Tapal on Eesti Wabariigi ajal tegutsenud mitmeid erinevaid seltse ning orkestreid. Päris esimeseks seltskondlikuks ürituseks oli Tapal Eesti Aleksandri kooli abistamise komitee „Salme“, mis asutati 1880.aastal. See lõpetas tegevuse pärast seatud eesmärkide täitmist. Edaspidi on seltse ning ühinguid tekkinud päris palju. Siinkohal mõnedest nendest:



Tapa Majaomanike selts. Asutatud 16.novembril 1919.aastal 48 majaomaniku poolt. Esimesse juhatusse valiti Ebrok, Wiidas, Kroon, Uusvell, Noormets. Foto on 1920.aastate algusest, esireas vasakult istuvad: Johannes Kask, raudteeametnik; Jaan Kütt, asjaajaja; Johannes Ruuse, ametnik; Aleksander Söödi, jaamaülema abi; Andres Tein,tisler. Tagareas vasakult: O. Tomberg; Johannes Leinberg, tõllassepp; Willem Gabriel, pangaametnik; Johannes Bötcher. 1936.aastal kuulusid juhatusse: Julius Martov, esimees; Johannes Ruuse, esimehe abi; August Paluvee (Pallon), sekretär; Toomas Lutrik, laekur; Ivan Ivanov ja Liborius Paal



Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi juhatuse Tapa osakond  01.11.1931. Asutamiskoosolek oli 20.oktoobril 1906.aastal. Kool avati tööks 8.jaanuaril 1907.aastal. Esimesse juhatusse valiti: W. Gabriel, G. Wipper, J. Tõnts, K. Luuk, H. Pudel, Maasing, Kleitsmann, Preimes ja Gutmann. Fotol on 1931.aastal: esimene rida vasakult: August Vaino, Andres Tein, Jaan Kütt, Johannes Adamson (Alamäe). Teine rida vasakult: Aleksander Barot, Nikolai Tamm, Johannes Ruuse, Juhan Kroon



Tapa Naisseltsi juhatus 1925.aastal. Tapa Naisselts asutati 8.veebruaril 1922.aastal. 1936.aastal kuulusid juhatusse: M. Puusepp, esinaine; L. Luik, sekretär; E. Mätlik, abi; I. Poom, laekur; L. Seidelberg ja L. Smirnov



Tapa Ühispanga nõukogu ja revisjoni komisjon 1937.aastal. Ühispank oli asutatud 13.jaanuaril 1922.aastal. Fotol 1. Rida vasakult: Helmi Talve, ametnik; Woldemar Ollep, juhatuse abiesimees, asjaajaja; Johannes Ruuse, juhatuse esimees; Julius Martov, nõukogu esimees; Toomas Lutrik, juhatuse liige, laekur; Johan Alamäe, revisjoni komisjoni esimees. 2.rida vasakult: O. Tamjärv, nõukogu liige; Karl Kotkas, nõukogu liige; H. Malva, ametnik; Eduard Seidelberg, nõukogu abiesimees; Adele Treial, ametnik; H. Berg, revisjoni komisjoni liige. 3.rida vasakult: Osvald Sauvere, nõukogu liige; Hans Lõõnik, nõukogu liige ja Jaan Maidre, revisjoni komisjoni abiesimees



Tapa Põllumeeste selts. Asutamiskoosolek peeti 31.oktoobril 1926.aastal. 1928-aastaks oli seltsil 400 liiget. Kontor asus Pikk tn 12. Foto umbes 1927.alguses. 1926.aastal valiti juhatusse: Adolf Rohusaar, Gustav Tamm, A. Rei, Mart Kalde, Hans Tire, Mart Wollmann, J. Rae. 1929.aastal kuulusid juhatusse: esimees Mart Kalde, laekahoidja Karl Kroos, kirjatoimetaja Ervin Jürgenson, teised juhatuse liikmed olid Oskar Kleemeier ja Oskar Rohusaar. 1936.aastal kuulusid juhatusse: Mart Kalde, E. Jürgenson, Johannes Tamm, Johannes Rägastik, A. Veiderpass



Tapa Tarvitajate Ühisuse liikmed 1927.aastal. Ühisus moodustati 1907.aastal. Fotol 1.rida vasakult: Hans Lõõnik, vedurijuhi abi; Woldemar Steinfeldt (Ajango), raamatupidaja; August Türk, äriteenija; Toomas Lutrik, kassapidaja; Joosep Elhi, äriteenija. 2.rida vasakult: ?;?; Paul Uusvell, majaomanik; Olga Saar, raamatupidaja; Reinhold Reitel, majaomanik; Mart Wollmann, aednik. 3.rida vasakult: Karl Tõugu, äriteenija;?; Johannes Ruuse, ametnik; Karl Kotkas, kontrolör mehhaanik; Hans Koplimäe, roopaseadja



Tapa Rahvamaja nõukogu



Raudtee Tarvitajate Ühisuse Naisseltsi juhatus 1935



Tallinna Krediidipanga Tapa osakond 06.09.1930. Taga seisab vasakul Johann Pari ja paremal Johannes Ruuse



Tapa Haridusseltsi juhatus 01.01.1937



Tapa Haridusseltsi juhatus



Hans Pudeli laulukoor 19.05.1911


Hans Pudeli laulukoor



Tapa tuletõrjujad 1935. aastal



Tapa Teejaoskonna töötajad



Tapa Veojaoskonna orkester 01.03.1922. Esirida vasakult: August Mühling, vedurijuht; Roman Smirnov, vedurijuht; Johannes Veisbach, vedurijuht; Jaan Krappe, vagunite järelvaataja. Tagarida vasakult: Nikolai Kapper, montöör; Aleksander Russak, vedurijuht; Adolf Bechman; Johannes Kokk, vedurijuhi I abi



Tapa Veojaoskonna töötajad



Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakonna puhkpilliorkester.


