Andreas Treuberg oli Tapal üks esimesi, kes ehitas omale eramaja 1879 aastal Peter Lansbergi käest ostetud krundile. Maja asus Veski tnv. 4, kus enne 1900. aastat asus segakauplus. Maja oli kahekorruseline, mille pärisid tema 4 tütart. Elumajas asus võõrastemaja „Dorpat“ ning tsaari ajal oli ühes majaosas üüripinnal Tapa postkontor. Andreas Treuberg suri 20.04.1898. Andreas Treubergile kuulunud väikeses palkmajas Lai tnv. 2 oli kaks elutuba, köök, eeskoda, kaupluseruum, eraldi asusid ait ja kuur.
1920-ndatel aastatel pidas üüripinnal kauplust Joosep Seidelberg.
1930-ndatel aastatel pidasid lepingu alusel äri J. Seidelbergi pojad, vennad Paul ja Eduard. Kauplus kandis silti „Kaubamaja, vennad P. ja Ed. Seidelberg“. Kauplusest oli saada kõike: Eesti ja Šoti heeringat, soola, koloniaal- ja tubakakaupa, saiajahu, rosinaid, kuivatatud puuvilja, ehitus- ja majapidamistarbeid, petrooleumi, naftat, määrdeõlisid jpm. Põllumeestelt osteti kokku teravilja: nisu, rukis, oder, kaer ja linaseemned.
1937 lahkus Eduard Seidelberg oma osaga kauplusest ja kaubamaja registreeriti ümber vend Pauli nimele segakauplusena.

Maja lammutati ja sellele kohale ehitati 1975. aastal raudteelaste ühiselamu. Praegusel ajal on endine ühiselamu renoveeritud Kirde Kaitseringkonnale kuuluv korterelamu.
Paul Seidelberg (sünd. 1892 - surn. 1952) on maetud Tapa linnakalmistule. Eduard Seidelberg lahkus 1944. aastal Saksamaale ja tema edasine saatus on teadmata.

 

Andreas Treubergi elumaja Veski tn. 4

 

 

LAIA TÄNAVA ÄRID

 

Adolf Wildmann ehitas Laia ja Põllu tänava nurgale suure kahekorruselise kivimaja 1901. aastal ning pidades seal kauplust. Hiljem andis ta kaupluse üle oma endisele sellile Juhan Raigile. 1935. aastal paiknes allkorrusel Raudteelaste Tarvitajateühisuse Tapa kauplus, kus müüdi toiduaineid, majapidamistarbeid, ehitusmaterjale, kunstväetist, riide- ja pudukaupa, kirjutusmaterjali, seemneid, petrooleumi, määrdeõlisid ja põllumajandustarbeid. Samas võeti ekspordiks vastu kanamune.
Nõukogude ajal tunti maja raudtee ORS-i kauplusena, hilisemal ajal AS „Lektus“ Vaksali poena, tänapäeval seisab maja tühjana.


ORS tänapäeval

 

Pauline Pahl oli Tapal üks esimestest võõrastemajapidajatest. Laia tänava alguses asuva kahekorruselise puumaja ehitas Lehtse parun Hoyningen-Huene 19. sajandi lõpul. 20. sajandi algul asus seal võõrastemaja „Waldhof“. On teada, et suure osa külastajatest moodustasid suvitajad Peterburi keskklassi hulgast.
Hiljem müüs parun maja raudteevalitsusele. Eesti Vabariigi ja Nõukogude ajal kasutas maja kontorina raudtee-ettevõte Tapa Teejaoskond. 1930. aastatel elas maja teisel korrusel teejaoskonna juhataja insener Konstantin Kaal, kes projekteeris linna mitmed ehitised, näiteks 1935. aastal tuletõrjedepoo Pikal tänaval, mis on säilinud tänaseni.



