Karl Korol
Sünd. 13.05.1928 Tapal


Karl Korol lõpetas Tapa 6-klassilise algkooli, õppis ühe kursuse Tapa Gümnaasiumis. Pere elas Tapal Apteegi 12 majas, praegusel ajal Koidu 14. Kodumaja põles 1941. aastal maha.


Karl Korol kirjutab meenutuse, kuidas Tapa tänavad Liblika ja Jakobi omale nimed said:
Tapa-Tartu raudtee avati 1876. aastal. Nii tekkis lisaks Peterburi-Tallinna-Baldiski raudteele lisaharu ja Tapast kujunes raudteesõlm. Tartu suunas rajatud raudteeharu poolitas Moe küla maaomaniku Libliku maa. Osa jäi Moe külla, teine pool aga liitus Tapa linnaga. Kas selle mälestuseks, või muudel põhjustel on Tapa linnas idapoolses Moe küla poolses osas kaks tänavat. Üks on Liblika ja teine tema poja Jakobi nimega. Jakobi tütar oli minu emapoolne vanaema Marie Kask, neiupõlvenimega Liblik. Raudteeharu rajamisel võõrandatud maa eest tasus Vene tsaarivalitsus paberrahas. Lapsena mängisin tsaariaegsete suurte paberrahadega. Need rahad olid varem kulla alusel ja nende väärtuse kaotust ei osatud ette näha.
P.S : Koroli perekonnanimi on levinud Võrumaal ja on Poola päritoluga, sest Võrumaa kuulus Liivimaa koosseisu ja see omakorda oli Poola riigi osa, milline laius Moskvani.


Selle perekonnaga käib kaasas traagiline lugu, millest kirjutati Päevalehes, 20. novembril 1935. aastal:
Traagiline perekonnadraama Tapal.
Isa leidis ema ja tütre kuulidest läbi puurituna kodus.
Tapal leidis teisipäeva pealelõunal aset traagiline perekonnasündmus, mis nõudis kaks ohwrit, nimelt 33-aastase abielunaise Aliide Koroli ja tema 3-aastase tütre Elleni, kes oli kurttumm. Ema oli saatnud oma 5-a. poja Karli kodust ära isale wastu, ja kui poeg ilmus koos isaga koju tagasi, siis oligi kurb sündmus leidnud aset. Aleksander Korol elas koos oma naise Aliidega ja tütre ning pojaga Tapal Apteegi tänawal nr. 14, kus neil oli oma maja. Isa teenis üleajateenijana soomusrongide rügemendis, kus ta wiibis ka teisipäewal. Umbes kella 4 ajal pärast lõunat, kui ema wiibis koos tütre ja pojaga kodus, saatis ta poja isale wastu. Poeg kuulaski ema käsku ja läks Tapa mõisa poole. Kui isa ja poeg warsti pärast seda koju jõudsid, siis leidsid nad üllatuseks lukustatud uksed eest. Aimates halba, ronis isa nüüd akna kaudu pööningule, kust pääsis eluruumidesse. Magamistuppa astudes seisis ta seal masendawa pildi ees. Nimelt oli wäheste elumärkidega woodis lamamas tütar Ellen, kellel oli kuulihaaw rinnus. Samas kõrwal põrandal lamas aga ema Aliide, kes oli juba surnud ja kelle rinnus oli kolm kuulihaawa. Kiires korras kutsus Aleksander Korol kohale arsti ja ametiwõimud, ning nüüd tehti katset ka tütart päästa, kuid see ei annud tagajärgi. Kella weerand kuue ajal heitis tütar hinge. Selle kurwa sündmuse põhjustajaks on asjaolu, et üheks ohwriks langenud tütar Ellen oli sündimisest saadik kurttumm ja emale awaldas tütre kurb tulewik sageli masendawat ja rusuwat mõju. Kui warem loodeti tütrele weel kõnewõimet saada, milleks arstid lootusi andsid, siis olid ka need osutunud asjatuks ja nüüd muretses ema oma tütre tulewiku eest ikka enam. Lõpuks nähtawasti otsustas ta tütre päästmiseks ka ennast ohwerdada, ja saigi selle teoga hakkama.
(Aliide ja Ellen Korol on maetud Tapa vanale kalmistule.)



Karl Korol Tapa Muuseumis 21.04.2016



Esireas istuvad vasakult: Jakob Liblik, Karl Koroli vanavanaisa. Keskel Marie, sünd. Liblik, Karl Koroli emapoolne vanaema. Paremal ääres Mihkel Kask, Karl Koroli emapoolne vanaisa. Seisavad vasakult: August Raadik; Mihkel Kase vanem tütar Helene Kask (abiellus Raadik); Karl Koroli ema Aliide Kask (abiellus Korol, sünd. 29.03.1900) ja Karl Koroli isa Aleksander Korol. Tüdruk ees on Helene Kase tütar Liidia Kask (abiellus Parika)



Karl Koroli emapoolne vanaema Marie Kask, sünd. Liblik



Karl Koroli emapoolne vanaisa Mihkel Kask, pärit oli ta Näo külast. Tema vennapoeg oli Tapal tuntud loodusfotograaf Edgar Kask



Karl Koroli isa Aleksander Korol, sünd. 02.02.1900, kes oli 20 aastat Tapa Soomusrongide rügemendis vanemallohvitser aastail 1920-1940



Õmbluskursused Tapal, vasakult teine on Karl Koroli ema Aliide Korol


Leonore Juliane Treiberg
Sünd. 1912. aastal Loksal


Nimede eestistamise ajal 1936. aastal sai Leonore Juliane Treiberg omale nimeks Laidi Taluste, 1938. aastal pärast abiellumist oli tema perenimi Aasamets. Abikaasa Rudolf Aasamets suri Patarei vanglas 1945. aastal ning 1947 uuesti abielludes August Polliga sai omale nimeks Laidi Poll. Elati Tapal. Laidi Poll suri 1982. aastal ning on maetud Tuhala kalmistule Harjumaal. Tema tütar, Urve Pihlapson, sünd. Poll saatis muuseumile ema Laidi noorusaegseid pilte kõikvõimalikest kursustest, millest ema osa võttis.



Singeri õmblusmasinate kursused. Leonore on viimases reas vasakult esimene



Singeri õmblemisekursused Loksal 15.03.1928. Leonore on viimases reas vasakult teine



Samariitlaste kursused 30.01.1933. Leonore on viimases reas paremalt teine



Heegelduse ja kudumise kursus 12.10.1934. Leonore on teises reas paremalt teine



Imastu tantsukursused detsembris 1933. Leonore istub esimeses reas vasakult viies



Imastu Maanaiste selts. Leonore on viimases reas paremalt teine.



Külma toidu kursused. Leonore esimeses reas paremalt esimene



Keedukursused. Leonore on esimeses reas paremalt esimene



Rõiva kursused. Leonore istub esimeses reas vasakult esimene


Alviine Pedriks
Sünd. 30. juuli 1893, surn. 27. september 1938 Kadrinas


Alviine Pedriks oli kõige raskem eestlane. Aastal 1919 elas Alviine Pedriks Tapal, Raudteemajas nr. 19. Ta kaalus 327 kilo. Ta hakkas ootamatult juurde võtma 1929. aastal Jõgeval võõrastemaja pidades. Enda ülalpidamiseks pidi ta end raha eest laatadel näitama. Kunagi teemaja pidanud Pedriksil polnud probleemiks kaks kundet korraga uksest välja tõsta. Tema enda saabumisel avati alati mõlemad uksepooled. Tallinna näitusele sõitis Pedriks raudteeplatvormil. Et 165 sentimeetrit pikk ja 286 sentimeetrise kõhuümbermõõduga Pedriks maha matta, tuli kirst teha poolteist meetrit lai.



