Meie esiwanemad
Willem Reiman, kooli lugemisraamat 1915. (Kirjaviis muutmata)


Eestlased astuwad alles Läänemere hommiku kalda peal ajaloo walgusesse. Kuuendal ehk seitsmendal aastasajal pärast Kristust rändasid nemad üle Narowajõe oma praegustesse elukohtadesse. Nende eel käisid sugulaste salgad karjalased ja kurelased. Eestlased tungisid tagant peale ja wanasti tuttaw meremehelik meel ajas neid mereranda ja saartele elama. Karjalased wõtsid jaolt kitsa rannaribakese pärastise Riialahe ääres Orajõelt lõunapoole lätlaste käest omale ja asusid Salatsi, Koiwa ja Wäina kaldaid mööda ka sügawamale lätlaste maa sisse. Ajalugu nimetab seda osa liiwlasteks, sest et nad oma keelt Livvin kieleks hüüawad. Teine haru karjalasi ehk kurelasi lainetas üle wäljade Saaremaale ja kui kehw kurelaste saar ehk Kuresaar kitsaks kippus jääma, Sõrwemaalt Saare ninast üle merekaela lõuna poole, heitsid maa päriselanikud lätlased, iseäranis mere kaldal ja jõgede ääres, oma alla ja andsid elukohale Kuramaa nimeks. Praeguselt Eestimaalt läbi minnes – küll maisamaad, küll weeteesid mööda edasi rühkides ja lühem ehk pikem aeg siin wiibides – jätsid nemad kohanimedes omale jäädawa mälestuse maha. Hulk kohanimesid, millel Kur- ehk Kar- aluseks, kuulutawad kurelaste ja karjalaste meie maal asumist: Kareli, Karja, Kariste, niisama Kurkund, Kurküla, Kuremaa, Kuresaare jne. Keelemurde, iseloomu, riiete ja muude märkide põhjal wõime arwata, et lõunapoolsed eestlased, kes praegu Wõru murrakut kõnelewad, wist hiljem Peipsijärwe lõunaotsa kaudu meie maale rändasid. Nad näikse pärissoomlastega kauem ühenduses olewat, kui Tallinna murdekõnelejad eestlased. Eestlased ise nimetasid endid Maa rahwaks, naabrid andsid neile nimeks Eesti rahwas. Sõna Eesti näib hommikupoolist rahwast tähendawat (Germani Ost, east.) Nõnda hüüdsid germanid oma hommikupoolseid naabreid aestideks, Läänemerd, mis neist idapool, Idamereks (Ostsee).
Kui eestlased Läänemere maile asusid, harisid nemad juba põldu. Endised kodumaa elanikud kiwi- ja brongsiajast ei olnud wist sellega tegemist teinud. Weel Läti Hindreku päiwil, kui meie esiwanemad ju pooltuhat aastat maal wiibinud, seisis suur osa Eestimaad, ikka alles põlise metsa all, mille wahel endid mädasood ja rabad laiali laotasid. Kirwega asuti metsahiiglaste kallale. Maharaiutud puudest tehti saatu, alet, ehk loodi kütist. Kändude wahelt kisti seaninaga pisut maapinda üles. Abiks seal juures olid wediksed, s. o. weised, weoloomad, hobused ehk härjad. Tulimulda heideti seeme ja sibliti karuäkkega sisse. Karuäkke paenduwad pulgad libisesid kändudest, liwidest kergesti üle ega jäänud juurte taha kinni. Wanemad wiljaseltsid, mis külwati oliwad naerid ja oder. Hiljemalt tuli weel juurde rukis, nisu, kaer. Kõrswilja koristamiseks tarwitati terasriista lõikamiseks, olgu wikatit, mis wanades kirjades sagedasti nimetatakse, ehk sirpi, mis lõunapoolsetelt naabritelt laenati. Lõigatud wili pandi põllul rõukudesse ja kuiwatati rehes partel. Õues peksti terad wartadega peadest wälja ja jahwatati käsikiwil, soormid suruti puu-uhmrites. Panipaikadeks olid maa-alused, seestpoolt õlgedega ja kasetohuga kaetud koopad. Pärast täitmist maeti koopasuu kinni, künti üle ja külwati weel wili peale. Seda oli rahutute aegade pärast tarwis, kus aidast, mis kõrgete sammaste otsa ehitatud, wili kergesti riisujate waenlaste saagiks oleks wõinud saada. Põllutööd toimetasid naised ja orjad.
Kindlam warandus kui wiljapõllud, olid karjad, keda sõja ajal maalinnadesse või metsadesse warju wõis ajada. Kaswatati hobuseid, sarwloomi, lambaid ja kitsesid. Ka karjahoidja ustawat seltsimeest – koera – nimetatakse. Wäga wana on mesilaste pidamine metsades pakkpuudes. Mesi ei olnud mitte ainult tähtis toiduseks, waid mett ja waha tarwitati ka kaubaajamisel raha asemel, sest et rannarahwad, iseäranis saarlased, agarasti kauplesid. Raha aset täitis ka tõhu, saarma ja kobrase kallid nahad ehk nagatae. Karu, hunt, ilwes ja rebane pakkusid sooje riideid, wägew põder head nahka tarbeasjaks. Parkimist tunti wanast ajast. Lambawillast koetud rõiwast – wadmali – riisuti mereteel. Soowitawat warju karedas külmas, nimelt ka puudulikult soendatud elumajas, rehes ehk kojas, pakkusid waibad, mis kodus, wahest hobuse ja sarwloomade karwadest wildi moodi walmistati. Maitsewaks leiwakõrwaseks püüti merest räimi, lugemata järwedest ja jõgedest lõhesid ja teisi kalu. Töö- ja sõjariistadeks ja ehteasjuks uue kodumaa pinnalt metallisid ei leitud.Neid riisuti ja wahetati naabrite käest. Sepises on meie esiwanemad alati osawad ja kuulsad olnud. Nende hauad kalliste ehetega kuulutawad seda weel meie päewil. Siiski ei wõi karwapealt tõendada, mis omad seppad walmistanud, mis wõõrsilt sisse toodud.
Rahu walitses harwa maal. Mererand, kuhu eestlased olid elama asunud, olid naabritelgi alati ihaldawaks saagiks ja meie rahwal puudus tarwilik jõud, et neid jäädawalt tagasi tõrjuda, sest et weel mitte päris ja kindlat ühiswalitsust ei olnud. Rahwas jagunes maakondade kaupa erihulkadesse, kes enam ehk wähem üksteisest lahus seisid. Ainult siis kui sõjahäda tõusis, kogus maakonna wanem malewa kokku, juhatas wõitlust, jagas saaki, sobitas rahu. Muud wõimu temal ei olnud. Sõjad olid rohkem röövkäigud ehk rööwsõidud laewadega naabrite maale, ehk rööwkäikude tagasitõrjumised, kui naabrid endise wõla kättetasumiseks Eestimaale tungisid. Sõtta mindi ratsa ja jalgsi. Sõjariistadeks nimetatakse kilpi, nuia, kirwest ja mõõka, ambu, ahingit ja oda. Headest ja ilusatest sõjariistadest peeti lugu ja makseti nende eest kõrget hinda, iseäranis mõõkade eest, mis kuulsad olid. Sõjameeste kogumise paigast majast, mindi suure rüsina ja rutuga teele. Äkki ja ootamata püüti waenlase kaela langeda, et ta mahti ei leiaks wastupanemiseks kokku heita ehk waraga ühes metsadesse põgeneda. Saadi tähelpanemata waenlaste maale, siis tapeti mehed maha, naised ja lapsed wõeti wangi, kallim wara riisuti puhtaks. Pikas rongis, wangid keskel, rutati koju tagasi. Sai saak jagatud, walmistati kohe waenlase wiha wastu. Walwajad seati teede peale, kes ta lähenemist pidid teatama, puud raiuti käidawate kohtade peale ristirästi ette, et waenlase liikumist raskendada, maalinnad seati waenlase pealekippumise wastu korrale. Igal maakonnal, wahel ka igal kihelkonnal, oli kaitseks oma maalinn mädasoode taha järsu mäe otsa asutatud, kuhu raske oli ligi pääseda. Loomulise kindluse kõwenduseks aeti mitmekümne jala kõrguses mulda kuhja ehk ehitati kiwidest tsõõr, kuid ilma lubjata. Walli ääre peale tehti weel kõwa pihapuu-aed, mille taga kaitsjad seisid. Maalinna piiras mädasoo ehk lausa wesi ümber. Ainult paarist kohast wiis kitsas sild ja wäraw linna. Tsõõri taga seisawad puumajad ja keset linna sügaw kaew. Hädaajal otsis linnast terwe ümberkaudne rahwas oma peredega, loomadega ja muu waraga warju. Kaotasid mehed lahingu, siis põgenesid nemadki siia ja kaitsesid siit omakseid, kiwiloopimisega, palkide wiskamise ja odadega. Tuldi waenlase kindluse alla, siis katsuti mullawall alt ära õõnistada, et ta ümber kukuks, ehk püüti puusein walli peal põlema süüdata. Alles pärastpoole õppisid eestlased kiwiwiskamise masinaid ehitama ja tarwitama. Sõjas surra oli mehe ülem au, sõjasurmal suurem ilu.
Surm ei kaota elu mitte ära. Elu kestab teinepool hauda edasi. See oli meie esiwanematel kindel. Wanemal ajal usuti, et hingel pärast surma muud eluaset ei ole, kui see, kus surnu ihu magas. See oli kurblik warjuelu, ilma rõõmuta, ilma lootuseta. Tooni hoidis oma pere abil surnud hinged kalmudes kinni. Ainult walgusesära nende kurwas põlwes oli hingedeaeg, kus nad 9 päewa wanas kodus tohtisid käia ja kus neid omaksed rohke roaga wastu wõtsid. Alles hilisem aeg tunneb surmawalda, Toonelat, kuhu surnute hinged kokku koguti. Weel hilisem ajajärk jagab surmawalla kaheks: kuna õndsate hinged taewas õnneelu maitsewad, waewatakse kurje põrgus. Muidu sündis kättemaksmine juba selles maailmas vääramata õiguse põhjal. Kuida külw, nõnda lõikus. Jumalad, s.o. need, kel rohkesti jume, jõudu, õnne on, jagawad oma austajatele isiklikult kõike head. Wanaisa, Uku ehk Taara walitses wägewa käewarrega maad ja taewast. Wanaisal oli selle pärast iga talu õues oma püha Uku kiwi, iga talu aidas oma Uku wakk, kuhu tähtsatel elujuhtumistel andid wiidi. Wanaisa kõrwal walitses wetewana Ahti, kuna Tabowane metsi ja metsaloomi kaitses. Peale selle arwasid esiwanemad, et iga loodusewäe ja loodud asja taga hing, waim, haldjas, elab ja neid warjas. Haldjatel öeldi ka inimese kohta mõju olewat. Head haldjad jagasid abi ja saatsid õnne neile, kellest neil meelehea oli, kuna iga kahju maailmas kurjade haldjate tööks peeti, kelle elukoht mõnes puus ehk hiies, järwes ehk jões, künkas ehk kiwi all oli, ja keda nii kergesti ja sagedasti wõis pahandada. Ka haldjaid püüti andidega inimeste wastu lahkeks pöörda ehk lausumise abil nende wiha jõuetuks teha, aga neid ei austatud mitte. Ühesõnaga võime esiwanemate usku animismuseks ehk waimude usuks nimetada. Abielu peeti au sees ja abielurikkumist loeti tulitööks, ehk küll mees naist wanemate käest ostis ehk wäewallaga riisus. Wanemate au seisis kõrgemal kui laste tarkus, emaarmastus ajas lõhnavaid õisi ja tänumeel wanemate wastu kestis ka weel siis, kui kullerkupud neil juba kalmu peal kaswasid. Wargus oli tundmata asi, mehe sõna ja tõotus seisis kõikumata kindel. Rahwa wanad mälestused kuulutawad weel meie põlwele heleda häälega esiwanemate kõrgeid meeleomadusi.



