Valikuliselt väljavõtteid vanadest ajalehtedest.


Waba Maa, 4. juuni 1929
Tapa on wist rikkaim linn omapärasuste poolest. Waewalt leidub mujal niisuguseid asju, nagu Tapal. Üheski teises linnas ei leidu tänawat, millel oleks wäraw ees. Aga Tapal on. Nimelt pöörab wäga käidawalt Laialt tänawalt ära Weski tänaw. Sinna aga pääseb ainult Pärna ehk Ülesõidu tänawate kaudu ringi, sest keegi nupukas mees on Weski tänawa Laial tänawal lõppewasse otsa ehitanud wärawa. Päris suure postide wahel seiswa kahepoolega puuwärawa. Wärawa pikenduseks on ehitatud weel umbes sülla laiune laudaed, mis üle tõmmatud õige tihedalt okastraadiga. Rõõmsalt hirwitades wahib üle wärawa Weski tänawa niimelaud.


Waba Maa, 22. jaanuar 1936
Wennad P. ja Ed. Seidelberg — kaubaladu Lai 2, telefon 55, on wanimaid Tapal. Asutatud 1907. aastal Joosep Seidelbergi poolt. 1920. aastast peale juhiwad äri ta pojad Paul ja Eduard Seidelbergid. Wennaste juhtimisel on äri sammunud tõusu teed. Praegu on üks suuremaid kaubaladusid Tapal ja ümbruskonnas. Äris on suures walikus saadawal igasuguseid koloniaal-, ehitusmaterjali, majapidamistarbeid ja õlide saadusi. Samuti ostab äri põllupidajatelt kõiksugu wilja soodsate hindadega. Tehnika-tarwetega warustab tapalasi A. Saksi tehnikaäri Pikk tn. 14. Siit wõib saada igasuguseid raadio-, elektri- ja teisi tehnilisi tarbeid. Samuti on äri kõrwal tehniline parandustöökoda, kus tehakse elektrisisseseadeid, mootorite dünamode parandusi j. m. Äri on üks suuremaid sellelaadseid Tapal. Juhib hra A. Saks. Tertsu plekisepatöökoda, Lai 12, on ainukene suurim sellelaadne tööstus Tapal. Walmistab igasuguseid plekknõusid, plekk-katuseid, weetorusid jne. Oma suure tarwitajaskonna tõttu on tööstus laiendamisel ja tõotab kujuneda suurimaks ümbruskonnas. Tapalaste rõiwastuse eest kannab hoolt Jakob Römmeri rätsepatööstus, Ambla mnt. 18 (omas majas). Römmer on wanim ja ainukene elusolewatest end. Peterburi ja Moskwa eestlasjuurdelõikajaist. Praegu teeb klientuurile rõiwaid tellimiste peale. Peale erariiete walmistab ka igasugu wormiülikondi. Oma töö headuse tõttu otsitud rätsep ümbruskounas. Teine Tapa populaarsem ja tarwitatawam rätsep on Aleksander Nöörmann, kelle töökoda asub Jaama tn. 5. Oma töö kõrge kwaliteediga on wõitnud südameid laiaulatusliku tarwitajaskonna ringkonnis. L. Truutsi juuksetööstus, Pikk tn. 9 (apteegi majas), annab nii daamidele kui härradele meeldiwa wälimuse ja juusterawi. Daamidele walmistatakse moodsamate abinõudega elektrilokke ja wesilaineid, mis kaua püsiwad ja ajakohased. Samuti tehakse wilunud tööjõududega pediküüri ja maniküüri. Soliidseim ja tapalaste poolt eelistatuim juuksetööstus, milline on ka wäljaspool Tapat leidnud hindamist. Vaimset wara ja ajawiidet pakub kirjutustarwete äri, Suurturg nr. 1. Siin on saadawal kõiksugu kirjutusmaterjale ja -tarbeid, raadioaparaate suures walikus nii kodu- kui wälismaa tööstustest ja lugemismaterjali. Suure waliku ja kauba wäärtuse tõttu on kõrgemal teistest samalaadsetest äridest Tapal. Ainukene äri Tapal kus pakutakse silmale ilusaid pilte maitsekalt dekoreeritud waateakendega. Suure wäljawaliku, mõõdukate hindade ja korrektse teenimisega on paelunud kõige ostjaskonna tähelepanu.


Waba Maa, 4. jaanuar 1931
1905. a. rahutu aeg ei jätnud puutumata ka Tapa alewit. Tolle aasta 8. detsembril sõitis Tapa jaama sisse kaubarong, mis peatus siin mitu tundi. Rahwas tundis rongi wastu huwi eriti see tõttu, et selle saatjateks olid mõned sõdurid. Ei tea kust wõi kelle suust, kuid wasti lewis kogu alewis teade, et rongis weetawat püsse. Rahwa meeleolu oli tol ajal sõjakas, rewolutsiooni waim tiiwustas wägitegudele. Ei tea kelle idee see oli, kuid rahwas haaras sellest meeleldi kinni - püssid ära wõtta! Peeti omawahel nõu ja leiti, et mässuks on relwa waja, otsustati rongile tormi joosta. See näis wõimalik just see tõttu, et rongil oli saatjateks ainult kaks sõdurit. Samal päewal, 8. dets. kella kahe ajal teostatigi rongi rünnak. Ründajaid iseenesest ei olnud palju, kuid uudishimulist rahwast oli seks puhuks kogunenud jaama üsna ohtralt. Muuseas wiibis teiste hulgas ka Tapa malmiwalamise wabriku omaniku poeg Robert Krusbach. Kui nüüd rongile peale tungiti, siis selgus, et rongi kaitsjatele — sõduritele olid appi tulnud kohalikud sandarmid. Kõlasid paugud. Mitte rahwa, waid sandarmite poolt. Paugud peletasid rahwa laiali. Ka ründajad taandusid, üks sandarmi kuulidest  tabas Robert Kruusbachi, kes langes kaubahoowile surnult maha. Nii lõppes Tapal 1905. a. mässukam päew. Kaubahoowile moodustati weel samal päewal kuusepärgadest kalmistu ning püstitati rist, kuhu siis rewolutsioonilisemad jõud kokku tulid ja ohwrit mälestasid kibedate kõnedega timukate aadressil. Warsti peale selle saabus aga Tapale madrustest koosnew karistussalk, mis asus elama Kulbi majja. Karistussalga ülemaks oli noor meriwäeohwitser Aljunin, kes armastas ringi sõita ratsahobusel. Tema paremaks käeks oli weltweebel Wassili Baschtan, kes mängis timukat, andes oma käega witsu. Tapal said paljud peksa. Tapale toodi muuseas ka Nahe kooliõpetaja, kellele siin anti 50 hoopi. Sama palju hoope sai ka keegi Abram Tamm wiinahoidmise pärast. Ümbruskonna külades lasti mitu isikut maha. Madruste tulekul koristati kaubahoowist ka Kruusbachile püstitatud rist.


