Meenutused

Linna elanikkude pea-tuluallikaks on raudtee töö, osalt aga põllundus. Linna ümbruses on palju külasid, kust inimesed tööd võivad leida. Kaugemate külade elanikkude maad ulatuvad Valgejõe kallasteni. Et heinamaad külast nii kaugel on, ei leia nad harimist, kuid nüüd on linna elanikud omale maid ostma hakanud ja muudavad maa kultuurmaaks. Nii on kogu Valgejõe tagune tükeldatud ja paljude linnaelanikkude poolt pärisomanduseks ostetud. Maa kuivatatakse kraavide kaevamise läbi, kased ja männid juuritakse üles ning hiljem küntakse hobuste ehk traktoriga. Külitakse härjapääd, rohuseemet, timutit, segatist, kaera, rukist, nisu, otra, lina ja harva ka kartuleid, mis aga hästi ei taha kasvada. Proovi sel alal on teinud maaomanik Kopti. Maad väetatakse kunstväetisega: n.n. fosvoriidiga, superfosvaadiga, kaalisoolaga jne. Viimane on eriti hää juurviljadele. Sel alal tegin möödunud suvel katseid, nimelt ostis minu isa ühelt talumehelt 4 tiinu maad pärisomanduseks, hästi läbikaevatud maasse istutasin kaalika, loomapeedi, naeri- ja kapsataimi, väetasin kaalisoolaveega ja sügisel sain hää saagi, eriti aga kaalikate ja loomanaeriste suhtes.
Linna lähedal – Moe mõisas asub piirituse vabrik, mis töötab kartuleid ümber. Osa kartuleid ostetakse üles ja saadetakse välisturgudele. Põllutöid tehakse linna ümbruses kui ka maal masinatega. Sügisel näeme igal pool masinatega töötamist. Suurimaid masinaid muretsetakse tarvitajate-ühingute abil. Põllupidajaid tutvustavad paremate harimisviiside ja -vahenditega põllutöökoolid ja kursused.
Meil Tapa linnas on ka asutatud Põllumeeste selts, mille ülesanne on linna lähedal olevate põllupidajate kursuseid korraldada. Nii on Tapa Põllumeeste selts korraldanud põlluharimise, seakasvatuse, kodumajanduse jt. kursuseid.
Väikemaapidajaile on linna läheduses tähtsaks nurgakiviks karjandus. Hulk linna elanikke, kes maata, püüavad lehmi ja sigu pidada, millel toitluse ja tervise kohta suur tähtsus. Nii oli 1929. aastal lehmi linnakarjas, siinpool raudteed 17 lehma ja säälpool 14, kokku 31, suurmaapidajate karjad välja arvatud.
Karjakasvatuse peaharuks on piimandus. Viimasel ajal on asutatud ühispiimatalitusi, mis on parimate tehniliste abinõudega ning suudavad valmistada kõrgeväärtuslikke saadusi, kui taludes käsitsi oleks võimalik. Osa karjasaadusi töötatakse vabrikuis ümber, n.n. nahk ja kondid.
Ehk küll meie kliima on soodus aed- ja puuvilja kasvatamiseks, on aiandus ja mesindus vähe arenenud. Aedu on linnas majade ümber, kus kasvavad viljapuud, kuid siiski puuduvad viljapuuaiad kui niisugused.
Kodune käsitöö peaaegu puudub, ainult töötavad sukakudujad, kangrud jt. , hankides sellest omale ülespidamist. Viimasel ajal on hakatud rohkem kodukäsitööle rõhku panema. Selleks korraldatakse näitusi, et rahvale selgemat pilti kodusest käsitööst anda.
