Tapa raudteejaam


Tapa mõisalt ostetud maa-alale ehitati jaamahoone, mis päris mõisa nime Taps. Tapa raudteejaam paikneb raudteede sõlmpunktis, mis tagab hea ja kiire teenindamise üle Eesti ning kõikjale Ida-Euroopasse.
Tapa, Taps raudteejaam rajati seoses Balti raudtee ehitamisega 1869-1870 liinil Paldiski-Tapa-Narva-Gatšina. Tapa raudtee ehitamiseks 1870. aastal raiuti paksu kuusemetsa lai siht.
Ehitati esimene jaamahoone. Harutee Tartusse valmis 1876. aastal.  1875-1876 muudeti Tapa IV klassi jaam II klassi sõlmjaamaks. Algne puidust raudteevaksali läänepoolne osa ehitati ümber telliskivihooneks 1914. aastal ja idapoolne osa 1928. aastal.
Balti raudtee pidulik avamine toimus 24. oktoobril 1870. aastal.
Esimene rong Tallinnast läbi Tapa Tartusse väljus 21. augustil 1876. aastal.
Vedurite kütuseks kasutati Inglise kivisütt ja halupuid.
Tapalt Tartusse sõiduks kulus aega ligi 5 tundi, Tallinnast Peterburi ligi 12 tundi.
Tapa Teejaoskond loodi 1876 aastal.
Tapa jaamahoone on ebasümmeetrilise põhiplaaniga, kahe võrdse pikifassaadiga. Lääneotsas olid einelauaruum, keskosas ja kahekorruselises idaosas ooteruumid, piletikassad ja ametiruumid. Sissepääsu rõhutab keskkrisaliit, mida kroonis dekoratiivse haritornikesega frontoon. Hoone nurgad ja keskkrisaliit on jämedalt tahutud paekividest, punaseid tellisseinu liigendasid heledast paksukihilisest paest tahutud vööd. Jaamahoonest Narva pool paikneb lakoonilistes vormides võimas kahe paagiga ja tellisseintega veetorn.



Tapa jaam 1896



Tapa jaam 1902



Haapsalu Raudteemuuseumi kogus olev Tapa depoo foto aastast 1907



Tapa jaam 1908



Tapa jaam 1992



Tapa jaam 1994



Vaade Tapa vaksali idapoolsele ootesaalile 1998



Jaamahoone piletikassa saali põhjakülg 1998



Keskmine ootesaal jaamahoones, vaadatuna põhja poolt 1998


 
Veevõtukoht jaamahoonest läänes 1998                    Sõiduplaanid 1998



Veetorn jaamahoonest idas 1998



Tapa jaam 2008



Tapa jaam 2008



Tapa jaam 2008



Tapa jaam 2010



Tapa jaam 2010



Tapa jaam 2010



Tapa raudteesild 2010



Tapa vabastamise mälestustahvel raudteejaama seinal



Raudtee töötõend 1912



Raudtee sõidupilet 1914



Rongipilet 1916


Tapa jaama minevikust kirjutas N. Järve 1959. aastal ajalehes "Edasi Kommunismile":