Tapa Tuletõrjujate Selts


"Postimehe" trükk 1915:
(Tekst muutmata)
Väikene Tapa alev sai omale tuletõrjujate seltsi aastal 1900. Nagau Richter"s Balt. Adressbuch teatab, oli sel ajal Tapal 72 maja 642 elanikuga, millele veel 13 raudtee maja 286 elanikuga juurde tulevad arvata. Oli siis vist juba tarvidus tuletõrje seltsi järele olemas. Pealegi oli lähem selts 12 versta eemal - Amblas.
Hoogu andis ka see asjaolu, et hiljuti suurem tulekahju Tapal mitu maja ära oli hävitanud. Rakvere tuletõrjujate selts ja Moe mõisa prits olid appi rutanud ja jõudsid tule laialilagunemisele piiri panna.
Asja agaraks algatajaks oli endine Tartu tuletõrjujate seltsi liige Reinhold Masing, kes Keiserliku Vene tuletõrjujate seltsi käest juhatuskirjad muretses, mispeale palvekiri 45 allkirjaga seltsi asutamise lubasaamiseks kubermangu valitsusele ära saadeti. Luba seltsi asutamiseks anti 25. juulil 1900. Esimene koosolek, kuhu 30 liiget oli ilmunud, peeti 9. augustil 1900 härra Busse ruumides ära. Seda päeva loeb selts oma asutamise päevaks. Koosolekul valiti seltsi peameheks J. Glaudan, tema abiks R. Runge, selle asemikuks K. Eller, kassahoidjaks dr. R. Thar, tema abiks A. Wildmann, kirjatoimetajaks A. Pohla, tema abiks W. Gabriel. Auliikmeteks valiti Tapa mõisa omanik Axel von Fock, Imastu mõisa omanik krahv H. Rehbinder ja Moe mõisa omanik J. Kurberg. Järgmise aasta kevadel lahkus J. Glaudan Tapalt ja peameheks valiti senine kassahoidja dr. Thar. Kassahoidjaks tema asemele sai O. Org. Et selts enesele juba riistu, mundreid jne. hakkas muretsema, siis valiti nende hoidjaks - zeugmeistriks - A. Duglas.
Kapitali soetamiseks, millega tuletõrjumise riistu muretseda, olid muidugi hakatuses, nagu pärastpoolegi, pidud, näitemüügid jm. Ka leiti alguses heldeid kinkijaid, kes noort seltsi aitasid jalule ajada. Sissetulekud ja väljaminekud on iseäralises tabelis kokku võetud, kust ülevaadet toimepandud pidude jm. tagajärgede üle leida võib, mispärast neid siin ülevaates kõiki nimetatud ei ole.
1901. aastal astus selts Keiserliku Vene tuletõrjujate seltsi liikmeks ja on selleks jäänud tänapäevani.
Järgmisel aastal oli selt juba niikaugel, et omale pritsi jõudis muretseda, mis peale 500 rubla maksis. Zeugmeistriks sai A. Duglase asemele C. Luuk.
1903. aastal asus dr. Thar teisale elama, tema asemele valiti peameheks Carl Luuk, kes seda vaevarikast ametit tervelt 9 aastat on truult ja enesesalgavalt pidanud, kuni elukoha muutmine teda sundis seda mahapanema. Abiesimeheks valiti R. Runge asemele R. Masing, zeugmeistriks K. Teitelbaum, tema abiks A. Orav.
Üldisel koosolekul 13. märtsil teatati, et Tapa mõisa omanik von Fock seltsile krundi 360 ruutsülla suuruses on kinkinud. Selts võttis kingituse tänuga vastu ja palus eestseisust herra von Fockile tänu avaldada. Otsustati poolteist vakamaad veel juurde rentida ja platsile aed ümber ehitada. Ka ehitati aeda väike lahtine näitelava, et seal oleks võimalik näitemängusi ja kontsertisi toime panna. Selsamal aastal lubas lubas seltsi auliige J. Kurberg seltsile ühe vakamaa ehk rohkem anda pritsimaja ehitamise jauks ja täiendas oma lubamist veel sellega, et ta järgmisel aastal seltsile maksuta tarvitamiseks pritsimaja ühes torniga üles ehitab. Peale selle ehitab tema veel Tapa seltskondlise ühenduse "Harmonie" juure suurema saali, mida tuletõrjujate selts kolm korda aastas pidude jauks maksuta tarvitada võib. Saali ja pritsimaja vahele jääb kammer, mida selts talvel schlauchide kuivatamiseks ja muude väikeste asjade panipaigaks võib tarvitada.
Selle helde kingituse läbi on herra J. Kurberg omale jäädava mälestuse, mitte ainult Tapa tuletõrjujate seltsis, vaid terves alevis jätnud. Aias on peale tuletõrjujate seltsi veel Noorsoo kasvatuse seltsi Väikeste Laste eest hoolitsemise seltsil ja Käsitööliste Abiandmise seltsil võimalust olnud haljal murul ja kõrgete õõtsuvate kuuskede all hulga pidusi, kontsertisi, näitemüükisi, jaanituld ja muud toime panna.
1904 anti seltsile Eestimaa mõisnikkude vastastikku tulekinnituse seltsi poolt prits, umbes 400 rubla väärtuses tarvitada. Kirjatoimetaja abiks valiti K. Masing. Järgmisel aastal valiti tagasiastunud R. Masingi asemele esimehe abiks Jaak Tõnts.
1906 otsustati näitelava J. Kurbergi poolt kingitud platsi peale tuua ja katuse alused näitemüügi ja einelaua jauks juurde ehitada. Seltsile kingiti auliikme krahv Rehbinderi poolt siidist lipp, mille õnnistamist aastapidu ajal 27. juulil toimetati. Lipule oli kirjutatud: “Tapa Vabatahtlik Tuletõrje ja Jumalale auuks ja ligimesele kasuks.“