Eesti mees hobuvankril, foto: erakogu


Kuidas vargaid vanasti nuheldi.
„Agu“, Nr. 24, 14. juunil 1924.
(II aastakäik)


Vargus oli juba muiste tuttav pahe, mille vastu valjude karistustega võideldi. Karistused jagunesid mitmesse liiki. Ikka määras suurema karistuse varastatud eseme väärtus ja kui mitmekordse varguse eest vargal vastutada.
Vanemal ajal seisis kallima kui 8-shillingilise asja varguse nuhtluseks mehed võllas. Varastas naisterahvas nii kalli hinna väärtuses, mõistis kohus naisterahva elusalt hauda „t a < n a i s e l i k u a u p ä r a s t“. Hiljemini tõmmati meesterahvas võlla, kui varastatud omanduse hind 5 kuldkuldeni peale tõusis, naisterahval aga löödi mõõgaga pea otsast.
Nagu Nottbeck seletab (Criminalchronik Revals, l. 34), anti vähemate varguste puhul esimese korra ihunuhtlust, teise korra ihunuhtlust kaagil, kolmanda korra samasugust nuhtlust, kuid ühtlasi põletati märk peale ja varas aeti linnast välja, kusjuures teatati, et süüdlast järgmisel korral surmanuhtlus ootab. Alati ei peetud ometi sellest järjekorrast kinni, vaid varast tabas juba palju varemini surmanuhtlus.
Ülepea tuleb tähendada, et ehk küll varastel teada, et korduva ehk suuremhinnalise varguse puhul neid surm ootas, ei suutnud see teadmine neid ometi tagasi hoida kätt võõra varanduse järele ülekohtusel omandamisel välja sirutada. Igas linnas nähti vargaid sagedasti võllas rippuvat, vahel mitu korraga, kuid ometi ei kadunud vargused. Maalgi annavad võllamäed ehk muud võllakohad tunnistust endistest võllastest, kus kõige sagedamini vargad kõlkusid; mõista muidugi anti seal ka röövlitele ja mõrtsukatele aset. Vaevalt mõtleb meie päeval Võlla valla nime kuuldes keegi enam selle peale, et nimi endist võllast meele tuletab. Võlla vallas – mõisa juure arvatud – oli koht, kus peaasjalikult vargad oma süüd pidid lepitama. Teisal ei ole endistest võllastest enam mingisuguseid mälestusi järele jäänud.
Tallinna linnavalitsuse arhiivis leidub väga rohkesti teateid varaste ja nende nuhtlemise kohta vanemal ajal. Olgu eelpool selle kohta mõned teated avaldatud.
Kesknädalal enne küünlapäeva 1438.a. poodi Tallinnas korraga kaks varast võlla. Üks oli Peeter Vlyns, see oli Luudeke Kärme naise õelt 9 ferdingi varastanud, teine, eestlane Hans, oma peremehelt Dönhof Kallelt kirve, käterätiku ja piigi. Selle varguse pärast laskis Dönhof Kalle mehe võlla puua.
1438.a. laupäeval enne mihklipäeva poodi Tallinnas jälle kaks varast korraga võlla. Üks, Niklas, Viiburist pärit rätsepp, varastanud saunas kuue, teine, eestlane Melo (= Mällo), Virumaalt, varastanud 5 kannu, kuue ja kasti mitmesuguseid asju linnas.
1438.a. paastu teisel laupäeval tõmmati keegi Kiida mees kuue varguse pärast võlla. Enne seda sai ta veel ihunuhtlust.
1464.a. maeti Tallinnas üks naisterahvas elusalt maha, kes oli varastanud ühest kohast mantlid ja teisest linte.
1495.a. kesknädalal pärast pühade päeva poodi varas Hans üles, kes, nagu ta ise üles tunnistas, teiselt vargalt joomise puhul 70 kuldnat varastanud. Teda piinati kolm korda, enne kui ta süü üles tunnistas.
1500.a. mõisteti üks naisterahvas varguse pärast surma. 9 kodanikku palusid ta eest; seepärast ei maetud teda elusalt maha, vaid hukati mõõgaga ära. Selle asemel maeti kaks aastat hiljemini teine naisterahvas varguse pärast elusalt maha. Enne mahamatmist pidi see naisterahvas 32 nädalat vangis istuma. Saadi teada, et see naisterahvas raskejalgne oli. Vana seaduse järele ei saadetud niisugusel puhul surmaotsust täide enne lapse sünnitamist.
1650.a. kaebas maanõunik Taube Riisiperest oma sulase Gustav Kaarli poja varguse pärast kohtusse. Tallinnas mõistetakse süüdlane võlla.
1667.a. on Jürgen Sifferson ja Sibbi Sibbisohn (= Sibi Sibipoeg) varguse pärast ühel ajal kohtu all. Mõlemad mõistetakse poomissurma.
1686.a. puuakse Jürgen Rein võlla. Ta kohta öeldakse, et ta kolm korda kaagis vitsu saanud, talle varga märk ihusse põletatud, ta linnast välja aetud ja talle kuulutatud, et ta järgmise varguse puhul võlla satub. Hoiatus ei hoidnud meest ometi varguselt tagasi.
Varemal ajal käis poomise eel peks ja kõrva äralõikamine. Nii teatatakse 1465.a., et ühe kõrvaga Matias Susi varguse pärast kaagi all peksa saanud. Paar aastat pärast seda kõneldakse jälle vargast, kelle ühe kõrva meister Hermann varguse pärast ära lõiganud; see oli uuesti midagi varastanud ja 6 kuldna eest ära müünud. See varas tõmmati võlla. Niisama sünnib 1476.a. vargaga, kelle nimi Matias Hap; see oli varem kaagi all peksa saanud, kõrvast ilma jäänud ja linnast välja aetud, kuid tuli uuesti linna tagasi ja varastas vaeselt mehelt kuuri alt 2 vesti, särgi ja paar kotti.
Võllas ootas sedagi, kes pettuse teel võõrast varandust omandas. 1552.a. paiku võttis keegi laevakapten laevatäie soola Norra viia. Muhu saare juure jõudes laskis ta 22 kotti soola saarele viia ja müüs hiljemini need soolakotid Viiburisse. Soola omanikkudele seletas kapten, laev saanud merel viga ja kapten lasknud muist kotte merde heita. Pettus tuli ometi ilmsi, kapten kutsuti kohtusse teo eest vastust andma ja kohus mõistis kapteni võlla.
Saagu neist näitustest. Varguse lugusid leidub väga palju Tallinna linnakohtu protokollides, aga suuremate ja korduvate varguste puhul kohtab vargaid ikka pea ühesugune nuhtlus.
Olgu veel tähendatud, et timuka ametki timukast ennast surma eest ei suutnud päästa. Nagu tuttav, said timukateks tavalisesti kuritegijad, kellele kas elu kingiti ehk suur nuhtlus ära jäeti, kuid selle eest pidid nad kohtu käsu peale kurjategijaid karistama ja teise ilma saatma. Tallinnas, kus timukal rohkem tööd, sai timukas enesele sulasegi või, nagu näha, vahel koguni kaks. Tallinnas sattusid 12. mail 1699.a. kaks timuka sulast korraga varguse pärast kohtu alla. Üks sulane Hans Frisch tunnistas piinapingil üles, et ta linnas 17 vargust toime pannud. Teine sulane Heinrich Matthies oli Frischil 6 korda varguse puhul abiks olnud. Et teiste kuritegijate teise ilma saatmine timukasulaseid ei ole suutnud panna meelt parandama, mõistab kohus nad mõlemad muile kurjategijatele hoiatuseks „kivivõllasse“ ülespoodavateks.