Alviine Pedriks



Alviine Pedriks


Jakob Falk
Sünd. 05.03.1859, surn. 28.09.1936


Jakob Falki isa oli Jüri, Hansu poeg (02.01.1823-18.04.1902) ja ema Mai, Kustase tütar, (08.01.1827-06.01.1902) peres oli kokku 6 last. Jakobil olid veel õed-vennad Hans, Marie, Jaan, Aleksander ja Helena. Jakob Falk elas perega Tapal, Raudteemaja nr. 6. Töötas raudteel rongi kokkuseadjana. Tema abikaasa, Madlena, Abram Pirkholzi tütar, sündis 15. märts 1859, suri 27. aprillil 1921. Abielust sündis 4 last, kelledest vaid kaks on teada: Helene Marie, sünd. 02.01.1893 ja August Eduard, sünd. 04.03.1895. Jakob abiellus 02.08.1924 uuesti 65-aastaselt 43-aastase Pauline Marie Klomanniga, sündinud 1881. Abielust rohkem lapsi ei sündinud. Jakob Falk oli aastail 1909-1923 Tapa Vabatahtliku Tuletõrje ühingu kompanii pealik.


Jakob Falgi surma puhul kirjutas Järva Teataja 30. septembril 1936. aastal ka järelehüüde:
“Suri wana tuletõrje tegelane. Esmaspäewal, 28. sept. suri Tapal raudtee pensionär Jakob Falk, kes oli omaaegseid agaramaid tegelasi ja esimesi auliikmeid Tapa linna wab. tuletõrje ühingus. Linna tuletõrje algpäewil oli Falk üle 15 aasta ühingu peameheks, millise aja jooksul peale energilise tuletõrje arendamise leidis weel aega ühingu nimelise pasunakoori asutamiseks, mis praegu töötab Tapal ainukese kohaliku puhkpillide orkestrina raudteelaste orkestri nime all. Lahkunu teeneid on hinnatud hulga aumärkide ja tuletõrje auliikmeks walimisega.”



Jakob Falk abikaasa ja lastega 19. sajandi lõpus



Jakob Falk abikaasa ja lastega 20. sajandi alguses



Jakob Falki abikaasa Madlena töötõend Tapa raudteelasena



Jakob Falki tsaariaegne isikutunnistus


Karl Kleinmann
Sünd. 1866, surn. 1911, maetud Tapa vanale kalmistule


Vanemad panid Karli rätsepa õpipoisiks ja sellena töötas ta kuni abiellumiseni. Karl ei leppinud rätsepa ametiga, vaid õppis edasi ja sai külakooli õpetajaks. Ta sai koha Koigi kooliõpetajana Järvamaal. Kool oli tõenäoliselt kolmeklassiline, kõik lapsed töötasid ühes ja samas ruumis. Kuna Ambla kirik oli kaugel, tuli Karlil kui kooliõpetajal ka kiriklikke talitusi pidada, lapsi ristida ja surnuid kirstu panna. Õigust leeritada, laulatada ega matta tal ei olnud, seda tegi Ambla õpetaja Willberg.
Karl oli pehme südamega mees, näiteks lasi ta kõik lõksujäänud hiired kaugel põllul uuesti lahti, et loomakesi mitte tappa. Kui ta oli 18 aastat õpetaja olnud, tüdines ta sellest ära ja ostis endale Tapal poe. Pood asus Iisaki ja Pika tänava nurga sees. Maja omanik oli potisepp Willem Markus. Pika tänava järgmises majas oli Aleksander Markuse õmblustarvete äri. Vastas oli Johan Pari apteek ja Ida Poomi raamatukauplus. Apteegi kõrval oli Kleemanni pood, seda pidas üks leskproua, kellel oli käsitööäri. Karli poes oli kõike, petrooleumist ja heeringatest alates kuni präänikute ja kompfekkidega lõpetades. Maja hävines 3. augusti ööl suures tulekahjus, kui taganevad kommunistid viskasid majade akendesse süütepudeleid. 1911. aastal haigestus Karl soetõppe ja suri Tallinna haiglas. Tema abikaasa proovis veel paar aastat poodi pidada, kuid see käis tal üle jõu ja ta lahkus koos tütrega Tartusse.
Karl Kleinmanni haud on säilinud vanal kalmistul tänapäevani, Krusbachide haua päitsis kenasti korras metallaias. Järeltulevad põlved räägivad, et Karli õde oli matustel maast ühe kepikese leidnud ja selle hauale maasse torganud ning sellest kasvanud suur puu, mis tänini haua peal alles.



Karl Kleinmann perega Koigi koolimaja ees


Konstantin Helilaid
Sünd. 1919 Tapal, surn. 01.04.1942


Konstantin Helilaid oli Valentini poeg. Ta arreteeriti 28.06.1941 Tartus. ENSV ÜK 20.11.1941: § 58-2 ja § 58-11. Surmaotsus. Kinnipidamiskoht Kirov. K. Helilaidu perekonnanimi oli enne eestistamist Hasov. Perekond elas Raudteemaja nr. 11. Isa Valentin oli Tapal kontoriametnik.



Konstantin Helilaid


Alfons Vilhelm Robert Rebane
Sünd. 24.06.1908 Valgas, surn. 08.03.1976 Saksamaal Ausburgis


Alfons Rebane võitles Teises maailmasõjas oma väeosadega enamikus otsustavates Eesti kaitselahingutes Narva lahingust Eesti maha jätmiseni. Ta sai ohvitseriks 1929. aastal. Pärast Nõukogude okupatsiooni ja Suvesõja algust astus ta saksa sõjaväkke, ta sai tuntuks Idarindel Eesti Pataljoni 658 ülemana. Sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel välja murda 13 piiramisrõngast. Ta oli üks kahest välismaalasest, kes Relva SS-i koosseisus teenis välja Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Seda peetakse üheks kõrgemaks sõjaliseks autasuks, mille eestlane on kunagi saanud. A. Rebase põrm toodi 1999. aastal Ausburgist Tallinna Metsakalmistule.
Oma esimeseks töökohaks sai Alfons Rebane Tapal asuva 1. Soomusrongi rügemendi, kus teenis 6 aastat soomusrongil Kapten Irv. 24. veebruaril 1933 ülendati Rebane leitnandiks. Abiellus 26.10.1931 Narvas Peetri kirikus Agnia Soometsaga (sünd. 30.03.1907). Tapal teenides, elas Alfons Rebane aastal 1930 aadressil Pikk 25, sealt kolis pere Vabriku tänav 4 majja. Rebase abikaasal Agnial oli aga kleptomaania. Ta varastas kauplustest asju ja Alfonsil tuli tihtipeale käia Tapa kauplustes oma abikaasa arveid klaarimas. Sellest saadi teada ka soomusrongide rügemendis ning Rebasele anti valida: kas lahkub rügemendist või lahutab oma naisest. Rebane otsustas abielu kasuks ning lahkus Tapalt Viljandisse. Enne ärasõitu kinkis ta majaelanikele, kellega tal oli hea läbisaamine, väikeseid meenekingitusi. Majaelanikud mäletasid teda hea sõnaga.



