Vallamaja - vanim maja Lehtses


Vanim maja Lehtses on endine vallamaja. Lehtse mõisa parun Friedrich von Hoiningen Huene oli teotahteline ja võimuahne mees, kes tegi palju Lehtse arengu heaks. Nii seadis ta sisse esimesena Eestimaal telefoniühenduse oma mõisa ja Vedruka pooljaama (esimene Lehtse puust jaamahoone praeguse ülesõidu lähedal) vahel ning finantseeris osaliselt tollase jaamahoone ehitust, ikka selleks, et jaamale saaks tema mõisa nimi „Lehtse“. Ka lasi ta ehitada valla-ja kohtumaja, et need oleksid mõisale võimalikult lähedal. Parun Huenel oli võimalusi ja oskusi moodustada 1892/1893.a. valdade reformi tulemusena Lehtse vald. Paruni ehitatud vallamaja on alles tänase päevani.



Lehtse vallamaja



Lehtse Vallamaja


Lehtse raudteejaam


Paldiski-Peterburg raudtee valmis 1870. aastal. Tallinnast Tapani oli algselt vaid kaks jaama – Raasiku ja Aegviidu. Hiljem avati Jäneda mõisniku palvel reisijate platvorm Jänedal ning natuke hiljem (1876. aastal) Pruuna ja Lehtse mõisa piirile, praeguse ülesõidu lähedal. Esimene, puust jaamahoone valmis 1878. aastal ja peatuse nimeks oli “Vedruka” pooljaam. Esimeseks jaamaülemaks sai Eduard Porrmann. 1884. aastal seati sisse telefoniühendus Lehtse mõisa ja raudteejaama vahel.
Esimene jaamahoone hävis tulekahjus 1890. aasta paiku. Oli vaja uut hoonet. Siis olla Lehtse ja Pruuna parunid ärbelnud omavahel, et kelle mõisa maadele ehitatakse uus raudteejaam, selle mõisa nimi jaamale jääb. Lehtse parun Huene oli võidukam, ta finantseeris raudteejaama ehituskulusid ja nimeks jäi Lehtse. Kuni uue hoone valmimiseni kasutati aga selleks tänaseni säilinud praeguse jaama juures asuvat raudtee maja, mis oli ühtlasi jaamaülema elumajaks.
Uue hoone vundamendi ehituseks saadi paasi kohalikust paemurrust, mille kaevandamise süvised on siiani hästi jälgitavad raudtee ja manatee vahelisel alal. Projekteerijaks olnud parun Huene vend, Tallinn-Peterburgi raudteeliini rajamisel töötanud ehitusinsener. Hoonele paigaldati 1897. aastal reeperimärk (kõrgus merepinnast 89,997m), mille järgi on arvestatud kõrgused kõigile Lehtse kruntidele ja ehitistele. Jaamas on asunud lisaks piletimüügile ka elektrisaua-süsteemi seadmed, pöörmete ja signaalide juhtimispult (1962-1991), samuti telefonikeskjaam ja postkontor. Seinal oli suur nägus termomeeter, rongide ärasaatmist kuulutati uhke malmist kella löökidega.
Uus jaamahoone ehitati põhiliselt 1895. aastal, sisse õnnistati 1896. aastal. Jaamahoone on säilinud tänaseni. 1989. aasta lõpul tunnistati Paide Rajooni Täitevkomitee otsusega Lehtse jaamahoone arhitektuurimälestiseks.
23. mail 1991. aastal hakati ekspluateerima uut raudtee paaristee lõiku liinil Aegviidu-Lehtse, 25. mail koliti aga vanast päevinäinud jaamahoonest uude, kus asus ka uuem moderniseeritud pöörmete ja signaalide tsentralisatsiooni juhtpult. See isevärki ehitis on samuti tänapäevaks unustatud. Lehtse raudteejaama perroonid on uute ootepaviljonidega valmis saanud 2011. aastal.