Waba Maa, 27. november 1932
Uue kiriku pidulik õnnistamine.
Tapa uue kiriku ehitustööd kawatsetud ulatuses on lõpule jõudnud. Uue kiriku õnnistamine toimub suurema pidulikkusega pühapäewal, 27. skp. Nimetatud päewaks oodatakse Tapale rohkel arwul külalisõpetajaid, seda rohkem, et juba kiriku nurgakiwi rajamisel 29. mail Tapale kogus 10 waimulikku. Kiriku awamispidustused Tapal algawad juba 26. skp. õhtul, mil uues kirikus esmakordselt helistatakse kellasid õnnistamispäewa wastuwõtmiseks. 27. skp. kella 9 alates hommikul mängib uue kiriku tornis soomusrongide rügemendi orkester. Kell 9 hommikul algab senini kiriku aset täitnud palwemajas senise palwelaga jumalagajätmise jumalateenistus, mida kaunistawad Tapa haridusseltsi segakoori ja raudteelaste orkestri ettekanded. Nimetatud jumalateenistuse lõppemise järele minnakse kongkäigus orkestri saatel ja vaimulikkudega eesotsas uude kirikusse. Rongkäiguga kantakse kaasas wanast palwelast uude ka altaririistu, ristikuju ja piibel. Uue kiriku juure saabuwat rongkäiku wõtab wastu terwitushelidega soomusrongide rügemendi orkester. Kiriku suletud uste ees annab üle kiriku ehitusmeister kirikuwõtmed koguduse nõukogu esimehele. Wiimane omakorda annab wõtmed edasi piiskopp J. Kukele, kes ka kiriku uksed awab. Waimulikkude ja rahwa kirikusse kogumise järele algab kiriku õnnistamistalitus, ühtlasi pühitsetakse sellekohase traditsiooni kohaselt ka altarit, kantslit ja kirikukellasid. Jutlustab õpet. prof. B. Rahamägi, pühitsemise ja õnnistamise talituse peab piiskopp J. Kukk ja pikema waimuliku kõnega esineb Walga praost J. Lauri. Pühitsemise ja kiriku üleandmise järele koguduse oma õpetajale J. Gnadenteichile lauldakse esmakordselt uue oreli saatel. Waimulikku talitust kiriku õnnistamisel ja pühitsemisel kaunistawad kohaliku haridusseltsi ja koguduse noorte ühingu segakoori ning kohaliku meeskoori ettekanded. Õhtul on uues kirikus waimulik kontsert orelikunstnik Topmani, kohalike laulukooride ja wäljast kutsutud muusikategelaste kaastegewusel. Õnnistamispäewaks saadud uue oreli walmistajaks on orelimeister Terkmann Tallinnast. Orel maksab 4750 krooni.
Peale moodsa oreli saab kirik weel kaks walgustatud risti, millest üks asetatud kiriku sisse altari kohale, kuna teine walgustatud rist torni tippu asetatud. Torni risti walgustamise wõimaldamiseks on rist ehitatud seest õõnes ja kaetud külgedelt kollase klaasiga. Kiriku kantsel, mis esialgu Tartus walmistada taheti lasta, on nüüd walmistatud Tapal Bernhard Rooba tööstuses. Altaripildi on walmistanud pr. Olga Oboljaninowa Tallinnast.  Kiriku elektriwalgustuse sisseseadjaks on a/s. Kapsi ja Ko Tallinnast. Walgustussisseseade sisaldab peale lühtrite 76 walgustuspunkti umbes 5000 küünla walgusega. Maksma on läinud walgustussisseseade umbes 1300 kr., missugust summat wõimalik tasuda kaheaastase järelmaksuga. Uue kiriku ehitamistöid on toetanud ohvrimeelselt nii kohalikud kui ka ümbruskonna elanikud. Üksi rahalisi annetusi on lubatud 93 isiku poolt umbes 800.000 sendi ulatuses, missugused summad ka pea kõik juba kätte saadud. Siis on kiriku ehitamist toetatud weel wäga suurel määral maksuta ehitusmaterjali annetamisega ja tasuta töö tegemisega, üksi kohalik soomusrongide rügement on tasuta tööd teinud kiriku ehitamisel umbes 1000 kr. wäärtuses. Kuna senini kiriku ehitamiseks koguduse kassast wälja antud puhtas rahas 37.000 kr. ümber, siis tasuta tehtud tööde ärajäämisel oleks tulnud raha wälja anda märksa rohkem. Kiriku ehitamist alustades 18. juunil 1931. a. kell 7 hommikul, oli raha kiriku ehitamiseks koguduse kassas umbes 20 tuhande kr. ümber. Uue kiriku pikkuseks on 31 meetrit, laiuseks 14 mtr., kõrguseks seespoolt 12,15 mtr. ja torni kõrguseks kiwiosal 19,8 mtr. ja puuosal 12,2 mtr. Esialgselt on jäetud aga torni puitosa ehitamata ja torni rist on asetatud otse kiwiosale ehitatud ajutisele alusele. Kiriku plaani on walmistanud dipl. arh. Anatoli Podshekajew. Esialgse kawandi järele oli kirik ette nähtud palju suuremana ja ruumikamana, umbes 5000 inimese jaoks. Et aga kokku hoida ehituskulusid, mis suurema kiriku juures oleks tõusnud umbes 100.000 kroonile, siis esialgset suurust wähendati projektil. Uue kiriku ehitustööde lõplik wastuwõtmine ja kiriku tarwitamiseks lubamine toimus 21. skp. wastawa komisjoni poolt.



Tapa Jakobi kirik


Järva Teataja, 10. detsember 1929
Mälestussammas Tapale.
16. detsembril möödub aasta sellest kui Tapal surma läbi lahkus waremailt aegadelt tuntud avalik tegelane Gustaw Klemmer. 1879. aastast alates on G. Klemmer haruldaselt rohkel arvul ajalehtedele sõnumeid ja wäärtuslikku kaastööd saatnud. See kaastöö tegemine kestis kuni ilmasõjani. Peale ajakirjandusliku tegevluse on G. Klemmer agaralt ja hoolsalt mitmesugust wanavara ja rahwaluulet kogunud. Juhan Hurti rahwaluule kogus on G. Klemmeri korjandus üks suurematest. Ise on G. K. wäljaannud ja kirjastanud mitmesuguseid naljalaulude ja mõttesalmide kogusid, nagu väga populaarne ja üldist tähelepanu äratanud „Worstilinna kannel". Samuti andis wälja kadunu 1906. a. saadik järjekindlalt iga aasta „Nalja-Kalendrit". Suure osa oma waimutööst paigutas G. Klemmer käsikirjadesse, mis aga ajajooksul kahjuks kaduma läinud.
Õnnetuseks sattus aga Tapa wemmalwärsside looja, naljalugude autor, ajakirjanduslik jõud ja rahwaluule hoolas koguja iseseiswuse aastatel wiinakuradi küüsi, kes teda enam lahti ei lasknud. Sellepärast ei äratanud tema surm kellegi tähelepanu, ei kuuldud kalmukünkal pikki ja sooje järelhüüdeid.
Nüüd on Tapal organiseerimisel suurem rahvakoosolek G. Klemmeri mälestamiseks, samuti korjanduse toimepanemine tema kalmukünkale wäärilise mälestusmärgi püstitamiseks.


Järva Teataja, 29. detsember 1937
Insener Konstantin Kaal lahkub Tapalt.
Uuel aastal lahkub Tapalt kauaaegne raudtee ehitusameti 2. liini jaoskonna juhataja insener Konstantin Kaal, kes arwates 1. jaanuarist on üle viidud kõrgemale ametikohale ehitusameti tehnika toimkonna juhatajaks ja ehitusameti juhataja asetäitjaks Tallinnas.
Insener K. Kaal asus Tapale teenistusse 16. jaanuaril 1921. a., millal määrati siia ehitusjaoskonna juhataja abiks ja arwates 1. jaanuarist 1924. a. sama jaoskonna juhatajaks. Täites oma ametikohuseid suure kohusetruuduse ja wilumusega on ins. Kaal leidnud ka küllalt aega kodulinna ürituste toetamiseks oma asjatundliku nõu ja kaasabiga. On teostanud linna awalike ehitiste tehnilist järelewalwet, juhatas omaaegset N. K. S. õhtu-tööstuskooli jne. Linnawolikogus praegu abijuhatajaks ja ehituskomisjoni liikmeks. Muuseas on ins. Kaal ka populaartehnilise ajakirja „T." wastutawaks ja tegewtoimetajaks. Õiglase ja heatahtliku ametnikuna on ins. K. Kaal aastate jooksul wõitund kõigi kaasteenijate ja alluvate täieliku poolehoiu ning lugupidamise, mispärast teda uuele ametikohale söakamad tapalaste parimad soowid. Kaasteenijate poolt korraldatakse ins. K. Kaalile pühapäewal, 2. jaanuaril, Tapa N. K. S. ruumes lahkumisõhtu ühise õhtusöögiga ja mälestuskingituse üleandmisega.


Päevaleht, 18. märts 1939
Insener K. Kaal 50- aastane
Homme pühitseb 50. sünnipäeva insener Konstantin Kaal. Juubilar sündis Jamburgis. Lõpetanud 1917 a. Peterburis teedeinseneri kutsega Aleksander I nimelise teedeinstituudi. Jäi teenima Venemaale. Siirdunud 1921. a. kodumaale, asus ta Eesti vabariigi raudtee teenistusse, olles esialgselt ehitusameti Tapa jaoskonna juhataja abiks ja hiljem juhatajaks. 1938 a. määrati ta aga raudteede talituse ehitusameti tehnikatoimkonna juhatajaks ning ühtlasi ehitusameti juhataja asetäitjaks millisel kohal ka praegu teenib. Oma otsese ametitöö kõrval ins K. Kaal on kauemat aega teotsenud õppejõuna. Tema eestvõttel asutati 1933. a. ka raudtee ehitusala tehniliste tööde juhatajate, teemeistrite ja rühma juhtide kutsealaline kuukiri „T", mis nüüd ilmub nime all ..Raudtee" ja mille ümber on koondunud juba kogu raudteelaste pere kõikidelt tehnilistelt ametaladelt. Kogu aeg on ajakirja tegevaks ja vastutavaks toimetajaks olnud ins. K Kaal. Kutsealalistes ja seltskondlikes organisatsioonides ning omavalitsustes on K. Kaal olnud alati tüsedaks tööjõuks juhtijate ridades.
(Insener Konstantin Kaal suri 29.10.1947 Uelzenia, Saksamaa).