Otsustati herra von Focki poolt kingitud maa peale teine pritsimaja, ühes järelvaataja eluruumidega ehitada. Ehitamist ei ole aga põhjustel, mis platsi seltsile kinnitamisega ühes seisid, veel saanud ette võtta.
1907 valiti kassahoidjaks F. Eglon, kuna tema eelkäija O. Org Tapalt lahkunud oli. Kassahoidja abiks sai J. Luuk, kirjatoimetajaks K. Masing, selle abiks H. Keevit.
Raudteevalitsuse poolt anti seltsi palve peale luba tulekahju kordadel raudtee kraanidest vett tarvitada.
1909 valiti komandu ülemaks J. seltsid, kes suure agarusega seltsi sisemise korralduse kallal tööd on teinud, zeugmeistriks sai J. Noormets, kellele lühikese aja järele A. Orav järgnes.
1910 ehitati seltsi aeda suurem saal pidude jne. Jauks. Ruum on kerge laudadest ehitus ja ainult suve kuudel tarvitada. Näitelava juure ehitati näitlejate jauks riidesse panemise tuba, einelaua juure köök.
Järgmisel aastal telliti Narvast näiteseinad, osteti 100 tooli, muretseti pinkisi ja kinnitati saal tule vastu 1000 rubla eest.
Suurem rahva kontsert mitme laulukoori ja hulga lauljate kaastegevusel õnnestus õige hästi. Eestseisuses valiti komandu ülema abiks A. Orav, zeugmeistriks K. Teitelbaum, tema abiks V. Ivanov.
Harilikult nimetatakse kolonnede juhatajad seltsi vanema (peamehe) poolt ametisse ja nad ei käi mitte eestseisuse hulka. 1903. aastal valiti kolonnede juhatajad üleüldise koosoleku poolt, mille läbi nad ka eestseisuse liikmeteks tunnistati. Pärastpoole komandu ülema poolt ametisse nimetatud kolonne juhataja ja agar seltsi tegelane J. Juske tunnistati 17. märtsil 1911 eestseisuse liikmeks. Kolonnede juhatajad M. Mickin ja V. Gabriel on selles ametis juba 1903. aastast saadik.
1912. teisale elama asumise pärast lahkus kauaaegne esimees C. Luuk, tema asemele valiti A. Thomson. Otsustati ühele pritsile ja aamile talviste väljasõitude jauks sellekohased saanid teha lasta, mis ka täide saadeti. Pealinnas peeti sel aastal 20. – 24. maini VI rahvusvaheline tuletõrjujate kongress ära. Saadikuks seltsi poolt saadeti sinna seltsi esimees A. Thomson.
Pritsimaja esine prügitati ära.
1913. Pühitseti 21. veebr. pidulikult Romanovite suguvõsa 300-aastast valitsemise jubileumi, mille juures Keisri Majesteedile kuberneriherra kaudu truualamline telegramm saadeti.
Et kaevud Tapal sügavad on ja tulekahju korral tarvilist osa vett ei suuda anda, siis ehitati kesk alevit maa sisse kividest ja tsemendist müüritud veereservuaar, kuhu üle tuhande pange vett sisse mahub. Et koht mitte kinni ei tuiskaks ega külmetaks, ehitati katteks väike majake peale.
Raudtee valitsuse poolt paluti uueste ja saadi luba tarbekorral raudtee veeanumatest vett võtta. Kassahoidjaks valiti F. Egloni asemele, kes ameti maha pani, G. Klement, tema abiks E. Pohlmann, kirjatoimetaja abiks O. Koost.
1914. neile seltsi liigetele, kes selleks 21. veebruaril 1913 olid, anti Kõigekõrgemalt poolt luba Romanovite suguvõsa 300-aastase valitsuse jubileumi mälestuseks asutatud raha rinnal kanda. Elektri märguandmise kellade sisseseadmine ei leidnud telephoni valitsuse poolt vastutulekut ja jäi esiotsa täidesaatmata.
Kohaliku Nooresoo kasvatuse seltsi osakonna kaastegevusel pandi 15. juunil laulupidu toime, mis väga ilusaste korda läks. Lauljaid oli umbes 200. Auliikmeks valiti A. Thomson, zeugmeistri abiks A. Pirk. Aasta teisel poolel said ruumid, mis muidu pidude toimepanemiseks tarvitada olid, muuks otstarbeks äravõetud, nõnda et ainult suvel suurem ruum näitelavaga tarvitada oli.
1915. 23. aprillil tehti seltsi auliikme herra von Fockiga kirjalik leping 360 ruutsülla suuruse maatüki üle, mille herra von Fock seltsile ennemalt suusõnal oli lubanud. Kingitud krundi pele kavatsetakse teist pritsimaja ehitada.
Tulekahjusi on alevis eneses vähem olnud, sagedamini on käidud väljaspool abi andmas.
Laulu- ja näitejuhtidena on iseäranis palju vaeva näinud ja seltsi tänu ära teeninud herrad Hans Pudel ja Eduard Liblik.
Tapa pritsimeestel oli ka oma hümnus, mis algas sõnadega:
„Seal sarwe hüüd ja kuulda abi kaja:
sest tuline leek on neelamas kõik!
Nüüd ülesse maast, meid on nüüd sinna waja,
Et ligimest peasta - peab jääma meil wõit!....“
Selle perioodi suurimad tulikahjud Tapal: J. Glaudani laualadu - 1901, W. Busse maja - 1902, E. Liblika maja - 1904, E. Langebergi vorstitöökoda - 1906, raudteedepoo - 1910.