Alfons Rebane



Alfons Rebane Tapa Soomusrongi rügemendi teenistuses, A. Rebane ristiga märgitud


Marie Anna-Helene Reitkam
Sünd. 25.05.1902, surn. 05.08.1975


KODUKAITSEORGANISATSIOONIDE KUJUNEMISEST - MARIE REITKAM
Juba Naiskodukaitse loomise alguspäevil oli meie juhitavatele naistegelastele selge, üks tähtsaim ülesanne on hoolitseda meie noorsoo arenemise eest. Esialgu oldi väga hõivatud Naiskodukaitse rajamisega ja organisatsiooni tegevuse arendamisega. Hiljem aga asuti energiliselt rajama kodutütarde organisatsiooni. Kodutütarde organisatsiooni eesmärkidest kirjutas Järva ringkonna Kodutütarde vanem, Tapalt pärit proua Marie Reitkam: ”Kodutütarde organisatsiooni eesmärgiks on koondada tütarlapsi 8-18 eluaastani omaette üksusteks, et kasvatada neid vaimselt ja kehaliselt tublideks, ausateks ja töökateks naisteks, tulisteks isamaa-armastajateks ja kasulikkudeks Eesti kodanikkudeks. Nende püüdeks on olla hea ja armastav õde üksteisele, puhas mõttes, sõnas ja teos.” Esimene Kodutütarde algrakuke Järvamaal kutsuti ellu Lehtses Pruuna algkoolis 20. märtsil 1932. aastal. Seda algrakukest hakkas juhtima Naiskodukaitse jaoskonna liige preili Rist. Algul edenes kõik väga visalt. Organisatsioon oli veel vähetuntud, millest tulenevalt oli osavõtt väga tagasihoidlik - 1932. aasta lõpuks oli loodud vaid neli rühma 74 liikmega. Järgnevatel aastatel suurenes rühmade ja liikmete arv pidevalt. 1. aprilliks oli maakonnas kodutütreid juba 553 ja vanemaid 34. 1. aprilliks 1936. aastaks oli kodutütreid 51 rühmas kokku 1024. Neid juhtisid 74 kodutütarde vanemat, kellest 80% olid pedagoogilise haridusega ning suhtusid oma töösse väga püüdlikult. Organisatsiooni kõrgeim juht oli 14. oktoobrist 1932 kuni organisatsiooni likvideerimiseni juunis 1940 kodutütarde vanem preili Salme Pruuden. 1939. aasta sügisel kuulus kodutütarde organisatsiooni juba 20 000 tütarlast. Kodutütred tegutsesid väga paljudel aladel. 1932/1933. aasta Noorte Kotkaste peastaabi korraldatud üleriiklikust õppetööde võistlusest võttis osa Ambla algkooli rühm ja tuli esikohale, saades Riigivanema rändauhinna. Kodutütarde peavanema korraldatud üleriiklikust kodutütarde lipukavandi võistlusest võtsid osa Järva kodutütred ja võitjaks tuli Tapa linna algkooli kodutütar Salme Viires. Järva ringkonna kodutütarde lipukavandite võistluse võitis Türi kodutütar H. Nurme. Ka võeti osa suvepäevadest Tondil ja Tallinnas, kus esineti võimlemisharjutustega. Kodutütred aitasid kaasa nii Naiskodukaitse kui ka Kaitseliidu üksustele nende pidude ja aktuste korraldamisel, sisustades neid ettekannetega. Kodutütred muretsesid sissetulekuid oma tegevuse arendamiseks. Selliselt tahtis Naiskodukaitse kasvatada oma tütreid tulisteks isamaa-armastajateks ja kasulikeks kodumaa tütardeks. Järva ringkonna kodutütarde vanemana töötas 1932. aastast alates kuni organisatsiooni likvideerimiseni juunis 1940. a. proua Marie Reitkam.
Ta töötas Tapa algkooli vanemates klassides ja Tapa gümnaasiumis käsitööõpetajana. Ta õpetas lastele ka raamatute köitmist. Marie Reitkam sündis Narvas 25. mail 1902. a. kooliõpetajate perekonnas. Tema isa Aleksander Mahlstein oli Narva kalevivabriku algkooli juhataja. Ema suri tütart sünnitades. Marie kasvas üles võõrasema hoole all. Algkoolis õppis isa juures, edasi jätkas õpinguid Narva gümnaasiumis, mille 1920. a. edukalt lõpetas. Ta valdas vabalt vene ja saksa keelt. Pärast gümnaasiumi lõpetamist võttis ta osa Tallinnas käsitööõpetajate kursustest. Nende eduka lõpetamise järel asus ta tööle Tapa koolides. Abiellus kapten Eduard Johannes  Reitkamiga, kes oli Kaitseliidu Järva maleva instruktor. Proua Marie Reitkamist on tema endistele õpilastele jäänud parimad mälestused. 14. juunil 1941 küüditati Marie Reitkam koos abikaasa, tütre Tiiu (sünd. 20.07.1936) ja poeg Jaaniga (sünd. 16.11.1926) Siberisse. Abikaasa kapten Eduard Reitkam (sünd. 26.12.1896)  arreteeriti ja eraldati teise laagrisse. 1989. aastal sai poeg rehabiliteerimisteate, kus on öeldud: ”Vastavalt “troika” otsusele 17. augustist 1942. aastal maha lastud Sverdlovski oblastis, Sosva laagris.” Tütar Tiiu haigestus juba teel mingisugusesse verise kõhutõve sarnasesse haigusesse ning suri. Tema laip visati vagunist välja raudteekraavi. Raskete vintsutuste ja tohutute alanduste järel pääses Marie Reitkam alles 1960. aastal tagasi kodumaale. Poeg Jaan oli juba varem Eestisse jõudnud. Oma viimased eluaastad veetis Marie Türi linnas. Seal tegeles ta kodukäsitööga ja raamatute köitmisega. Marie Reitkam suri Türil 5. augustil 1975. aastal kopsuvähki ja on maetud Kõrgessaare kalmistule.



