Väike ülevaade Lehtse ajaloost kuni 1940. aastani kirjutab Heivi Truu.


Järvamaal Ambla kihelkonnas asuv Lehtse on suhteliselt noor asula, mille tekkele andis põhjuse raudtee. Paldiski – Peterburi raudtee valmis 1870. aastal. Tallinnast Tapa jaamani oli algul vaid kaks jaama: Raasiku ja Aegviidu. Hiljem avati Jäneda mõisniku palvel reisijate platvorm Jänedal ning 1876. aastal Pruuna ja Lehtse mõisa piirile. Esimene, puust jaamahoone valmis 1878. aastal ja peatuse nimeks oli Vedruka pooljaam, see oli küla nime järgi, mille lähistel peatus asus. Esimeseks jaamaülemaks sai Eduard Porrmann. Siinkandis asusid mõisad teineteisele väga lähedal, eriti väikevahe oli Lehtse ja Pruuna mõisate vahel, linnulennult umbes 0,5 km. Lehtse mõis oli ordumeistri poolt 1467. aastal antud Hans von Lechtesele rüütlimõisana, temalt pärinebki mõisa nimi. Pruuna mõis kandis algul nime Kõrvenurme (Corbenorm 1478), hilisema nime sai omaniku Brun von Drotzhageni järgi. 1866 - 1919 valdas Lehtse mõisa parun Friedrich Alexander vabahärra von Hoyningen-Huene. Pruuna mõisnikuks oli aga Eduard von Dellingshausen. Parun Huene püüdis igal alal esimene olla ja naabrit üle trumbata. Nii on teada Lehtse mõisa ja Kurge viinavabriku vahel juba mõnda aega eksisteerinud kõnetraadi pikendamisest Lehtse raudteejaamani (õieti küll Vedruka jaamani) 1884. aastal. Arvatavasti oli see esimene kõnetraat raudtee ja mõisa vahel Eestis. Vahemaa oli 3 ja ½ versta. Esimene jaamahoone hävis tulekahjus 1890. aasta paiku. Oli vaja uut hoonet. Siis olla Lehtse ja Pruuna parunid omavahel ärbelnud, et kelle mõisa maadele ehitatakse uus raudteejaam, selle mõisa nimi jaamale jääb. Lehtse parun Huene oli võidukam, ta finantseeris osa raudteejaama ehitusest ja nimeks sai Lehtse. Kuni uue hoone valmimiseni kasutati selleks tänaseni säilinud praeguse jaama juures asuvat raudteemaja, mis oli ühtlasi jaamaülema elumajaks.
1892/93 aastatel valdade reformi tulemusena ühendati seni Ambla kihelkonnas eksisteerinud 25 mõisavalda kolmeks suuremaks: Lehtse, Ambla ja Nõmmküla valdadeks. Et ühendatud vald saaks tema mõisa nime ja asuks talle võimaluste piires lähemal, ehitas Lehtse parun valla- ja kohtumaja, mis õnnistati sisse 17.01.1894 ja oli esimene hoone tulevases Lehtse alevikus. Uus jaamahoone ehitati põhiliselt 1895. aastal, sisse õnnistati 27.10.1896 ja on säilinud kuni tänaseni. Jaamahoone võeti arhitektuurimälestisena muinsuskaitse alla 1989. aastal.
Pärast raudteejaama valmimist algas majade ehitamine jaama lähistele. Lehtse parun Friedrich von Huene andis siin majaaluseid maid rendile lepingu alusel.Keegi Wichmann ehitas esimese elumaja Ähvardi (Evarti) renditalu maadele 1898. aastal. Üheks esimeseks ehitajaks oli ka Otto Hinzenberg, kelle maja-kauplus valmis 1904. aastal ja on säilinud tänaseni. Selle vastas asunud nn. Kivisepa pood on aga hävinud.
Parun Huenega juhtus igasugu asju ja ta andis ise huvitavatele juhtumustele põhjust. 1916. aastal teatas „Tallinna Teataja“ järgmist: “Lehtse parun Huene käes on Evarti talu, mille krunt Lehtse jaama juures. Parun rendib nimetatud talumaast majade aluseks platsisid välja ja võtab sellest omale sissetulekuid, kuid ei taha aga sealjuures kohamaksusid nagu valla- ja kirikumaks, mitte maksta. Parun on küll õige agar talumeestelt kirikumaksusid sisse nõudma laskma, kui aga tal enesel need maksud õiendada tulevad, siis tõrgub ta õige visalt vastu. Nende maksude võlgade tasumiseks kirjutas Lehtse valla politsei nõudmise peale juulikuu lõpul Lehtse mõisas sugupulli üles, mis nüüd oksjonil müügile tuleb.“ („Tallinna Teataja“ 05.08.1916)
