Kuidas vanad eestlased kirja panid jutukesi, millest nad teadsid just niipalju, kui teadsid.
(Kirjaviis muutmata):


Kartul
Otto Wilhelm Masing


Kes seda kallist wilja mitte ei peaks tundma, mida praegusel ajal terwes maailmas tarwitatakse! Kartul on wäga kauge maa taim, mille Inglise laevamees Franz Drake aastal 1585 Ameerikast Euroopasse kaasa tõi. Esiotsa kaswatati kartulid kui wõõramaa imeasja ainult kuningate ja würsti kodades. Peeter I, Weneriigi keiser, laskis Hollandimaalt paar toopi kartuli seemet ka Petrogradi linna tuua ja teist pooled siia, pooled Moskvasse maha panna. Kartulid kaswasid wäga uhkesti, aga warane külm wõttis nad ära. Kaupmehed lasksid siis maja tarwituseks tündrite kaupa kartulid Inglismaalt tulla, sest et arwati, et selle wilja sugu Wenemaal ei kaswa ja maa teda ei salli. Mõned tegid temaga ka meie kodumaal katset, aga et kartuli harimise wiisi weel ei tuntud, ei olnud sest katsest ka suurt asja. Aastal 1774 arwati seda suureks asjaks, kui mõisa aedadest wiis wõi kuus wakka kartulid saadi, mis talupoegadele sel ajal üsna tundmata oli. Talutahwas ei tahtnud neid maha teha. Mõned halbid ja rumalad inimesed, kelle lori harimata rahwa juures ikka enam usku leiab kui targema rahwa sõna, olid ütelnud, et kartul nälja wili pidi olema ja seal põllud äpardawad, kus seda haritakse.
Jäi siis selle tühja ja rumala arwamise pärast kartuli harimine weel kauakski wäekaupa asjaks talurahwa keskel. Aegamööda pääsesid rahwa silmad lahti ja nüüd anname Jumalale selle kalli ande eest südamest tänu. Kartulist teeme mitmesugust maitswat rooga, sõtkume teda jahuga segatud leiwaks, nuumame temaga oma elajaid, wiime teda turule ja saame head hinda, sest igaüks, olgu ta saks või sant, armastab kartulid süüa.


Raudnael jutustab oma elulugu
A. Põllusaar


Raudnael pole mitte maa pealt pärit, waid sügawalt maa alt. Seal lamasime meie tuhanded aastad kiwiprügi ja mullapuru näol. Meie ümber oli alaline pimedus ja waikus. Harwa juhtus, millal mõned wihmawee tilgad läbi maakordade meie juurde nõrgusid. Ükskord kuulsime kompsimist ja warsti nägime, et inimesed lambitule walgel labidatega kaewasid. Rauaga segatud mulda pildusid nemad kärudesse. Kärud lükkasid nad eneste ees maa aluseid urkaid mööda kuni suure auguni, mis otsekohe toru moodi üles läks. Seda auku mööda käisid toobrid raudahelate otsas üles ja alla. Toobrite sees istusid mõnikord inimesed ja lasksid endid alla ja pea jälle üles winnata. Needsamad toobrid tõid ka meid üles päewawalgele. Seal kuiwatati meid natukene ja aeti siis suure rauasulatamise ahju juurde. See ahi oli nagu ilmatu suur püsti aetud toru wõi korsten. Ahju põhja pandi üks kord kuiwi puid. Puude peale pilluti kühweldega rauaga segatud mulda. Selle mullakorra peale pandi jälle puid ja puukorra peale mulda ja nõnda ikka edasi, kuni ahi ülemise ääreni täis sai. Puude hulka pandi tublisti kiwisüsa. Siis süüdati puud altpoolt põlema ja hakati seda suurte lõõtsadega puhuma. Kanges tules sulas raud wedelaks nagu jahukört ja nõrgus läbi puude alla ahju põhja, kus ta torusid mööda wälja liiwarennide sisse jooksis ja külmaks ning kõvaks angus. Sellest wedelast rauast walatakse padasid, pottisid, raudnaelu ja muid asju. See raud on rabe ja nimetatakse malmiks.
Sitke ja paenduw raud saadakse selle läbi, et rabedaid raualattisid weel mitmet moodi tules süte sees õhutatakse. Sarnasest sitkest rauast oleme ka meie, naelad, tehtud. Raud on pealtnäha küll must ja inetu, aga on siiski kasulikum kui kuld ja hõbe. Meil, raudnaeladel pole waja ennast kiitma hakata, sest inimesed tunnewad isegi meie wäärtust. Juba kui nad isegi mõnda meest tahawad kiita, ütlewad nad See mees on kindel kui raud!



