Valikuliselt väljavõtteid vanadest ajalehtedest.


Uudisleht 15. september 1939.
Igal linnal on oma iseloomulikke haigusi või isegi maaniaid. Tapalgi on üks niisugune. See on autode ostmise haigus. Varemalt võis end kohaliku seltskonna eliiti kuuluvaks lugeda see, kel oli maja ja elas ise vähemalt kolmetoalises korteris. Nüüd aga olgu see kasvõi loss, sa oled kergem õhust. Nüüd peab lisaks majale ja kolmetoalisele korterile olema veel auto, siis vast oled midagi. Auto ei pruugi olla mitte just uus, peaasi, et võib kuidagi ära tunda, et see ikka auto on. Ei tähenda seegi midagi, kui ta jõuab ühe hooga vaid 100 meetrit sõita, sellest jätkub siiski, et sõita südalinna. Tagasi koju võib teda vedada „kaeramootor”. Ka niisuguste autode omanike kohta öeldakse suure õhkamise ja aukartusega: ”Mis neil viga, neil on ju auto!”


Uudisleht 12. jaanuar 1937
Põhja-Järwamaal  küntakse. Tapa lähedal kündis üles üks asunik aasta lõpupäewil oma söödipõllu, kuna Ambla wallas teine asunik sügisel kündmata jäänud kõrrepõllu nüüd aastawahetusel üles kündis. Ka uudismaade künde on püütud erakordsete ilmastiku olude puhul sooritada. Nii on Tapa läheduses Ambla walla piires üks wanapõllumees terwe kopli üles kündnud.


Uudisleht, 11. juuli 1938
Õnnetus, mida püüti politsei eest varjata. Tapalane Gustav Sooneste keeldub avaldamast õnnetuskaaslaste nimesid.
Laupäeva hilisõhtul tegi Tapa ärimees Gustav Sooneste oma autoga J-137 Kadrina aleviku lähedal Riistamäel raske uperpalli, mille juures auto täielikult purunes ja üks kaasasõitjaist sai kätest ja peast vigastada. Autoomanik püüdis politsei eest õnnetust varjata ja keeldub ka praegu avaldamast õnnetuskaaslaste nimesid.
J-137 veeres mööda järsku kallakut kolme meetri kõrguselt kraavi. Enne seda oli auto kihutanud vastu tsementposte teeveeres ja kolm posti maaseest välja kiskunud, kuigi postid asetsesid 60-70 cm maa sees. Politsei kuulis õnnetusest eraviisiliselt. Purustatud auto leiti talunik Maie Toomuste kuurist. Sõiduki numbrid olid kõrvaldatud, et politsei ei saaks sõiduki omanikku selgitada. Politsei tuli sellega siiski toime.
Talu pererahvas väitis, et autosõitjad olnud nendele täiesti tundmatud. Peale juhi ning autoomaniku olnud autos veel neli isikut, nendest üks naine. Viimane oli õnnetusel saanud vigastada, tal oli peast ja kätest jooksnud verd.
Ülekuulamisel Gustav Sooneste ütles, et õnnetuse silmapilgul olnud tema ise rooli taga, kuid politseil on põhjust arvata, et Sooneste oli sõiduki rooli usaldanud kellegi teise.


„Tallinna Kaja“ 21. märts 1915.

Tapa vallakool, üks vanematest õppeasutustest Eestis, asutati aastal 1839 Tapa külasse, praegusesse nõndanimetatud „Wanatuppa“. Muidugi ei olnud see kool sel ajal kool praeguses mõttes, vaid oli alguses lugemise õpetamise paik, kus igal pühapäeval keegi kirjaoskaja peremees teatud ajal kokku tulnud lapsi testamendist lugema õpetas. Esiteks peeti niisuguseid lugemisharjutusi Tapa külas Uustalu peres, seal kus praegu Paju Jüri talu seisab. Raske oli küll seesugune koolitöö, aga lugemise õpetamisega on meie rahvale rohkeste kasu saadetud. Endistel koolmeistritel on tõeste hea tahtmine nooresoole midagi ilma abinõudeta õpetada, aga hea tahtmine ja püüdmine oli ka õpilastel õppimiseks. Kui vähe aega anti vanaste lastele kooliskäimiseks. Inimesed olivad vaesed ja see vaesus ei lubanud lapsele suurt midagi eineks kaasa panna, nad pidivad tühja kõhtu ja viletsate riietega külma kannatama. Ehk mis seal koduski süüa oli – körti ja kesist leiba. Mõnedel polnudki aega lasta lapsi kooli minna, sest neid oli kodus tööde ja toimetuste juures tarvis. Jäeti kodu, aga lugema, mõni ka kirjutama, õppis siiski. See oli püüdmine! Pärast taludes õpetamist asus koolmeister koolituppa elama, mis selle tarbeks valla poolt mõisast antud vana hoone palkidest 1839. aastal üles ehitati. See „Wanatuba“ on veel praegu alles. Praegu on ta elatanud vallavaeste asukohaks.


Eesti Kirik 24. september 1925
Tapa Jakobi kiriku uued kellad.
Läinud aastal surnute pühal pandi kogudusele ette kiriku kellasid muretseda ja selleks korjandusi toime panna. Esimene annetaja oli A. K. ja sellega oli algus tehtud. 30. now. oli täiskogu koos ja lubas koguduse kassast 50 tuhat marka kellade ostmiseks. Käesolewal aastal said kaks terasest kiriku kella tellitud Bochumer Vereini wabrikus Saksamaal. Augusti kuu 8. päewaks olid kellad juba Tallinna jõudnud, kust nad 15. augustil Tapale jõudsid. Kahe kella raskus ühes kolistamise wärgiga on 65 puuda. Nende suurus alt läbi mõõta suuremal kellal 960 mm. ja wähemal 835 mm. Nende kooskõla on B ja De ja kannawad eestikeelseid pealkirju: “Tapa-Jakobi kirik. 19 juuni 1921 a. -  1925. Elawaid hüüan” ja “Tapa-Jakobi kirik 19 juuni 1921 a.  – 1925. Surnuid leinan.”
Kellad tulid maksma 116.219 eesti marka (1295 saksa marka 45 penni), peale selle weel raha saatmise, kirjawahetuse ja muud kulud ja wedu raudteel Tallinnast Tapa jaamani, üldsummas 121.888 marka. Eesti wabariigi walitsus ühes rahaministri ja tolliametiga tulid kogudusele lahkesti wastu ja wabastasid kirikukellad tollimaksust sellekohase palwe peale, mispärast ka kogudus neile oma soojemat tänu siinkohal awaldab. Septembrikuu 13. päewal oli kellade pühitsemine, mida toimetasid Järwa maakonna abipraost ja Türi õpetaja. Ilm oli ütlemata ilus, rahwast rohkel arwul. Enne kellade pühitsemist tõusis kate üles lipuna ja jäi peatama lipuwarda ülemises otsas. Katet ilustasid raks kiriku pilti, õliwärwidega kellade katte peale maalitud, mis õrna tuule käes kaunilt lehwis. Peale õnnistamise praosti abi poolt weeresid kellad waikselt altari eest, mis oli ilustatud, ajutise torni alla, kus neid üles hakati tõmbama. Teatawal kõrgusel lõid kumbki õpetajast 3 korda kellade wastu ja ütlesid igaüks armsa salmi. Siin kuulis nende mahedat häält kogudus esimest korda ja see rõõmustas oma kui ka naabri kogudustest tulnud isikuid. Rahwa suust oli ainult kiitust kuulda ja nende nägudelt rõõmu näha. Vabatahtlikkude annete läbi on koguduse keskelt sisse tulnud 58.695 mk. 50 p. Koguduse kassast 50.900 mk. Kokku 108.695 mk. 50 p. Seega weel puudu 11.193 mk., peale selle weel ajutise torni ehituse tööraha 15.000 mk. Üleni kokku 26.193 mk. Kui sarnase agarusega kogudus edaspidi ka osa wõtab, siis kaetakse need kulud pea ja siis wõib täiel jõul uue kiriku ehitamisele asuda. Seni kostku kellade hääled kaugele igasse majasse, hüüdku elawaid palwele ja saatku lahkunuid rahu unele!


