Valikuliselt väljavõtteid vanadest ajalehtedest.


Postimees, 28. veebruar 1938.
Tapa linnas süttis ööl vastu pühapäeva kell pool 4 Pikal tänaval asuva Otto Baumani hoone hoovipoolne eeskoda. Eeskoda põles täiesti ära ning kogu maja süttimisest päästsid kiviseinad, mis ei võimaldanud tulel kiiresti levida. Alarmeeritud tuletõrje pani tulele piiri. Eeskotta põles sisse sinna ööseks jäetud koer ja toidunõusid . Omaniku kahju on 600-700 krooni.


Päevaleht, 29. jaanuar 1937.
Tuleõnnetus Tapa kinos.
Kaks meest kaid filmilindi põlemisel tulehaavu. Tapal Pikk tän. nr. 22 asetsewa kino Kalewi aparaadiruumis süttis filmi demonstreerimise ajal tuli, mis aga peagi likvideeriti. Põlema süttis nimelt filmilint, mida põles aparaadi tulekindlas kastis 250 meetri ulatuses. Mehaaniku seletuse kohaselt olewat süttimine tingitud filmilindi katkemisest. Filmilindi põlemisest tekkinud gaasid kutsusid ruumis ette ka plahwatuse, mille läbi aparaadi juures wiibinud mehaanik Johannes Murakas ja tema abi August Kiik said kätele ja näkku tulehaavu. Kino omanikuks on Valgas elutsew Johannes Rosent.