Raudnaelad Tapa muusemi kogust


Trükikunsti ülesleidmine
P. Undritz


Kui armas on pikki talweõhtuid ja pühapäewa priitundisid häid raamatuid lugedes mööda saata! Õigusega peetakse head raamatut kõige paremaks sõbraks. Praegu on mitmel meie hulgast rohkem raamatuid kui wanasti mõnel kuningal sest wiiesaja aasta eest oli ainult kirjutatud raamatuid saada. Nende kirjutamine, mida iseäranis mungad kloostrites toimetasid, wõttis rohkesti aega ja läks palju raha maksma, mispärast ainult rikkad wõisid omale raamatuid muretseda. Uus Testament maksis siis 500 rubla ja alla 500 rubla polnud Piiblit saada.
Et meie ajal waesemgi inimene raamatuid wõib osta, selle eest oleme JOHANN GUTENBERGILE tänu wõlgu, kes 1440. aasta ümber trükikunsti üles leidis, mida kõige suuremate heategude hulka wõib lugeda, mis inimesesoole osaks saanud. Gutenbergil oli Strassburgi linnas Saksamaal trükikoda. Sel ajal trükiti pühade piltisid nende nimedega ja mõne piiblisalmiga. Pilt ja kiri lõigati kõva puulaua sisse, nõnda, et pilt ja tähed kõrgemad olid. Need tehti wärwiga kokku ja suruti siis paber harja abil kõwasti wastu wärvitud tähtesid. Kuid iga lehekülje jaoks pidi uus laud lõigatama. Gutenbergil tuli õnnelik mõte pähe, laudu ridadeks, ridasid sõnadeks ja sõnu tähtedeks lõhki lõigata, lahutada ja ka üksikuid tähtesid pulgakeste otsa nikerdada, mida tarwidust mööda sõnadeks ja lehekülgedeks wõib kokku laduda, siis koost laotada ja jälle teisteks sõnadeks tarwitada.
Aga tähepulgakeste nikerdamine oli raske, pealegi kulusid pulgad ruttu ära ja trükk ei saanud ühetaoline. Gutenberg kahtles juba oma ettewõtte kordamineku pärast. Tusasel tujul sõtkus ta sõrmedega wahatükikest oma pitsarisõrmuse peale. Kui tal silmad jälle wahatüki peale langesid, nägi ta seal oma wapi kõrgendatud kuju. Rõõmsasti kargas Gutenberg istmelt üles ja hüüdis:`` Nüüd olen ma leidnud! Õnnistatud olgu see tund! Ma lõikan tähed wormi sisse, walan siis tinast niipalju tähti, kui tarwis läheb ja ei pruugi enam üksikuid pulkasid nikerdada!`` Tõesti, mõte oli hiilgaw! Nüüd alles hakkas trükitöö jõudsamalt edenema. Aastal 1452 andis Gutenberg ladinakeelse Piibli wälja, mis ta kolme aasta jooksul tinast tähtedega pergamendi peale oli trükkinud.
Trükikunst leidis esiotsa palju wastaseid. Ka pidi Gutenberg ahnete ja kadedate wõlauskujate nõudmisel trükikojast ilma jääma ja puudust kannatama, kuni ausamad mehed teda rahaga hakkasid toetama. Hakatuses peeti trükikunsti salajas ja töölised pidid wandega tõotama suud pidada. Aga kui sõjatuli Maintsis Gutenbergi trükikoja ära rikkus, siis läksid raamatutrükkijad mitmele maale laiali ja asutasid uusi trükikodasid, mis teel õnnerikas leiutis üleüldiselt tuttawaks sai. Nüüd ei ole enam mitte ühtegi maailma nurka ilma trükikojata. Õpetus edeneb ja haridus kaswab koolides ja kodus sest saadik, kui trükitud raamatud nende teenistusse on heitnud. Gutenbergile aga seati 1840. aastal, mil trükikunst 400 aastat vanaks sai, Maintsi linna suur ausammas üles.



Johann Gutenberg, trükikunsti rajaja. Foto: Internet.



Piiblitekst 1864, Tapa muuseumi kogust



Trükikoda M. Laanemetsa erakogust



Trükikoda M. Laanemetsa erakogust


Aurumasin


„Kas sul häbi ei ole, James, ühtepuhku mõttes seista! Kas sa praegu ise tead ka, et sa jälle tükk aega muud ei teinud, kui katla kaane peale wahtisid? Pea wõtsid sa kaane pealt ära, pea panid sa ta jälle peale ja waatasid siis, kuidas wesi auruks ja aur jälle weeks muutus. James, jäta need juurdlemised ja unistamised maha, muidu lähed sa weel peast segaseks!“
Nõnda tõreles Schoti täämehe naine köögis oma wäikese pojaga, kui see ühel päewal jälle tunni aega oli käsipõsakil keewa kohwikatla ees istunud ja sügawasse mõttesse wajunud.
James Watt armastas raamatuid lugeda ja oma suurt õpihimu ka waatlemise teel rahuldada. Ta käis tihti waatamas, kuidas isa töökojas masinaid parandas, pani kõike teraselt tähele, mis õues, põllul ja metsas näha oli. Kuid weel rohkem püüdis ta kõige selle üle järele mõelda, mis ta ise waadelnud ehk mis ta raamatust taewatähtede, pilwede, tuule ja pikse üle lugenud. Kus iganes wõimalik, otsis ta ise katsete teel looduse nähtuste kohta selgust.
Nüüd istus ta leetule ääres köögis. Ta waatles, kuidas aur katla kaant liigutas. Kaane all tihenew aur tõstab kaane praokile, nõnda, et selle alt wälja pääseb ja siis langeb kaan jälle maha. Uuesti kogub sinna auru, uuesti kordub kaane tõusmine ja langemine, nii et juba lõginat kuulda. Ja see kordub niikaua, kui wett katlas jätkub ja tuld alla tehakse.
See lihtne asi mida tuhanded seda küllalt näinud, panigi Watti mõtlema. Kohwikatlas on auru wähe, kuid siiski jõuab ta kaant tõsta. Aga kui suure katla teeme ja hulga wett temas keema ajame, nii järeldab poisike, siis koguks auru palju ja see suudaks wistist raskeid asju tõsta. Siis kinnitame katla kaane külge teraskangi ja ühendame kangi rattaga. Kui nüüd aur kaant tõstab, siis liigub kang ning paneb ratta liikuma. Ja kui selle katla rataste peale sean, siis weaks ka iseennast ilma hobusteta mööda maad, ilma purjedeta mööda wett. Edasi unistas poiss sellest, kuidas ta waba auru kinni püüab ja paneb inimesi teenima. Eks ole inimesed muiste ajal metsast hobuse ja härja kinni püüdnud, taltsutanud ja nad tööle rakendanud, eks pane waba tuul laewa liikuma ja wesi rasked kiwid jahu jahwatama? Ja nüüd unistas Watt sellest, kuidas ta masinad teeb, mis maal ja weel sõidawad ja inimesi ruttu ja odawalt ühest kohast teise weawad, kuidas aurujõud siis rehte peksab, laudu saeb, põldu künnab, lõnga ketrab ja kangast kujub...
Kui James Watt meheks kaswas, tegi ta mõndagi sellest teoks, mis tal poisikesena meeles mõlkunud. Aastal 1763 ehitas ta masina, mis aurujõul käima pandi ja selle masina sisseseaded on tänini teistele eeskujuks jäänud. Kui palju kergendab aurujõud nüüd loomade ja inimeste waewa, kuipalju raskeid töösid teeb ta oma hiiglajõuga ära, mida ennemalt ei oleks wõimalikuks peetud! Nii on suurtel sündmustel mõnikord wäike algus.