Tuletõrje selts


Järva Teataja, 16. august 1935


Tapa tuletõrje 35-aastane


Pühapäewal, 18. aug. s. a. pühitseb Tapa wabatahtlik tuletõrje ühing oma tegewuse 35 aasta juubelipäewa. Päew tõotab kujuneda kohalikuks suurpäewaks, kuna pidustustest osa wõtma on oodata rohkesti külalisi ka wäljaspoolt. Juubelipidustustele tuleb arwatawasti ka tuletõrje liidu esimees adw. B. Melts. Pidustused algawad kell 12 päewal paraadiga turuplatsil, millele järgneb hoolsus- ja teenistusmärkide jagamine, kell 14 ühine kooswiibimine ühingu ruumes ja kell 17 samas õhtune kooswiibimine tee ja tantsuga. Tapa wabatahtlik tuletõrje ühing esialgse nimetusega Tapa tuletõrjujate selts asutati 1900. aastal, mil Tapa oli weel wäike alew umbes 700-800 elanikuga. Tõuke tuletõrje organisatsiooni asutamiseks andis sel ajal Tapal olnud suurem tulekahi, kus häwines mitu maja. Asja algatajaks ja tegelikuks õhutajaks oli Tapa kaupmees Reinhold Masing, kelle eestwõttel saadi seltsi asutamiseks 25. juulil 1900. a. luba. Esimene koosolek peeti 30 liikme osawõtul 9. augustil, kus waliti seltsi juhatusse J. Glaudan, R. Runge, K. Eller, dr. R. Thar, A. Wildmann, A. Pohla ja W. Gabriel, hiljem warahoidjaks A. Duglas. Esialgu oli tegewus seotud suurte raskustega, kuna polnud warustust ega tulekustutusabinõusid, millede soetamiseks siiski seltskonna kaasabil samme astuti. 1903. a. kinkis Tapa mõisnik v. Fock seltsile 360 ruutsüllalise krundi, millele Moe mõisa omanik J. Kurberg umbes poolteist wakamaad lisaks annetas. Järgmisel aasal ehitaski ühing sinna pritsimaja. 1904. a saadi mõisnikkude wastastikuse tulekinnituse seltsilt suurem käsiprits lisaks 1901. a. muretsetud wähemale pritsile. Siitpeale areneb seltsi tegewus järjest edukamalt. 1906. a. suurendatakse pritsimaja juurdeehitusega ja saadakse kingitusena Imastu krahw Rehbinderilt siidist lipp. 1913. a. ehitati alewisse weereserwuaar üle 1000-pangelise mahutusega, mis praegugi weel olemas Jaama ja Pika tänava nurgal. Seltskonna wastutuleku ja toetuste abil awaneb ühingul wõimalus üle saada ajutistest raskustest, milleks erilisi teeneid omab päewapiltnik Hans Pudel, kes sissetulekute hankimisel suurt agarust üles näitab. 1923. aastal ehitatakse ühingule uus maja Pikale tänawale, mis sisaldab peosaali ühes näitelawa ja kõrwalruumidega. Hoone ehitamisel tekkis ühingule küll 1,5 miljoni sendiline wõlg, kuid juhtiwate tegelaste energilise töö ja kohaliku seltskonna heatahtliku kaasabi tagajärjel on see summa wähenenud poole miljoni sendile. Wiimasel ajal on tuletõrje warustust ja tulekustutusabinõusid wõimaluse piirides juurde muretsetud. 1927. a. osteti ühingule mootorprits ja 1934. a. Rakwere tuletõrjelt pruugitud auto-weetank 4500 ltr. mahutusega. Praegu on autoweetank remondis ja teeb esimese tuleproowi läbi arwatawasti tuletõrje nädala puhul (septembrikuul) Tapal peetawal tuletõrje manööwril. 35 a. juubeli puhul mainisime siinkohal ka isikuid, kes aastate kestel on ühingus juhtiwal kohal tegutsenud. Esimeesteks on olnud J. Glaudan 1900-1901. a., dr. R. Thar 1901-1903. a., Carl Luuk 1903-1912. a., A. Thomson 1912-1919. a., T. Lutrik 1919-1923. a., L. Ebruk 1923-1928. a., E. Grimm 1928-1929, P. Landsberg 1929-1931. a., L. Ebruk 1931-1934. a. ja Liborius Paal 1934. a. seniajani. Peamehe koht oli algul ühine esimehe omaga, hiljem on peameesteks Joh. Kask 1923-1930. a., wahepeal lühemat aega Wiktor Peterson, Joh. Leesmann 1930-1934. a., Juhan Kroon 1934-1935. a. ja Karl Rode 1935. aastast alates. Praegu kuuluwad ühingu juhatusse esimees L. Paal, abiesimees L. Ebruk, laekur Ed. Seidelberg, laekuriabi Toomas Lutrik, kirjatoimetaja August Meder, warahoidja Edmund Mikin, warahoidja abi Bernhard Lepp, peamees Karl Rode ja linnawalitsuse esindaja B. Rooba. Üldiselt on Tapa tuletõrje tegewus arenenud kõigiti edu radadel tänu oma tublidele juhtidele ja seltskondlikule kaasabile. Aastate jooksul on tulnud tulega wõidelda ligi 100 korda. Ühingul on 7 jaoskonda, neist naisjaoskond asutatud 1934. a. Tegewliikmeid on 128, toetajaid liikmeid 100 ümber ja peale selle rida auliikmeid. Lähemaks kawatsuseks on ühingul uue pritsimaja ehitamine Pika tänawa äärde, kuna senine pritsikuur juba liig wana ja wäikese mahutusega. Wastawa projekti kohaselt tuleks uus pritsimaja kahekordne ehitus torniga, kogumahutusega 1430 kantmeetrit. Hoone sisaldaks alumisel korral pritsikuuri ja teisel korral juhatuse-, õppe- ja majahoidja ruumid ja läheks maksma eelarwe järele umbes 20 000 krooni. Ehitustöödega tahetakse algust teha juba käesolewal aastal. Ehituse läbiwiimiseks wajalikke summasid loodetakse hankida laenuna, toetustest, korjandustest jne. Kuna ehituse püstitamine hädawajalikuks osutub, jääb soowida, et Tapa ja ümbruskonna elanikud ja asutused ka siinjuures oma ohwrimeelsust näitaks ja tuletõrjele ajakohase pritsimaja soetamisel aineliselt kaasa aitaks. Lõpuks olgu juubeli puhul weel meelde tuletatud neid hallpäid ja wanu tegelasi, kes 36 aasta jooksul on püsinud Tapa tuletõrje ridades, kõik küll mitte juhtiwatel kohtadel, kuid siiski wäärt selleks, et neid seataks aukohale ühingu juhtivate tegelaste kõrval. Need oleksid K. Luuk, H. Pudel, M. Kask, M. Wollmann, G. Nimrig, J. Noormets j. t. Erilisi teeneid ühingu ajaloos omavad Luuk, Pudel, Wollmann. Peale selle on rida wanu lugupeetud juhte ja tegelasi, J. Tõnts j. t. surma läbi lahkunud tuletõrje ridadest. Olgu nende wanade tegelaste wisa ja edasipüüdew tööwaim õhutajaks ka praegustele tegelastele ja arenegu Tapa tuletõrje tegewus senises edu suunas lipukirja all “Jumalale auks ja ligimesele kaitseks.”
Tapa Linna wabat. tuletõrje ühingu juhatus ja rew.-kom. 1934. a.
Liborius Paal. Tapa linna wabat. üh. esimees.