Endine parun Huene võõrstemaja Waldhof tänapäeval



Pauline Pahl, võõrastemaja Waldhof perenaine


Gustav Klemmer (sünd. 22.12.1858) seadis kokku alates 1905. aastast kuni oma surmani Tapa kohalikku kalendrit "Tõesti tõsine naljakalender ehk Tapa tarkuse raamat".
G. Klemmer pidas kauplust Laial tänaval J. Tõntsu majas nr. 2, kus olid müügil sukad, pitsid, paelad, paberid, vööd, traksid, pluusid, rätikud jpm. Samas andis head nõu kohtuasjades, valmistas palvekirjasid, võttis vastu ajalehtede tellimusi ja kuulutusi. Sügisesel ajal müüs püsiklientidele aabitsaid, laulikuid, juturaamatuid ja kalendreid alghinnaga.


Gustav Klemmeri naljakalender 1929

Jaak Tõnts ( 05.04.1857 - 18.03.1935) ehitas Laia ja Veski tänava nurgale kaks palkmaja, mis 1898. aasta tulekahjus hävinesid. Laia tänava poolses majas pidas ta pagariäri, mis varustas iga päev ka Tapa vaksali einelauda soojade saiadega. Pärast tulekahju ehitas Jaak Tõnts puumajade asemele kivimaja, mis hävis osaliselt linna suurpommitamisel 18. märtsil 1944. aastal. Allesjäänud müüridele ehitas Tapa Teejaoskond 1947. aastal tänaseni säilinud ja „Segersi“ poolt kenasti renoveeritud maja.
Jaak Tõnts oli ka Lai tnv. 4 jahuveski omanik, mille järgi ka Veski tänav oma nime sai. Veskis jahvatati vilja ümbruskonna talumeestele. Veski, mille seinal aastaarv 1909 lammutati 2010-aastatel. Samas asus elumaja keldrikorrusel tema kõlava nimega „Mineraalvete tehas“ (1935), kus valmistati karastusjooke - seltersit ja limonaadi, mis villiti ka pudelitesse. Samas asus ka Saku ja A. Le Coq“i õlleladu (1934 - 1937). Tehastest vaatidega saadud õlu villiti edasimüügiks. Jaak Tõnts oli Tapal üks esimestest autoomanikest, kellel olid „Ford“ ja „International“, nende autodega veeti toodang Järvamaa poodidesse laiali. Perele kuulus ka sõiduauto „Citroen“.
1906. aastal asutatud Tapa esimese raamatukogu, mis oli mõeldud raudteetöölistele ja -teenistujatele, asukohaks oli 1930. aastatel just Jaak Tõntsu kivimaja esimene korrus.
Hiljem jätkas tootmisega poeg Evald Tõnts, keda tabas selle aja ettevõtlike äriinimeste saatus - ta arreteeriti 1941. aasta juulis, saadeti Irkutski vanglasse ja lasti maha.
Lai 4 hoone teisel korrusel asus Tapa Kaitseliidu staap. 1938. aastal avas Ella Kasak esimesel korrusel oma juuksuriäri.

Jaak Tõntsu maja Lai tn. 4 2009



Lai tn. 4 maja renoveeritud, 2019. aastal


 
Evald Tõnts                             Jaak Tõnts
 


Ella Kasaki juuksuriäri

 

Väike ühekorruseline puumaja Lai tnv. 6 oli otsaga tänavapoole ja kuulus Jaan Liblikale. Pärast tema surma omandas maja Tapa kaupmehesell Joosep Elhi. Tema naiseõde Ella Normann (sünd. Raig) üüris ruumid ja pidas seal kübaraäri kuni perekonna küüditamiseni 1941. aastal. Äris oli saadaval moodsad kevad- ja suvekübarad, valmistati ka tellimise peale. Lisaks vormiti ja värviti ka vanu kübaraid. Hinnad algasid 75. sendist. Amortiseerunud elumaja lammutati 1998. aastal.