Pikne ehk wälk


Pikne, wälk ja müristamine on kolm isesugust asja. Esimest wõime kütiga, teist püssikuuliga ja kolmandat püssipauguga wõrrelda. Pikseks nimetame elektri wäge, mis pilwedes ja õhus mõnikord õige rohkel mõõdul ilmub. Wäikesel mõõdul wõime elektri wäge näituseks kassi või hobuse karvades ning mõne inimese juustes tähele panna. Kui neid pimedas silitame ehk soeme, siis ilmuvad prõksatades wäikesed tulesädemed. Kargawad seesugused suuremad tulesädemed taewa all ühest pilwest teise, siis kutsume neid wälguks. Et wälk suure jõuga ja wäga ruttu edasi läheb, siis tõrjub ta enese eest ära ja jätab oma taga õhutühja ruumi järele. Õhk aga kargab suure hooga tühja ruumi sisse tagasi, kusjuures ta kangesti kokku plahwatab ja nõnda pikse paugu sünnitab. On wälgutee pikk ja sakiline, siis sünnib mitu pauku üksteise järele. Need paugud kajawad pilwedes wastu ja sellest tõuseb müristamise kõmin. Kui wälgu säde meie lähedal sähwatab, siis kuuleme sedamaid kõue kärgatust. Aga mida kaugemal meist wälguheitmine on, seda hiljemini kuuleme müristamist. Huwitaw nähtus tuleb sellest, et walguse kiired imeruttu läbi õhu meie silma tungivad, kuna hääl ehk õhu lainetus palju aeglasemalt edasi läheb ja alles pikema aja järele meie kõrwu jõuab. Käib aga pikne meist liiga kaugel, siis kustub kõue mürin pikal teel üsna ära ja meie näeme ainult kauget wälgulöömist ehk selle kuma.


Nelipühad


Nelipühad algavad seitsmendal pühapäeval pärast ülestõusmispühi ja neid peetakse apostlite Püha Vaimuga ristimise mälestuseks.
Enne, kui Kristus taevasse läks, tõotas ta oma jüngritele, et nad saavad Püha Vaimu osaliseks.
40 päeva pärast ülestõusmist läks Kristus taevasse ning kümme päeva pärast taevasseminekut langeski Püha Vaim apostlitele. Nelipühad ehk suvistepühad tähistavad rahvakalendri järgi suve algust, külvitööde lõpetamist.


Ilu vanas Eesti käsitöös
Kristjan Raud 1915


Ilu loomine on Eestis muistsetel aegadel kõrgemal järjel olnud kui praegu, seda tunnistab rahvaluule, seda tunnistavad endised Eesti ehted ja kaunistatud majaasjad. Ennemuiste tegi eestlane oma tööd aru ja armastusega. Tarberiist sai tarviliku ja kauni kuju. Mitte kaugelt ei otsinud ega toonud tegija omale eeskuju. Lähem ümbrus andis kõik. Seal sai siis punasest lillakast sünnis kuju tema sõlele, põllulilledest ja heinamaa-õilmetest kenad kirjad tema tanule ja käistele. Uss andis vöödele oma seljast siiru-viiru kirjad ja vöökujud koeti jälle vöötideks vaipadesse ja tekkidesse. Kindad said külmakirjad, sukapaelad kalasabad kaunistuseks ning nutu- ja murerätikud mustad murekirjad ja murenumbrid nurkadesse. Olgu näituseks teki sündimine. Esiotsa oli hobusetekk küll valge. Valge tekk kinnitati hobuse selga vööga. Seal oli ka juba vaataja silmal eeskuju valmis. Muudkui rohkendati veel vööde arvu ja vöödega kirjatud hobusetekk oligi valmis. Öövaipade valmistamisel olid vist taeva värvid eeskujuks. Õhtul on mõnikord pikad viirulised pilved taevaserval ja peaaegu nende värvides, mida Eesti vaipadel leiame.Vikerkaare „vikeline reivas“ oli vist küll kõigepealt Eesti muistne triibuline seelik. Selge vikerkaar! Vikerkaar on igaühele nähtav ja meeldiv looduse nähtus. Loomulik on, et see mälestustesse kinni jäi ja et teda järele püüti kujutada. Kinnaste „külmakirjad“ polnud muud, kui lumekibemete järelkujutused. Vist tarvitati ka härmatuse- ja jääkirjasid, millega talvel meie aknad tihti on kaetud. Sukapael kujutas kala: ühes otsas pea suure silmaga, teises saba, vabaks jäänud lõngaotsadest kujutatud, keskel kala põikvöödid ehk lõhkenud sabakuju korratud. Kui mitu korda on meiegi silm õues, aias ehk heinamaal naisterahva valget riiet vastu heinaputke õilmeid näinud. Kõrge putk ulatub ju rinnuni ehk koguni peani. Seda nähtust tarvitati varsti.Seati käise ja tanu ääre mööda nimetatud õilmeid ritta, sinna-tänna muid õilmeid veel sekka ja kena käis oligi valmis. Virk, enne koitu tõusev Eesti perenaine nägi igal hommikul lehed ja lilled kastepärlites, mis esimeste päikesekiirte käes kui kuld särasid. Seda karastavat kulda puistas ta varsti litritena oma rängast tööst kuumavale otsaesisele ja rinnale. Nõnda mõistsid meie esivanemad kõige lihtsamast kuni kõige kenamani nähtuseni omale loodusest ilu ja kujutuse aineid otsida. Üle kõige nende väikeste looduse-kenaduste mõju mõjusid iga-aastased suured looduse-avaldused ning nende võimsad põhjamaalised värvikõlad vägevasti inimese peale ja sünnitasid meie rahva põhjustunded. Nendest värvikõladest omandab meie rahvas ka oma tõsisekarvalised põhjusvärvid: musta, valge ja tumesinise. Must maa, tumesinine taevas ja valge lumi värvisid temale ülikonna. Must jäi kauaks muutmata Eesti suurema välimise riide värviks, mispärast Herodoti ajaloos meie rahvast ka melanchlänideks , s.o. mustakuuelisteks kutsuti. Nõnda võime vanade Eesti rahva sünnituste ja kunstikanga kohta ütelda: loodus andis lõimed ja inimene kudus koed sisse


