PIKA TÄNAVA ÄRID

 

Pika tänava äärsele krundile ehitas 1889. aastal Konnavere kõrtsmik Abram Gabriel ühekorruselise paekivist maja. Aadressiks sai Pikk tnv. 3. Koos poja Willemiga pidas ta seal talurahvakauplust. 1925. aastast kuulus kauplus juba poeg Willemi nimele ja kandis segakaupluse nime. Lühikest aega, 1934-1935 oli majas rendipinnal avatud restoran „Nord“, mis hiljem kolis Pikk tnv. 20.
1936. aastal ostis maja ära siseministeerium ja paigutas sinna politseijaoskonna.
Hoone, mille hävituspataljon 1941. aastal maha põletas, taastati sõja järel kahekorruselise elumajana.
Veelgi hiljem, 1963. aasta lõpuks ehitati majale veel kolmaski korrus ja juurdeehitus, mida alates 1965. aastast peale tuntakse Tapal „Viru“ majana. Algsest A. Gabrieli majast on siiani säilinud vaid suur kelder, kus asus 1990. aastate keskel asutatud Keldri baar. Tänapäeval on see majaosa suletud.



Abram Gabrieli talurahvakauplus Pikk tn. 3


Praeguse OG „Elektra Kaubanduskeskuse“ Pika tänava poolse autoparkla asemel asusid kunagi elumajad. Kaubanduskeskuse esine sissesõit ja parkla kandis Kesk tänava nime.
Esimene maja selles rivis algas aadressil Pikk tnv. 4.
1911. aastal ehitas juudi perekond Tuch Tapa mõisalt ostetud 273 ruutsülla suurusele krundile Pika tänava algusesse ühekorruselise mansardkorrusega palkmaja. Tuchide pere, kuhu kuulusid Ramiel, Abram, Joosep-Hirs, Ber ja Rebekka, otsustas 19.01.1938 müüa maja koos krundiga 3400 krooni eest Aleksander Millerile (sünd.1894, surn. 1943). Mustveest pärit 1920. aastate lõpus Tapale elama asunud A. Miller tegeles ümbruskonna taludest loomade (veised, pullid) kokkuostuga Tapa ja Tallinna liha- ja vorstitööstustele. Tallinna Estonia Eksporttapamajade vajaduseks ostetud loomad aeti Tapa jaamas vagunitesse ja saadeti sihtkohta.
Aleksander Miller küüditati koos perega 1941. aastal Siberisse, kus ta suri 1943. aastal. 1941. aasta augustis põletas maja koos kõrvalhoonetega maha hävituspataljon.


Aleksander Milleri tapamaja Pikk tn. 4:


Aastal 1900 ehitas Otto Baumann Pikk tnv. 5 krundile kivist elumaja, vorstivabriku, lauda, jääkeldri ja puust talli.
Äripidamist alustas ta selles majas 1908. aastal, mis kandis nime – vorstitööstus, liha- ja toiduainete kauplus. Ühekorruselise elumaja, fassaadiga pikale tänavale, kesklinnapoolses osas asunud kaupluses müüdi liha- ja vorstitöökoja värsket toodangut.
1940. aasta detsembris natsionaliseeriti O. Baumannile kuulunud hooned, mis hävisid, kui 3. augustil 1941 hävituspataljon need süütas.
Otto Baumann (sünd. 1883, surn. 1941) oli Eesti Vabariigi ajal aktiivne tegevliige Kaitseliidus, tuletõrjeühingus ja mitmes kohalikus seltsis.
14. juunil 1941 küüditati O. Baumann Siberisse, kus ta laagris sama aasta juulis Tapalt saadetud meestest esimesena suri.



Otto Baumanni vorstikauplus Pikk tn. 5


Kohe Milleri maja kõrval, Pika ja Kesk tänava nurgale ehitatud kahekorruselise elumaja omanik oli Toomas Lutrik. Maja ehitas ta ise 19. sajandi algusaastail. Peale maja asusid krundil veel ühekorruseline õuemajake pesuköögiga ja garaaž puukuuriga, kus bussiliinide pidaja August Pärn kuni oma maja valmimiseni busse hoidis.
Lutriku pere ise elas teise korruse kuuetoalises korteris, allkorrus oli aga üüripindade päralt. Ühes kahest üürikorterist elas A. Pärna perekond, õuemajakeses elas raudteelane Blumfeldt, kelle abikaasa pr. Blumfeldt tegi linnaelanikele masinatega kudumistöid.
Toomas Lutrik (sünd. 1887, surn. 1957, maetud Tapa linnakalmistule), töötas Tapa Ühispanga laekurina, oli Tapa Tarvitajateühisuse kauaaegne juhatuse liige ning tegutses aktiivselt kohalikus tuletõrjeühingus ja Kaitseliidus.
Varasematel aegadel (1930-ndatel) tegeles ta Singeri õmblusmasinate agendina. Singeri agentuur Tapal viis läbi tasuta ilutikandi- ja õmbluskursuseid.
 

