Millest koosneb tint?


Tint, Itaalia ja Hispaania keeles tinta, „värv“, on musta või muu värvuseline lahus või suspensioon, mida kasutatakse peamiselt kirjutamisel. Tindi koostis on erinev, selle järgi, kas teda kasutatakse harilikul kirjutamisel või eriotstarbeiks (litograafia). Tähtsaim tint on nn. raudgallus-tint. See sisaldab gallushapet ja rauasooli ning veidi soola-, väävel- või oblikhapet. Pärast kirjutamist, õhuga kokkupuutumisel, tekib paberil must sade, mis annab kirjale erilise püsivuse pleekivuse ja väljapestavuse suhtes. Sinaka, roheka värvuse saamiseks lisandatakse tindile mitmesuguseid värvaineid. Koolitint, antratseentint, samuti värvilised tindid on lihtsalt mitmesuguste värvainete lahused, nende kiri pole püsiv ning laseb ennast välja pesta. Hektograafi- ja kopeertindid on glütseriinlisandiga värvilahused. Olemas on ka sümpateetiline- ehk salatint.


Tuhapäev ehk tuhkapäev


Tuhkapäev on vastlapäevale ehk „lihaheitele“ järgnev kolmapäev, millega algab suur paast kuni „lihavõtteni“, s.t. ülestõusmispühadeni. Juba VII sajandi lõpust on tähistatud tuhkapäeva tuha riputamisega, sellest põlvneb ka tuhkapäeva nimetus ja rida kombeid, mis väljendavad puhastusvõtteid ja kõige kurja eemaletõrjet. Eestis on kohati veel hästi säilinud komme teha tuhkapäeval inimesekuju ehk nn. tuhkapoiss, mis salaja viiakse teise pere ukse taha, sealt jälle edasi, kuhu see kuju lõpuks jääb, see pere on siis kogu aastaks pilkealune laiskuse ja lohakuse pärast.


Tuletikud


Tuletikud ehk lihtsalt tikud on tulesaamisvahend, tule tekitamiseks ühest otsast hõõrdumisel süttiva ainega kaetud puupulgakesed. Fosfortikke hakkas valmistama prantsuse keemik Fr. Derosne (1774-1855) aastal 1816. Suuremat tähtsust omasid aga 1832. aastal leiutatud fosforivabad tikud, mille süütemass koosnes Berthollet“ soola, väävlisantimoni ja liimi segust. Samal ajal ilmusid J. F. Kammereri poolt leiutatud fosfortikud, mille pea oli kaetud väävliga, viimane - fosfori ja Berthollet“ soola seguga. Klaaspaberi vahelt läbitõmmatult plahvatasid need kergesti põlema. Sääraste tikkude ohtlikkuse tõttu keelati nende valmistamine. Kui 1846. aastal avastati punane fosfor, siis hakati seda kasutama tikutööstuses. 1870. aasta paiku leiutati nn. rootsi tikud, mille tootmine on levinud kõikjal. Tikutraadi puuks on haab, pappel, pärn, kask, mänd või kuusk. Ka kasustatakse samaks otstarbeks paberit, turvast või vaha. Et pärast tiku tarvitamist vältida puusöe hõõgumist, immutatakse tikk läbi maarjaga, ammooniumsulfaadiga, ammooniumfosfaadiga või naatriumsilikaadiga. Tiku põlemise soodustamiseks kastetakse tikke väävlisse, parafiini, vahasse, tärpentiini või schellakki. Süüteainena tarvitatakse kloorhappenaatriumi, kloorhappekaaliumi, salpeetrit, kaaliumbikromaati, fosforit, väävlit, väävlisantimoni jne. Nüüdisajal valmistatakse tikke, mis süttivad igasuguse pinna vastu hõõrdumisel.
Plahvatuse reguleerimiseks ja täiteainena tarvitatakse klaasipulbrit, kvartsijahu või tsinkvalget, sideainena - dekstriini, tärklist, liimi või kummit. Tikke valmistatakse ka eriotstarbeiks, näiteks tormitikke, millel kaks kolmandikku tikust on kaetud süütemassiga, nii et tuli ei kustu tugeva tuule käes. Ilustuseks värvitakse tikke, niiskuse vastu immutatakse neid vahaga, parafiiniga või kampoli alkohoolse lahusega. Ebameeldiva lõhna vastu parfümeeritakse tikke lavendliõliga või bensoevaiguga. Tikkude tarvitamine on tunduvalt vähenenud tulemasinate levimise tõttu.
Eestis asutati esimene tuletikuvabrik 1863.aastal Tallinnas. Vabrikute arv Maailmasõja alguses tõusis neljale, kogutoodanguga umbes 70 miljonit toosi aastas. Eesti iseseisvuse ajal suudeti edukalt arendada väljavedu Lääne-Euroopa riikidesse ning vabrikute arv tõusis kuuele. Aastal 1928 omandas monopoliõiguse tuletikkude valmistamiseks ja müügiks Eestis AS Eesti Tuletikumonopol, mis tegelikult esindab Rootsi tuletikutrusti. Viimase poolt omandati järkjärgult kõik Eesti tuletikuvabrikud. Sellele järgnes umbes 50%-ne tuletikutarvituse langus siseturul hinnatõusu tagajärjel ning pidev tagasiminek väljaveos. Alles 1933. aastal jäi töötama ainult üks tikuvabrik, toodanguga (1935) 52,5 miljonit toosi, millest umbes 50% välja veeti. Tuletikutööstuses töötas 1936. aastal umbes 100 isikut (1925. aastal oli see arv 1050 isikut). Neli viiendikku kogu maailma tuletikutoodangust annab Kreugeri kontsern.



Uhmer


Uhmer on ühest puupakust väljaraiutud, paksude seintega ja sügava kumerapõhjalise õõnega nõu, milles tambitakse viljateri kodusel kruupide valmistamisel. Uhmriga peenendatakse ka soola, tubakat, linaseemneid jm. Tambitakse puust uhmrinuiaga. Ravimite ja värvide pihustamiseks tarvitatakse metallist või portselanist uhmrit, mida harilikult nimetatakse müüseriks ehk mörseriks.



Malmist uhmer



Vasest uhmer