 

Jakob Ambus (1861-1932) oli ärimees ja loomade kokkuostja. Ta ostis 1910. aastal Tapa mõisale kuuluvast maast 2800 ruutmeetrit ja 1922. aastal veel lisaks 3300 ruutmeetri suuruse krundi Laiale tänavale. Maja numbriks sai 7. Kivimajas, mille Jakob Ambus ehitas, pidas tsaariajal Georg Aabram rohu- ja värvikauplust ning tapeetide eriladu. Jakob Ambuse väimees, Tapa Soomusrongirügemendi velsker Richard Mihkels jätkas kaupluse pidamist 1930. aastal, müües selles apteegi- ja maarohte, mitmesuguseid drooge, maitseaineid, lõhnaõlisid, seepe, fototarbeid, aedvilja- ja lilleseemneid, loomade jõusööta. Muuhulgas olid müügil ka maalrivärvid, seinapapp, papinaelad, värnits jpm. Soodsalt saadi osta moodsaid tapeete – 20 senti rull.
Samas võeti vastu üle jõe asunud Richard Mihkelsi riidevärvimise töökoja ja vildivabriku tellimusi, mis kandsid koos kauplusega nime „Ambos“.
 

Jakob Ambus, Ekateriina Ambus, Richard Michkels, Evi Ambus, Vladimir ja Klara Ambus

Georg Abrami rohu- ja värvikauplus

 

Richard Mihkelsi vilditööstus Valgejõe puiesteel

 

 

Vladimir-Voldemar Ambus ehitas 1920. aastatel kahekorruselise kivist elumaja aadressiga Lai tnv. 7a, kus esimesel korrusel asusid toidukauplus ja pagaritöökoda, teisel korrusel eluruumid. Pagaritöökojas küpsetati mitmesuguseid pagaritooteid, sealhulgas leiba, jõulude ajal maitsvaid piparkooke ja küpsiseid. Nõukogude perioodil asus majas Tapa trükikoda. Tänapäeval on maja suletud.

Endine Vladimir Voldemar Ambose maja 2009

 

Lai tnv. 8 ühekorruseline elumaja kuulus algselt Adolf Wildmannile, hiljem müüs ta maja Jaan Thubergile, kes ehitas majale teise korruse. Allkorrusel oli tal 1925. aastal väikekauplus.
1930. aastatel asus maja allkorrusel restoran „Pariis“. Pakuti igasuguseid napse, õlut, likööre ja veine. Ei puudunud ka suur valik külmi ja sooje suupisteid. Võis mängida piljardit ja kuulata muusikat. Keegi teadja rääkis, et sai tellida ka prostituute, 2 krooni „lugu“.
Samas majas asusid ka Johannes Rohusaare lambanahkade parkimistööde vastuvõtmise ja väljaandmise koht, A. Tiido maamõõtmise, ehituse ja kultuurtehniline büroo (1934) ja Adolf Rohusaare kirjatööde büroo, kus tehti igasuguseid kirjatöid, ümberkirjutusi ja paljundusi. 1934. aastal asus majas ka Tapa tööbüroo.
 

Valter Tire oli 1900. aasta paiku ehitatud mansardkorrusega Lai tnv. 9 puumaja omanik. 20. saj. algul toodi sinna üle apostelliku õigeusu kihelkonnakool, mis avati 01.10.1898 esialgu Kabala tänavas. Õppetöö käis vene keeles. Kool lõpetas oma töö arvatavasti 1915. aastal, pärast seda on majas pidevalt olnud üürikorterid. Maja on säilinud tänapäevani.

 

1935. aastal oli Lai tnv. 12 ühekorruselise puumaja omanik J. Põlder. Majas oli erinevatel aegadel erinevaid poekesi:
Anna Tammari segakauplus (1925), Mihkel Tiigi liha- ja vorstikauplus (1935), M. Klammeri (end. Säärmann) sega- ja toidukauplus, kus oli müügil silgud ja kilud „otse rannast!“ Sai ka leiba, mis maksis siis 2kg. – 21 senti. Samuti oli saadaval värske piim (1934). Maja teist poolt kasutas Valter Terts, kes oma töökojas valmistas ja müüs plekist tooteid.
1934. aastal, enne Apteegi tänavale kolimist oli majas ka August Marksi sadulsepatöökoda.
Seoses Nahkgalanterii kombinaadi „Linda“ Tapa jaoskonna ületoomisega ja uute tootmiskorpuste ehitamisega lammutati maja 1980. aastatel.