Lehtse raudteejaam eelmisel sajandivahetusel, umbes 1900


Lehtse kogudus ja palvela


Raamat “50 aastat apostlite radadel” kirjutab:”1889.a. 29. septembril tuli Abram Ernesaks Rummust Lehtsesse, Ojakülla, Aarni tallu jumalasõna kuulutama. Et vastuvõtt oli soe, töötas vend Ernesaks Lehtses mihklipäevast kuni kolmekuningapäevani väikeste vaheaegadega. Jõulupühade ajal puhkes tõsine ärkamine, nälg jumalasõna järele oli suur. Palju inimesi tuli päästmisele. Noorim päästetu oli 7 aastane ja vanim 50 aastane.”
Lehtse koguduse alguseks võib lugeda 1890.aastat, millal toimus esimene ristimine. Esimesed liikmed kuulusid Rummu kogudusse, 1909.aastal moodustati Rakvere koguduse Lehtse osakond. 8.detsembril 1911.a. tehti esimene korjandus oma palvela ehitamiseks, millele lisandus hiljem veelgi raha, kuid maja ehitamine venis. 10.augustil 1921.a. tehti uus otsus palvele ehitamise küsimuses. Asukoha osas olid ettepanekud Gustav Mühlbergilt Peetri talust, Jakob Berendsenilt Nilgu talust ja Nikolai Koolmannilt Pikamardi talust. Sobivaimaks kohaks leiti olevat Nilgu talu maa. Peremees eraldas kogudusele raudtee äärest 455 ruutsülda maad ja juba 5.mail 1923.aastal panid Johannes Hiob ja Gustav Võrk ristikivid platsile. Palvele avamine toimus 9. novembril 1924.aastal. Hiljem on palvelele teostatud juurdeehitus ja tehtud mitmeid remonditöid.



Lehtse baptisti koguduse palvemaja, foto umbes 1930



Lehtse palvemaja 2013


Lehtse rohupood - apteek


Lehtse apteegimaja valmis 1933. aastal. Maja peremees Heinrich Toss, Lehtse esimene konstaabel (1923-1940) üüris osa majast Aegviidu apteekrile Aleksander Lallbergile, kes avas selles rohu- ja värvikaupluse. Kauplus varustas valmis arstirohtudega nii Jäneda velskripunkti kui ka Lehtse rohupoodi. Kaupluseteenijaks jäi perenaine Henriette  ja oli seda kuni venelaste tulekuni 1940. aastal. Kui peremees 14. juunil 1941 arreteeriti ja koos teiste Lehtse ärksamate meestega küüditati, tuli ka kodusest ametist loobuda. Vähe sellest, et maja natsionaliseeriti alusetult, tõsteti ka perenaine koos perega oma majast välja.
Endises rohu- ja värvikaupluses avati 1948. aasta märtsikuus Tapa Apteegi I grupi apteegipunkt. 1957. aasta mais sai apteegi juhatajaks Õie Jõgiste-Pürgla. 1. jaanuarist 1963 muudeti vahepeal Lehtse I grupi apteegipunktiks saanu iseseisvaks apteegiks ja juhatajaks jäi endise punkti juhataja, kes töötas sellel ametikohal kuni märtsikuuni 1973. aastal. Tema ettevõtmisel rajati neil aastail korralik kummeli ja piparmündi istandus ning aidati kummelikasvatust alustada ka Lehtse koolis.
Esialgu oli apteegil ainult üks ruum, hiljem saadi oma käsutusse teine tuba, kus tehti kapitaalremont. Apteek sai endale eraldi assisteerimis- ja laoruumi, ehitati sisse veevärk ja kanalisatsioon. Siis oli juba võimalik destilleerida vett.
Tänapäevaks on Lehtse apteek oma töö lõpetanud.



Lehtse apteek Rägevere teel


Turbatööstus


Voldemar Otsa ja Marie Rohtla mälestusi Lehtse turbatööstusest:


