Raamatust „Vangistatud päike“ sarjast Looduse Lasteraamat, 1935. aastal.


Kuidas avastati nafta?


Esimene naftaallikas avastati Ameerikas 1859. aastal, avastajaks oli kolonel Drake. Kuid ammu- ammu enne seda, vanal ajal, tundsid indiaanlased juba naftat, enne veel, kui tuli nende maale valge inimene.
Jutustatakse, et elas keegi indiaani naine allika juures, mida ta suguharu indiaanlased hüüdsid „mitmevärviliseks veeks“. Selle allika vesi helkis kõigis vikerkaarevärvides. Naine armastas eredaid värve ning vaatas meeleldi vette. Nagu väike laps istus ta tundide kaupa ja vaatles, kuidas vesi muutus kord siniseks, kord punaseks, kord roheliseks ja ruugeks ning sädeles päikesevalguses.
See naine punus vaipu, nagu kõik tema suguharu naised. Mõnikord ta keetis villu mitmesuguste lehtede, juurte ja marjade vees, mis ta oli korjanud metsast ja aasalt. Kuid iialgi ei õnnestunud tal saada selliseid eredaid värve, nagu ta nägi lilledel ja allikavees. Naine ei olnud oma värvidega rahul.
Kord mitmevärvilisse vette vahtides talle tuli pähe kasta oma vaip sinna, et see võtaks endasse need kiirgavad värvid. Naine ootas, kuni kord vesi eriti kiirgas päikeses. Siis laotas ta oma vaiba veepinnale ja ootas oma käsitöö värvimist. Kuid vaip jäi ikka niisama tumedaks, nagu ta oli enne. Küll imbus ta täis mingit rasket vedelikku, mis ei olnud selline nagu harilik vesi. Naine oli väga kurb, et tal ei õnnestunud vaipa värvida. Tema oma meelehärmis ei märganud ta seda kummalist vettki, mis imbus vaipa. Kuid hakates vaipa kuivaks väänama, ta märkas, et selle külge jääb midagi, mida ta enne ei olnud näinud. Ta korjas natuke sellest potti ja viis oma suguharu nõiale näha. Nõid oli tark mees. Ta proovis imelikku vedelikku keelega, nuusutas teda, hõõrus näppude vahel. Siis käskis naisel lahkuda.
Teisel päeval ütles ta naisele, et suur vaim on avastanud talle imeväärse ravimi selle vee kaudu, et edaspidi kõiki punanahku ravitakse selle mitmevärvilise veega. Ta käskis seda paksu lõhnavat vedelikku korjata ja endale tuua.
Indiaanlased hakkasidki siis tekkide kastmisega ja väänamisega korjama vee peal ujuvat naftat ja tarvitama seda naha määrimiseks. Kõneldakse, et indiaanlased-kiirkäijad armastanud sellega oma keha määrida, sest et ta pannud naha kirvendama. Kuid võib-olla ta hävitas putukaid ja aitas sääski eemal hoida.
Valged inimesed tulid indiaanlaste juurde ja õppisid ka „maaõli“ allikast korjama. Ühes vanas raamatus kirjutatakse, et kaks meest koos töötades jõudnud tekist õli väänates ühe päevaga sada kaks tünnitäit koguda.
Esimesed asunikud Pennsylvanias sattusid mõnikord kaevu kaevamisel õlile. Nad pidasid seda lihtsalt pahandavaks ebaõnnestumiseks. Töö läka kaotsi – tarviliku vee asemel kerkis kaevu selline tarbetu sodi. Tuli proovida teises kohas vett saada.
Kellelgi tuli meelde seda „maaõli“ seni tarvitusel oleva vaalaskala rasva asemel lampi valada. Tekkis palju tahma ja halba haisu. Kuid ettevõtlikud inimesed juba haarasid asjast kinni ja hakkasid õli puhastama, et kaoks ta hais ja saaks heleda leegi.
1840. ja 1855. aasta vahel hakati seda „maaõli“ juba valgustuseks kasutama. Siis seda juba hinnati. Teati, et paljudes kohtades, eriti Pennsylvanias, leidub maa sees seda loodulikku „õli“.
1854. aastal asutasid kaks New Yorki notarit, Georg Bissel ja Jonathan Evelaze ühingu maaõli otsimiseks. Nad rentisid maatüki, kus indiaani naine oli korjanud „õli“ allikast, maatüki kus oli õlijõgi. Nad panid töölised labidate ja kirkadega auke kaevama, et neisse koguneks õli. Pärast taheti see vaatidesse koguda ja müügile saata.
1856. aastal nägi Bissel New Yorkis joonist, mis kujutas torni soolakaevu kohal. See tõi ta hiilgavale mõttele. Pennsylvanias on suured soolalademad. Seal oli kombeks kaevata kaevusid, et ammutada neist soolast vett ja keeta soola. Torni kõrgus näitas Bisselile, kui sügav on mõnikord kaev, millest pumbatakse soolalahust. Kui tasub end selliste soolakaevude kaevandamine, miks ei peaks ka maaõli seda väärima? Kaevud, naftakaevud! Kõneldi, et maaõli asetsevat sügaval suurte tiikidena. Võiks minna välja sellise tiigini! Ning Bissel kavatses hakata kaevama. Ta ühingukaaslane oli nõus selle ettepanekuga ning nad kutsusid oma maaõli-ühingu juhatajaks ettevõtliku meha kolonel Drake“i, kes oli arvamisel, et maaõli on kaup, millel on suur tulevik.
Mõni aeg tarvitati maaõli ehk naftat niisama valgustusaineks, kuid varsti õpiti seda tarvitama petrooleumi valmistamiseks, mida põletati lampides. Petrooleumlamp oli juba palju parem kui tuhm küünal või rasva põlatav lamp, mis olid tol ajal tarvitusel.
Lambituli võeti eesti talumajades pirruvalguse ja küünalde asemel tarvitusele alles XIX sajandi keskpaiku. See oli peamiselt nn. Tattnina-lamp – plekist valmistatud, väike, ümmarguse umbse tahiga, silindrita petrooleumlamp. Harvemini esinesid meil ka vaasikujulised lahtise tahiga rasvalambid. XIX sajandi lõpu poole said üldiseks tarvitamiseks meil juba klaassilindriga petrooleumilambid.