Parun Fr. Huene kiri Tallinna Teatajale 09.08.1916: “Evardi“ talukohta ammo ei ole enam olemas, vaid selles paigas seisab Lehtse alev, sest koha maad, mis raudtee ehitusest üle jäid, jaotas maamõõtja Breyer 1878. aastal 94 krundiks, kellest esimesed mõisa herra oma vallale kohtu maja alla kinkis ja peale selle teised kord korralt välja rentis ja ära müüs..., ...seal on raud tee hooneid, ühisuse pank, köie vabrik, mitu meiereid, poodisi ja muud elu majad.“ (Paruni kirjaviis on säilitatud.)
1903. aastal alustas tegevust Lehtse piimatalituse-ühisus. Seni, kui vabrikut ehitati, veeti piim Peterburgi. Lehtse parunilt osteti üks puumaja 800 rubla eest, kuhu masinad algul inimeste või hobuste jõul käima pandi. Otto Hinzenberg oli energiline ühiskonnategelane Lehtses. Veel Amblas elades oli ta sealse Haridusseltsi juhatuses ja tema ettepanekul alustati Ambla koolimaja ehitamist. Lehtseski näitas ta mitmes ettevõtmises oma initsiatiivi üles.
29.04.1907 pidas noor põllumeesteselts „Majapidaja“ oma avamiskoosolekut. Esimeheks valiti Läste küla Väljape talu peremees J. Soosõrv, abiks O. Hinzenberg, kirjatoimetajaks kooliõpetaja N. Traks, abiks Kuulmata, kassahoidjaks G. Adamson, abiks R. Inglist. Plaanis oli töötada väga laia programmi järgi, selts pakkus kõigile kõike, taheti, et iga seltsist osavõtja võiks targaks saada. („Sõnumed“ 03.05.1907.) 05.10.1908. toimus Lehtse põllumajanduslise seltsi „Majapidaja“ aia- ja puuviljanäitus. Juba 1907. aasta suvel tehti esmakordselt katset turbalõikamisega, esiotsa ainult loomadele allapanemiseks. Kuna Lehtse ümbruses oli turbasood üpris palju, loodeti seni kõlbmata rabast kohalikele põllumeestele head rahaallikat. 30.12.1908. toimus „Majapidaja“ initsiatiivil Lehtse laenu- ja hoiuühisuse „Toetaja“ asuatajaliikmete koosolek. M. Kask arvas oma kõnes, et siinkandis on toetust kõige enam vaja ühispiimatalitustele, turbatööstusele ja kaugemas tulevikus avatavale ühiskauplusele. 1909. aastal asutati „Majapidaja“ eestvedamisel ka turbatarvitajate ühisus, samuti pulliühisus. Oktoobris 1909 aastal peeti ära aia- ja juurviljanäitus. 1910. aastal astus vallavalitsus „Toetaja“ liikmeks, laenas 1000 rubla, et maksta kooliõpetajatele palka. Selleks ajaks oli „Toetajal“ juba 130 liiget. „Toetaja“ oli arvatavasti üpris edukas, sest „Tallinna Teataja“ kirjutas 1914. aastal: „Eesti hoiu-laenuühistustest on Lehtse „Toetaja“ vast esimene, kes enesele oma maja üles ehitas. Pühapäeval, 12. jaanuaril s.a., viis aastat peale ühisuse tegevuse alustamist oli Lehtses uue maja pühitsemine, millest palju kohalikke elanikke ja ka mitmed kutsutud võerad eemalt olid osa võtmas. Õnnistamist toimetasid Tapa preester K. Janson ja Ambla õpetaja J.Wilberg... Luteri usu vaimulikku talitust kaunistasid Ambla keelpillide orkester ja Lehtse Segakoor. Praegu on liikmete arv 500 ümber...“
Lehtse põllumeeste Seltsi Laenu- ja Hoiuühisuse „Toetaja“ majal (rahvasuus lihtsalt pangamaja) on Lehtse elus olnud väga tähtis koht, ta on olnud pangamaja, seltsimaja, rahvamaja, kultuurimaja, kinomaja, baar „Kontrabass“ ning alates 1991-2012 asus seal Lehtse Koduloomuuseum.
1912. aastal asutati Lehtse Vabatahtlik Tuletõrjujate Selts, 1918. aastal aga Lehtse Tarvitajate Ühisus. Raudteejaama vastas üle tee oli mõisa meierei, mille kivimüüridele on praeguseks ehitatud elumaja. 17.08.1920. registreeriti Lehtse Masinatarvitajate Ühisus.