Insener Konstantin Kaal


Järva Teataja, 16. veebruar 1940
Tapa vanemaid ärimehi Iwan Iwanow 50- aastane.
Täna pühitseb oma 50 aasta sünnipäewa Tapa wanemaid ärimehi ja majaomanikke Iwan Iwanow. Kasutame juhust, et juubilari õnnitleda koos paljude sõprade, tuttawate ja ärisõpradega. Iwan Iwanow sündis 16. weebruaril 1890. a. Wenemaal põllumehe pojana. 1915. a. siirdus koos wanematega Tapale, kus isa asutas koloniaal- ja riidekaupluse. Töötas isa juures kuni Eesti wabadussõjani, milles wõitles kaasa algusest lõpuni. Peale wabadussõda, 1921. aastal, asutas iseseiswa segakaupluse Pikale tänawale nr. 12, kust hiljem ümber asus praegusele asukohale oma majja. Õiglase ja tasakaaluka ärimehena on juubilar alati suutnud säilitada stabiilse seisukoha ümbruskonna kaupmeeste ridades. Peale äritegewuse on I. Iwanow püsiwalt kaasa töötanud ka Tapa seltskondlikus elus, olles Tapa malewkonna asutamisest saadik tegew-kaitseliitlane ja praegu pikemat aega juhatusliige, peale selle Tapa Majaomanikkude Seltsi juhatuses, Tapa ap.-õige-usu kog. nõukogus, tuletõrje ühingus jne. Ka omawalitsusest on I. Iwanow osa wõtnud Tapa esimese alewiwolikogu ja praeguse linnawolikogu liikmena. Muide olgu märgitud, et juubilari poeg Konstantin Iwanow on Eestis üldiselt tuntud eduka ja lootustäratawa kergejõustiklasena.



Ivan Ivanov istub paremalt esimene Apostliku õigeusu kiriku nõukogus 1932. aastal


Järva Teataja, 5. juuli 1937
Karl Kaljo kiivitööstus hoolitseb kodanike viimase puhkepaiga kaunistamise eest.
Tapal, Õhtu pst. 15 asub K. Kaljo kivitööstus, mille ümber kuhjatud hiigla graniidimürakaid. Need on väljavalitud kivid, millest valmivad monumendid, mälestustahvlid, hauasambad ja teisi kaunistusi inimeste viimsele puhkepaigale kalmistule. Asunud kolme aasta eest Tapale, on K. Kaljo selle lühikese ajaga oma asjatundliku ja maitseka tööga saavutanud kindla ja hinnatud seisukoha Järva tööstuste peres. Kauaaegse praktikaga omaniku juhatusel valmivad kivitööstuses nägusad hauasambad igasuguses suuruses, kujus ja värvitoonis, mälestustahvlid, igasugused hauakaunistus-garnituurid ja teised graniiditööd. K. Kaljo kivitööstuse üldtunnustatud nime näitab kujukalt tellimiste hulk, mis tööstusele saabub peale Järva- ja Virumaa kaugemaist kodumaa keskusist. Ühtlasi on tööstusele usaldatud suuremaid ühiskondlisi töid, nagu möödunud aastal kirjanik A. H. Tammsaare monumendi valmistamine „ Vargamäele", mis samuti kõigiti õnnestunud. Üldiselt on kiviraiumine vähetuntud, aga üks raskemaid töid. Kui palju aega, vaeva ja jõukulu võtab suure graniitmüraka purustamine, väljaraiumine ja klaassiledaks lihvimine, seda on võhikul raske kujutleda. Ning üks vääratus võib purustada nädalate ja kuude töö. Siiski püütakse tööhindade suhtes rahvale viimase võimaluseni vastu tulla. Tänavu kevadel seati tööstuses üles moodne mehaaniline sisseseade, mis võimaldab tööstuse produktiivsust tõsta ja tellimisi täita märksa kiiremalt senisest. K. Kaljo nägus, maitsekas ja vastupidav töö kindlustab tööstusele püsiva edu kahtlematult ka tulevikus.


Järva Teataja, 7. oktoober 1935
Tänawu möödub 30 aastat ajast, mil kodumaa elas üle ärewaid päewi, katsudes wabaneda sajandeid kestnud raske isewalitsusliku ikke alt. Järwamaal, eriti Koeru ümbruses, kuhu tänuliku rahwa poolt püstitati hiljuti 1905. a. wabaduse eest langenuile mälestussammas, nõudsid tolleaegsed sündmused raskeid ohwreid ja kutsusid esile laiema käärimise rahwa keskel. Põhja-Järwamaal, Tapa ümbruses möödus 1905. a. rewolutsiooniline liikumine tagasihoidlikumalt ja ei olnud seotud nii raskete kaotustega kui mujal. Siiski haaras käärimislaine ka Tapat sedawõrd, et tõi esile rahutusi, mis ohwriks nõudsid ühe inimelu. 1905. a. lõpul peeti Tapal rida miitinguid, milledest rahwa osawõtt oli elaw ja kus arutati päewasündmusi. Tähtsamad koosolekud peeti 28. novembril ja 8. detsembril. Esimesel koosolekul otsustati ühineda sotsiaal- rewolutsionääridega. 8. detsembril, peale pritsimajas peetud koosolekut juhtuski kurb sündmus, mille ohwriks langes kohaliku malmiwabriku omaniku poeg Robert Krusbach. Nimelt olid 8. dets. koosolekul viibijad teada saanud ühe relwadewaguni wiibimisest Tapal. Ärritunud rahwahulk walgus Tapa jaama, kus koos Tapalt läbisõitwate nekrutitega nõuti relwawaguni Tapale jätmist ja relwade rahwale wäljajagamist. Sõjariistade kättesaamiseks tehti katset waguniuste lahtikangutamiseks, millele aga soldatid wastasid tulistamisega, kusjuures sai surma rahwa hulgast R. Krusbach. Paari nädala pärast saabusid Tapale ja ümbruskonda karistussalgad, kes asusid kohalikku rahwast terroriseerima. Algasid wangistused, peksmised ja weretööd. Karistussalkadele kaasabiks ja elanikkudele pealekaebajaks olid ümbruskonna mõisnikud: Imastu krahv Rehbinder, Lehtse parun Hoyningen Huene, Jäneda mõisnik von Benckendorf, Pruuna mõisnik Dellingshausen, Rawa Stackelberg, Käravete Tiesenhausen ja teised kelle tagakiusamise all tuli rahval valusalt kannatada. Werejanuliste mõisnikkude käsilaseks oli teatud koguduse pastor (Ambla pastor Johannes Theodor Willberg), kes nõu ja jõuga abiks oli mõisnikele ja karistussalkadele nende tegevuses. Nagu tähendatud, et wõetud Tapal, õnneks, peale Krusbachi surma mahalaskmisi ette. Küll aga tapeti Tapa ümbruskonnas Lehtses Rauakõrwe elanik Jaan Welpner ja Amblas vallavanema poeg Joosep Grooman. Esimesele pandi süüks salaküttimist ja tema iseteadvust, ka Grooman lasti maha tolleaegse revolutsionääri J. Wõrgu püsside hoidmise pärast. Peale nende oli mõisnikel kavatsus surmata weel mitmeid tegelasi, naga Gustav Tamme ja Joosep Freimanni Lehtse vallast, Ants Pritsu ja Juhan Wõrku Ambla vallast ja teisi, kes aga peidusolemise ja õnnelike juhuste läbi pääsesid. Kuigi Tapal mahalaskmisi ei toimunud, peeti siin elanikkude kallal peksutalguid. Peksta said tühistel põhjustel Abram Tamm, Jaan Walsiner, Nahe kooliõpetaja Bils j. t. Karistussalkade tegevuse vasta ja peksetavate kaitseks astus südilt välja Tapa vene koguduse preester Kirill Janson, mis andiski teatavaid tagajärgi. Janson suri 10 aastat tagasi ja puhkab Tapa vene kalmistul. Kaigi Tapa ümbruskonna rahutused ei olnud eriti sündmusterikkad, jätsid need süngeid ja kestvaid mälestusi rahva hinge ja olid tõukeks ning eelkäijaks edaspidisele ajaloo arengule, mis tõi kaasa rahvale vabanemise aastasadasid kestnud võõra ikke alt.