Suurim osa linnaelanikke töötab raudteel, kuna väiksem osa tarvitab muid töö-alasid. Osa Tapa linna elanikke töötab metsandusega. Laaditakse puid vagunitesse ja saadetakse välismaile või kodumaa linnadesse ümbertöötamiseks. Linna lähedal on kaks lauavabrikut, mis töötavad palke ümber laudadeks jne. Mets on enamalt jaolt riigi omandus, kuna väiksem osa inimeste enda kasutada. Riik lubab metsa raiuda vaid teataval määral. Raiesmikkudele külitakse või istutatakse uut metsa, ka puhastatakse ja kraavitatakse teda. Väärtuslikumad puud on mänd, kuusk ja kask, tamme ja saart leidub vähe.
Riigi poolt on korraldatud kevadel õpilastele metsanduse päev, mil tehakse jalutuskäike noorde metsa. Nii käisime meie 1929. ja 1930. aasta kevadel Imastu metskonnas noori puid istutamas ja puude seemneid külimas.
Pääle nimetatud tööstuste on Tapal teisi tööstuseid: esmalt vorstitööstus, mis vanast ajast erilise tähtsusega Tapa kohta on, sellest ka nimi “Vorstilinn”, kuid ka praegugi pole Tapa vorstide tähtsus kadunud, igal pool on kõrges headuses “Tapa vorstid”. Eriliselt paistab see silma aga Narva linnas.
Meie väikeses linnas on ka kompveki tööstus, see on aga täieline manufaktuur tööstus, valmistab mitmeid kompveki liike, alates klaaskompvekkidega ja lõpetades šokolaadi- ning marmelaadiga.
Estoonia piima meierei võtab taluinimestelt piima vastu, töötab selle ümber võiks ning juustuks ja saadab linnadesse müügile. Eksport-tapamaja, mis ehitati 1928. a. töötab karjasaadusi liha näol ümber ja avas oma kaupluse, kust müüb tapamaja saadusi välja.
Pääle nimetatud tööstuste asub Tapal: villatööstus, vasetööstus, savitööstus, mehaanika tööstus, plekitööstus, malmitööstus, tsemenditööstus jne.
Kauplusi on linnas võrdlemisi palju, suurem osa on segakauplused, kuna leidub ka puht-tehnilisi kaupluseid – nii näiteks raamatukauplus, riidekauplus, õmblusmasinate ladu “Singer ja Ko”, viinakauplus, rohukauplus, lihakauplus jne.
Tähtsamaid asutusi Tapal: linnavalitsus, apteek, linna algkool, keskkool, rahukohus, hobusepostijaam, kriminaalpolitsei, Ühispank, Põllumeeste pank jne.
Tähtsamaid arste: E. Valter, V. Kibbermann, loomaarst E. Ein jne.
Pääle nimetatute on aga veel ühiskondliku tähtsusega: rahukohtunik, kohtupristav, kriminaalpolitsei, notar, kohtu-uurija ja advokaadid.
Meie väikses Tapa linnas on hariduse eest suurt hoolt kantud. Nii on Tapal n.n. algkool, kuue klassi sundusega, keskkool, viie aastaline ja tütarlaste täienduskool, kahe aastaline. Pääle selle töötavad aga mitmed seltsid, raamatukogud (linna ja raudtee jne.) ja isegi Tapa ajaleht “Tapa Sõnumed”, mis viib ka kõige kaugemassegi metsanurka teateid Tapa linnast.

