Elmar Voldemar Saluri, Jaani p.

Sünd. 28.06.1917 Tapal Rauakõrves, surn. 25.07.2011 Tapal Rauakõrves.

Kogu oma elu on Elmar elanud Tapal, Rauakõrves. Isegi ajateenistus möödus 1938-1939 aastatel Tapal paiknenud Soomusrongide-rügemendis. Kui esimene rügement kandis kuulsa Anton Irwe nime, siis Elmar kuulus rügemendi nr. 3 koosseisu. Seega siis  enne ajaloost teada Soomusrongide rügemendi likvideerimist, mis toimus ametlikult 12.02.1941, kui rügemendi võttis üle Punaarmee Balti Erisõjaväeringkond.
Mobilisatsioonikutse saabudes põgenes Elmar koos nelja kohaliku poisiga metsa, redutasid seal ringi ja mängisid metsavendi. Lõpuks otsustati ikkagi kättesaamise hirmus kohale minna. Kogunemispunkt oli sel ajal Tapa mõisas, kuhu tuli ka hulganisti Ambla-kandi mehi. Juuli lõpuks mobiliseeriti kogu Järva maakonna mehed. Rongiga sõideti Tallinnasse, kus suunati mobilisatsiooni alla kuuluvad mehed Veerenni tänava koolimajja. Seal peeti kinni 3 päeva.  27.juulil 1941.a. topiti aga Ülemistel vaguneisse, mis olid vanad väikesed eestiaegsed kaubavagunid. Ühte vagunisse mahutati umbes 40-50 meest  ja vaguneidki kokku oli umbes samapalju 40-50 vagunit, sees seinast seina laudadest narid ning sõit läks läbi Narva, Leningradist mööda, Kirovi kaudu otse Kotlasesse Arhangelski oblastisse. Eesti mehi oli toodud ka laevadega kuni Leningradini, kust siis edasi rongiga transporditi. Ka Elmar oleks mobiliseeritud laevaga, kuid tema puhul asjad muutusid ja sõit läks siiski raudteed mööda. Elmar mäletab üht juhust Oru jaama juures: Õues oli veel valge, kui kostus kaugelt kisa: „Metsavennad!“ Rong seiskus ja kõik jooksid vagunitest välja, ümberringi valvasid relvastatud vene sõjaväelased. Et rongininas oli küll midagi juhtunud, aeti siiski mehed vagunitesse tagasi ja sõit läks edasi Narva poole.
Kotlasesse Dvina jõe kaldale jäädi paariks kuuks. Tööpataljoni number oli olnud 113. Elmar oli Tapalt tulnud koos Roman Kanguriga. Kotlases ehitati parasjagu jõeharu kaldale lauavabrikut. Palgid saabusid tont teab kust mööda jõge ning nende ülesanne oli saabunud pargased palkidega kinni püüda ning tühjendada. Palgid läksid aga lauavabrikusse ümbertöötlemisele. Jõeharu asukoht asus umbes 10 km Kotlasest eemal Limenda asunduses. Paari kuu möödudes saadeti kogu ešelon aga ehitustöödele Tšerneki asulasse, rohkem küll külakolka sarnasesse urkasse. Seal oli palju eestlasi. Elati Tšerneki kolhoosijuhi juures suures vanas talumajas. Elati aga niikaua kuni kellelegi jõudu antud oli, mitte kõik sinnasaabunud ei jõudnud Eesti korpusesse. Ka toit oli vilets. Sügisel, kui just saagid korjatud oleksid olnud, pidi ju ometi üht-teist võtta olema, kuid „supp“ koosnes ikkagi vaid paljast veest, milles hulpisid vaid mõned kapsalehe tükid ja sellele oli peale kallatud „posla-maslat“, et tekiks mingisugunegi rasvakiht. Kui kapsas oli otsas, võeti kasutusele hirss, millest keedeti nii suppi kui putru. Liha aga ei antud. Leivaportsjon kaalus 500-600 grammi neile, kes tööl käisid ja „paljasjalgsed“ said 200 grammi leiba + supp. Paljasjalgseteks kutsuti mehi, kel polnud jalanõusid. Need olid kas puruks räbaldunud või tallad katkised. Anti küll kirsasaapad jalga, kuid külmaga tule ääres jalgu soendades murenesid tallad alt lihtsalt ära. Seega sai paljasjalgseiks üsna ruttu. Igal hommikul rivistati üles nii töölkäijad kui ka paljasjalgsed, vahet polnud, kel saapad, need saadeti kaugemale tööle, kel jalad paljad, anti mingid vanad nartsud ümber jalgade ja baraki lähedale toimetama. Lumi oli aga vähemalt meetrikõrgune.