Virumaa Teataja, 10. august 1929.
Poolesaja aasta eest Tapat weel ei olnudki. Oli ainult üks suur mets ja selle metsa sees mõni majakene. Aga kui 1872. aastal tsaariwalitsus Tapa raudteejaama ehitas, hakkas maju juurde siginema ning praegu on Tapal ligi pooltuhat maja ja rahwast „kui murdu". Wene ajal oli Tapa üks kuulus koht. See oli siis, kui elas weel õnnis toimetaja Klemmer. Tema „aastakiri" - „Tõesti tõsine nalja kalender Worstilinna Kannel" - oli loetaw üle maa, ja et see „Worstilinn" just Tapa oli, siis pidigi ka Tapa ise kuulus olema. Kuid ega selle „Kandle" pärast üksi - Tapa oli kuulus ka selletõttu, et ta oli tõesti üks tõsine Worstilinn. Enne ilmasõda warustas Tapa kogu Wene riiki worstidega. Need worstid olid nii head, et rahwa jutu järele tarwitanud isegi Tema Kõrgus Keiser Ise sõpradega topkat tehes sakusmendiks ainult Tapa „siisikaid". Nüüd on selleaegsed suured worstiwabrikud kinni, pole ka seda worstikuulsust, mis siis. Ainult mõned pealinna ärid püüawad seda weel säilitada, reklameerides endi Tallinnas walmistatud „ehtsaid, äsja kohale jõudnud wärskeid Tapa worste". Ei ilmu enam ka „Worstilinna Kannel". Ilmasõda on süüdi, et Klemmer oma toimetuse sulges ja kaherattalise pudukaupluse asemel korwis kantawa saiakaupluse awas. Sõdade möödudes elati Tapal tasapisi, parandati sõjas saadud haawu ning katsuti wana kuulsust tagasi wõita. Hakati wäiksel wiisil worsti tegema ja Klemmer pani oma kandlegi uuesti käima. Kuid üks ettewõtja jäi pankrotti teise järele ja Klemmerile tõi toimetus ainsa aastaga majanduslise kokkuwarisemise. Kurwastusest suri mees läinud aastal ära! Tapalase iseloomustawamaks jooneks on uhkustamine ja kuulsushimu. Kuulsuse heaks ollakse walmis ohwerdama kõike. Unustatakse tihti igasugune eluline otstarbekohasus, kui see tarwilik kuulsuse ja wälise hiilguse saawutamiseks. Terawmeelsust awaldatakse ainult hooplemisel, kuid ükspuha milliste eluliste asjade otsustamisel waieldakse ilmaaegu kuni lapsikusteni ja tihti minnakse päris rappa. Kui Tapa iseseiswuse tulekul muudeti alewiks, siis leiti korraga, et tarwis oleks alew otsekohe linnaks nimetada. Nuriseti kõige üle, mis seotud kuidagi alewiga wõi Järwa maawalitsusega. Rahwa tahtmisel ja Jumala juhtimisel saigi alewist linn. „Oh seda lõbu ja lusti, oh seda Pidu ja põlwe", mis siis Tapal oli. Unustati see, et linn kodanikkudele uued kohustused tõi, hõisati ainult „linn" ja „linn"! Kui külamees enne Tapale tulles „mats" oli, siis oli ta nüüd kaks korda „mats", koguni nii „mats", et isegi poisijõmpsikad uulitsal leidsid wajaliku olewat igat pealtnäha külameest selle meelitusnimega rõõmustada. Niipalju tagasi üldiselt. Waatleme nüüd pisut ka tänapäewa Tapat. Linna tsentrumiks on jaam prowintsi suurema raudteesõlmega (küll see tapab rahwast, minewal sügisel wõttis ainsa nädalaga wiie inimese hinged). Mis Tallinnas Wiru tänaw, seda Tapal raudteejaam. Nagu traditsiooniks on saanud kõigile tapalastele rongide ajal jaamas olemine. Siin jalutades arutatakse kõiki päewaküsimusi, siin käiakse uusi moode waatamas ja näitamas, ning siia määrab noorpõlw oma kohtamised. Õiged on selle ema sõnad, kes peale oma kurest külastatud tütre igakülgset usutlemist imestades ja kibedusega tähendas, et see jaam kõige muu hulgas aitab ka tõsta rahwaarwu. Ühel pool raudteed asub „tööstuslinn" tapamajaga, malmiwabrikuga, willawabrikuga, worstiwabrikuga, limonaadiwabrikuga, kompwekiwabrikuga ja kõiksugu teiste „wabrikutega", teisel pool „ärilinn". „Wiienda awenüü" moodustawad Pikk ja Jaama tänaw, kus asuwad linna suurem wõõrastemaja „Tapa", kino „Mars", Tuletõrje restoraan, mida rahwas millegi pärast kutsub „wiie wile kõrtsiks", selle wastas mugaw „Hotell de Pakrohw", kohtupalee, suuremad ärid, Pari „pilwelõhkuja", Tuuliswormi „klaasmaja" ning muu linna au ja ilu. Siin asus ka linnawalitsus seni, kui walmis sai „raekoda" haridusseltsi maja pööningukorral. „Wiies awenüü" erineb teistest linnaosadest weel sellepoolest, et seal wõib ka wihma ajal kõnniteel käia, sest majad on warustatud wihmaweetorudega ja kõnniteed on tsemendist ehk kiwist. Mujal kõnniteesid ei ole ja wihmaweetoruga on ainult mõne hälbi tõusiku maja ilustatud. Esplanaadi moodustab ühelt poolt sügaw kraaw, kus seni mõnigi rattasõitja oma jalgratta wastupidawuses pettunud, teiselt poolt plankaed ja keskelt kuiwa ilmaga hingematwalt tolmaw liiwane maantee.


Virumaa Teataja, 2. oktoober 1940.
Tapal maeti Punasele platsile 1924. a. terrori ohwrid. Puhkepäewal toimus suuremate austusawaldustega 1924. a. kodanlise terrori ohwriks langenud tööliswõitlejate Lillakase ja Käärdi maiste jäänuste ümbermatmine hukkamiskohalt Punasele wäljakule. Haudade korraldamise ja ümbermatmise wõttis oma hooleks Tapa Sõdurite Komitee koos Tapa Töölisühinguga. Wiimase austuse awaldamiseks kogunesidki Tapa Töölisühingu liikmed eesotsas orkestriga linna Wanaturu platsile, kust liiguti rongkäigus punaste lippude ja loosungitega läbi linna. Terrori ohwrite maised jäänused olid paigutatud punasesse kirstu, mis kanti rohke rahwa osawõtul Punasele wäljakule ühishauda. Hauale paigutati Kompartei, Tapa töölisühingu, keskkooli ja teiste asutuste ning organisatsioonide poolt pärgi. Austawast ümbermatmisest wõttis osa ka Tapa lähema ning kaugema ümbruskonna töötawa rahwa organisatsioonide esindajaid.