Valik Jäneda käsitöö seltsingu „Loometöö“ valmistatud rahvariideid


Õmblemise ajaloost


Käsitsi õmblemise kunst on üle 20 000 aasta vana. Esimesed nõelad olid tehtud loomade luust ja sarvedest ning niidina kasutati loomade kõõluseid. Esimesed rauast nõelad leiutati 14. sajandil ning silmadega nõelad 15. sajandil.
Enamasti tegi perele vajaminevad riided pereema ise – riiete lõiked olid lihtsad ja erilisi oskusi õmblemine ei nõudnud. Särkide, seelikute jm rõivaesemete õmblemisel piirduti silma järgi mõõtmise ja lõikamisega. Riiet lõigati lambaraudadega, õmmeldi sepa tehtud nõeltega, kurrud vajutati riidesse kuumade leibade all. Kaubalis-rahaliste suhete arenemisega 19. sajandil hakati kasutama vabrikunõelu, samuti kääre. Sajandi teisel poolel levima hakanud õmblusmasinad olid sajandi lõpul juba taludeski üldised.
(Allikas: www.folk.ee)


Õmblusmasina Singer ajalugu


1846. aastal patendeeris Ameerikas esimese masina Elias Howe. Tema leiutise puhul oli revolutsiooniline, et see kasutas kahest erinevast kohast suubuvat niiti ning silmaga nõela, mis viis ühe niidi kangast läbi ning teine tekistas omakorda siis aasa. Selline sidumistehnika on kasutusel tegelikult tänaseni. Howe leiutis töötas kangast spetsiaalses raamis vertikaalselt hoides. Tegelikult polnud see algeline masin eriti otstarbekas ja see ei leidnud laiemat kasutust. Howe pöördus tagasi Inglismaale, et tehtut täiustada. Suur oli tema üllatus, kui ta paari aasta möödudes taas Ameerikasse naasis. Tema masina olid „üle võtnud“ mitmed leiutajad. Kasutati nii osasid tehnilisi- kui ka kogu terviklahendust.
Isaac Merrit Singer (1811-1875) oli üks nendest, kes oli „adopteerinud” osaliselt Howe leiutise, kasutades sama õmblustehnikat. Uuenduslik oli see, et Singer masinad olid esimesed, mis töötasid horisontaalselt ning nõel liikus ülesse alla sirgelt ja jäigalt. Suurem muudatus oli aga see, et need masinad said energiat jalgadelt. Õmbleja kasutas pedaali tallamiseks ning mõlemad käed jäid tal vabaks. Kuna aga Singer oli kopeerinud mõningaid osasid Howe tehnikast, kaebas viimane ta kohtusse. Singer oli kohustatud mehele maksma iga oma ehitatud ja müüdud masina pealt 1 dollar ja 15 senti. Howe kaebas kohtuse ka teised tema leiutise jäljendajad, saades ise selle läbi väga jõukaks meheks.
Õmblusmasinaid olid nüüdseks tegema ja täiustama hakanud tohutu paljud leiutajad ja rätsepad. Esimesed neist - Isaac Singer, Elias Howe, Wheeler, Wilson, Grover ja Baker võtsid n.ö “ühendatud patendi” kõikidele oma masinatele. Wilson näiteks oli välja mõelnud liikumissuunda muutva väntmehhanismi ja nelja- resolutsiooni söödu mehanismi, mis on kasutusel tänapäevani. Sellise patendi “koondisena” domineerisid mehed turul kuni 1877 aastani, mil patent aegus.
Esimese zig-zag masina leiutas naisterahvas nimega Helen August Blanchard aastal 1866. Esimesed elektrilised masinad hakkasid ilmuma alles 19. sajandi alguses.
(Allikas: kool.ee)


Sepatöö Eestis


Sepatöö on üks vanemaid käsitööalasid. Sepatöö oskused pärandati isalt pojale. Õpiti keskmiselt 3 aastat. Kohalikud sepad valmistasid igapäevaseid tööriistu (kirved, noad, sirbid, vikatid) ja tehti ka heal tasemel relvi, näit. Saaremaal. Sepad valmistasid ka preese, sõlgi , pandlaid jt. ehteid.
Viimastel sajanditel tegid talule tööd külasepad, saades külalt vastu maad, elamise, sepikoja ja loomade karjatamise õiguse. Külasepp töötas tavaliselt üksinda. Kellel tõmbas lõõtsa, lõi haamriga peale, tõi ka raua, söed ja vahel sööki kaasa. Töödest tuli teha: hobuserautamine, põllutööriistade parandamine, rauast töö- ja tarberiistade tegemine. Ühe talu töödele kulus paar päeva aastas.