Leidub veel eakaid inimesi, kes mäletavad Tapa raudtee algaastaid. 1865 - 1866. aastal hakati põlisesse kuusemetsa rajama raudteesihte. Algul märgiti jaama asukohana Valgma välja. Alles teisel ja kolmandal sihiajamisel valiti praegune jaama asukoht. Raudtee ehitamine toimus nii Tallinna kui ka Peterburi poolt üheaegselt. Esimene Tapale sõitev rong koosnes "paravossist" ja kahest vagunist. Tolleaegse veduri rattad olid tohutult kõrged, nii et jaama eest ei saanud vedur muudmoodi liikuma, kui tuli teda lükata. Ka vagunid, mis ehitati püstvedrudega ja puuratastega, olid siis poole lühemad kui praegu. Puhvrituled näitasid vaevalt 10 sülla kaugusele (1 süld = 2,133m).
Esimesteks jaamateenijateks olid: jaamaülem Kramer ja teemeister Vinkel ning jaamaülema abiks Moe koolmeistri poeg Hindrek Hofberg. Et puudus õige arusaamine Tapa jaama tuleviku tähtsusest, siis kinnitati Tapa jaam neljanda ja Lehtse teise klassi jaamaks. Niipea, kui jaam valmis sai ja rongid liikuma hakkasid, leidus sõitjaid rohkesti, eriti välismaalasi, keda Tapalt hobustega Tartu viidi. Tapale ehitati ka esimesed võõrastemajad. Ühe võõrastemaja rajajaks oli ärimees Andreas Treuberg, teise püstitas Lehtse parun Huene. Esimene kandis kõlavat nimetust "Dorpat", kuna teine oli "Waldhof". Reisijaist olid võõrastemajad alati tulvil. Põhjuseks oli asjaolu, et Tapa loodus meeldis paljudele lõbusõitjatele, kes siin siis ka pikemalt peatusid.
Erakordseks sündmuseks Tapa raudteel oli ränk tuisk 1884. aastal. Liiklemine seisis neli päeva. 1905. aastal raudteelaste streigi ajal oli liiklemine häiritud 12 päevaks. Reisijad kasutasid Tallinna ja Peterburi vahel hobuküüti või kõmbiti jalgsi. 1923. aastal möllanud maru murdis raudtee ääres maha palju telefoniposte. Raudteejaam elektrifitseeriti 1920. aastal.
Ajal, millal ehitati Tapa raudteed, olid valitsevaks klassiks mõisnikud. Eriti au sees olid need mõisnikud, kelle maa peal juhtus raudteejaam asuma. Neile oli jaamadesse isegi ehitatud oma trepid, mida tarvitasid ainult parunid rongile mineku ja mahatuleku puhul, kuna teised - lihtinimesed, ei tohtinud sinna piirilegi minna.