Tapa Kaitseliidu juhatus. Eduard Reitkam istub paremalt teine



Kapten Eduard Reitkam



Marie Reitkam



Kodutütred 1939, üldjuht Marie Reitkam istub vasakult kaheksas


Konstantin Kaal


Konstantin Kaal, Gustavi p. sündinud 19. märtsil 1889. a. Venemaal Jamburgis. Lõpetanud 1917. a. Peterburis teedeinseneri kutsega Aleksander I nimelise teedeinstituudi. Algul jäi teenima Venemaale, kuid siirdus Eestisse - Tapale 1921. aastal ning alustas 16.01.1921 teenimist raudteel. Ta määrati ehitusosakonna juhataja abiks, arvates 1. jaanuarist 1924. a. sama jaoskonna juhatajaks. 1938. aastal määrati K. Kaal raudteede talituse ehitusameti tehnikatoimkonna juhatajaks ning ühtlasi ehitusameti juhataja juhataja asetäitjaks Tallinnasse.
Oma otsese ametitöö kõrval oli insener K. Kaal populaartehnilise ajakirja „T.“ vastutavaks ja tegevtoimetajaks. Ajakiri oli 1933. aastal asutatud raudtee ehitusala tehniliste tööde juhatajate, teemeistrite ja rühma juhtide kutsealaline kuukiri. Hiljem sai ajakirja nimeks „Raudtee“.
K. Kaal valiti Tapa linna esimesse volikokku, mis valiti 18. - 19. detsembril 1926. a. ja Tapa linna kolmandasse volikokku, mis valiti 14. - 15. jaanuaril 1934. a. 1935-1938 oli linnavolikogu abijuhataja. K. Kaal oli ka kohaliku Tapa luteriusu kirikunõukogu esimees. Kuulus Tapa maleklubisse, oli maleklubi asutaja ja maleklubi juhatuse esimees alates klubi loomisest kuni 1938. aastani. 1938. aastal nimetati K. Kaal Tapa maleklubi auliikmeks.
1936. a. valiti K. Kaal Tapa vaestelaste kohtu koosseisu, 1937. a. kuulus Tapa linna ehituskomisjoni, teostades linna avalike ehitiste tehnilist järelvalvet. Töötas Rakvere tööstusõpilaste koolis õppejõuna, mis töötas linna 3. algkooli ruumides õhtuti.
Tapal elas K. Kaal perega Raudteemajas nr. 15. Abikaasa Ekaterina (sünd. 24.10.1886) ja poeg Georg (sünd. 17.08.1915).
K. Kaal on projekteerinud Rakvere linna 1. algkooli hoone, mis valmis 1929. aastal aadressil Tööstuse 12. 1935-1936. aastatel ehitati Tapale tuletõrjedepoo, mille projekteeris insener K. Kaal. Hoone on säilinud tänapäevani. (Hiljem tehtud väike juurdeehitus). Samuti teostas K. Kaal Tapa Jakobi kiriku ehituse järelvalve 1931-1932.
Konstantin Kaal suri 29.10.1947 Uelzenia, Saksamaa.



Konstantin Kaal, raudtee insener


Alfred Johannes Kleitsmann
Ühistegelised Uudised, 30. oktoober 1926


25 aastat hariduslist ja seltskondlist tegewust.
16. oktoobril (v. k. järele) 1901. a. asus Alfred Kleitsmann Tapale kooliõpetajaks ja töötas seal kuni 1914. aastani, kust kohalt Lehtsesse elama asus. Peale kooliõpetaja ametit ei ole Kleitsmann seniajani saanud hariduslise tegewuse põllult lahkuda; Lehtses tuli temal kooliwanemana aidata peaaegu kõigi koolide reorganiseerimist uuele alusele. Tähendatud wallas on selle järele töötamas 2 kuueklassilist, 2 neljaklassilist ja 1 kolmeklassiline kool. Praegu on temal weel kohuseid kooli hoole- ja pedagoogika nõukogudes. Peale selle on ta energiliselt töötanud kohaliku rahwaraamatukogu tegewuse alustamiseks, milleks A. Kleitsmann raamatukogule alguses kohaliku ühispanga kaudu muretses suure hulga wäärtuslisi raamatuid tasuta. Peale selle on A. Kleitsmann kaua aega osa wõtnud Jäneda keskpõllutöökooli kuratooriumist. Seega siis saab tal 29. oktoobril s. a. 23 aastat sellest täis, mil ta hariduse lewitamise töös tegutsema hakkas ja sellele tööle seniajani on truuks jäänud. Tuleb weel meelde tuletada A. Kleitsmanni osawõttu Eesti Põllumeeste Keskseltsi (selleaegne Põhja-Eesti Põllumeeste  Keskselts) asemikuna Tartus selleks, et Eestis põllutöökool kord käima saaks. Wiimaks saadi asjaga, iseäranis härra J. Jaaksoni tulisel eestwõttel, Riias nii kaugele, et põllutöökool Kõo mõisas Viljandimaal käima hakkas.
A. Kleitsmanni huwi ja armastus põllutöö wastu oli nii hoogne, et Tapalt õpetaja ametist Tartu dr. A. Eisenschmidti juurde põllutööd õppima asus. Kõige enam huwitas teda kunstwäetiste ja uute wiljasortide kaswatamise küsimus. See oli 1906. ja 1907. aastatel. Peale selle asus Kleitsmann neid katseid kordama, millel ka head tagajärjed olid. Tallinna ja Tartu põllumajanduslistel näitustel on Kleitsmann saanud eeskujuliste sordi- ja wäetiskatsete eest 22 auhinda, nende seas ühe kõrgema auhinna, selleaegse Peterburi Akl. Seltsi audiplomi prof. Kaigorodowi allkirjaga. Peale selle 12 muud esimest auhinda. Selle järele on Kleitsmann 18 aastat töötanud peaasjalikult Lehtse Ühispanga juhatajana. Tema hoolel on ühispank omale heal ja õigel ajal maja ehitanud, mis praegu ilma wõlgadeta jne.
Peale hariduslise tegewuse on Kleitsmann igasugusest muust seltskondlisest tööst jõudumööda osa wõtnud. Ta on mitmekümne seltsi ja ühingu asutajate hulgas Amblas, Tapal ja Lehtses. Peale selle ka nende asutuste esitajaks pealinnas asuwais keskkorraldustes. Praegu on A. Kleitsmann Tallinnas järgmistes keskkorraldustes nõukogu liikmeks: Eesti Rahwapangas, Eesti Ühistegelises Kindlustus-Keskseltsis, Eesti Tarwitajate Keskühingus, Eesti Põllumeeste Keskseltsis 1907. a. peale. Tallinna Eesti Majandusühingus (nõukogu esimees). Koha peal on ta tarwitajateühingu, ühispanga ja põllumeeste seltsi esimees. Peale selle toetaja liige kõigis seltskondlistes ettewõtetes. Hariduse on A. Kleitsmann saanud Eesti Aleksandri koolis Põltsamaal ja lõpetanud linnakooli kursuse. Pärast mitmel aastal Tallinnas end täiendanud, muuseas 1907. kuni 1909. a. üldistel ja keskkooli kursustel. 25 aastat ei ole pikk aeg, aga kõiksugu ettewötete rajamisel ja korraldamisel wõib selle aja jooksul rohkem tööd ära teha, kui harilikus olukorras palju pikema aja jooksul. A. Kleitsmann on seda teinud. Jätkugu temal jõudu selle edasiarendamiseks weel kauaks ajaks ja olgu tema ennastsalgaw töö eeskujuks teistelegi!


Ühistegelised Uudised, 14. jaanuar 1933
Tapa külakooli õpetaja Alfred Johannes Kleitsmann