Külaliste vastuvõtmisest.
„Taluperenaine“, II. aastakäik, 1928, Nr. 6


Pühade eel valmistub pea iga talu külaliste vastuvõtuks.
Selles ettevalmistuses on kahtlemata palju südamlikkust, rõõmsat meeleolu ja ootamise ärevust, ei puudu ka tõrelemist, mida aga üldises tuhinas üksteisele pahaks ei panda.
On ju pühad talus rohkem pühad kui kusagil mujal ja toovad suurimat vaheldust maa ühetaolisse argipäeva ellu.
Kahtlemata on see südamlikkus ja otsekohesus, millega koheldakse talus oodetavaid külalisi, enam väärt kui paljaste lihvitud kommete all sageli peituv ainus külmus talu koduselt sooja õhkkonna asemel.
Seda koduselt sooja tundmust võib aga külalises veel enam rõhutada, kui külaliste vastuvõtul oma rõõmu ja häädmeelt üksinda eneses ei tunta, vaid seda ka külalisele juba esimesest pilgust pääle millegagi avaldatakse.
Kuidas seda avaldada ei ole peenetundelisele perenaisele mitte ükskõik.
Oma tunnete avaldamisel oleme sageli liig tagasihoidlikud, eriti häämeele ja õrnuse avaldamisel, kuna aga pahameele või viha tunnete avaldamisel ollakse sageli liialt aktiivne.
Millega teeksime oma oodatud külalisele tema saabumise juba esimesest silmapilgust koduselt meeldivaks?
Oleks vist ülearune meeldetuletada, et oodatud külalisele minnakse juba välisuksele vastu, öeldakse talle teretulemast ja võetakse ta nii öelda oma majja vastu.
Aga siiski, kui sagedasti on külaline pidanud etendama sissetungija osa majja, kus perenaisel ei ole viisiks külalistele juba eeskojas vastu minna, ehk kui omal võimalik ei olnud, siis kedagi teist külalisele vastu saata.
Oletame, et külaline oli võõras, kes esimest korda tulnud ja maja kombeid ei tunne ja et majal oli rohkem sissekäike kui üks. Sõidutaja jääb muidugi hobust rakkest võtma ja külaline otsib samal ajal sissepääsu majja.
Et pererahvale mitte ebamugavusi sünnitada, valib külaline muidugi puhtama sissekäigu. Kuid see on lukustatud, trepp rohtunud, või talvel värske lumega kaetud, mis pole nii puutumata hoitud mitte külalise ooteks, et see esimesena omad värsked jäljed maja auks ja iluks sellele puhtale vaibale vajutaks ja lume ukse käeraualt maha raputaks. Ei, see uks pole üldse lahti käinudki sest ajast kui ta sinna ette pandi. Külaline läheb siis muidugi pettunult ja pisut piinlikkust tundes oma sissemurdmise katsest järgmise sissekäigu juurde.
Siin leiab ta eeskojas harilikult 2 ehk 3 ust ja oletame, et ühtki neist koputamise pääle ei avatud, sest pererahvas võis olla kusagil tagapool. Mõnel pool peetakse koputamist isegi halpimiseks ehk niisama naljategemiseks, ega vastata sellele üldse ehk hüütakse oma töö juurest nalja toonil mõni lause vastuseks, mis ei tarvitse olla sugugi viisakas sissepalumine või ukse avamine.
Vastust saamata ei vali külaline esimeseks sissetormamiseks mitte seda kõige määrdinumat ust ega läve, kuhu viib kõige rohkem poriseid jälgi väljast, vaid ta avab puhtama ukse, mille värv pole veel poriga kattunud ning satub sahvrisse. Nüüd tal on juba tõsiselt piinlik, et tungis ruumi, kuhu harilikult ühegi külalise jalg ei tohiks minna.
Kui külaline lõpuks oma ümbereksimiste järele satub õigesse kohta, leiab ta järgnevas ruumis inimesi, kellele ta peab muidugi juurde minema igale üksikult, neid teretama. Siis hiljem veel kusagilt kolmandast ruumist leidma seni veel kohtamata nägusid.
Söögilauas ei tutvustata talle uusi juurdetulejaid üldse. Inimesi ise ülesotsides ei teagi ta alul sageli, kes on peremees, kes perenaine, kes peretütar, kes poeg, või sulane. Asjaosalised ei võta ise ka vaevaks endid tutvustada ega külalist informeerida.
Kui palju kodusem ja otse meeltülendav oleks olnud külalisele seesuguse piinliku sissetungimise asemel olla rõõmuhüüetega vastu võetud, kui mitte õuel, siis vähemalt välisuksel ja lahketest võõrastevastuvõtlikkudest kätest sisse juhatatud, ning vabastatud juba kohe esimesel tervitamisel kõigist koormavatest esemetest, pakkidest ja üliriietest. Perenaine, või perekonnaliige kes tulijat tundis, oleks temale tutvustanud kõik teised sääljuures mitte nimetamata jättes kes perenaine, ema, isa, keda korralikus perekonnas ikka esimesena tutvustatakse.
Võõrastetuba on küll kõige ideaalsem, mis teeb külalisele olemise kõige paremini koduseks. Perenaisel on hästi sisseseatud võõrastetuba suureks kergenduseks külalise ajaviite eest hoolitsemisel. Suuremates taludes, kui pole selleks just mõnda alati ootevalmis võõrastetuba, püütagu külalise tulekuks vähemalt mõni tuba selleks otstarbeks korda seada. Võõrastetuba olgu tingimata puhas, puhta voodiga, pesulauaga, peegliga ja lauaga, kus pääl puhas joogivesi ja tarvilikud kirjutusabinõud. Ei tohi puududa ka kimp lilli ehk talvel männioksi. Muidugi ei pea külaliste tulekul võõrastetoa sisseseadmiseks kohe hakkama uut elumaja ehitama ega ettevõtma mõnd sisse- või juurdeehitamist. Pidagem meeles, et ükski mõistlik külaline ei soovi oma tulekuga teha pererahvale raskusi. Niipea kui ta seda märkab, tahab ta kaduda.
Võõrastetuba juhatatakse külalisele varsti pääle esimest kõnetlust, et ta end sääl võiks korraldada, eriti kui ta on tulnud pikemalt teekonnalt. Selle puudumisel aga võimaldatakse külalisele mõnes kõrvalisemas toas end korraldada.
Kui külaline oma tulekust on teatanud, siis korralda midagi söögipoolist juba enne valmis. Kui lõuna- või õhtusöögini on veel palju aega, siis maitseb külalisele väikese ootena kohv või piim võileibadega väga kosutavalt, eriti kaugelt tulnule. Ta meeleolu on kogu aeg jumalik ja ta toob tallu enesega helevust ja hääd tuju.