Puutööd


Talumajapidamises püüti teha kõik vajalikud tööriistad, tarbeesemed, lihtsam mööbel, liiklusvahendid ja ehitised oma jõududega. Meie talupojakultuuri võib nimetada ka puukultuuriks. Puutöödes on säilinud väga vanu töövõtteid - kasutati ära puu looduslikke vorme, nõusid õõnestati või painutati puust. Ajaliselt jagunes puutööde tegemine kaheks: põllutööde perioodil tehti vaid kõige hädapärasemaid töid, talvisel ajal oli see aga meespere peamisi ülesandeid. Et puutööd nõudsid valgust, oli meeste töökohaks rehetoa aknaalune valgem osa. Kogu puutöödeks vajalik tarbepuu ja ehitusmaterjal varuti talvel, detsembrist veebruarini, mil mahlad puus veel ei liigu ja puu "surnud" on. Kvaliteedi huvides jälgiti puude langetamisel hoolega kuufaase, tuule suunda jms. Kõige levinum arvamus oli, et okaspuid tuli raiuda noorkuu ja lehtpuid vanakuu ajal. Enimkasutatavad puuliigid on kuusk, mänd, kask, haab ja tamm. Vanimad ja enamkasutatavad tööriistad on olnud kirves ja nuga. Nende kõrval olid kasutusel ka mitmesuguseid erinoad nagu lusikanoad, voolmed ja liimeistrid ning puuridest põletusorad, oherdid, vindlad ja käämrid. Vajalike mõõtmiste tarvis kasutati silmamõõtu ja käemõõte (vaks jt). Hilisemal ajal hakati ulatuslikumalt kasutama höövleid, mitmesuguseid saage (raam-, vuks-, suur- ja lauasaed), vabrikupuure, naelu jne. Nüüd telliti suuremad esemed - mööbel ja riidekirstud meistritelt. Kodustele tarbeesemetele tehti peale ka mustreid ja märke. Algselt oli märkide tähendus hoida ja kaitsta asju purunemise ja halva eest. Hiljem hakati esemeid kaunistama ka ilu pärast.
Niisugused kaunistatud tarbeesemed polnud muidugi igapäevaseks kasutamiseks, vaid piduasjadeks. (näit. õllekapad, koonlalauad, hobuse pidurangid, veimevakad). Meestetööks oli ka pereliikmetele jalanõude valmistamine ja parandamine. Erinevatest piirkondades kasutati pastlaid ning tohust punutud jalanõusid - tohiksaapaid ja viiske. Hiljem telliti kingad ja saapad muidugi kingsepalt. Palju valmistati tarbeesemeid ka vitstest ja tohust. Tohikkarbikestega võeti kaasa toitu põllule ja karjamaale, neis hoiti ka väiksemaid esemeid.



Õllekapp



Punutud laastukorv



Ümartünn ja höövlid



Kingsepa töövahendid


Vanarahva kosjaviinad.


Kui paljudel meie hulgast on meenutada talveõhtut, mil kosjahobune kuljuste kõlinal ja saani sahinal koduõue kihutas? Vanasti käis see ikka nii. Kuidas täpsemalt?
Neljapäevaõhtu, mil kuulueit kosjakauba vastuvõtmise kindlaks tegi, on seljataga. On uus neljapäeva- või laupäevaõhtu. Õue tuiskab kosjahobune. Ahtake taluaken saab uudistavaid nägusid täis. Polnud ju imestada, kui talus oli neli - viis meheleminekuealist tütarlast. Ääri-veeri alustas juttu isamees. Ikka sellest, et kana või õhvake on kodunt ära jooksnud või et siia õue tuldi hirve jälgi mööda. Mõnikord olevat aga tedrekana siin puu otsas nii tugevasti kudrutanud, et äratanud tulijate tähelepanu. Peigmees vaikis. Harilikult jäi ta ukse kõrvale seisma ja näppis peos närviliselt mütsi. Oli ka põhjust muretseda: kui kosjad ära öeldakse, siis vaevalt keegi ärapõlatud peigmeest endale tahab. Mõnel pool oli peigmees isegi kosjakaupade tegemise ajaks õue saadetud. Asja otsustamisel oli määravaim pereisa seisukoht. Talu tütarlapsed olid kosjade ajal kusagil kõrval- või rehetoas peidus. Kui pererahvas andis loa „kaotsiläinud looma või linnu„ üles otsida, tähendas see kosjade vastuvõtmist. Nüüd läks isamees koos peigmehega kambrisse või rehe alla ja otsis mõrsja üles. Pruut leitud, panid kosilased viinapudeli lauale. Kui mõrsja ja tema vanemad sellest maitsesid, olid kosjad lõplikult vastu võetud.
