Vanaaja jutud II

Kirjutab „Tallinna Teataja“ 14. septembril 1921. aastal:
(Tekst muutmata)

Endise Eesti kubermanguvalitsuse salaarhiivis on kaustik nr. 149 (13887) aastast 1846, „Tapalavade ja häbipostide sisseseadmise kohta Baltimaal.“

Häbipost oli paari sülla pikkune puunott, mis otsapidi kõvasti maa sisse pandi, nagu uulitsalaterna post. Mõnikord oli häbipost ka laudadest ja kaheksakandiline. Häbiposti seoti neid, kes mingi kuritöö pärast selle karistuse osaliseks olid mõistetud ning mõnikord pekseti ka kurjategijaid häbiposti külge seotult. Vahel kinnitati häbiposti külge ka paberilipakas, kus „kurjategija“ nimi ja „süü“ peal kirjas oli. Sedaviisi pekseti ehk lihtsalt „näidati“ poolalasti inimest rahvale, enamasti kirikuteenistuse lõpul, kui rahvas kirikust välja voolas.

Nende dokumentide põhjal saame tuua teieni osa sellest õudsest materjalist, mis meie hilisema mineviku peale veidi valgust heidab.

Selleaegne Eestimaa tsiviilkuberner Grünewald (Johann Christoph Engelbrecht von Grünewaldt, Eestimaa tsiviilkuberner aastail 1842 – 1859) saatis 13. detsembril 1846. aastal nr. 6746 all kubermanguvalitsusele, ülemale maa-kohtule, Tallinna magistraadile ja Tallinna praostkonnale täitmiseks ja elluviimiseks ja juhtnööriks järgmist:

1) Vene siseminister Perovski (Lev Aleksejevitš Perovski, Venemaa Keisririigi siseminister 23.09.1841 – 30.08.1852) ringkirja 15. novembrist 1846. a. nr. 5019 selle kohta, kudas võllast ja muid timukariistu valmistada tuleb.
2) Tapalava ja häbiposti mustri (joonise) ja mudeli (viimane on paraku kaduma läinud).
3) Häbivankri mustri.
4) Tapalava ja häbiposti, ning häbivankri kirjelduse.
5) Isatapjate näokatte mustri (see väga huvitav muster on ka kahjuks kaduma läinud).
6) Lauakese mustri, mis kurjategijale rinna peale riputatakse pealkirjaga süüteo kohta (ka see muster ei ole meie päevini alal hoidunud).

Selleaegse „Kriminaal-Seaduse § 1385 järele pidi kurjategija, kes Siberi elama ehk sunnitööle on mõistetud, häbivankris ehk häbisaanis karistuspaigale veetama, kusjuures kurjategija rinna kohal ka kiri tema kuriteo kohta pidi olema, ning isatapjal veel peale selle must linik nägu katma, kuna peale selle teda sõjavägi ümbritses.

Kui kurjategija võlla juure jõudis, loeti temale kohtuotsus ette, ja kui kurjategija mõisniku seisusest oli, murti seaduse järele mõõk tema pea peal katki. Selle mõõgamurdmise kohta kirjutas siseminister Perovski ette, et need mõõgad, mis sel puhul vaja katki murda, saaksid tingimata enne ametlist katkimurdmist keskkohast pooleks viilitud, ja nii, et timukas seda kurjategija pea kohal katki murraks, aga mitte ta pea seal katki ei painutaks.

Siis pandi igast seisusest kurjategija seks otstarbeks ehitatud tapalavale häbiposti juure 10 minutiks seisma, ja kui ta seaduse järele ihunuhtluse alla käis, hakkas timukas teda nahkpiitsaga peksma ja viimaks pandi kurjategija külge sellekohane kurjategija tundemärk.

Oma ringkirjas käskis siseminister piinariistade ühesugusest vormist kinni pidada. Häbipost ja tapalava ei tohi võllaplatsile alaliselt vedelema jääda, vaid ainult tarbekorral vaja neid üles seada, ja hiljemini jälle ära viia, ning ilusti alal hoida, seks määratud varjulisel kohal, et samuti „tarbekorral“ neid riistapuid ka linnast välja võiks vedada.