Tapa raudteejaam minu elus


Olen Kuresaares sündinud Tallinna tüdruk kes toodi sõja eest Lehtsesse elama. Meie maja jäi otse raudtee äärde ja ainult mõnisada meetrit raudteejaamast. Koolini, kus mul tuli hakata tarkusetrepi astmeid pidi ülespoole ronima, asus aga umbes pooleteise kilomeetri kaugusel kodust ja kulges üle poole oma pikkusest mööda raudtee äärt. Seega olen ma juba üsna varasest lapsepõlvest koos raudteega üles kasvanud.
Mulle meeldis vaadata ronge mis tulid ei tea kust ja läksid ka ei tea kuhu. Ainult oli teada täpsed reisirongid, kuhu nad lähevad. Tartusse sõitsid pruuni puuvoodriga ja laiade akendega reisivagunid. Narva rongi vagunid oli rohelised ja neil olid kitsad aknad. Ka sõitsid rongid veel Moskvasse ja Leningradi. Need olid sellised rongid, mis vuhinal Lehtse jaamast mööda sõitsid, kuna need sõitsid õhtul hiljem, siis ootasin neid toas akna juures. Need rongid sõitsid viuhhhhh mööda, oli näha vaid magamisvagunite akendest helesinist tuld. (Kuid selleks ajaks, kui mina olin juba rongisõidu ealine, siis neid lampe enam magamisvagunites polnud, sest nad olid tunnistatud liiga tuleohtlikeks ja vagunitest ära viidud). Rongid sõitsid sellise täpsusega, et vanaema vaatas rongide möödumisel ikka suurt vana seinakella, et ega see pole ajast „mahakäinud”, ja kui oli, siis keeras ta kella rongi järgi õigeks.
Maantee, mida mööda sai kooli mindud, kulges raudtee kõrval. Kevadel ja sügisel oli väga porine ja siis käisime ikka mööda raudteed kuni ülesõiduni kust üks maantee tuli Ambla poolt üle raudtee ja ühines meie kooli viiva teega. Raudteel käimine oli meil aga kooli poolt keelatud sest kardeti et võisime rongi alla jääda kuid me olime ettevaatlikud.  Ka jäi meie kooliteele raudtee „käpaga semafor” mille ülestõstetud käpp näitas, et rong on tulemas. Nii ei saanud ükski rong äkki kuskilt kurvist välja sõita, peale selle oli raudtee Lehtse jaamast kuni Tapa jaamani täiesti sirge ning me nägime juba kaugelt ähvardavat ohtu ja jõudsime õigel ajal raudteelt ära minna. Jäime siis seisma seljaga rongi poole et mööda kihutav õhuvool meile mingit prahti silma ei lennutaks. Kui rong meist oli mööda sõitnud, ronisime tagasi raudeele ja jätkasime teekonda, sinna poole kuhu just vaja oli, kas kooli või kodu poole. Vahel mõni vedurijuht lasi meile mööda sõites törtsu vilet või ka pahvaku auru. Suuremate klasside poisid, aga panid rongi nähes raudteerelsile viiekopikalise raha sest see oli parajalt suur ja seisis ilusti relsil paigal. Kui rong temast üle oli sõitnud   siis pärast vaatasid, kui laiaks see oli rongi rataste poolt litsutud. Aga seda tehti harva sest kellel siis raha raisata oli!  
Läks paar aastat. Elu hakkas juba peale sõja lõppu paremaks minema. Lehtses avati pood kus hakati toiduaineid müüma. Müüdi seda mis laost saada oli. Leiva saamiseks tuli seista järjekorras, teadmata, kas täna Tapalt leiba poodi saadetakse või ei. Polnud ju ka mitte telefoni sidet, et Halloo! Siin Lehtse pood, kas täna leiba tuleb? Tihti ei tulnud, kuid vahel tuli vaid nii vähe et poes müüdi igale soovijale vaid veerand vormileivast. Aga Tapa oli linn ja seal oli ka mitu poodi, kus sai „sabatada” leiva saamiseks. Kui sai teada, et selles poes täna leiba ei müüda siis mindi jooksuga teise poodi, lootusega, et vast sealt ikka saab. Kuna Tapa linn oma leivaahvatlusega nii ligidal oli, ainult ligikaudu 14 km edasi tagasi, siis sain ma kodus sellise korralduse, et kui kodus leib otsa saab, pean Tapale minema leiba ostma. Kooliajal olin ma sellest kohustusest vaba kuid koolivaheajal tuli minna. Hea oli see, et mingi rong sõitis hommikul Tapal poole. Sellega sai siis sõidetud ja jaama ümbruses kolm poodi „üle vaadatud”. Olin laps ja ma mahtusin ikka inimeste vahelt poodi sisse vaatama, kas ja kui palju seal leiba on. Kui oli lootust ikka terve leib saada, siis võtsin sabas koha sisse, kui aga asi oli kahtlane, siis läksin jooksuga teise poodi vaatama. Mul olid head väledad jalad ja jõudsin kiiresti kohale varem kui teised poes sabatajad. Oli ka kordi kus leiba lihtsalt ei olnud saada. Siis hakkasin jala Tapalt Lehtse poole mööda raudteed astuma, sai ikka kiiremini koju, kui oodata õhtust rongi mis Tallinna poole sõitis. Kui aga ilm oli paha, sadas vihma või talvel tuiskas või oli külm tuul, siis tuli tahes või tahtmata istuda jaama ooteruumis, kuni rongiga koju sai sõita. Mäletan, et siis veel taastati Tapa Raudteejaama. Oodata tuli kas ruumis kus asus ka pileti kassa ja olid jaamakorraldaja ja jaamaülema toad. Seal olid mõned pingid, kuid ootajaid oli alati enam kui kohti kuhu oleks mahtunud istuma. Oodata aga tuli T U N D E . Ja mina kui laps, pidin siis ikka oma koha kellelegi endast vanemale loovutama. Pinke istumiseks oli ka selles ruumis kust sai mõlemale perroonile kuid seal oli külm ja tuul tõmbas. Et pileti raha ikka alles jääks, sai isegi teinekord halva ilmaga jala Lehtsesse minema hakatud, kui tuul seljatagant oli. Minna tuli kogu aeg otse ja polnud vaja karta et külm tuul vastu oleks hakanud puhuma.