Hilja oleks ja perenaisele eneselegi tülitav, kui ta veel külalise saabumisel peaks hakkama kohvi keetma või praadima. Seda oodates hakkab külalisel kindlasti igav, eriti, kui sa oled sunnitud teda juba alul üksi jätma. Ootamata külalise tulekul on see paratamata, kuid täiesti lubamata oodatud külalise tulekul.
Paljudes meie taludes antakse veel külalisele „külalisetoitu“ teises toas, kus ta peab sööma üksinda samal ajal kui perekond sööb kõrval toas perelauas. See võte on ajast ja arust. Ei maitse talus kusagil söök nii hää kui pikas perelauas, kus arvurikas isukas tööpere võõrale kohe pidulikult koduse meeleolu loob. Tahaks ometi loota, et „Taluperenaise“ lugeja perele söök juba nii puhtalt lauale antakse, et sinna igal ajal võib külalise juurde kutsuda. Keeruline toidusedel ega toitude hulk pole tähtis, vaid puhas ja korralik ettekandmine. Võib kindel olla, et sääl talus veel taldrikuid ega kahvleid ei tarvitata, kus külaline üksinda eraldi lauda pannakse.
Kui siiski mõnesugustel põhjustel oled sunnitud külalist eraldi lauda kutsuma, siis ole ise temale lauanaabriks.
Kuigi ei ole võimalik pidada võõrastetuba, siiski on kindlasti igas talus võimalik soetada külalisevoodi, voodi, mis seisaks ainult külalise ootel, puhta pesuga, korralikkude riietega. Ärgu puudugu kaks lina, sest ei ole mõnus külalisel magada tekiga, mille all puudub lina. See jätab tunde, nagu peaksid omale selga ajama võõra pesu, mida keegi teine enne tarvitanud.
Lahkudes külaline tänab perenaist ja jätab perekonnaliikmed jumalaga juba enne üliriiete selga panemist. Mõjuvatel põhjustel äraolevatele perekonna liigetele palutakse edasi anda tervitusi.
Üliriietes ja pakk käes pererahvast jumalaga jätta oleks inetu külalise poolt. Veel inetum oleks majarahva poolt lubada külalisel ise oma pakke välja kanda. Kergendagem külalise vaeva vähemalt niikaua, kuni ta viibib teie katuse all. Tal tuleb oma pakkidega pikal teekonnal niikuinii veel küllalt tegemist.
Majarahvas saadab külalist ärasõidul välisukseni või sõidukini.
Soov perenaise poolt, et külaline oma ärasõitu veel mõneks päevaks pikendaks, on külalisele kindlaks tõenduseks, et tema külastamist on võetud häätahtlikult.
Kui külaline on naisterahvas, siis võidakse temale kaasa anda perenaise või peretütre poolt maitsekas kimp lilli. Muidugi võivad need olla ainult parimad talu lillepeenralt. Aga ka maitsekas kimp looduslikkudest lilledest on sama hästi omal kohal. Kui härrale lilli antakse samal määral, siis võidakse teda kergesti kosjakandidaadiks pidada. Küll aga sobib härrale nööpauku väike meeldiv õieke peretütre poolt.
Külalisele, kes asub pikale teele, sobib anda kaasa pakikene ideaalselt pakitud võileibadega.
Lillede andmine jäägu siiski rohkem meeldivuse ja tunnete avaldamiseks, seega mitte tingimata reegliks kõigi külaliste jaoks, nagu seda on saatmine ukseni, milleta iga võõras tunneks end olevat majast välja visatud.
Kui külalise ase on tehtud lakas värskelt lõhnavates heintes, mis suvel soojaga võib pakkuda külalisele suurimat mõnu, kuigi mitte igale, siis ei tohi see olla kusagil veise- ega sealauda pääl ega ka tolmunud toapäälsel (pööningul) kusagil koli ja kraami vahel, vaid selleks sobib kõige paremini väikse puhta aida päälne värskete heintega, missuguseid kõrvalhooneid leidub iga talu õuel.
Aga kui sa omast armsast külalisest tahad lahti saada juba esimese öö järele, siis aseta ta magama toolidele, millele lisaks vastu seina paned veel kolmejalgse pingi, mis alati ei tarvitse toolidega ühekõrgune olla, ning laotad sellele haiseva koitanud kasuka, selle üle lina ja tekk (kahe lina vahel magamine on külalise jaoks ülearune luksus). Kui sa siis veel öösel seina pragudest oma koduloomade parved külalise väsinud kontide kallale lased, siis võid tagajärgedes päris kindel olla: ta ei tule enam kunagi tagasi. Viimane abinõu on siiski kõige radikaalsem. Ta muudab ka peretütre enese kõige mugavama sulgpehme voodi väljakannatamatuks põrguks külalise jaoks. Oma inimestega olevat need loomad leplikumad, või ollakse nendega harjunud. Harilikult vaikivad ka külalised selle üle nii, et seda abinõu võid julgesti veel paljude teiste juures proovida. Kui palju teaksid sellest jutustada meie rändavad kontrollassistendid ja instruktorid!
Millega täita päevi teie kalli külalise võõrsiloleku ajal?
Selles on ühepalju kohustusi mõlemil poolel, et ei oleks külalisele igav, ega pererahvale tüütav.
Teatavat huvi pakub teie külalisele kahtlemata teie talu, teie tööd ja uuendused talus. Nende näitamisel oldagu siiski küllalt tagasihoidlik, sest teile armsaks saanud kartulipõllud või kultuursood, teie huvitavad plaanid ja tulevikukavatsused ei tarvitse samavõrra huvitavad olla teie külalisele. Viisakas külaline jälgib kahtlemata teie seletusi põllul ja laudas, kuigi ta vast parema meelega viibiks samal ajal kusagil metsas, jõe ääres, või hullaks aias teie jõmpsikatega.
Töödest osavõtmine olgu külalisele vaba ja sündigu tema enese tahtmisel. Miski ei tohi segada teie külalise mugavat olemist.
Majas valitsegu külalise säälviibimise ajal hää toon ja täielik vaherahu. Kõik teravused ja nääklemised jäägu vähemalt sel ajal täiesti kõrvale.
Ei teeks viga, kui see vaherahu ka pääle külalise lahkumist edasi kestaks. Esialgul vähemalt võiksid külastamise silmapilgud olla eelharjutusteks püsivale kodusele rahule ja sündsale toonile ka oma koduses perekonnas.