Päev algas umbes kella 6 või 7 ajal, anti üks kulbitäis suppi ning aeti rivis tööle. Tükk maad Tšernikist asus üks suurem ohvitseri elumaja. Mis tööd ka parasjagu ei teinud, palka selle eest ei makstud. Korraldati koosolekuid, kus kõrgemad tegelased väitsid, et mehed olla pataljonile veel võlgugi, et vähe tööd tegid! Seda juba vene rublades. Et ehitus kuulus kohalikule metsatööstusele, käidi sealt tööd vaatamas ja tagant sundimas. Tagantsundijad olid aga isandad, kes sõitsid saanidega. Kord lõkketulevalgel, jõud raugenud ja külm kontide vahel, istusid mehed end lõkke äärde veidigi soojendama ja puhkehetke nautima. Tuli aga „isand“, võttis Elmaril kraest kinni ja kättpidi kallale, lõi ta selili maha ja virutas jalaga kõhtu, ise karjudes: „Kuradi fašist! Simulant! Kao tööle!“ Elmar mäletab, et see oli ka ainuke kord tööpataljoni ajal Tšernekis, kui kasutati tema vastu vägivalda. Edaspidi hoiduti eemale ja üritati ülemuste nähes tööd rügada, kuigi oldi surmani väsinud ja läbikülmunud.
Hakkasid levima igasugused haigused, eriti kõhulahtisus. Toit lihtsalt enam ei seisnud sees. Arsti aga polnud, üks velsker küll oli, kuid puudusid ravimid. Paljud surid. Teine Tapa poiss, Roman Kangur aga viidi üle kulbitööstusesse kui üks nõrkadest töölistest, seal said need siis kosuda. Elmar kohtas Romani hiljem Eesti korpuses tagavarapolgus.
Toidupuudus sundis paksu lume alt kolhoosipõllult välja kühveldama külmunud kapsaid. Kuidas kapsad sügisel põllule jäid, sellest ei teadnud Elmar midagi arvata. Ka põllult korjatud viljateri koos kapsaga üritati siis salaja suures vene ahjus poti sees vaaritada, kuid seda polnud kauaks – venelasest politruk avastas meeste lisatoidu tegemise võimaluse ja loopis kõik potsikud ja topsikud koos valmis toiduga baraki uksest välja. Käskis ka pliidi ära lõhkuda, omaendi kätega, et ei saaks lisatoitu valmistada. Politruk karjus meeste peale: „Fašistid!“ ja pliit saigi lammutatud. Väljas oli aga – 40 kraadi külma.
Rühmavanem oli eestlane, Tapalt pärit mees, nimega Rätsep. Oli ka veel teinegi rühmavanem, Jõgevalt pärit mees, nimega Proškin. See oli aga suur venelaste poolehoidja. Vene keele oskajad said olla omaette ja neile võimaldati tööd varustajatena ja toitlustajatena. Ka Peipsiäärse kandi venelased said rohkem süüa kui eestlased. Venelased olid ka politruk ja rooduülem, nende nimesid Elmar enam ei mäleta. Teine rühmavanem Proškin, kes venelaste poolele hoidis, eestlastest ei hoolinud, sõimas neid ja karjus: „Hävitan ära!“ Kord sööklas supitilgakest jagades juhtus nii, et Proškin, kes jagas supitilka nägude järgi ja selle järgi, keda ta ei sallinud, pani Näo külast pärit Hiie-nimelisele mehele ette vaid kulbitäie paljast vett ja karjus: „Kurat, ma hävitan su ära!“ Hiie kukkus sinnasamasse maha ja surigi. Elmar mäletab seoses Näo küla Hiie poisiga, et too oli juba väga nõrk ning mõistuski segi läinud, oli istunud naril, paljasjalgne, võtnud särgi seljast ära ja lutsinud hammaste vahel särgi õmblusi, kuhu täidel eriti meeldis pugeda. Kodumaal tagasi olles käis Elmar Hiie poisi vanematele sõna viimas, kuidas nende poeg suri.