Tapa perekonnad Ollep ja Lutrik 1928



Singeri masinate õmbluskursused Tapal


Karl Adamson (sünd. 1898, surn. 1989, maetud Tapa linnakalmistule) ostis 1930-ndate aastate alguses L. Ebroki käest Pikk tnv. 7 asunud ühekorruselise puumaja. Maja jäi oma asendi poolest Pika ja Apteegi tänava nurgale.
K. Adamson oli oskaja ja populaarne pagar, kes valmistas oma majas kõik tooted ise. Poekese külastajad võisid kohvilaua ääres maitsta värskeid pagaritooteid. K. Adamsoni valmistatud torte telliti isegi soomusrongirügemendi pidude tarbeks.
Ka selle maja süütas hävituspataljon augustis 1941, kogu vara hävis tulekahjus.
 

Põhjapool raudteed asunud maa-apteegi viis selle omanik Maria Runge 1901. aastal üle ühekorruselisse kivimajja Pikk tnv. 9 ja alustas seal tegevust 16.11.1901. aastal. Täpsustamata andmetel ehitas paekivist hoone 19. saj. lõpus Johannes Raik. Augustis 1903 müüs M. Runge apteegi proviisor Franz Eglonile, kes pidas seda 14 aastat. Apteegis valmistati väikeses koguses karastusjooke: seltersit, puuviljavett ja limonaadi.
1917. aastal ostsid F. Eglonilt apteegi Villem Kütt ja Johan Pari. Kolme aasta pärast loobus erihariduseta V. Kütt oma osast ja apteegi ainuomanikuks sai Johan Pari. 1928. aastal võttis ta ette apteegimaja ulatusliku ümberehituse. Laiendati esimest ja ehitati peale veel kaks korrust. Kolmekorruseline apteegimaja oli üks ilusamaid hooneid linnas.
Uuendatud Tapa apteek pakkus 1930. aastatel linna ja ümbruskonna elanikele kõiki apteegialaseid teenuseid. Apteegi laboratooriumis valmistati mitmesuguseid kreeme ja isegi tualettvett.
Kui apteegimaja oli piisavalt suur, üüris J. Pari ruume välja ka teistele asutustele ja eraisikutele. 1930. aastatel asus allkorrusel Tallinna Krediidipanga Tapa osakond. 1929. aastal asus kolmandal korrusel naisteriiete ja pesutöökoda „Ideal“, 1931. aastal August Valsineri mütsi- ja pudukauplus, 1935. aastal asus majas veel juuksur.
Kahjuks hävis ka apteegimaja – Johan Pari elutöö – 3. augustil 1941, kui hävituspataljon põletas maha suurema osa Tapa kesklinnast. Hoonest jäid järgi vaid varemed. 1950. aastate algul ehitati sellele kohale näotu, stalinistlikus stiilis korterelamu.


J. Pari apteek veel ühe korrusega

 

J. Pari apteek ümberehitatult

 

Johan Pari apteek sai sõjas kõvasti kannatada

 

Apteegipudelid Tapa apteegist

 

Tallinna Krediidipanga Tapa osakond 1930


Postimees 26.04.1935 kirjutab proviisor Parist:
Tapa proviisor asub arstirohu taimede kasvatamisele. Tapa apteegi omanik proviisor J. Pari, kellel Elva lähedal oma majapidamine väiksema maa-alaga, tahab asuda käesoleval aastal ise arstirohutaimede kasvatamisele. Esimesel aastal tahetakse arstirohutaimede kasvatamist toimetada siiski rohkem katsetamise mõttes.

Pikk tnv. 10 ja Jaama tnv. 10 jäid põhimõtteliselt tänapäevasele Pikale tänavale, kohale, kust algab Ed. Vilde tänav, vanasti oli see Iisaki tänav. Jaama 10-ga lõppes kokkuehitatud puumajade rivi Jaama tänaval, vahele jäi Iisaki tänava algus ja Pikk 10-ga algas järgmine rivi kokkuehitatud puumaju.
1921. aastal alustas Pikk tnv. 10 äritegevust Willem Markus. Maja oli ehitatud 20. saj. algul Pika ja Iisaku tänava nurgale. W. Markus pidas seal kuni oma surmani 1933. aastal segakauplust. Pärast seda võttis kaupluse üle tema abikaasa Emilie Markus.
Pika tänava poolt pääses sisse Aleksander Markuse, Willemi venna pudupoodi, mis kauples seal aastatel 1923 – 1939.
Aleksander Markusele kuulus tegelikult oma maja Pikk tnv. 27, kus ta elas teise korruse ärklitoas. (Tänapäeval „Kadri“).
Alumise korruse ühte korterit üüris ta välja kellassepp Vello Arumäele.
Pikk tnv. 10 pidas mõnda aega P. Pedaja saapakauplust, temast vabanenud ruumid üüris Marie Older 1935. aastal ning pidas seal mütsikauplust, 1939. aastal viis ta aga äri üle Pikk tnv. 17 J. Luuki majja. M. Older valmistas meestele suve-, talve- ja vormimütse, ka tellija materjalist, samas värvis ja vormis meeste kübaraid.
Aleksander Markus, põline vanapoiss, sõitis 1941. aasta kevadel sõjaväe jaoks Eestis konfiskeeritud hobuste saatjana Venemaale, kuid jäi seal kadunuks.
Ühekorruseline puumaja hävis 1941. aasta 3. augustil tulekahjus koos sisustuse ja kaubaga.