Gustav Laupa


Lehtse Tarvitajate Ühisus


Lehtse ühispank "Toetaja"


Lehtse valla protokollide raamat

1990. aastal kirjutab Jüri Freimann:


Õnneliku juhuse tõttu on Lehtse muuseumi fondi jõudnud haruldane eksponaat - „Lehtse valla volikogu koosolekute protokollide raamat 1914-1916“, mis on täidetud korrektselt, hästi loetava käekirjaga. Et oli Vene impeeriumi aeg ja kestis venestamine, on raamat täidetud nii eesti kui ka vene keeles. Seda lehitsedes selgub kõigepealt, et Lehtse vald jagunes viieks kogukonnaks: Lehtse, Pruuna, Tapa, Jootme-Räsna ja Moe.
Selleaegse valla täiskogu moodustasid 204 meest - kõik, kes kohaomanikud või rentnikud. Valla volikogu aga koosnes 16-st valitud liikmest. Kõigepealt nähtub, et volikogu ainupädevuses oli teistest valdadest ja kubermangudest tulla soovijate vallakodanikeks kinnitamine. Eeltingimus oli Lehtse vallas maa või kinnisvara omamine. Kui seda polnud, vastu ei võetud. Et kestis II Maailmasõda, on volikogu kinnitanud nimekirjad, kes vallast sõjaväkke kutsutakse. 1914. aastal tehti seda kaks korda: märtsis oli nimekirjas 37 ja novembris 38 meest. Samas on nende noorte 16-aastaste meeste nimekiri, keda „valla maksu alla panna võiks“ . Palju on vallavaeste, soldatite naiste ja muidu hädasolijate pöördumisi volikogu poole rahalise abi saamiseks või selle suurendamiseks. Saame teada, et Tapal, kus asus valla „magasiait“, anti talumeestele vilja (rukis, oder, kaer) laenuks. Kui 1914. aastal oli laenu tahtjaid 18, siis 1915. aastal juba 27 peremeest. 16.05.1914. teeb volikogu vallavanem Josep Schmiderile ülesandeks korraldada „küla nime postide“ ülespanek.
28.07.1914. valis volikogu kaheksaliikmelise hoolekandekomisjoni eesotsas Lehtse paruni poja Otto Hoyningen Huenega, kes „väeteenistusse võetud meeste perekondade seisu järele vaataks ja nende eest hoolt kandma hakkaks. Otto Hoyningen Huene oli olnud rahvameelne mees, mõistes uuenemisprotsesse kuni Eesti Vabariigi loomiseni välja, mille pärast isa teda ei sallinud ja ajas ta mõisast välja Kurge karjamõisa elama. Võib lisada, et kui 1914. aastal oli sõjaväljal 114, siis 1915. aastal juba 169 Lehtse valla meest, arvestamata juba surmasaanuid.
04.12.1914 toimunud volikogu istung otsustas „kohalikku ülemust paluda, et joogikohad, mis valla piires on, jäädavalt kinni saaks pandud. Et joogikohtade kinniolemise ajal on endisest pääsemata joodikust kasulik tööinimene saanud, kuna igasugused pahategelised juhtumised palju vähemaks jäänud on. Volikogu pöördub palvega kohaliku talurahva-asjade komisjonihärra poole, et tema kaastegevust paluda, et Moe mõisa omaniku poolt üleval peetav „lavka“ ja peene viinakauplus, mis Moe mõisa maa peal on, kroonu viinapood Tapa alevis ja trahterid Tapa mõisa maa peal ja Aegviidus Lehtse mõisa maa peal, jäädavalt kinni pandud saaks.“
Aastate viimastel volikogu koosolekutel on kinnitatud valla eelarved järgmisteks aastateks, määratud kindlaks maksumaksjad (1091 meest vanuses 16-60 aastat) ja maksejõuetud (1005), aga samuti vallaametnike ja kooliõpetajate palgad ning muude kulude eelarved. Lehtse valla tolleaegsete koolide nimistu on selline: Läste, Läpi, Vedruka (asus Pruuna külas), Nahe, Tapa, Jootme ja Moe.
1915. aasta juulis arutas volikogu Lehtse nimega seotud küsimust. Kohalik, Paide sõjaväe komissari ettekirjutuse põhjal toimunud arutelu on kirjas otsuses nr. 35: „Nüüd, kui meie Saksamaaga sõda peame ja Saksa rahvas ennast kõige suuremaks vaenlaseks teinud on ja palju kurja teinud meie isamaale, sellepärast valla nimi „Lehtse“ saksakeelne sõna on, ümber nimetada tuleks. Volikogu seda küsimust arutades ja saadud teadete ja arvamiste põhjal tuli otsusele, et nimi „Lehtse“ saksakeelne sõna ei ole ja eestikeelsest sõnast „lehesoo“ välja kasvanud on ja ka vist selleläbi vallale pandud on, et maastik lehesoo on.“ Vaevalt, et ei teatud õigust Lehtse nime kohta. Siin peab arvama, et volikogu tahtis venelastest Paide ametnikke osavalt ninapidi vedada. Kuid vallavalitsust ei jäetud rahule. 19. septembril on nime küsimus jällegi arutusel. Ilmselt on vallavanemat „kõrgemalt poolt“ mõjutatud, sest ega ta muidu soovitanud vallale venekeelset nime panna. Volikogu otsus asja kohta on aga järgmine: “Volikogu, ainelist kulu kartes, mis praegusel korral võimatu kanda oleks, määras valla nime mitte muuta praegusel korral.“ Nii et tänu juhatusele ja valla volimeeste nutikusele on Järvamaal ikkagi küla, mille nimi on Lehtse.