Lehtse turbatööstuse asula tänapäevases Rabasaares oli omal ajal äärmiselt erandlik ja omapärane kogu oma eksisteerimise aja vältel.
1920. aastate ringis tegutsesid AS Kungla ja A. Rohusaare AS turbatööstuse alal. 1936. aastal hakkas AS Eesti Turbatööstus Lehtsesse turbatööstust rajama, mis sai üheks suurimaks Eestis. Samal aastal pandi maha raudtee. Rööbaste laius oli 750 mm, igal liipril aastaarv “1936”. Kogu ehitusmaterjal toodi kohale raudteed mööda. Ehitati jõujaam, saun, barakid (esialgu 5). Planeeriti Läste ja Rebase rabaväljad. Tööd alustas 7 pressi, neist 2 Lästel. Petserist tulid brigaadid, 15 meest ja 5 naist, kokku 20 töötajat. Töö käis kahes vahetuses, kümne tunni kaupa. Motorist oli eraldi tööstuse poolt. Osa mehi tõstis karjääris turbamassi elevaatorisse, teine osa võttis väljal 4 turbapätsi pikkuse märja lauatäie (lindil) vaierilt maha. Kui oli vilets brigaad, vahetati see välja, kuid sama brigaad võis püsida ka aastaid. Kuivav turvas laoti algul “viide”, kui juba kuivanud, siis “kahtekümmend viide”. Seejärel aunatati ja veeti vagonettidega Lehtse laoplatsile. 1939. aasta augustikuu tuulise ilmaga põles maha enamus raba tööliste barakke.
1950. aastatel olid tööstusel küll autod olemas, aga garaaž paiknes Lehtse raudteejaama taga. Seda sellepärast, et kogu ühendus muu maailmaga käis ainult raudteed mööda. Väga suuri materjalikoguseid sel ajal arvatavasti ei liikunud, aga oli kinnine väike vagun, kuhu kaup jaama juures laaditi, “rabas” lükati vagun lao ette ja kaup laaditi maha. Samuti käis ka kaupluse varustamine. Kauplusel oli oma vagun. Jällegi kooperatiivi kaubaauto laadis vaguni täis, vedur tõi selle ära ja lükkas kaupluse taha raudteele. Kauplusel oli veel eraldi väike raudteejupp suurest raudteest trepini ja sellel liikus väike raudteeplatvorm – “rullik”.
1955. aastal toodeti kütte-tükkturvast ja alusturvast. Kogu tootmine oli jagatud kaheks piirkonnaks – Rebase ja Läste raba. Rebase rabas toodeti I ja IV väljal ainult kütteturvast, III väljal nii kütte- kui freesalusturvast. II väli oli selleks ajaks juba välja töötatud ja liidetud III väljaga. Peale selle oli veel samblaväli, kus lõigati pätsalusturvast. I väljal töötas bagermasin ühe lintimismasinaga. Ekskavaator tõstis turba pressi kolusse. Pressis segati turbamass läbi ja see liikus mööda transportööri lintimismasinasse. Lintimismasin sõitis mööda kuivatusvälja, lastes suudmikust välja turbalindi - 4-5 turbapätsi reas. Pöörlev ketas lõikas turbalindi pätsipikkusega tükkideks. III ja IV väljal töötas ekskavaatormasin kahe lintimismasinaga. See oli juba tehniliselt samm edasi. Turba kaevandamiseks karjäärist liikus hulgakopaline kett, mis massi pressi viis. Edasi oli turba teekond sama, aga kuna komplektis oli 2 lintimismasinat, siis sai press töötada ilma seisakuteta.
Alusturvast toodeti III väljal freesturbana. Seal töötas üks komplekt masinaid - kõik roomiktraktori järel veetavad. Freesiga purustati kõigepealt raba pinnalt õhuke kiht. Seda kihti liigutati kuivatamiseks pöörajaga mõned korrad, olenevalt ilmadest ja kuivamisest. Kui leiti turvas juba piisavalt kuiv olevat, asus tööle vallija. Roobitaolised sektsioonid tõmbasid turba väikestesse, 20-30 cm kõrgustesse vallidesse. Koristusmasin liikus mööda valli ja väikesed kopad viisid turba koguja punkrisse. Punker mahutas 10-12 kuupmeetrit. Täis punker tühjendati liikuva põhjalindi abil auna juurde hunnikusse. Piki auna liikus aunataja ja lükkas pika noole küljes olevate labadega turba auna.
Nn. samblaväljal toodeti alusturvast käsitsi labidaga pätsturbana. Selleks oli väli jagatud karjäärideks. Karjääris lõigati kogu turbakiht kuni põhjani välja, pätsid visati karjääri servale ja laoti seal kuivama. Tavaliselt keerati need veelkord ümber ja siis kas veeti auna või laaditi kohe vagonetti ja veeti pallimisvabrikusse.
1955. aasta detsembris puhkes tulekahju tööstuse kõige uuemas - 3-korruselises elamus ja see põles täielikult maha. 1958. aastal valmis 8-korteriline maja kontori kõrvale, pärast seda enam raba-asulasse maju ei ehitatud. 1959/1960. aastal valmis esimene turbatööstuse elamu Lehtse raudteejaama taga – tulevasel Uuel tänaval. 1959. aasta juunis süttis kurja käe läbi alusturba vallimise vabrik. Uus vabrik ehitati Lehtse raudteejaama juurde. Peale 1975. aastat toodeti Lehtse rabas väetisturvast, Pruuna ja Tapa rabas alusturvast. Kasutusele tulid pneumaatilised kogumismasinad.
Et hooajalisust vähendada, hakati peale turba tootmise otsima muid töid. Üks suurem ettevõtmine oli liiprite valmistamine ja immutamine. Puidutöökojas valmistati kappe, laudu, kelgulippe. Mõnda aega keevitati kilekotte. 1970. aastal hakati esimestena Eestis valmistama täispuhutud tooteid. Madratsitele lisandusid padjad, päästevestid. 1974. aastal hakati õmblema auto ohutusrihma detaile. Peale 1980. aastat valmistati päevavarje.
1978. aastal otsustati raudtee likvideerida. Paide - J. Jaani - Lehtse liinibuss sõitis algul 3 korda päevas Raba asulani. Sõite järk-järgult vähendati, kuni 1992. aastal likvideeriti see liin.