Villem Markuse kauplus 1930. aastatel
 

1901. aasta ostukontrahti järgi müüs Tapa mõisnik Axel von Fock Udriku mõisa viinapõletajale Juhan Poomile Pika tänava äärde maatüki, mis sai aadressiks Pikk tnv. 11. Sinna ehitas Juhan Poom ühekorruselise palkidest elumaja, kus esimesest abielust tütar Iida Poom (sünd. 1894, surn. 1952) alustas 1922. aastal raamatu- ja kirjatarvete kaupluse pidamist.
Kuna maja asus kesklinnas peatänava ääres, siis tolleaegne linnavalitsus nõudis majale teise korruse pealeehitamist. Maja sai kahekorruseline ja seina vooder silikaatkivist. Maja katus kaeti plekk-katusega.
Esimesele korrusele oli ette nähtud kaks eraldi sissekäiguga äriruumi. Mõlema äriruumi taga asus elutuba köögi ja sahvriga. Teisel korrusel paiknesid eluruumid, mida välja üüriti. Näiteks elas seal linnaarst dr. Ustav.
Iida Poomi raamatukauplus likvideeriti 1938. aastal. Maavaldus Pikk tnv. 11 natsionaliseeriti 1940. aasta novembris ja selle hooned – ümberehitatud elumaja, hoovimaja pesuköögiga, laut ja kuur – hävisid tulekahjus 1941. aasta augustis.
Juhan Poom (sünd. 1866, surn. 1946, maetud Tapa vanale kalmistule) töötas pikemat aega raudteel.


1910. aastal ostis Reinhold Reitel (hiljem Rudolf Reitel) Tapa mõisale kuuluvast maast 550 rubla eest ehituskrundi Pika tänava äärde, kuhu ehitas kahekordse palkmaja, maja aadressiks sai Pikk tnv. 12. R. Reitel oli ametilt kullassepp ja kellassepp.
Allkorruse ruume üüris ta välja erinevatele äripidajatele. 1925 .aastal pidas tema abikaasagi, Alice Reitel seal pudukauplust. 1930-ndatel aastatel asus majas mitmeid erinevaid ärisid: Marta Embachi toidu- ja maitseainete kaupluses oli saadaval ka majapidamistarbed, alates 1931. aastast pidas August Valsiner seal riide-, pudu- ja mütsikauplust. Arnold Reisa koloniaal- ja maitseainete kaupluses olid müügil ka odavad apelsinid ja rosinad, värsked delikatesskaubad, samuti jõulupuuehted. A. Reisa kaupluse sisustuse ostis ära 1935. aasta augustis Gustav Sooneste (sünd. 1913, surn. 1986, maetud Tapa linnakalmistule). Tema äri kandis nime „Koloniaal-, delikatess- ja peenviinakauplus“. Äri osutus edukaks ning peres oli kaks autot, millest üks teenis tulu taksona.
Gustav Sooneste oli Tapal tuntud tantsuõpetaja, korraldades koos abikaasa Salmega alates 1937. aastast nii Tapal kui ümbruskonnas tasulisi seltskonnatantsukursusi. Töökas, aktiivse ellusuhtumisega mees varises kokku tantsukursuse pidulikul lõpetamisel pärast lõpuvalssi 1986. aastal.
Maja Pikk tnv. 12 võõrandati õigusvastaselt ning lõpuks põles maha hävituspataljoni süütamise järel augustis 1941.

1912. aastal ostis Tapa mõisalt Pika tänava äärde 269 ruutsülla suuruse krundi Väinjärve valla suurtaluniku poeg Aleksander Lindermann (sünd. 1873, surn. 1935), kuhu ehitas kahekorruselise palkmaja koos kõrvalhoonetega, milledeks olid puukuur, pesuköök ja maa-alune jääkelder. Maja sai aadressiks Pikk tnv. 14. Alumise korruse ruume üüris ta välja äripindadeks.
1930-ndate aastate algul viis oma tehnikaäri sinna üle Aleksander Saks (sünd. 1880, surn. 1955). Abikaasa Aleksandra Saks tegi peale majapidamistööde tellijatele sik-sak-õmblust ja pilutamistöid.
1926. aastal avas A. Saks tuletõrjeseltsi pritsimaja saalis kino Mars, mille viis üle tuletõrjeseltsi ehitatud seltsimajja. Kino töötas kuni 1939. aastani. Nõukogude võimu kehtestamisega äri natsionaliseeriti ja A. Saks teenis elatist Markuse maja Pikk tnv. 10 ruumis avatud töökojas, parandas linnaelanike kodutehnikat.
Samas majas, Pikk tnv. 14 pidas Johannes Noormets kanga- ja pudukauplust, kus tehti ka õmblustöid. Pärast tema surma võttis kauplusepidamise üle abikaasa Katri Noormets, kes omakorda andis äri üle pojale, Harald Noormetsale.
Rachmil Hasan, kes oli Rakveres elav ärimees, avas algul oma valmisriiete äri harukaupluse Tapal Ivan Ivanovile kuulunud majas Pikk 18, 1933. aastal viis aga kaupluse üle Pikk 14.
August Valsineril oli aga majas 1920. aastal avatud mütsi-, pudu- ja kudumite kauplus.
Äriruumidega koos asusid ka rentnike eluruumid – tänava poole kaks äriruumi, õue poole eraldi sissekäiguga korterid.
Aleksander Lindermann on maetud Tapa vanale kalmistule. Maja natsionaliseeriti 1940. aasta detsembris.