Lehtse valla volikogu protokollide raamat 1914-1916


Lehtse vanadel fotodel:


Lehtse asula suurim ehitusperiood oli 1920.-1930. aastatel. Tarvitajate Ühisuse maja, kus palju aastaid töötasid nii toiduainete kui tööstuskaupade kauplused, ehitati 1922. aastal. See oli Lehtses omal ajal küllalt suur ja uhke kahekordne hoone. 1923. aastal valmis Tuletõrje Seltsi pritsimaja avara peosaaliga, kus viidi läbi kõik Lehtse suuremad kultuuriüritused. Nii suurt saali polnud tol ajal isegi mitte Paides. Maja hävis 1955. aastal tulekahjus ja selle vundamendile ehitas Lehtse Tarbijate Kooperatiiv oma laohoone, kus pärast ümberehitust asub alates 1993. aastast „Lehtse Pood“. Ühistegevuse jõul suudeti rajada Lehtses hooned, mis on tähtsad siinmail praegugi. 1920. aastal taastati mõisa ajal tegutsenud Kurge Piiritustehase töö (Kurge oli Lehtse mõisa karjamõis, mis asus raudteele lähemal). Sealne Piiritustehas töötas 1979. aastani.
1920. aastate ajakirjanduses kajastati tihti kohalikke probleeme ja uudiseid. Nii näiteks kirjutati Lehtsest 1918. aastal, et „seal koerte maks peale pandud. Iga koera pealt tuleb kerenskirahas 20 rubla maksta. Uus maks läheb valla heaks.“ („Tallinna Teataja“ 02.05.1918.)
Samuti olla Lehtse Põllumeeste Selts valitsuse poole pöördunud palvega lubada kartuleid Soome, Rootsi ja Inglismaale viia. Palvet põhjendati suure kartulitagavaraga („Tallinna Teataja“ 08.04.1920.) Selle tagajärjel moodustati 1922. aastal Lehtse-Kurge Kartuliühing.
Siinkandis plaaniti nii mõndagi eriskummalist. Näiteks teatab „Vaba Maa“ 24.09.1920. aastal: “Eestis loodetakse kalliskive leida. Keegi härra Niit pööras neil päevil kaubandus-tööstusministeeriumi poole palvega, temale luba anda Lehtse mõisa krundis kalliskive (teemantisid) välja kaevata.“ Sama leht teatab mõni aeg hiljem (19.09.1922): „Sammal-turvast piirituse ajamine Eestis. Sellekohane sisseseade jõuab lähemail päevil Saksamaalt kohale. Katseid alustatakse professor Meseri süsteemi järele. Kohalise firma „Serick ja Ko“ algatusel arvatavasti Lehtse viinavabrikus. Eesti turvas on 20-28% suhkrut.“
Lehtse Põllumeeste Seltsi korraldusel peeti 05.08.1924 Johannes Rohusaare talus, kus eeskujulik juurviljapõld, juurviljaharimise harjutusi. Ka naistele toimus kursusi: näiteks Singeri maksuta ilutikanduse, juurdelõikuse ja praktilise õmblemise kursus Perenaiste Seltsi eestvõttel. Kursusi – varrastel kudumine, söögitegemine, küpsetamine – korraldati ka Pruuna külas erinevais taludes, osa võtsid neist ka alevi naised.