Uue aasta algus toob meie ühistegelaste perele kurwa sõnumi. Pole enam meie seas üht vanemat ja tegewamat ühistegelast Alfred Kleitsmanni, kelle eluküünla kustutas kopsupõletik 5 skp. Selle kurwa sündmuse puhul lubatagu meile siinkohal loetella selle omaaja tegewama ühistegelase teeneid niipalju, kui seda lubab küllaltki piiratud ajaleheruum.
Alfred Johannes Kleitsmann sündis 3. märtsil 1879. a. Järvamaal, Esna wallas, Siimo talus, mille pidaja ja mõisawalitseja ühtlast oli kadunu isa Gustav Kleitsmann. Oma hariduse omandas Kleitsmann Eesti Aleksandri koolis ja Paide linnakoolis. Kuna õppehimulisel noormehel puudusid võimalused jätkata oma haridust mõnes kõrgemas õppeasutises, täiendas ta oma haridust iseõppimise teel. Oma igapäewast leiba teenis kadunu 1901 - 1914 õpetajana Tapa külakoolis. Tähendatud aeg on Kleitsmannil otse nagu mingiks murrangu ajaks. Siin, tehes päewal wäsitawat koolitööd, pühendab lahkunu oma wabad õhtud ühistegewuse mõtte arendamisele. Puutudes õpetajana tihedalt kokku kohaliku seltskonnaga, õhutab ja arendab ta ühistegewuse mõtet ja rakendab ühtlasi ta osa oma abi ja jõudu ühistegewuse teenistusse, olles Lehtse ühispangas juhatajaks-asjaajajaks. Wähe sellest. Tol ajal weel wõrdlemisi hõre ühistegelaste pere vajas hädapärast uusi spontaanseid jõude. Ja Alfred Kleitsmannil oli energia lakkamatuid tagawarasid, sest ühistegewuses oli ta leidnud uue tõe, mis wõis awitada, tõsta ja parandada laiade rahvahulkade elujärge.
Edasi näeme kadunut rahmeldawat juba paljudes ühingutes ja seltsides korraga. Nii wõttis ta osa Ambla ja Lehtse Põllumeeste Seltside tegetvusest, töötas kaasa Ambla Tarwitajate Ühisuses. Ambla ja Tapa ühispiimatalitustes, oli Lehtse Ühispanga asutaja ja juhatuse esimees. Lehtse Tarwitajateühingu asutaja ja juhatuse esimees, Jäneda keskpõllutöökooli mõtte algataja. Eesti Põllumeeste Keskseltsi, ETK, Eesti Ühistegelise Liidu, Eesti Ühistegelise Kindlustus Keskseltsi nõukogu liige. Tallinna Eesti Majandus Ühisuse nõukogu esimees jne. jne. Otse imestama peab, kust wõttis kadunu selle tööinnu ja wäsimatuse, millega ta lõi kõikjal kaasa, innustades tegevusele ka neid, kes wast ehk weel kuidagi kõhklesid. Oma ühistegewuse töö kõrwal teotses ta ka weel ajakirjanikuna, olles kaastööliseks pea kõigile meie tähtsamatele politilistele päewalehtedele ja ajakirjadele, samuti ka «Ühistegelise Uudistele".
Oma elu wiimastel päewadel sai aga see wäsimatu töömees tunda elu karmi kätt. Tagasitõmbununa oma tegewusest weetis kadunu wiimseid päewi waikses koduses elus, mis ei pakkunud kaugeltki seda, mis oli kadunut tiiwustanud tema päewadel. Selle juures pidi Kleitsmann kannatama weel rasket haigust, mis ta lõpuks haudagi wiis. Lõpupäewadel rõhus ka raske majanduslik kitsikus, kuigi ühistegelised keskasutused, kus ta omal ajal tegew olnud püüdsid teda jõudumööda toetada. Raske ja okkaline on ikkagi lõpuks ühistegelase elutee. Kadunut jäid leinama naine ja kaks tütart. Muldasängitamine sünnib homme 15. skp. Ambla surnuaial. Pärjad pannakse ka ühistegeliste keskasutuste poolt. Olgu muld kerge kadunule!



Alfred Johannes Kleitsmann, Tapa külakooli õpetaja 1901-1914


Hans Koff
Tapa külakooliõpetaja aastail 1914-1926.


Hans Koff oli sündinud 03.12.1880. Valdas eesti, vene ja saksa keelt. Juhatas laste ja täiskasvanute laulukoore, tegutses näiteringis, haridus- ja tuletõrjeseltsis. Koolimajas oli ka raamatukogu, mida ta hooldas. Aitas korraldada peoõhtuid, abistas talumehi palvekirjade kirjutamisel, käis kodudes lapsi ristimas, surnuid ära saatmas, pidas koolimajas jutlusi mängides ise orelil. Hans Koff suri 11.03.1931.



Tapa külakooli õpetaja Hans Koff


Karl Kleemeier perekonnaga



Abielluvad Karl Kleemeier ja Marilda Vask 27.09.1931 Kuiel, Koka talus. Istuvad vasakult: peigmehe vanemad Kustas ja Liisa Kleemeier, Karl ja Marilda (Vask) Kleemeier, pruudi vanemad August ja Magda Vask ja nende väike tütar Erna ja vanaema Ann. Seisavad: Aino Kleemeier, Ella Vask, Elmar Kleemeier, Elvi Vask, Linda Kleemeier, Meta Sauga, Hugo Kleemeier, Karl Vask.


Kustas (17.06.1862 – 13.07.1936) ja Liisa sünd. Meilbaum (15.11.1870 – 04.02.1950) olid talupidajad Näo külas asuvas 34,65 ha suuruses Päevarahva talus. Kustas oli Moe külas kooliõpetaja. Ta ristis ka lapsi ja pani surnuid kirstu ning saatis neid kodunt surnuaeda. Peres oli 7 last: Gustav, Oskar, Karl, Elmar, Hugo, Aino ja Linda. Pere oli väga usklikud inimesed, Kustas mängis orelit ja pere lapsed laulsid. Vanem vendadest, Gustav (25.08.1893 – 10.02.1919) sai Vabadussõjas  Narva rindel surmavalt haavata.  Oskar (07.09.1895 – 03.04.1968) oli organist Kanepi koguduses. Hugo (19.10.1901 – 25.07.1958) oli agronoom Koerus. Elmar (26.10.1905 – 14.12.1986) oli ühiskonnategelane ja Tapa Tarvitajate Ühisuse esimees. Linda põgenes Ameerikasse, sünd. 29.05.1911 ja suri 06.05.2000 Buffalo Grove, Illinois. Aino (25.02.1915 – 01.04.1968) abiellus kapten Leopold Vaidlaga (01.02.1907 – 25.02.1991 Toronto, Canada).



Karl Kleemeier, sünd. 28.06.1903, surn. 04.05.1942. Tapa jaamakorraldaja. Tapa puhkpilli orkestri juht ja orkestri juht Karkuse külas. Karl oli reservlipnik ning ta määrati 1. aprillist 1934. aastal Tapa Kaitseliidu kompanii uueks pealikuks, varem oli ta pealiku abi. Oktoobris 1934 alustas Tapa malevkonna juures iseseisvat tegevust raudtee üksikrühm, mille pealikuks ta määrati.


Järva Teataja 3. nov. 1937 kirjutab, et Tapa jaamakorraldaja Karl Kleemeier jäi Tapa jaama ees kaubarongi nr. 155 väljumise eel manööverdava veduri D-135 alla. Rong lõikas maha vasaku jalalaba ja lömastas jalasääre kuni põlveni. Õnnetuse ajal valitses Tapa jaamas tihe udu, mis õnnetuse ilmselt põhjustaski. Vasak jalg amputeeriti põlvest saadik. Elas Tapal Raudteemajas nr. 2. Töötas pärast õnnetust jaamas büroos, küüditati 1941. aastal koos perekonnaga, abikaasa Marilda ja kolm poega pääsesid hiljem tagasi, kuid pojad Arvi (s. 05.07.1936) ja Ülo (s. 21.12.1933) küüditati hiljem uuesti. Karl jäi Siberi mulda 1942. aastal.