 

Gustav Nimrich (1859 – 1942) oli äri- ja majaomanik Tapal Laia ja Pärna tänava nurgal, Lai tnv. 14. Elumaja allkorrusel pidas üürnik Jaan Kull teemaja.
Nõukogude ajal asus maja esimesel korrusel raudtee ORS-i jookide kauplus.
Tapa suurimas rahuaegses tulekahjus 1934. aastal hävis Laial tänaval kokku 12 elumaja ühes kõrvalhoonete, vallasvara ja temale kuulunud hoonetega. Tuli sai alguse G. Nimrichi kuurist Pärna tänaval. Hävinud elumaja asemele ehitas Nimrich kohalikest valgetest tsementplokkidest kolmekorruselise, avara äriruumiga, tollel ajal ühe kaunima uue maja. Maja on Laial tänaval säilinud, allkorrusel avati 2006. aastal pitsabaar.
Gustav Nimrich oli üks linna jõukamaid mehi ja Tapa Jakobi koguduse asutajaliige. Ta tasus altarimaali autorile Olga Oboljaninovile selle hinna. Seda kinnitab ka altarimaali tagaküljele kinnitatud graveeringuga metallsilt, et maal on G. Nimrichi kingitus Tapa Jakobi kirikule.
G. Nimrich on maetud Tapa linnakalmistule.

 

Tuleõnnetust kajastas ka Postimees:

Postimees 29.04.1934:
"Kahtlusalused vahi all. Tapa tuleõnnetuse kahju selgunud. Nende päevade sees lõpetas politsei juurdluse Tapa tulekahju põhjuste selgitamiseks. Kahtlusalustena süütamises jäeti vahi alla majaomanik Paulmann ja selle sugulane Joh. Viitmann. Nagu selgunud, on üldine kahjusumma majade väärtuse järele 40.100 kr. ja elanikkude vallasvara väärtus 6.310 kr. Rohkesti on ka tulekahju juures toimepandud vargusi, milliseid selgitatakse."

Postimees 25.05.1934:
Tapa tuleõnnetuse varemetele uued elamud. Tapa suurema tuleõnnetuse puhul mahapõlenud väiksemate ja vanemate puuehituste asemele lubatakse püstitada nüüd ainult suuremaid kivielamuid, vähemalt kahekordseid. Kuigi see määrus tunduvaks takistuseks tuleõnnetuse varemetele uute elamute püstitamisele, tahavad siiski mitmed kahjukannatanud majaomanikud juba suvel uute kivimajade ehitamisele asuda. Need, kes ise uusi elamuid püstitada ei suuda, kavatsevad krundid ära müüa.

Postimees 17.08.1934:
Tapa varemetele uus linnaosa. Kevadel suurema tuleõnnetuse läbi hävinenud linnaossa on suvejooksul kerkima hakanud uued elumajad, märksa suuremad ja nägusamad, kui olid seda endised mahapõlenud majad. Üldse tuleõnnetuse varemete alla kahekordsete kivimajade muid elamuid püstitada ei lubatagi. Varemalt asusid selles linnaosas viletsad ja armetud puust majahütikesed.

Postimees 17.10.1934:
16. oktoobril oli Rakvere-Paide rahukogus arutusel Tapa tulesüütajate protsess, kus süüpingil viibisid Tapa majaomanik Aleksander Paulmann ja tema tädipoeg J. Viitmann. Kaebealuste süü läbi hukkus tules ligi kolmandik Tapa linnast. Tapa süütajad saadeti sunnitööle. Süüdimõistetu naine minestas kohtusaalis.