Ja nii alustaski selts oma tööd, mida võib nimetada Tapa vanimaks seltsiks. Teist pritsimaja von Focki kingitud maatükile ei ehitatudki kunagi.
1926. aasta lõpuks valmis tuletõrje seltsimaja Pikal tänaval, mis täitis oma funktsiooni kuni 1932. aastani, mil ehitusvõlgade tasumiseks peosaal kinole „Mars“, eesruumid aga restoranile-einelauale renditi. 1935 - 1936 ehitas tuletõrje ühing oma krundile uue tuletõrjedepoo, mis on säilinud tänapäevani. Tol ajal veeti pritse hoburakenditega või ka käsitsi. Tulekahju korral oli märguandeks tuletõrje või kiriku kellahelin, vedurivile või käsipasuna signaal. 1930. aastatel kujunes tuletõrje aiast kogu Tapa kultuurielu keskus, seda eriti suvel.
1935. aastaks oli ühingul 132 tegevliiget. Ühingu esimeesteks oli ridamisi tuntud äri- ja rahamehi: Toomas Lutrik, Ludvig Ebrok, Arnold Lansberg, Paul Seidelberg, raudteelased Gustav Klement ja aastatel 1934 - 1941 Liborius Paal, kes oli ka uue tuletõrjedepoo ehituse algataja. Peameestena olid ametis Juhan Kask, Karl Roode, Juhan Kroon jt.
Sõja-aastatel seiskus tuletõrjeühingu tegevus. 1950. aastatel allus tuletõrje Tapa Rajooni Täitevkomiteele, ülemaks Bernhard Lepp.
Vabatahtlik tuletõrjeühing loodi uuesti 1956. aastal ning tegutses sellisena kuni aastani 1987. 1961. aastal tehti juurdeehitus tuletõrjedepoole, ühingu aeda ehitati estraadilava tantsupõrandaga. Täienes tuletõrje tehniline varustus, muretseti juurde saadud GAZ-51 juurde autopaakpritsid, 2 autobussi jm.
Aastatel 1959-1983 tegutses tuletõrjeühingu juures puhkpilliorkester, dirigendid Eduard Rumm, Alfred Vaidla, Evald Õisma, Johannes Raado ja alates 1975. aastast Jüri Tüli.
Esimeestena töötasid alates 1956. aastast Harry Kübarsepp, Heino Tipp ja viimasena Jaan Oja.
Peale ühingu ametliku eksisteerimise lõppu 1980. aastal, tegutseti vabatahtliku tuletõrjena Rakvere Tuletõrjeühingu Tapa A-grupi komando nime all. 1. detsembril 1987 moodustati Rakvere Kutselise Tuletõrje Maleva IV üksus Tapal ja alates 1998. aastast Lääne-Virumaa Päästeteenistuse Tapa Tugikomando. Tänapäeval (2010) asub Tapal uus Päästeteenistuse- ja Politseimaja ühe katuse all.


Tulekahjud, mida on kustutamas käinud Tapa Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu pritsimehed:


1900. aastal tulekahjudel ei käidud.
1901. aastal 14. juunil Rakveres raudtee depoos, 29. juunil raudtee puutöötoas, 10. juulil Josef Glaudani laualaos, 30. juulil sealaudas raudtee maa peal.
1902. aastal 21. mail Jäneda mõisas, 20. septembril Wilhelm Busse majas.
1903. aastal 4. oktoobril Ambla pritsimajas, 8. detsembril põles tühi heinaküün Männiku mäel.
1904. aastal 1. juulil Tapa raudtee jaamas, 4. augustil Walgma kõrtsis, 1. oktoobril Libliku majas, 3. detsembril Oheimi majas.
1905. aastal 18. oktoobril Imastu mõisa rehi.
1906. aastal 10. augustil Tamme saunas, 30. augustil Tormi talus Piilu külas, 11. novembril Langebergi vorstivabrikus.
1907. aastal 20. mail Päevarahva talus Näo külas.
1908. aastal 25. veebruaril Pleske majas Waldmanni kaupluses, 30. juunil põles Kakiti maja juures tõrvapada, 21. augustil Moe piirituse puhastuse vabrikus, 5. detsembril Perko pesuköögis, 20. detsembril Tapa külas Juhani peres.
1909. aastal 3. juulil põles Kakiti maja katus.
1910. aastal 17. jaanuaril raudtee depoos, 29. aprillil Moe õllevabrikus, 24. juunil Lehtse Piimatalituses, 29. novembril Karkuse külas karjalaudas.
1911. aastal 25. veebruaril hobupostijaamas, 3. juunil tisleri töökojas Uusbergi majas, 15. novembril Howaldti majas.
1912. aastal 4. juulil oli metsa põlemine Näo küla juures, 14. augustil Söödi majas, 23. augustil Moe külas Niidu peres, 18. novembril põles Moe metsavahi rehi.
1913. aastal 12. mail raudtee koolis, 9. juulil Mäeotsa uurikaupluses Reiteli majas.
1914. aastal 21. aprillil Läpi külas, 26. mail Kuru külas vaestemajas, 11. juulil toimus Tapa saarel metsa põlemine.
1915. aastal 24. juunil Walgma vanakõrtsi ait ja laut.