Lehtse kandis on kolm turbaraba: Läste (turbakihi paksus 3,4 m), Rebase (3,2 m) ja Pruuna (6,0 m). Siin on toodetud nii allapanu-, kütte- kui väetisturvast. Esimesi katseid alusturba tootmiseks tehti juba 1907. aastal, kui kohalikud talunikud seda oma tarbeks kasutama hakkasid. Esimene turba tarvitajate ühisus, mis oli ühtlasi esimene kogu Põhja-Eestis, loodi 1909. aastal. Turbatarvitajate ühisuse asutamise ja turbatööstuse rajamise võimalikkuse üle Lehtses arutleti juba 30. novembril 1908. aastal Lehtse Hoiu- ja Laenuühisuse avamiskoosolekul. Leiti, et küttepuude hinna kallinemise tõttu võiks hakata lõikama nii kütteturbaid kui ka aluspanuturvast, mis heade põllurammu omaduste tõttu ühtlasi ka põlluviljakust aitab suurendada.
1909. aasta augustis teatas ajaleht Postimees juba ka Lehtse talumeeste turbatarvitajate ühisuse tegevusest: „Turbatarvitajate ühisus on vististi esimene sellesarnane Tallinnamaal. Teatud ringkond põllumajandusseltsi liikmeid ja põllumehi astusivad kokku, laenasivad hoiuühisusest raha ja ostivad siis tüki turbaraba. Palgalised lõikavad ja kuivatavad turbad ära ja need veetakse vabrikusse, kus turbaveskiga ära jahvatatakse. Piimatootjad viivad turbamulla koju, kus sedaviisi loomadele aluspõhuks tarvitatakse. Turba hoidmiseks on kuurid ehitatud."
Järgmine teade turbatootmisest räägib, et OÜ Lehtse turbavabrik asus Läste rabas, mis oli hästi kraavitatud ja planeeritud. Turbakihi paksus oli 2-3 meetrit.
Turba kvaliteet oli hea. Vabrikus töötas viis Fr. Krulli vabrikus valmistatud elevaatorpressi, mis töötasid igaüks oma lokomobiili jõul. Toodangu väljavedu toimus hobustega, edasi raudteed mööda, vabrikul oli oma vedur, samuti tööliste majad.
1925. aastal lõpetas Lehtse vabrik tegevuse, kuna kütteturvas ei suutnud konkureerida odava ja massiliselt turule paisatava küttepuuga. Tekkis enam kui kümneaastane vaheaeg turba tootmises, mis taastus 1936. aastal, kui riik lõi ettevõtte „Eesti Turbatööstused LEHTSE TÖÖSTUS".