Nüüd pakuti kosilastele süüa. Lauda toodi leiba, liha, piima ja ilmtingimata keedetud kanamune. Järgnes kosjakingituste üleandmine. Tavaliselt sai pruut põlle, siidrätiku ja noa, uuemal ajal ka sõrmuse. Vahel sai kingituse ka pruudi ema (tanu või põlle) ja õed (rätikud). Pereisale anti müts, piip või midagi muud, pruudi vendadele müts ja kaelarätt. Kinkidega koos anti ka raha, mida nimetati pantrahaks, kihlarahaks või käsirahaks. See komme oli ilmselt jäänud kunagisest pruudi ostmise tavast. Käsiraha suurus on kõikunud ühest kuni saja rublani ja seda hõbetükkides. Kui mõrsja pärast kosjade vastuvõtmist hiljem siiski keeldus abiellumast, pidi ta tavaõiguse kohaselt kosijale tagastama kingid ja kihlaraha. Mõnel pool pidi pruut tagastatavale kihlarahale omalt poolt veel poole juurde lisama. Kui aga peigmees taganes kosjakaubast, jäid nii kihlaraha kui ka kingid pruudile.
Veel ülemöödunud sajandil oli sõltuvalt kosija ja kostava sotsiaalsest seisundist ja jõukusest paikkonniti välja kujunenud kihlaraha suurus. Nii oli see Karksis viiskümmend, Vigalas kümme kuni kakskümmend viis, Tormas viiskümmend kuni sada, Põlvas aga üks kuni kümme rubla.
Kosjade ajal mõrsjale kirjalikult antud lubaduste täitmine oli kohtu kaitse all. Nii kirjutas Lääne-Eestis poiss tüdrukule kirja, milles oli muu hulgas lubadus: “Kui sa oma aukrooni jõuad hoida, siis ma võtan su endale naiseks ää.“ Pole teada, kas asi seisis aukrooni languses või milleski muus, kuid asjaosaliste vahekord jahenes. Tüdruk läks, poisi kiri kaasas, kohtult abi nõutama. Kohus otsustas: Kõrgestiaustatud kohtukulli ees Vaikna vallakohus annab teada, et Rebaseaugu Kusti peab võtma Joosta Juula omale naiseks ja temaga viisipärast elu elama.
Lääne-Eestis ja saartel eriti, aga ka mujal järgnesid kosjadele käeanded, lähkrijoomad, sarvede viimine või kiheldus (kihlus). Käeanded toimusid laupäeva õhtul mõrsja kodus, kusjuures peigmees pidi muretsema viinad ja saiad. Osavõtjateks olid peigmees, isamees naisega, peiu vanemad, kõrvatsenaine mehega, pruudi sugulased ja mõistagi pruut vanematega. Näib, et algselt vahetatud kosjakinke just käeannete ajal, sellest on tuletatud nimetuski. Sellel kokkusaamisel määrati kindlaks ka pulmapäev ja arutati muud pulmadega seotut. Kui kõiges ei suudetud lõplikult kokku leppida, võisid pulmad ka ära jääda. Ega asjata öelda: vanakuri kulutab enne pulmi seitse paari pastlaid läbi, et kas veel viimasel hetkel kosjad nurja ajada. Kosjade ja pulmade vahelisel ajal tuli pruudil veimevakk valmis teha. Näiteks kindaid oli pulmadeks vaja kududa üle viiekümne paari, vööpaelu sada, kõnelemata sukkadest, sokkidest ja muudest riideesemetest. Külatüdrukud (pruuttüdrukud) käisid neljapäeva ja pühapäeva õhtuti mõrsjal abiks veimi valmistamas. Selle eest tasu ei makstud, küll aga kutsuti pulma. Veimevaka täitmiseks käisid pruudid ka mööda küla andeid kogumas, millist kommet on nimetatud hundihänna ajamiseks. Ka hundihänna ajamisel on mõnel pool külatüdrukud pruuti abistanud. Pruut pakkus sel puhul peigmehe poolt ostetud viina, vastutasuks anti villu, harvemini linu, takku ja kanepit. Hilisemal ajal on pruudile antud ka sukki, kindaid ja muid villaseid esemeid. Annid kogus pruut kaasasolevasse pruudikotti. Sageli sai ta sinna panna ka seepi, toiduaineid ja isegi raha.
Kui peiu ja mõrsja vanemad ei suutnud kosjakaubas kokku leppida, tuli vahel ette sedagi, et peigmees püüdis neidu väevõimuga omandada. Mõnikord kui neiu vaatamata vanemate vastuseisule ikkagi tahtis just sellele poisile, leppis peigmees väljavalituga „tõmbamise“ aja ja koha suhtes kokku. Üksikjuhtudel sundis peigmeest tõmbamisele ka neiu isa nõutud liiga suur lunaraha. 19. sajandiks oli pruudi ostmine ja röövimine juba ammu ajahõlma vajunud ning välja kujunenud kosjakombestik. Pruudi müümisest otseseid teateid ei ole, küll aga viitavad sellele kombele rahvalaulud. Tütarlapsesse on siis suhtutud kui tööjõusse, kelle mehele müümise eest vanemad tasu said.