Spordiseltsid endisaegses Tapa linnas


Eesti Vabariigi ajal oli Tapal kõige populaarsemaks spordialaks jalgpall. Mängiti Roti-lageda spordiplatsil. Ei möödunud pea ühtegi suvist pühapäeva, mil jalgpalliplatsilt ei kostunud pallilööke ja pealtvaatajate rõkkavat ergutuskisa. Toimusid jalgpallivõistlused linna abielus ja vallaliste, veteranide ja noorte, majaomanike ja üürnike, paksude ja kõhnade vahel.
Alustati 1932. aastal kui Tapa jaoskonna konduktorite reservi rongijuht Harri Koppel organiseeris raudteelastest esperantistidest spordiklubi „Varda Stelo“, mis tähendas esperanto keeles „Roheline täht“. Moodustati tugev jalgpallimeeskond. Selle eestvedajaiks olid vedurijuhi abi Leonardo Valts, Voldemar Hiiet ja koolinoor Erich Int. Jalgpalli treeneriteks käisid kohapeal A. Volrat, A. Kastanja, E. Einman, A. Ohaka ja E. Neumann.
Suur töö tehti ära ühiskondlikus korras jalgpalliväljaku rajamisega linna külje alla niinimetatud Roti-lagedale. Koht oli ilus, keset kuusemetsa, kuid suure kallakuga ja mõõtudelt väike. Õige vutiplatsi valmistamine võttis aega. Tuldi õhtuti, peale töö lõppu, toodi labidad, kangid ja kanderaamid välja ning töö läks lahti. Langetati kuuski, juuriti kände. Kõige hullem ja raskem töö oli väljaku tasandamine. Tuli ju palju pinnast eemaldada, et saada horisontaalne palliplats. Valati higi, mis valati, üheskoos saavutati esialgne plats. Kuid väljakule oli vaja ka murukatet. Väljak kaeti veel korralikult mätastega, trambiti mättad kinni ning kasteti. Kuid siis sai väljak valmis ja sai pidada ühe korraliku lahingu vastvalminud mänguväljakul.
Augustis 1931. a. korraldas „Verda Stelo“ esimesed ujumisvõistlused ja vettehüpped Tapal meistri nimele. Võistlused korraldati Valgejõel nn. Krusbachi mäel. Basseiniks oli jõesäng, stardilauaks lootsik ja hüppetorniks redel. Detsembris 1931. a. valmistas spordiselts „Verda Stelo“ koos raudteelaste kutseühinguga liuvälja Tapa Õigeusu kiriku platsile. 14. detsembril võeti esperantolaste spordiselts „Verda Stelo“ vastu Eesti Jalgpalliliidu liikmeks. Selts korraldas samuti kergejõustikuvõistlusi.  Seltsil oli ka oma orkester ja esperantokeelne raamatukogu.
Alates 1932. aastast peeti igal suvel Tapa linna esivõistlusi jalgpallis. Karika pani välja Eesti Jalgpalliliit. Osa võttis vähemalt kolm meeskonda: Kaitseliidu Tapa Spordiklubi, raudteelaste esperantistide spordiklubi „Verda Stelo“ ja soomusrongide rügemendi jalgpallurid. Mõnikord tegi kaasa ka Ambla spordiringi meeskond.
Paraku aga soikus „Verda Stelo“ tegevus Harri Koppeli Tapalt lahkudes. 1934. aastal moodustati Raudteelaste Hoolekande Ühingu spordiring „Raudhool“, mis baseerus peamiselt „Verda Stelo“ koosseisule. Spordiringi vanemaks oli teejaoskonna juhataja abi E. Tomingas.
3. septembril 1934. aastal sai teoks esimene Rakvere-Tapa linnavõistlus kergejõustikus ja jalgpallis Tapa linnastaadionil, mis lõppes kergejõustikus Rakvere kasuks, kuid jalgpallis 5:1 Tapa kasuks. Samuti olid 1929, 1930 ja 1931 aastate linnavõistluste jalgpallitulemused Tapa kasuks.
1930. aastate tuntumaid nimesid jalgpallis olid Heino Mikkin, Hugo Roosilill, Rudolf Paal, Alfred ja Evald Jalgma, Aleksander ja Ottomar Ruil, Richard Plutus, Theodor Reisel, Louis Gabriel, Karl Hindreks, Harri Koppel, Feliks Tammar, Hugo Ülesoo, Ademar Jürlau, Aadu Adari, Alfred Rebane jt.
Järgnesid sõja-aastad. 1940. aastal peeti siiski „kehakultuurlaste päeva“ ja isegi sõja-aastail jalgpallivõistlusi. Eestvedajaiks Metsis ja Plutus. Vastasmeeskondadeks pealinna raudteelaste klubid.
Saabus nõukogude aeg. Spordielu suunajaks said kohalikud spordikomiteed, ametiühingud ja ka ALMAVÜ. Tapal tegutsesid spordiühingud „Kalev“, „Kolhoosnik“, „Lokomotiiv“ ja koolinoored. Palju olenes ka sellest, kuidas korraldas keskset juhtimist rajooni keskus. Algselt, 1950-1962 oldi Tapa rajooni alluvuses, 1962-1964 Paide rajooni alluvuses ja hiljem, alates 1964 kuni Eesti taasiseseisvumiseni Rakvere rajooni alluvuses.