Elmar Kleemeier on sündinud 13.10.1905/26.10.1905 Näo külas Lehtse vallas. Lõpetas Tapa Keskkooli 7. lennu 1928. aastal. Õppinud lühikest aega Tartu Ülikoolis. Edaspidi tegeles talutöödega isale kuulunud Kangru talus. Samal ajal võttis aktiivselt osa ühistegevusest EV ajal. Oli Näo-Karkuse Tuletõrjeühingu asutaja, Karkuse puhkpilliorkestri vanem, Näo Veeühisuse esimees jne. Mitmekülgse põllumehena esines aastail 1930-1940 oma talus kasvatatud saadustega näitustel (sh. Tapal). Saanud diplomeid, aurahasid tõukarja pidamise eest. 1938 valiti ta Tapa Tarvitajateühisuse juhatuse esimeheks. Oli esimene sõjajärgse Tapa Tarbijate Kooperatiivi juhatuse esimees kuni 1951. aastani. Edaspidi töötanud kuni pensionile minekuni 1970. a. Käravete sovhoosis põllutöölise-brigadirina. Üks meelisharrastusi, ka pensionieas oli jahilkäik. Traditsiooniliselt kogunesid E. Kleemeieri elueal Tapa jahisektsiooni mehed enne metsaminekut tema talu õuele. Surnud 14.12.1986, maetud Ambla kalmistule.



Elmar Kleemeier ja Meta Veber abielluvad



Tapa Keskkooli IV lennu kokkutulek 24.06.1930. Taga valges särgis Elmar Kleemeier


Karl-Johannes Rode


Karl Rode on sündinud 25. märtsil 1882.a. Tallinnas. Ta lõpetas 1900. aastal Tallinna tehnikakooli ja sama aasta 1. septembril astus raudteele riigiteenistusse – vedurijuhi abina kuni 1. novembrini 1903.a.
Sõjaväe sundaja teenistus Vene-Jaapani sõja ajal kiskus K. Rode kaugesse itta. Peale Jaapani sõja lõppu asus jälle Tallinnas raudteeteenistusse ja oli vedurijuhi abi 1.oktoobrist 1906 – 1. jaanuarini 1909.a., siirdudes siis Valga veojaoskonna vedurijuhiks kuni 13. jaanuarini 1916.a. Samast kuupäevast määrati Riiga 1. veojaoskonna ülema abiks kuhu jäi 6. märtsini 1918.a. Saksa okupatsiooni ajal määrati alates 6. märtsist 1918.a.Tapale depoo ülemaks ja 21.02.1919.a. Valga veojaoskonna juhatajaks, kus teenis ühtekokku 15 aastat, kaasa arvatud Vabadussõja päevad, mil jaoskonnale alluvais tehastes aina tuli ehitada ja parandada soomusronge, soomusautosid, sõjaväe vedureid ja vaguneid ning isegi suurtükke soome vabatahtlikele. Valgas töötamise ajal oli K. Rode üks kaitseliidu asutajatest, tegev tuletõrjes ja kiriku nõukogus.
1. september 1933.a. – 26.oktoober 1940. a. oli Karl Rode Tapal raudtee talituse 2. veojaoskonna juhataja.
1934. aastal valiti K. Rode Tapa Ühisgümnaasiumi ja keskkooli lastevanemate nõukogu esimeheks.
1935. aastal abiellus ta Zizilia Manitskyga, kes oli samuti pärit Tallinnast. Alates 1935. aastast oli Karl Rode Tapa Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu peamees.
1936. aastal valiti Karl Rode Linnakodanike valimisliidu nimekirjast Tapa linna volikokku maksunõudja Johannes Ruuse asemele, ühtlasi valiti ta ka lahkunud J. Ruuse asemel uueks revisjoni komisjoni esimeheks.
1937. aastal nimetati Karl Rode politseivalitsuse direktori käsukirjaga Järvamaa tuletõrje brigaadi staabi tulekaitsepealikuks, olles samal ajal Tapa Vab. Tulet. Ühingu peamees.
Tema töökaaslased on teda iseloomustanud hea ja sõbraliku inimesena ning oma tasakaaluka iseloomuga võitnud laialdastes ringkondades tugeva poolehoiu ning armastuse. Ka oma alluvate poolt oli ta, kui õiglane ja otsekohene mees, väga lugupeetud.
Karl Rode arreteeriti Tapal, raudteemajas nr.8 ja määrati erinõupidamise otsusega 21.03.1942.a. § 58-1a, 58-4, surmaotsus. Süüks pandi Vabadussõjast osavõttu, kuulumist Kaitseliitu ja Isamaaliitu. Kinnipidamiskohaks Sverdlovski oblast Sevurallag. Kohtuotsus viidi täide 4. mail 1942. aastal.
Küüditati ka Karl Rode abikaasa Ella-Elisabeth Tomski oblastisse Baktšari rajooni Vavilovkasse. Õnneks vabanes Ella-Elisabeth asumiselt 27. veebruaril 1958. aastal. Koos abikaasaga küüditati ka nende väike tütar Viive, kes viibis koos emaga Vavilovkas, kuid vabanes 1954. aastal. Perepoeg Väino jäi õnneks küüditamata, kuna ei viibinud sel ajal kodus.



Karl-Johannes Rode


Ervin Richard Adolph Viks
Sünd. 19. mai 1897 Krüüdneri vald, Tartumaa - surn. 6. aprill 1983 Austraalia


Ervin Richard Adolph Viks oli Eesti politseiametnik ja Saksa okupatsiooni ajal Eesti Julgeolekupolitsei ja SD juhtivametnik. Ervin Viks sündis Tartumaal Krüüdneri vallas ja õppis Tartu Kommertskoolis enne Vabadussõtta minekut. Astus 12.11.1918 vabatahtlikult Tartu kooliõpilaste roodu, mis saadeti Vabadussõjas eesliinile. Roodus teenis kuni 28.04.1919, mil Rahvaväe komisjoni poolt määrati Tartu kooliõpilaste reservpataljoni. 06.05.1919 viidi reservpataljonist üle Rannavalve Side- Peasaatejaamade Valitsusse. 27.05.1919 määrati Peipsi rajooni ja 01.08.1919 nimetati Varnja posti vanemaks. Rannavalve, Side ja Peasaatejaamade Valitsuse likvideerimise tõttu viidi üle 5. Piiriküti pataljoni ja 29.01.1920 määrati sama pataljoni 2. roodu veltveebliks. 24.07.1920 määrati sama pataljoni likvideerimiskomisjoni ning 2. Piiriküti pataljoni 2. roodu veltveebliks, kus teenis kuni demobiliseerimiseni 20.08.1920.
Pärast Vabadussõda määrati 01.08.1920 Kaitsepolitsei Haapsalu jaoskonna käskudetäitja ametniku kohusetäitjaks. Haapsalu jaoskonna likvideerimise tõttu määrati 01.11.1920 Kaitsepolitsei Peavalitsuse kantseleiametnikuks. 01.12.1920 määrati Kaitsepolitsei Võru jaoskonna käskudetäitja ametniku kohusetäitjaks. 29.11.1921 Politsei Peavalitsuse teate nr 6800 põhjal lõpetas rajooniülemate kursuse rahuldavalt. 01.01.1922 määrati Kaitsepolitsei Võru jaoskonna ülema nooremaks abiks. 19.06.1922 andis ametivande. 01.02.1923 seoses koondamisega Võru jaoskonnas viidi üle Kaitsepolitsei Narva jaoskonna ülema vanemaabi kohusetäitjaks. 15.03.1923 kinnitati ülema vanemabiks.
01.01.1926 nimetati ümber Poliitilise Politsei abikomissariks Tapal. 01.04.1927 kinnitati Poliitilise Politsei 2. jaoskonna abikomissariks Narvas.  15.02.1932 määrati I järgu vanemassistendiks Poliitilise Politsei Narva komissari juurde. Omal soovil teenistuse huvides määrati 01.05.1934 Poliitilise Politsei Pärnu 2. jaoskonna vanemassistendiks komissari juurde. 10.06.1935 paigutati ümber Poliitilise Politsei Tartu komissari juurde vanemassistendiks, 17.02.1936 annetati Kotkaristi nõukogu poolt Kaitseliidu Kotkaristi V klass. 15.10.1938 sooritas 3. klassi laskurikatsed püstolist laskmise alal. 21.10.1939 määrati Poliitilise Politsei komissari kohusetäitjaks Kuressaares. 20.06.1940 määrati Poliitilise Politsei komissari juurde Kuressaares vanemassistendiks. Pärast Eesti okupeerimist Saksa vägede poolt 1941. aastal määrati ta Tallinn-Harju poliitilise politsei ülemaks, kellena teenis aastatel 1941–1942. Pärast 1942. aastal poliitilise politsei reorganiseerimist Eesti Julgeolekupolitsei ja SD-ks teenis ta aastatel 1942–1943 Eesti Julgeolekupolitsei B IV osakonna (poliitiline politsei) juhataja asetäitjana, 1943–1944 Jupo ja SD Eesti haru B IV osakonna juhatajana. Gestapo ülemana Eestis saatis surma sadu inimesi.  
1944. aastal taganes ta koos Saksa vägedega Saksamaale, kust emigreerus 1950. aastal Austraaliasse, kus ka suri 6. aprillil 1983. 1962. aastal Eesti NSV-s toimunud sõjakurjategijate kohtuprotsessil mõisteti Ervin Viks tagaselja surma.



