Lehtse mõis ja mõisnik


Lehtse mõis, mis oli suurem ja tähtsam, kui teised Ambla kihelkonna mõisad, anti ordumeistri poolt 1467. aastal Hans von Lechtsele rüütlimõisana. Sealt ka mõisa nimi. 1469. aastal sai mõisa omanikuks parun Hans von Bremen. Rootsi kuningas Johan III kinnitas 7. juunil 1565. aastal Lehtse mõisa koos sinna kuuluvate aladega Hans Bremeni järeltulijale Jacob Bremenile, kellel oli aga vaid üksainus tütar. Seetõttu läks mõis viimase abikaasa Anthon Philip von Saltza valitsuse alla. Saltzade käes oli mõis kuni 1783. aastani, mil mõisa omandas Hoyningen Huenede perekond.
Viimane Lehtse mõisnik oli Friedrich Alexander Georg von Hoyningen Huene (06.05.1843 Lehtses - 02.04.1921 Mecklenburg Brunshauptenis), Nikolai Bernhard Eduard von Hoyningen Huene ja tema naise Friederike Natalie vanim poeg.
Friedrich von Hoyningen Huene õppis 1859-1862 Tallinna toomkoolis. Hiljem õppis ja studeeris Saksamaal. Saanud isalt 1868.aastal päranduseks Lehtse mõisa, jättis ta kerged eluviisid ning asus mõisa majandama. 1919. aastal, kui mõisad parunitelt ära võeti, sõitis parun Huene Saksamaale. Ta suri Mecklenburgis 1921. aastal. Maetud Ambla kalmistule Huenede matmispaika (hauakambrisse) perekonna rahulasse.
Parun Huene oli kaks korda abielus: 21. mail 1868. aastal laulatati ta Agnes Charlotte paruness von Ungern-Sternbergiga, kes aga viie aasta pärast 25-aastaselt tüüfusesse suri. 1883. aastal abiellus ta paruness Alexandra Natalie von Ungern-Sternbergiga.
Lehtse mõisahoone oli kolmekorruseline kivist ehitis. Hoone idapoolsele otsale lasi parun 1887. aastal ehitada 25m kõrguse kivist torni. Torn oli kolmekorruseline, igal korrusel üks avar saal. Mõisahoone lammutati 1932. aastal, torn on säilinud tänaseni. Otsuse mõisa lammutamiseks võttis vastu 1931. aastal Põllutööministeerium.
1896. aastal lasi parun Huene rajada ümberkaudu mitmeid ehitisi, andes selleks maad, ehitusmaterjali või raha. Nii kerkisid Alexandra – kabel Aegviidus (1870), Agnes – hospidal Amblas (1890) ja raudteejaamahoone Lehtses (1870). Nii kabelil kui hospidalil olid paruni mõlema abikaasa nimed, mis näitab, et hooned olid neile pühendatud. Kuna Aegviidugi kuulus sel ajal Lehtse alla, on tema arengus palju Huenedega seotut. Parun Friedrich Hoyningen Huene lasi sinna ehitada esimesi hooneid. Asula saksakeelne nimi tuleneb tõenäoliselt Aleksandri abikaasa Charlotte Dorothea nimest: Charlottenhof.
1913. aastal oli Lehtse mõis koos karjamõisate Leesi, Aegviidu, Aru ja Tametsaga 10 109 tessantiini ehk tiinu (1 tiin =1 0925,4 ruutmeetrit) suur, eraldiasuvad osad 20 303 tiinu suur. Mõisast oli 53 versta (1 verst=1,0668 km) Paidesse, 10 versta Amblasse, 17 versta Aegviidu raudteejaama ja 3 versta Lehtse jaama. Lehtse jaamast mõisa jõudmiseks piisas 10-20 minutist, kui hobused olid vastu saadetud ja sõideti mööda kirikuteed. Vallavalitsus ja vallakohus asusid Lehtse asulas. Tol ajal olid väikesed mõisavallad juba ühendatud ning Lehtse valda kuulusid Lehtse mõis koos Aru mõisaga, Jootme, Moe, Pruuna koos Terakjärve ja Põrikiga, Räsna, Tapa koos Niidu ja Valgmaga. Mõisa piires asus kaks evangeelset –luterlikku vallakooli: Läste külas, õpetaja Jakob Ekemann, ja Läpi külas, õpetaja Jakob Kuuskmann.
