MIG-15 Lennuk


Tüüp: Hävituslennuk
Tootjad: Mikojan - Gurevitsch
Reisijaid: 1
Pikkus: 10,11 m
Tiivaulatus: 10,08 m
Tippkiirus: 1075 km/h
Lennukaugus: 1200-1,975 km.



Tapal Loode tänava parempoolses metsatukas alusel asunud ühekohaline õppelennuk MIG-15 paigaldati betoonalusele 1970. aastate keskpaiku. Lennuki tähis MIG tuleneb konstruktorite perekonnanimedest Artem Ivanovitš Mikojan (05.08.1905 - 09.12.1970), kes oli rahvuselt armeenlane. Teine konstruktor - Mihhail Josifovitš Gurevitš (12.01.1893 - 12.11.1976) - oli rahvuselt venelane.



Mikojan ja Gurevitš


 

Pärast nõukogude sõjaväe lahkumist Tapalt, 10.05.1993 veeti lennuk Imastu kalakasvatuse territooriumile, kus ta tükkideks saeti ja vanarauda viidi. Seda vaatepilti mäletavad veel mõnedki kohalikud elanikud, kuidas lennukit mööda Paide maanteed ära transporditi. Pärast aastat 2011. lammutati ka postament.



Lennuk MIG-15 Imastu kalakasvatuses enne lammutamist 1999. aasta suvel.


"EOD miin"


2009 aasta alguses pakkus veebel Endel Klaas Tapa VÕK Tagalakeskusest, et EOD võiks tema haldusalas olevast laost vanal territooriumil laost enda käsutusse võtta NSVL aegse õppe-meremiini. Nimetatud pakkumisest sai ette kantud Kaitseväe Demineerimiskeskuse ülemale kapten Janek Zõbinile. Kapten Zõbin andis selle peale korralduse nimetatud objekt tuua EOD(Kaitseväe Demineerimiskeskus - EOD - Explosive Ordnace Disposal - Tööstuslike lõhkekehade hävitamine) kasarmu ette ning luua sellest monument.
Monumendi loomisel oli kaks peamist suunda. Esiteks oli Kaitseväe demineerimiskeskuses selleks ajaks hukkunud kokku kolm kaitseväelast, neist kaks 2007. aastal Afganistaanis välismissioonil teenistuskohustusi täites. Hukkunud kaitseväelastele poldud selleks ajaks märkimisväärset tähelepanu osutatud. Teine eesmärk oli tähistada Kaitseväe Demineerimiskeskus kui üksus. Tapa väeosadel on nimelt traditsioon, et kasarmute ette püstitatakse väeliiki sümboliseeriv mälestusmärk (Tapa uues linnakus Suurtükiväe pataljon II Maailmasõja aegse saksa haubitsaga ja Õhutõrjepataljon 23 mm õhutõrjekahuriga ZU-23). Töid hakati teostama varakevadel ning kõigepealt valati meremiini tarbeks betoonist alus. Töö teostas vanemseersant Rando Raik. Pärast ilma paranemist ja betooni täielikku kuivamist toodi kohale meremiin ning värviti esialgu üleni mustaks. Seejärel avastati, et vanal territooriumil on linnalahingus õppuste käigus osaliselt demonteeritud EW aegne raudtee perroon. Seal vedelevatest kividest laoti EOD miini taha Kaitseväe Demineerimiskeskuse isikkoosseisu poolt sümboolne müür. Veebel Andre Larionov värvis aprillis 2009 miinile kuldse värviga tähed EOD. Sama aasta juunis istutas nooremveebel Jaanus Jürjo kahele poole monumenti valged sirelid milledest üks hävines hiljem lume lükkamise käigus, kuid sai taas asendatud.
Hukkunute mälestustahvlit ei paigutatud siiski mitte õue, vaid Kaitseväe Demineerimiskeskuse vana kasarmu II korruse koridori, juba varem hukkunute mälestuseks seinale asetatud piltide kõrvale. Must mälestustahvel kannab teksti "Põrgu kuulub kangelastele". Lause autoriks oli demineerija nooremseersant Kalle Torn, esimene Kaitseväe Demineerimiskeskuse kaitseväelane, kes hukkus Afganistaani missioonil.
Teine Afganistaanis Sangini orus raketirünnakus hukkunud demineerija oli nooremseersant Jako Karuks.
"EOD miin" on Kaitseväe Demineerimiskeskuse kaitseväelaste poolt vabast ajast ja tahtest hooldatav objekt. Monument asub Kaitseväe territooriumil ning ei ole vabalt külastatav.