Naftapuurtorn


Esimene lamp.


Milline see oli? Küllap arvad, et ta oli selline, nagu meil oli enne elektri tulekut – petrooleumlamp, suure valge kupliga ja klaasiga. Ei, niisugune see ei olnud. Oli päris lihtne ja petrooleumi ei olnud temas ka mitte. Ka klaasi ega kuplit ei olnud. Oli vaid lihtne kivist või savist anum, urn, milles põles rasv, õli, vaik või koguni tõrv. See oligi esimene lamp.
Tõrvikute valmistamisel märkas inimene, et tõrviku headus, tule suurus ning süttivus oleneb tõrva või rasva rohkusest, sest tõrvikute valmistamisel tarvitati vanasti ka rasva, kui tõrva ja vaiku ei olnud. Siis immutati puu läbi rasvaga. Siinjuures tuli inimene järeldusele, et põlemisel ei ole oluline puu, vaid just tõrv, vaik ja rasv. Neid aineid võis tarvitada valgusallikaks ka ilma puuta. Ja nii tegidki inimesed: panid rasva, õli, vaigu või tõrva kivikaussi ja süütasid siis põlema. See oligi esimene lamp, mis põles isegi mitu tundi järgemööda, kuni põletusaine otsa lõppes. Suitsu ja vingu oli niisugustel lampidel väga palju, seepärast ei kõlvanud nad eluruumidesse, sobisid vaid suurematesse ruumidesse, eeskodadesse jne.
Ka vanad eestlased tundsid seda valgusallikat. Ohvri- ehk hiiekivid olid sellisteks lampideks. Kividele oli sisse õõnestatud augud, kuhu pandi õli või rasv, mis põlema süüdati. See oli püha tuli, ohvrituli, auks, lepituseks ning palveks jumalale, Taarale. Vanadel ohvrikividel, mis säilinud meie päevini, võime veel neid auke näha.
Kääpal süüdati põlema rasv urnis, surnute mälestuseks. Ööpimeduses valgustas see tuli kääpa ümbrust salailmelise valgusega, mõjustades inimese usulist ja kujutluse maailma. Kui mälestame kangelasi, kes langenud isamaa eest võideldes, siis süütame urnituled kalmistul, mälestusmärkide juures ja tänavail.
Nende võrdkuju-tulede jaoks tarvitatakse nüüd rasva asemel õli, mis ei suitse. Vanasti oli see põlemisaine halb (loomarasv, tõrv, vaik), mis suitses hirmsasti. Eluruumi oli sellise lambiga raske valgustada, ja valgus oli ikkagi nõrk. Tuli otsida paremaid valgusallikaid, mis ei suitseks ega ajaks tahma eluruumi ja et oleks rohkem valgust. Sest see esimene lamp – lahtine kivi- või savinõu põleva rasva või õliga – ei rahuldanud enam inimest. Oli tarvis paremat, suuremat valgusallikat inimese eluruumi. Igatseti selle parema valguse järgi ja otsiti. Aimati loomusunniliselt, et ta tuleb kord ning toob rõõmu igapäevases halluses tuimunud inimeste südameisse ja suuremat valgust nende kodadesse.