Linda Ruud meenutab oma kirjas Tapa muuseumile 2009.aastal
Prl. Treubergi saksa keele tunnid

Kuidas sai alguse meie saksa keele õppimine preili Treubergi juures, seda võib vaid oletada. Meie emal võis olla ka poliitiline tagamõte, mille sisendas härra Viinamägi, ema lapsepõlve naabripoiss, kupleelaulja ja seikleja. 30-ndate aastate lõpul oli Jüri Viinamägi vaimustatud Hitlerist, ning Berliinist Tapale jõudes puhus ta alati lõkkele tuliseid vaidlusi. Niisiis võis Austria anšluss olla hirmutavaks algtõukeks, kuigi lastele võõrkeeli õpetada oli ka selleta loomulik.
See pruun kahekorruseline puumaja on vist praegugi alles – põhja pool raudteed, paarsada meetrit jaama veetornist. Seal elasid maja omanikud, neli õde, kolm prl. Treubergi ja noorim õde proua Mikk. Mitu korterit oli välja üüritud. Meie läksime üles tagatrepist ja jõudsime 2. korrusele preili Amanda esikusse. Meid oli viis tüdrukut, kõik 5-7-aastased: Kulla Kuusk, Ly ja Kaja Teksal ning mu õde Salme ja mina. Preili Amanda tuba oli väike, sinna mahtusid vaid voodi, kapp, kirjutuslaud ja toolid. Fräulein ise oli sama askeetlik kui ta tuba, lühike, ümarik, alati tumedas seelikus ja kampsunis, juuksed kuklas krunnis. Ta oli lahke ja õpetas päris huvitavalt, kuid ka veidi närviline, sest viis väikest tüdrukut on üsna rahutu seltskond. Mäletan hästi tema häiritud tooni, kui ta Kajale jälle meelde tuletas, et ta ema peaks tema mantlil „knopkad ära võtma ja nööbid õmblema“. Ta nägi muidugi, et see meile nalja tegi, aga jäi knopkade juurde ega saanudki teada, et need on trukid. Muidu sai ta eesti keelega hakkama ja pedagoogikaga samuti: õpetas meile laule ja luuletusi, mis olid lihtsad ja lastepärased, ja pani meid päris kiiresti natuke saksa keelt rääkima. Laulmiseks läksime „esindustuppa“, kus oli tiibklaver ja palju vana toredat mööblit; Fräulein Lonni (Leontine) saatis meid klaveril. Lonni oli nähtavasti olnud perekonna staar, nüüdki oli tal veidi kõrk hoiak ja välja minnes kandis ta suurt kübarat, pitskindaid ja päevavarju. Teised õed hoidusid kadunud hiilgust rõhutamast. Laulud, mida prl. Lonni abiga õppisime, olid reipad lastelaulud, mõned neist meile tõlkes hästi tuttavad. Erandi tegid õeksed vaid ühe, õpetades meile põhjalikult selgeks pühaliku saksa sõdurilaulu “Ich hatt’ einen Kameraden”. Hiljem olen seda kuulnud sõjajärgse aja dokumentaalfilmides, sest laul oli kasutusel ka natsismi aja paraadidel. Miks pidas prl. Amanda seda vana laulu meile sobivaks ja erilise hoolega selgeks õpetas, ei oska arvata. Küllap oli põhjus isiklik. Laul on ju järelhüüd langenud sõdurile.
Kevadel olid vahel vabaõhutunnid. Maja ees kahel pool rohtunud sissesõiduteed lokkas kirsipuupadrik, istusime reas veidi logiseval pingil, Fräulein Amanda meie ees korvtoolis, väike must kübaralotu peas. Tunni lõpul tõmbas prl. Amanda kaelusest kella, avas kapsli ja noogutas: Es ist Zeit. Ta tõusis ja astus sirgelt ja mõõdukalt värava poole, meie sama mõõdukalt tema taga. Teksali tüdrukud läksid koju omapead, sest elasid samal pool raudteed, meile, üleraudtee-lastele, tuli alati keegi järele, sest jaam oli suur ja rongiliiklus tihe. Trepil viipaski juba Fräulein Berta, suur sinine põll ees nagu alati: tema oli õeskonna kokk.
Neljandat õde Iidat nägime harva. Ta tundus täiesti kaasaegne eesti naine, rääkis vabalt eesti keelt, kandis lühikesi moodsaid riideid, oli elav ja lõbus. Usun, et kui vanemad õed ka lahkusid Eestist 1939. aastal koos enamiku baltisakslastega, siis vaevalt tegid seda pr. Mikk ja ta abikaasa. Kuid ma ei tea sellest midagi, 40. aastal alanud ärevad ajad muutsid ka laste elu.

