Lehtse mõis


Esimesed teated pärinevad sellest rüütlimõisast aastast 1467, kui ordumeister andis mõisa Hans von Lechtesele, kelle järgi sai mõis ka nime. Arvatavalt kuulus valdus juba 13.saj. Leuderusele. Viitselegaat Balduin taastas Ordu poolt paljaks röövitud ja pimedaks torgatud Leuderuse õigused. 1379 läänistas ordumeister von Lechtesele ja tema järeltulijaile valdusi Harju- ja Virumaal, sealhulgas ka Lehtse. Pärast Põhjasõda kuulus mõis algul Woldemar Otto von Derfeldenile (surn. 1737), kes oli ka Kaelase mõisa mõisnik, hiljem Rosenitele.


Lehtse mõisal on olnud läbi aegade mitmeid omanikke ja maavaldajaid: Leuderus, 1467 Hans von Lechtes, 1469 Hans Bremen, 1662 von Saltza (Barbara von Bremen abiellus Anton Philipp von Saltzaga Orina mõisast, 1688 von Tiesenhausen, 1726 von Derfelden, 1757 von Ungern Sternberg, 1765 von Rosen, 1766 Otto Eberhard von Hoyningen-Huene, 1774 Pilar von Pilchau, 1782 Zimmermann, 1783 von Hoyningen-Huene, 1834 von Mewes, 1840 von Hoyningen-Huene, 1919 parun Friedrich Alexander Georg Hoyningen-Huene.


Nimi Lechts tuleneb 1467 aasta mõisavalitsejast Hans von Lechtesest.


Lisaks kõrval- ja karjamõisatele oli Lehtse mõisa mõisakomplekti osadeks kuivatihoone, pargis asuv pealisehitistega kelder ja ait-kuivati. Peahoone oli kogu ulatuses kellerdatud.,
1780. aastal avati Lehtse mõisas klaasimanufaktuur, kus valmistati mõnda aega pudeleid. 8. märtsil 1837 loovutas Michael Otto Theodor von Huene oma osa Lehtsest, Kurgest ja Arust oma vendadele, erurittmeistrile Nikolai Bernhard Eduard von Huenele ja Paul Georg Fromhold von Huenele 37 206 hõberubla eest. 10. augustil 1840 loovutas Paul oma poole vennale Nikolaile 11 429 hõberubla eest. Kui Nikolai ("vana Hiin") 15. mail 1867 suri, päris mõisa tema poeg Friedrich Alexander Georg von Hoyningen-Huene (1843-1919). Alates 1868 kuni mõisate riigistamiseni 1919 pidas Lehtse mõisa parun Friedrich von Hoyningen-Huene, kes pärast seda lahkus Saksamaale. Ta tegeles lindude vaatlemisega ja omas ainulaadset liblikate kogu. Ta suri Saksamaal 1921.aastal ja toodi tinakirstus rongiga Lehtse raudteejaama. Maetud on ta Ambla kiriku ukse vastas olevale platsile.


Lehtse kõrvalmõisad on Aru (Arrohof) ja Kurge (Kurküll), karjamõisad asuvad Aegviidus (Charlottenhof), Leesis (Leesi, Lesi) ja Tametsas (Tammets). Lehtse mõisa peahoonest on tänapäevaks säilinud vaid torni varemed. Liigendatud suurema hoone ühekorruseline keskosa võis pärineda varasemast ehitusperioodist. 19 .saj. II poole keskel rekonstrueeriti hoone suureks historitsistlikus stiilis ehitiseks. Sajandi lõpul ehitati hoone põhjalikult ümber uusgooti stiilis: selle parempoolsesse otsa lisati suursugune juurdeehitus, millel olid astmikviilud, teravkaaraknad ja võimas viiekorruseline sakmelise rinnatisega torn, mis on osaliselt säilinud tänapäevani. Üksikud säilinud kõrvalhooned on varemetes. Park oli rajatud kahes osas: väike lehtpuupark peahoone umber, teise osa moodustas parkmets. Räägitakse, et kui parun von Huene abikaasa jäi rasedaks, siis oodati kannatamatult poega ja parun lubas poja sünni korral panna Lehtse mõisa torni tippu kuldse muna. Sündis poeg ja mõisnik täitis lubaduse. Poeg suri väikesena, kui ta ronis kõrge pärna otsa, et kuldmuna imetleda ja kukkus sealt alla. Ei Nikolail ega Friedrichil olnud noorelt surnud poega. Alexander Georg von Huenel oli 6 noorelt surnud last, kuigi tema lapsed sündisid 19. sajandi alguses. Nähtavasti on tegemist rahvajutuga, millel pole õiget alust. Praeguseks on mõisahoone peaaegu täielikult hävinud. Säilinud on mõisa keldrid. Eemal põllul on säilinud kuivatihoone. Kaks kilomeetrit mõisasüdamest edelas, Soodla jõe ülemjooksul on kunagise stiilse uusgooti Andi vesiveski varemed.


Lehtses teostas poole sajandi vältel fenoloogilisi vaatlusi liblikauurija Friedrich Hoyningen-Huene (1843 – 1921).
Peale Hoyningen-Huene mõisavalduste kaotamist pandi riigistatud hoonesse elama vaesed vallakodanikud, kuid mõne aja möödudes, kui see polnud enam lagunemise tõttu elamiskõlbulik, paigutati nad mujale.
1934. aastal loodi aktsiaselts, mille tegevus seisnes mõisa ehituskivide müümises. 1939. aastal hävitati peahoone. Praeguseks on säilinud vaid torniosa, on näha varemeis müüritükke ja keldriosa. 2000. aastal käisid Lehtses Hoyningen-Huene pärijad, kes tahtsid endale saada mõisatorni väikese maatükiga, et see restaureerida, kuid vallavalitsusega läbirääkimised ei olevat õnnestunud ning taotlus jäi tegemata.
 

 

Lehtse mõisnike Huenede hauaplatsid Ambla kalmistul 2011:

 

Huenede hauaplatsi üldvaade Ambla kalmistul