1930. aastate keskel oli Lehtse alevikus juba küllalt palju elamuid kahel pool raudteed. Suurem osa asutusi ja kauplusi asus Rägavere maantee ääres. Seal asus Lehtse vallamaja, kus elas oma perega vallasekretär Gustav Laupa. Selles tänavas asus ka politseikonstaabli Heinrich Tossu ilus elamu. Peale selle olid Lehtses järgmised kauplused: Raudtee Tarbijate Kooperatiivi segakauplus, Jaan Põdra riidekauplus, Jaan Madisoni pagariäri, Kivisepa ja Bötkeri kauplused. Alevikus tegutses kaks juuksurit. Lehtses tegutses suur meierei, kuhu toodi ümbruskonna küladest piima kokku ja valmistati võid. Meieriks oli Jaan Joost. Aleviku teises servas asus Jaan Haava köievabrik. Päris raudtee äärde jäi Valter Põldma (Blumfeldt) sepikoda. Samuti andis V. Põldma oma suure raadioaparaadi kaudu Lehtse aleviku rahvale Tallinna ringhäälingu kava kuulata.

Lehtse Vabatahtlikul Tuletõrjujate seltsil olid seltsimaja ja torniga pritsikuur, mis asusid ühise katuse all. Neil oli oma laulukoor ja näitering, mida juhatas Lehtse Algkooli juhataja hr. A. Raigna (Rooswaldt). Näitering esitas sageli seltsimajas näitemänge, suviti pidas selts oma maja taga Kiisa talu karjamaal einelauaga, õlle- ja karastavate jookidega metsapidusid, millest rahvas huviga osa võttis. Ürituste kogutulu läks seltsile.
1937. aastal ostis selts omale esimese mootorpritsi ja tööauto. Seltsi juhatuse esimeheks oli vallasekretär Gustav Laupa. Meeskonna peameheks oli rätsep Preedik Tiik, kassapidajaks Rägavere küla viinameister Otto Ambrosius ja varahoidjaks kingsepp Aleksander Veetla (Vöölmann). 1938. aastast peale oli kompanii pealikuks Johannes Nahkur.
Lehtses tegutses ka Isamaaliidu Lehtse osakond, mille korraldusel peeti pühapäeval, 19.01.1936 Vabatahtliku Tuletõrjeühingu saalis rahvuspäev ühes riigilippude õnnistamisega, millest võttis osa üle 600 inimese („Päevaleht“ 20.01.1936).
Huvitav on aga märkida, et Lehtses asus ka tuntud vabadussõjalaste liidri Artur Sirgi kodutalu. Samuti asus Läste külas, endise Otsa talu maal kihelkonna väikseim kalmistu. Viimased aastakümned pole sinna enam maetud. Lehtse babtistide kogudus tekkis 1890. aastal. Palvela ehitati Nilgu talu krundile ja avati 1924. aastal. Kogudus on püsinud tänaseni.