Karistussalklased Kulbi koolimaja ess 1905. aastal


Järva Teataja, 22. september 1937
N. R. samariitlaste Tapa kolonn. 5- aastane.
Pühapäeval tähistas E. P. R . samariitlaste Tapa üksik-kolonn oma 5-dat aastapäeva piduliku koosoleku ja omavahelise koosviibimisega Tapa tuletõrje ühingu ruumes. Koosoleku avas kolonni vanem dr. Kibbermann, kes tervitas koosviibivaid samariitlasi ja kutsutud külalisi ning tänas kolonni liikmeid väsimatu samariitlastöö eest möödunud 5 aasta vältel. Järgnevalt andis kolonni juht A. Jakone üksikasjalise ülevaate kolonni arenemisest ja tegevuskäigust. Sellest nähtus, et P. R. samariitlaste esimene rühm asutati Tapale 20. sept. 1932. a. Järjekindlalt arenedes ja liikmeid juurde võites, moodustati rühm 1933. a. Tapa kolonniks, mis praegu tegutseb 6-e rühmaga, milles kokku 26 salka 85 samariitlasega. Väljaspool Tapat asuvad rühmad Kadrinas, Nõmküla-Koigis ja Imastu-Vanamõisas ning üksik salk Lehtses. Kolonni samariitlased on alati abivalmilt väljas olnud tulikahjudel, kaitseliidu manöövreil ja igasugusteil rahvakogumisil, kus nende abi tarvis. Praktilisi oskusi sidumistöis on õpetatud Tapa raudtee ambulantsis. Kolonni vanem on praegu dr. V. Kibbermann, abi S. Kibbermann, kolonnijuht A. Jakone, abi E. Lange. Peale tegevuse ülevaadet tegi kolonni vanem teatavaks, et P. R. peavalitsuse poolt on annetatud hoolsusmärgid samariitlasile: A. Maalberg, L. Taalfeldt, A. Jaansoo, H. Toss, A. Teng ja M. Peinar, kuna vanemsamariitlasiks on nimetatud J. Gutmann, H. Tammik, M. Kolts ja M. Embach. Peastaabi poolt tervitas koosviibijaid sekretär Mäesalu, kuna tervitustelegramme oli saabunud peavalitsuse dir. dr. Voogasilt ja naaberorganisatsioonelt. Kolonni juhtkonnale annetati lilli. Koosolekule järgnes sõbralik koosviibimine omavahelises teelauas.



Samariitlased, ees keskel istub dr. Viktor Kibbermann


Järva Teataja, 21. detsember 1938
Jõulud Tapal 20. aasta eest.
Märkmeid vana taluperemehe G. Tamme huvitavast päevikust.
Paari päeva pärast läheme vastu suurtele rahu- ja rõõmupühadele, milliseid võime õnnelikult pühitseda nende sõnade tõelises mõistes. „Rahu maa peal..." Täpsalt 20 aastat tagasi olid aga tapalaste jõulud hoopis kurvad. Jõulukellade mahedat kõla asendasid siis suurtükipaugud ja kuulipildujate ragin, ning jõulurõõmu asemel painas südant lakkamatu hirm: milline granaat on määratud lõpuks mullegi... Toome allpool mälestusi 20 aasta eest, juba maamulda varisenud „Laastu" talu peremehe Gustav Tamm'e päevikust, kes siin olukorda kirjeldab oma vana taluniku lihtsail sõnul.
22. dets. 1918. a. Tuuline ilm, pisut lumetuisuga. Tapale Schmidti aeda langes enamlaste pomm ei teinud kahju. 23. dets. suurtükipaugud panevad uksed ja aknad värisema. Soomusrongid sõidavad raudteed mööda edasi ja tagasi. Pürjer ja Kruusbachi poeg lasti maha. Punaste poolt lasti täna 85 pauku Rutka mägedest Tapa alevi ja ümbruskonna peale. Tapa ja ümbruskond on väga ärevil: inimesed ei julge väljas liikuda, kõik on keldrites varjul. Alati elav Tapa turg on rahva ja kraami poolest kehv, ehkki on täna jõululaupäev. Ainult ühel mehel oli loomaliha müüa, kuid ostjad puudusid. Jõulupühad on meil tänavu pimedad: ei ole õli ega küünlaid. Tubakat, paberosse ja viina ei ole, koduõlut on, kuid ilma pärmita. Kõigi meeleolu on langenud.
25. dets. Kurb ja õudne jõulupüha. Käivad paugud. Lindude parved tõusevad kisaga üles, nemadki näikse pahased olevat. Esimesel pühal tõttasid inimesed enne palvekotta, nüüd vaenuväljale. Viimane soomusrong taganes Tapalt Tallinna poole. „Villemi" talu kohalt lasksid punased raudtee puruks. Esimesel pühal on kõik Tapa ümbrus granaadilõhke kuulirahe all. Punased haarasid mõlemalt poolt raudteed, avasid siis tule suurtükist, aga lähedalolevad talud jäid puutumata. Kell 12 päeval sõidab jälle Eesti soomusrong minu põllu kohta ja seisab laskevalmis. Kella poole 1 ajal hakkab soomusrong Männikumäel kõrgustikku pommitama, kus punased pidid varjul olema. Lasti 12 pauku, mis lõhkesid. Kahest soomusronglasest, kes moonameeste majade juures olid, jäi üks maha. Kogu öö oli kuulda ägedat suurtükilaskmist, nii et seinad värisesid enam ei saanud aru, kust kuhu lastakse.
26. dets. Hommikupoole on soomusrongi raudteel näha ja kaugelt kostab suurtükimürin. Arvatavasti on jälle midagi oodata. Kell on 9. Putkamehe Nante perekond on kuulirahe eest minu juures varjul, lapsed nutavad ja tülitavad (vilets kasvatus!). Mees Juhan on võetud soomusrongile ja putka on tühi. Ootame, mis saab. Öise laskmise ajal kukkus minu aida taha punaste lastud suurtükipomm, mis õnneks ei lõhkenud. Päeval oli jälle äge laskmine soomusrongilt Tapa peale, kus punased sees olevat. Üks salk käinud juba Rauakõrve külaski usutamas, kas kellegi juures varjul valgekaartlast. Olevat väga viisakad olnud. Ütelnud et tulnud meid päästma. Nüüd hakkavat meil hea elu. Hommikul kell 11, 25. või 26. dets. said valgekaartlased ühe kuulipilduja saagiks.
26. dets. Ilm on pehme, soe. Tapalt lastakse soomusrongi peale. Meie rong seisab Rebase saarel täiel arvul, 10-ne vaguni, 2-he suurtüki ja 250-ne mehega. Päeval langes jälle pomm minu rohuaia nurga kohta. See lõhkes maad purustades. Öösel kell 12 koputasid 10 meest kiirelt minu uksele ja nõudsid sisselaskmist. Otsisid läbi kõik eluruumid ja kahtlesid, kas ma ehk punaseid ei varja. Ehmatasid minu ja pere une pealt üles, kõik värisesid kaua aega. Minul on traat aida küljest karjalaudani, mida tarvitan koerte kinnipidamiseks. Nemad küsivad: „Mis telefon see on?" Seletasin nendele selle traadi otstarbe ära ja siis läksid minema. Minutit viis ja siis panid kuulipildujad ragisema ja avasid püssidest ägeda tule, aga teadmata kuhu poole (arvatavasti need ikka soomusronglased olid). Pool tundi hiljem hakkas soomusrongilt Tapa peale vihane suurtükitule andmine, millele ka punased Tapalt ägedalt vastasid. Nii kestis poolteist tundi, siis jäi kõik vaikseks. Hommikul kell 3 algas uuesti tulevahetus ägedalt mõlemalt poolt. Ei ole teada, kui palju haavata ja surma saanud.


Waba Maa, 22. august 1924.
Suur tulekahju Tapal. Haridusseltsi koolimaja maani maha põlenud. Kahju ligi 3 miljonit marka.
Kesknädalal, 20. augustil s.a. langes Tapal tule ohvriks kohaliku Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi (n.n. haridusseltsi) koolimaja, kus viimastel aastatel töötanud alevi 2. algkool. Tuli puhkes umbes kella veerand 2 ajal pärast lõunal ja juba tunni aja pärast polnud hoonest järel midagi kui ahervared ja laialitiritud söekspõlenud palgiotsad. Alguse oli tuli saanud ühe õpetaja elukorteri köögist. Kogu koolimajas oli sisemise remondi lõpetamine ning kööki oli toodud põletamiseks muu hulgas ka höövlilaaste ning olles asja juures mitte küllalt hoolikad ei märganudki nad hädaohtu ennem, kui tuli juba tuuletõmbe tagajärjel köögi seinte tapeetidesse hakkas. Et majas uksed ja mitmed aknad hoone tuulutamiseks lahti olid, siis lagunes tuli imekiirelt laiali ja kui tuletõrjujad kohale jõudsid, oli juba peaaegu pool maja tules. Katsed tulele piiri panna jäid asjatuks. Mõni minut veel ja kogu maja oli muutunud lõõmavaks. Sellega sattus aga hädaohtu koolimaja vastas asuv elumaja. Seda suudeti suure vaevaga kaitsta, kuna teda alatasa veega üle kasteti.
Tulekahju algusel kohale rutanud isikute abil päästeti kooli varandusest  klaver ja harmoonium ning keelpillid ja mõned muud vähema tähtsusega asjad. Kooli muu inventar ja õpiabinõud jäid kõik tulle. Samuti hävitas tuli kooli raamatukogu ja seltsi rahvaraamatukogu. Viimane sisaldas ligi 900 raamatut ja oli ainuke sellesarnane kogu alevi ning laiema ümbruse peale. Mõlemate kogude väärtus ulatub umbkaudse arvestamise järele 8000 margani. Peale nimetatute jäid tulle veel seltsi puhkpillide koori nootide kogu ning kolm puhkpilli, millest umbes 60 000 margaline kahju. Tulle jäid ka pööningul asuvad põrandaalused ja osa kolme õpetaja isiklikust varandusest. Kogu aineline kahju on veel täpsemalt teadmata, kuid igatahes ulatub see kolme miljoni margani. Maja tuleks hinnata ligi 2 miljoni peale, kuna teised hävinenud varandused kokku üle miljoni peale ulatuvad. Tule vastu oli maja kinnitatud aga ainult 200 000 marga peale. Koolimaja oli alevis ainuke praegustele kooli oludele enam-vähem vastavam koolimaja.