Postimees 14.11.1935:
Tapa kummitused. Suurem tuleõnnetus, mis leidis aset aasta eest vanas linnaosas, hävitas kümmekond elamut, milledest jäid järele vaid ahervared ning üksikuil majadel poolpõlenud seinad püsti. Neist üks ainult, mis oli kindlustatud, kerkis uuesti üles, teised - ilma et neid oleks keegi enam puudutanud, on muutunud kummitusteks oma poolpõlenud, tungaldunud seintega. Peaks astutama vastavalt poolt samme "kummituste" lammutamiseks, et linnaosa omaks nägusama väljanägemise.


Gustav Nimrichi elumaja tänapäeval

 


Gustav Nimrichi hauaplats Tapal

 

Kunagi tsaariajal asus Lai tnv. 18 ühekorruseline palkmaja, mis oli tuntud „Kondi kõrtsina“. Eesti Vabariigi ajal läks maja linna omandisse ja sellele ehitati peale teine korrus. Linn paigutas sinna vanadekodu, mis õnnistati sisse 17.03.1929.

 

 

JAAMA TÄNAVA ÄRID

 

Georg Abram oli Kesk ja Jaama tänava nurgal asunud mansardkorrusega kahekorruselise puumaja omanik. Majas pidas ta rohu-, värvi,- ja kosmeetikakauplust. 1932. aastal võttis kaupluse üle proviisor Julius Raud (end. Eisen). 1935. aasta mais läks kauplus Valter Vildenbergi omandusse.
1931 – 1940. aasta alguseni asus majas, sissepääsuga Jaama tänavalt, Aleksander Erbseni saapakauplus. Müügil olid mitmesugused jalanõud, sh. A. Erbseni endavalmistatud saapad.
A. Erbsen alustas oma äriga 1921. aastal Ambla mnt. 11.
Erinevatel aastatel asusid üüriruumides veel Eduard Sassiadi tehnikakauplus, kus müüdi grammofone, grammofoniplaate, raadioaparaate ja nende tagavaraosi, elektritarbeid, 1930-ndatel laeti ka raadioakusid. Veel asus seal Eduard Liblika maiustuste ja koloniaalkauplus.

 

Endises Arnold Langebergi kaupluse ruumides Jaama tnv. 1 kauples 1934 – 1936 lihasaadustega Johannes Tambik.
Varem, alates 1926. aastast kauples siin lihasaaduste ja piimaga Kristjan Normann. Johannes Tambik pakkus ostjatele alati värskeid ja maitsvaid vorste, liha, konserve jm. lihasaadusi, soolas ja suitsutas sinki.
Hoone vaksalipoolses juurdeehitatud osas pidas aastatel 1931 – 1936 juuksuriäri Luise Lutrik (sünd. 1902, surn. 1953, maetud Tapa linnakalmistule). L. Lutrik õpetas välja ka juuksuriõpilasi.
Eraldi ruumides töötas nii naiste- kui meestejuuksur, renditi peokorraldajatele parukaid ja kunsthabemeid, tellimisel sõideti peotegelasi jumestama.
Maja kesklinnapoolses osas töötas söögimaja.
Langebergi kauplusest tagapool tegutses eraldi asuvas hoones aadressiga Jaama tnv. 1 võõrastemaja „Tapa“, mille perenaiseks oli alates 1934. aastast Martha Langeberg.


Jaama tänava algus vaatega jaama poolt 1935

 

Voldemar Ajango (end. Steinfeldt) pidas 1920. aastate lõpul asutatud ajalehekioskit kirikupargi servas Jaama tnv. 2.
Kiosk oli neljakandiline plekk-katusega väike puitehitis, sissepääsuga Jaama tänava poolt ja vastasküljelt, kolmes küljes luukidega suletavad suured aknad. Kiosk oli avatud iga päev kell 8-23. Müügil olid ajalehed, ajakirjad, raamatud, kirjutusmaterjalid, postkaardid, paberossid, kirja- ja tempelmargid ja vekslipaberid. Võeti vastu ajalehtede, ajakirjade ning kuulutuste tellimusi.
Helene Gabriel (sünd. 11.01.1885) pidas lühikest aega Jaama tnv. 2 pargipoolses osas kodumaise veini-, likööri- ja koloniaalkauplust 01.01.1930 – 1932.
1933. aastal asus seal ka saapakauplus.