“Taluperenaisele” detsembris 1929 kirjutanud prof. M. J.Eisen.

Eesti vanad pulmad


Eesti pulmakombed ulatuvad tagasi kaugesse paganuseaega ja sisaldavad palju rahvusvahelisi jooni, ainult mõni üksik joon on Eestis arenenud. Aga rahvusvahelistelegi kommetele on meie esivanemad vajutanud oma pitsati, muutes neid eestipäraseks. Kuidas keskajal Eestis pulmi peeti, selle kohta ei anna aru vanad kirjad. Ainult rahvamälestuse järele võib neist saada ülevaate. Vanade teadete järele kestnud endised pulmad kogu nädala, muidugi jõukamas talus. Pulmapidamine oli muiste palju hõlpsam: iga pulma kutsutud abielupaar tõi pulmamoona ja pulmajooki ise kaasa, nagu saiu, liha, õlut jne., nii et pulmalised pidasid pulmi suurelt osalt oma kulul.Kallil rahuajal kippusid pulmad muutuma väga suurepärasteks. “Hää Rootsi valitsus” piiras aga oma seadustega nende suurepärasust. Rootsi ajal määrati, et pulmad, mille kestvus olnud viimasel ajal 4-6 päeva, ei tohi enam kesta üle 1,5 päeva. Kõvasti keelati rootsi ajal alustada pühapäeval pulmi. Selle keelu rikkujad pidid istuma kaks pühapäeva järgimööda kirikuukse suus, jalad pakkus. Pulma kutsuda tohiti ainult 12 abielupaari. Oli pruutpaaril rohkem lähedaid sugulasi, pidi muist neist eemale jääma. Isegi lapsulasteks ehk kontvõõrasteks ei tohtinud nad tulla, sest viimastele määras seadus 6 paari vitsu. Joomise poolest oli rootsi seadus pulmategijatele armulisem, neile lubati pulma jaoks hankida 3 toopi viina ja 4 vaati õlut, kuid pulmalistele keelati joogi kaasa toomine.Eeskirjast üleastujaid ootas 6 paari vitsu. Et seadust tõesti peetaks, lubas valitsus seaduserikkumise ülesandjate poole ülemäära toodud moona ja joogi hinnast, kuna teine pool langes kirikule ja ülemäärane osa konfiskeeriti üldse.  Nii vali oldi rootsi ajal pulmade ja pulmaliste vastu. Veneajalgi tuli 18. aastasajal hankida abieluks mõisast luba ja näidata sellekohane tunnistus kirikuõpetajale.
Vanemal ajal peeti pulmi peamiselt enne jõule ja jõulude ajal. Siis oli põllumees  kõige jõukam, aastane saak käes; hiljemini pistis tihti puudus pää tallu. Rootsi keelu mõjul ei ole tihti uuema ajani pulm alanud pühapäeval pärast laulatust, vaid alles neljapäeval või veel hiljemini. Sellevastu kestsid pulmad rootsi seaduse unumisel ikka oma 3-4-6 päeva, kuna alles viimasel ajal on püütud neid lühendada paari päeva pale, milline püüd ei ole leidnud igal pool vastuvõttu.
Eesti pulmad olid kaheosalised: algus pruudikodus, lõpp peigmehe kodus. Pruudikodust sõideti kirikusse. Vanas pulmas esines pale lihtpulmaliste hulk ametimehi. Need olid peiupoisid, pruutneitsid, isamees, kirstumees, ajumees, veljed, kosilane, kokk, pillimees jne. Õlle eest hoolitseja oli kink, kellelt nõuti kainust. Kink on sakslastelt laenatud sõna ja tähendab nende “schenki”ehk joogivalajat. Naisterahvastest olgu tegelastena mainitud veel kõrvatsenaine ja kaasitajad.
Pruutneidude kohus oli ehtida peiupoisse paeltega ja seda tegidki nad agaralt. Paelad pandi tavalisesti piitsavarre külge. Hobuseidki ehiti, lakk palmiti, palmiku otsa seoti topse ja paelu. Vankri- ja saanitekidki pidid saama oma ehted. Sõidul paukusid kellad aistel.
Kirikusse sõitis pruut enamasti ees, teised taga järel. Kirikus püüdsid pruut ja peigmees nii teineteise ligi olla, et keegi nende vahelt läbi ei pääseks, sest kui keegi oleks nende vahelt läbi pugenud, oleks abielu saanud õnnetu. Laulatuse ajal katsus pruut astuda peigmehe jalale, sest niisugune tegu kindlustas talle tuhalabida valitsuse majas. Pulmadeni asus pruut omas kodus.
Kui pulmad algasid kohe pärast laulatust, kihutati kirikust tuhatnelja kodupoole, hoolimata sellest, et pöörasel sõidul võis juhtuda õnnetusi. Usuti nimelt, et kui pruutpaaril kirikuteel õnnetusi, seda enam õnne neil abielus. Peiupoiss kihutas teiste pulmaliste ees pruudikoju, kust tuli õllekannuga pulmalistele teele vastu. Olgu nimetatud, et vanasti osa pulmalisi, või mõnikord kõik pulmalised, ratsutasid, nimelt aga, kui halva tee pärast oli vaevaline sõidukiga pääseda kirikusse.
Teele tehti tihti tõkkeid pulmarongi kinnipidamiseks. Ei lastud pulmalisi muidu edasi, kui ei maksetud tõkketegijatele matti, ehk ei antud viina. Vahest võeti teekinnipanejate jaoks kottu lähkriga õlutki kaasa. Teekinnipaneku ajal varastati tihti pruut ära. Mindi pruuti taga otsima. Pruudi äravarastamise komme on mälestus pruudi vägivaldsest röövimisest. Kui pruut leitud, sõideti edasi kodu poole. Peiupoisid valvasid nüüd paremini pruuti, et teda enam ära ei varastataks. Kogu sõiduaja, aga ka pulmamajas, hõisati sagedasti: Hõissa pulmad! Hõissa pulmad!
Varem või hiljem toodi peiule ebapruut noorikuks. Mõnikord pani keegi noormees end naistarahva riidesse: see viidi pruudi pähe peigmehele, või jälle viidi mõni eit või keegi muu isik. Muidugi saatis peig niisugused ebapruudid minema. Igatahes tekitas niisugune ebapruutide toomine peigmehe juurde pulmalistele palju nalja ja lõbu.
Pea algas söömine. Tähtsat osa etendas söömaajal sealiha. Mõnes kohas kuulus pulmatoitude hulka , niisama kui jõulutoitude hulka, pool seapääd. Peiupoiss pidi selle küljest ära lõikama kõrva ja panema ta pruutpaari ette. Pulmas pannakse naljategemisele palju rõhku, nii seapäägi jagamisel.
Kokamoorid olid pannud seakõrva sukavarda või pastlanõela. Peiupoiss lõikas, lõikas, aga ei saanud kõrva pää küljest lahti. Viimaks märkas peiupoiss, kus viga. Õllekannud käisid söögilaual käest kätte, aga sagedasti niisama ka pärast söömist. Kõik pulmalised ei mahtunud korraga lauda, esimesele laudkonnale järgnes teine. Kink pidi alati hoolitsema et õlut kannust ei puuduks. Pärast söömist tehti mõnesugust nalja, nagu lasti aadrit või kuppu. Aadrirauaks oli mõnikord seakihvaga lõualuu, mille pihta kurikaga kopsiti.