Esimesed tahilambid.


Need olid väga lihtsad, teekannu või poti laadi, kus rasvasse või õlisse oli pistetud taimekiust, puusüdamest või lõngast valmistatud taht. Kirikuis põletati sellistes lampides vanal ajal rasva asemel taimeõlisid, mida tõid Hommikumaalt araabia kaupmehed. Euroopas ei osatud siis veel sellist õli valmistada, selle valmistamist õpiti siin alles hiljemini.
Imelikud lambid olid esimesed tahilambid, nad olid väga üksteise sarnased: metalli-, kivi- või savikauss täidetud rasva või õliga, millest taht välja ulatus. See süüdati põlema. Kui taht oli veidi põlenud, tuli teda aegajalt õlist juurde tõmmata. Taht asetati neil lampidel erilisse lohku lambi servas. Nõnda olid valmistatud kõik vanade egiptlaste, kreeklaste ja roomlaste lambid, mida näidatakse nüüd muuseumes. Nad on kõik pealt lahtised ja rasv põles neis nõrga suitseva leegiga. Paremad olid juba sellised lambid, millel nõu küljel oli toru nagu teekannul. Sellest torust ulatus tahiots välja, mis põlema süüdati. See oli päris teekann-lamp.
Suurtel lampidel oli mitu toru, põlesid isegi tosina ja rohkema leegiga nagu kroonlühtrid. Valgust oli siis rohkem. Muidugi oli ka tegu sellise lambi põletamisega, tuli ühtelugu tahti korraldada. Seesugune lamp riputati ka lae alla, et ta valgustaks tuba. Et rasv aga lauale või põrandale ei tilguks, riputati lambi alla kausike, kuhu sula rasv sisse tilkus.
Lambitaht tehti siis kanepist. Linnatänavaid mööda liikusid siis kaupmehed ja karjusid:“ Ostke tahti, ostke tahti, et ei kustuks lambituli!“
Sellised lambid olid juba hulga paremad kui lahtised ilma tahita õlilambid, rääkimata pirrultulest ja tõrvikuist, - suitsu ega tahma neil ei olnud. Rasvavingu oli, aga sellega tuli leppida. Hea oli seegi, et tüütavast tahmast ja sädemeist oli lahti saadud. Oli jõutud valgustusajaloos samm edasi paremuse poole; edu oli märgatav. Õli- või rasvalamp oli nüüd valitseja. Kuid see ei kestnud kaua; ei oldud rahul seniste saavutistega, otsiti paremat valgusallikat, sest neil lampidel oli veel puudusi küllalt.


Küünlad.