Seebikeetmine
Märtsis 1929 kirjeldab ajakiri "TALUPERENAINE", kuidas käis kodune seebikeetmine.


Seebiks kõlbawad kõik raswajäänused. Hoolas perenaine ei lase midagi hukka minna, waid kogub kokku kõik raswajätted, nagu raswakörned, seakamarad jne. ning kasutab nad seebikeetmiseks. Kõige rohkem aga kogub seebiraswa tapmiste puhul, kus pannakse kõik halwemad raswaosad, mis toiduks kõlbmatud, seebiraswa hulka. Ka lõpnud loomade, pääle nende, kes lõpnud nakkushaigustesse ning tulewad täielikult häwitada, rasw kõlbab wäga hästi seebiks. Paljud perenaised panewad ka seasooled ja seamao seebiraswa hulka. Ekslik on aga arwamine, et neist saab seepi. Siin wõiksid kõnesse tulla ainult hästi raswased sooled. Wiimastest saame aga parimaid weriworste ja magu wõime samuti tarwitada toiduks. Mida selgem rasw, seda wäljaandlikum on ta seebiks, kuna lihaosad kulutawad asjatult seebikiwi, sest ainult raswaosadest saab seepi. Mida puhtab ja walgem on rasw, seda ilsam ja walgem saab seep. Mustemast raswast, samuti ka raswasest lihast keedetud seep on mustem ja kõlbab ainult pesupesemiseks. On soovitaw keeta seepi wärskest raswast. Pikaldane seebiraswa kogumine pole kunagi kasulik, ega nüüd, kus seebi keetmine seebikiwi abil nii hõlpus, enam sugugi tarwilik. Wanasti, kus seepi keedeti libedaga, oli see arusaadaw, et aasta otsa koguti raswa ja kewadel soojade ilmadega, aprilli wõi mai kuus, wõeti ette seebikeetmine, kuna seebilibeda walmistamine oli wäga tülikas töö, iseäranis veel külmal ajal. Keetes kiwiga seepi, ei tarwitse enam koguda suuremat hulka raswa, waid selle wõib keeta seebiks igal aastaajal, mil aga jatkub aega selleks. Kogudes raswa kauemat aega, läheb osa sellest kaotsi sest rasw läheb sagedasti halwaks, nii et ussid tekiwad sisse. Wiimased aga raiskawad osa raswast enda ülalpidamiseks, seebikiwi ei söö neid ka ja nad jääwad terwetena seebisse, wõi paremal juhul, hangunud seebi külge rippuma. Osa raswa langeb ka hiirtele ja rottidele saagiks, wõi olgu siis, et rasw hoitakse alal wäga kindlas nõus. Halwaksminemise wasta wõib soolata seebiraswa, aga liigsool pole seebile kasulik, kuna teeb seebi kergeks ja kuiwaks. Talwel külmaga seisab rasw ka soolamatult.
Seebikeetmiseks on kõige kohasem lihtne malmpada. Keedunõu olgu awar, sest seep kipub kergesti üle keema. Nõu suurus oleneb muidugi raswa hulgast. Näiteks kolme pangelises pajas wõib lahedasti keeta paarkümmend naela raswa seebiks. Enne keetmist kaalutagu rasw, et teaks, kui palju läheb kiwi. Kiwi muretsetagu just keetmise eel, sest seistes kaua kodus, kipub ta sulama, iseäranis soojemal ajal. Seebikiwiga, kui kange sööja ainega, käidagu wäga ettewaatlikult ümber, wastasel korral wõib kergesti juhtuda raskeid õnnetusi. Iga kahe kilogrammi raswa ehk viie naela raswa kohta kulub 409 grammi seebikiwi. Keetmiseks wõetagu pehmet wett wõi weel parem libedat, sest keetes seepi kõwa weega kulub seebikiwi rohkem. On libe hästi kange, hääst kasepuutuhast, siis kulub seebikiwi märksa wähem, wõib wõtta kogunisti kolme kilogrammi raswa kohta üks nael seebikiwi. Wett wõi libedat pannakse iga naela raswa kohta umbes üks liiter. Raswa keedetakse weega üks tund, siis lisatakse seebikiwi. Wiimast ei wõi panna korraga sisse, sest kiwi ajab seebi wäga wahutama, mistõttu ta kergesti wõib keeda üle. Kiwi pandagu seebisse wäiksemate osade kaupa, umbes iga 15 minuti järele, selle järgi, kuidas eelmine osa sulanud. Seebikiwi lõhkumist toimetatagu ettewaatlikult, et killud ei lendaks silma. Kiwi kaetagu paksema paberiga ja jagatagu ta noa abil, millele lüüakse wasaraga pääle, wäiksemateks tükkideks. Seepi keedetagu kogu aeg wäikesel tulel ja alatates sellest silmapilgust, mil pandi sisse esimene osa seebikiwist, liigutatagu teda alatasa puumõlaga et seep ei keeks üle ja kiwi paremini sulaks.