Raudteejaama taastamine kestis pikalt. Läks aega ja siis sai juba suures ootesaalis kus oli ka piisavalt pinke, istuda ja rongi oodata. Seal oli hea valge sest mõlemal pool olid suured aknad mis valgustasid ootesaali. Siis kui seinad korda saadi, siis pandi sinna maalid. Ühes seinas oli maal kolmest vene vägilasest. Mulle see maal meeldis ja ma ikka seadsin ennast istuma nii et seda näeksin. Teises seinas oli maal kus kolm karupoega maha langenud puul turnimas. Kuid peagi vahetati see välja maaliga, millel kujutati inimesi rindelt tulnud kirja lugemas. Siis pandi ootesaali ka arstirohtude kiosk kus müüdi arstimeid ja ka esmaabitarbeid.    
Läks veel aega ja siis avati ka kiosk selles ruumis kust sai mõlemale perroonile. Ka avati jaamarestoran kus pikamaarongide reisijaid said rongi seisuajal omale osta limonaadi ja saia. Kuni selle ajani oli jaama perroonil selleks otstarbeks ehitatud majakesest saanud reisijad pudelisse või kruusidesse lasta „kipjatoki”, ehk keeva vett. Nüüd polnud enam vaja keeva vee järjekorras seista ega karta et nad võivad rongist maha jääda sest veesaba oli tihti pikem kui rongiseisuaeg. Õnneks ikka hoiatati reisijaid et rong väljub nii mitme minuti pärast jaamast ja siis oli iga reisija oma asi, kas rongiga edasi sõita või maha jääda.
Peagi pandi sõitma töölisrong Tapa-Tallinn-Tapa. See käis kolm korda päevas edasi tagasi. Siis aga polnud mul enam vaja Tapal leiva järele sõita.Mäletan, kui tulin Türilt aastavahetuseks koju Jänedale. Lõunal istusin Türil kitsarööpmelisele rongile tillukeses loomavagunis ja sõitsin Tammsallu. Sealt siis edasi mööda raudteed jalgsi Tapale et jõuda esimesele rongile mis sõitis Tallinnasse et sellega siis Jänedale edasi sõita. Sealt oli veel 1,8 km koduni. Järgmisel hommikul aga oli vaja sõita Tammsallu, et sealt siis tagasi Türile kuhu jõudsin pisut peale lõunat et järgmisel hommikul koolipingis istuda. Kodus oleku aeg polnud isegi mitte 24 tundigi. Läksid aastad. Isa oli ehitanud maja Tapale ja siis oli mul Tallinnast ikka koju sõites Tapa jaamast läbi käia. Jaam elas oma ja mina oma elu, kuni raudtee mind otsekui oma juurde imes. Minust sai vagunisaatja ja hiljem ka rongi revident. Jälle oli Tapa jaam punktiks millest tuli mööda sõita, või siis järgmist rongi oodata, kus ootas töö.
Minu koolipõlves vapustas mind mälestus, kui Tamsalust Türile sõitsin. Rongi kõrval seisis vanamees uute kartulikorvidega. Nähtavasti polnud ta neid saanud alevis maha müüa. Tema kõrval seisis poisike, kes oli sama viletsalt riides kui vanapapi. Oli külm sügise ilm ja sadas lume ja vihma segu ja tuul oli lõikavalt külm. Poisike palus vanaisa, et ta teda vagunisse tõstaks, et saaksid siis koju sõita sest jala minna oli külm ja vastu tuult. Vanaisa aga ütles, et neil ei ole pileti ostmiseks raha, sest keegi ei ostnud neilt korve. Poiss aga anus ja palus, kuid vanapapi ütles, et iga asja eest tuleb ausalt maksata. Kui aga raha pole, siis tuleb sellega leppida et seda pole. Kui väike vedur andis vilet ja hakkas enda järel vaguneid mäest üles vedama, vaatasin vaguni aknast välja, ja nägin, kuidas vanaisa võttis külmast lõdiseva poisi käest kinni ja nad hakkasid kahekesi rongile järele tulema. Mul oli neist kahju ja isegi nutsin sest teadsin, et ma seda väikest külmetavat poissi koos tema vanaisaga kuidagi aidata ei saa. Hiljem, kui olin juba ise revident rongis, oli mul ikka meeles, kuidas vanamees viis poisikese jala külmaga teele, sest tal polnud raha pileti jaoks. See pilt minevikust, aitas mul revidendina teravates situatsioonides õiglast otsust vastu võtta.