Spordialades hakkas domineerima jalgpall, kuid tublilt tehti ka raskejõustikku, tali-aladel ja ka laskmist, kergejõustikus tagasihoidlikumalt. Tunnustatumaiks spordiühinguks Tapal sai „Lokomotiiv“. Kui puudus varustus, oldi koheselt A/Ü komiteest teejaoskonnast ja veduridepoost valmis abi andma. Oli vaja jalgpalliväljak korrastada, saadi abi kolhoosilt „Ühendus“ hobuveokite näol, appi tulid koolinoored ja plats sai korda tehtud.
Võistlusi jagus, seda omavaheliste kohtumiste, sõprus- ja karikaturniiridena. 7 aastat mängiti edukalt. Näiteks 1949. a. II Raudteekonnaga 4:2, III Raudteekonnaga 1:1, Tallinna veduridepooga 6:0, Raudtee peatehastega 6:1, Kiviõliga 8:0, Kehraga 9:0. Tunti ka kaotuskibedust. Meeskonna „Lokomotiiv“ koosseisu kuulusid Ottomar Ruil, Hugo Ülesoo, Hugo Roosilill, H. Kuura, A. Serov (veduridepoo ülem), H. Merila, A. Ilves, K. Evardi, E. Aavik, A. Aljaste jt. „Lokomotiivi“ ridades on mänginud ka Tapalt pärit „Kirov“ kalurikolhoosi peaarst Niin Ajasta, „EKE“ juhataja Villu Aabne, tehase „Estoplast“ peakonstruktor Heino Tomann.
Võrkpalli tase oli kõikuv, kuna puudus võimla. Osaleti Tapa linna esivõistlustel, kus osalesid „Raudteesõlm“, „Veduridepoo“ ja „Vagunidepoo“. 1966. aastal tuli linna esivõistluste võitjaks „Vagunidepoo“.
Väga palju olenes kohalikest A/Ü komiteedest, kuidas kusagil kehakultuuri alal tegutseti. Veduridepoos oli asja hingeks A. Serov. Olles ise tegev jalgpallis, suhtus ta soosivalt ka kõigisse kehakultuuri arendamise üritustesse. Nii oli hulgaliselt häid tulemusi ja tunnustatud sportlasi. Näiteks Rein Puhke, kelle alaks suusatamine ja kergejõustik. Tulemuseks „Lokomotiivi“ meistrivõistlustelt 37 auhinnalist kohta suusatamises. On võistelnud „Lokomotiivi“ suusalaagreis Sverdlovskis ja Karjalas.
Eriti tuleks kiita veduridepoo laskureid, kes rida aastaid olid Tapa sõlme tuumikuks. Eestvedajaks ja parimaks laskuriks vedurijuht Jaan Jõgi, kelle poeg Matti Jõgi oli üleliiduliselt tuntud suurmeister metssea laskmises. A. Limberg oli tugev nii laskmises kui males. Rongijuht Helmut Tammes, kes alates 1957. a.  tuli 13 korda auhinnalisele kohale, samuti P. Pikksaar ja H. Allikmaa.
Naispere ridades olid tublideks laskuriteks Erna Alas ja Lemmi Laudissaar. Raskejõustikus olid tublid Tapa vagunidepoo sportlased. Tegeleti süsteemikindlalt treenerite Lilbocki ja Uspenski käe all. Tõstmise treeneriks Tabus. Ühtlaselt tugev nii tõstmises kui maadluses oli Ants Krall, maadluses ja kabes Ants Märtson. Eriliselt saab ära märgitud Ülo Karelson, kes alustas oma sportlaseteed 1952. aastal. Tema alaks oli tõstmine sulgkaalus. „Lokomotiivi“ meistriks tuli ta aastail 1952-1972 kokku 9 korda, Balti raudtee meistrivõistlustel 4 auhinnalist kohta, esikohad maadluses 1958-1959, esikohad Tapa, Paide ja Valga rajoonide karikavõistlustelt.
Hilisemal ajal on vagunidepoo ridadest sirgunud tubli kabetaja Vello Nõlvak, kelle tulemustest võib märkida Balti Raudtee individuaalmeistrivõistlustel 1970. a. Šiauliais III koht, 1971 ja 1972. a.  Daugavpilsis II koht, 1977 Tallinnas II koht, 1983 Riias III koht, Eesti NSV esiliiga meistrivõistlustel 1980. a. III koht ja vabariiklikul SKV võistkondlikel esivõistlustel Rakvere SVR koosseisus 1984. a. I koht.
07.06.1984. aastal kui Tapal tähistati Eesti jalgpalli juubelit, kirjutas Aleksander Ruil: 
Eesti jalgpall 75. a. juubeli tähistamiseks kohtusid Tapal kohalik „Lokomotiiv“ ja sõjaväeosa klubi „Zvezda“ meeskonnad. Ilmetus mängus tuli võitjaks „Lokomotiiv“ tagajärjega 3:2.
Märkimisväärne juubel väärinuks paremat korraldust. Puudus igasugune pidulikkus, pealtvaatajaskonnaks kümmekond „haiget“, plats laokil, markeerimata, meeskondade riietus jättis soovida. Kohtunik vilistas nii, kuidas mängijad soovisid. Kuna kohalik „Lokomotiiv“ osaleb tänavu Eesti esivõistluste 3 liigas, kus tuleb kohtuda Kehra, Keila, Tamsalu ja Rummu kollektiividega tahaks loota, et võistluste korraldamisel kodulinnas oleks vajalik reklaam, staadion korras ja ka meeskond ühtlases esinemisvormis.