Missugust osa pidid vaimulikud häbipostide juures mängima?

Selle kohta andis Püha Sinod omalajal järgmised reeglid välja:

1) Vaimulik peab kurjategijat korralikus sõiduriistas saatma, mida politseist talle kätte antakse, kuid ta ei tohi mitte kurjategija häbivankri taga sõita, vaid kuidagi teisiti, ilusamini ja viisakamalt, oma vaimulikkude kohuste täitmise kohaselt.
2) Ametikuub ja rist olgu vaimulikul kaasas; neid peab ta siis tarvitama, kui kurjategijale viimast manitsust tuleb teha, „häbiposti“ paneku eel.
3) Kõige tähtsamaks vaimuliku kohustuseks olgu mõjuda oma manitsusega kurjategija südame ja mõistuse peale, nii et kurjategija oma tegu kahetsema hakkaks.

Tapalavade ja piinariistade mustrid saadeti Vene valitsuse poolt üleriikliselt laiali, et asja igal pool üle terve riigi võimalikult ühte viisi aetaks. Asume nüüd tapalavade kirjeldamisele ning nende kohta käivate dokumentide avaldamisele.

Tapalava ja häbiposti kirjeldus:

Maa peale pandi 4 tahutud latti, 4 versoki paksud, otsad risti koos (muster 1, a ja b).

Kaks latti nendest on 3 sülda ja 12 versoki pikad, ja kaks – 2 sülda 12 versoki. Latid kinnitati nurkadest tappidena üksteise külge. Lattide all otsas olid blokid, mis tapalava küljelaudu kinni hoidsid. Tapalava pealse kohalt tahuti titsid ümmarguseks. Titside peale pandi laudadest käsipuud, mis 3 tolli paksud, nende alla tõmmati titside külge kõrvuti kaks köit. Iga titsi küljes olid ka õnarad (õnarused, tühimikud) põranda aluspuude tarvis. Põranda lauad, mis 3 tolli paksud, olid asetatud pikuti ja põigiti. Häbiposti ja nn. „peksumära“ (kobõlka) alla pandi sellekohase aluse peale veel pikuti aluspuud.

Häbipost ise oli 4 ja pool arsinat pikk, ühe tolli paksustest laudadest ja kaheksakandiline: kahe raudvitsaga ümbert kinni löödud. Kolmas konksuga raudvits oli 2 arsina 9 versoki kõrgusel; konksu külge kinnitati ahel. Post topiti sama kaheksakandilisse posti-auku, ning pandi temale veel eraldi nupp otsa. Ahel konksu otsas oli kolmeharuline, iga haru 12 versoki pikk; nendest oli üks konksu küljes, kuna teised võrude abil kurjategijale ülevalt poolt küünarnukki käe külge kinnitati, kuna võrud kruviga kinni keerati.

Peksumära

„Peksumära“ (kobõlka), mille peal kurjategijat pekseti, on suure sildi kujuline ja üleüldse õõnsusega kaetud: ühelpool otsas on õõnsused pea ja käte tarvis, ja teisel pool otsas õnarad jalgade kinni sidumiseks. „Peksumära“ seisis kahe paku peal: tema pikkus oli 2 arsinat 4 versoki. „Mära“ all oli kaks laud-alust: lühem, mis märat peksu ajal viltu hoidis 23 kraadi vinklis põrandast; teise pikema aluse abil oli võimalik märat nii tõsta, et ta põrandaga 45 kraadi nurga tekitas. Seda tehti siis, kui kurjategijale märk külge vajutati. „Peksumära“ tarvis oli ka ise avaus, kuhu sisse ta pandi. Üles tapalavale pääses trepi kaudu.