Kuid revidendi töös oli ka hetki, mida siianigi veel meenutame. Kord Leningradi kooseisu rongis Leningrad-Tallinn-Leningrad jäi vagunisaatja „vahele”, et oli oma vaguni WC piletita reisijaid täis toppinud. Meile ütles, et WC uks on sellepärast kinni, et selle lukk läks rikki. Proovisin ust võtmega lukust lahti keerata ja tajusin, et lukku hoitakse seestpoolt kinni. Ootasin veidi ja siis keerasin äkkilise liigutusega ukse lahti. Ja seal jätkus neid „jäneseid” isegi seisma WC potil püsti, et põrandal seisjatel ruumi oleks. Vagunuisaatja oli aga väga imestanud et ta ei saa aru, kust need inimesed sinna olid saanud ja ta ei oska selle kohta seletuskirja kirjutada. Andsime talle nõu kuidas seda seletuskira kirjutada, et olid piletita reisijad ja tema muud ei tea. Nii ta siis ka kirjutas ja andis selle seletuskirja meile. Meie, revidendid, aga hakkasime talle akti vormistama piletita reisjate veo kohta. Ja siis üks ootamatu liigutus. Vagunisaatja käsi vilksatas korraks meie dokumentide kohal mida käes hoidsime ja tema seletuskiri, mille ta oli just meile üle andnud, oli korraga tagasi tema käes, ja meie imestunud pilkude all toppis ta selle suhu, nätsutas veidi ja siis see tal suust kadunud ka oli. Ta vaatas meile otsa süütute silmadega, et te võite ju mulle akti kirjutada, aga kui sellel pole minu seletuskirja juures, on teie akt lihtsalt fiktiivne paber. Kuna ka rongiülem oli meiega koos ja ütles: tõestage, vaguni WC-s olid piletita reisijad. Näete neid siin? Mina ei näe ja ka teie ei näe, sest neid lihtsalt pole siin. Ja vagunisaatja ütluse kohaselt pole siin ka olnud. T Õ E S T G E, et need inimesed kellele praegu piletita sõidu eest trahvite olid enne teid selles vagunis. Ja ega meil polnud muud teha, kui tõesti seekord alla anda, kuid meie olime nüüd veidi targemad, et oma kätte saadud dokumente tuleb hoida hoolikamalt. Muuseas, sellest rongist väljusime siiski mitme vagunisaatjale tehtud aktidega, piletita reisijate veo eest.
Eraldi kontingent olid meil üliõpilasmalevlased, kes tuid suveks vagunisaatjatena tööle. Põhiliselt mitte tööle, sest seda nad praktiliselt ei teinudki, vaid just, et vedada oma sõpru ja ka muid reisijaid ikka ilma piletiteta. Õhtul öösärk selga panna ja sluzebkasse magama heita ja äärmiselt pahased olid, kui revidendid neid üles äratasid.
Kord oli nii, et neid reisijaid, kes olid restoran vagunis, meie ei kontrollinud, sest piletid pidid olema juba vagunisaatja käes. Ja mida siis üks vagunisaatja tegi oma tuttavaga, kelle ta tahtis ilma rahata Moskvasse viia. Selle asemele, et saata „semu” restorani istuma, peitis ta tema oma teenistussluszebkasse paki riiulile ära. Aga see pakiriiul oli just akna vastas, ja kui revident vaatas aknasse, siis sealt peegeldus ilusti vastu nägu, mis jälgis kuidas revident pileteid kontrollis. Polnud muud, kui kutsusime vagunisaatja kupeesse. Andsime talle kätte seletuskirja blanketi täitmiseks, miks ta pakuriiulis on reisija, kui vagunis on vabu istekohti. Malevlastel oli aga tugev kord, kes reisilt aktiga tagasi tuli, see pidi ka malevast lahkuma. Muidugi oli silmade vesistamist, andekspalumist, et see on tema kallim, kellega taheti koos Moskvasse minna. Kuid mitte midagi ei aidanud, tüdruk sai akti. Tema kallim pidi ostma pileti koos trahvirahaga. Muidugi saime kuulda, et oleme südametud ja kurjad. Ütlesin siis, et kuidas siis üliõpilased, kui nad oma ülikooli lõpetanud ja tööle lähevad, mis spetsialiste neist saab, kui juba praegu püüavad riiki petta. Minnes lausus talle teine revident, et sai akti vaid oma lolluse pärast, et polnud osanud oma kavaleri restoranvagunisse saata klaasi limonaadi jooma, sest siis oleks jäänud nii pileti kui ka trahviraha alles.
Kohalikus rongis Tallinn-Haapsalu-Tallinn. Olid just Haapsalus „Valge Daami Päevad”. Palju noori oli jäänud hommikuse rongi väljumist ootama, et sellega siis Tallinnasse tagasi sõita. Kuna aga neil muud ööbimiskohta polnud, siis tulid nad diiselrongi vagunitesse magama. Hommikul, kui jaama piletikassa lahti tehti, siis saatsime neid pileteid ostma. Aga selgus, et paljudel polnud pidutsemisega isegi mitte piletraha (mida pidi olema 1 rubla ja 10 kopikat) järele jäänud. Siis otsustasime, et rongitäit seltskonda mitte lasta piletita sõita, vaid kui nad on viie peale piletitaha kokku saanud, siis saavad nad sõita, muidu peavad nad rongist maha jääma ja vaatama kuidas nad siis jala Tallinnasse saavad sest ka järgmise rongiga sõidavad revidendid. Kohe moodustati viisikud ja mindi jaama pileteid ostma. Kui rong liikuma hakkas, siis oldi ilusasti viiekesi koos, ja esitati pilet. Äkki hüppas üks vindine viieliste hulgast ja jäi minu ette mulle alt üles vaadates mökitates ja õlgu võdistates seisma. Ma ei pööranud talle mingit tähelpanu, vaid küsisin, et kas tal hakkas „üle ajama”. Vastuseks sain, et tal pidi hoopis puudu olema. Rahulikult küsisin siis, et miks ta seda siis teistele näitab kui tal puudu on ja tegin vastava liigutuse pea poole. Selle peale said ümber olijad naerda, et mis sa lähed endast targemat lollitama. Ja see vaene lollitaja istus kuni Keilani vaikselt pingil, nagu teda poleks üldse olemaski.