Lehtse toimekad inimesed 20. sajandi algul.


Arvatavasti oli Lehtse kuulsaim mees Otto Hintsenberg (sünd. 05.12.1875). Tuntud kaupmehel oli oma maja peatänava ääres, kus ta pidas kauplust. Otto oli oma isa Isaak Hintsenbergi peres kolmas laps. Abiellus 27.05.1910 Ida Helene Rebasega (sünd. 23.02.1891 Põrikis). Abielust sündisid kolm last: Linda (1911), Ellen (1913) ja Ilmar (1918). Oma kaupluse ruumides võimaldas O. Hintsenberg OÜ-le “OVO-le” vastu võtta kanamune. Teine kanamunade vastuvõtja Lehtses oli Juuli Burinas. Tema juures sai mune anda firmale “C. Cahlnbeck”, samuti omas majas.
Kingsepatööd pidas Lehtses koguni 6 kingseppa. Tuntuim neist oli Aleksander Vöölmann (sünd. 20.04.1894). Teistest meestest olid kingsepaametis Jüri Kokk (sünd. 21.01.1870), Jaan Schmiedefeldt (sünd. 09.10.1884), Isaak Schmidt (sünd. 24.05.1878), Albert Aroll (sünd. 21.02.1892) ja Villem Veltsi (sünd. 24.11.1872). Kingsepad nokitsesid oma liistude kallal rendipindadel või omasid oma maja.
Aednikuks Lehtses oli Jüri Viil (sünd. 10.02.1861). Temal oli oma maja, kus rentis pinda Lehtse rätsepale Preedik Tiigile (sünd. 04.03.1883).P. Tiik asutas oma rätsepatöökoja 1908. aastal ning tegi meeste- ja naiste rätsepatöid. Rätsepaid oli Lehtses rohkemgi, seda tingis suur nõudlus üleriiete järele. Nii olid rätsepaiks teisedki Lehtse tuntuimad mehed Hans Suuressaar (sünd. 22.07.1888) ja Jaan Kukebal (sünd. 22.11.1876). Jaan Kukebal tegi oma rätsepatööd töökaojas Otto Hintsenbergi majas üüripinnal. Diplomeeritud meeste- ja naiste rätsep Mihkel Anni asutas oma töökoja 1895. aastal. Valmistas elegantseid meeste- ja naisterõivaid uute moodide kohaselt.
Külakeskuses olid õmblejateks naised. Nende tööks jäid kleidid, pluusid, seelikud, pesu ja lasterõivad. Johanna Saulep (sünd. 01.10.1888) ja Rosalie Buström (sünd. 13.04.1887) omasid isiklikku Singeri õmblusmasinat, mis neile küllaldase sissetuleku tagasid. Külakeses elas ka kübarategija Teofilie Hübner (sünd. 17.06.1901).
Lehtse meiereis olid ametis ühtekokku 2 meierit: Jaan Rätsep (sünd. 17.01.1891), kes elas ise kaupmees Jüri Kivisepa majas ja Karl Armipaik (sünd. 29.04.1893), kes oli meieriks üsna vähest aega (26.06.1922 - 10.09.1922).
Lehtse köietööstus asutati 1915. aastal. Köietegija Johan Aav (sünd. 23.07.1849) elas omas majas kus võttis vastu linu ja kanepit nii ohja-, köie- kui ka teiste nööride valmistamiseks. Samas vahetas ta valmistöid lina ja kanepi vastu. Püsiklientidele oli laost alati saadaval köie-, ohja-, pesu-, sidumise- jm nööre. Töö oli alati korralik ja hinnadki mõõdukad, nagu ta oma reklaamis tõotas. Teised Lehtse köiemeistrid olid isa ja poeg Johan (sünd. 23.07.1849) ja Vilhelm (sünd. 30.02.1892) Aav. Vana Johan Aava tütar Luise Aav (sünd. 16.05.1886) oli aga kaupleja.