Waba Maa, 14. august 1925
Kirikukellad Tapale. Lübekist sõitew aurik „Costropil" oli Tapa kassapidaja O. Lasbergi nimel adresseeritud kaks kirikukella. Laewalt asetati kellad Uuesadama ladusse nr. 2., kust nad peagi ära wiiakse. Kirikukellad kaaluwad 1000 klg. ümber, s. o. 61 puuda. Kellad, mis loodetawasti peagi kirikutorni asetatakse, saadawad oma heli kuuldawale ja kutsuwad rahwast kirikusse.


Tapa ajalehed.
Eestiaegses Tapa linnas on ilmunud omal ajal mitu erinevat ajalehte. Teadaolevalt on need olnud “Tapa Sõnumed”, “Tapa Kaja”, “Tapa Sõna”, “Tapa Uudised” ja “Tapa Post”. Sellised nimed siis lehtedel. Muuseumist on aga tõsimeeli küsitud, kas Tapal käisid päriselt ajalehed “Tapa Kommunist” ja “Tapa Edasi”. Siinkohal tuleb see rahvasuus levinud naljanumber küll ümber lükata. Kust aga selline jutt alguse sai, et meil sellised lehed käisid? Sellest kirjutas Rootsis Stockholmis ilmuv  ajaleht "Teataja" 24. märtsil 1979. aastal järgmise artikli:


Ka ,,Edasi“ ei kõlvanud.
Iseseisvusajal ilmus Tapal ajaleht „Tapa Kaja", Kui 1. Nõuk. Vene okupatsiooni ajal hakati ajalehtedele andma uusi nimesid - näit. “Postimehele" pandi „Tartu Kommunist". Ka Tapal pandi selle eeskuju järele ajalehe nimeks „Tapa Kommunist", millest ilmus aga ainult üks eksemplar. Kuna Tartus praegu ilmub ajaleht „Edasi“, siis mõeldi Tapal, et see peaks ometi olema süütu ja nii ilmuski „Tapa Edasi". Aga ka ainult üks number.
Artikli kirjutaja isegi ei teadnud, et ajalehte “Tapa Kaja” okupatsiooniaja alguses enam välja ei antud ja sellised lehed pole isegi mitte üks päev ilmunud. Tegelikult ilmus aastail 1951-1962 ehk siis Tapa rajooni ajal meie rajooni häälekandja nimega “Edasi Kommunismile”.
Vana nali juba, aga siiamaani käibel!


Tundmatu taim.
Seda, et vanaaja Tapal igasugu vingerpusse tehti, näitab järgmine ajaleheartikkel, mille on trükkinud ära Wõru Teataja 7. oktoobril 1930. aastal.
„Toimetaja nuhtleb iseennast.
„Tapa Sõnumed“, mille toimetajaks Adolf Rohusaar, kirjutab oma 40. numbris päälkirja all „Haruldane taim Tapal“ järgmist:
„Tartu Ülikooli juures tegutseval kodumaa loodusuurimise toimkonnal, kelle liikmed lõpetasid neil päevil oma suvise uurimistöö kodumaa taimestiku tundmaõppimiseks Järvamaal, on juhuslikult õnnestunud leida Tapa linna maa-alalt taime, mis teadupärast puudub mujal Eestis. See taim, mille nimi „Raasuhor alot“ ei erine palju meie sõnajalast, kuid on kasvult väiksem ja painduvam.“ Järgneb veel pikk jutt sellest „haruldasest taimest“. Kes aga taime nimetust tagantpoolt ettepoole loeb, saab kohe aru, milles asi peitub!“


1930. aastatel ilmus Tapal kaks konkureerivat ajalehte, „Tapa Sõnumed“ ja „Tapa Sõna“. Et tõsta lugejate huvi oma ajalehe vastu, püüdsid nad teineteist üle trumbata kohalike sensatsiooniliste sõnumitega. Nii ilmusidki ühel päeval „Tapa Sõnumete“ toimetusse tudengimütsidega mehed ja teatasid haruldasest taimest. „Tapa Sõnumed“ trükkis selle sõnumi kohe järgmises lehenumbris. Mõne aja pärast kommenteeris teadet aga konkureeriv ajaleht „Tapa Sõna“: “Lugedes selle taime ladinakeelset nime tagurpidi, ei räägi see just kiitvalt selle lehe toimetajast, see on tola Rohusaar!““
Artikli korjas üles ka Wõru Teataja, mis tähendab, et meie ajalehe toimetajate koerustükke said lugeda ka kaugema kandi inimesed.


Virumaa Teataja, 27. mai 1938
Tapal korraldati wõistlus linna tüsedate ja kõhnade kodanikkude wahel. Ristipäewal. 26. mail toimus Tapal kohaliku kaitseliidu malevkonna korraldusel koomiline jalgpalliwõistlus kus kohtusid üheltpoolt linna tüsedamad ja teiseltpoolt  linna kõhnemad meeskodanikud. Mängijate ridades oli mitmeid kohalikke tuntud seltskonna- ja awaliku elu tegelasi, samuti ärimehi, käsitöölisi jne. Wõistlus, mida oli ilmunud spordiplatsile jälgima umbes 800 inimest, lõppes kehakamate härrade napi wõiduga 7:6, kes ühtlasi omandasid ka esmakordselt wälja pandud hiigelrändkarika (1.5 meetrit tõrge!). Waewu oli waibunud pealtwaatajate waimustustorm võidukale meeskonnale, kes koos karikaga wäljalt lahkus, kui varises kokku wõitja meeskonna wäravavahiks olnud korpulentseim härra Oskar Sild, pensionil wiibiw Tapa jaoskonna endine kuhtu-uurija. Esmaabiandjate poolt teostatud kunstlik hingamine ei andnud enam tulemusi ja kohale kutsutud arstil jäi konstateerida waid surma südamerabanduse tagajärjel.



Oskar Sild


Virumaa Teataja, 9. detsember 1933.
Kolmapaewal, 6. dets. kella 5 paiku süttis Tapal, Pikk t. Reinhold Reiteli kahekordses elumajas teisel korral asuwas kaupmees Walsineri elukorteris tuli. Tuli leekis kiiresti ja oleks wõinud kanduda kergesti teistele lähedal asuwatele majadele. Tuletõrje kiire abi likwideeris hädaohu, mis oleks wõinud suurt häwitustööd Tapa südalinnas teha. Tuli sai alguse ahju kütmisest. Umbes kella 6 ajal õhtul märgati Reiteli maja teisel korral asuwas Walsineri korteris tuld. Kohe alarmeeriti tuletõrje kuid samas purustas kuumus aknaklaasid ja silmapilk hiljem tõusid kõrgele suured tuleleegid, mis kaugele teatasid ähvardavast ohust. Esimesel silmapilgul näis, nagu võimutseks tuli juba täielikult. Kiirelt asuti samas majas asuvate äride kaupade ja elanikkude varanduse päästmisele. Õnneks suudeti ära hoida suurem tuuletõmbus majas ja tulepesa jäi ainult vaid ühte ruumi. Tuletõrjujatel oli vett küllalt käepärast ja mõnekümne minuti järel oli hädaoht kõrvaldatud. Tuleohvriks langes korteri sisseseade osaliselt. Maja katus ja seinad said osaliselt rikutud.
Huvitav on märkida, et eelpoolmainitud majaperemees lasi oksjonil müüa tuletõrjeühingu pritsi, et kätte saada oma võla protsentide protsente ja nüüd kasutati sama pritsi esmakordselt pärast oksjonit just tema varanduse päästmiseks.