26.06.2007 hukkunud Eesti kaitseväelased. Foto "Virumaa Teataja", Tairo Lutter


Moe lennukitiib


Ühest Tapa kandi lähistel toimunud suurimast rahuaja lennukatastroofist jutustab oma mälestused „Virumaa Teatajele“ tolleaegne Moe Piiritustehase direktor Arvo Antropov. Kirja pani loo Aarne Mäe aastal 2010.


Siinne suurim lennukatastroof juhtus Moel


Viimase aja sagedaste lennukatastroofide valguses meenutab „Virumaa Teataja“ siinkandi suurimat lennuõnnetust, mis juhtus Vene sõjaväe transpordilennukiga rohkem kui 30 aastat tagasi Moel.
19.04.1977.a. kandus Vene sõjaväe transpordilennuk teadmata põhjusel maandumisel liiga madalale ning riivas tiivaga Moe piiritustehase korstnat. Üks mootor süttis põlema ja piloot püüdis teist mootorit forsseerides põllul maanduda, kuid katastroofi ta vältida ei suutnud. Lennuväljani oli jäänud alla kahe kilomeetri ... Õnnetuses hukkus 21 sõjaväelast ning seda tragöödiat tuletab meelde õnnetuskohta betoonalusele paigutatud viisnurgaga lennukisaba. Kohe pärast katastroofi piirati ala lindiga, kohale tulid sõjaväe tuletõrje, kiirabi, kuid ajalehtedes sellest ei räägitud.


Kümme korda madalamal


Lennuki kokkupõrget tehasekorstnaga nägi pealt ka piiritustehase direktor Arvo Ant­ropov, kes samal ajal oli Tapalt lõunatamast naasmas. "Käisin Tapal söömas ja tulin just Moele tagasi, kui nägin lennukit, mis lendas kahtlaselt madalalt. Olin parasjagu bussipeatuse juures enne ristmikku ning jäin sinna künka peale seisma - näen, et lennuk sööstab vastu korstnat, kukub sealt nina ees ja rattad ülespoole põllu peale ja plahvatab põlema," meenutas Antropov. Tapa lennurajale suundunud lennuk eksis kõrguses umbes kümme korda, korstna kohal oleks pidanud ta olema 240 m kõrgusel ning tegelikkuses poleks ta kuidagi sellele 32meetrisele korst­nale 24 meet­ri kõrgusel pihta tohtinud saada. Samas oli teada, et korstnat kasutati maandumisel ühe orientiirina. Antropov leidis, et kuna ohvitserid olid minemas puhkusele, võis nende eufooria ka lenduriteni kanduda. "Tapa lennuväli läks remonti ja sealsed hävitajad viidi teistele lennuväljadele, allakukkunud transpordilennukiga toodi piloodid Tapale tagasi, et nad saaksid koju puhkusele jääda. Eks nende meeleolu oli ka sellega seoses vastav, paraku jäi see nende igaveseks puhkuseks," rääkis Antropov. Talle meenus kuuldus, et lennujuhid olevat hoiatanud liiga madala kõrguse eest, kuid piloodid saatnud nad pikalt. Antropovi  sõnul oli lennukis terve polk, kes sai silmapilkselt surma. Isegi sõjatingimustes oleks selline õnnetus harukordne. Tänu piloodi meeleheitlikele ponnistustele suudeti ära hoida veel suurem tragöödia, sest napilt õnnestus lennuk suunata üle majakatuste.