Mõisas tegeldi metsamajandusega, küttepuid müüdi Aegviidus. Parun Huenel oli koostatud eraldi metsaseadus. Mõisaaias kasvatas aednik Willem Lääts peale mitmete muude taimede ka viinamarju. Kasvatati tööhobuseid, friisi tõugu veiseid, Yorkshire’i sigu, villalambaid ning kalkuneid, kanu ja parte, itaalia tõugu mesilasi.
Mõisaaladel asus 30 looduslikku järve, sealhulgas tuntud Jussi järved. Osa järvi asus Pruuna mõisa metsades laiali, nii et järve ümbritsev maa kuulus Pruuna mõisale. Seepärast tuli ühele Jussi järvedest ehitatada kaluritele ja järvevahile mõeldud majake veepinna kohale: kaldal puudusid Lehtse mõisa maaomandused. Järvedest püüti hauge, ahvenaid, latikaid, kokri.
Lehtse mõisnik oli tunnustatud looduseuurija ning esimesi fenoloogiliste vaatluste läbiviijaid Eestis. Aastatel 1887-1914 vaatles parun Huene lindude rännet Lehtses. Vaatluse tulemused avaldati 1959. aasta ajakirjas “Ornitologischen Mitteilungen”. Tema liblikakogu oli väga unikaalne. Lehtse parun avastas mitmete liblikaliikide teisendid ja varjatsoonid. Uurimuste tulemusi avaldas ta ühes Riias ilmuvas looduseuurijate ajakirjas. Ta kirjutas oma tähelepanekutest ka raamatuid. Parun Huene rajas mõisa lähedale omapärase loodusliku pargi ning kaarsillad parki läbivale jõele. Parun Huene seadis esimesena Põhja-Eesti mõisatest sisse telefoni Lehtse mõisast Kurge viinavabrikuni ja 1884. aastal sealt edasi Lehtse raudteejaama.
Parun Huene oli teotahteline ja aktiivne aadlik, kes oskas esile seada oma tahet. Samas oli ta aga upsakas, kõrk, auahne, halastamatu, tardunud silmadega, põdes suurusehullustust. Eesti rahva heaolu eest ta ei hoolitsenud. Paruni ilmavaate järgi oli talupoeg loodud selleks, et tõrkumatult teha mõisatöid ja tasuks võtta vastu vaid roppu sõimu. Eestlane oli tööinimene, kes pidi elama ja töötama aadli kasuks. Ta käitus oma töölistega siiski veidi paremini kui ta isa Nikolai von Huene. Oma pojaga polnud ta rahul, sest Otto oli rahvameelsem ja suhtus eestlastesse heasoovlikult. Seepärast ajas parun poja Kurge karjamõisa elama.



Traditsioon mõisnikkude kohta


Traditsioon mõisnikkude kohta on väga puudulik. Mõisnikku nimetati rahvasuus lihtsalt härraks, eesnimesid ei teata, seega ei olnud ka võimalik selgitada, kes Ambla kihelk. asuvaid mõisaid kunagi pidanud. Traditsioon räägib peamiselt viimastest mõisnikkudest, nende vägitegudest või headusest. Eriti rohkesti nimetatakse Lehtse mõisnik v. Huenet, kes üle kihelkonna kuulus oma karmusega.