Virumaa Teataja, 18. märts 1930
Weste Tapalt.
Raskeks karistuseks, suureks häbiks ja hädaks on ausatele Tapa kodanikkudele igasugused „paanamad" ja „Sõnumed". Waesed tapalased on asetatud otse ilmarahwa naeru ja hirwitamise alla. Ega ei tohi üldse enam omast linnast kuhugi eemale minna, kui ei taha sattuda teiste pilkelauaks. Näidatakse kohe näpuga, et waat, see ongi sealt kuulsalt Tapalt, kus wõrsuwad ohtrasti igasugused „paanamad" ja kus mingisugust paberilipakat, mis täis kirjaoskamata sodi, nimetatakse ajaleheks. Aga wastu waielda ju ka ei saa, tõsi mis tõsi, meid on awalikult blameeritud kõige ilma ees. Kord Rakweres olles tuleb mulle üks tuttaw tänawal juurde ja kukub kohe pragama: “No pagana pihta, kas teid, tapalasi, on weel wähe blameeritud nende “paanamadega” ja nüüd siis see ka weel!”  “Mis on siis jälle lahti?” kohkusin.  “Ikka see „ajaleht". See on ühele linnale tõepoolest häbiks. Ei ole tõesti ennem näinud midagi nii waimuwaest, ainukene omapärane sellepoolest siin maakeral. Kas teil Tapal ei leidu tõesti ühtegi kirjaoskajat inimest, kes parandaks „ajalehe" kõige rumalamadki kirjawead? Algkool teil ju on, eks andke sinna mõne Manni wõi Juku kätte, kes käinud paar talwet koolis, uskuge, tema käest läbikäinult paraneb asi palju.”
Wabandasin, et ma ei ole lugenud seda „ajalehte" ja ei tea ka selle kohta midagi öelda. “Aga inimene, siis mine kohe ja loe, ning katsu ka selleks midagi teha, et edaspidi teid, tapalasi, enam ei narritaks. Ajaleht on senini olnud ikka teatud koha waimlise elu peegliks, et aga Tapa waimupõld nii söötis oleks, nagu seda wõib otsustada „ajalehe" järele, on uskumatu.”
Tapale tagasi jõudes, esimene asi, ostsin omale „ajalehe" wärskeima numbri, et weenduda rakwerelase meelepahas. Tohoh ,mis see siis on!? Esimesel küljel suurte tähtedega: „Pärnu tänawa weretöö". Hommikul mu ärasõites polnud sellest weel midagi kuulda. Kas on siis tõesti sündinud mõni julm mõrtsukatöö? Loen loo läbi, mitte midagi ei saa aru. Mõtlen :esimene aprill ei ole, et sarnane nali passiks ajalehe esiküljele. Loen weel korra - karup..., sõnawahetus, pauk õhku, haaw kintsus ja „ohwer" sammub rõõmsalt wilistades koju. Kuhu jäi siis see weretöö ja kui seda üldse polnud, milleks siis sarnane jube pealkiri süütule, lõbusale loole? Olin sellest loost kuulnud waremgi, ja selle lisandusega, et haawal kintsus ei olnud midagi ühist sõnawahetusega, waid see oli seal olnud waikselt juba mitmendat päewa. Wiskan silma weel ühe-teise „artiklile" „lehes" ja hakkabki mulle selguma, et Rakwere sõbral oli tuline õigus. Selle „ajalehega" tehakse tõesti rumalat nalja. Sirwisin ka weel eelmisi numbreid. Aga tõesti ei leidnud ühtegi pala, millel oleks olnud ka mingi wäärtus. Ja kui abitult pealegi see pahn weel serweeritud! Otse piinlik waadata! Igalt poolt paistab silma kõmutegemise tahe, puudub igasugune asjalikkus. Ja seda trükitakse, raisatakse paberit ja mis weel hullem, wististi ka loetakse. Kas tapalastel tõesti puudub wähemgi arusaamine trükisõna wäärtusest? Sarnaselt, nagu see praeguseni sündinud, edasi arenedes, selle kultuurilise taseme, kõmutegemise tahte ja asjalikkuse puudumise juures loeme järgmiste „Tapa Sõnumete" numbritest, esiküljel, pealkiri tollipikkuste tähtedega:


„Enneolematu wargus Tapa turul."
Wargused on wiimasel ajal wäga moodis. Warastatakse harilikult mis aga kätte juhtub. Isegi awalikkudes kohtades päisepäewa ajal wiiakse su wara otse silma alt ära. Mõni nädal tagasi, kui silgukauplejad Tapa turul olid omawahelises elawas jutuajamises, hiilis üks hulkuw koer Liisa Luuawarre silgukasti juurde ja hakkas waikselt kalu nosima. Pealt näha küll alles nooruke, kuid juba oma ametis nii wilunud, et oskas nii kawalasti ja ettewaatlikult toimida, et Liisa, ka wana kogenud kaupleja, tõesti ei märganud kuritegu enne, kui juba kolmas silk rändas kõige liha teed. Kahju wäikese wäärtuse ja roimari alaealsuse tõttu asjale seaduslikku käiku ei antud.


“Suurejooneline wäljapressimine Tapa suurkaupmees Arsinalt.”
Ei rahwal ole enam mingit ausust ega ligimese armastust! Selle kurwa asja tõenduseks olgu toodud Tapal neil päewil juhtunud rumal lugu. Suurkaupmees Arsin ja pankrotti jäänud munakaupmees Arusaar jalutasid sõbralikult Pikal tänawal. Äkki küsib Arusaar: lubage mulle üks suits, unustasin oma paberossikarbi koju. Arsin pakub pahaaimamata teisele paberossi. See teeb palitu hõlmad lahti, et otsida tikku, ja ennäe imet, omalgi kaks suitsu, mis paistawad kuue rinnataskust. Kuid ometi noris teiselt. Pärast küll wabandas, et unustanud ära, et omal ka on suitsu, kuid teame juba sarnaseid mehi. Häbi, et inimesed isegi sarnaseid wäiksewäärtusega asju ebaausal teel püüawad omale.


“Suur tulehädaoht ähwardas Tapat.”
Meie linn on palju saanud kannatada tule läbi. On maha põlenud kaunis suuri maju. Kodanikke on küll hoiatatud ja manitsetud ettewaatusele, kuid juhtub weel siiski sarnaseid kurbi sündmusi, nagu mõni päew tagasi, mis oleks wõinud saada saatuslikuks paljudele inimeludele ja suurtele warandustele. Kohalik rätsep Nööpauk ostis omale uue Wälgu Mihkli. Sellesse bensiini walades oli tal omal põlew suits suus. See kukkus aga hambust ja nii õnnetult, et põlew ots sattus otse wedelikku, mida walas Mihklisse. Suurem õnnetus hoidus ära sel õnnelikul põhjusel, et Nööpauk oli hajameelsuses wõtnud bensiini pudeli asemel hambarohu pudeli. Oleks olnud see tõesti bensiin, mida ta parajasti walas, oleks plahwatus olnud möödapääsematu, sest bensiin on üldse wäga tuldwõttew ollus. Ka tulekahju ei oleks sarnasel juhtumisel olnud päris wõimatu, mis oleks wõinud terwe linna tuhahunnikuteks muuta. Peastjaks sai see tänuwäärt naljakas asjaolu, et Hambatilgad on sarnane wedelik, mis peaaegu sugugi ei põle.


Need oleks nii tüübilisemad näited. „Tapa Sõnumetes" ilmuwad tingimata need kõik ja weel palju, palju teisi sarnaseid. Näidetes püüdsin wõimalikult täpselt kinnipidada „Tapa Sõnumetes" ainekäsituse wiisist. Lõpmatult silmatorkaw pealkiri, suur ja õpetlik sissejuhatus, asi iseenesest naeruwäärt ja pärast hajub seegi weel ära, nii et üldse ei jää midagi järele. Järeleaimamatu on „Tapa Sõnumete" keeleline korralagedus, seda ma ei katsugi järele teha. Ja see on siis waimuvara, mida pakutakse Tapa kodanikkudele. Jääks see weel meile omawaheliseks asjaks, siis poleks nii hull, aga mõni üksik eksemplar rändab kahtlemata wäljaspoole Tapat, et seal meid naeruwäärseks teha.