Politseikordnik Heinrich Toss (sünd. 25.06.1887) pidas külakeses korda ja kutsus napsumehi korrale.
Puutööd külarahvale meisterdasid Otto Hintsenbergi majas elav Johannes Keevit (sünd. 10.05.1892) ja Jaan Luuberg (sünd. 27.04.1861). Mõnda aega olid tisleriteks ka Jakob Hüübner ja Hans Kalmann.
Sepatöö kuulus Joosep Aasbergile (sünd. 07.03.1884). Sepa- ja mehaanikatöökoja omanik Valter Blumfeldt (sünd. 11.07.1898) asutas oma töökoja 1920. aastal, kus ta peale sepatöö tegi ka parandustöid. Külakese lihunik Jakob Karelson (sünd. 05.11.1878) võttis vastu tapaloomi, valmistas hakkliha ja vorsti. K. Karelson pidas liha- ja vorstikauplus, samas võeti vastu ka sinke suitsetamiseks.
Koolimaja perenaine oli proua Elisabeth Klein (sünd. 14.06.1888), Vedruka veski mölder Johannes Kimmel (sünd. 12.10.1872), kes elaski veskis.
Riidekauplust pidas Jaan Põder. Kaupmeestest Lehtses puudust ei tulnud. Lisaks Otto Hintsenbergile pidasid ärisid veel Julius Martinson (sünd. 13.12.1890), Aleksander Sumla (sünd. 27.08.1882), Johann Kivisepp (sünd. 10.03.1859), Johani vend Jüri Kivisepp (sünd. 05.03.1851) ja Madis Bürger (sünd. 10.08.1879). Madis Bürgeri toidu-, maitseainete-, koloniaal- ja tubakakaupade äris oli olemas isegi telefon, mille number oli 9. Lisaks kuulus talle ka pagariäri. Madis Bürgeri oma maja asus Lehtse peatänava ääres. M. Bürgeri pagariäris said Lehtse ringkonna elanikud anda tellimusi Pärnu linatööstuse A/S-ile ketramisele, linade ja villa kudumisele, kangaste värvimisele ja vanutamisele, samuti villaste kaltsude lõngaks ketramise ja kudumise peale.
1920. aastal tuli Venemaalt Lehtsesse elama kaupmees Adolf Rohusaar (sünd. 27.03.1895), kes hiljem lahkus Tapale, kus asutas omale kanamunade kogumise punkti ning hakkas välja andma kohalikku ajalehte “Tapa Sõnumed”.
Lehtse valla kinnitusseltsil (kindlustusseltsil) olid oma esindajad igas külas. Kinnitusseltsi ülesandeks oli kindlustada inimeste vara, milleks oli liikuv vara, ehitused, kaubad ja koduloomad. Tule, elu ja murdvarguste vastu sai kindlustada Lehtse Ühispangas “Toetaja” Heinrich Tossi juures. Elukindlustus kais Tallinna kinnitus-aktsiaseltsi “Eesti Union” kaudu. Ühispank “Toetaja” oli asutatud 1908. aastal omasse majja peatänava äärde, kuhu sai ka helistada. Telefoni number oli 6. Ühispangas sai anda raha hoiule, võtta laenu ja teha igasuguseid muid pangaoperatsioone, sh ka maksude tasumine.
Lehtse Eesti Raudtee Tarvitajate Ühing oli asutatud 1929. aastal Samuti omasse majja. Kaubavalik oli lai: toidu-, koloniaal- ja maitseained, majandus- ja ehitustarbed, põllutööriistad ja –masinad, loomade jõusöödad, raua-, naha- ja riidekaubad, samuti peenviinad, õlled ja liköörid.
Lehtse metsavahikohta pidas aga Johannes Rosenstrauch (sünd. 22.03.1889), elas ta Telliskivi talus.