Jutustaja mäletab Lehtse mõisnikku parun Eduard Huenet (Friedrich Alexander Georg Hoyningen-Huene), kes sündis 6. V 1843. aastal, surnud Saksamaal peale mõisate riigistamist, maetud Ambla surnuaiale. Eduard Huene isa olnud hirmus kuri, poeg aga hea, jumalakartlik, pidanud iga pühapäeva õhtul rahvale maakeeles ettelugemisi. Tal olnud ka lossis pool arsti tuba olemas, kus haigeid ravitsenud. Vaestele annud isegi rohtusid ja tarbe korral saatnud arsti juure. Jutustajale annud ka silmarohtu, millega praegugi ümbruskonnas silmi ravitavat.
Lehtses olnud ka Huenede Selts: iga suguvõsa liige pidanud abiellumisel maksma 500 rbl seltsi kassasse, millistest summadest makstud vaesenemise puhul suguvõsa liikmetele pensioni. Lehtse härra olnud nimetatud seltsi president, kus ka iga 3 aasta järele koos käidud seltsi asju korraldamas.
Eduard v. Huene asutanud Amblasse haigemaja 1879 aastal, mis olnud tema esimese abikaasa käsk.
Lehtse mõisnik olnud haigetele, hädalistele, leskedele ja vaestele abiks, neid arstides ja rohtu andes, tarbe korral koguni arsti juurde saates.
Lehtse mõisniku isa - vana Hiin (Hoyningen-Huene) - olnud väga karm, käinud rahvaga toorelt ümber.
Vana Lehtse Hiin (Hoyningen-Huene) läinud alati kõps-kõps talli peksu vaatama, proua nutnud toas, härra olnud aga hirmus verejanuline. Tallist tagasi tulles aga äiganud ja oiganud - vist olnud patt südamel. Kui Hiin (Hoyningen-Huene) ära surnud, olnud madu puusärgi kaanel, kadunud sealt alles õpetaja tulles, kirikumehe seletuse järele.
Lehtse härra parun Huene olnud kiriku eestseisja ja seega koolide ülevaataja. Olnud väga vanameelne mõisnik, keelanud koolides kõnekoosolekud ära. Sel ajal peetud koolimajades ka jutlusi, mida jutustaja tarvitanud kõnede pidamiseks. Huene keelanud ka jutlused ära. Jutustaja pidanud aga edasi, millel ka suuremaid tagajärgi pole olnud, sest inspektor olnud viimase poolt.
Pruuna mõisnik kindral parun Eduard Dellingshausen (sündinud 1857 aastal, surnud 1915. aastal) olnud väga õiglane ja vastutulelik mees, kõik mis võtnud või teha lasnud, maksnud kinni. Rahvaga saanud hästi läbi.
Traditsiooni järele põlvenevat parun Dellingshauseni suguvõsa talupoja seisusest Saaremaalt Teljeotsa kohalt. Esivanem, keda Teljeotsa Jaaniks hüütud, olnud ilus külanoormees ja tubli poiss. Kord keisrinna Katariinaga kokku puutudes meeldinud noormees viimasele ja ta tõstetudki rüütliseisusesse ja antud paruni tiitel.
Pruuna mõisat olevat Dellingshausenid pidanud 3 põlve: I Friedrich Adolph von Dellingshausen - surnud 1839. aastal; II vist ka Friedrich von Dellingshausen; III Eduard Dellingshausen (sünd. 1857. aastal, surn. 1915. aastal).
Kuru, Jootma, Räsna ja Uudeküla mõisa omanik Carl von Maydell olnud kihelkonna parim mõisnik. Tema kõige pahem sõna olnud: „Paikene, paikene,” kui keegi midagi halvasti teinud. Tema õed olnud misjonitöö toetajad ja edendajad.
Koigi mõisnikud von Kursellid olnud väga kurjad. Vana Kurselli isa (vist August von Kursell) olnud nii kuri, et pole lasknud tütreidki mehele minna. Mõisavaimud pidanud kandma suuri kive ja tegema mõisa põldude ümber kiviaedu.
Linnapää kindral Baumgarten sõnanud iga väiksemagi asja pärast: „Sa kuradi lurjus, sa kuradi lurjus.”
Käravete parun Wrangell olnud ka tubli mees, söönud ühes lauas lauljatega, kes talle mõnikord lauluga meelehääd tegemas käinud.