Järva Teataja, 18. veebruar 1938.
Tapa linna heakorra eeskiri.
Kruntide pidajad on kohustatud oma kruntide kohal olewad kõnni- ja jalgteed ning tänawa kuni sõidutee laiuse keskjooneni puhtad hoidma. Tolmusel ajal tuleb tolmu tekkimist wältida enne puhastamist weega niisutades. Talwel tuleb üleliigne lumi ära wedada Laialt, Jaama ja Põllu tänawalt terwes pikkuses, ning Pikalt, Ed. Wilde, Apteegi ja Esplanaadi tänawalt, Nigoli puiesteelt ning Ambla maanteelt selleks määratud pikkuses. Linnawalitsuse erikorraldusel tuleb lumi kõrwaldada ka teistelt tänawatelt. Keelatud on heita tänawatele, kõnniteedele, platsidele wõi hoowidesse solgiwett, söögijäänuseid ja pühkmeid, samuti riideid tolmutada akendest tänawa poole. Korra kohta maja hoowides on olulisema tähtsusega punkt, mis keelab solgi- ja pesuwett ning wäljakäigukohtade mustust lasta n.n. kuiwasoonde. Sellega tahetakse wältida wiimasel ajal palju nurinaid sünnitanud joogiwee rüwetamist kaewudes, milledesse kuiwasoone kaudu walgub reowett. Iga maja õues peab olema roiskwee kaew, mis ehitatud terwishoiu nõuetele wastawalt, kuna senised lahtised rennid tuleb sulgeda. Samuti peab igas õues olema kindlate seinte ja põhjaga prügikast, kuhu aga keelatud on walada wedelikke. Roiskwee kaewe, wäljakäigukohti ja prügikaste tuleb korralikult tühjendada ja puhastada. Lõpuks wõiks tähtsamate korra kohta käiwate nõuetena weel märkida, et tänawatel, parkides, puiesteedel ja awalikel platsidel on keelatud hobuste ja kariloomade kinnisidumine postide, aedade, plankude ja kaswawate puude külge, nende kauemaks tänawaile seisma asetamine ja lahtiselt söötmine. Samuti loomade hulkuda laskmine peale koerte ja kasside, kui see wiimaste kohta erikorraldusega keelatud pole. Wiimase punktiga on nüüdsest peale ühtlasi kanadel ja teistel kodulindudel wäljaspool hoowe hulkumine piiratud, kõnelemata lehmadest ja lammastest, keda seni linnaparkides ja platsidel igal suwel karjatati.


Järva Teataja, 22. juuli 1930
Tapa linnaarst dr. Spiegel surnud.
Ööl wastu 18. skp. suri südamerabanduse tagajärjel Tartu ülikooli sisehaiguste kliinikus linnaarst dr. Aleksander Spiegel, saades vanaks 36 aastat. Paremas meheeas lahkunu on töötanud Tapal 14 aastat, sellest ajast 10 a. kohaliku jsk. arstina ja wiimased 4 a. linna arstina. Kadunu omas ka kohtuarsti kutse. Tapa arenetvale seltskonnaelule on dr. Spiegeli surm raskeks hoobiks. Kadunu oli energilisemaid seltskonnategelasi kohapeal ja töötas wäsimatult kaasa pea kõigil awaliku elu aladel. Ka oma ametialal oli dr. Spiegel wõitnud kõigi poolehoiu ja usalduse.


Järva Teataja, 18.veebruar 1927
Weel üks kõrts Tapal.
Möödunud laupäewal avati Tapal uus võõrastemaja ja restoran „Wiru". Seega on nüüd tervelt kolm avalikku restoraani; peale selle weel igasugused teised öö- ja teemajad ning wiinamüügi koht. Restoraane asub nüüd terwelt kolmel teeharul. Tahtmata peab linnasõitja ikka restoraani eest läbi sõitma. Kui wõrrelda restoraanide rohkust elanikkude arwuga, siis lööb Tapa teised linnad kaugeltki üle. Linnale ja kõrtsidele on nad head sissetulekuallikad, kuid majandusliselt tarwitajatele kahjulikud.


Järva Teataja, 27. mai 1936
Tapa politseikomissar lahkub.
Tapa senine politseikomissar O. Wetekiwi on paigutatud ümber Tapalt Raasikule, mistõttu ta lahkub oma seniselt teenistuskohalt. Wetekiwi on olnud Tapal politseikomissariks kauemat aega, leides alati wõimalusi töötada hoogsalt kaasa ka paljudes seltskondlikes organisatsioonides ja üritusis. Sellega on ta kaswanud tapalastele sügawalt südame külge. Kui weel arwestada seda sõbralikkust ja wastutulelikkust, millist Wetekiwi osutanud alati tapalastele ja teistele temaga kokku puutunud kodanikele, muutub mõistetawaks see kahjutunne, mis O. Wetekiwi lahkumisega poeb kõigi temaga kokkupuutunute südamesse. Kuid tapalane annab ka kaasa lugupeetud komissarile südamlikke õnnitlusi ta uuel ametikohal. Uueks politseikomissariks Tapale tuleb Wäike-Maarjast komissar Peeter Kutsar.


Järva Teataja, 8. juuli 1933
Isa surm röövis poja mõistuse.
Tapal leidis aset 2. skp. õhtul surmajuhtum, mis linna üldise suvise vaikse elutuikamise juures teatud määrani sensatsiooni sünnitanud. Nimelt tabas surm äkitselt pikemat aega tiisikushaigust põdenud Tapa ärimeest ja majaomanikku Willem Markust. Suur oli abikaasa ehmatus, kes arsti juurest tagasi tulles eest leidis mehe laiba ja viimase juures mõistuse kaotanud poja. Poeg Otto lõpetas 1931. a. kewadel kiitusega Tapa keskkooli, kuid nüüd vapustas isa äkiline surm niiwõrd noormeest, et ta enne isa maamulda sängitamist kiires korras Tallinna rawimisele tuli saata.


Järwa Teataja, 8. november 1929
Kukk elupäästjana.
Kuke laul kutsus rabasse wajuwale naisele päästjad appi.
Mõni aeg tagasi tuli Tapale oma tütart waatama Wohnja Ohepalu külas elutsew 70- aastane Mai Tipu. Et linnast saia-suhkru raha saada, wõttis wanake kaasa kuke, kelle Tapal ära müüa tahtis. Linnaminekuks walis wanake omale otsema tee— üle Kukepalu soo minewa talitee. Kas nüüd wanaduse tõttu wõi õhtuhämaruse kättejõudmise mõjul, kuid wanake eksis teerajalt ära, sattus tee kõrwal asuwasse pehmesse rabasse. Raugal oli juba surm silma ees. Wanakese rabelemise tõttu pääsis lahti temaga kaasas olew kukk, kes täiest kõrist laulma hakkas. Läbi õhtuse widewiku ulatus kuke laul rabast paari kilomeetri kaugusel asuwa Kukepalu külani, kus see imestust tekitas. Ebausklikumad arwasid isegi waimudega tegemist olewat, sest mida muud sarnane saladuslik kukelaul hilja õhtud rabas ikka tähendab. Küla nooredmehed söandasid aga siiski asjalugu rabasse selgitama minna, kus niudeni rabasse wajuwa wanaeidekese eest leidsid ja tema surmasuust päästsid. Raba serval laulew kukk püüti ka kinni, kelle omanik tohe koju tagasi wiis tõotusega teda mitte kunagi enam ära müüa. Praegu on nii kukk kui ka tema perenaine terwise juures, elawad ühes ruumis ja sööwad ühist toitu, kusjuures sagedasti kukk weel paremad palad omale saab.