Juhtus ka nii, et vaja oli tööl käia, naril lebas mees, haige, oli näha, et sellest enam elulooma pole, varsti sureb nagunii. Siis sai tolle mehe kirsasaapad küsimise peale endale võetud. Tööl käia oli aga vaja, et saada rohkem leiba, kuid Elmar jäi siis ise haigeks.
Tööpataljonis polnud aga kummalisel kombel kellelgi, ka politrukil relvasid näha, relvasid ei olnud üldsegi kusagil näha. Tööle ajamine käis vaid sõimuga: „Rutem, tööle, mida rutem töötate, seda rutem saate Eestisse tagasi!“ Ega keeleoskamatuse tõttu saanudki sõimamisest aru, mõni tavalisem sõna oli selge, nagu „Fašistõ!“
Siitkandi tugevamad mehed, nagu Näo küla poiss, nimega Roosileht, tassisid 14 – 15 lauda korraga õla peal, 200-300 lauda päevas, hiljem isegi 650 lauda päevas, seda kõike lisaleiva ja lisasupi nimel ning lootes nii kiiremini pääseda Eestisse. Mõtlemata aga sellele, et nad ajasid sellise rabelemisega normid liiga suureks ja nõrgemad ei jaksanud enam niipalju töötada, said sellevõrra vähem leiba ning surid aja jooksul.
Elmaril tööpataljoni aegadest fotosid ei ole, ta ei tea, et kellelgi oleks olnud fotoaparaati kaasas, ei märganud küll kunagi, et pildistamist oleks olnud. Kellel midagi oli, mis vähegi müüa kõlbas, see ka maha müüdi. Paremad asjad läksid kõik küladesse peredesse, venelastele. Kuidas see õnnestus? Oli ju rangelt keelatud territooriumilt väljas käia, kui vahele jäädi, pandi külma kartsa. Nii kõva kontroll siiski polnud, omad mehed, kes vene keelt oskasid, need ikka salaja käisid. Mitte igaüks ei julgenud minna, kujunesid välja ka spekulandid, kes omale vaheltkasu tegid. Elmar ei käinud kordagi külasse.
Oli mehi, kes mitte kuidagi ei saanud tubakat maha jätta. Tubakapläru, mis oli ajalehe sisse keeratud mahorka, maksis üks kindel taks – 200 grammi leiba. Külast ostetud leib vahetati suitsu vastu ja nii need mehed lõpuks nälga suridki.
Karts oli aga koht, kus Elmaril kunagi istuda ei õnnestunud. Põhjusel, et ta püüdis alati korralikult tööd teha ja millegagi vahele ei jäänud. Istusid seal aga mehed, kes politrukile vähem meeldisid, kauem, need mehed, kes rohkem meeldisid, vähem aega. Kohut seal ei olnud ja kartsasoleku aja üle otsustas politruk või rooduülem.
Tšerniki kolka maamulda jäid paljud eesti mehed, sealhulgas ka Elmari lihane vend Richard Johannes Saluri, sünd. 1909, surn. 22.01.1942. Vend oli nõrk ja haige, viidud ära tervemate hulgast haigete ruumi, kus mingit ravi ei olnud. Nii tehti surijatega, et nad teistest enne surma eraldada. Vend oli kaks päeva haigete ruumis lamanud, kus olid vaid puu-narid ning pea alla laudadest löödud kõrgem koht. Niimoodi laudade peal ühtses rivis mehed magasid kuni tuli surm. Elmar sai hommikul teate, et tema vend surnud on. Ta ehitas ise vennale servamata laudadest kirstu, mis venna surnukehaga reele asetati, mille ette oli rakendatud valge hobune. Elmar käis tõlgi abiga rooduvanema käest luba küsimas venda matma minna. Too aga käratas peale: „Ei saa! Tööd tarvis teha!“ Siis hakkas Elmar nutma ja selle peale luba siiski anti. Matjateks olid spetsiaalsed mehed, 3-4 meest, need kaevasid aukusid ja matsid. Oli mändide alune külmanud maa, kuid väsinud mehed said augu ikka nii sügava, et kast, ehk kirst sai ikka tervenisti auku ning veidi mullaga kaetudki. Väga külmal ajal aga maeti lihtsalt lumme, kaevata ei suudetud kivikõva maad mitte rohkem kui 1-2 cm. Ka valge hobune suri hiljem laagris nälga.