 

Ühekorruselise puumaja omanik Jaama tnv. 3 oli Peeter Lansberg. Maja kuulus küll varem koos kõrvalhoonetega Adolf Pichelsteinile, kes pidas seal vorstitöökoda ja kauplust. Nii proovis ka P. Lansberg valmistada vorsti, kuid kogemuste puudumisel lõpetas tegevuse 1922. aastal. Edaspidi tegeles ta õlleäriga, moodustades Saku õlletehase Tapa lao. Ülejäänud ruume üüriti välja äritegevuseks.
Nurgapealsest uksest oli võimalus külastada Ella Tambiku juuksuritöökoda, mida reklaamiti kui daamide ja härrade salongi, kus on moodne sisseseade elektriaparaatidega, kiire ja korralik teenindamine ning hinnaalandus kuukaartide kasutajatele (1935).
Sama maja üüriruumides pidas raamatu- ja kantseleitarvete kauplust Johannes Erna. 1936-1937 asus majas Ferdinand Speeki segakauplus, kus oli müügil põhiliselt mööbel.
Aprillis 1937 alustas vabanenud ruumides kauplemist Eduard Seidelberg, kes lahkus oma osaga vend Pauli kaubamajast Lai tnv. 2 . 1939 .aastal andis E. Seidelberg AS Eesti Kaupmeeste Majanduskeskuse abil välja kalendri „Erakaubanduse kalender 1940“, milles reklaamib müüdavat kaupa.
 

Peeter Lansberg

 

Jaama tnv. 5 ja 7 oli pikk kahekorruseline mansardkorrusega tiibmaja, millest üks osa ulatus Kesk tänavale. Selle maja omanikud olid vennad Tuulisvormid.
Jaama 5 osa kuulus Eduard Tuulisvormile (sünd. 1897, surn. 1966), kus ta pidas pagariäri. Sissepääsu kohal rippus kuldne kringel. Pagariäri asutati 1919. aastal, tegevust jätkas 1934. aastal abikaasa Johanna Tuulisvorm.
Üüriti ka vabu kaupluseruume äripidamiseks. Nii oligi 1932. aastal ruume üürinud Anni Pihlik, kes pidas siin moeäri „Ideaal“. Alustas ta pesuäriga 1929. aastal Pikk tnv. 9 apteegimaja III korrusel. Hiljem, 1933 aastal kolis A. Pihlik oma poe Pikk tnv. 17. Tegevusalaks oli valmiskleitide ja pesuäri.
Alates 1934. aastast pidas majas üüriruumides majapidamise- ja tarbeasjade kauplust Hans Lõõnik (sünd. 1887, surn. 1973). Müügil olid klaas- ja kivinõud, köögiriistad, majapidamistarbed, laskeriistu ja jahitarbeid, omavalmistatud plekksepatooteid nagu plekkahjud ja -nõud. Elanikelt ja ümbruskonna talunikelt võttis ta vastu edasimüügiks kanamune. Transporttöödeks oli olemas veoauto.
Veel asus majas Aleksander Nöörmanni rätsepaäri, kus õmmeldi ülikondi, sh. smoking- ja sakoülikondi, mantleid ja kasukaid.