Järva Teataja, 29. märts 1927
Mis wõib ühel meheletahtjal „targa“ juures juhtuda, annab kujuka pildi järgmine sündmus.
9. septembril s. a., kui Helene Klaudik Tapa jaamas rongi ootas, ilmus tema juure keegi wana naisterahwas, kes seletas, et Tapale on ilmunud kuulus ettekuulutaja, kes temale ja teistele tõtt kuulutanud. See tulewikukuulutaja pidada oskama aidata kõikide salajasemaid soowe täide saata. Klaudik oli asjast huwitatud ja wõõra juhatuse järele läksid ettekuulutaja juure. See asus Tapa wõõrastemaja numbritoas. Klaudiku käejooni järele waadates ja teada saades, et peigmees Klaudiku maha jätnud, seletas ettekuulutaja et K. soowid abiellumise suhtes wõiwad küll täide minna, kui ta kõik kaardimoori nõudmised täidab. Selleks wõttis ettekuulutaja K. käest 500 marka raha, pani selle kirja ümbrikku ja käskis Klaudikut ümbriku peale kolm korda kannaga wajutada. K. tegi seda. Nüüd pani ettekuulutaja ümbriku Klaudiku põue ja et kõik soowid täide läheks, tuleb ümbrikku rinna peal kanda kolm ööd ja päewa. K. sõitis ära. Kui ta ümbriku kolme päewa pärast awas, oli sealt raha kadunud, kuna asemele oli pandud ajalehe tükid. Nüüd sai Klaudlk aru, et teda petetud oli ja palus politsei abi petiste kindlaks tegemiseks. Ettekuulutajaks osutus õiguste kaotamisega karistatud 46- aastane Anna Markus ja tema abiliseks 57- aastane Anna Soosaar.
Mõlemad olid 24. märtsil s. a. Rakvere-Paide rahukogu ees, kus endid süüdi tunnistasid. Kohus otsustas karistada: Markust 2- aastase wangirooduga ja Soosaart 6- kuulise wangistusega.


Järva Teataja, 14. aprill 1939
Jüri Vilmsi mälestusmärk Tapale.
Jüri Vilmsi mälestusmärk kavatsetakse püstitada keset linna „Jüri Vilmsi platsile". Platsiga käis Tapal tutvumas kunstnik Jõeäär, kes mainitud ala paremaid asjatundjaid. Vastavalt platsi suurusele ja ümbruskonnale koostab kunstnik Jõeäär praegu monumendi kavandit. Kava kohaselt koosneks monument pronksbüstist, graniitsambast ja paekivi alusest, tõustes kokku umbes 3 mtr. kõrguseni. Maksma läheb monument kõige enam 1500 kr., millises ulatuses koostatud ka küllalt reaalne eelarve. Pool tarvilikust summast on juba koos, mille suuremaiks annetajaiks „J. Vilmsi platsi" ümbruskonna maja- ja äriomanikud, kes peale ürituse siseilme hindavad ka linna ja oma koduümbruse üldilme kaunistamist  ning puuduva osa hankimise loodab komitee seltskonna lahkel kaasabil läbi viia sama ladusasti. Lähemal ajal korraldatakse selleks ka asjaline loterii. Monument loodetakse püstitada 1940. a. suvel.



Jüri Vilms


Järva Teataja, 2. märts 1939
Tapa linnasekretär J. Alamäe 50- aastane.
Teisipäewal pühitses Tapal oma 50. sünnipäewa Tapa linnasekretär Johannes Alamäe. Linnawalitsus määras kauaaegsele sekretärile eeskujuliku teenistuskohuste täitmise eest juubeli puhul 50 kr. autasu. Juubilari tuletasid tähtpäewal meelde ka Tapa linnateenijate ühing ja Tapa Eesti Noorsoo Kaswatuse Selts, kus J. Alamäe üle 12 aasta tegutsenud juhatusliikmena.
J. Alamäe sündis 28. weebruaril 1889. a. Wiljandimaal, Patküla wallas taluperemehe pojana. Lõpetanud Helme kihelkonnakooli, astus 1907. a. kantseleiametnikuna teenistusse Wiljandi kreisiülema noorema abil. kantseleisse Tõrwas. Sealt siirdus 1908. a. Mõniste wallakirjutaja abiks, kus 1910. a. wõeti Wene kroonut teenima. 1910-1917. a. töötas Neeweli kreisi sõjawägede ülema kantseleis ning peale Maailmasõja lõppu ootas 2 aastat Eestisse pääsemise wõimalusi. 1921. aastal opteerus Eestisse, kus astus teenistusse Tapa weojaoskonna kantseleisse. 1. nowembrist 1922. a. waliti Tapa alewisekretäriks, millisel kohal on teeninud ustawalt praeguseni, wahepeal ümber nimetatuna linnasekretäriks. Oma teenistuskohuseid on J. Alamäe alati täitnud äärmise kohusetundlikkuse ja armastusega töö wastu, juhtides alewi ja linna kantselei asjaajamist üle mitmesuguste kriisi ja raskete aegade. Ennastsalgawa ustawusega on juubilar oma tööd jätkanud ka wiimaseil aastail, kannatades kurnawa haiguse käes. Möödunud aasta Wabariigi aastapäewal hinnati tema teeneid Wabariigi presidendi poolt teenetemärgiga. Weendunud isamaalasena on J. Alamäe eriti palju waewa näinud nimede eestistamise aktsiooni läbiwiimisega, mille eest talle juba aktsiooni algul awaldati siseministri poolt tänu.
Ka seltskonnatööle ja kõigile üldkasulikele üritusile on J. Alamäe alati kaasa löönud temale omase põhjalikkusega. Üle 12 aasta tegutses juubilar Tapa N.K.S sekretärina, üle 10 aasta töötab Tapa Ühispanga rewisjonikomisjonis, peale selle tegeleb tuletõrjes, kaitseliidus jne.


Järva Teataja, 1. september 1939
Tapa vanemaid seltskonnalegelasi Mart Vollmann 80- aastane.
Nädala algul pühitses Tapa vanemaid seltskonnategelasi ja majaomanikke Mart Vollmann lähemate sugulaste ja tuttavate ringis oma 80 aasta sünnipäeva. Enda suhtes alati tagasihoidliku vanakese kõrgeealisest märkpäevast polnud Tapa seltskond varem teadlikki, mispärast siinkohal edasi anname veel rohkeid hilinenud õnnitlusi.
Mart Vollmann kehastab kujukalt seda eestlaslikku visa põlve, kes parunikepialusest orjusest enda kõigi viletsuste kiuste rühkis haljale oksale. Sündinud 1859. a. Virumaal, Avanduse vallas mõisarehepapi pojana, pidi poisike juha varases nooruses asuma mõisas endale leiba teenima. Sealjuures tuli tal kannatada peale muude raskuste hoopegi, ent mõnikord tuuseldas tüsedaks kasvanud poiss parunigi läbi. Ning mütsi ta naljalt näppus ei hoidnud. Teenides mitmete mõisnike juures ja õppides tubliks aednikuks, siirdus M. Vollmann lõpuks Tapa mõisa ning sealt 1895. aastal Tapa alevikku, kuhu kogutud rahaga ehitas endale maja ja asus aeda pidama. Aiaäri on juubilar pidanud praeguseni, olles vaatamata enda kõrgele vanadusele veel hetkelgi küllalt käbe ja teravapilguga töömees. Ning sõbralik nõuanne ja abi on tal Tapa linna rohkeile aiapidajaile alati varuks. Eriti on vanal aednikul teeneid linna kaunistamisel.
Oma raske kutsetegevuse kõrval on M. Vollmann olnud Tapal ka agaramaid seltsielu rajajaid, olles näiteks Tapa Noorsoo Kasvatuse Seltsi, Tapa 1. vabatahtliku tuletõrje ühingu, Tapa Majaomanike Seltsi, Tapa Põllumeeste ühispanga, Tapa Jakobi koguduse jt. org-ide asutajaid liikmeid ja juhtivaid tegelasi. Kiriku vöörmündrina tegutseb ta Tapa Jakobi koguduses veel praegugi ustavalt. Lapsi on M. Vollmannil praegu elus kuus, kelledest üks poeg tegutseb kirikuõpetajana, üks laevakaptenina, üks muusikuna ning teised lapsed äri- ja aiapidajaina.