Endla Põder: Mälestusi möödunust.


Eesti Vabariigi ajal väga aktiivne kultuurielu Lehtses, mis soikus 1940. aastal täielikult.Tasapisi hakkas elustuma üht-teist 50. aastatel. Lehtse rahvamaja oli hävinud tules. Uueks rahvamajaks sai Põllumeeste Seltsi panga “Toetaja” maja. Hiljem nimetati see kultuurimajaks.
Püsivama kollektiivina tegutses Lehtses rahvamaja juhendaja Anette Piirandi juhendamisel näitering, milles ta ise alati kaasa mängis. A. Piirand oli kultuurimaja juhatajaks 18 aastat.
Hoogsalt edenes taidlus Kurge Piiritustehases Arnold Rannu algatusel. Seal tegutsesid segakoor ja meesansambel, juhendajaks endine Võru köster Artur Paabo, hiljem Tapa Laste Muusikakooli direktor Ilmar Mägi. Segarahvatantsu juht oli Endla Põder. Esineti väga mitmesugustel üritustel Lehtses ja väljaspool. Kurgel tegeleti ka mitmete spordialadega nagu tõstmine, võrkpall, lauatennis, male-kabe.
Rajooni kultuuriosakonna kutsel asusid Kurge isetegevuskollektiivid 1959. aastal Lehtse rahvamajja. A. Rannu ja A. Piirandi energilise tegevuse tulemusel hoogustus uuesti Lehtse kultuurielu. Koori ja ansambleid juhatas Ilmar Mägi, siis Aime Kiisla Tapalt, Koidu Liivak Jänedalt, hiljem rahvamaja juhataja Laine Kask, lõpuks Tallinna Pedagoogilise Instituudi muusikatudeng Jaak Põder. Esineti palju kodus ja väljaspool Lehtset, käidi rajooni laulupäevadel, üldlaulupeol Tallinnas 1960.,1965.,1969. aastal. Pasunakoori juhatas palju aastaid varem Tapa pasunakooris mänginud Robert Heinrich Põldma. Ta õpetas ka noori pilli puhuma ja kirjutas noote galligraafilise käekirjaga. Pasunakoor mängis palju aastaid kõigil kohalikel aktustel, pidudel, kalmistupühadel ja matustel. Kollektiivi liikmeid oli ka Jänedalt. Hiljem võttiski orkestri juhtimise üle Koidu Liivak.
Näitering õppis mitmeid näidendeid estraadistseene A. Piirandi juhatusel, hiljem õpetas neid uus rahvamaja juhataja Aino Luik, siis Asta Kõhelik. Tantsujuht oli Endla Põder. Populaarseks sai tütarlaste ansambel “Rundibumm” Reine Valingu juhtimisel.
Kultuurimaja sai alati abi Lehtse koolist, kus taidlus oli kõrgel järjel. Näidendeid õpetas Marta Randküla, hiljem Astra Kõhelik, tantse Endla Põder, orkestrit ja koori juhatas director Endel Sidron. Esineti sageli parteikomitee käsul kultuurimajas peetavatel aktustel. Tähtpäevade puhuks vajalikud montaazid koostas ja õpetas Asta Kõhelik. Hoogne tegevus kultuurimajas kestis 1974. aastani. Siis leidis kohalik täitevkomitee, et Lehtses pole taidlust vaja. Ei jätkuvat raha koorijuhile rongisõiduks, sest koorijuht oli väljastpoolt Lehtset. Ringijuhid tegutsesid niikuinii tasuta. Lauljatel kästi riigilt saadud riidest omavalmistatud rahvarõivad täitevkomiteesse tuua. Suur osa rõivastest hävines ega sattunud hiljem enam isetegevuslaste kätte. Kultuurimaja tegevus lõpetati, “Toetaja” majja jäi tegutsema ainult kino.
Isetegevuslased tegid tohutu pika eeskavaga lõpupeo, kus esines üheksa taidlusringi. Külla kutsuti Aravete kultuurimaja taidlejad. Hästiõnnestunud peolt lahkuti kurvas meeleolus, sest sellega oli taidlusel sedapuhku lõpp.
Aga Lehtse lauluhimulised ei saanud rahu. Perekonnad Vahemets ja Tiik hakkasid laulma Aravete segakooris. Nendega liitus teisi lauluhuvilisi ja varsti käis Lehtsest Aravetele laulmas 17 inimest, vahel rohkemgi. Sealne kultuurimaja hoolitses bussisõidu eest. Koos käidi aastaid, esineti sageli, võeti ühiselt osa üldlaulupidudest Tallinnas 1975. ja 1980. aastal.
Kui Aravetel ei olnud enam võimalik bussi anda, tuli Lehtselastele jälle laulupaus. Kuid peagi hakkasid puhuma uued tuuled, tööle asusid noored, energilised kultuuritöötajad Leelo Jürimaa ja Tiiu Tikkerber, isetegevus tõsteti jälle ausse ja kultuurimajas algas uus elu.