Haridusseltsi koolimaja põleng 20.08.1924



Haridusseltsi koolimaja põleng 20.08.1924


Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 7. august 1903
Tapalt. Siin peeti pühapäew 27. juulil näitemüüki kohaliku palwemaja hääks. Sest 1896 aastal ehitas kohalik majaperemees hr. Tõnts ülemuse lubaga Tapale palwemaja peaaegu ehk osalt omal kulul, kuna ümberkaudsed mõisaomanikud mõned kopikad selleks otstarbeks juba sel ajal hr. Tõntsu kätte annetasiwad. Siisgi oli kuni sestsaadik hr. Tõntsul palwemaja ehituse eest 600 rubla raha saada, mis nüüd Tapa elanikkude ühisel osawõtmisel näitemüügi läbi soowiti korjata, et palwemaja wõla alt wabastada ja kogudusele, ehk õigem ütelda, Tapa elanikkudele, jäädawalt omaks tunnistada. Selleks otstarbeks hakkati andeid korjama, et näitemüüki toime panna. Kingitusi näitemüügiks saadeti ümberkaudse rahwa kui ka Tallinna ja Rakwere kodanikkude poolt nimetatud linnadest Tapa andekorjajate kätte mitme kümne rubla eest. Waheaegasid lõbustas Tapa muusikakoor. Lõpuks oli näitemäng „Maja maantee ääres." Sissetulek teadmata aga arwamise järele wõis ta rahuloldaw olla. Sest pidust osawõtmine ilusa ilma tõttu oli hästi elaw.


Waba Maa, 27. jaanuar 1932
Uputus Tapal. Wiimaste suladega on Tapa muutunud „Eesti-Weneetsiaks". Wesi ujutab kogu linnatänawad ja turuplatsi. Kesk tänawat, kuhu kogu talwe jooksul kuhjati lumi, on ligemale meeter kõnniteedest kõrgemad. Wesi walgub sealt kõnniteele. Küllaldast ärawoolu ei ole ja kõnniteed on kohati läbipääsematud. Turuplatsil on üleni umbes pool meetrit wett ja maamehed müüwad oma saadusi tänawail. Palju hullem on lugu weel siis, kui tuleb widewik ja postide otsas süütuwad tuled, mida siin nimetatakse tänawawalguseks. Tapalaste seletuse järgi olevat need tuled selleks, et võõras öösel linnas liikudes oma pead vastu laternaposti ei lööks. Poole sääreni vette sulpsatamine on siis harilik nähtus.


Waba Maa, 29. oktoober 1935.
Kääbus-papagoide kaswatus Tapal. Tapal elutsew Jaan Wendt on asutanud papagoidekaswatuse. Algmaterjaliks on tema poeg dr. Alfred  Wendt saatnud Saksamaalt läinud aastal mõne paari haruldasi linde. Saksamaale on kääbus-papagoid Brasiiliast sisse toodud. Lõunamaa „wõõrastele" pakuti Tapal asumispaigaks inimeste elamu. Et linnud suured spordiarmastajad on, turniwad, roniwad jne., siis seati nende tarwis  lakke rippuma turnimise abinõud; seintele karbid pesitsemiseks ja söögi- ning jooginõud oma kohtadele — harilikult põrandale. Toiduks tarwitawad linnud kaera- ja hirsiteri ning muud, mida meil Eestis saadawal on. Linnud on isekeskis tähelepanelikud; haudumise ajal lendab isa pesaaugule, koputab karbi seinale  mis peale emalind wälja tuleb, isalind söödab ja joodab teda ning harib. Kääbus-papagoid on umbes mustaräästa suurused, mitmewärwilised, pika sabaga ja sarwetaolise nokaga. Kannatawad külma ja lööwad sügisel ning talwel laulu, nagu meie laululinnud kewadel. Siginewad jõudsasti. Papagoisid on mitmet wärwi ja selle järele on ka nende turuhind  2,5—15 kr. paar. Suled küllalt sobiwad daamide kübaratele ja muudeks ilustusteks. Lindudekaswatuse omanik Jaan Wendt on ametilt rätsep. Kääbus-papagoide kaswatamine on temale kõrwalsissetuleku allikaks.



Jaan Wendt oma papakoidega


Waba Maa, 16. juuli 1924
Kui kogudus tantsib ja naerab, siis... Tapal pannakse kirikule tantsu ja viinaga nurgakivi.
Tapal on noore Jakobi koguduse nõukogu otsusele jõudnud, et kui kogudus tantsib, naerab ja wiina joob, siis ta ka õige kergelt rahakotisuu awab. Wiimast asjaolu ongi kirikunõukogu oma ehitada kawatsetawa kiriku ehituskapitali kogumiseks ära kasutamas. 20. skp. korraldatakse Tapal tuletõrjujate restoraani ruumides ilmalik kontsert ja õhtul segaeeskawaga piduõhtu kupleedega, naljajantidega ja tantsuga. Kui juba - siis juba.


Waba Maa, 28. veebruar 1933
Werine abielutüli Tapal. Wabaduspäewa õhtul napsutasid omawahel Tapal Pärna tänawal elutsewad Martin Weidentamm naisega. Hiljem tekkis neil omawaheline tüli. Pealetungi alustas mees, andes naisele paar rusikahoopi. Wiimane ei olnud ka laisk, ning õlleklaas lendas mehele näkku. Klaasi purunenud killud lõikasid mehe otsaesisel tuiksoone katki. Telefoniga kohalekutsutud arst tunnistas haawa raskeks.


Waba Maa, 5. jaanuar 1932
Tapa sai esimese woorimehe. Tapa oli seni ainus Eesti linn, kus polnud ühtegi sõiduwoorimeest. Küll oli aga autosid - terwelt tosin. Nüüd leidus ometi kord mees, kes julges muretseda saani ja hobuse, ning lasi saanile kinnitada nr. 1. Et sõiduwoorimehe järele Tapal tõsine tarwidus oli, siis leidus ka temal tarwitajaid. Ühe kõrwale asus aga kohe teine woorimees ja kuuldawasti tulla neid weelgi.



Tapa voorimees Jüri Kukk


Waba Maa, 9. märts 1921
Wabadussõja aegne enamlaste weretöö Tapal.
Pealekaebaja, kelle kaebtuse põhjal kaks inimest maha lasti, kohtupalati poolt suunitööle mõistetud.
1. jaan. 1919. a. arreteeriti Tapa mõisas punakaartlaste poolt selle mõisa meier Johannes Shmitsner ja kubjas Hindrek Roosilill ning wiidi Tapa komandandi juure, kus nad 10. jaanuaril maha lasti. Mõlemad olid tuntud kui ausad ja töökad inimesed, kelledel wihawaenlasi ei teatud olema. Sellepärast käisid ka mõisa inimesed Tapa komandandi juures neid lahti palumas. Seal öeldi, et Tapa mõisa töölised Elwine Pärtel ja Ida Einberg on Shmitsneri ja Roosilille peale kaevanud, et wiimased on punaste tulekul wiimaste peale lasknud ning pealegi olla Shmitsneri ülesandmise järele sakslased Tapal neli punast maha lasknud. Pealegi uskuwat tema, komandant, kaebajaid rohkem kui teisi mõisa teenijaid, sest et nemad temale tuntud kui tõsised enamlased. Hiljem, kui punased taganesid ja hauad lahti kaewati, leiti Roosilille ja Shmitsneri surnukehad üles. Roosilille taskust leiti kiri, kus tema oma naisele kirjutas, et teda lastakse maha Einbergi kaebuse põhjal. Haua kaldalt leiti sarnasesisuline Shmitsneri kiri oma naisele, et teda lastakse maha Pärteli kaebuse peale. Kohtulikul asja arutamisel rääkisid hukatute sugulased, et komandandi juures öeldud, et pealekaebajad olnud Pärtel ja Einberg, kuna teised tunnistajad midagi kindlat sellest ei teadnud rääkida. Seletasid, et olla räägitud komandandi juures kellegist teisest: ainult kui küsitud kas pealekaebajad on Pärtel ja Einberg, wastanud komandant, kui te ise nii targad olete, mis te siis küsite. Rahukogu mõistis kaebealused õigeks, sest et ta tõendusi süüdimõistmiseks puudulikkudeks pidas. Selle otsuse peale andis prokuröriabi protesti kohtupalati, kus Ida Einberg, 31 a. wana ja Elwine Pärtel, 22 a. wana, kõige õiguste kaotamisega 4 a. sunnitööle mõisteti.