Spordiseltsid EW aegses Tapa linnas


Tapa spordielu ENSV ajal


Eesti Spordileht 8. märts 1932. kirjutab:


5 aastat K.L. Tapa Malevkonna Spordiklubi.
Saavutatud staadion, rahva heasuhtumine ja mõõdukas tõus kõigil spordialadel.
Kuulus „vorstilinn" Tapa on sageli enese ühest kui teisest spordisündmusest kõnelema pannud. Ja sportlised tõusud ja mõõnad on seal sagedased. Sest eestkätt on Tapa läbikäidav linn, kus elatakse, peatutakse, et siis jälle kolid kokku ajada ja sellest Eesti raudteede suurimast sõlmpunktist omale siht valida valgumiseks üle Eesti. Sellest ka selge, et Tapa sport pole käinud pidevat rada ja selle nivoo hüpelnud Eesti meistrite küünitamisest kuni algepooki tagasi. Palju häid sportlasi on Tapa „ilmale" annud: Laurson, Reinfeldt, Silberad, mõned tõstjad, maadlejad jne. Tapa end. seltsil Spordil oli ka heaklassiline jalgpallimeeskond aastaid 7-8 tagasi, kes üritas B klassi meistritiitli Kalevilt näpsata ja teda Tapal kunagi lõi 4:3. Paremad mehed kadusid aga pealinna ja jalgpallitase lõi tagasi. Kuid surnud pole ta kunagi. Aastat paar kogumist ja nii oli ka Kaitseliidu Tapa malevkonna sportklubi vana Spordi otsesem järeltulija, kui tookordsed keskkooli noored Mikkin, Ruil, Kull jt. Spordi varemetele 1927. a. uue spordiklubi asutasid. Nüüd pühitseb spordiklubi oma viieaastase tegevuse juubelt. Aeg ei ole küll pikk, kuid küllaldane, et selle juures tagasivaatlikult peatuda.
Kuigi 1927. a. spordiklubi kaitseliidu juure asutati, puudas tal vanade toetus, majanduslised ressursid olid nullid, kuid tegutsemisiha ja nooruslik ind taevani. Tekkis võitlus noore ja vana generatsiooni vahel, mis kestis viimase aastani ja alles nüüd näivad noored peale tõusnud olevat. Sportlikuks kandealaks oli peamiselt jalgpall, milles aegsasti löödi kõiki ümberkaudseid linnu: Rakveret, Paidet, Viljandit, rääkimata väiksematest kolgastest. See andis elujulgust, ja kui 1929. a. Tallinnast siirdus Tapa spordielu juhtimisele teatud staashi omandanud A. Adorf, leidis ta hea aluspinna. Seni oli tegutsenud illegaalselt, kuid nüüd registreeriti pea kõikidesse eriliitudesse ja algas veel kibedam tegutsemisetuhin. Väikeste kõikumistega jõuti 1931. a. hooajani, kusi võis juba konstateerida tubli edu kõigil harrastatavatel spordialadel. Lõpuks kõigile viidi ka Tapa staadion vastuvõetavasse seisukorda. Staadionil tuli küll üle elada palju vintsutusi ja kilplase tööd, kuid valmis ta sai. Ta tarvitab küll veel palju tööd ja rahasummasid, kuid peaasi: alus on käes. Ka rahva suhtumine on hea ja võistlused jalgpallis, kergejõustikus leiavad küllaldaselt pealtvaatajaid ning rahamaksjaid. Kui asuda üksikute spordialade juure, siis on populaarsemaks ja lemmikalaks jäänud Tapal jalgpall. 1929. a. hooaeg oli üks helgemaid, kui võisteldi tugevas Kesk-Eesti ringkonnas ja rühiti võidukalt finaalini. Täielisel üleolekul loovutati aga penaltiga 0:1 võit Pärnu JK-ile. Samal aastal võideti aga liiduklassi kuuluvat Tartu JK 4:1! linnavõistlusel rekordiliselt Rakveret 10: l ja jalgpalli juubelikarika. Järgmine aasta viis rea jõude laiali kaitseväkke ning jalgpalli veidi tagasi. Siiski olid mainimisväärt tublid heitlused liiduklassi rühkiva Puhkekoduga 0:1 penaltist ja võit Narva Hokiklubi üle 1:0. - Viimane, 1931. aasta hooaeg oli uueks tõusuks. Narva Hokiklubi, kes alles triumfeerinud Estonia üle, kaotas Tapale oma kodu väljal üllatuslikult 3:4. Linnavõistlus Tallinnaga andis aga viigi 1:1, kuigi pealinna esindas Kalevipoeg täiendatud TJK ja Põhjala mängijatega. See hooaeg oli eriti võimas ja sellest kerkis ka tahe spordiklubi A klassi pääsemiseks. Selle kättesaamisel saaks Tapa tugevat hoogu jõudsamaks tõusuks. Viie aasta jooksul on sportklubi pidanud 54 matschi, neist võidetud 28 ja viigistatud 7. Väravate bilanss aktiivne 143:109. Suurimateks väraväküttideks osutunud: Mikkin - 52, Kull - 27 ja Plutus 25 väravaga. Kõige rohkem klubi värves esinenud: Mikkin ja Ruil 59, Kull 48 ja Reitsak 47 korda.
Kergejõustikus on samuti aasta-aastalt saavutused tõusnud. Parimateks meesteks olnud Reitsak, Kobbin, Kuulmatad, Strömberg, Rosenbaum j. t, kelle käes suurem osa maakonna rekorditest. Saavutustest oleks märkida: oda Reitsak 55,12, ketas Reitsak ja Kobbin üle 38,00 ja kuulis üle 12.00 kolm meest, kolmik Kobbin 13,41,teivas Kobbin 3,41, 100 m. Strönberg 11,5 ja 200 m. 24,1 jne. Käsipall on kandnud vastavate ruumide puudumisel juhuslikku laadi. On siiski ette võetud retkeid Pärnu, Tartu ja Narva. Viimast võideti ka korvpalli linnavõistlusel. Talispordist on eriti viimasel ajal suusatamine hoogsaks muutunud. Spordiklubil on hea suusatajate kaader: Kase, Putki, Noormetsa, Fatali, Jahimanni j . t. näol, kes esinenud edukalt kaitseliidu võistlustel ja tähesõidul Järva-Jaani. Liuvälju kanalisatsiooni puudumisel on raske asutada olnud, kuid on peetud siiski ka jääpallivõistlusi kohapeal ja Rakverega. See on kokkuvõetult Tapa sportklubi 5 aastat. Jääb loota, et järgmine „viisaastak" senisele veel rohkem edu lisaks toob. Praegu töötab sportklubi malevkonnast lahus iseseisvalt. Juhatusse kuulusid viimasel kuul: esimees A. Adorf, abi Heino Mikkin, laekur K. Tents, sekretär A.  Ruil ja varahoidja Valter Kull.