Piimaühistu


1903. aasta suve lõpul asutasid paarkümmend Lehtse talumeest piimaühistu. Kuna oma meiereid veel polnud, veeti piim kaubastamiseks Peterburi. Kavatseti ehitada korralik kivist tootmishoone mõõdetega 9x5 sülda ja lisaks ka kõrvalhooned. Kuigi liikmeilt kasseeriti 50 rubla ja mõni andis ka rohkem – kuni 500 rubla, jäi saadud summa siiski liiga väikeseks ja uusehitusest tuli loobuda. Selle asemel osteti Lehtse mõisnikult raudteejaama läheduses asuv puumaja paari vakamaaga, tehti juurdeehitus, osteti pruugitud aurukatel ja palgati meier 45 rubla eest kuus (tollal hea palk). Piima laekus kuni 2000 toopi päevas, nii et 1903. aasta novembri algusest järgmise aasta septembri lõpuni märgiti sissetulekute lahtrisse kokku üle 10 000 rubla. Ajakirjanduses nimetati ettevõtet “ühisuse võivabrikuks”. Kõige puhtamal kujul ei pidanud ühistegelik tootmisorganisatsioon siiski sellisel kujul kaua vastu. “Postimees” avaldas 20. juunil 1907. kuulutuse, milles otsiti rentnikku Lehtse ühismeiereile, kuhu laekub aastas 250 000 toopi piima ja kus on täielikud või- ja kohupiimamasinad, mis töötavad aurumasina abil.
Esimeseks rentnikuks oli P. Kaasik, järgmiseks meier J. Jõhvikas. Kõik läks üsna rahuldavalt kuni jaanipäevani 1910. aastal., mil meierei pööningul tuli lahti pääses ja maja maani maha põles. Puudusid tulekustutusvahendid.
Ühistu kassapidaja lohakusest olid kindlustusmaksud tasumata ja kindlustusselts ei hüvitanud kahju.
Lehtse ei jäänud siiski meiereita. Kohalik kaupmees ehitas oma krundile kähku uue meierei ja võttis ametisse J. Jõhvika. Piima laskis ta kokku osta ühel mehel, kes selleks tarbeks koguni eraldi hoone püstitas, seepeale pikemat aega piimatootjaile võlgu jäi ning järgmisel kevadel koos rahaga plehku pani.
1. juulist 1911. loodi Lehtsesse Ambla piimaühistu osakond ja umbes samal ajal saadeti kinnitamiseks ka oma ühistu põhikiri. Renditi vajalikud ruumid, osteti koorelahutaja, võimasin, press jm. Raha laenati hoiu- ja laenuühisusest “Toetaja”. Asutajaliikmeid oli kõigest 18 ja neil lehmi 54, piima laekus liiga vähe, vaid 200 toobi ligi päevas. Ei aidanud propaganda. Maksimaalne liikmete arv oli 35, seegi hakkas ruttu kahanema ja ühistu suri välja. Mis oli põhjuseks? Finantsolukord ei lubanud piima eest palju maksta, piima töötlemine ei tasunud end vähese toorainekoguse tõttu ära, kavatsused seadmestikku täiustada ning jääkeldrit ehitada luhtusid, piimatooteid ei osatud kaubastada. Laostunud ühistult ostis meierei ära Järva-Madise kaupmees, kelle käes oli juba varem rendi alusel Jäneda, Kuru ja Jootme mõisa piim ning kes ostis seda suurel hulgal kokku ka taludest. Kohe hakati ka Lehtse meiereid laiendama. 1912. aastal jõuti taas niikaugele, et saadi asutada uus piimaühistu.
Ka Lehtse mõisas oli väike meierei, mis enne Esimest maailmasõda töötas küll ainult oma tarbeks, kuid saatis piima aegajalt ka Peterburi.

Heino Gustavsoni järgi 1983. aastal.



Lehtse kontrollühisuse lüpsivõistlus 31.07.1927