Küünlad võeti Euroopas tarvitusele roomlaste poolt umbes meie ajaarvamise alguses. Eriti olid nad valgustusvahendiks keskaja kirikuis ja valitsejate kodades. Eesti talus tarvitatati küünalt ainult pidulikel juhtudel, nagu pulmades, matuseil, samuti rehepeksmisel, kus pirruvalgus oli tulekardetav.
Küünlad on head ja kaunid valgusallikad meiegi päevil. Nad on ju lihtsad lambikesed ilma anumata. Tarvis on vaid kasta taht sularasvasse, sealt välja tõmmata ja siis hanguda lasta. Et rasvakord tuleks paksem, kastetakse veel ja lastakse uuesti hanguda, kastetakse uuesti jne., kuni saadakse viimaks paraja jämedusega küünal.
Niiviisi vanasti tehtigi. Mitukümmend tahti kepi külge seotult kasteti korraga sularasva katlasse. Tehti seda mitu korda järgemööda, kuniks saadi päris jämedad rasvaküünlad. Perenaised valmistasid enamasti ise küünlaid, tuli odavam, kui ostes.
Hiljemini valati küünlad tinapaberist või plekist valmistatud vormidesse. Need tulid välja palju kaunimad ja uhkemad, päris siledad või kaunistatud ilusate kantidega. Eriti ilusad ja uhked küünlad valmistati vahast. Vahaküünlad olid kallimad ja neid said tarvitada muidugi rikkad. Vaesed pidid leppima rasvaküünaldega.
Kirikutes tarvitati ainult vahaküünlaid. Ega rasvaküünladki odavad olnud. Vaene inimene pidi sagedasti ka nende tarvitamisest loobuma ja kasutama piirgu.
Praegusaja küünlad on enamasti valmistatud steariinist. Steariinküünlad põlevad kauemini ja annavad suuremat valgust. Juba 1825. aastal võttis kuulus rasvade uurija prantslane Chevreul patendi küünalde valmistamiseks rasvhapetest. Ta leiutis aga polnud nõnda täielik, mis oleks tööstuses jäädavalt läbi löönud. Steariinküünalde tööstuse isaks tuleb pidada de Milly´t, kes 1831. aastal uue valmistamisviisi tarvitusele võttis. Ta kirjutab selle kohta: „Rasv tuleb lahtises katlas vees keeta, millesse rohkesti lupja on pandud. Soojendamisel ühineb lubi rasvhapetega ja annab vees lahustumatu lubjaseebi, glütseriin jääb aga vette. Pärast kurnamist kallatakse lubjaseebi peale väävelhapet, mis lubjaga ühineb, kuna seebist rasvhapped tekivad. Rasvhapete suurem osa on steariinhape ja palmitiinhape, nende segu tuttavam nimi on aga steariin. Steariin on seega rasvast saadud, on valge rasvasarnane aine. Tema head omadused on puhtus ja kõrgem sulamispunkt kui rasval.“
Vanad foiniiklased olid need, kes tulid küünla valmistamise mõttele. Nad kastsid tahi sulatatud vahasse, tõmbasid sealt välja ja lasksid vaha hanguda, kastsid uuesti sisse ja lasksid jälle hanguda, kuni tekkis soovitava jämedusega küünal. Hiljemini hakati küünlaid lambarasvast valmistama. See oskus on juba poolteist tuhat aastat vana. Kuid alles sada aastat tagasi valmistati neid veel vanal foiniiklaste kombel. Foiniiklastelt läks küünalde valmistamise ja tarvitamise viis üle roomlastele, kes nagu alul tähendatud juba meie ajaarvamise alguses olid sellega tuttavad.
Meie ajal valmistatakse küünlaid vabrikus. Nad valatakse seal erilistes vormides, kuhu enne tõmmatakse taht; sellepärast on nad nii siledad ja ühtlased. Ja neid ei valata enam rasvast, mis haiseb ja suitseb põlemisel, vaid tihedast valgest steariinist, nagu eespool juba mainitud.
Esimesed steariinküünlad valmistati Pariisis. Varsti pärast seda tekkisid üle Euroopa igal pool steariinivabrikud ja küünlatehased. Uued küünlad võeti vastu vaimustusega. Pidusaalides olid nad uhkuseks ja kauniduseks.
Steariini kõrval tarvitatakse ka parafiini, vahataolist ollust, mida saadakse naftast. Need ained ei sula nii väikese soojuse käes kui rasv.
Meie esivanematel olid rasvaküünlad piiruvalguse kõrval pühapäevavalguseks. Argipäeval tarvitati neid harva – läks liiga kalliks, sest rasva oli vähe. Küünlaid valmistati lambarasvast. Igas talus oli oma küünlakirn ja perenaiste kohustus oli küünlaid valada. Enne jõulu toodi aidast tuppa küünlakirn. See täideti sula lambarasvaga, millesse kasteti puuvillasest lõngast keerutatud tahte, mis olid seotud pulgakese külge. Enne rasvasse kastmist kasteti tahid petrooleumi. Siis põlesid nad paremini. Sissekastmisega peeti iga kord nii palju vaheaega, et tahi ümber kogunenud rasv jõudis hanguda. Mõne kastmise järel kogunes tahi ümber kaunis jäme rasvarull ja küünal oligi valmis.
Need olid meie jõuluküünlad. Hiljem toodi juba poeküünlaid. Need olid palju ilusemad. Siis enam ei tahtnud koduseid küünlaid keegi tarvitada. Kodus valmistatud küünalde aeg oli läbi.
Aastasadu on küünal valgustanud inimese eluruume, kirikuid, saale... Ja praegugi peetakse temast lugu. Tegelikus elus siin-seal leiab küünal veel kasutamist, olgugi et ta peab aeg-ajalt ruumi andma elektrile.
Valguse sümboliks jääb ta ikka.