Voldemar Balder (sünd. 1913) jutustas viinavooris käimisest:

16 – 17-aastase poisikesena käisin isa eest viinavooris… Isa ei tahtnud käija! Vedajateks olid 10 külameest, kindlad mehed Moe külast. Kokku tuli vooripäeval mõisast Tapa jaama viia 20 puuvaati, igaühes 50 ämbritäit piiritust. Korraga pandi peale üks vaat ja see oli hobusele paras koorem vedada. Tehti kaks voori. Kui esimene vaat oli Tapale viidud ja jaama platvormile maha lükatud, mindi teise järele. Kaks mõisa meest, enamasti kas tallmeister, puusepp  või sepp pumpasid selle ajaga vaadid tühjaks, kui mehed teise vooriga tagasi jõudsid. Siis viidi kaks vaati korraga mõisa tagasi. Päevatasu oli kaks krooni.
Meestele anti ka märjukest rüübata. Hommikul, kui voor peal, tõi puhastusmeister meestele 2-liitrise peaaegu ääreni plekktoobitäie piiritust. Sorts vett peale ja toop anti meeste kätte. Sama kordus, kui meestel teise voori jaoks vaadid peal. Kolmandat korda said mehed toobitäie, kui vaadid mõisa tagasi tõid. Seda oleks ju paljuks läinud – 6 liitrit kanget napsu 10 mehe peale päevas ära võtta. Võeti suutäis, kaks ja valati siis järelejäänud osa kaasasolevatesse pudelitesse.
Vaadist piiritust välja valades püüti alati nii seada, et sinna natuke sisse ka jääks. Mindi siis kodunt läbi ja kurnutati vaadid tühjaks. Pudelitäis piiritust saadi ikka kätte. Selline väike nihvamine käis viinavooris käimise juurde ja seda ei pandud pahaks. Piiritusest igatahes puudu ei tulnud ei mõisa- ega ka külameestel. Kuuldavasti jätkus seda külameestel müüa ja endal juua.

Saksa metsavend vene ajal Eesti metsas
15.11.2001 „Maaleht“ kirjutab Helmut Elstrok:

Oli 1948. aasta, kui sõjavangide laagrist said põgenema kaks sakslast. Üks neist oli majori kraadis pikka kasvu poiss, suur muhk peas. Muhk jäi mälestuseks vene vangivalvuri püssikaba löögist. Tema kamraad ei jõudnud paraku kaugele vaid sai pihta ja jäi maha. Hartmanni nimeline mees jõudis aga läbi mitmete ohtude ja seikluste Valgejõeni. Siin, Vanamõisa kandis, Valgejõe äärsetes Põhja-Kõrvemaa hajataludes leidis ta mõistvat suhtumist, sai süüa ja öömaja. Ajapikku hakati mehega harjuma. Tema kui metsavenna ja talunike vahel kujunesid usalduslikud suhted.