Töö juures olnud Käravete Wrangell aga väga nõudlik, käinud veel 27 aastat tagasi mööda põldusid sõnades töölistele: „Noppige kärmemalt, noppige kärmemalt.”
Jäneda mõisnikkudest mäletab traditsioon Aleksander von Benckendorffi, kes 1907/8. aastal surnud, siis poeg Hermann von Benckendorff kuni 1910. aastani, siis vend Joan (Hans), kes Eesti sõja ajal mõrtsuka ohvriks langenud.
Aleksander von Benckendorff olnud tubli mees ja viimastel aegadel rahva poolt. Noores eas olnud aga väga karm haagikohtunik. Nõudnud talumeestelt teda kohates mütsi maha võtmist. Kord talumeest mütsis kohates karjunud: „Võta müts maha, võta müts maha!” Mees võtnud mütsi pihku, keeranud käes ringi ja lausunud: „See mu oma müts, maksab oma raha,” ning pannud mütsi uuesti pähe.
Prümli mõisnik Wessentrick olnud sõjamees, nõudnud et talupojad lühidalt ja selgelt räägiks. Mõisas olnud kroonu magasiait, kus vahid öösel valvamas olnud. Hommikul pidanud üks vahtidest härrale ette kandma järgmiselt.
Härra küsinud: „Kas nahklapp oli naelaga?” (Nahklapp luku ees.) Vastus: „Jah, nahklapp oli naelaga.” „Kas pitsat oli paelaga?” „Jah, pitsat oli paelaga.” Kes kogelenud, saanud vastu pääd.
Rava mõisas olnud kord väga kuri proua, keegi Stackelberg. Proua pannud vaimudele krapid kaela, et siis kuuleks kui tööd tehakse, sest krapid liikudes helisevad. Vaimud olnud aga targemad ja liigutanud ainult krappe, tööd pole aga teinud.
Rava mõisas antud XIX sajandi teisel poolel talurahva seadusi välja.
(Tekst pärineb: haldjas@folklore.ee)
(Teksti parandatud)


Loo Lehtse mõisahärrast ja tema pojast pani kirja Anneli Aasmäe:
Saatuslik kuldmuna


„Kui meile nüüd poeg sünnib, siis lasen torni tippu panna ehtsast kullast muna“, tõotas Lehtse mõisnik Friedrich oma raskejalgsele naisele. Oleks ta ainult teadnud, mida see lubadus endaga kaasa toob.
Lehtse mõis oli hiljuti saanud endale uue kuue. Senine ühekordne peahoone oli põhjalikult ümber ehitatud ning täiendatud viiekordse neljakandilise torniga, mille tippu krooniv sakiline rinnatis meenutas keskaegset kindlust. Silmatorkav häärber ajas parun Friedrichi rinna uhkusest kummi. Peale mõisahoone ja seda ümbritsevate rikkalike valduste oli tal põhjust praalida ka oma nägusa naise Alexandra ja kolme ilusa tütrega. Agnes, Frieda ja Anna olid isa silmaterad, viisakad ja kombekad, ning mehel oli kaunitaridest järeltulijate üle tõeliselt hea meel. Kuid lõplikust täiusest oli siiski midagi veel puudu. Poeg. Friedrich polnud harjunud, et tema tahtmised täide ei lähe. Alati läksid. Nii ta ei imestanudki, kui Alexandra ühel pimedal talveõhtul salongis kamina ees talle teatas, et on taas lapseootel. Mees juubeldas. Muidugi ei saanud ta kindel olla, et tulemas on poisslaps. Ent sisimas lootsid nad seda mõlemad.