Waba Maa, 1. september 1925
Mõne tunniga üle 35 kilomeetri warastatud lehmaga maha matkanud.
27. skp. peeti Tapal tundmatu kahtlane mees lehmaga, keda ta tänawal müüa Pakkus, politsei poolt kinni. Tabatu seletas, et ta elada Porkuni wallas ja olla sealne elanik. Et aga tema poolt antud seletus kahtlasena paistis, kuulas politsei kohapealt järele ning tegi kindlaks, et ta sealt elanik ei ole. Hiljem selgus, et tabatu on Narwa elanik Jaan Ots, kes lehma Wirumaal Küti wallast X talu lukutamata laudast warastanud. Lehma, keda ta juhtumisi ümber hulkudes lukustamata laudast üle löönud, toonud ta käekõrwal Küti wallast Tapale, kus seda rahaks tahtis teha. Ots wõeti wahi alla. Mees oli mõne tunniga Küti wallast Tapale tulnud, missugune tee umbes üle 35 klm. pikk.


Virumaa Teataja, 19. detsember 1929
“Tapa Uudised” läks hingusele. Paar kuud tagasi hakkas Tapal ilmuma üks kord nädalas “ajaleht” „Tapa Uudised". Kuigi sellele „ajalehele" juba alguses surma ennustati, suutis ta siiski senini edasi kiratseda. Nüüd on „Tapa Uudised"' hingusele läinud. Nagu kuulda, on selle põhjuseks olnud majanduslised raskused ning lahkhelid toimetaja ja wäljaandja wahel.


Waba Maa, 5. jaanuar 1930
Wastutaw toimetaja.
Wist kõik lehelugejad on märganud lehe lõpuosas märkust „Wastutaw toimetaja (see wõi see)", ning mõnigi on mõtlema jäänud, mis see „wastutaw toimetaja" õieti tähendab, et kelle wõi mille eest ta nii wäga wastutab. Harilikult ikka kuulutatakse, et selle wõi selle tegude ega wõlgade eest ei wastutata. Mõned lihtsameelsed arwawad, et wastutaw toimetaja on niisugune härra, kellel omal peale riiete ja ilmaturikka naise mingit muud liikuwat ega liikumata warandust ega iseseiswat tulu pole, ja kes siis „wastutama" peab, kui leht wõlgadesse satub ehk pankroti teeb. Teised jälle usuwad kindlasti, et see on lehetoimetuses mees, kes kõigi teiste sulemeeste tempude ja wempude eest wastutab ja teise eest istuma peab minema. Niisuguseid „eriarwamisi" on lõpmata palju, kuid ükski neist pole täiesti õige. Sest wastutaw toimetaja on toimetuses ainult kõige moraalsem inimene, - mees, kellel suurim wastutus tunne. Tema on wastutaw lehe ja kogu lugejaskonna moraalse tasapinna eest. Kui wastutaw toimetaja näeb teiste küljes midagi, mis tema arwates just õige wõi hea pole, siis hakkab tal kohe südametunnistus waewama, nii et tingimata kirjutab wõi laseb kirjutada asjast oma lehes. Muidugi tuleb siis wahest ka „oma nahaga" wastutada, kuid see wastutus sünnib juba moraalse wastutustunde arwel, on n. ö. „lisawastutus". Peawastutus lasub ikka südametunnistusel. Missugune wastutustundega mees peab olema wastutaw toimetaja, selle piltlikumalt selgitamiseks alljärgnew näide. Pisikeses Tapa linnas loeti warem wõõraid lehti, - „Waba Maad", „Päewalehte", «Postimeest" ja isegi „Rahwa Sõna". Kuid siis ükskord pani Tapale oma enese lehe käima mees, kellel see wõimalik. Enne aga kutsus lehele wastutawa toimetaja. Kodanikud lugesid ja rõõmustasid. Kuni tuli ilmsiks omapärane juhus, nagu neid Tapal palju, - wäljaandja oli salaja lehe maha jätnud ja jalga lasknud! Tapa olekski waimupimedusse jäänud, kui poleks lehel olnud wastutawat toimetajat. Lihtne toimetaja oleks niisugusel enneolemata juhul lihtsalt pea kaotanud wõi hakanud oma palga pärast muretsema, unustades kõik muu, kuid wastutawa toimetajana tundis Tapa lehe toimetaja endal moraalse wastutuse olewat rahwa waimlise ja hingelise tulewiku eest ja südametunnistusest aetud wõttis oma peale ka raske wäljaandmise kohustuse. Pani lehele uue nime ja jatkas rahwaharimist kahekordse koormaga, wäljendades oma rahulolematust endise wäljaandja wastutustundeta teguwiisi pärast waid tagasihoidliku, kuigi õigekirjutuselt pisut keerulise kuulutusega:
Teadaanne. Teatan sellega, et „Tapa Uudiste" wäljaandja P. Pihelmann juba pikemat aega minule tema elukoht teadmata. Oma ülesandeid, mis ühenduses ajalehe wäljaandmisega, tema ei täitnud. Sarnane ebaloomulikus wõib esile kutsuda majanduslised ja muud wäärnähtused, olin snnnitud nimetatud lehe wastutawa toimetuse maha jätma, ning jätkama Tapa ajalehte samasuguse eduga „Tapa Sõnumete" toimetamisel ja wäljaandmisel. Kõige austusega Adolf Rohusaar.
Niisugune on õige wastutaw toimetaja. Muidugi mõista on olemas ka teistsuguseid, nagu igal pool ette tuleb erandeid. Kuid ideaalne on niisugune.
Uuetoa Jaan.



Adolf Rohusaar 1923. aastal


Waba Maa, 12. mai 1922
Joomine Tapal kasvab. Joovad mitte enam üksi mehed, vaid ka naised ja lapsed, ka koolinoorsugu, mille tõttu viimases sageli väärnähtusi ilmsiks tuleb. Alevis on salakõrtsid, kuhu turupäevadel talumehed kokku tulevad ja kus siis ühe joonega 2 – 5 päeva viibitakse, jättes põllutöö ja majapidamine saatuse hooleks. Muidu kurdetakse aga vähese raha, suurte maksude ja põllu vähese viljakuse üle. Kuritegevus ja väärnähtused muutuvad sagedamateks.


Waba Maa, 28. detsember 1936
Tapal hävines wilditööstus. Tapal süttis eile August Malleusi wilditööstus, mis hukkus ühes willade, walmis wiltide ja tööstuse sisseseadega. Omaniku kahju 500-600 kr. Tuli sai alguse nähtawasti willade kuiwatamisest, mida hommikul olid käinud toimetamas A. Malleus koos oma naisega. Tööstuse hoonest jäid järele seinad.


Virumaa Teataja, 2. märts 1927
Jälle tulekahi Tapal. Ööl wastu esmaspäewa pääsis Tapal Valgejõe ligidal (Valgejõe pst. 20) asuwas Hans Saare willatööstuses tuli lahti. Tööstuse hoowi peal olew ehitus põles peaaegu maani maha, kuna järele jäid ainult otsad. Ehitus wõttis laialt tuld nii, et tuletõrjujatel tule laiali lagunemiseks teiste hoonete peale takistusabinõud tarwitusele tulid wõtta. Omanik hindab tule läbi saadud kahju 200.000 marga peale. Mahapõlenud hoone ja tules hukkunud kraam olid kinnitamata.


Waba Maa, 4. mai 1933
Tapal laulatati wanakeste paar. Pühapäewal laulatati Tapa Jakobi kirikus wanem abielupaar Jaan Trell, 77 a. ja Mari Sinikas, 69- aastane. Mõlemad juba kord abielus olnud, leseks jäänud ja täiskaswanud laste wanemad.