Laastu talu Väino

Saksa põgenik aitas teha talutöid ja sai õige pea kontakti ka kohalike eesti metsavendadega. Kusagilt sai Sakslane – nii kutsuti teda varem – Eesti passi. Selle järgi hakkas ta ise ja hakkasid ka tuttavad meest Väinoks kutsuma. Ohtude vältimiseks püüdis Väino olla liikuv: kord elutses ta Jõeväljal, kord Kiigemäel või Saarel, vahel isegi kaugel metsade taga Eigul. Sattunud kord Tapa lähedale Laastu tallu, jäi ta sinna pidama. Koguni viieks aastaks. Laastul pühendas Väino oma vaba aja eesti keele õppimisele. Teda aitas tublisti peretütar Salme Tamm. Salme oli Rauakõrve küla Laastu talu legendaarse peremehe Gustav Tamme tütar. Gustav Tamm oli 1905. aasta sündmuste ajal Lehtse vallavanem, võitles ägedalt talupoegade õiguste eest, mõisnike ja karistussalklaste vastu. Nii sattus ta mahalastavate nimekirja ja varjas ennast mitmel pool, ka Soomes.
„Noorest peast käisin alatihti ühes sõpradega jõe ääres Saare, Jõevälja ja Kukepalu kohal vähke püüdmas,“ meenutab Tapal elav 93-aastane Salme Kõiv (neiuna Tamm). „Need pered usaldasid meid. Kord 1948. aastal rääkis metsatöölise naine Saarelt mulle, et neil peatub sõjapõgenik, saksa poiss. Hartmann-Väino oli mehine ja ilus, viisakas saksa kasvatusega noormees. Kutsusin ta meile Laastule. Ta abistas meid talutöödes ja jutustas palju oma elust. Tema isa oli olnud kõrgem sõjaväelane, kohusetruu ohvitser. Astunud poegki isa jälgedes. Hitlerit ei olevat nad sallinud. Hartmann astus sõjaväkke, aga siis algas sõda.
Vähehaaval paranes ta eesti keel, mina teda ikka õpetasin, tegime diktaate. Lõpuks sai ta eesti keele selgeks nii kõnes kui kirjas. Unistas vahel isegi Tartu Ülikoolis õppimisest. Vangilaagrist saadud suure muhu ta peas opereeris hiljem üks Siberist pääsenud saatusekaaslane meie juures edukalt ära.“
Nii kulus mitu aastat, enne kui tuli amnestia aeg. Amnestia kuulutati välja pärast kantsler Konrad Adenaueri Moskvas käiku. Kui sõjavange vabastama hakati, ei mõelnud Harmann-Väino kaua, vaid sõitis Tallinna julgeolekuülemate juurde, sai dokumendid ja soovitas nii mõnelgi eestlasest metsavennal samuti legaliseeruda. 1991. aastal sai Salme Kõiv Hartmann Schubarth-Engelschallilt toidupaki ja eestikeelse kirja. Hartmann-Väino teatas, et ta on ohvitser, tal on oma maja ja kaks tütart. Toona 83-aastane Salme oli kirja üle rõõmus ning ühtlasi põnevil: ehk sõidab Hartmann millalgi ka Eestisse, temale külla?
(Meenutab Õie Luts: Väino lahkus 1956. aastal Eestist, algul Ida-Saksamaale, sealt edasi Lääne-Saksamaale. Tema isa oli Saksamaal piirivalves kordoni ülem. Ka Väino sai tööle piirivalvesse, kus tõusis kõrgeks ülemaks – kolonelleitnandiks.)
Mõni aeg hiljem kuulsin, et kunagine Väino ongi juba Tapal oma noorpõlve eesti keele õpetajat külastanud. Kaitseminister Hain Rebase päevil kutsuti ta Eestisse piirivalvureid nõustama. Hartmann pidas neile loenguid eesti keeles. Samal ajal avaldati Stockholmi Eesti Päevalehes teade Saksa koloneli loengust Eesti Majas „Eesti piirivalve Euroopa taustal“. Nagu näha, said eesti keele õppetunnid Laastu talu keldris saatuslikuks, andes omaaegsele põgenikule võimaluse heategu heateoga tasuda.
Laastu talu praegune pererahvas Freimannid jutustasid, et Hartmann-Väino on ka viimastel aastatel Eesti-käikudel huviga oma kunagist kodu külastanud. Vaadanud üle oma tuttavad paigad pööningust keldrini, jalutanud karjamaal ja metsas.
Eesti Vabariigi juubeliaastal 1998 autasustas president Lennart Meri 9. märtsil Hartmann Schubarth-Engelschalli III klassi Kotkaristi teenetemärgiga kui sõjaliste teenetega vabadusvõitlejat.

Meenutusi laulupeo tule edasitoimetamisest

Meenutused pani kirja Tapa meeskoori „Tarm“ koorivanem Lembit Vomm, Tapal, 15. jõulukuu päeval 1990. aastal.