Elektri rongis püüti meid ehmatada. Siis olid väga moes rotti lemmikloomana pidada. Tegelikult ma kartsin nii hiiri kui ka rotte, kui nad surnud olid, sest siis vedelesid nad maas ja ei jooksnud minu eest ära. Aga seekord ulatati mulle pilet käega, mille varukast pistis pea välja rott, kes kohe ronis oma peremehe õlale, pikk, paljas saba järel vonklemas. Alul nõksatas midagi minu alateadvuses, kuid suutsin kohe rahulikuks jääda. Ja küsisin, et mis selle lemmiku nimi on. Siis küsiti, et kas ikka rotti tohib nii moodi rongis lasta sõita, ja kas tal piletit vaja pole. Vastasin, et harilikult surevad need isendid enne ära, kuni saavad nii vanaks, et neile lapsepilet tuleks osta.
Kord saadeti mind ja Allat Haapsalu hommikust rongi kontrollima. Enne Palivere jaama juhtus meile ette purjus, vagunis suitsetav piletita mees. Piletiraha tal ei pidavat olema ja üldse, mida me rongis õiendame ja muu sõnavara mis sinna juurde kuulub kaikus üle vaguni. Ütlesime, et rongis korda rikkuv isik peab järgmises jaamas maha minema. Kuna meil oli Allaga joodikute rongist maha tõstmisega kogemus olemas, siis toimetasime kahekesi selle räuskava ühiku vagunist jaama perroonile kaineks saama. Kui rong edasi sõitis ja me vagunisse tagasi läksime, ohkas üks vanem naine, et küll on teil ikka raske, mitte ükski mees vagunis teile appi ei tulnud. Ma lasin siis oma pilgu vagunis ringi käia ja küsisin, et kas ta näeb siin vagunis mõnda meest, mina küll ei näinud. Ja tõesti, kõik vagunis olevad mehed vaatasid kramplikult vaguni aknast välja.
Kord tuli vagunisse purjus noormees. Tuntud ja teatud tegelane. Kuid käitus nagu harilik pätt. Ega midagi, kutsusime jaamamiilitsa ja mees viidi platele puhkama. Kord jälle rongi kontrollides tundsin, et mul on kuidagi ebameeldiv olla, tõstsin pilgu ja minu pilk kohtus mehega, kelle olime kuaega tagasi miilitsaga platele saatnud. Ma ei teinud sellest pilgust väljagi, vaid tegin oma tööd edasi. Edaspidi oli see mees rongis alati viisakas ja kaine.
Oli ka selline juhtum. Revident istus reisija kõrvale, et talle trahvikviitungit kirjutada. See valmis, tõusis ta pingilt ja haaras kaasa pingilt kilekoti, pidades seda enda omaks. Kuid   reisja pistis karjuma, et kas trahvist oli vähe, et ka tema vara varastatakse kah ära. Mis teha, revident vabandas, et oli unustanud, et oli oma kilekoti hoopis jaama maha jätnud, et see rongis tööd ei segaks.
Veel üks juhtum. Kord oli nii, et trahvikvitungile tuli trahvitu perekonna nimi kirjutada, et kui vaja siis saaks passi alusel raha tagasi anda ja kviitung passi alusel anuleerida. Oli nii, et mees otsis oma piletit seda leidmata, tegime talle ettepaneku trahvi maksta, ja kui ta oma pileti üles leiab siis saab ta selle trahvi raha tagasi. Kui leiab peale selle, kui oleme rongist lahkunud, siis saab ta raha tagasi rauteevalitsusest passi ja kviitungi esitamisel. Küsisin reisija nime, mida kviitungile kirjutada, ja ta vastas mulle: „Mine p....e”. Kirjutasin nagu oli öeldud. Ja siis tuligi mees leitud pileti passiga ja trahvi kviitungiga. Võrdlesin passil olevat nime kviitungil olevaga ja ütlesin, et passis on millegipärast hoopis teine nimi, mille mulle ütlesite. Mees punastas ja sai aru millise apsaka ta oli teinud, lõi omale peopesaga vastu laupa. Jah, juhtus ka selliseid asju. Aga kes on süüdi? Oli ka legende, milles räägiti, kuidas reisijad olid nii mõnegi revidendi rongist välja visanud. Kuid see on vaid ülbikute vilets ärplemine, sest kunagi pole seda tehtud, vähemalt siin Eestis mitte.
Meie vanim tegev revident oli meie MAMMA KARLSON. Ta töötas meil peaaegu kuni 70. eluaastaseni. Ta oli meil tõeline vanavara. Temaga oli nii hea ja kindel tööl olla, sest need otsused, mis ta töö käigus vastu võttis olid alati õiglased. Olime ka kogu kollektiiviga teda tema viimsele teekonnale saatmas.