Tuletikud.


Tuletikk on vahend tule süütamiseks. Tavaline tuletikk on umbes 45 millimeetri pikkune ja paari millimeetri paksune puidust tikk, mille otsas on hõõrdumisel süttiv ja põlev aine. Tavaliselt kasutatakse tikuotsas kaaliumkloraadi, väävli, täiteainete ja sideainete segu. Tikk valmistatakse enamasti haavapuidust, kuid see võidakse teha ka papist. Tikud pakitakse tikutoosi, mille küljel on fosforit sisaldav hõõrdepind tiku süütamiseks.
Esimesed fosforiga tikud võeti kasutusele alles 1830. aastatel. Nende tikkudega tuli olla äärmiselt ettevaatlik, sest need süttisid hõõrdumisel mis tahes pinnaga. Tänapäeva tuletiku leiutas 1844. aastal rootslane Gustaf Erik Pasch, kes asendas varem kasutusel olnud tuleohtliku ja mürgise valge fosfori punase fosforiga ning paigutas selle tikuotsa asemel tikutoosi küljele. Tänu sellele oli tikkude tootmise monopol pikka aega rootslaste käes.


Fotol tuletikud aastast 1827


Vanaaja kuuseehtimine


Vanasti alustati jõuluaega 21. detsembril, toomapäeval. Sellest päevast alates hakati tegema ettevalmistusi jõulupühadeks. Toomapäeval tehti kodus põhjalik koristus. Kui tuba puhas, riputati lakke pilliroost või õlgedest tehtud jõukroon.
Jõulukrooni kaunistati värviliste riide- ja suletuttide, paberiribade või värvitud munakoortega. Hakati tegema ettevalmistusi pühadetoitude valmistamiseks. Toomapäeval tehti valmis piparkoogitaigen ja verivorstid, pandi käima kali ja õlu. Jõuluõhtuks, kui niigi tegemist palju, jäi vorstid ahju küpsema panna ja piparkoogid valmis teha.
Jõululaupäeval, 24. detsembril toodi tuppa kuusk.
Vanal ajal arvati, et kui kuusepuule riputada ehteks söödavaid asju, siis tagab see järgmiseks aastaks söögikülluse. Eestis riputati kuusele ehteks suhkrukirjadega kaunistatud piparkooke ja präänikuid, punapõselisi väikesi õunu, pihlakamarjakobaraid. Eriti ilusad ja lastele ahvatlevad olid pikad jõulukommid. Need olid kõvad lutsukommid, mis olid keeratud värvilisse krabisevasse paberisse. Paberi otsad olid lõigutud narmasteks. Toredad kuuseehted olid kullavärvilised kreeka pähklid.
Selle aja kombe kohaselt söödi juba jõuluõhtul ära kuusele riputatud maiustused. Järele jäid värviga kaetud pähklid, vahel ka mõni jõulukomm. Kui komm söödigi ära, siis säilitati vähemalt see ilus paber, mis kommi ümbritses.
Ka küünlajalad olid ilusad ja kuusele ehteks. Vanaaegsed küünlajalad olid traadist keeratud harkjalad. Küünal pisteti oksale toetuvasse traadist väänatud pessa, millel olid pikad hargikujulised harud. Harude otsas olid tasakaalu hoidmiseks kuldseks või hõbedaseks värvitud savikuulikesed või männikäbid. Selliseid küünlajalgu valmistati ise kodus. 19. sajandi lõpul ilmusid müügile aga uutmoodi plekist küünlajalad, neil olid küünla jaoks pesake ja selle ümber rasva püüdev väike taldrik. Neid kinnitati okstele vedruklambri abil. Taolisi küünlajalgu müüakse tänapäevalgi.
Pühad muutis pidulikuks küünalde sära. Kombekohaselt põletati küünlaid ka vana-aastaõhtul ja kolmekuningapäeval, enne kui puu välja viidi. 19.–20. sajandi vahetusel jõudsid kuusele ka säraküünalad. 
Umbes sada aastat tagasi hakati tegema kodudes ka paberist ja papist jõulupuuehteid. Hõbeda- või kullakarvalisest paberist lõigati välja tärne ja tähti, looma ja inglikujusid. Mitmevärvilistest paberiribadest kleebiti kokku pikki kette. Kuuse latva kinnitati kuldne või hõbedane jõulutäht.
19. sajandi viimaseil aastakümneil hakkasid üha rohkem levima mitmesugused tööstuslikud jõulupuuehted: õrnad säravad värvilised klaaskuulid ja muud kujundid, pikad, klaaskuulidest kokku seatud sätendavad keed, klaasist jääpurikad. Lõpliku sära andmiseks heideti okstele kuldne või hõbedane kuuekard, mida kutsuti inglijuusteks.
Sellised ehtimistraditsioonid on püsinud tänapäevani. Nii ehtimiskombed kui ka ehted rändavad edasi põlvest põlve. Paljudel olemas ka oma lemmikjõuluehe, mis kindlasti kuusel aukohale riputatakse ja pühademeeleolus teda ikka ja jälle imetletakse või seda vaadates hoopis mõttesse jäädakse.
Ehitud kuuske hoiti toas jõululaupäevast kolmekuningapäevani.