Tööline sai tiivaga pihta


Pärast kokkupõrget kiirustas Antropov tehasesse. Seal selgus, et üks ehitustööline, kes oli katlamaja remontinud, oli vigastada saanud ning saadeti kiiresti Tapa haiglasse. Tema oli ehitajatest ainuke, kel oli kiiver peas. Vigastada sai ta sellest, et lennuki tiib kukkus katlamaja katusele ja sealt edasi, andes ka töömehele hoobi. Kui haiglas küsiti, mis juhtus, vastanud ta, et lennuk riivas tiivaga. Sealt helistati tehasesse, kas peab hullumajja pöörduma või milles asi. Tehase purustatud katlamajakorstna kõrvale tehti metallist korsten, kuid tootmine jätkus kohe ka lühema korstnaga, selleks tuli kasutusele võtta ventilaatorid. Moe puhul oli ju tegemist Eesti ainsa piiritustehasega, mille toodangut kasutas suurim alkoholitootja Liviko.
Mingit kompensatsiooni tehasele ei pakutud, kellelegi ei tulnud see isegi pähe, et võiks aidata korstnat taastada. Nüüd seisab see korsten tulede plinkides oluliselt lühemana. Arvo Antropovil on aga katastroofipilt senini ehedalt silme ees.



Hukkunud Moe katastroofi lendurid







1919 langenud seltsimehed Lehtses


Lehtses asub kogu Eestis ainulaadne mälestusmärk, mis on püstitatud Vabadussõjas „langenud“ seltsimeestele, ehk siis meestele, kes võitlesid meie Eesti riigi loomise vastu. Asub see kivi endise pritsimaja suveaia lõunaserval kuuseheki juures.
1940. aastal, kui venelased olid Eesti okupeerinud, korjati „seltsimeeste“, Eesti vabaduse vastu võidelnute säilmed kokku, toodi Lehtsesse ja sängitati suurte austusavalduste saatel mulda eelmainitud kohas. Kondid korjati kokku teadaolevalt Kuru külast, Patikalt, Käravetelt, Rägaverest ja Kurge põllult. Lauldud ka „Internatsionaali“. Asja organiseeris esimene Lehtse miilits, petserivenelane Ivan Sitin. Räägitakse, et maetud said ühes „seltsimeestega“ ka sea- ja loomakonte, kuna Sitin ei suutnud vahet teha Lehtse ümbrusest kokku korjatud kontidel. Ta ise tunnistas seda! Üks kõnelejaid oli kohalik venelane Fatkin. Paigaldati mälestuskivi, mis ei ole identne praegusega.
Esimene, 1940. aastal kommunistide poolt paigaldatud mälestusmärk kõrvaldati Saksa ajal. 1941. aasta augustis käsutas kohalik omakaitse siinsed kommunismiideede levitajad Tamvere ja Maljutini matmispaika lahti kaevama. Tallinnast toodi kohale seal vangistuses olnud Fatkin. Kirst kontidega võeti august välja, pildistati, peeti kommunismivastaseid kõnesid. Oma eelmisel aastal peetud kõnet sunniti kordama Fatkinil. Seejärel lasti kirst säilmetega auku, valati bensiiniga üle ja põletati, kivi aga kõrvaldati. Arvatavasti kivi lõhuti ja lasti auku.
1951. aasta sügisel korrati 1940. aasta tseremooniat, käsutati kohale Pruuna kooli õpilased ja õpetajad ja paigaldati uus kivi, seesama, mis säilinud tänaseni. Siin on sütitavaid kõnesid pidanud omaaegsed partei- ja komsomolijuhid, külanõukogude ideoloogiatöötajad. Leninlike pidupäevade puhul olid pioneeride külaskäigud siia tavalised, küll korrastustöödeks, küll miitinguid ja aktusi pidama. Mõned olid isegi nutnud, sest mälestus seltsimeestest on ju püha.
Ainulaadne mälestusmärk vabastati muinsuskaitse alt alles 1997. aastal. Praegusajal aga on kivi kuulutatud vabariikliku tähtsusega kultuurimälestiseks.



Harri Allandi pink


12. oktoobril 2015 avati Tapa muuseumi aias pink Harri Allandi mälestuseks. Harri Allandi on insener, koduloolane, Tapa muuseumi rajaja ja Tapa valla aukodanik. Pink avati tema 85. juubelisünnipäeva raames. Kõnet pidasid Tapa muuseumi juhataja Tiina Paas ja Tapa abivallavanem Andrus Freienthal, õnnesoovijaid oli palju. Lina pingilt eemaldasid Tiina Paas ja Andrus Freienthal. Pidulik üritus jätkus muuseumimajas kohvilauas. Harri Allandi pink on praegu esimene ja ainus pink Tapal, mis on pühendatud isikule.