Oli selline juhus: Mehed läksid järjekordsel varahommikul tööle, umbes 2-3 km. Kontori laudputkas pidi iga mees oma kaasasoleva numbri selleks spetsiaalsesse seina löödud naelte otsa riputama, õhtul töölt tulles aga jällegi igaüks oma numbri enesega kaasa võtma. Õhtuti tehti ikka nii, et rühm läks kaugemalt teed mööda koos ees ära ja üks meestest käis võtmas kõigi numbreid korraga. Ühel õhtul käis numbrite järgi Elmar, rühm aga lahkus ees laagrisse. Elmar jäi üksi. Kogunud kokku kõikide numbrid, tuli niisugune väsimus peale, oli tähistaevas, eemalt laagrimajast paistis tuli, võttis viimase jõu kokku ja jõudis ikka „koju“. Selleks ajendas mõte, et kui nüüd lumme magama jään, siis külmun. Olid mehed surnud varemgi teel tööle ja teelt koju tagasi, hommikuti leiti vaid külmunud laipasid teepervel.
Need mehed , kes veel midagi teha jaksasid, pandi maasse auke raiuma. Külmanud maas pidi olema augu sügavus üks meeter, kuhu siis ehitati nn „puuvundament“. Meetrisse auku pidi pandama teravaks raiutud otsaga 4m pikkused palgid. Palkide maasse peksmine käis pakkude abil, milledele olid kinnitatud sangad. Ette oli nähtud et palkidele ehitatakse peale veel midagi platvormi taolist. Siin olid aga jällegi normid peal – see, kes tegi vähem, sai 200 grammi vähem leiba, kes aga rohkem töötas, sai rohkem leiba. Mehed tegid aga kavalasti – saagisid 4m postid lühemaks mõõdu järgi, kaevasid augu madalama mõõdu järgi, kallasid auku asetatud postile vett peale, mis koheselt kivikõvaks külmus ja töö nägi välja nagu „päriselt“. Enne Eesti korpusesse jõudmist said seinapostid küll püsti, kuid seda mehed enam ei näinud, mis sai sellest ehitisest kevade tulles ja ilmade soojenedes.
Elmar oli väiksema kasvuga ja nõrgemate meeste hulka kuulunud tööline. Kellel aga tervis lonkas, need surid kõik. Kes aga olidki suurt ja tugevat kasvu mehed, need pidasid ikka vastu, kuid oli ka juhus – üks Jõgeva mees, kelle nime Elmar ei mäleta, oli olnud suurt kasvu, tugev ja suure kõhuga mees, pidas vastu vaid kolm kuud ja suri.
Tšernikis elades olid maja papivahed lutikaid täis, nii et punetas. Kuigi algul olid lutikad tigedad, harjusid mehed nendega, lutikad elasid oma elu, mehed oma elu. Tööpataljonis täitõrjet ei tehtud, seetõttu lisandusid ka kubisevad täikarjad, elu oli kole ja jube. Kord haigemajasse kosuma sattudes, olid voodiasemed nii lutikaid täis et magada polnud võimalik. Elmar käis voodilina koridori välja kloppimas. Palatis oli 10 meest ja Elmari imestuseks magasid need kõik oma naridel suud ammuli, ei teadnud nemad lutikatest midagi. Olid nad olnud venelased. See haiglahoone oli ümber korraldatud ühest teisest hoonest. Millisest, seda Elmar ei mäleta. Voodinarid olid aga valmistatud või õigemini kokku klopsitud krobelisest männikoorega kaetud laudadest, kus meeldis lutikatel elada. Nii magas Elmar tööpatis väsimusest ja tuimusest kenasti koos lutikatega ühel asemel.