Maakõrtsid mineviku päevil


Omaaegseid kõrtsihooneid kohtame õige harva ja nendegi kallal on ajahammas teinud oma töö. Vaevalt tuleb kellelegi mõttesse et maakõrtside ehk nn. „talurahva klubide“ ajalugu ulatub neljasajale aastale. 1601. aastal andis Rootsi kuningas Karl IX käsu, et teede äärde ehitataks võõrastemaju. Eriti soojalt võtsid nimetatud korralduse vastu mõisnikud, sest sellised postijaamad-võõrastemajad olid õlle ja viina müümiseks kõige kohasemad. Mõisnikud ehitasid kõrtse ja sissesõiduhoove teede äärde iga paari-kolme kilomeetri peale. Nii asus näiteks Jäneda-Aegviidu vahelisel teeosal kolm kõrtsihoonet. Neist suuremateks olid Urbukse ja Nikerjärve kõrts. Killavooridel ja sõitjatel oli kombeks talvel pakasega kõrtsi keriselt kive reele soojenduseks kaasa võtta. Et joogikohti oli nii tihedalt, siis ei jõudnud isegi kaasavõetud „ahjud“ kahe kõrtsi vahemaal korralikult ära jahtuda. Maakõrtse nimetati omalajal sakslaste poolt talurahva klubideks. Kuna külas ei käinud ajalehti, siis kõrts oli ainukeseks kohaks, kust uudiseid kuuldi. Kui jälgida ülemöödunud sajandi rahvaliikumisi ja ülestõuse mõisnike vastu, siis märkame, et need kõik olid tihedalt seotud kõrtsidega. Kõrts oli selleks keskuseks, kus algatati mõte.
Ehitusstiililt olid kõrtsihooned põllukividest ehitatud laastukatusega lobudikud. Hoone keskkohal asus uks. Jalgade puhtaks põrutamiseks oli ukse ette pandud lai põllukivi. Välisuksest vasakul pool asus nn. „saksa pool“ ja paremal „maa pool“. Kõrtsmik seisis tavaliselt rinnuli nõjatudes letil ja võttis vastu iga sisseastuja küsimuste rahega: kust sa tuled? Kes sa ise oled? Kuhu sa lähed? Mis sa sinna lähed? Mis teie pool ka uudist? Saadud informatsiooni pidas ta hoolega meeles. Kui tulid õhtul külamehed kokku ja istusid seinte äärde pinkidele, popsutades piipe ning tellides kortli viina, siis jutustas Kõrtsi-Paks (nii olevat kutsutud Nikerjärve kõrtsmikku) neile, mis ta päeva jooksul oli läbisõitjatelt kuulnud.
Kroonik B. Russow (1520-1602) jutustab, kuidas 16. sajandil rahvast kõrtsidesse meelitati: “Juba laupäeval kogunes rahvas kirikute juurde, kus siis pühapäeva hommikuni üürgas torupill, kus tantsiti ja voolas vägijook. Hommikul mindi siis joobnuina kirikusse. Kirikus oli siis nõnda suur lärm, et vaevalt õpetaja sõnu võis kuulda. Pärast jumalateenistust algas jällegi joomine, prassimine ja isegi kaklemine ning seda kõike mõisnikkude ja pastorite heatahtlikkude ja isegi ergutavate pilkude all.“
Nupukamad usumehed hakkasid isegi kõrtsides jumalasõna saatel äri ajama. Seinale pandud isegi sildid “Olut joma, õndsaks sama, vina joma – taeva läeme“. Kõrtsi väraval seisnud sageli pastor ja manitsenud rahvast sisse astuma, et „hing hukka ei läheks ja süda patu peale ei hakkaks mõtlema“. Ei häbenetud isegi kantslist manitsemast: “Kõrtsis joomine olevat väikene mammona ohver jumala teenimisele, et õndsaks saada.“ Julgesti võib öelda, et sakslased tulles läänemeremaile, tõid kaasa usuristi, orjaahelad, viinataudi ja kõlbelise lodevuse. Ajalooliselt arvates eestlased vägijooke varem ei tundnud. Viimase osa täitsid mõdu ja koduõlle taoline alkoholist lahja humalajook.
Kogu selle jutu lõpetuseks ei tohiks unustada, et ka meil Tapal oli nii „Kondi“ kõrts kui ka „Valgma“ kõrts. Küllap käis neiski kõrtsides üsna sarnane elu, koht kus uudiseid levitati ja pea soojaks joodi.