Johannes Noormets ehitas 1890. aasta paiku päris oma maja – kahekorruselise palkmaja Pikk tnv. 16 krundile. 1920. aastatel asusid alumisel korrusel J. Noormetsa koloniaal- ja pudukauplus ning Aleksander Erbseni saapakauplus.
Maja põles maani maha tulekahjus 1925. aastal, põles maha ka kõrvalmaja, Pikk tnv. 18, mis kuulus Ivan Ivanovile. Teisel pool asunud A. Lindermanni maja Pikk tnv. 14 päästis majadevaheline tulemüür. Pikk 16 krunt jäi pikaks ajaks tühjaks. Alles 1937. aastal alustati uue kolmekorruselise kivimaja ehitamist. Päris valmis maja ei saanudki, lõpetamata jäid ülemiste korruste ruumid.
Maja alumisel korrusel töötas Saksa okupatsiooni ajal 1942 – 1943 kohvik, mida külastasid ka saksa ohvitserid. 1940. aasta detsembris maja natsionaliseeriti. Vene lennuväe rünnakus 18. märtsil 1944 tabas pomm kohvikupoolset majaseina ja hiljem otsustasid vene võimud hoone lõplikult lammutada.
Noormetsa perekonnal oli Tapal veel mitu kinnistut ja kauplust: riide- ja pudukauplus Pikk tnv. 14, 1930-ndatel aastatel ehitatud kahekorruseline äri- ja elumaja Suurturg 1, kus alumisel korrusel avati Harald Noormetsa valmisriiete kauplus. Teise korruse üürikorterites elasid soomusrongirügemendi ohvitserid.
 

"Tapa Sõnumed" 24.06.1933 kirjutab:
Kõige vanem Tapa kaupmees 43. aastat manufaktuur.
Johannes Noormets on sündinud 28. septembril 1869. aastal Tõrvas, manufaktuur ja valmisriiete alal avas Noormets oma kaupluse Tartus 1890. aastal. Tapal on äri pidanud 38 aastat. Enne ilmasõda töötas tema äris iga päev 15 meest ja 25 naist - nüüd tegutseb üksinda ja on pidanud alati sellest põhimõttest kinni, et ära ole kade ja lepi õige vahekasuga. Kui igalpool nurisetakse, et müük vähene on, siis Noormets seda pole veel tunda saanud. Ei ole Tapal pea ühtegu seltsi, kus Noormets poleks olnud kas asutaja või esimene liige, on olnud ka hariduse seltsi esimees, on vanem tuletõrjuja ja eluaegne kiriku nõukogu liige. Praegune äri asub temal Tapal, Pikk tn. 14.
 

Pikk tnv. 17 elumaja ja pood kuulus veel 1922. aastal Aleksander Oravale. Mõned aastad pärast seda sai maja omanikuks Johannes Luuk (sünd. 1866, surn. 18.03.1944).
Maja oli puust kahekorruseline plekk-katusega, kaupluseruumide ja ülakorruse korteriga. 1928. aastal avas J. Luuk majas raamatu- ja kirjatarvete kaupluse. J. Luuk kauples juba varem Jaama tnv. 1 E. Langebergi majas. Oma kaupluse pidamise Pikk 17 majas lõpetas ta 01.11.1937.
J. Luugil oli ka oma väike trükikoda, kus trükiti ka mitmed Tapa vaadetega postkaardid 1930-ndatest aastatest.
Üüritud äripindadel tegutsesid eri aastail veel mitmed kauplused:
1924. alustas Kristjan Maasing likööri- ja veinikaupluse pidamist, A. Pihliku valmiskleitide ja pesuäri, riidevärvimise ja -puhastuse tööstus "Union" ja pudukauplus M. Raichmann (1931-1932), Maria Martsinkevitschi jalanõude kauplus (1931-1935).
Maja natsionaliseeriti 1940. aasta detsembris, seejärel oli maja omanik Aleksander Mihkelson. Maja koos kõrvalhoonetega põles maha 3. augustil 1941. aastal.