Kodus keedetud seep Tapa muuseumi kogust


Nelipühi, kaskedepüha ehk suwistepüha
Päevaleht 08.06.1935


Suwistepühi hüütakse seepärast nelipühiks, et wanasti pühitseti või peeti tähendatud pühi neli päewa. Hüüti wanasti nelipühi ka meiupühadeks. Meiud tähendawad maipuud ehk kasepuud. Juba meie esiisad kauges minewikus olid arwamusel, et sinna majja ei ilmu õnne ega edu, kus pole suwistepüha ajal kaski. Peretütred ümbritsesid oma sängid kaskedega, et suwe kestel oleks wäljawaateid meheleminekuks. Peremees püstitas kased elamu ukse kõrvale, mõnikord ka õuewärawa juurde. Nelipühi kask peab tooma õnnistust põllule ja karjale. Eesti Rahvaluule Arhiivist saadud andmetel tähendasid nelipühi kased ka õnne ja ebaõnnestumist armastuses. Mitmel pool walitses komme, et peigmees pidi pruudile kase koju wiima. Sealjuures oli siis neiul peamurdmist, milline peig talle kase saatis. Kaske kasutati armastuse kindlaksmäärajana. Öeldi, et kui armastad üht neidu ja tahad sa teada, kas ta sind ka wastu armastab, siis wii üks noor kask tema akna alla püsti. Leiab teda neiu hommikul üles tõustes ja lükkab ta maha, siis läheb sinu armastus hukka. Kui neiu aga puu tuppa wiib, siis armastab ta sind. Seda katset pidi suwistepüha laupäeval tegema. Oli ka teiswiisi teadasaamist, kas neiu sind wastu wõtab, nimelt wiis poiss suwistepühade laupäewa õhtul sellele tüdrukule, kes talle meeldis, kase ukse taha. Kui hommikul oli kasele wöö ümber köidetud, oli wastu wõetud, kui ei, siis mitte.
Neiud aga püüdsid nelipühadel endale tulewasi peige hankida linnupesade otsimisega. Öeldi, et kes esimesel nelipühipäewal linnupesa leiab, see saab sel aastal mehele. Mõnes kandis jällegi kutsututi nelipühi munadepühadeks, nagu lihawõttegipühigi. Seda seepärast, et siis kanamune keedetakse ja süüakse. Ka kalamehed on endale nelipühadel kalaõnne püüdnud saada. Kalamees läks esimesel nelipühipäewal kiriku niipea, kui saksad wälja tulid ja punus mõrda sel ajal, kui rahwas kirikuuksest sisse tungis. Seda tehti selleks, et kalad ka nõnda mõrda läheksid kui rahwas kirikusse.
Lõppeks weel üksikuid huwitawaid kombeid ja ennustusi. Nelipühi esimesel hommikul ärgu pühitagu elutube, et pühawaim tuppa wõiks tulla, pühitakse tuba, siis pahandab see pühawaimu. Suwistepüha ajal käidi rukkipõllu kõrwal magamas ja tantsimas, arwati, et siis saab palju rukkeid. Kui suwistepühade õhtul mingit kolinat kuulda on, ja kes seda kõigepealt kuuleb, see sureb warsti ära.
Sellased pühadekohustused on nüüdseks ajaks kadunud, kaskedetoomine on aga jäänud. Nelipühi laupäewal tuuakse linna tuhandeid noori kaski müügile ja linlased katsuwad oma kitsale korterile seega anda kewadilme, et püstitawad nurka kase, mille tüvi pistetakse sageli weenõusse, et puulehed ei närtsiks nii ruttu.
Suwistepühad on õieti suured rahwarändamispäewad maale ja loodusesse. Kui ilmad ilusad, siis kümnedtuhandeid linlasi sõidab linnast wälja. On ju loodus ka ilusamas õieehtes, ööd valged ja päewad päikeseküllased.


Kuidas kohvipuu leiti
Virumaa Teataja 07.08.1998, Andres Pulver.


Sellest jutustab oma kirjades pastorihärra Otto Wilhelm Masing. See olla juhtunud nii: „Nägid ükskord õitselised araabiamaal kitsi ühe väikese puukese kallal närivat ja tema lehti söövat ja peagi pärast seda hüppavat ja kargavat, kui oleksid pööratseks ja hulluks läinud, aga teised kitsed, kes mitte puu kallal käinud, olid kõik rahulisti maas. Mõtlesid kohe õitselised, et selle puu koore ja lehe ramm lojused nõnda ärksaks ja elavaks teinud, et ei kestnud kargamata ega hüppamata paigal seista. Läksid siis ise katsuma, kuidas nende enestega lugu pidi minema, kui selle puu koort ja lehti mekiksid. Võtsid siis suhu, närisid ja tundsid kohe une lahkuvat ja kõik meeled ärksaks saavat. Rääkisid seda teistele ja jooksis kõla peagi läbi kogu araabiamaa, et niisugune puu leitud, mis une ära ajab, kui tarvis valvata. Hakati teda siis istutama ja suure murega harima.“
Kõige tähtsam ja laiemalt kultiveeritav kohvipuu, mis pärineb Etioopia mägismaalt, kuid kultiveerima hakati teda XV sajandil Araabia poolsaare lõunaosas. Kohvikeetmine levis sealt kiiresti Türgisse ja mujale Lähis-Itta. 1616. aastal toodi kohvi esmakordselt Euroopasse - Veneetsiasse. Eestisse saabus kohv XVII sajani lõpul.


Kuidas vanasti suitsetamise vastu võideldi.
Virumaa Teataja 07.08.1998, Andres Pulver, suitsetaja.


Paavst pani suitsetajad kirikuvande alla.
Tubakasuitsetamine saabus Euroopasse koos Ameerikast naasnud Kolumbusega ja muutus kiiresti ülipopulaarseks. Tänapäeval nimetatakse suitsetamist juba meie päevade katkuks ja kohati veel hulleminigi. Ilmselt ei vaidle isegi kõige paadunum suitsetaja vastu väitele, et suitsetamine on tervisele kahjulik, kuid ega ta siis veel sellepärast suitsetamisest loobu.
Sajandeid tagasi kuulutati suitsetajad aga lausa kriminaalkurjategijateks ning paavst Urbanus VII pani nad isegi kirikuvande alla. Aastad veeresid ja suitsetamise kuritegelikkus unustati, kuid kohati lõi see veel isegi sadakond aastat tagasi välja. 1884. aastal kirjutas ajaleht „Virulane“: „Praegune Abessinia kuningas Johannes on nii tuliwihakas tubaka waenlane, et teist tema sarnast wist küll asjata maailmast wõib otsida. Kuna Euroopa riigid tubaka suitsetamist suureks sissetulemise hallikaks tarwitawad, tahab Abessinia Johannes tubaka pruukimist omast riigist nii käreda nuhtlusega ära häwitada, et tema 1879. aastal tubaka suitsutajatel ninad ja huuled ära laskis leigata.“
Kui meie praegu tollases Abessinias ehk praeguse nimega Etioopias elaksime, siis peaks suur osa meist ilma ninata ja huulteta ringi käima. Peaaegu sama lugu oli ka keskaegsel Venemaal, kus suitsetajaid karistati 60 kepihoobiga, teistkordsel vahelejäämisel lõigati neil aga nina ja kõrvad peast. Prantsusmaal nii karmid ei oldud, seal said suitsetajad lihtsalt piitsanuhtlust, Türgis aeti neid seevastu teibasse, Pärsias, Indias ja Inglismaal võisid tubakasuitsetajad aga peast ilma jääda. Eks ole mees ja proovi siis veel suitsetada!


Mida ja millal on leiutatud?