Virumaa Teataja, 24. juuli 1930
Rahu ei leia Tapa ew. lut. usu kogudus. Waliti ära pastor, kuid ei saa kirikut. Weetakse wägipulka, kuhu ehitada kirik. Ühed tahawad kirikut Walgma mõisa wäljadele, teised turuplatsile, kolmandad keset linna Esplanaadile. Kelle wõiduga lõpeb wägipulga wedu, sellest ei teadwat weel inglidki taewas.


Virumaa Teataja, 27. jaanuar 1931
Kaua aega surnud punktil seisnud Tapa luteriusu kiriku ehitamise asi on nüüd nähtawasti lõpulahenduse leidnud. Kirikunõukogu poolt on wälja kuulutatud kiwide ja liiwa wedu wiimasena kõne all olnud asupaigale – Wabaduseplatsile.


Virumaa Teataja, 12. märts 1931
Kiriku ehitamine Tapal on kauemat aega laineid löönud. Tapa elanikud ise tunnewad igas ühises ettewõttes oma nõrkusi, s. t. wäikesele linnale omast tülitsemist ja lahkhelisid, mis ikka ja alati on takistanud seltskonnaelu ja loowa töö arendamist kohapeal. Kaua oli Tapa ilma seltsimajata. Kui algas ehitamine lõpuks, siis kerkisid kahe kildkonna wõistluse tõttu korraga kaks hoonet, mis tänini mõlemad kiratsewad. Kaua oli Tapa kogudus ilma õpetajata. Keegi ei ole julenud ega tahtnud tulla. Lõpuks leidus noor õpetaja, keda umbes aasta tagasi pea ühel häälel ametisse kutsuti. Kuid aasta möödumisel on ka kiriku ehitamise küsimus nihutatud enam päewakorrale. Osa koguduse juhtiwaid tegelasi, kes lõpulikult olid weendunud tõsiasjas, et mõttetu on ehitada kirikut linnast wälja kõrwalisele Walgma wäljale, otsustasid, arwesse wõttes laiema hulkade soowe ja arwamisi, astuda samme linnawalitsuse ees, et wõimaldataks kesk linna asuw Wabaduseplats kiriku ehitamiseks. Pealegi puudub igasugune eesõigus kogudusel Walgma platsi suhtes. Linnawolikogu otsustas pea ühel häälel lubada kiriku ehitamise platsiks  Wabaduseplatsi.



1932. aastal valminud Tapa Jakobi kirik


Virumaa Teataja, 22. oktoober 1933
Tapal nimeliselt juba 5 koori. Need oleks Hariduse Seltsi segakoor, kiriku N. Ü. segakoor, Tapa Meeste Laulu Seltsi meeskoor, August  Palloni juhatusel olew meeskoor (Tapa kiriku koor) ja Hans Pudeli meeskoor.


Virumaa Teataja, 20. september 1940
Robert Kruusbachi nimeline tänaw Tapal. 1905. aasta 8. dets. Tapa raudteejaamas tööliste, talupoegade ja sõjawäe ühisel algatusel teostatud relwawaguni ründamisel mõrwati sandarm Reeki küsul tapalane Robert Kruusbach. Tema mälestuse tähistamiseks on Tapal ümberristitud senine Kiriku tänaw Robert Kruusbachi tänawaks.


Virumaa Teataja, 8. detsember 1928
Kuidas Tapal kõnniteid tehakse.
Et tapalane ennast hädas wahest wäga hästi aidata oskab, näitab kujukalt järgmine juhus. Majaperenaine F., oma suures hoolimatuses wõi ihnsuses „unustas" korda seadmata majaesise kõnnitee ja see muutus sügiseste wihmadega läbipääsmatuks. Suur oli aga perenaise üllatus, kui ühel hommikul leidis, et keegi hea inimene, nähtawasti seda teed tihti tarwitaja, oli öösel kõnnitee korda seadnud. Kuid mitte liiwa, kiwide ega asfaldi abil, waid palju lihtsamalt: kiskus lahti sama maja rohuaia plangust lauad ja laotas need ilusasti kahes reas kõnniteele maha.


Virumaa Teataja, 8. mai 1936
Johan Noormets suri.
6. skp. õhtul suri Tapal linna põliselanikke ja wanemaid seltskonnategelasi Johan Noormets, 68 a. wanuses. Kadunu on elanud Tapal üle 40 aasta ja teinud kaasa Tapa alewi ja linna sündimiswalud ja arenemismured. Tegutsedes ise äripidajana ja majaomanikuna, oli J. Noormets alati agaralt ja teowõimsalt wäljas kõigi üldsusele ja seltskonnale kasulike ürituste alustamisel ja toetamisel, küll töö kui ka heldekäelise majandusliku abistamisega. Lahkunu oli Tapa Noorsoo Kaswatuse Seltsi asutajaid ja omaaegne esimees. Tapa wabatahtliku tuletõrje ühingu asutajaid ja juhatusliige, Tapa majaomanike seltsi asutajaist ja juhatusliige, Tapa Jakobi koguduse  wöörmünder ja agaramaid tegelasi kiriku ehitamisel, esimesi wolinikke ja alewiwanema abi Tapa alewi wolikogus jne.



Johan Noormets seisab vasakult esimene kiriku nõukogus


Virumaa Teataja, 8. oktoober 1932
Tapal päew lühenenud.  
Tapal on päew märksa lühemaks läinud - terwelt kahe tunni wõrra. Waremalt soikus liiklemine uulitsal kell 10 õhtul, nüüd aga juba kell 8 on kõik waikne ja rahulik. Põhjus on wäga lihtne - Tapa päewa pikkus on olenew sõiduplaanist. Nüüdne kiirrong on juba kell pool 8 Tapal ja pool tundi kulub noorrahwa jalutuskäiguks. Waremalt tuli aga kiirrong kell 9 ja peauulits oli elaw kuni kella kümneni. Ainsaks inimeseks, kes õhtuti ja öösel uulitsal liikus, oli ööwaht. Sulges äriluuke, puhkas mõnel trepiotsal jalgu, tegi tasapisi suitsu ja ajas mõne topsisõbraga juttu. Tapa kuulus nende haruldaste linnade hulka, kus puudus wäline politsei walwepost. Nüüd soowitakse ka Tapat õnnistada wäliskordnikuga. Kus kohal seadusesilm endal kõige mugawama tunneb, on weel teadmata.


Eesti Kodu, 15. juuli 1909
Kui Amblast 7 versta Tapa poole sõita, siis näeme tee ääres Tapa külas, koolimaja juures, Männimäge, mis vana matusepaik olevat. Arvatakse, et Rootsi-Poola sõja ajal siin ligilähedal lahingut löödud, kindralid langenud ja Männimäe sisse maetud, enne olnud siin kaks risti püsti, nüüd aga seisab mäel ainult üks rist, mis rõngaspaasikivist  raiutud, ilma mingisuguse tähe ja numbrita. Wõib olla ka, et siin mõni lahing on löödud, kirjalikku dokumenti ei ole kusagil, ka kiriku vanades kirjadeski. Aga et siin ligidal lahinguid on olnud, seda tunnistawad need kondid, mis Tapa mõisa põllu seest kündmise ajal wälja on tulnud. Lillakamäe küüni juures olevat maa sees rohkeste kontisid. Männimäel kasvavad kaks põlist mändi, millede wanadust mitmesaja aasta peale arwatakse.
A. Kleitsmann



Tapa küla Männimägi kahe männiga


Virumaa Teataja, 12. detsember 1934
1905. a, mälestusmärk Tapale. Kuna 1905. aastal Tapal ja lähemas ümbruses rida isikuid maha lasti, on kohapealsete tegelaste keskel tekkinud kawatsus nõupidamise korraldamiseks, et tulewal aastal, mil möödub 30 aastat 1905. a. weristest sündmustest, Tapale püstitataks wastaw mälestusmärk. Sobiwamaks kohaks peetakse raudteejaama piirkonda.


Virumaa Teataja, 1. oktoober 1931
Kuidas Tapal tehakse omale tööd.
Juba pikemat aega märkasid mõned Tapa majaomanikud, et nende pump-kaevude torudesse pillutakse igasugust prahti nagu liiwa, naelu, kive jne. Esialgu arvati tegemist olewat poisikeste ulakusega. Hiljem aga, kui juhused kordusid, anti asjale juba seaduslik käik. Nii teatas majaomanik loomaarst Ein, et tema kaewu torru on pillutud liiwa ja kiwe ja palus asja kohta protokolli teha. Kuna Einil oli kellegi kohta ka wäikene kahtlus, hakati selles suunas asja juurdlema, mis tõigi süüdlase päewawalgele. Selleks osutus Tapal elunew kaewutööline A. S., kes enese ka süüdi tunnistas ja seletas asja kohta, et tema teinud sarnast ulakust sellepärast, et sel teel leida tööd, kuna kaewutorusse pillutud kiwid ja liiw rikub kaewu ja seega saab ta siis omale parandustöid. Nüüd tuleb S-l oma teguwiisi eest seaduse laua ees wastust anda.