Johannes Luuki elumaja

 

Pikk tnv. 17a elumaja asus peatänavast veidi eemal, otsaga Pika tänava poole, oli kahekorruseline, tõrvapapist katusega. Elumaja omanik oli Gustav Mänd (sünd. 1885, surn. 1965). G. Mänd pidas oma maja allkorrusel tisleri- ja puusärgitöökoda. Enne oli nii maja kui ka töökoja omanikuks Aleksander Orav.
Sõjakeerises põles maja maani maha ning G. Mänd koos abikaasaga jäid puupaljaks, ka abikaasa kaotas oma varanduse – Tapa sauna. Ta oli saanud just ostuvõla tasa, kui 1941. aastal saun natsionaliseeriti. Sakslaste ajal anti saunamaja küll tagasi, kus Gustav Mänd abikaasaga ülakorrusele elama asus. Kuid kui venelased tulid uuesti sisse, oli ta nii saunast kui ka majast jälle ilma, hea oli, et korterisse elama lubati jääda.


Pikk tnv. 18 maja asub Tapa keskväljaku ääres, kus tegutses pärast sõda Tapa kõige pikaajalisem paikne kauplus - raamatu- ja kirjatarvete kauplus, kokku 65 aastat. Novembris 2011 kolis raamatukauplus uutesse ruumidesse Pikk tnv. 12. Samuti samas majas pikka aega tegutsenud Tiit Lilienbachi lilleäri ja matusebüroo sulges uksed 2011. aastal.

Kes oli algse maja ehitaja, pole täpselt teada, kuid Pihkvast Tapale elama asunud Ivan Ivanov ostis kahekorruselise puumaja oma äritegevuseks 1920. aasta septembris ning avas seal sega- ja nahakaupluse. Maja põles maani maha 1925. aasta tulekahjus. Seekord ehitas I. Ivanov maja ise uuesti üles, aastatel 1926-1927. Sellisena on see maja säilinud tänaseni. Oma kaupluses müüs I. Ivanov mustast ja kollasest juhtnahast tank- ja säärsaapaid meestele, samuti talla-, sussi-, pastla-, pinsoli-, kroom- ja voodrinahka. Talumeestele ohja- ja sedelgarihmu, hoburange, rangiroome ja muid hobuseriistu. Samas oli müügil ka igasugune koloniaalkaup.
Hoone raudteepoolse osa rendipinnal alustas peale uue maja valmimist tegevust Aleksander Saksa tehnikaäri, mille ta 1930. aastate alguses viis üle Pikk 14 A. Lindermanni majja.
Maja vasakpoolses üüriruumis valmistas rätsepmeister M. Lemberg meeste üleriideid, samas tehti ka riiete parandus-, puhastus- ja ülesvormimistöid.
1940. aasta detsembris kuulus maja natsionaliseerimisele.
Ivanovide perekond langes küüditamise ohvriks 14. juunil 1941.
Ivan Ivanov lasti maha 1942. aastal Sverdlovski oblastis Sosvas.


Raamatukaupluse maja 2011

 

Raamatukaupluse fotod läbi aegade:


Tänapäevase Tapa linna keskväljaku ja autoparkla kohal oli keegi advokaat ehitanud 19. sajandi lõpul kahekorruselise palkmaja, mis oli krohvitud ja valgeks lubjatud. Hilisemad juurdeehitused nii Pika tänava kui Nigoli puiestee suunas olid siis juba olemas, kui hoone ostis omale kaupmees Oheim, hakates seal pidama kauplust ja kaubaladu.
1890. aastatel sai omanikuks Moe mõisnik Jakob Kurberg, kes andis Pika tänava poolse majatiiva üürile seltskondlikule ühendusele „Harmonie“. Edaspidi rentis hooneid Gustav Mätlik. „Sõbra pood“, nagu Gustav Mätlik hoonele nimeks pani, jäi tema kätte kuni surmani 02.04.1934.
Juba novembris 1934. aastal võttis äri üle Jaan Kõressaar, jätkates kauplust segakaupluse nime all.
1932 - 1937 aastatel oli Pika tänava poolses majatiivas aga tuletõrjeühingu einelaud ehk restoran „Nord“, mida pidas Aleksander Mirovitsch.
Pärast sõda kauples endistes „Sõbra“ poe ruumides ja Nigoli pst. poolses juurdeehituses Tapa Tarbijate Kooperatiiv toiduainetega, mis kandis nime kauplus nr. 2. Pika tänava osas avas TTK aga alkohoolsete jookidega söökla.
Seoses keskväljaku laiendamisega 1960. aastate keskel hooned lammutati.

