooderdatud rohelise polstriga, mis nägi välja nagu auto. Isal oli varvasteni kasukas ja müts peas. Nii kui parun talli juurde ilmus, kohe oli vaja müts maha võtta. Evald räägib: „Samuti käis parun tihti jahil, lasi kitse, tetre, põldpüüd. Jahikoerad olid ka, neid oli palju. Jahivankril oli neli hobust ees ja vankri pealt siis tulistamine käiski. Kui kalessi vaja oli, siis sai 2 – 3 hobusega hakkama.“
Juhani peres oli 3 last. Kui Evald oli 3-aastane, õde 4-aastane, siis mäletab Evald rääkida loo oma noorema venna sünnist: Ema oli tagatoas voodis, tuli Topsi tädi ja läks ema juurde. Õige varsti tuli ta tagasi ja ütles, et kurg tõi venna ning lahkus. Ema tõusis üles, pani pliidi alla hagu. Oli vaja tuld teha, et saada sooja vett. Sel ajal sünnitati ju kodus. Evaldile jäigi meelde venna majja tulek kui „kuretoodud laps“, kes sai nimeks Reinhold. Evald jutustab: „Õde oli minust kaks aastat vanem, käis Einmanni 6-klassilises algkoolis. Ma olin kaheksa aastat täis saanud, kui üks septembri algus õde mind kooli vedas. Koolmeistriks oli Jaan Jaam. Klassiruumis istuti seitsmekeisi pikas pingireas, poisid ühel pool, tüdrukud teisel pool. Õpetaja oli kantslis, kuhu ette õpilane vastama läks. 1. klassis oli olemas lugemise raamat, väike tahvel ja krihvel. Õppetundideks olid piiblilugemine ja katekismus. Eesti Vabariigi ajal oli usuõpetus vabatahtlik, ma pidin käima, ema käskis!”
Õpilasi oli olnud 1. ja 4. klassis 30 ringis, 2. ja 3. klassis üle 40 õpilase, 5. ja 6. klassis aga umbes 12-13 õpilast. Evald teab rääkida, et seesama koolimaja asub nüüd Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis, ka oma 1. klassi tunnistuse oli ta sinna andnud. Talvisel ajal läks Evald kooli suuskadega, tihti ilma suusakeppideta, umbes 3 km. Koolikotte siis ei olnud, õpperaamatud olid pambuga käes. 5. ja 6. klassi sai käia otse mõisa kõrval. Evaldile see sobis, sest pärast mõisate riigistamist elas pere veel kuni 1922. aastani Kuie mõisas, isa oli lihttööline. Stackelbergid olid lahkunud 1920. aastal.
Evald jutustab koolist: “Sõnakuulmatud lapsed said karistuseks kaardikepiga vastu näppe, pandi ka nurka seisma ja jäeti peale tunde. Selga oli panna ema kootud riided: sukad ja põlvpüksid. Saapad tegi isa ise jalga. Vaesemad lapsed käisid kooli pasteldega, veel vaesematel olid raagnahksed pastlad, mis olid karvased, parkimata vasikanahast ja paeltega. Kooliarsti sel ajal ei olnudki.” Alevites, Järva-Jaanis ja  Väike-Maarjas olid loomatohtrid ja jaoskonnaarst. Päris arstid olid kreisilinnades Rakveres ja Paides. Suremus oli siiski väike. Kui tuli gripp, siis nimetati seda „uus haigus“ ning seda ravida ei osatud. Vahel suri grippi terve perekond.
Evald pajatab edasi: „Abielu on raske asi – leida õige inimene! Abielus tuleb alles välja, kas sobitakse – vaata, kui palju on lõhkisi abielusi! Eesti ajal sellist asja polnud. Kõik olid laulatatud ja lahutusi ei olnud. Mina olen elupõline vanapoiss, seda ma kahetsenud ei ole. Naised vihastasid mind välja. Ma jäin juba väga varakult kiilakaks, aga kiilaspäid ei tahetud. Naised ütlesid, et olgu mees missugune tahes, aga mitte kiilaspea! Mina arvan, et kiilaspead on targemad, karvased on lollid!“ Evald usub, et vallalisi häid naisi polegi. Kõik on „tuulemurtud“, mis tähendab lahutatud, lastega või lesed.