 

Tapa pangandustegelane Paul Uusvell oli Jaama tnv. 6 asunud kahekorruselise palkmaja omanik. P. Uusvell oli Tapa Ühispanga asutajaliige 1922 ja Tapa Tarvitajateühisuse asutajaliige 1917.
Osa oma maja teisest korrusest üüris ta välja alevivalitsusele ja algul ka linnavalitsusele linnaõiguse saamisel.
Alumisel korrusel asusid äripinnad.
1923. aastal alustas seal tegevust Willem Schmidti kellade, kuld- ja tarbeasjade kauplus. Poes olevat kaupa reklaamis ta väga põhjalikult: Inglise, Saksa, Läti ja Rootsi jalgrattad ja nende osad, Vene õmblusmasinad, grammofonid ja nende plaadid, nõelad, seina-, laua-, tasku- ja käekellad, kuld-, laulatus- ja ilusõrmused, käevõrud, hõbe- ja mitmesugused kristallasjad, taskulambid ja patareid, prillid, prilliraamid, suures valikus habemeajamise garnituurid, habeme- ja taskunoad, käärid, Soome pussid, viiulid, kitarrid, mandoliinid, keelpillide keeled, maniküürikarbid, laualambid, triikrauad, tulesüütajad, jahipüssid, revolvrid, laskemoon. Elanikelt osteti kokku kulda ja hõbedat.
Kohe Schmidti kaupluse kõrval asus August Sakariase saapakauplus (1934). Äritegevusega tegi algust A. Sakarias juba 1912. aastal. 1928 aastal asus tema kauplus E. Tuulisvormi majas Jaama tänaval. Müügil olid meeste, naiste ja laste kalosse ning botikuid, tugevaid vabriku töösaapaid, 7 krooni paar.
1935 asus majas A. Veldermanni juuksuriäri, kus teenindati nii daame kui härrasid. Daamidele reklaamiti lokkimist, kulmude ja ripsmete värvimist, maniküüri. Kasutamist leidsid ka hinnaalandusega kuukaardid.
 

Tapa Ühispanga nõukogu, ametkond ja revisjon 1937

 

Kesk tänavale ulatuv mansardkorrusega tiibmajaosa, mis kandis aadressi Jaama tnv. 7 kuulus taksojuhi ametit pidavale Aleksander Tuulisvormile.
Tema majapooles üüris 1928. aastast äripinda Eduard Valdmanni pagariäri. Varem asus 1922. aastal asutatud pagari- ja kondiitriäri aadressil Lai tnv. 11. Müügil oli suures valikus präänikuid, kringleid, torte, kooke ja igasugu maiustusi.

 

Johannes Gutmann (sünd. 1886, surn. 1946, maetud Tapa linnakalmistule) ehitas Jaama tnv. 8 järkjärgult korruste kaupa kolmekorruselise kivimaja. Kui krunt osteti 1934. aastal, siis viimane, kolmas korrus valmis 1938. aastal. J. Gutmann oli Tapa alevis esimese statsionaarse kino avanud 1922. aastal. Abikaasa Ida Gutmann pidas 1925. aastal aadressil Kesk tnv. 14 segakauplust. Tema nimel oli ka maja Jaama tnv. 8.
Majas olid üüripindadel Võhma Eksporttapamaja Tapa kauplus, kus müüdi lihasaadusi, samas asus ka raadioamatööri Karl Kallemaa raadiotarvete kauplus (1936) ja Eesti Kaitseväe majandusühisuse toidu- ja tarbekaupade kauplus. Õigusvastaselt võõrandatud maa koos hoonetega hävis sõjatules.

 