 

„Sõbra poe“ peremees Gustav Mätlik.
Kohalik ajaleht kirjutab 08.04.1934:


2. aprilli õhtul kella kuue paiku suri tuntuim Tapa kaupmees ja rikkaim majaperemees Gustav Mätlik Tapal 59 aasta vanuses. Ta põdes rasket sisemist haigust juba 1932. aasta novembrist saadik. Viimasel ajal kuus kuud lamas surivoodis, põdes kopsupõletikku ja muid sisemisi haigusi ning lõpuks murdis tüseda, veel küllalt eluvõimsa mehe südame nõrkus. Küll otsiti abi igasuguste arstide ja professorite kaudu, kuid midagi ei leitud, mis oleks päästnud selle inimelu.
Gustav Mätlik on sündinud Kalle külas Nõmküla vallas. Kuni 26. eluaastani tegi tema põllutööd ja pidas rätsepa ametit. Siis võtsid vennaga omale Tapale koos kaupluse, nimelt Pikale tänavale endise metsavahi majja, kust hiljem kolisid üle sinna, kus tänini kauplust pidas ja oma äri ristisid nad „Sõbra poeks“. Nii vahetpidamata 30 aastat päev päeva järele on Mätlik pidanud seda poodi üksinda. On näinud seal küll vaeva ja muret, mille suureks tulemuseks oli küll suur maapealne vara, kuid elu ja tervise võttis see töö. Rahvale oli „Sõbra“ Kusti armastatuim kaupmees. Samuti lugupaatud isik seltskondlikes organisatsioonides, kui majandusline toetaja.

 

Kirill Ivanov ehitas 20. saj. esimesel kümnendil Pika tänava äärde kahekorruselise puumaja. 1906. aastal alustas ta manufaktuuri ja pudukaupluse pidamist. Hiljem kauples ta põhiliselt kangastega.
1930. aastate keskel pidas kauplust edasi poeg Georg Ivanov.
1944. aastal põgenes ta repressioonikartusel Rootsi. Maja natsionaliseeriti 1940. aasta detsembris ja hävituspataljon põletas selle maha 1941. aasta augustis. Kirill Ivanov oli samal tänaval asuva kaupluse omaniku Ivan Ivanovi vend.

Kaupmees Karl Eller ehitas Tapa mõisamaast ostetud krundile ühekorruselise, keskmisest osast kahekorruseline, paekivist maja, mille müüs edasi endisele mõisavalitsejale Juhan Lasbergile (sünd. 1852, surn. 1932, maetud Tapa linnakalmistule).
Maja aadress oli algselt Pikk tnv. 19. Peale põlengut ja uute majade ehitamist kujunes aadressiks Pikk tnv. 15.
Juhan Lasberg pärandas kinnistu oma pojale Oskar-Eduard Lasbergile (sünd. 1884, surn. 1983), kes alates 1928. aastast pidas seal riide- ja pudukauplust.
Maja raudteepoolsel üüripinnal pidas 1920. aastatel pagari- ja kondiitriäri Aleksander Barot (Parve), kes hiljem kolis aadressile Nigoli pst. 12 (1935 – 1942).
1936. aastal ehitas Oskar Lasberg maja kaks korrust ümber ja neile tellistest kolmanda korruse peale. Kiviseinad krohviti. Selline välisilme on säilinud tänaseni.
Majas oli kaheksa mugavustega üürikorterit, sest oli olemas vee- ja kanalisatsioonitorustik. Allkorruse keskväljakupoolses osas jätkas ta riide- ja pudukaupluse pidamist kuni oma lahkumiseni Tapalt 1939. aastal.
Oskar Lasberg osales aktiivselt Tapa seltsielus. Üheks oma elu suuremaks tööks luges ta Tapa Jakobi kiriku ehitustööde jaoks rahakogumise organiseerimist.
O. Lasberg töötas USA-s kõrge vanuseni ja suri seal 99-aastaselt.
Nõukogude võimu kehtestamise järel 1940. aastal paigutati Pikk 19 majja EKP Tapa Ringkonna Komitee, Tapa Tööliste Ühing ja ELKNÜ Tapa osakond.
Saksa okupatsiooni ajal tegutses esimesel korrusel lühikest aega Omakaitse staap ja alates 1942. aastast üle toodud J. Pari apteek.
Nõukogude okupatsiooni perioodil asusid eri aegadel majas apteek, Tapa Rajooni TSN Täitevkomitee, Tapa Rajooni Parteikomitee, Poliithariduskabinet raamatukoguga, Tapa Linna RSN Täitevkomitee, majavalitsus, Riigipanga Tapa osakond ja Hoiukassa Tapa jaoskond.
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajast töötas majas Tapa Linnavalitsus, jagades alumist korrust Hansapanga Tapa kontoriga. Pärast linnaraamatukogu hoone valmimist kolis esimeselt korruselt ära lasteraamatukogu.
Aastast 2005 asub hoones Tapa Vallavalitsus, all korrusel Swedpanga Tapa osakond.
Vallavalitsuse hoone renoveeriti aastatel 1999 – 2001.