Mart Wollmann


Järva Teataja, 20. november 1935
Heitlus Tapa ärimehe miljonite ümber.
Surija allkirjata testament tühistati.
Möödunud aastal suri Tapal ärimees Gustaw Mätlik, keda tunti „Sõbra Kusti" hüüdnimega (Sõbra poe omanik). Kuni 26. eluaastani oli ta põllutööline ja külarätsep. Siis hakkas ta koos wennaga äri pidama ja elas üksildast poissmeheelu üle wiiekümne aasta, kui abiellus oma noore äriteenijaga. Sündis poeg. Warsti haigestus aga Mätlik ja paariaastase põdemise järele ta suri 59 aasta wanuses. Varandusi jäi Mätlikul maha 10 miljoni sendi wäärtuses. Weel täie mõistuse juures olles, tegi ta notariaalse lepingu, mis põhjal kõik warandus pidi saama ta wäikesele pojale ja lesele ning Mätliku õdedele igaühele 1000 krooni. Hooldajaiks määras ta politseikomissar Wihmanni ja naaberkaupmehe I. Iwanowi. Vähe aega enne surma Gustaw Mätlik oli aga oma testamendi ära muutnud ja see kitsendas tunduwalt lese õigusi. Viimane pole uue testamendi tegemise juures üldse wiibinud ja surija eest on alla kirjutanud kõrwalt juure kutsutud isik Felix Martin (uus Tapa linnapea). Sellega ei jäänud Mätliku lesk rahule ja andis asja ringkonnakohtu lahendada, kus wiimane testament tühistati, sest arsti seletuse järele olnud pärandusejätja meelesegaduses.



Gustav Mätliku Sõbra pood


Järva Teataja, 18. mai 1938
Natalia Lasberg maeti suure rahwahulga osawõtul.
Pühapäewal toimus Tapal kohaliku ärimehe Oskar Lasbergi abikaasa Natalia Lasbergi muldasängitamine, kes möödunud nädalal pärast pimesooleoperatsiooni suri ootamatult tromboosi. Matusetalituse ajaks kogunes ap.-õigeusu kirik tulwil rahwast ning rohkesti saatjaid ootas wäljas kirikuõuel ja tänawal. Matusetalituse pidasid Tapa Jakobi koguduse õpetaja J. Gnadenteich ja Tapa ap. õigeusu koguduse preester E. Andre, kes soojil sõnul tuletasid meelde lahkunut kui õilsat ja truud kirikusõpra ning head ja alati abiwalmis kodanikku. Apostliku õigeusu  naiskomitee juhatuses töötas kadunu pikki aastaid suure armastusega kiriku ja koguduse heaks. Leinarongi saatis kalmistule haruldaselt arwukas rahwahulk, eesotsas kirikute ümber koondunutega mõlemast kogudusest. Kogu pikk maa puistati lahkunu teele kewadlilli ning kalmuküngas kaeti südamlike järelehüüete saatel pärgade ja õitega.


Ludwig Ebruk 60- aastane.
2. mail pühitseb oma 60 aasta sünni-päewa Tapa wanema põlwe seltskonnategelasi Ludwig Ebruk. Sündinud 2. mail 1878. a. Nõmküla wallas, Karkusel, asutas L. Ebruk täisealiseks saades Amblasse pagaritööstuse, 1914. aastal siirdus Amblast Tapale, kus ehitas Kooli tänawale maja ja hakkas tegutsema metsaäri alal. Samal alal tegutses Tapal kuni tänawuaasta alguseni, mil enda wiimase maja Ambla maanteel müüs Awinurme loteriimiljonärile. Lähemail päewil kawatseb juubilar asuda elama Tallinna, kuhu omandab maja. Ajal, mil Tapa seltskonnategewus oli alles arenemisastmel, osutas L. Ebruk suuri teeneid selle organiseerimisel. Nii wõib ta koos 60 aasta sünnipäewaga waadata tagast 35- aastasele tuletõrje tegewusele, millisest ajast palju aastaid olnud Tapa linna wabatahtliku tuletõrje ühingu juhatuses esimehena ja muil wastutawail kohtadel. Samuti on juubilar Tapa Ühispanga ja Tapa majaomanikkude seltsi asutajaid, kusjuures wiimases tegutsenud palju aastaid esimehena. L. Ebruki tänuwäärsemaks teeneks Tapa linnale on muide weel Tapale oma keskkooli asutamine, mille läbiwiimisel oli agaramaid eestwõitlejaid. Ka omawalitsuse tööst on ta osa wõtnud linnawolinikuna, alewiwanemana jne. Soowime juubilarile muretuid wanaduspäewi.


Järva Teataja, 21. oktoober 1938.
Rohkem hoolt tänawawalgustuse postikustutajatega.
Kuna Tapal seni weel kõigisse kõrwaltänawaisse pole jõutud elektri tänawawalgustuse liini wedada, siis kasutatakse sellistes kohtades ükisikuid walgustuspunkte postikustutajatega. Walguse süütamine ja kustutamine on sealjuures linnawalitsuse poolt pandud lähima maja elanikele. Kahjuks aga on kodanikud selle wäikese kohustuse täitmisel wäga hooletud. Õhtul süüdatakse küll tuli põlema, kuid hommikul ei hoolitseta lambi kustutamise eest, mille tõttu tihti wõib näha tänawawalgustuspunkte poole päewani põlemas. Et wältida ilmaaegset woolukulu, tuleb linnawalitsusel asuda sääraste walguspunktide sulgemisele, mispärast kohalikud kodanikud enda huwides peaksid olema postikustutajate suhtes täpsemad.


Päevaleht, 5. detsember 1930
Otto Baumanni 50. sünnipäew.
Täna, 5. dets. (23. now. w. k.), pühitseb Tapal tuntud ärimees Otto Baumann oma 50-dat sünnipaewa. Sündis 23. now. w. k. 1880. a. Wao wallas. Isa Jakob Baumann oli põllumees, pidas wäikest talukohta. Kui Otto oli 12- aastane ja isa suri ära, siis oli sunnitud omale ise teenima leiba. Ta sõitis Rakverre lihunik Kroodi juure ja õppis seal selliks. Peale seda sõitis Riiga ennast täiendama. Kui ta Eestisse tagasi tuli, awas omale Kiltsis worstitööstuse 1908 aastal. 7 aastat töötas ta nii, kuid siis tuli tahtmine tööstust suurendada. 1915. a. asus Tapale elama, ostis omale suure maja ja worstiwabriku ja töötab siiamaani. Meie lugupeetud juubilar on Tapal suures lugupidamises, ühtlasi agar seltskonnategelane. Ta on Ühispanga nõukogu esimees ja igalpool seltsides liige.



Tapa vorstitööstur Otto Baumann abikaasaga


Postimees, 30. mai 1939
Tapal avastati vana matusepaik.
Muinsuskaitse inspektori korraldusel sõitis haridusministeeriumist Tapale uurimistööle Sulo Kaart, kes asub tööle Tapal asuva sõjaväeosa talu põldudel, kus paari päeva eest leiti rohkesti inimluid. Nimelt märgati traktoriga kündmisel, et sügavama künni juures tuleb maa seest välja pealuid ja inimese luustiku osi. Künni tööd katkestati, sest oli ilmne, et künni juures avastati senitundmatu matusepaik.


Postimees, 27. september 1935
Tapa linna volikogu koosolekult:
Isaku tänawa Eduard Wilde tänawaks ümberristimise asjus tekkis kõne alla küsimus, kas ei oleks kohasem ümberristimisele wõtta Esplanaadi tänaw. Lõppeks otsustati siiski Iisaku tänaw Eduard Wilde tänawaks ümber nimetada. H. Elissoni ettepanekul tunnistati sobiwaks kontakti astumine Raamatuaasta peatoimkonnaga, et kas ei oleks wõimalik Tapa tänawaid laiemas ulatuses surnud kirjanikkude ja awaliku elu tegelaste nimedega warustada.