Ervin Viksi perekond 1935, Ervin Viks seisab vasakul


Jakob Römmer ja Bernhard Römmer (Remma)


Jakob Römmer asus elama Tapale 1914. aasta lõpus ja 1915-st aastast alustas tööd rätsepana oma töökojas Pikal tänaval. 1920-tel aastatel ehitas perele maja Ambla mnt. 18, kus töötas rätsepana 1960-aastateni. 1897 - 1901 õppis ja töötas Tallinnas mitmetes nimekates rätsepa töökodades. Siis läks Venemaale Peterburi ja Moskvasse ennast täiendama ja sai hiljem tööd meister-juurdelõikajana. Eestisse naastes 1902. aastal viibis sõjaväeteenistuses. Peale sõjaväe teenistust ja perekonna loomist kutsuti ta 1910. aastal Venemaale Peterburi rätsepa ärisse tööle. 1913. a. töötas Nizni-Novgorodis ja 1914. a. Moskvas juurdelõikajana. Rakvere Tööstusliku Kutseoskuse amet registreeris Jakob Römmeri meistriks-rätsepaks 28.02.1941. Jakob Römmer suri 08.02.1971 ja on maetud Tapa linnakalmistule.


Jakob Römmeri poeg Bernhard Römmer, eestistatult 1936. a. Peep Remma.


Bernhard Römmer lõpetas Tapa Gümnaasiumi 1933. a. Kooli ajal ja hiljem mängis ta mitmes tantsuorkestris, näit. Octave Band, The School Boys Band, Miki Muusik. Ta oli tsellomängija ning esines tselloga ka pühade jumalateenistustel kirikus. Töötas 25.juulist 1933.a. raamatupidajana Tapa linnavalitsuses kuni 14.novembrini 1939, mil ta määrati siseministri käskkirjaga Tapa linnavalitsuse sekretäriks ja perekonnaseisuametniku asetäitjaks. Töötas sellel ametikohal 23.02.1941 aastani ning määrati tööle Paide Järvamaa Rahandusosakonna vanemraamatupidajaks ja revidendiks. 1936.aastal eestistas Bernhard Römmer oma nime Peep Remma`ks. Tapal elades abiellus ta 25.07.1936 Elise Kulliga, kes oli Tapa lasteaia juhataja 1934-1937. Detsembris 1937 sündis tütar Aili ning jaanuaris 1938 pisitütre ema Elise suri Tallinna Keskhaiglas, maetud on Türi kalmistule. 1942. aasta märtsis määrati Peep Remma Järvamaa Maavalitsuse sekretäriks, kus töötas 1944. aasta septembrini. Evakueerus koos mitmete maavalitsuse töötajatega Saksamaale. 1948. a. novembris asus elama Austraaliasse. Suri 23. oktoobril 1981. aastal Austraalias Thilmeres ja on maetud Thilmere eesti kalmistule.



Tapa Gümnaasiumi puhkpilli orkester 1926. a. Bernhard Römmer istub paremalt esimene



Tapa orkester 1938. a. tšelloga ees keskel Peep Remma



Tapa orkester, Bernhard Römmer istub paremalt esimene


Johannes Harald Arulaane


Johannes Harald Arulaane (enne eestistamist Wunder), sünd. 4. märtsil 1910. aastal oli aastail 1937 - 1941 Tapa külakooli juhataja ja õpetaja. Juunis 1935. aastal lõpetas ta Tartu Pedagoogiumi juures töötava seminariharu ja sama aasta sügisest valiti ta Särgvere algkooli õpetajaks. 03.-05.06.1937 toimunud kutsekursustel Tartu Pedagoogiumi juures omandas ta algkooli õpetaja kutse. Juunis 1939 tegi läbi Paides raamatukoguhoidjate kursused ning asus samal aastal õppima Tartu Ülikooli matemaatikat. Paraku jäid õpingud pooleli, sest raske haiguse tagajärjel suri 33- aastaselt 24. märtsil 1943. aastal.



Tapa küla koolijuhataja Harald Arulaane 1940. aastal


Johannes Viik– Tapa Gümnaasiumi esimese lennu lõpetaja


Johannes Viik sündis 9. veebruar 1894 Laiuse vallas Kasevere külas. Esimesed raamatutarkused omandas ta kohalikus valla- ja kihelkonnakoolis ning Tartus H. Treffneri gümnaasiumis. Et isal oli 9 last ja kasutada ainult 10-hektariline maapind, siis pidi Joh. Viik suurel määral ise oma hariduse täiendamise eest muretsema. Päeval töötades, õhtul koolipingis istudes, nii tuli tal mõned aastad tegutseda, kuni ta 1922 a. kevadel lõpetas Tapa Gümnaasiumi 1.lennu, astudes sama aasta sügisel Tartu ülikooli õigusteaduskonda, kus viis õpingud lõpule 1928. a. Ajakirjandusalale astus Viik juba 2. jaanuaril 1917, minnes Tartu „Postimehe" toimetusse, kus ta töötas välistest oludest tingitult mõningate vaheaegadega kuni järgmise aasta sügiseni, mil ta saadeti „Pärnu Postimeest" toimetama. Varsti aga puhkes Eesti Vabadussõda ja Joh. Viik oli neid kohusetruid mehi, kes vabatahtlikult astus sõjaväkke. Algul ta teenis 6. polgus, hiljem kindral Põdderi juures 3. diviisi staabis ohvitseri asetäitjana. Alates 1919. a. sügisest oli ta Valgas ilmuva rindelehe „Rajalase" toimetajaks kuni 1920. a. kevadeni, mil see leht likvideeriti. Seejärel siirdus ta tagasi ..Postimehe" toimetusse, kust aga juba järgmisel aastal komandeeriti pealinna „Tallinna Teatajat" toimetama, olles lõpuks seal lehe peatoimetaja. „Tallinna Teataja" likvideerimise järel tuli ta tagasi „Postimehe" toimetusse, olles ka „Postimehe" kõrval ilmuva „Maamehe" toimetaja. Ajakirjanduse alalt lahkus ta 1931. a. asudes nüüd juba täie koormatusega töösse advokatuuri alal kus ta 1934. a. omandas vandeadvokaadi kutse. Oma sõbraliku suhtlemisega ja sädeleva huumoriga oli ta võitnud enesele loendamata hulga sõpru.
Bolshevike ajastul ta pidi loobuma advokaadikutsest nagu paljud teisedki eestimeelsed ametivennad. Kui 1941. a. juunikuu sündmused võtsid pöördelise ilme, siirdus ta metsavennana koduvalda Laiusele, kus ta oma peidukohast pidi jälgima muu seas ka seda, kuidas bolshevikud süütasid isatalu. Pärast kodumaa vabanemist ja eesti kohtute taas tegevusse astumist oli J. Viik esimesi advokaate, kes uuesti tegevust alustasid. Kutselise töö kõrval on tegev olnud veel Tartu linnavolikogus, Tartu Põllumeeste Seltsis, eriti uue näituseplatsi väljaehitamise ajal, „Eesti Nädalate" korraldamisel ja terves reas teistes organisatsioonides.
Johannes Viik suri 16. juulil 1971. aastal 77-aastaselt Canadas Ontarios.