Aastal 1840 rakendas sakslane Justus Liebig keemia põllumajanduse teenindusse, leiutades kunstväetise.
Aastal 1843 õnnestus sakslasel Kelleril valmistada puumassi, mille järel muutus võimalikuks paberi valmistamine puust.
Aastal 1846 kasutas hambaarst Morton esimesena eetrit oma patsientide narkoosi alla panemiseks.
Aastal 1855 leiutas Ameerika keemik Silliman petrooleumilambi seni tarvitusel olnud küünalde asemele.
Aastal 1864 asutati Genfi üldkokkuleppe põhjal Punane Rist, milleks oli ettepaneku teinud schveitslane J. H. Dunant.
Aastal 1864 tegi Prandl esimese koorelahutaja ehk separaatori kavandi, 1879 arendas selle de Laval tarvitamiskõlblikuks.
Aastal 1867 leiutas rootslane Alfred Nobel dünamiidi, mis kasulikust lõhkeainest on muutunud hirmsaimaks hävitajaks.
Aastal 1867 võttis Inglise arst Lister tarvitusele antiseptilised haavasidemed.
Aastal 1867 ehitasid Sholes, Soule ja Glidden esimese tarvitamiskõlbliku kirjutusmasina.
Aastal 1869 lasti Venemaal liikvele esimene ametlik postkaart.
Aastal 1875 parandas prantslane Bollee aurusõiduki, esimese bensiinimootori-sõiduki ehitas aga 1885. aastal G. Daimler.
Aastal 1878 märkas itaallane Schiaparelli Marsi kanalit, nüüd arvatakse, et need tekivad füsioloogilis-optilise pettepildi mõjul.
Aastal 1879 leiutas Theodor A. Edison elektrilambi, võttes oma lambis kasutusele söetraadi.
Aastal 1879 konstrueeris Ameerika kaupmees John Ritty esimese kassamasina.
Aastal 1881 firma Siemens ja Halske konstrueerisid esimese elektriraudtee.
Aastal 1883 ehitati New Yorgis esimene pilvelõhkuja.
Aastal 1883 ehitas Inglise insener Maxim esimese automaatrelva.
Aastal 1884 õnnestus prantslasel Renard’il ringreis omaehitatud esimesel juhitaval õhulaeval.
Aastal 1885 sai sakslane H. Bauer patendi rõhknööbile.
Aastal 1887 ehitas Emil Berliner grammofoni.
Aastal 1890 vennad Lumiere’id ja Eastman Company lasksid turule rullfilmi.
Aastal 1892 avaldas F. Galton kirjutise sõrmeotsa pildist, rajades sellega sõrmejälgede uurimise.
Aastal 1895 leiutas Saksa füüsik Röntgen elektriga katsetades röntgenikiired.
Aastal 1911 avastas C. Funk vitamiinid.


„Meie matsi tähtraamat“ 1939. aastal:


Aja vahe.
Sel aastal on 365 päewa. Tunni ajad selles kalendris on arwestatud Eesti seadusliku kellaaja järele, mis kutsutakse Ida-Euroopa ajaks ja mis on kaks tundi Greenwichi keskpäikese ajast ja 21 minutit Tallinna kohalikust ajast ees. Kes selles kalendris ülesantud päikese tõusu ja loode järgi kodumaal tahab kella seada, see pidagu meeles, et ülesantud kellaaeg käib Tallinna meridiani , kõige õigem Rapla kohta. Päike tõuseb ja weereb keskmiselt idapool warem: Narwas 14 min., Rakweres 6, Tartus 8, Wiljandis 4 min. ja läänepool hiljem: Paldiskis 3 min., Pärnus 1 min. ja Kuressaares 10 min. Peale selle on tähele panna, et kesktalwe päew ja südasuwe öö Eesti lõunapiiril kuni 20 min. pikemad on, kui Põhja-Eestis (keskmiselt 10 min. hommikul ja 10 min. õhtul.)
Päikese tõusu ja weeru aeg tähendab siin kalendris seda aega, mil päikese keskkoht on weepiiril. Mõnel pool loetakse päikese tõusu ajaks esimese kiire ilmumist ja loodeks wiimase kiire kadumist. Nõndawiisi arwestades aga pole kewade ja sügise pööripäewadel päew ja öö ühepikkused, waid päew ööst mõne minuti pikem.


"Taluperenaine" 1928. aastal kirjutab lauakommete keelud-käsud:


Suurättide tarvitamine.
Kui on asetatud taldrikule suurätt, siis tuleb see lahti laotada ja asetada põlvedele. Ei ole viisiks toppida suurätti kraevahele või nööpauku. Ka oleks perenaisele haavav, kui külaline pühiks suurätiga taldrikut, nagu ei usuks ta küllalt taldriku puhtusse. Hoidku taevas aga kedagi suurätisse nina ehk higi pühkima, - selle jaoks on taskurätt! Suurätt on ikka ainult suu pühkimiseks ja selleks ei tohi mingil tingimusel tarvitada ei laudlina äärt ega taskurätti. Kui ei ole suurätte, siis võib pidudel tarvitada valget siidipaberit, ehk selleks otstarbeks valmistatud ilustatud krepp-paberist suurätte. Söömise lõpul ei panda suurätti enam kokku, vaid jäetakse lahtiselt taldriku kõrvale.


Lusika tarvitamine.
Suppi ja magustoitu süües ei võeta lusikat ääreni täis. Ei ole sünnis jahutada kuuma suppi puhkumisega ega kallata teed ja kohvi alustassile jahtuma ning siis rüübata alustassi äärest. Jahutatakse kuuma suppi, teed või kohvi ikka ainult lusikaga ettevaatlikult liigutades, kusjuures ei tohi sünnitada mingit kõlinat ega klirinat. Lusikat hoitakse pöidla ja kolme esimese sõrme vahel ning juhitakse otsapidi suhu, ei tule aga tervet lusikat suhu pista, olgugi et seal ruumi selleks jatkuks. Ka sündigu supi suhu võtmine tasa, sest kärarikas rüüpamine on kõrvale niisama õudne kui valjult norskamine. Kui supi söömine lõpul, jäetakse lusikas taldrikule.


Noa ja kahvli tarvitamine.
Külmtoitude ja prae söömisel hoitakse nuga paremas ja kahvel pahemas käes. Nuga võetakse nõnda kätte, et esimene sõrm kuni terani ulatub, niisama hoitakse pahemas käes ka kahvlit. Süüakse ikka noa ja kahvliga, s. o. lõigatakse prae küljest paras väike suupala ja juhitakse nõnda kahvliga suhu. Ei ole ilus, kui praad, kartulid jne. lõigatakse korraga tükkideks, sinna kaste pääle kallatakse ja siis hakatakse kahvliga suhu kühveldama, kuna nuga seisab tarbetult taldriku serval. Suurimat kasvatamatust väljendab aga isik, kes noaga toitu suhu topib ehk kastet noa otsaga lürbib. Nuga ei tõsteta söömisel üldse suu juurde. Kartuleid ei lõigata noaga, vaid tükeldatakse kahvliga, kusjuures nuga võib olla abiks. Ärgu võetagu korraga palju toitu ette, - võib võtta mitu korda, kuid korraga mitte rohkem, kui üks praetükk, paar kartulit ja lusikatäis kapsaid või aiavilja. Ka kastet pandagu ikka niipalju ainult, et ta ühes prae ja kartulitega otsa saaks ega jääks taldrikule ujuma. Ei ole sünnis poetada taldrikule kaste kogumiseks leivaraasukesi ja hakata nendega taldrikut poleerima. Leib asetatakse söömisel väiksele leivataldrikule ehk alusele, murtakse sellest parajad palad ning pannakse suhu. Joomise ja leiva suhu pistmise ajaks asetatakse nuga ja kahvel ristamisi taldrikule.


„Rahvalehe“ 1940. aasta kaasanne „Majasõber“ jagab perenaistele head nõu kodumajapidamises ja köögis:


Kui kalossid on pragunenud:
Rohupoest tellitagu kautschukki ja väävelsüsiniku lahust (6 osa väävelsüsinikku 1 osa kautschuki kohta), millega määritagu pragunenud kohti ja kalossid näevad jälle kui uued välja.


Udused prilliklaasid:
Prillid hõõrutagu sisse glütseriiniga. See ei lase talvel minna prille uduseks.


Niisked keldrid:

Niiskeid keldreid saab kuivatada sel teel, et asetatakse nurkadesse lahtised nõud keedusoolaga, mis imeb niiskuse enesesse. Kui sool on läinud läbimärjaks, võib teda pliidil kuivatada ja veel kord kasutada.


Tõrvaplekid.
Tõrvaplekke hõõrutakse vähe aega värske võiga, siis kaabitakse tõrv nii hästi kui võimalik ära, vigastamata riide kudet. Nüüd puhastatakse võiplekid hoolega bensiiniga, siis hõõrutakse plekikohad ööseks seebiga sisse ja pestakse järgmisel päeval hästi läbi. Muidugi ei tohi tõrvaplekid vanad olla, muidu ei lähe nad välja.