Häbivanker

Hariliku vene stiilis vankri peale pandi tammepuust vankrikere, mis õhukeste laudadega oli vooderdatud. Kere külge kinnitati 2 põikpuud, nende peale pandi veel 2 pikuti puud, mis kõrgema koha, istepingi ja kahe raudtoe aluseks olid. Kurjategija istus raudtugede külge kinniseotult, selg hobuse pool. Raudtoed olid vankri külge kinnitatud, ja vankri tagapool olid veel jalarauad, millest kõige alumine oli kokkukäiv. Vanker oli tiisliga, kuhu 2 hobust ette rakendati.

Justkui mõne laadakaruselli või balagani ehitus, või kui mõni kometimäng! Kui aga see liig tõsine, liig verine, õudne ja timukaline poleks…. See on seotud kõige toorema, mustema ja verisema piina-ajajärgu mälestustega meie maal, meie esivanemate kallal!

Ja niisuguste tarkade „õpeabinõudega“ oli meie maa omal ajal aastasajad üle külvatud. Sest iga kiriku juures oli oma häbipost, linnades veel mitugi. Nüüd teame, mõistame endile ette kujutada, missugused need tapalavad ja häbipostid meil olid.

Võime vaimus näha, kudas mustaks värvitud häbivankris „kurjategijat“ raudtitside külge kinniseotult võllaplatsile tuuakse, kuidas ta selles vankris kõrgel istmel istub, kuna tal rinna ehk selja peal sellekohane plakat tolgendab, kuhu „röövel“, „mõrtsukas“ jne. peale on kirjutatud, kuna selg-selja vastu vankris ka kutsar, enamasti timukas, paari hobusekronu edasi ajab, kes igaöösisest linna mustuse-aamide veost väsinud. Kuidas vaimulik meie kurjategijat juba vangitornis alandusele, jumalakartusele, oma süü kahetsemisele manitseb, kuidas sama vaimulik teda veel tapalava juures noomib, kuidas kurjategija, timuka saatel, kellel harilikult rahva jutu järele punane pluus seljas ja samavärvi mütsilott peas, varukad üles käänatud – häbivankrist kõrgele põrandale tapalavale komberdab, kuidas timukas teda seal ahelatega häbiposti külge „välja paneb“, kus kurjategija minutit 10 – 15 vedeleb, siis ahelatest lahti võetakse ja sama tapalavale nn. „peksumära“ peale kõhuli kästakse heita, kuhu peale ta pea, käed ja jalad kinni seotakse, mille järele timukas ta piitsaga veriseks peksab, kusjuures kurjategijale veel pitser ihu sisse vajutatakse, igaveseks mälestusmärgiks, igaveseks teotuseks! Ja kui siis ohver sinna piinamiste alla surema juhtus, maeti ta harilikult sinnasamasse maha.

Meie teame ka, et isegi Tallinnas oli terve rida neid tapalavasid ja häbipostisid. Nii Toompea all Pärnu maantee algul, Vene turu ääres, Pärnu maantee ääres praeguses vabrikant Lutheri aias, kus tapalava varemed veel praegugi näha on. Rootsiaegses Tallinna linna plaanis on need kohad selgesti ära tähendatud.

Ja neid piinamärkisid täiendatud kujul, koguni inseneeride plaanide järele, taheti veel 60 -70 aasta eest meil (1846 – 1850) „igavesest ajast igavesti“ üles seada! Missugune inkvisitsioon, missugune saatuse pilge!….

Timukas
Missugused kohustused timukal olid, selle kohta on vanade dokumentide põhjal järgmist selgunud. Endise Eestimaa kubermanguvalitsuse salaarhiivis on dokument, mis sisaldab saksakeelset ärakirja Riia linna timuka instruktsioonist ja taksist – teadmiseks ning juhtnööriks, et ka Eestimaale sarnase kontrahi järele timukad kindlaste ametisse panna tuleksid. Avaldame sõna-sõnalt selle instruktsiooni eestikeelses tõlkes.