Isa oli saanud 1922. aastal mõisast asunduskoha. Vabadussõja ohvitserid said kõige paremad kohad mõisasüdames. Juhan sai lihttöölisena kivise talukoha, mille juurde kuulus 2,5 ha karjamaad, mis osutus kuusemetsaks, 3 ha heinamaad ja 13 ha põllumaad. Tol ajal mõõdeti maad tiinudes. Samuti anti mõisast laenu odava protsendiga pika aja peale ja nii sai osta hobuse ja lehma. Põllutööd tehti kõik ise. Neil oli kahe hobusega talu, kus põllutööd nagu kündmine, äestamine ja libistamine käisid hobustega, külvati käsitsi ja heinategu käis samuti käsitsi kõik vikatite ja hangudega. Evald kommenteerib: „Vihkan kommuniste! Tulid ja rikkusid kõik külaelu ära – kõik tulid tegid tehnikaga ära, aga vili tahab ju kuivatamist! Seda elu enam tagasi ei tule!“ ning ohkab selle peale.
Jutt läheb edasi: „Külasepp oli – tegi hobustele rauad, parandas adrad. Libistaja tegi iga talumees endale ise. Poest osteti koristusmasinad ja looreha. Eesti ajal oli elu hea. Külainimesed olid sõbralikud, lihtsad ja töökad. Päts tegi õieti, et mõisnike käest maad ära võttis!“ Mõisnik oli olnud pikka kasvu mees – üks süld pikk, mis on 2,12 m. Aga oli olnud hea inimene, jättis Evaldi isale kaks lauda, üks on praegugi veel tagatoas alles. Päts oli korraldanud referendumi, kas maksta veel mõisnikele tasu võõrandatud maade eest, kuid sellega polnud mitte keegi nõus. Evald lajatab südametäiega: „Nemad need luteriusu toojad olidki, näe, 700 aastat siin! Suuremat alandust, kui vanainimesele veel piitsa anda, seda pole. Olid röövlid!“
Ajateenistuses oli Evald Tallinnas sidepataljonis ja vahipataljonis. Linnaosasid siis veel ei olnud. Teenistus vahipataljonis kestis 11 kuud. Evald sattus Toompea vahtkonda, kus oli ülesandeks sini-must-valge lipp tornis hommikul heisata ja õhtul maha võtta. Auvahtkond oli aga 2-tunnine. Evald oli õppinud raadio-telegrafistiks.
Tartu maanteele oli pandud mälestuskivi, paika, kus Päts, Konik ja Vilms end enne Eesti riigi tulekut varjasid. Evald räägib: „Kord pidas Päts seal kõnet, ministrid kõik karjas ümber. Seisin auvalves otse Pätsi kõrval. Teist korda oli Vabaduse platsil paraad Vabariigi aastapäeval, olin jälle auvahtkonnas, seal seisin Pätsist meetri kaugusel. Pätsil oli vend kah, oli vene Õigeusu kiriku preester. Aga Päts oli tubli mees! Nägin küll kõiki kindraleid, kuid isiklikku kokkupuudet Pätsiga ei olnud. Kord pidi kõrge kindralihärra minema ülesrivistatud väeosa üle vaatama. Anti käsk auvalves olla, kuid autost astus välja väeosa lihaga varustanud lihunik. See oli imestunud, et teda pole elu seeski sellise auga vastu võetud!“
Kokku oli Evald ajateenistuses 15 kuud ja 20 päeva. Evald tahtnud siis ohvitseride kooli õppima minna, aga jälle häda – pikkusmõõt ei andnud täis, norm oli 172 cm mehe pikkust, Evald oli aga 168 cm pikk, ei saanud sisse.
1941. aastal, kui venelane mobilisatsiooni tegi, tegi sama ka sakslane. Seekord Evald pääses. 21. juulil oli käsk kell 6 hommikul vallamaja juures olla. Ema oli keelanud metsa minemise ära, aga juba õhtuks oli emal teada, kus poisid on – ikka metsas. Kui poiste järgi küsima tuldi, vastas ema, et mõlemad läksid saksa sõjaväkke. Kui aga sakslane sisse tuli, tulid ka poisid metsast välja. See ei tähendanud veel lõpliku pääsu. 2. veebruaril 1944 toimus uus saksa mobilisatsioon ja Evald läks 292. politseipataljoni, kus oli kapteniks Kommutsa. Evald saadeti Purtse jõe suudmesse rannakaitsesse, kuhu jäi aprillist augustini. Pärast seda saadeti Narva alla, Permisküla rindelõiku, mis jäi 12 km Narvast. Sakslased taganesid ja pärast 56 päeva Narva rindel pääses Evald koju.