Õhtul võeti tavalisesti ette linutamine. Tool pandi kesk kambrit, valge lina laotati toolile, pruut istus pale. Peiupoiss pidi pruudile põlle ette panama. Põlle ettepanek sündis jälle naljaga. Peiupoiss pani esiti põlle pruudile silmade ette - ei sobinud, kaela ette, rindade kohale - ikka ei sobinud. Viimaks leidis õige koha. Mõnikord seati enne, mõnikord pärast põllepanekut pruudile müts või uju pähe. Ettepandud põlle kohta öeldi ometi pea: auk sees. Vaja paigata põlle. Seletati: põlleauk tekkinud sõitja süü läbi, sõitja sõitnud mööda kive, kände, ajanud põlle lõhki, peiupoiss pidavt seda nüüd kõigepäält paikama. Paigaks põllel ei kõlvanud siid ega samet, vaid ainult raha. Mida suurema väärtusega raha, seda parem. Vaskraha peale ei vaadatud häämeelega, selle vastu olid armsad paberrahad ja hõberublad, hõbetaalrid. Kõik peiupoisid pidid käima põlle paikamas, aga pale selle muudki pulmalised, sellest tööst ei pääsenud keegi. Sagedasti arvati, et üks paik ei pea, vaja veel teist ja kolmat paika. Nii pidid kõik pulmalised kordamööda ohverdama pruudile oma ohvri. Jõukamate isikute pulmas saanud pruut põllepaikamisest 200-300 rubla.
Õhtul saadeti pruut peiuga kambrisse magama, kuna pulmalised jäid edasi pulmalõbu pidama. Peiupoisid valvasid magajate riideid, sest neid püüti varastada, aga mitte ainult pruutpaari riideid, vaid magama heitnud pulmalistegi riideid, muidugi nalja pärast. Hommikul leiti ühel kuub, teisel müts, kolmandal rätik, neljandal vest kadunud. Mindi targalt küsima, kuhu jäänud kadunud varandus. Tark juhatas sihile, kus kadunud asjad siis välja lunastati.
Mõnesuguste tseremooniate järele algas viimaks sõit peiu koju. Enne ärasõitu pandi külimit kesktuba kummuli ja peigmees istus selle põhjale. Seni valmistati pruudile uju. Pruut viidi rehe alla kirstu otsa juurde toolile istuma ja pandi talle tanu, müts või uju pähe. Pruut viskas selle ära. See võeti maast ja pandi uueati pruudile pähe. Jälle viskas pruut selle ja kiskus juuksed lahti. Kolmat korda pandi uju pähe. Ei paremat palka ühtegi. Nüüd tegi peig kolm tiiru umber pruudi pää ja asetas uju lõplikult pruudi pähe, öeldes: “Seni olid äti ja memme, nüüd oled minu ja Jumala!” Pruut tõusis selle peale püsti, peig aga pani raha toolile asemele, raha võttis pruut enesele.
Kui kõik ärasõiduks valmis, tõstis peigmees pruudi vankrile või reele asetatud padjule, istus ise kõrvale ja ajas hoost minema. Esimese ja teisekordse ajamise peale ei tohtinud hobune minna, vaid alles kolmandakordsel ajamisel. Ühes peiuga ja pruudiga sõideti peiu koju - kõige ees pruutpaar. Enne ometi sõitis ajumees peiu hobuse ette ja siis kolm korda mööda päeva ümber pulmarongi, selle peale kõlas püssipauk ja rong hakkas laulu saatel liikuma. Olgu juurde lisatud, et niihästi pruudi kui ka peiu kodus palju lauldi, eriti naiste poolt. Tihti laideti lauluga esmalt pruuti ja peigu, siis aga kiideti jälle.
Igale vastutulijale pakuti veel viina, õlut ja leiba, eriti neile, keda peeti nõidadeks või kel arvati olevat kuri silm; pakuti seepärast, et nad ei teeks pruutpaarile kahju nõidumisega. Teel tehti pulmarongile mõnes kohas jällegi takistusi.
Peiu õue jõudnud viskas pruut valgeid paelu maha ja toas raha kerisele. Õues tõstis peig pruudi sõidukilt maha kas pükstele, tekile või kasukale, kust peigmees kandis ta tuppa. Tuppa on veljed jõudnud juba varemini pidama vorstivahti. Vorstid küpsevad kerisel, veljed aga istuvad ahjunurgal laua ees, millel õllekann, viin ja lühter tulega pääl. Keegi ei tohtinud pale nende tarvitada seda tuld ega jooki. Alles pulmaliste tuppa jõudmise järele vabanesid veljed vorstivalvamisest.
Vaheajal jõudis pruudi kirst, veimevakk, pärale. Kirstu pääl istus 4-5 meest. Paar hoost vedasid seda koormat. Väravast ei tahtud kirstu sisse lasta – nõuti passi. Kirstumehed nimetasid kirstu kaubalaevaks, nad andsid passiks viina ja õlut. Siis pääsid nad väravast õue, kust kirst viidi ulualla.
Peiumajas algas varsti söömine, noorpaari ees põles laual küünal. Söömaajal pandi pruudile väike poiss sülle, tähenduseks, et noorikule soovitakse lapsi.
Mõnes kohas viiakse pruut peigmehe kodus igalepoole: lee äärde, kaevu äärde, lauta jne. Igale poole, nimelt aga koldesse ja kaevu, peab ta viskama raha. See oli ohvriks leemehele ja kaevuhaldjale.
Tavalisesti rehe alla tühjendati veimevakk. Selleks kutsuti kõik pulmalised sinna kokku. Kirstu juures seisis noorik kõrvatsenaisega, nende kõrval veli, matt käes, piits peos, lõi piitsaga vastu matti ja kutsus vastu võtma veimi, nõudes veimede eest “valget raha”. Veli ehk peiupoiss võttis veimekimbu piitsa otsa ja ütles: tänavu kahekeisi, tuleval aastal kolmekeisi, hõissa! Siis jaeti veime, nagu: kindaid, sukki, paelu, vöid jne. Tubakakott isale, tasku emale, taskus leidus magusat viina ja muid maiustusi.
Raha noriti pulmalistelt peale juba nimetatud viiside veel muud moodi. Kaussi pandi natuke põhku ja süüdati põlema, öeldi: rahaauk põleb. Rahaaugule ei pääsenud muidu kui pidi hõbe- ja vaskraha viskama tulde. Üksteise võidu käisid pulmalised jällegi oma veeringuid viskamas.
Vanemal ajal üürgas kogu pulmaaja torupill, hiljemini võetud viiulgi appi. Muidugi ei puudunud torupilli ajal noorte tants. Pulma lõpul võttis kink õllevaadi pulga ja kokk kulbi; neil mängiti labajalavalssi ja nad tantsisid vaadipulka ja kulpi kokkulüües märgiks, et aeg lõpetada pulmi. Kolme-, neljapäevaliste või koguni nädalaste pulmade järele sõitsid pulmalised koju raskete päädega, tühjade taskutega ja tihtigi rikutud tervisega.