Varakevadel, Eesti Diviisi formeerimise ajal, enne tööpataljonist lahkumist oli jäänud maha mitme kilomeetri pikkune surnuaed. Toimus koosolek, kus loeti ette et rooduülem ja politruk olid süüdi mõistetud ja kinni pandud. Keegi ei tahtnud seda uskuda, et nad midagi said, küllap see oli ette loetud meeste rahustamiseks. Umbes sel ajal, kui Eesti Diviisi formeeriti, haigestus Elmar kõhutüüfusesse. Mis iganes ei söönud, see sees ei seisnud. Arvamus, et nüüd on endal ka minek, ei pidanud paika. Kuigi oli nii, et puudusid ravimid ja igaüks pidi ise otsima, millega ravida, olid mehed siingi leidlikud – nad kõrvetasid ahjus leiva mustaks, see jäi kõhtu pidama. Vahest sai endale keeta maarohu teed, näiteks pohlavarreteed, igaüks korjas rohtusid, mis kätte said. Kuid kuiva leivaga, mis ahjus mustaks kõrvetati, saadi sellestki haigusest jagu. Elmaril on paljugi meelest ununenud, kuid sellegipoolest suutis ta meenutada veel mõnede siitkandi meeste nimed. Näo küla mehed olid Hiie ja Roosileht, Tapalt oli Roman Kangur, Rauakõrvest Aleksander Shmeit, Heinrich Räitsak ja Evald Nelke ning Elmar ise koos vend Richardiga. Ambla mehi oli rohkem, kuid nimed enam ei meenu.
Märtsis 1942, kui mehi hakati tööpataljonidest saatma Eesti Diviisi, valiti veel sõjaväelasi, ka ohvitsere. Meestest, kes veel kuskile minna jaksasid, pandi kokku Kotlasest väljuv esimene „sats“ mehi, kes enamikel juhtudel arvati diviisi jõududes tagavarapolku, paljud aga haiglaravile. Valiti selle järgi, mis eriala oli Eesti sõjaväes teenimise ajal. Seega moodustati tankivägi, suurtükivägi, jalaväepolk, kuid Elmar arvati tagavara-laskurpolku.
Elmaril on meeles, et tema polk, kuhu kuulus pea 300 meest, omas ka kindlasti mingit numbrit, kuid see on meelest läinud, mällu on jäänud veel vaid kohanimi Kolomna, mis olevat olnud väike asula.
Velikije Luki all, kuhu Elmar saadeti, ta „suurt lahingut“ ei saanudki. Olid olnud algul ühes kohas laagris, ei kohanimesid enam tea ega mäleta, neid olla viidud kord siia siis sinna ja ega kohanimesid keegi maininudki. Hiljem olnud nemad 917. laskurpolguga ühes rabas, sakslane aga künka peal, siis jällegi öö läbi lagendikul ja sealt tagasi jälle madalamatele aladele. Poisid olid ühte pommiauku lõkke teinud, ööd olid magamata. Ka Elmar puges teiste juurde istuma ja pani kindad lõkke äärde kuivama. Teel pommiauku oli tema seljakotti läbinud kaks vaenlase kuuli. Sakslased tulistasid iga natukese aja tagant „oma maa-ala“ läbi ning järgnes jälle vaikus. Just selle „oma maa-ala“ läbitulistamise ajal Elmar pommiauku jõudiski. Väsimusest ja magamata öödest sai alguse kaunikesti sügav uni lõkkesooja juures. Kui Elmar hommikul ärkas polnud pommiaugus kedagi peale tema. Kindad olid lõkketulle kukkunud ja ära põlenud. August välja ronides nägi ta iga 4 – 5 sammu kaugusel lamamas surnuid, kuigi tulistamist polnud ta kuulnud. Nii sügavas unes oli ta maganud. Nähes seda karmi vaatepilti läks ta ühelt surnud mehelt kindaid võtma, ise mõeldes, et ega surnul pole ju nendega enam midagi teha. Kui Elmar oli kummardanud ühe surnu juurde kindaid võtma, kärgatas tohutu pauk ning ta langes teadvusetult maha. Taas teadvusele tulles tundis ta, kuidas üks sanitar teda enda järel vedas. Elmar ei tea siiani, mis see pauk olla võis, kust see tuli või mis üldse juhtus, tal olid haavad kaelas ja peas, mis tegid hirmsat valu. „Mine ära, jäta mind siia, siinsamas ma suren maha!“ oigas Elmar sanitarile. Eluisu oli otsas ja tohutu masendus oli peal. Aga naine oli kange, aitas Elmari üles, võttis ta taskuist kaks sidemepakki, mis kaasa olid pandud, sidus kaela ja peahaavad kinni ning tiris ta ikkagi hobuvankri juurde, kus peal lamasid haavatud.