Permisküla aegu meenutades: „Sideväeosas olin, minul oli 15 alluvat meest, üks pani jooksu. Mul oli vintpüss ka ja saksa sõjaväe välitelefoniaparaat, vändaga ja juhe oli küljes, mida sai ühendada igasse liini. Saksa sõjaväes olid head riided, hea söök, šokolaadi anti, eesti sõjaväes olid meestel pinded ümber jalgade. Oleks olnud võimalik, oleks saksa sõjaväkke tagasi läinud. Isegi käsklused ja õppused olid eesti keeles. Esimene luurele minek rannakaitses Permiskülas viis saarele jõel, saar oli 1,6 km pikk ja 600 m lai. Saarel olid 160 meest, 1 kompanii. Sakslane tungis peale, kõik lõid maha, ainult 4 meest jäid ellu. Rindelt toodi surnud vankritega ära Kuremäe kloostri juurde, sinna tehti kangelaskalmistu, ainult ristide read olid. Ise sõitsime bussiga mööda Alutaguse sood, seljakuidpidi, et mitte sisse vajuda.“

Evald oli grupiülemaks, talle anti kaks poissi ja näidati kaardilt, et mingu vaadaku, kas venelane on Permisküla maha jätnud. Evald vahetas ühe antud mehe välja Kalju Tambergi vastu. Nad moodustasid kolmekeisi aheliku, Evald jäi ise keskele. Oli augustiöö ja läbi võsa jõuti rukkipõlluni, kus jooksis vastu üks saarelt eluga pääsenu. Evald jutustab edasi: „Läksime vaikselt saarele, aga vene möla ikka kuulda. Meie kompanii ülem oli sinna vangi jäänud venelaste kätte. Käske jagas nüüd pataljoniülem liinide parandamiseks. Minu ülesandeks oli sideliinide korrashoid. Panin oma püssi kaeviku serva ja asusin parandama. Teada oli, et ei relva ega laskemoona tohtinud kusagile kunagi jätta. Kui ma siis kaevikust väljusin, oli püss kadunud. Tahtsin omale otsa peale teha, et muidu tuleb surmamõistmine. Tahtsin end jõkke uputada, aga vesi oli nii madal. Püssi kadumise eest oli suur hirm surmamõistmise ees. Jooksin ringi, kuni leidsin magava mehe, võtsin talt selja tagant püssi ära, selgus – see ju minu püss! See mees oligi püssi ära võtnud, ta enda oma oli roostes.“ Evald tuli eluga koju tagasi, kuid vend Reinhold sai 1944. aastal Lõunarindel surma, olles vaid 27- aastane. Kodustele aga valetati, et poiss on välismaal. Matmispaik on aga siiamaani teadmata.
Viimati töötas Evald 1969. aastal, oli eluaegne ehitustööline Põdrangu sovhoosis. Kui alguses elas Evald Kuiel, siis 15 aastat möödusid Tamsalus. Kuiel polnud arsti, Tamsalus aga oli. 1979. aastal ostis Evald omale Tapale maja. Ise ta ütleb: „Mis mul viga, mul oma hütt olemas. Elan siin juba 30 aastat. Varem viskasid venkud igal aastal aknad sisse, nüüd seda enam pole. Ma olin 87. aastane, kui kukkusin poe juures, siis ma saingi hooldusõe, Eha. Eha tõi oma mehe Tiidu siia, kui oli vaja korstent puhastada. Ma korstna otsa sain, aga alla enam ei saanud. Ega ma vana ole, mul pole veel 100 aastatki täis. Vana talutaat olen! Otsige veel talutaati kusagilt!“

Evald kinkis Tapa Muuseumile Kuije mõisa hobuse harjamise harja, puhtast nahast ja seaharjasest, ise ütles: „Mis ma sellega ikka teen, puhastasin riideid, aga ega see mul ainuke ole! See on muidu pimedatele mõeldud!”

Vanal talutaadil Evald Koharil käis külas Tiina Paas, novembris 2009. aastal.
Evald pidas ära oma 100- aastase juubeli ja veel ka 101-aastase sünnipäeva , kuniks enam ei jaksanud. Evald lahkus igaviku teele 1. detsembril 2012. aastal.