Postimees, 27. juuli 1930
Usuelu seisak Tapal.
Waieldakse kiriku asukoha pärast.
Wäikene on Tapa, meie nooremaid linnu, wäikene on tema kogudus, ning waene, kuid siiski, wõrreldes teiste usulahkudega, küllaltki suur, aga ometi ei ole suudetud kirikut ehitada. Kirikud on ap. õigeusu kogudusel, methodistide kogudusel, kuid Ew. Luth. usu Jakobi koguduse kasutada on waid wäikene palwemaja, mis endasse waewaliselt inimesi 100 - 150 mahutada suudab. Ja nii näeb igal suuremal pühal inimesi wäljas palwemaja ees, kes küll tahaksid palwetama minna aga ei pääse. Loomulikult mõjub sarnane olukord koguduse kaswu peale õige pidurdawalt ja tagajärjena wähenes koguduse liikmete arw õige tuntawalt. Nii oli 1929. a. aruandes kogudusel ainult 249 liiget. Teiseks puuduseks oli õpetaja puudus. Kiriku küsimus on aastaid koguduse juhtiwaid mehi tegewusele äratand, on asja kaalutud, nõu peetud, kuid kaugemale jõutud ei ole. Rahapuudus ja maa-ala puudus. Selge oli, et kiriku järgi wajadust on, ning selleks hakati juba aastate eest summasid koguma. Samuti maa-ala otsima. Umbes 8 aastat tagasi pööras kiriku nõukogu alewiwalitsuse poole palwega kiriku jaoks maad saada Kesk tn. ja Esplanaadi tn. wahel asuwast maast, kuid tookordne alewiwalitsus ei leidnud wõimaliku olewat palwet rahuldada. Alles 1928. a. otsustas linnanõukogu kiriku jaoks maa kinkida, andes kogudusele walida kas lõuna ehk põhja poolt raudteest. Koguduse täiskogu koosolekul otsustati 92 häälega 16 häält wastu kiriku platsi paluda põhja poolt raudteed, endise Walgma mõisa maast. Mõningatel formaalsetel puudustel tühistati tähendatud otsus, kuid hiljem wõttis koguduse erakordne täiskogu koosolekul sama otsuse uuesti wastu. Missugune otsus ka jõusse astus. Sellega oleks pidanud maa-ala küsimus lahendatud olema, aga nüüd wahest tüli hakkas. Osa nõukogu liikmeid tahaksid kirikut teiselpool raudteed näha. Seni ajani ei ole selles asjas üksmeelsele seisukohale jõutud. Waieldakse ja waieldakse. Minnakse wastamisi isegi terawusteni. Kirikuehitamise küsimus kannatab selle all.


Postimees, 12. september 1925
Tapal rööwis tuli kaks elumaja.
Kaksteistkümmend perekonda peawarjuta.
Ööl wastu 11. sept. elas Tapa üle suure tuleõnnetuse, mis kogu alewi ärewile ajas ja mille tagajärjeks oli, et kaks suuremat alewi maja aherwarteks muutusid. Kell polnud weel üks löönud, kui tulekahju pasunad inimesi äratasid. Selgus kohe, et tuli oli Pikal tänawal Noormetsa majas lahti pääsenud. Ning enne weel, kui tuletõrjujad kohale jõudsid, seisis maja üleni leekides. Peagi ulatawad tulekeeled ka kõrwalseiswa Iwanowi maja külge ja süütawad ka selle põlema. Hooned on wanemad ehitused ega pole üksteisest tulemüüriga eraldatud. Wahe oli waewalt süld lai. Mõlemad majad põlewad maani maha. Teisel pool Noormetsa majast asub Hintermanni maja, mis samuti tulehädaohus seisis. Aga et maja teistest tulemüüriga eraldatud, jõutakse see tulest päästa.
Wahepeal on appi kutsutud Ambla ja Rakwere tuletõrjujad ning soomusrongi meeskond ja kaitseliitlased, sest hädaoht oli tõsine. Ühisel jõul ja wagusa ilma tõttu pandi tule edasiminekule piir.
Kuid 12 perekonda on peavarjuta jäänud, wiie kaupluse kraam sisse põlenud, majade omanikkude kahju suur. Noormetsa kahju ulatab 2 ja poole miljoni marga peale, kuna maja hoopis kinnitamata oli, ei saa omanik kahju osaltki tasutud. Iwanowi kahju on umbes 1 ja pool miljonit marka, kuid tema maja oli siiski 600.000 marga eest kinnitatud. Elanikud on oma majakraami suuremalt osalt päästa suutnud, kuid mitmelgi on see tervenisti sisse jäänud. Kui kõrgele kahju üldsumma tõuseb, on esialgu raske öelda. Inimestega õnnetust ei juhtunud, kuigi neid akende kaudu päästa tuli. Majaomanik Noormets laskus teiselt korralt weetoru mööda alla. On täiesti mõistetaw ka see meeleheitlik seisukord, millesse sattus majaomanik, nähes oma warandust tules häwinewat. Tule tekkimise põhjustest ei ole esialgu küll midagi täpsemat teada, kuid arwatawasti on õnnetus tulnud tulega hooletu ümberkäimise tagajärjel. Nagu selgunud, on tuli alganud Noormetsa maja sahwrist.



Vasakul esimene I. Ivanovi maja, järgmine J. Noormetsa maja umbes 1912. aastal


Postimees, 25. märts 1927
Tapal raadiokuulajaid palju.
Raadio wastuwõtteaparaat, mis Tapa hariduseltsi uues seltsimajas hiljuti üles seati, on kohapeal elawat huwi äratanud ja suure tähelepanu osaliseks saanud. Avalikuks kuulamiseks laiematele hulkadele on määratud teisipäewa, laupäewa ja pühapäewa õhtused raadio ringhäälingu ettekanded kl. 6 - 9. Ka pühapäewase Kaarli kiriku jumalateenistuse kuulamine kl. pool 10 peale on kõigile wõimaldatud. Kuna sissepääs wõrdlemisi odaw, on kuulajaid palju, isegi maalt.


Postimees, 23. märts 1930
Torm Tapal.
Torm möllas siin 21. skp. hirmsa jõuga. Juba hommikul kella 5 ümber paisudes, jõudis ta kella 7—8 ümber kulminatsioonpunkti. Mitmel majal on katused osaliselt lahti ja maharebitud ja metsas puid lademetena maha murdunud, rääkimata raadio antennidest.


Postimees, 9. november 1933
Meeleawaldused kirikuõpetaja wastu Tapal.
Kui Ambla koguduse õpetaja J. Willberg Tapal enne pensionile minekut lahkumisjumalateenistust pidas, kleebiti linna plakatid lööksõnadega: „Maha 1905 a. werepulma tegelase J. Willbergi jutlus! Awaldame protesti kogu Tapa rahwa nimel, et sellasel mehel lubatakse häbistama tulla meie kirikut" jne. Ühes lööksõnadega olid üles kleebitud ka õp. J. W. enese ja tema tegewuse läbi kannatanute pildid. Kuna õp. J. W. Tapa kirikus omakorda nimeliselt üles lugema ja hukka mõistma asunud oma wastaseid, siis on nüüd sellele jutlusele isegi awalik wastus trükkida lastud.



Johannes Theodor Willberg


Postimees, 10. august 1909
Kuulsusele lisa juurde.
Kuulus oli Tapa alewik juba ennegi joomise poolest. Monopolipood, kaks õllepoodi,  klubi ja raudtee puhwet aitasiwad selleks kaasa, et alkohol takistamata rahwa sekka woolaks. Kui weel need salakõrtsid, mida Tapal nii palju kiidetakse olema, siia juurde arwame, siis peame otsusele tulema, et Tapa alewik alkoholi tarwitamise poolest mitte teistest kodumaa kohtadest taha ei jää, waid ennem ette kipub minema. Kuid seda kõike oli Tapa kohta weel wähe: 1. augustil s. a, muutis meie tuntud „Kondi" kõrts ka sõjaplaane ja hakkas pääle õlle ka weel wiina müüma ja muudeti trahteriks ümber. Kohe on aga näha: joobnud inimesi on rohkem kui enne ümber hulkumas ja iga ööse magawad politsei juures olewates kinnipidamise - ruumides mitmed nokastanud isikud ennast „wälja". Kuulda on ka weel, et peenewiina kauplus lähemal ajal Tapale asutatakse. Minewal kewadel tahtsiwad mõned karskuse-sõbrad Tapale Ambla karskuseseltsi osakonda asutada, kuid ilus mõte jäi teoks tegemata. Mispärast - ei ole mul kindlasti teada, kuid niipalju kui kuulnud olen, pole karskuseseltsi poolehoidjaid liikmeid leidnud. Tapal on umbes 3000 elanikku, kas tõesti nende sealt ei leiduks mehi, kes walmis oleksiwad karskusseltsi liikmeteks astuma?