Alexandra pani hoolega tähele ka kõikvõimalikke märke ja endeid, millele vanemad naisterahvad agaralt tema tähelepanu juhtisid. Kui tütreid kandes oli Alexandra lakkamatult piinelnud kehva enesetunde ja isu puuduse käes, siis sedapuhku tundis ta end suurepäraselt ja tahtis süüa isegi öösiti. Tütreid oodates oli naise näonahk kattunud inetute vistrike ja lööbega, kuid nüüd oli ta jume klaar ning veatu – seegi pidi pojale viitama, sest tüdrukud võtavad emalt ilu endale. Kõhu kohal nööriga hoitud kuldsõrmus hakkas seal liikuma viisil, mis samuti tähendas poisslast. Ning tagatipuks oli Alexandra salamisi kohaliku maatarga juures käinud, kes mingeid nõiasõnu loitsides oli perele samuti poega lubanud.
Mida kaugemale rasedus arenes, seda suuremaks Friedrichi unistused muutusid. Mees kujutles, kuidas ta kord poja ratsutama õpetab ning mismoodi nad kahekeisi välismaale reisima sõidavad. Tema pojast pidi saama tark ja auväärne mees, seega tuli talle kindlasti mõnes Saksamaa koolis head haridust anda.Ühel päeval saab poeg endale aga enamiku Friedrichi valdustest koos kõige sinna juurde kuuluvaga ning viib isa elutööd igati väärikalt edasi. Lehtse paruni plaanide hulka mahtus ka lubadus poja sündimise puhul häärberi torni tipp ehtsast kullast valmistatud munaga ehtida – see pidi kogu ümbruskonnale märku andma, kui õnnelikuna ta ennast tunneb.
Sügisel sai selgeks, et kõik märgid ja ended läksid täppi. Alexandra tõi ilmale priske poisslapse, kes karjus juba oma esimestel elusekunditel nii valjusti, et tema kolm õde tõmbasid näo valulikult krimpsu. „Ma arvan, et selle vennaga saab meil raske olema,“ nentis Agnes, õdedest vanim, elutargalt. Aga vastsündinu vanemad olid seevastu üliõnnelikud ning Friedrich pidas kuldmuna puudutava lubaduse osas sõna. Ta tellis Revali parimalt kullassepalt paraja herilasepesa suuruse muna, mida üksinda oli raske käeski hoida. See siras ja küütles toretsevalt igas suunas. Kuldmuna kinnitati kõrgele tornitippu ja nii paistis  see ümbruskonnas liikujatele juba kaugelt silma. Pesamuna Hermann kuulis varakult, et hiilgav muna oli just tema jaoks üles seatud. Ta sibas tihti mõisa sissesõidutee otsa, kust tornitipp kõige paremini näha oli. „Miks see kuldmuna nii pisike on?“ uuris Hermann isalt. „Nagu mõni sipelgamuna!“ „Siit kaugelt see ainult paistab väiksena,“ vastas mõisnik.“Tegelikult on see muna isegi minu peast suurem.“ „Ma tahan seda lähemalt näha, muidu ma ei usu,“ kortsutas poiss laupa. „Lähemale me kahjuks ei pääse,“vangutas isa pead. „Torni katusele võib minna ainult hädavajadusel, muidu on seal liiga ohtlik.“
Hermann ei jätnud jonni. Ta hiilis torni viimasele korrusele ja lõgistas katuseluuki, kuid see oli kindlalt lukus. Poiss püüdis isa tagant võtmeid näpata, ent need üksikud, mis tal õnnestus kätte saada, ei mahtunud isegi luugi lukuauku, lahtikeeramisest rääkimata. „Aga ma pean seda uhket muna lähemalt nägema,“ otsustas Hermann. Ta armastas palju ringi joosta, kõike uurida ja igale poole oma nina toppida. Puude otsa ronimine oli üks tema lemmiktegevusi ning kõik mõisapargis kasvavad puud, mille madalal asetsevad oksad tema keha vähegi kannatasid, olid ammu järele proovitud. Nii avastas Hermann ühtäkki, et kõrge torni kõrval, vaid paar sammu sellest eemal sirguva pärna latv ulatub munast mitu küünart kõrgemale. Sealt võiks päris hea vaade avaneda...