„Instruktsioon ja taks timukale Friedrich Burchard Stoffile“:
1. Tema, kui timukas, on ühtlasi ka kohustatud suveaegadel linna karjamaalt, vallidelt, tänavatelt ja platsidelt kärvanud loomad, nagu kassid, koerad jne. ära koristama, ja nii sagedasti kui ka ise ehk tema sulased seda tähele panevad, ehk temale seks käsk antakse. Seda kõik peab tema ilma era tasuta tegema ja korda pidama. Kuna surnud hobuste, lehmade jne. äravedamise eest eramajadest timukale eeloleva taksi järele tasutakse.
2. Tema peab raske karistuse ähvardusel ka selle järele valvama, et ta sulased sarnase raipe kohe linnast välja seks määratud platsidele viivad ja raipe naha nülgimist oma maja tallis ega mujal linnas sees ette ei võta.
3. Tema peab ka selle eest hoolt kandma, et ta sulased, niipea, kui Riia politseist on käsu saanud, viibimata ilma peremeheta hulluks läinud koeri püüaksid ja tapaksid. Seks otstarbeks läheb ta ainult vara hommikul välja, kui liikumist tänavatel veel pole; sealjuures on ka see asjaolu iseenesestki mõistetav, et igal ajal kui hullud koerad nähtavale tulevad, tarvilised abinõud nende püüdmiseks tarvitusele saaks võetud.
4. Tema peab oma sulaste abiga ka häbiposti linna turul puhta hoidma.
5. Temal peab tarvilik arv hobusid ja aamisid linnast väljas seks määratud kohal, tagavaraks olema, peldikute puhastamise otstarbeks.
6. Tema ei tohi ilma kõrgema kammerkohtu lubata ühte öödki linnast väljas olla ega ülepea ilma lubata kuhugi välja minna.
7. Tema peab ise, ehk tema sulased, kurjategijate kohta määratud kohtuotsusid täitma. Ja ta saab oma truu, agara ja tähelepaneliku timukatöö eest järgmiselt aastas palka: prii korteri ja 106 2/3 hõberubla tükki, mis veerand osades, s. o. 26 2/3 hõberubla korraga – linna heategevast ametkonnast temale välja maksetakse.

Timuka vanne: (jura mentum)

„Mina, Friedrich Burchard Stoff, vannun ja tõotan oma Kõigevägevamale Jumalale, et mina kohustan ennast minule antud instruktsiooni ja taksi kõikide punktide järele, mis mulle teatavaks tehtud, kui ka veel kõike seda, mis olud ja tingimused peale selle nõuavad, sõnakuulelikult, truilt ja õiglaselt täitma ja pidama ning ka selle järele elama. Nii tõesti, kui mind Jumal ja tema Püha Sõna aitab. Amen.“

Timuka taks

Instruktsiooni lõpul on „kuulus“ timuka taks, mis järgmiselt käib:
Revideeritud taks keiserliku Riia linna timukale.
Timukal peavad olema peldikute puhastamiseks äramärgitud ja kaantega varustatud aamid, mis kaks tonni suured.
Ühe täis aami veo eest saab, kuid peab tähele panema, et mingi ettekäände all rohkem ei tohi võtta, kui 60 kop.
1 umbseks läinud toru puhastamise eest 60 kop.
½ aami täie mustuse väljaveo eest 24 kop.
¼ aami täie mustuse väljaveo eest 12 kop.
1 surnud hobuse ehk härja väljavedamise eest 60 kop.
1 vasika ehk suure sea väljavedamise eest 15 kop.
1 koera ehk muu väikese raipe väljavedamise eest 9 kop.
1 elaja surnukslöömise ja matmise eest 1 rbl. 20 kop.
1 kurjategija häbipostis peksmise ja manitsemise eest 2 rbl. 40 kop.
1 kurjategija häbiposti väljapanemise ja manitsemise eest 1 rbl. 80 kop.
Kõike seda võib muuta ainult dokumendi järele, mis kannab kohtu pitsatit ja sekretääri allkirja.
Kinnitus: „Nii sündigu.“ Riias, 11. jaanuaril 1827.