Postimees, 18. juuli 1924
Tapal ei tohi koeri tänawale lasta.
Laup., 12. juulil, hammustas üks wõõras koer Tapal kahte isikut. Koer on ära jooksnud ja on tänaseni kätte saamata ja kindlaks tegemata, kas ta hull oli wõi mitte, kuid igatahes wäga kahtlane. Selle tõttu on politsei poolt ära keelatud, et ükski koer tänalvatel olla ei tohi. Koer, kes tänawale pääseb, lastakse politsei poolt maha. 16. skp. umbes kella 11 ajal kõlas tänawal pauk. Tänawale tulnud inimesed nägid, kuidas üks koer põgenes ja rajooniülem, rewolwer käes, tänawal seisis. Pauk oli käinud ja elanikud olid sellest küllalt erutatud. Seni ei ole koertejahil inimestega küll õnnetust juhtunud, kuid siiski wõiks selles suhtes politsei ettewaatlikum olla.
Pealtnägija.


Postimees, 23. detsember 1897
Kuidas Tapa võõrastemaja ära põles. (See oli 1877. aastal Andreas Treubergi poolt ehitatud kõige esimene võõrastemaja Tapal.)
Tapal oli 18. skp. suur tulekahju. Tuli hakkas kell 12 lõunal kogemata juhtumisel Tiimanni kaupluse kuurist, kus ka petroleumiga täidetud waadid sees seisnud. Ilm oli wäga tuuline, tuli wõttis täie hooga wõimust, nii et terwe maja silmapilk üleni lausa leekides seisis, ja lagunes tuule kiirusega laiali. Abiks tuliwad Tapa, Lehtse ja Aegwiidu pritsimehed ja Rakwere ja Ambla tuletõrjujad. Aga enne kui need pärale jõudsid, seisiwad 5 maja leekides, nõnda et mehed neid enam kustutada ei suutnud, oma wapruse läbi keelasiwad nad aga tuld weel enam laiale lagunemast. Enamasti kõik hooned oliwad alla tuule ja poleks tulekahjumehed nii pea ilmunud, siis oleks õnnetus weel palju suuremaks wõinud minna. Ka kiskus tuul pööningu luukide ja maja-uste wahelt palju sädemeid sisse, mis aga jälle südikad naesed ja lapsed lume ja wee abil ära kustutasiwad. Õnneks oli samal hommikul enne seda wihma sadanud ja majad alles märjad, nõnda et nad tuld ka nõnda hõlpsasti oma külge ei wõtnud. Ära põles 5 maja, nende hulgas ka suur kahekordne „Tartu wõõrastemaja." Majad olnud kõik kinnitatud, aga kraami läbi, mis sisse jäi ja wälja kandmisel palju ära rikuti, sai mõnigi palju kahju.


Postimees, 28. september 1898.
Tapalt. 21. skp. oli siin jälle tulekahju. Tuli hakkas seekord worstiwabriku omaniku Busse kuuridest ja wõttis suure hooga wõimust, nii et enne kui raudtee walitsuse poolt wälja saadetud pritsid ja töömehed abiks jõudsiwad, hooned juba täitsa põlesiwad. Telegrahwi teel anti silmapilk Ambla tuletõrjujatele teadust, aga enne kui need kohale jõudsiwad, oli juba tulest suure waewaga wõimust saadud, nii et tee elumajadele ja wabrikule weel suuremat wiga ei saanud teha. Aga üks härg ja üks siga jäänud tulesse. Tapal on 70 elumaja, ilma raudtee majadeta, ligi 1000 elanikuga, aga siin ei ole weel tuletõrjujate seltsi ega pritsisid. Soowida oleks wäga, et majaomanikud neid muretseksiwad, aga muidu wõiks juhtuda sest siin on kõik puumajad, mis wäga ligistikku ehitatud et tuli nad ühe ööga maa tasa teeb.


Postimees, 8. september 1897
Ambla kihelkonnast.
Tapa suureneb aasta aastalt, küll elanikkude, küll hoonete poolest. Siin asub tohter, welsker, mitmesugused ametmehed ja käsitöölised; siin on apteek, raamatukauplus, kuus poodi, kaks worstide walmistajat, majaehituse materjali kauplus, siia ehitatakse ka wäiklane malmiwalamise wabrik. Iseäranis tähelepanemise wäärt on aga herra Josef  Glaudani tänawu suwel siia asutatud paberossi-kestade wabrik, mis firma all Kurbergi majas awarates puhtates ruumides asuneb. Selles wabrikus walmistatakse masinate abil hääst materjalist paberossi-kestasid, kui ka kärpisid, milledes kestasid müügile saadetakse. Päris töökojas töötawad 12 inimest ja teeniwad töö osawuse järele 4-25 rubla kuus. Wäljas pool töökoda teeniwad raudtee teenijate naesed ja lapsed kui ka muud elanikud selle läbi hääd raha, et kestadele pitsisid wõi mundstükkisid sisse panewad. Raamatukaupluse on hr Masing Tapal awanud. Sellega on suur puudus kaotatud, nimelt kooliraamatute ostmine.


Postimees, 26. juuli 1932
Tapal ja kogu ümbruskonnas oli kõige wanemaks meheks seni Tapal elaw Jaan Liblik, kes aga hiljuti 92 aasta wanaduses ära surnud. Möödunud aastal oli Tapa surnute hulgas kõige kõrgemaks vanaduseks ainult 84 ja pool aastat.


Postimees, 28. november 1939
Tapal ei pääse surnutega kalmistule.
Tapal on lausa häda surnute wedamisega kohalikkudele kalmistutele, mis linnast ligi paar kilomeetrit eemal asuwad. Sügiseti ja kewadeti osutub kalmistutele wiiw tee põhjatult poriseks ja rooplikuks, nii et sõidukid rummudeni porisse wajuwad. Paremini ei toimu surnute toimetamine kalmistutele ka nüüd külmunud maapinnaga, mil külmunud sügawad roopad surnuid enne oma wiimsele puhkepaigale pääsemist tublisti wintsutawad. See tee asub raudtee maa-alal, kuid raudteewalitsasel pole mingit wajadust ega erilist huwi tee korraldamiseks. Tapa luteri usu ja medotisti kogudused pole aga wõõral maa-alal asuwat teed söandanud korraldada. Teed kahelt poolt piirawad sügawad kraawid, mis tapalaste prügi ja wanade esemete wäljaweokohaks on kujunenud. Nii tuleb matuserongidel liikuda alatiselt rämpsust ja wanast kolist moodustatud ”kaitsevallide" vahel.



Surnuvanker teel kalmistule


Virumaa Teataja, 14. mai 1931
Tapale asutati loomakaitse selts. Neil päewil tuli kohtu- ja siseministeeriumist kinnitatult tagasi Tapa loomakaitse seltsi põhikiri. Seltsi asutajateks olid kohalikud elanikud hrad Elisson, Arakas ja Lepp. Põhikirja kättesaamise järele pidas selts ka kohe oma esimese peakoosoleku tuletõrje ühingu saalis. Seltsil on juba umbes 30 liiget. Liikmemaksuks määrati üks kroon. Juhatusse waliti: esimeheks hra Arakas, kirjatoimetajaks linna-arst dr. Ustaw, laekuriks pr. Abram, abiesimeheks hra Elisson, abikirjatoimetajaks pr. Reitkam. Seltsi direktoriks waliti hra Arakas, jaoskondade ülemateks Lepp ja Leesmann.