Tapa Autobaasi meeskoor „Tarm“ meeldivaks ülesandeks oli laulupeo tule vastuvõtmine 25. juunil 1990 Lääne-Virumaa piiril Vägeval ja selle edasitoimetamine Järvamaale, Järva-Jaani. Autobussiga sõitsime varakult Vägevale, meeste tuju oli ülev, ootusärevus suur. Peagi oli kogunenud hulk rahvast, saabus poistekoor Jõgevalt. Oligi käes pidulik hetk, kõlas meeskoori „Tarm“ ja Jõgeva poistekoori ühine laul, võtsime vastu Jõgeva meeskoorilt „Mehis“ laulupeo tule koos trikoloori ja EMSL-i lipuga. Meie „Tarm“ esinduses olid dirigent Ahti Raias, koorivanem Lembit Vomm ja kooriliige Georg Kipper. Rahvas aplodeeris, kõlasid tervitushüüded, anti üle lilli, vedruvanker uppus lillesülemitesse, särisesid kaamerad. Paljude silmis läikisid liigutusepisarad.
Vedruvankrisse asus esimene vahetus „Tarmi“ mehi: Lembit Vomm, Georg Kipper ja Aare Aimla. Küll oli ülev tunne kui pealtvaatajate käeviibete saatel jätkasime teekonda Lääne-Virumaal. Ikka uued kohad ja uued inimesed, kus suuremates gruppides, kus ainult talupere käeviibete, lillede ja südamlike pilkudega tervitamas. Ühel teeristil hüüdis rahva seast temperamentne vanem daam: „Tervitusi Kaliforniast!“ Toimusid saatemeeskondade vahetused vedruvankris arvestusega, et kõik meeskoori mehed saaksid nautida tule saatmise au.
Olime jõudnud Järvamaa piiri vahetusse lähedusse. Tee alt voolas läbi väike oja või oli see kogunisti kraav. Siin oli ette nähtud puhkepeatus, koos hobuste jootmisega. Vanker peatus ja ratsanikudki valmistusid peatuseks. Tagumine ratsu oli liikunud esimese hobuse lähedusse ja püüdis selle tagumikku hammastega naksata. Täkust hobusele see aga ei meeldinud ja lõi järsku mõlemad tagumised jalad üles. Ühe jala kabja hoop sattus tüdrukust ratsaniku jalale. Tütarlaps karjatas ja laskis end tugevalt nuttes hobuse sadulast maha. Olles seda kõike pealt näinud, haarasin tütarlapse sülle ja toimetasin ta lähedalasuva mikroautobussi istmele. Tütarlapse säärikul oli nähtav jälg. Võtsime sääriku jalast. Tütarlaps nuuksus valjusti tugevast valust. Kuna vigastus näis olevat tõsine, otsustati tütarlaps „Volgaga“ saata kiires korras Jõgeva haiglasse. Kaasa sõitnud meie meeskoori liige Georg Kipper sai ülesandeks peale tütarlapse toimetamist haiglasse, tagasi tuua tema ratsaniku vormiriietus. Hiljem selgus, et tegemist oli jalaluu murruga. Teda saatnud G. Kipperilt kuulsime tagasijõudmisel, et vaatamata kõigele oli tüdrukul vastupandamatu soov jätkata planeeritud teekonda ratsanikuna. Haiglasse talutades püüdis ta toetada vigastatud jalale ja näidata, et tal polegi valus. Oma ratsaniku vormi keeldus tagasi saatmast, sest seda läheb tal omal vaja teekonna jätkamisel. Vahva tüdruk! On ütlematagi selga, millist osa mängis tema kangelaslikkuses tule eskortimisel saadud emotsioonid.