Oli 23. detsember 1942.
Sedasi siis Elmar ära päästeti ja kuni sõja lõpuni oli ta tagavarapolgus, sai „kindlaks kaadriks“, nagu ta seda ise nimetas, sest tegi kaasa õppepataljonide õppused ja sai kolm paela peale ehk seersandiks. Sõjaväkke ta enam ei kõlvanud, sest vaatamata kaela- ja peahaavade paranemisele jäigi ta ühest kõrvast kurdiks. Ka saab Elmar öelda, et pole kogu sõja vältel püssist mitte ühtegi pauku lasknud kuigi automaat oli, selle üle on vana mees uhke.
Pärast sõja lõppu taas kodumaal olles, sedakorda Tartus, tahtis pataljoniülem teda veel Kuramaale saata, kuid Elmar läks ülemustega riidu ja nii venis see minek, kuni rivi juba meestest valmis oli, kui tuli teade et polegi enam Kuramaal midagi teha, lastagu mehed koju. Oli aasta 1945. Minu küsimise peale, miks Elmar ülemustega riidu läks, vastas ta et oli hüppes käinud ja vahele jäänud. Küsisin ka hüppes käimise põhjuseid. Elmar hakkas naerma ja ütles: „Eks ikka viinavõtmine ja naised, mis ta muud oli. Kas sain? Sain küll, kõike sain, ja viina ja naisi kah, egas noor mees võinud sellist võimalust mööda lasta!“
Elmar loeb läbielatut tugevaks hingeliseks traumaks ja see on ka mõistetav. Ometi on talle antud elada juba 91 eluaastat!

Kirja pannud suulise jutustuse järgi Tiina Paas 10.08.2008. Tapal.

Järgmisel korral õnnestus Elmariga juttu puhuda taaskord tema kodukeses Rauakõrves 05.07.2011.
Elmar on vahepeal, 28.06.2011 saanud 94. aastaseks. Vaatamata halvenevale tervisele istub ta ikka ja jutustab veel mis meeles püsinud. Seekord on jututeemaks ajateenistus Soomusrongide rügemendis. Ajateenistuse kutse tuli koju, mõned päevad olidki veel vabad ja juba tuli minna. Teenistuse ajaperiood jäi ajavahemikku 1938-1939. Kogunemiskohaks oli Paide, sinna kutsuti kokku kõik Järvamaa kutsealused. 01.03.1938 astusid noormehed Tamsalu jaamas rongile. Elmar paigutati 3.jalaväeroodu, rühmas oli 30 poissi, rühmaülemaks sai vanemallohvitser Kristjan Roos, sünd. 04.01.1905.
Elati kasarmus nr.3, mis oli kahe korruseline, kokku umbes 200 kutsealust. Riided vahetati laos ära probleemideta, jagati Inglismaalt saadetud varustust, mis oli valmistatud villasest riidest. Hiljem tuli ka Kalevi rohelisest kangast õmmeldud vormid, siis jäid Inglismaa vormid õppusteks.