Kullatud pildiraamid.
Puhastatakse sibulaga. Keskmised, võimalikult värsked sibulad lõigatakse pooleks ja lõikekohaga hõõrutakse tuhmunud kullatud raame, vahetades sageli sibulat. Siis hõõrutakse niiske pehme lapiga üle ja lõpuks poleeritakse kuiva villase lapiga.


Kollane pesu.

Kui valge pesu seisab kaua, tõmbub ta kollaseks. Seda saab aga jälle valgeks, kui nelja ämbri vee kohta teha segu 1 supilusikatäiest tärpentinist ja 3 supilusikatäiest piiritusest, segada hästi segi ja valada vee hulka. Kui pesu on pestud läbi, pandagu ta äädika ja piiritusega segatud vette ja riputatagu heleda päikese kätte kuivama. Kui esimese korraga ei saa pesu küllalt valge, korratagu seda veel 2-3 korda.


Kui sipelgad on köögis ja sahvris.
Tuleb kindlaks teha, kust sipelgad ronivad sisse ja nende sissekäigu ette tõmmata tõrvaga joon. Kus seda pole võimalik teha, valatagu korduvalt tärpentini nende sissekäigu ette. Kui köögis on toidukapp, pandagu ta jalgade alla plekktassid, mis täidetakse kogu aja veega. Soovitav on ka nihutada toidukapp seinast eemale. Kui sipelgad on juba kapis, pestagu seda hoolega kuuma veega, samuti ka köögi ja sahvri põrandat, lisades igale liitrile pesuveele üks kaheksandik liitrit salmiaaki. Seinte äärde riputatagu väävlipulbrit ja ärgu hoitagu toiduaineid lahtiselt. Ka hallitanud sidrunilõigud peletavad sipelgad eemale.


Nuudlitaigen on palju kohevam ja pehmem, kui iga 250 g jahu kohta lisatakse taignale lusikatäis sularasva ja munavalge lüüakse vahule.


Kui kohvioad on kaotanud aroomi, soojendatagu neid kuumal plaadil enne jahvatamist ja lisatagu jahvatatud kohvile paar terakest soola. Nüüd maitseb kohv suurepäraselt.


Kui triikimise juures raud on läinud liiga kuumaks, nii et teeb riide kollaseks, tuleb kollast kohta hõõruda otsekohe hariliku äädikaga. Harilikult kaob siis plekk kohe.


Kristallasjad lähevad hästi puhtaks ja läikima, kui pesuveele lisada veidi ammoniaaki.


Kui veele, milles keedetakse kala, lisada lusikatäis äädikat, on liha kõvem ja omandab parema maitse.


Kui sool läheb soolanõus märjaks, tuleb panna sinna 7-8 riisitera, mis imevad niiskuse ruttu enesesse.


Kaunvili on eriti vitamiinirikas, kui teda enne tarvitamist lasta vähe idaneda.


Kui võile on tulnud juurde kibe maitse, sulatatagu külmas vees 10 g kahelissöehapunaatronit ja pestagu selles lahuses või hoolega läbi. Või ei maitse küll enam nii hästi kui värskelt, kuid kibe maitse igatahes kaob.


Kui puulusikad lähevad mustaks, tuleb nad panna külma vette, milles on lahustatud suurem hulk soodat ja lasta selles 8-10 päeva siesta. Pärast seda pannakse lusikad kuiva ruumi kuivama ja nad on jälle lumivalged.


Sibulaid riivides või koorides tuleb seista kuuma pliidi lähedal, nii et kuum õhk lööb näkku, siis ei löö sibula hõng nii teravasti silma.


Kui munakollane on liiga hele ja ei anna koogile või toidule ilusat kollast värvi, segatagu munakollasele paar tera soola hulka ja lastagu umbes 10 minutit seista. Munakollane omandab nüüd ilusa kollase värvi.


Kollaseks tõmbunud emailnõusid saab teha kergesti jälle valgeks järgmisel viisil: 3 liitris vees sulatatakse supilusikatäis potast ja sama palju kloorlupja, valatakse kollaseks tõmbunud emailnõusse ja pannakse sooja kohta seisma. Tunni aja pärast kallatakse lahus ära ja küüritakse nõu nuustikuga kuni ta on jälle puhas ja valge.


Herned, läätsed, kruubid ja riis ei kõrbe põhja, kui keedunõusse panna mitte liiga väike klaaskuul. Kuumuse tõttu hakkab kuul veerema ja ei lase toitu põhja kõrbeda.


Puuvilja, veini- ja kohviplekid laudlinal valmistavad perenaisele suurt meelehärmi. Kuid neist saadakse kergelt lahti, kui plekikohta niisutada puhastatud glütseriiniga ja pesta leige veega üle. Plekid tulevad hästi välja kui neid värskelt puhastada.


Hariliku pliiatsikirja halb omadus on see, et ta kustub ja pleegib ära. Kui aga pliiatsikirjaga lehed kasta läbimasindatud piimasse ja lasta nad õhu käes kuivada, püsib kiri aastaid.


Piim ei kee iialgi üle, kui nõu äär määrida pekikamaraga. Pole karta et peki maitse annaks end tunda.


Veinipudelite puhastamine
Pudeleid on kerge puhatada, kui veele lisada veidi soolhapet. Pärast seda tuleb aga pudeleid hästi loputada, kuna soolhape on ju mürk. Kui pudelid on väga mustad, lahustatakse 20 g kloorlupja 1 liitri vee kohta, täidetakse pudelid ääreni selle lahusega ja lastakse paar päeva seista. Nüüd loputatakse pudelid hoolega puhta veega.


Pärnaõietee on väga hea igasuguste haiguste, nagu läkaköha, neeruhaiguste ja nahapõletikkude puhul. Peale selle vaigistab ta krampe ja ajab higistama. Paljudes maades joodakse teda hiina tee asemel, kuna ta mõjub hästi siseelundite tegevusele ja rahustab närve. Kellele pärnaõie maitse pole just meelepärane, see lisagu teekannu veel mett, kaneeli või mõrudaid mandleid. Pärnaõisi korjatakse siis, kui nad on puu küljes juba poolkuivanud, lastakse täiesti ära kuivada ja hoitakse purkides, mis seotakse pealt pergamiinpaberiga kinni.


Tõhus vahend herilase nõelamise vastu on haige koha sissehõõrumine salmiaagiga. kui aga salmiaaki ei ole kodus, hõõrutagu vigastatud kohta vee ja äädikaga või hõõrutagu süljega sisse, enne kui paistetab üles, pandagu värsket puuvilja peale või tehtagu soolaveekompress. Kui herilane nõelab suud, loputatagu suud soolveega. Sääse hammustamise vastu aitab seebiga või ammoniaagiga hõõrumine. Kõige parem abinõu on aga alkohol.


Kui jalad on väsinud, vannitatagu neid soojas vees, millele on lisatud veidi soola. Kui jalad on hästi ära kuivatatud, hõõruda nad sidrunimahlaga sisse. Sel viisil kaob väsimus varsti.


Kuidas kõrvaldada kuivanud õlivärvi?
Määrdunud koht hõõrutakse paksult rohelise seebiga sisse ja lastakse kaks kuni kolm päeva seista. Siis pestakse seep puhta veega ära. Kui riidel on värsked õlivärviplekid, puhastatagu neid tärpentiiniga.


Kui musta värvi riided kaotavad oma värskuse, pestagu neid õllega või harjatagu õllesse kastetud harjaga. Ka tubakaleem on selleks hea. Õllega saab väga hästi ka kõiksugu plekke tumedat värvi riietest välja võtta. Villaseid riideid tuleb asjatundlikult triikida. Riie peab olema tahedavõitu ja triikida tuleb pahemalt poolt. Niipea kui riie on kuiv, ei tohi teda enam rauaga üle lükata, muidu hakkab ta läikima.