Samast peatusest on meelde jäänud kohalik elanik, mees, kes pakkus meile kõigile maitsvat koduõlu. Tänutäheks laulsime õllelaulu: „Las käia armas peremees nii kõrgelt õlle lained…“. Kohalik rahvas võttis selle vastu tulise aplausiga. Südamlik ja inimlik kohtumine. Enne ärasõitu saabus Järvamaa piirile laulupeo tuld tervitama uunik-tuletõrjeauto koos oma meeskonnaga. Esmalt kõlas mundris pritsimeeste päälikult humoorikas priitahtlike pritsimeeste raport. Seejärel esines pritsimeeste ansambel koos solistidega meeleoluka kontserdiga. Humoorikas esinemine, kus kitarrimees rõhutatult parema jalaga takti lõi, sai tugeva aplausi osaliseks.
Järvamaal, Koeru lähedal, Kapu teeristis tervitas laulupeotuld suur hulk rahvast. Laulupeo tule tõrvikust läitsid paljud inimesed kaasavõetud küünlad. Omas mõttes arvasin, et laulupeo tulest süüdatud küünlad viiakse lähedal asuva Koeru surnuaeda, mälestamaks oma armsaid esivanemaid, lähedasi sugulasi, ka neid, kes ei jõudnud vabaduse tuld ära oodata.
Kapu teeristis hakkas silma üks vanem mees, täies suuruses lehviva trikoloori varrast käes hoidmas. Tema seltsis viibis kaks vanemat naisterahvast. Kõik nad olid ülevas meeleolus ja tervitasid vaimustusega laulupeotuld selle lühikese emotsionaalse peatuse ajal. Kui hakkasime edasi liikuma, sammus ka lippu kandev mees kaasa hobuvankri tempos. Hobused ja kogu saatjaskond, kes kaasa olid tulnud pöördus vasakule Kapu mõisa suunduvale teele. Kapu mõisas oli ette nähtud hobuste vahetamine. Sammusin vahetult lippu kandva mehe taga mõisa poole suunduval teel. Äkki märkasin, et mees minu ees langes ninali maha, lipuvarda peale. Mehe kõrval astuv naine kiljatas: „Issand, süda!“ Keerasin mehe teepervel asuvale rohule. Ta nina veritses, vastu vaatasid klaasistunud silmad. Kohalerutanute seas näis olevat asjatundjaid, kuid nii psüühiline kui füüsiline pinge olid teinud oma töö. Mehe süda oli seiskunud. Rahu tema põrmule, mehisele Eestimaa mehele. Hiljem kuulsin koorikaaslaselt G. Kipperilt, et mehe abikaasa, teadmata veel oma mehe kurvast saatusest, näitas vaimustusega Kapu mõisa ajahõlma vajunud vaatamisväärsusi ja tundis muret kodukandi saatuse pärast.
Kapu mõisas nägin, milline transport, vahendid ja teenindav personal oli välja pandud Ed. Vilde nimelise kolhoosi poolt, et kindlustada endile võetud ülesande täitmine laulupeo tule edasitoimetamisel. Nägin, millist vaeva, oskusi ja füüsilist ettevalmistust nõuab hobuste valitsemine ja oma tahtele allutamine. Viibisid ju nii hobused kui ka teenindav personal eriolukorras. Olles tulesaatemeeskonnas, kuulsin kutsarilt palju huvitavat ettevalmistustest mida tuli teha eelnevalt, alates hobuste treenimisest asfaldil sõidul kuni vankrite ehitamiseni. Näis, et inimesed olid oma ala meistrid, kes tegid oma tööd armastusega, kes hoidsid ja armastasid hobuseid.
Järva-Jaanis ootas meid keskväljakul piirav rahvahulk. Suure erutusega sõitsime väljakule, kus toimus tule üleandmise tseremoonia. Seisime vastastikku Järvamaa esindusega, Paide ja Türi meeskooride meestega. Laulupeo tule üleandmise au usaldati koori poolt minule. Hüvasti, tuli! Palju meeldivaid kohtumisi Sinu edasisel teekonnal! Jällenägemiseni Tallinnas laulupeol!