Tapa hobupostijaama asutas Vene ajal endine Eestimaa Rüütelkond. Postijaam, aadressil Pikk tnv. 21 asus endise turuplatsi, praeguse keskväljaku ääres. Hobupostijaamal olid olemas ka hobusetallid, tõllakuur ja sepikoda.
Kõik Eestis asunud postijaamad olid tarvilikud postiveoks ja suurem osa neist ka reisijate veoks.
Postijaama hoone oli ühekorruseline ärklitubadega palkmaja. Kahelt poolt sissekäiguga majas elas postijaamapidaja pere, reisijate tarvis olid puhke- ja ööbimisruumid. Trepp viis ärklikorruse kahte eraldiasuvasse eluruumi, mida välja üüriti.
1928. aastal oli näiteks postijaamal 5 hobust, 2 karjamaad, 11 ha põllumaad. Posti veeti 6 korda nädalas, ühe otsa kilomeetrite arv oli 13.
Alguses vedasid postijaamad tasuta, kuid alates 1928. aastast maksis riik maavalitsusele tasu. Seda raha kasutati postijaamade hoonete ehituseks ja remondiks.
Tapa postijaama pidaja oli 1920 – 1930. aastatel Johannes Paulmann. Autobusside tulekuga Tapale 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses hakkas hobutransport minetama oma tähtsust reisijateveol.
Postijaama kõrvalhooned hävisid sõjatules. Elamispinna vähesuse tõttu pärast sõda kasutati postijaama ruume ka elukorteritena.
Amortiseerunud hoone lammutati 1950. aastatel.



Hobupostijaama hooned Pikal tänaval



Didrek Rägastik, hobupostijaama postipoiss


TAPA KINOD


Johannes Gutmann (sünd. 1886, surn. 1946) avas Tapal esimese statsionaarse kino 1922. aastal Apollo tänava (praegune Pargi tnv.) ja Turu tänava nurgal asunud ühekordses puumajas. J. Gutmann oli Jaama tnv. 8 ja Kesk tnv. majade omanik, ka pidas ta koloniaalkauplust. Varem töötas ta Tapa raudteejaamas piletilaekurina.
J. Gutmanni kinomaja lähedal asus elumaja Turu tnv. 6, mis kuulus Tapa ühele tolle aja tuntuimale kaupmehele, "Sõbra" poe omanikule Gustav Mätlikule. Kinomaja kõrval G. Mätliku majas elanud Epp Tõnisoo meenutab Tapa esimest kino: "Kinos näidati tummfilme. Laval, ekraani kõrval asus klaver, mille helide saatel film jooksis. Meie, maja lapsed, olime seal igapäevased külalised, vahtisime filme, nina vastu ekraanilina." Enne filmi näitamist esinesid mõnikord klounid, kohalik kupleelaulja Linder või esinesid Tapa naljamehed.
Kinomaja põles maha 27.04.1925.
1926. aastal avas Tapa tehnikaäri omanik Aleksander Saks Tapa tuletõrjeseltsi pritsimaja saalis kino "Mars". Samal aastal ehitas tuletõrjeselts uue pritsimaja Pikk 20, kuhu 1930. aastate alguses asus ka kino. 31. juulil 1939, kui sõlmiti uus rendileping, nimetati "Mars" ümber kinoks "Kalev". Kino keldrikorrusel asus restoran "Tuletõrje Kodu", hilisem tuletõrje einelaud. Kinos "Kalev" näidati filme kuni selle sulgemiseni aastal 1975. Alates 1959 aastast hakati filme näitama Tapa Raudteelaste klubis, mis 1979. aastal nimetati ümber Tapa Raudteelaste kultuurimajaks. (Praegune OG Elektra kaubanduskeskus).
Tänapäeval näidatakse filme 1993. aastal valminud Tapa Kultuurikojas, mis algselt oligi projekteeritud kino hooneks.

Postimees 23.07.1936 kirjutab Tapa kinost:
Tapa kino uue omaniku käes. Tapa Tuletõrjeühing rentis oma ruumid alates 1. augustist s. a. välja uuele kinopidajale, kuna leping senise kinopidaja A. Saksiga lõppes 15. skp. Uueks üürnikuks on Valga kino "Aeg" pidaja A. Rosent, kes kavatseb kino aparatuuri täiesti uuendada ja saali senised pingid asendada klapptoolidega. Uus heliseadeldis tuuakse kohale Tartu "Centralist". Etendusi hakatakse andma igapäev. Üüri maksab A. Rosent tuletõrjeühingule 90 kr. kuus, kuna senine kinopidaja maksis 55 kr.

Kino Kalev 1959 aastal



 