Mart Wollmann (Vollmann, Voolaid - sünd.1859, surn.1945) oli õppinud aednik ja Tapa seltsielu aktiivne tegelene, kes müüs lilli, seemneid ja juurvilju Jaama tnv. 9 päris väikeses ühekorruselises plekk-katusega puumajakeses. Seda kõike kasvatas ta oma maja aias. Linnaelanikele korraldas ta samas ka aiapidamise kursusi. Majakesel oli üks välisuks ja igas küljes suur vaateaken, mis ööseks väljastpoolt luukidega suleti. Ukse kohale oli riputatud silt: „Lille-, aedvilja- ja seemnekauplus. Mart Wollmann“.
Mart Wollmann kujundas Tapa linna ühe vanima pargi - kirikupargi. Koos pereliikmetega tegi ta seal istutustöid. Kirikupargi rajamist alustati peale Jakobi kiriku ehitamist 1930. aastate keskpaiku, Eesti Vabariigi aegsele endisele iluplatsile. See ristkülikukujulise põhiplaaniga park asub Pargi, Turu, Kesk ning Jaama tänavate vahelisel alal. Ala suuruseks on 1,5 ha.
Aednikukutse omandas M. Wollmann kauba-aiandusäris Tartus. Ka pojad Heinrich, Charles ja tütar Erna tegelesid aiatööga ning koos isaga kuulusid Eesti Kutseaednikkude Ühingu Tapa osakonna asutajaliikmete hulka.
1977. aastal kirjeldab kirikupargi puudeliike tolleaegne keskkooli bioloogiaõpetaja Selma Kaber: „Puistu pole eriti liigirikas, on aga küllalt tihe. Pargis kasvab neliteist puu- ja põõsaliiki – harilikud vahtrad, suurelehelised ja harilikud pärnad, saared, künnapuud, hobukastanid, sirelid, läätspuud jt. Puude kasv on olnud jõuline. Võrade liituvus on tihe. Kuumadel suvepäevadel pakub puudevari meeldivat jahedust.“
Mitmeid kordi tehtud harvendusraiete tulemusena on 2008. aastaks lehtpuuliikidest põhiliselt alles jäänud saared, pärnad ja vahtrad. Ühel põldvahtral seisab juba aastaid silt, mis näitab, et puu on riikliku kaitse all.


 

Mart Wollmann                                              Mart Wollmann Tapal Männiku mäel


Äritehing Mart Wollmanni kaupluses

 

Aianduse ja mesinduse kursused

 

1930-ndate aastate algul Jaama tnv. 10 valminud maja ehitas Tapale elama asunud Peterburist pärit vene rahvusest endine Judenitschi armee ohvitser Vladimir Anissimov. Koos abikaasa Elvinega alustas ta 1924. aastal Pikk tnv. 17 kauplemist jalanõudega. Oktoobris 1932 kolisid nad oma vastvalminud majja Jaama tänavale ja tõid üle ka oma jalanõukaupluse.
Allkorruse üüripinnal oli veel kuni 1938. aastani Annete Jänese koloniaalkauplus, kus kaubeldi maiustuste, peenviinade, hooajaliste puuviljadega, sealhulgas ka apelsinid ja sidrunid.
1930-ndate aastate lõpus kolisid teisele korrusele arstidest abielupaar Karl ja Anna Kaljas (end. Kljas), kus nad võtsid vastu haigeid. Raviti naiste-, sise- ja hambahaigusi.
Hoone ise oli Tapa valgetest tsementplokkidest kahekorruseline ehitis, oma arhitektuurilt sel ajal üks huvitavamaid linnas.
Maja natsionaliseeriti 1940. aasta novembris. 1940. aasta sügisel toodi ülemisele korrusele üle Lehtse vallavalitsus, mis tegutses seal kuni maja hävimiseni.
Kuna Soome ringhääling hakkas andma eestikeelseid uudiseid ja rindeteateid, siis tuli 1941. aasta suvel käsk korjata kokku kõik raadiod, fotoaparaadid ja külmrelvad. Tapal oli kohaliku võimu poolt kogumiskohaks ette nähtud A. Anissimovi maja. Seoses saksa vägede pealetungiga süütas taganev hävituspataljon 3. augustil 1941 kõik Jaama tänava majad. Jaama tänava majad 4, 6, 8 ja 10 olid üksteise külge ehitatatud, mis tagas tule leviku kõrvalmajadele.
Vladimir Anissimov küüditati 1949. aastal Siberisse. 1955. aastal haigena koju tagasi jõudnud, suri ta peatselt ning maeti Tallinna Liiva kalmistule.
1959. aastal avati 5 aastat kestnud ehitustööde lõppedes Gutmanni ja Anissimovi hävinenud majade kohale ehitatud restoran-universaalkauplus. Tänapäeval tuntud „Keskuse kauplus“, „Evitra“ riiete- ja jalanõude kauplus ning „Kondiitriäri“.