Kirjutanud Maret Kärtna


Ain Saluste töötas Tapa Veduridepoos kraanajuhi ja lukksepana 1952 - 2000 aastail. Tema meenutused ühest Tapal asunud kauplusest:


Teatavasti oli nõukogude ajal mitmeid erikauplusi. Olid kauplused välisturistidele, partei ja valitsuse kõrgetele ametnikele jne. Üks kauplus, kus eristati ostjaid oli ka Tapal Kalmistu tänaval otse raudtee ääres. Kauplus kujutas endast kunagist kolmanda klassi reisijate vagunit, millele oli ette ehitatud katusealune.  Kauplus oli määratud teenendama veduridepoo töölisi. Eriteeninduse osaliseks said vedurimeeskonnad, depookorraldajad ja kraanameeskonnad. Öösiti oli kaupluse filiaal avatud veduridepoo ruumides, kus teenendati ainult veduridepoo töölisi. Eriteenendus seisnes defitsiitsete toidukaupade müümises. Nimekirjade alused anti iga kuu 5kg I sordi nisujahu, 5kg kõrgema sordi jahu ja 10kg rukkijahu. Suhkrut anti 200g tööle minnes marsruutlehe ettenäitamisel, millele tehti märge, kuid hiljem märkest loobuti. Veel anti iga kord enne sõitu 200g suitsuvorsti, põhiliselt „Krakovi“ vorsti hinnaga 1 rbl ümber. Palju oli mõeldud sellele, et vedurimeeste tööaeg oli väga pikk. Tapalt Narva ja tagasi võis kesta 24 tundi (puhkusega Narvas). Müüaga kokkuleppel võis suhkru ja vorsti ka hiljem kätte saada. Kauplus teenendas ka linnakodanikke nende kaupadega, millised olid saadaval igas linna poes. Põhiline kaup oli leib, sai, piim, kalakonservid, limonaad, õlu, viin. Viina müüdi ka 50g kaupa vastavalt ostja soovile. Öösel filiaalis viina ja õlut ei müüdud. Vahest harva müüdi suhkrut ka kõikidele inimestele. Rahvast oli siis alati murdu. Torkas silma kaval ostja, kes oli omale hästi õlise vatijope selga pannud. Rahva hulgas trügides ja töölisena välja paistes sai nii ikka oma portsu kätte. Selline kord kehtis umbes 1958-aastani.