Aga pärna tüvi oli alt täiesti sile ja väike poiss ei suutnud seda mööda kuidagi üles ronida. Kätes oli veel liiga vähe jõudu. „Pean veel umbes ühe aasta kasvama – siis olen tugevam ja jaksan ronida,“ mõtles Hermann. Järgmise aasta möllas ta agaralt ringi, tegi ohtralt pisikesi ja sekka suuremaidki pahandusi, lõhkus õdede mänguasju ning ajas neid oma koerustega vihale. „Ta on ju poiss,“ sõnas Friedrich alati vabanduseks, kui keegi Hermanni käitumise peale kaebama hakkas. Muidugi oli kauaoodatud pesamuna ka piisavalt hellitatud ja oskas seda oma tahtmiste nimel osavalt ära kasutada, ent õelust ega kurjust temas siiski ei olnud. Isegi õed tundsid oma kohati tülika väikevenna üle sisimas suurt rõõmu.
Aeg möödus kiiresti ning ühel päeval proovis Hermann taas pärna otsa ronida. Ikka osutas sile tüvi talle vastupanu. Poiss oli pettunud. „Aga kui leiaksin kuskilt redeli, siis ulatuksin sellega alumiste oksteni,“ mõtiskles ta ülespoole vaadates. „Sealt edasi ronida on juba tühiasi.“ Hermann lippas aida juurest tõllakuurini, tõllakuurist valitsejamajani, valitsejamaja juurest laudani, luda juurest meiereini, meiereist viinaköögini ja sealt triiphoone juurde. Triiphoone najalt ta pika redeli leidiski – ilmselt oli kärner selle sinna jätnud. Redel pulkipidi käes, vantsis poiss pärna manu tagasi. Ta jälgis, et keegi tema tegevust ei märkaks, seadis redeli paika ja hakkas ronima. Viimasele pulgale jõudnud, jaksas ta end kenasti pärnaoksale vinnata ning edasine teekond jätkuski mööda oksi. Kohati osutusid need küll ohtlikult peenikesteks ja habrasteks, ent Hermann teadis, et siis tuleb jalg panna võimalikult tüve lähedusse. Seal on toetuspind tugevam. Ronides kiikas ta aegajalt ka ülespoole, et näha, kas tornitipp on veel kaugel. Viimase korruse aknaga kohakuti jõudes mõistis poiss, et on peagi sihtkohta jõudmas. Veel paar oksa ning ta näebki uhket kuldmuna, mis tema auks aastaid on säranud.
Järsku pani ootamatu tuulehoog pärna ladva kurjakuulutavalt õõtsuma. Hermann pigistas käed tüve ümber tugevamalt kokku ja tundis, kuidas hirm tasakeisi naha vahele puges. Õnneks jäi õhk taas vaikseks ning poiss küünitas ülevalt veel üht oksa haarama. Paraku andis oks valju raksatusega järele. Hermann kaotas tasakaalu, kobas käega veel korra õhus ning prantsatas torni ja pärna vahelist õhukoridori mööda langedes vastu maad. „Mis kisa see oli? Frieda? Anna?“ jooksis Alexandra ehmunult häärberist terrassile. Kolme tütart enda kõrval nähes taipas naine, et ebatavaliselt hele hääl pidi tulema hoopis poja suust. Ta märkas pärna najale asetatud redelit ja varises sealsamas minestunult kokku. Kogu pere elu muutus sekundiga hoopis teiseks. Sügavas leinas piinlev Friedrich laskis selsamal päeval kuldmuna tornitipust maha võtta ja lähedalasuvasse Rabassaare sohu uputada. Rahal, väärtasjadel ega muul välisel toredusel polnud mehe silmis enam mingit tähtsust. Ka mõisahoone ja park jäid õnnetusest saadik hooletusse ning kurvastasid kõikide pilku.
Tänaseks on Lehtse mõis peaaegu täiesti hävinenud. Alles on veel vaid keldrid, üksikud müürijupid ning kõrge neljakandiline torn, mille tühjadest aknaorvadest kadunud Hermann ammu aega tagasi looturikkalt mööda turnis.