Gümnaasiumi 1. lennu lõpetajad 1922. a. Johannes Viik seisab vasakult teine


Jakob Tammar
Sünd. 21.10.1870, surn. 16.12.1958


Jakob Tammar sündis Virumaal Vohnja vallas Tõdva-Kõnnus põllumehe pojana. Peale sõjaväeteenistust orkestrandina asus ta elama Tapale. Olles ametis raudteel, juhatas ta ka Tapa raudteelaste orkestrit kuni 1919. aastani, kui andis juhatamise üle oma pojale Friedrich Tammarile, ise kaasa mängides baritonil. Alates 1924. a. oli ta Imastu Invaliididekodu orkestrijuhiks. Jakob Tammar oli ka Tapa Jakobi koguduse üks asutajatest ja esimene kiriku esimees.
Jakob Tammar suri 88. aasta vanuses Tapal ning on maetud Tapa linnakalmistule.



Imastu invaliidide kodu orkester, juh. Jakob Tammar istub ees taktikepiga 07.09.1930


Friedrich Tammar
Sünd. 2.10.1900, surn. 01.06.1974


Friedrich Ferdinand Tammar on sündinud Tapal. Õppis Tapa linnakoolis, hiljem Venemaal tehnikakoolis, kus õpingud lõpetas I Maailmasõda. Oli Vabadussõjas kooliõpilaste pataljonis ja pataljoni orkestris. Pärast sõda siirdus tagasi Tapale, kus asus juhtima isa Jakobi jälgedes Tapa raudteelaste orkestrit ja samuti Haridusseltsi orkestrit. Samal ajal jätkas ta õpinguid Tallinna Konservatooriumis trompeti klassis, mille lõpetas 1926. aastal. Samaaegselt õppis Tallinna kolledžis. Tallinna Kaitseliidu maleva orkestrijuhiks kutsuti 1929. aastal. Sellel kohal, olles ühtlasi Kaitseliidu orkestrite üldjuhiks-inspektoriks, oli ta kuni 1940. aastani.
Friedrich Tammar asutas Tallinnas „Edu“ nimelise orkestri, mis esines tihti Harjumäel ja Kadrioru pargis. Tema kirg oli bridži mäng ja male.
Okupatsiooniaastatel oli poliitilises vangistuses.
Vabal ajal oli ta innustatud jalgpallimängija ja asutas Tapale jalgpallimeeskonna „Sport“. Tema juhtimisel rajati Tapale Roti lagedale linnastaadion.
Juba Konservatooriumi õpilasena asus ta tööle muusikaõpetajana ja orkestrijuhina Harku alaealiste parandusasutuse juurde.
Ka oli Friedrich Tammar orkestrite üldjuhiks mitmetel maa- ja kihelkondade laulupidudel.
Abiellus 1932. aastal Magda Multer`iga Tallinnas ja neile sündis hiljem Rootsis kaks poega. Sügisel 1944. aastal põgenes perekond Rootsi. Seal moodustas Friedrich Tammar algaastail väikese orkestri Stockholmi Eesti Seltsi juures, millega esines kaasmaalaste kokkutulekutel. Töötas Rootsis kuni pensionile minekuni algul ASEA ja hiljem L. M. Ericssoni juures kontrollandina. Tema surm tuli siiski pikaldase ja raske haiguse tagajärjel ootamatult ja kustutas ta eluküünla kiirelt ja vaikselt.
Friedrich Tammar on maetud Rootsis Skogskyrkogårdeni kalmistule.



Friedrich Tammar



Tapa II vaimulik laulupäev. Esireas paremal seisab orkestrite üldjuht Friedrich Tammar 05.07.1931


Johannes Raado
Sünd. 1893, surn 1989


Johannes Raado juhatas edasi Tapa raudteelaste orkestrit pärast Friedrich Tammari lahkumist 1929. aastal. Samal ajal juhatas ta ka Udriku puhkpillide orkestrit alates 1921. aastast. Töötas Tapal raudteel. Pidas Undla vallas suurt talu. Johannes Raadot tunti ka laiemalt, kuna ta oli 1930. aasta Kiltsi laulupäeva muusikakooride üldjuhiks. Oli aastatel 1955 - 1973 Kadrina Vabatahtliku Tuletõrjeühingu puhkpilliorkestri dirigent. Ühtekokku tegutses ta puhkpillimuusikas kokku 65 aastat.
Johannes Raado on maetud Kadrina kalmistule.



Johannes Raado 1929. aastal



Johannes Raado haud Kadrina kalmistul


Aleksander Nurm
Sünd. 02.09.1896, surn. 19.02.1942


Aleksander Nurm sündis Virumaal Paasvere vallas. Omas keskharidust, oli Rakvere Vabatahtlikus Tuletõrjes tuletõrjuja aastail 1911 - 1915. Aastail 1915 - 1917 oli Vene sõjaväes, 1918 - 1919 võttis osa Vabadussõjast 5. jalaväepolgu koosseisus kolleegiumiregistraatorina.
Aastail 1914 - 1915 töötas renteiametnikuna ja 1921 - 1930 Tapal aktsiisikontrolörina, olles samal ajal 1924 - 1930 Tapa Kaitseliidus. Aleksander Nurm oli Tapa Kaitseliidu asutaja ja selle esimene pealik.
1923 - 1924 oli ta Tapa Ühisgümnaasiumi muusikaõpetaja, juhtides ka Haridusseltsi puhkpilliorkestrit.
Arreteeriti 28.07.1941 Tallinnas, § 58-10, lg.2, 58-13: Irkutskis, kus suri 19.02.1942 südamerabandusse.
Süüks määrati osalemist Kaitseliidus, oli Vabadussõdalaste Liidu liige ning kontrrevolutsiooniline agitatsioon.



Esimene Tapa malevkonna pealik Aleksander Nurm 1924-1930



TENKS puhkpilliorkester, trummi taga istub orkestrijuht Aleksander Nurm