H. Tammik kirjutab ajalehes „Edasi Kommunismile“ 1960. aastal  järgmise loo „Kui ujumine oli jumalavallatu tegu“.


Suvel, kui päike kõrvetab, ruttab igaüks, kellel vähegi mahti, otsima karastust veevoogudest. Kuid aastasajandeid tagasi oli see karistatav kui kuritegu jumala ja inimeste vastu. Ujumises nähti jõledat pattu ja kuraditeenistust. Aja jooksul arenes sellest välja mustuse ja kasimatuse lopsakas kultus. Tol ajal olid vaimse elu „arendajaiks“ kloostrid ning vaimulikud ja oli nunnakloostreid, kus ei tapetud ainustki täid, et mitte hoolitseda oma patuse keha eest. On ka arusaadav, et sama mentaliteet pidi aegamööda nakatama kõiki seltskonnakihte. Oli ju keskaegse eurooplase elu mõtteks püüd taevariigi poole ja kust pidi ta selleks võtma veel paremat eeskuju kui kloostrite „pühadelt“ vendadelt ja õdedelt. Anti isegi välja kohtulikke määrusi, et tõkestada suplemise levikut. Mis puutub seltskonna kõrgematesse kihtidesse, siis polnud võitluse terav ots sihitud nende vastu. Neil polnud aega mõelda isiklikule hügieenile. Mineviku jälgi kaotati nahalt kreemi ja puudriga ning higi ebameeldivat lõhna - rinnas kantava lillekimbuga! Teine lugu oli vaesema töötava rahvaga. Juba oma elukutse tõttu said nad sageli märjaks kas siis vihma käes olles või kalu püüdes ja nad veendusid, et vesi on enesetundele kõige parem vahend. Võitluseks pesemise, ujumise ja üldse vette mineku vastu ühinesid kõik kõnesoleva aja „targad“ pead. Isegi XVI sajandi arstid hoiatasid isalikult kõiki rumalaid ja üleannetuid inimesi vee eest, mida on soojendanud päike. Elsassi linnaarst George Pictorius kirjutas oma 1560. a. ilmunud raamatus, kuivõrd kahjulikult ja otse tapvalt mõjuvat inimesele külm jõevesi, kuna see „sulgevat higiaugud“. 1537. aastal kehtis Hamburgi Johanneumis määrus: „Kes lähevad vee juurde ning ujuvad nagu haned ja pardid, peavad kandma rasket karistust“.
Nagu sellest nähtub, oli puhtuse vastu võitlus igakülgne. Seda tegid papid kantslist, sellest rääkisid arstid, kelle kätes olid inimese tervise saladused, ja seda tuubiti juba maast madalast lastele pähe. 1548. aastal keelas Frankfurdi linnapea ujumise ja mineku Maini jõkke. Vaimulikud müristasid kantslist, et „supeluskuradi“ vastu ei andestata pihitules patte muidu kui - vaene eksinu peab andma lubaduse iialgi enam vee ligi mitte minna. Isegi Goethe jutustab „Luules ja tões“ sellest, kuivõrd pahaendelist tähelepanu tekitas asjaolu, kui ta kaks sõpra, krahvid Stollbergid, kes olid kutsutud külalisteks Lawateri juurde, suplesid katmatult Zürichis kusagil maalilises looduse rüpes asuvas järves. Lawateril ei jäänud muud üle, kui teha oma külalistele ettepanek lahkumiseks, sest nende metsik ja paganlik loomus võis selles heakombelises ja hästi korraldatud maakohas skandaali esile kutsuda. Rängemaid karistusi suplejaile oli see, kui „kurjategijale“ pandi nöör kaela ja lohistati paadi järel, kus istusid kohtunikud - inkvisaatorid. Kui inimene oli vees ja  sai „märjaks nagu koer“, see oli tookordsete õigusemõistjate arusaamise järgi säärane häbiplekk, mida ei suutnud pesta enam mingi võim.


