Taarausk ja Eesti muinasusk


Ajakirjas "Nädal Pildis" 1936. aastal kirjutab oma artiklis Eduard Laaman:


Taarausk - on see eesti muinasusk? Või saksa "uuspaganluse" mingi teisend?
Nõnda küsitakse, kui aegajalt jälle midagi taarausulistest ja nende usutalitustest kuuldakse. Kui läinud suvel taarausulised Võrumaal oma kokkutulekut pidasid, - see olnud üsna rohkearvuline, - läks kohalik praost M. Heinamägi pealt kuulama ja avaldas siis oma muljed "Eesti Kirikus": "Taarausk tahab olla eesti rahvuslik usk. Ühel koosolekul kuulsin seletatavat Kalevipoega ja lauldavat eesti muinsust käsitlevaid isamaalisi laule. Koosolejais nähti pieteeti. Kuid müstilist ekstaasi, nagu mõnedel lahkusulistel, ei märganud keegi."
Usuliikumise algus on harilikult mähitud salapärasusse. Nii on see ka taarausuga. Ainult nii palju on selge, et algus oli enne, kui Saksa "uuspaganlus" levima hakkas. Sakslastest erinedes pole ka taarausulised endid sidunud mingi poliitilise liikumisega. Nii et tegemist saksa eeskuju teisendiga siin ei saanud olla. Vististi pidi õhus olema midagi, mis mitmeil mail ühesuguseid liikumisi tekitas: Saksamaal "Deutsche Glaubensbewegung", Lätis "Dievturiba", Leedus "Perkunistid" ja Eestis "Taarausk".
Eestis algas asi üsna "erapooletult". Alguses oli - "Pühik". Mingit usulist hõngu kõlas ainult selles nimes. Muidu oli see ringkond kunsti- ja kirjanduserahvast, näitlejaid, ajakirjanikke, poliitika- ja seltskonnategelasi, kes vist Marta Lepa eestvõtul 1919.a. sügisel Asutava Kogu einelaua ruumides koos hakkas käima. Hugo Raudsepp tuletab ka meelde, et heas tujus olles kutsutud ringi omavahel ka "Punikuks". Kas taheti seega osutada poliitilist värvingut või tuntud kodulooma, selle üle ajalugu vaikib. Teada on ainult, et sellest ringist on väljunud suur lahkuminek, ühed suundusid lääne suunas, teised aga vastuoksa, süvenesid rahvusliku omapära, omakultuuri otsinguisse.
Soome professor Kaarle Krohn väitis koguni: soome-eesti muinasusk, nagu rahvaluule tunnistavat, olevat üsna primitiivne surnud hingede kultus. Kõik kõrgemad elemendid olevat seal - laenud läänest, eriti ristiusust. Dr. Luiga arvates olevat isiklikud jumalused eesti muinasusus küll puudunud, kuid mitte sellepärast, et eesti muinasusk oli nii primitiivne, vaid et ta oli arenenud sootuks teisele poole kui lääne usundid, - nimelt ida looduse-kultuse - panteismi poole. (Panteismis puudus jumaluse üks isiksus, vaid kõik - loodus, tavas, kogu universum - oligi jumalus - Muuseumi märge.)
Eriti seisnud eesti muinasusus surnud hingede austamise kõrval ka looduse jõudude austamine tähtsal kohal: muinaseestlane pole mitte ennast üle seadnud loodusest, vaid on end tunnud ühtekuuluvana loodusega.
Näiteks Tallinna Taarausuliste Hiis loeb oma ametlikuks algusajaks 1925. aasta mai kuud.
Vaielusi on tekitanud juba taarausu nimigi. Taarausu uurijad loevad küsitavaks, kas eestlastel Taara-nimelist jumalust üldse on olnudki, ei tunnud ju soome sugu rahvad üldse isiklikke jumalaid.
Läti Hindreku kroonikas seisab, et muistsete saarlaste suurt jumalat on kutsutud "Tarapita", nimi, mida hiljem tõlgitsetud on kui hüüdu: Taara, avita! Taara või Tooru nimetus tuleb ette lääne-eestlaste vanus mälestistes, seal on ta ühendatud neljapäeva pühitsemisega. Seega - vastavus skandinaavia piksejumalale Thorile, kelleks meie Taarat peetaksegi. Ta olevat laen rootslastelt ja nimelt üsna hilisest ajast. K. A. Hindrey on isegi oma uuemas ajaloolises romaanis Taarat meil kujutanud kui suurt rootslaste jumalat, keda viikingid siia kaasa toonud. Huvitav, et soomlased Taarat üldse pole tunnud. Kuid tunnud on teda laplased ja mõned Volga-soome rahvad taevajumalusena.
Teine arusaamatus taarausu nimetuse juures pole enam ajaloolist, vaid usuteaduslikku laadi: kas kujutab taarausk oma jumalust isikuna nagu ristiusk, või jõuna, loodusena, nagu kauge-ida panteistlikud usundid? Taara nimetus eeldab ennem isikut, taarausuliste käsitlustest võiks ennem järeldada panteismi.
Veel läinud sajandi esimesel poolel tulnud kirikuõpetajail Liivimaal võidelda muistse paganausuga: raiuda maha hiisi, kõrvaldada salajasi preestreid, hävitada ohvrikohti.
Kaks rahvast ei saa olla ühte usku, ütlevad taarausulised. Usk ei saa olla rahvusvaheline ega isiklik, vaid ainult rahvuslik. "Usun homsesse päeva. Usun, et homne päev on parem tänasest, kui ise selleks kaasa aitan." See vormel on üks oluline osa taarausuliste usutunnistusest.
Meie, eestlased, teame oma rahva muinasusust õieti üsna vähe ja seegi, mida teame, on meile juba üsna võõraks jäänud.

Tänapäevases Tapa vallas on muinsuskaitse alla võetud arheoloogiamälestistena vaid üks ohvrikivi, mis asub Karkuse külas Kallau talumaadel ja üks hiiekaev, mis asub Karkuse küla Põllu-Metsa talumaadel. Arheoloogiamälestistena muinsuskaitse alla on Tapa vallas võetud aga kokku 40 kultusekivi.