Virumaa Teataja, 6. juuni 1929
“Talupoja” kauplus Tapal. Tapa turuplatsi ääres ilutseb ühe wõrdlemisi suure kaupluse seinal silmapaistew silt - “Talupoja kauplus”. Oleme harjunud nägema ikka põllutööriistade, riide jne. kauplusi, kus wastavaid kaupu müüakse, kuidas aga nimetatud kaupluses talupoegi müüakse, seda ei suuda küll kõige parema tahtmise juures mõista.


Kaja, 29. aprill 1925
Tapal kino maha põlenud. Kahju üle 200.000 marga.
Ööl wastu 28. aprilli, umbes kella pool 1 ajal, hakkas Tapa alewis põlema kino “Imperiaali” hoone. Tuli olewat alguse saanud kusagilt näitelawa ümbrusest. Etendus kinos oli juba lõppenud. Kuna hoone kerge laudadest ehitus oli, seisis peagi kino leekides ning põles maani maha. Omanikkude kahju üle 200.000 marga.


Päevaleht, 19. oktoober 1909
Kool asub Tapa külas, ilusa ajaloolise “Männimäe" juures. Kool asutati siia walda a. 1939. Koolimajaks ehitati kamber rehetoaga ühte. Seda 79-aastast majatudikest tarwitatakse weel praegugi walla waestemajaks. Rehetuba ja rehealune on kooliõpetajale wiljapeksmiseks. Maja on koguni wana ja wiltu wajunud. Sellest on näha, et wald oma waeste eest koguni wähe hoolt kannab, niisama ka kooliõpetaja wiljapeksmise ruumide eest. Walla poolt ei ole seda kunagi parandatud, katus laseb lumewett ja wihma läbi. Praegune koolimaja on 1868. aastal ehitatud, alles esimese õlekatusega, mis ka wett ei pea. Klass on madal ja wäike, riietetuba, poisslaste magamistuba, laste sahwer, pesemiseruum ja paljud muud paigad puuduwad. Õpeabinõusid on wähe, kooli puhastamise korraldust ei ole, nimelt seda mis walla poolt peaks olema. Mis tehtud, see on laste ja kooliõpetaja abiga tehtud. Peale koolilaste harimise ja õpetamise on püütud ka rahwa keskel teadust ja kunsti edendada. Laulukoor on asunud (Wõrk), lasteraamatukogu (kahjuks on see kõik wene keeles), töötab. Siis tekkisid siia weel lugemisering ja hariduslise sihiga seltsid. Ajakirjandust on püütud rahwa sekka laiali laotada, niisama ka kirjandust. Lugemise himu ja teatrist ning muusikast arusaamine on ainult üksikutel wähestel olemas. Tapa alewis, mis 2-4, Rauakõrwest koguni 1-2 wersta kaugel on, wõib seltside poolt toimepandawatest lõbudest, nimelt mõistlikkudest lõbudest, näitemängust, muusikast ja laulust koguni kergeste osa wõtta. Aga paljud ei wõta neist osa, ei tohi osa wõtta: olla patt. Wabadel aegadel pidawat teatud taludesse palwele minema oma meeste ja wõõraste ettelugemist kuulama. Noored inimesed ei läbe niisugustes kohtades olla, lähewad külatänawale hulkuma. Kui nad alewisse lähewadki ega nad siis seltsimajasse ei lähe, waid sattuwad weel hullemasse pesasse kui külades. Meesterahwaste tarwis on weel hullemaid urkaid olemas - salamonopolid. Alewis olewat neid 30-40 ümber. Wiina saawat saianaise käest korwist -saiade altki. Awalikke alkoholi müügikohti on 5 olemas, waksali einelaud kahes osas, kroonuwiinapood, 2 õllepoodi ja ”Harmonie” seltsi einelaud. Üheks paiseks selles Tapa linnas on weel raha peale kaardimängimine. Mõned teawad rääkida, et see olewat juba paljudel haiguseks. Ja see on paha haigus. Mängitakse kodus ja suwel ka metsas.
Tapa alewis elab hulk inimesi, üle 3000. Alewis on umbes 50 kauplust, 5 pagarit, aptek, üleüldse 60 patendiwõtjat, postijaam, tuletõrjujate seltsimaja pidusaaliga. See on Moe mõisa omaniku Kurbergi poolt ehitatud ja ”Hermoniele” renditud. Siis on posti-telegrafi kontor 3 ametniku ja mitme postiljoniga, raudteewaksal, kuhu 3 raudteeharu, nimelt Peterburist, Tallinnast ja Tartust, kokku tulewad. Weel on siin õigeusu kirik, Lutheri usu palwemaja, rahukohus, kohtu-uurija, alewi ülewaataja ja nende kantseleid. Kaks korda nädalas peetakse turupäewa (teisip. ja reede), turuplats on aga wäikene. Edasi on siin theemaja, 5-6 worstiwabrikut ja -müügikohta, weel muud majad ja umbes 150 eramaja. Peale nende on hulk raudtee-majasid olemas. Uusi ehitatakse iga aasta juurde. Tarwilised asutused, mis aga puuduwad, oleksiwad, Tapa omawalitsus, haigemaja, siis omawalitsuse poolt ametisse pandud arst, welsker, ämmaemand ja teised ajakohased asjaajajad.


Järva Teataja, 22. mai 1928
Paide kui maakonnalinna kohta kardetakse, et see aastate jooksul üldse wälja sureb. Tapal on lugu hoopis teisiti. Kui Eesti ja Järwamaa nooremaid linnu, kaswab ta kiirelt, uusi linnasugusid ei tunne äragi.
Tähelepanu köidab Tapa lühike minewik ja ajalugu. Enne 1870. aastat, raudteeehitamist Tallinnast Peterburi, oli Tapa tundmatu koht. Raudteejaama asutamisega Tapale, alles muutus praeguse linna asukoht elawamaks. 1876. a. peale algas Tapa kõige hoogsam arenemine, mil pikendati Tapalt raudteeharu Tartusse ja Tapa seega raudteede sõlmpunktiks muutus.
Kui esialgne rongide liikumine puudulik oli, siis peatusid rongid Tapal nii minnes kui tulles pikemat aega, missugune peatumine sundis siia asutama, edendades üldist läbikäimist. Raudteele on Tapa wõlgu oma arenemise eest, nii et ta poolsada aastat pärast Tartu haru saamist linnakssaamisele mõelda mõis. Kuiwõrd Tapa arenemine raudteest olenew, seda tõendab elanikkude arw 1900. a. Üldisest 928 elanikust ja 85 elumajast kuulusid raudteele 13 maja ja 286 elanikku. Esimesteks tööstusasutusteks olid Tapal J. Glaudani paberossitehas asutatud 1897. a., missugune tööstus praegu Tallinnas laiendatud kujul edasi tegutseb. Esimeste tööstusasutuste hulka kuulub ka Wilhelm Busse worstiwabrik, asutatud 1896. a. Raudtee ja reisijate huwides tegutsewaid wõõrastemaju oli 1895. a. kaks „ Tartu" ja „Max Schiff". Usuelu hakkas arenema 1895 aastast, mil avati Tapal apostliku õigeusu kogudus, kes 1904. a. omale ka iseseiswa kiriku sai. Lutheriusulised koondusid sel ajal Ambla kiriku ümber. Koolide ajalugu algab 1885. aastaga, mil esimene üheklassiline algkool ellu kutsuti. Hiljem, 1895. a. awati Tapal uus üheklassiline algkool, kuid seekord ainult raudteeteenijate laste jaoks, üldse olid Tapa esimesed eluawaldused, olgu koolide awamise, majade ehitamise wõi usuelu alal suurel määral raudteest, tema teenijaskonna huwidest olenewad. Paarkümmend aastat hiljem, 1922. a. rahwalugemise andmete järele loeti Tapa elanikkude arwu juba 2398 peale, majade arwu aga 269 peale. Tegelik elanikkude arw on aga rahwalugemise ajal 2518. Wahepeal on Tapa elanikkude arw weelgi kaswanud ja seda järjekindlalt. Nii oli 1. jaan. 1927. a. elanitte 2955, 1. mail 2974, 1. okt. 3085 ja 1. dets. 3144. Käesolewal aastal oli elanikke 1. jaan. 3172, l. weebr. 3235, 1. märtsil 3326. ja 1. aprillil - 3347.



Hotell Max Schiff Tapal 1903. aastal