Päev algas signaali peale äratusega kell 7.00, järgnes võimlemine ja jooksmine, pesemine, voodid korda ja hommikusöögiks sööklasse, kell 8.00. Hommikusöögiks oli tavaliselt tee või kohv, leib, tangupudru või kartulipudru. Lõuna aeg oli kell 14.00, siis sai suppi, supi sees oli ka liha, leib. Supp toodi lauale tirinates, igaüks siis ise tõstis omale, palju tahtis. Toimkonnas oldi ikka, siis pidi põrandaid pesema ja tualette nühkima, aga seda ikka siis, kui ülemusele vastu hakati ega täidetud antud korraldusi. Kui aga rühmas miski pahategu korda saadeti, sai kogu rühm marssi ja jooksu. Ülemused suhtusid ajateenijatesse üleolevalt ja nöökisid neid igal võimalusel. Üks neist oli Laats, kes vaatas vormid üle, otsis ripakil niidiotsi, kui leidis – toimkonda, tualette pesema. Laats oli üks neist, kellele meeldis põhjuseid otsida, et saaks kedagi toimkonda saata. Teine oli rooduvanem Maaring, oli uhke mees ega austanud sõdureid, Elmar mäletab, kuidas ta lasi ühel poisil lihtsalt ahju karjuda, see tegi Maaringule nalja. Lasketiirus, kui märklauast juhtumisi mööda lasti, kamandati laskjal kuuriseinast kuule otsida. Tulid Tondi Sõjakoolist praktikandid, kes tahtsid saada leitnantideks. Need olid kohe eriti ülbed, istusid kännu otsas, vile oli suus: üks vile – püsti, kaks vilet – pikali… oma võimu tahtsid maksma panna. Õppetundides olid määrustikud, kõik ülejäänud kirjutati vihikutesse. Rivilaulud õpiti hoolega pähe, sest rühmaülemal tarvitses vaid laulu pealkiri ette hüüda, kui see pidi kohe soravalt algama.
Juhtus ka ärajooksmist. Talve ajal jooksid 2 poissi minema. Elmar oli suusatajate meeskonnas, teda saadeti otsima. Suusad anti sõjaväe poolt, oli eraldi rügemendi meeskond, umbes 20 suusatajat, kes olid üldistest õppustest vabastatud, käisidki võistlemas suusatamises. Suusatamine käis täisvormis ja kogu varustus seljas. Elmaril oli ka laskmise grupimärke (I, II, III), kuid need on aegade jooksul kaotsi läinud. Need olid saadud heade laskmistulemuste eest.
Kell 17.00 olid õppused läbi, pärast seda oli vaba aeg. Elmar käis rügemendi spordiplatsil jalgpalli mängimas, raamatukogus ajalehti ja ilukirjandust lugemas.
Kord juhtus õnnetus Petseri suvelaagris, kui laskemoona laadimise ajal pommid plahvatasid, siis oli hukkunuid. Oli ka vabasurma minejaid, üks mees laskis ennast maha, teine poos Liivamäel üles. Põhjuseks oli arvatavasti raske teenistus.
Pealekaebamist ei sallitud. Kui kaebaja tabati, läks lahti omakohtuks. Põhiliselt käis see omakohus nii: kaebaja voodisse üleni teki alla, neli poissi hoidsid teki nurkadest kinni ja teised lõid rihmadega kahelt poolt. Siis kadus kaebamise isu ära.
Korralikkuse eest aga andis veltveebel laupäeviti 24 h linnaloa.
1939.aastal pärast baaside lepingu sõlmimist olid soomusrongid Männiku mäe taga haruteel, kaskedega kaetud, et näha ei oleks. Tallinnast tuli aga korraldus – alla anda!
Elmar mäletab Soomusrongide rügemendi fotograafi Karl Pormeistrit. Lihtsõduritega ta ei suhelnud, õppustest osa ei võtnud, tegi vaid oma fotograafitööd. Pormeistri poeg on maetud Tapa linnakalmistule, kuid tuntud fotograaf ise andis end Velikije Luki all sakslaste kätte vangi, õnnestus jõuda Saksamaale, sealt Inglismaale, edaspidisest saatusest pole aga midagi teada.
Elmar määrati reservi 28.03.1939.
Oma teenistusaja kohta ütleb Elmar: „Välja tulid kõik, keda kutsuti, kõrvalehiilimist ei olnud, sõjaväes peab ikka ära käima!“

Kirja pannud suulise jutustuse järgi Tiina Paas 05.07.2011. Tapal.

Elmar Voldemar Saluri suri 25.07.2011 oma kodumajas Rauakõrves 94 aasta vanuses.