Meie Matsi tähtraamatust 1939. aastal.
Nostradamuse ennustusi.


Pärast maailmasõda on moodi läinud Michel Nostradamuse ennustuste uurimine ja seletamine - rohkem kui enne maailmasõda. Tõuke selleks andis nähtavasti asjaolu, et tema saladuslikest salmidest leiti palju kohti mis tundusid maailmasõjast võetud elavate piltidena. Kõneldakse 70 lahingust sakslaste ja prantslaste vahel, niisugune arv lahinguid maailmasõjas nende vahel ka oli; - seanägudega meestest, kes tuhandetena tormavad ööpimeduses, - gaasimaskid andsid sõduritele tõesti niisuguse välimuse ja pealetungimised olid öösel. Kõneldakse, et inglased sõjast osa võtavad, et venelased võtavad sõjast osa 3 aastat ja 7 kuud, kuni nende mässav laevastik sõjast osavõtmise lõpetab. Kõneldakse saksa keisri põgenemisest ja Saksa vabariigist kui ka sellest, et sakslased vabariigist varsti tüdinevad.
Meie praegust pärastsõja aega on hakanud seletama taanlane Billenstein. Selle järele tulevat lähemal ajal uus Saksa-Prantsuse sõda, mis aga nähtavasti ei muutu maailmasõjaks, vaid jääb nende kahe riigi omavaheliseks jõukatsumiseks. Nostradamus olevat näinud, et kättemaksuhimuline vaenlane ilmub kui välk taevast  ja pealinnast jääb ainult suitsevate ahervarte mets. Prantsuse valitsus asub selle järele Avignoni, mis on väike linnake lõunas, Vahemere lähedal. See sündivat aastal 1943.
Kuna Nostradamus oli prantsuse kodanik, siis tema ennustused käsitavad peaasjalikult tema kodumaa saatust. Sealt ei selgu mitte aga, et Prantsusmaa saaks kunagi lõplikult purustatud. Nähtavasti on sõjatehnika mõlemil poolel nii hästi arenenud, et mõlemad pooled endid ainult lõplikult välja kurnavad ja veel korra tõendavad, et praegusaja sõjast ka võitja mingit kasu ei saa.
Sellest nii erapooletud kui ka sõdivad riigid võtavad õpetust nõnda, et uus maailmasõda saab alles tekkida 40 aastat hiljem - 1982. aastal. Seks ajaks on nähtavasti mõni suurvõim arvamisele tulnud, et on leidnud mõne uue võidule viiva abinõu. Sedasama arvab enesest mõni muugi suurvõim ja siis algab sõda, mis vältab 2040. aastani. Kes ja missugused suurriigid just sellest suurest maailmasõjast osa võtavad, ei ole veel korda läinud seletada. Mõnes kohas Nostradamus jutustab araablaste sõjast Inglismaa vastu ja araablaste valitsusest Euroopas, kuhu nad uue Türgimaa juhtimisel on tunginud.