Adolf Rohusaar ja Tapa ajalehed
 

Adolf Rohusaar (sünd. 1895, surn. 1974) elas Tapal 11 aastat, 1925 - 1936. 1930. aastatel ilmusid Tapal mitmed kohalikud ajalehed. Kõige kauem anti välja Tapa ja ümbruskonna erapooletut häälekandjat "Tapa Sõnumed". Esimest korda ilmus leht 17.10.1929, viimast korda 18.03.1935. Lehe asutajaks, toimetajaks ja väljaandjaks oli Adolf Rohusaar, tegevtoimetaja aastatel 1931 - 1932 oli Evald Tiits. Alguses ilmus 4-leheküljeline leht kord nädalas, alates 01.09.1931 aga juba kolm korda nädalas.
Majandusraskustesse sattunud A. Rohusaar oli sunnitud ajalehe 01.07.1932 üle andma Jakob Loosalule, kes andis seda välja aastatel 1932 - 1934. Edasi olid väljaandjateks E. Soosaar (1934) ja OÜ TRÜKK (1934 - 1935). Ajalehe toimetus asus nende aastate jooksul mitmes eri paigas: Pikk tnv. 31, Apteegi tnv. 3 ja Jaama tnv. 10.
Algul trükiti ajalehte Paides E. Hunti trükikojas, alates 1931 Tallinnas AS-is "Eestimaa Trükikoda".
31.10.1926 asutati A. Rohusaare eestvedamisel Tapa Eesti Põllumajanduse Selts, mille esimeseks esimeheks teda valiti. Seltsi suuremaid ettevõtmisi oli põllumajandusnäituste korraldamine.
A. Rohusaar asutas 1925. aastal Tapale aadressil Suurturg 1 müügiühistu "Muna" Tapa osakonna, olles ise selle juhatajaks kuni osakonna sulgemiseni 1928. aastal. Tapa ümbruse taludest osteti kokku kanamune ja vähesel määral ka kodulinde, mis müüdi edasi Tallinna eksportööridele. A. Rohusaarel asus Suurturg 1 majas 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul kauplus "Talupoeg" ning põllutööriistade ja masinate ladu.
Teise kohaliku ajalehe "Kaja", mis ilmus aastatel 1934 - 1935, tegevtoimetajaks oli samuti Adolf Rohusaar.
Ka kuulus talle märtsist 1928 kuni dets. 1934 segakauplus ja ajakirjanduse kontor, ehk peenemalt "Kirjatööde büroo" Tapal, Lai tnv. 8 asunud Jaan Thubergi majas.

 
A. Rohusaar 1930 aastal             A. Rohusaar 1923 aastal



1931- ajaleht TAPA SÕNUMED kaheaastane




MÜ „Muna“ Tapa osakond


Adolf Rohusaare algatusel asutati 1925. aastal Tapale Suurturg tänavale esimene kanamunade kogumise punkt, kus esialgu võeti kanamune vastu ainult igal turu päeval. Peale punkti avamist juba esimesel päeval tõusid hinnad kuni 30% ja linnupidajatel oli koht, kuhu võisid oma saadused anda ja kõrgemat hinda saada. Et see aga esialgu mitte ära ei tasunud, siis tuli Rohusaarel munade kogumist kõrvaltöö haruna pidada kuni 1926. aasta juulikuuni, kui tegevus nii kaugele oli organiseeritud, et võis hakata iseseisvalt välisturu kaupa valmistama ja seda Tallinna eksportööridele edasi saatma. Linnukasvatuses oli sel ajal edu märgata kuna linnupidajad hakkasid aru saama, et võivad heade munade eest Tallinna hinda saada. 1926. aastal oli osakonnas tegevus ainult paar kuud, sel ajal sai kokku võetud Tapa ümbrusest kuni 400 000 kanamuna ja 4000 kodulindu. Munad kanti kokku raudteel, hobustega ja kanti käsitsi. 1926. aasta augustis sai Tapa kanamuna kaubandus täie hoo sisse.
1927. aastal algas kanamunade ostmine juba jaanuari esimestel päevadel. Et saada paremaid mune, mis transportimisel kannatada ei saaks, jäi ainsaks abinõuks munade veoauto liikuma panna. See tegutses osakonna piirkonnas igal nädalal teatud päeval ning sõidutas munad Tapale. Varsti jäi ühest autost väheks ning kasutusele võeti veel teinegi auto. 1927. aastal veeti kokku 1,5 miljonit kanamuna.
Fotodel on Munaühingu töötajad ja ühingule kuulunud munade vedamise auto 1927. aastal. Viimasel pildil on Adolf Rohusaar oma kodustatud rebasega esiplaanil, rebane oli tal alati keti otsas linnas ringi liikudes.



MÜ Muna Tapa osakond 1927



MÜ Muna Tapa osakond 1927



MÜ Muna Tapa osakond 1927



A. Rohusaare munaauto peal olnud munade silt



Müügiühistu Muna ja Adolf Rohusaar oma kodustatud rebasega 1927. aastal


Hans Pudel (sünd. 1872 - 1943) oli Tapal fotograaf, ühiskonna- ja kultuuritegelane. 1904. aastal organiseeris ta Tapal segakoori ja 1905. aastal meeskvarteti, mida ta ka ise juhatas. Tema käe all hakkas tegutsema näitetrupp. H. Pudel oli Tapa kultuurielu eesotsas järjest 15 aastat. Tema põhitegevuseks oli aga päevapiltniku töö, mille tulemusena on järele jäänud palju fotosid Tapa elust-olust XX sajandi esimesel veerandil. Hans Pudel on maetud Tapa linnakalmistule.


Hans Pudel


Hans Pudeli laulukoor 1904

 

Hans Pudeli laulukoor tema 60. sünnipäeval 1931

 


Hans Pudeli meeskvartett 1905