Mälestuskilde Eesti-Vene rahukonverentsist 1919 – 1920.
Välis-Eesti ajaleht „Teataja“ 16. märts 1963:

Üks kaasmaalasi, kes töötas Eesti – Vene rahulepingu sõlmimise ajal rahukonverentsi kantseleis, jutustab alljärgnevas oma mälestusi sellest tööst.

Konverents toimus Aia tn. Eesti Vabariigiaegses riigikohtu hoones. Olin 1919. a. sügisel astunud Tartu Ülikooli. Professor Piip, konverentsi delegaadina, kohanud Tartus kolme endist välisministeeriumi ametnikku, nüüdseid üliõpilasi, kutsus meid konverentsi kantseleisse tööle ülikooli loengutest vabal ajal. Konverentsi hoonesse pääses vastava tõendi ettenäitamisel. Konverentsi kantselei oli eraldatud konverentsi koosolekute ruumist. Vene ametnikus ei puutunud kokku eesti ametnikega. Eriti hoiti kantseleist ja masinkirjutajate toast eemal ajakirjanikke, kes igati püüdsid saada enneaegset informatsiooni konverentsi töö kohta. Eriti ligitikkuv oli üks Poola ajakirjanik. Olime väga ettevaatlikud pärast seda, kui üks Eesti ajakirjanikest jutustas, kuidas ta olla kusagilt mingi informatsiooni saanud, näpates masinkirjutajalt ära kopeerpaberi tähtsa teatega, millelt osavalt teate maha kirjutanud. Eesti delegatsiooni juhi Jaan Poska korraldusel võisid Tallinnas elavad delegaadid ja teised kaastöötajad sõita iga laupäeva p.l. erivagunis Tallinna ja tagasi esmaspäeva hommikuks.

Eesti delegatsiooni kantselei juhatajaks oli R. Eliaser, seal oli ka tegev W. Tomingas. Stenogramme ei olnud, kõned, sõnavõtud ja komisjonide protokollid olid harilikus kirjas. Kõige raskem oli dešifreerida Jaan Poska käekirja.

Rahulepingu originaaleksemplarid eesti ja vene keeles tulid kokku panna kahevärviliste nööridega – eestikeelne eksemplar sinimust-valge ja venekeelne punase-kuldse nööriga. Kuna rahuleping kirjutati alla ajal, mil kaubanduses puudusid ka kõige lihtsamad tarbeasjad, siis ei olnud Tartu galanterii kauplustest saada ei vajalikku sinist ega ka kuldnööri või niiti, millest oleks olnud võimalik punuda nööri. Valget, musta ja punast niiti leidsime. Värvinööride muretsemine tehti Eesti kantselei naisametnikele ülesandeks, kes kohalikke olusid tundsid. Olukorrast päästis meid välja Tartu põline kodanik preili Hermiine Hellat, kelle käsitöökastist käsitöömaterjalide tagavarast leidsime vajalikku värvi lõngad.
Rahulepingu allakirjutamine pidi sündima 1. veebruaril 1920. a., kuna konverentsi kuluaarides oli kuulda arvamist, et tulevastel põlvedel oleks nii parem meeles pidada selle ajaloolise rahulepingu allakirjutamise päeva. Rahuleping kirjutati alla aga 0.20 minutit 2. veebruaril 1920. a.. Viimasel tunnil enne rahulepingu allakirjutamist muudeti nimelt tekstis üks mõiste, mistõttu tuli üks lehekülg ümber kirjutada.

Rahulepingu allakirjutamiseks kogunesid konverentsi saali kõik konverentsi delegaadid, mõlema delegatsiooni kõik kaastöötajad ja ajakirjanikud.

Pärast rahulepingu allakirjutamist oli bankett kõigile konverentsist osavõtnuile Bürgermusse saalis. Iga konverentsist osavõtnu sai ühe eksemplari rahulepingu teksti mälestuseks, mis lasti banketi ajal ringi käia ja millele saadi kõigi osavõtnute autogrammid.
Minu ajalooline eksemplar jäi kahjuks 9. märtsi 1944. a. pommitamisel Tallinnas põlevasse korterisse.