Virumaa Teataja, 14. juuni 1930.
Tapa pole enam see Tapa, mis oli läinud aastal wõi weel waremini. Ajad muutuwad ja asjad muutuvad ka. Mis möödunud aastail oli nii, on tänawu naa. Munaotsijast on saanud linnawalitsuse liige, linnapeast sunnitööline. Kõik on otsekui pea peale pöördud. Alles hiljuti tapalane hädawaewalt oskas oma nime kirjutada ja kalendrist kuupäewa üles otsida. Aga nüüd on nii suureliseks läinud, et loeb igal nädalal oma kaks ilmatu suurt kohalikku ajalehte, rääkimata pealinna omadest. Praegu on päewa korral keskkooli sulgemine. Kuna aga mingi sugune kõrgem õppeasutus wähemalt moe pärastki ikka olema peab, siis tahetakse Esplanaade heinamaale ülikoolihoone ehitada ja Tartu Alma Mater Tapale tuua. Wajaliku kapitali hankimiseks pannakse maksu alla kõik, mida kuidagi wõimalik arvestada. Esimeses järjekorras mõõtis üks ametimees millimeetrilise täpsusega üle kõik ametasutuste sildid, mis seni weel maksustamata olid. Edasi tuleb järg portfellilukkude, kummikontsade, walehammaste, püksitrakside, kuldnokapuuride ja õhuakende kätte. See uus ametimees muuseas on ise ka üks tähtsaimaid uue aasta saawutusi. Omades imestamiswäärse energia ja ennastsalgawa töötahte, see mees topib enese igale poole. Lahkelt jagab ta tarka nõu siin ja seal, kaitseb koeri ning teisi suuri ja wäikseid lojuseid, lewitab „Rahva Sõna" ja wäsimatult kohaldab igasuguseid kontrollkäike. Kui mõnes kohas ühest uksest wälja wisatakse, siis julgelt tormab ta teisest uksest sisse, kartmata tooreid ähwardusi kotti ajamisega.
„Waesed ajad, waesed ajad!" Niisugust kurtmist kuuldub igalt poolt. See lause on ikka Tapal nagu mingiks lööksõnaks saanud, mida tarwitatakse igal wõimalikul juhul. Isegi kas wõi nähes aapteekrit autojuhtimist õppimas, õhatakse naiiwilt: „Ajad on waesed! Näe, sohwriks õpib!" See „waene aeg" näib mõjutawat ka ajakirjandust. Wast alles räägiti „Postimehe" majandusistest raskustest, hiljuti wõttis ka ,,Rahwa Sõna" mõõtu maha ja nüüd kipub isegi „Tapa Sõnumete" wäljaandmine ebaõnnestuma, kuigi lehte omal ajal loeti rohkem kui mõnda päewalehte, nagu wäljaandja usalduswäärsete andmete põhjal teadis kirjutada.  Wiimaseid „Tapa Sõnumete" numbreid tõi aga järgnewa kurwa teate: „Ühe ajalehe wäljaandmine Tapal ei näi õnnestuma sel lihtsal põhjusel, et puudub raha trükkimiseks, mida asjaosaline on nuianud juba mitmelt ja kuulutusi ei saa sellepärast, et kaupmeeskond wähe arvestab kuulutamise juures linna rahwaga.” Nagu sellest järgneb, ei taha ükski trükikoda enam “Tapa Sõnumeid” wõlgu trükkida ja wäljaandja peab ennast waewama trükiraha tagajärjeta nuiamisega.


Virumaa Teataja, 11. august 1942.
Tapa vabanemine kahurimürinas. Hävituspataljon tahtis taganemisel põletada kogu linna.
Vabadus lunastati 14 ohvriga.
Juuli lõpp. Päevad täis põuaudu ja suitsu. Rinne kõmiseb kusagil Nõmküla ja Paide pool. Keegi ei tea kindlalt kui kaugel, kuid punategelaste närveldav olek ja teistest kohtadest kokkutulevad kommunistide perekonnad lasevad oletada peatse otsustava pöörde saabumist. Võetakse inimestelt jalgrattaid. Otsitakse punaste haiglale karke (5000 tk.). Mobiliseeritavad lähevad Tapa mõisa kokku. Osa neist saab vabaks, teised viiakse öösel rongile. Linnas liiguvad tihedad punaväe patrullid, kõik väljaviivad teed on tugeva valve all. Punateglased Valts ja juut Kaljas räägivad rinde tagasi löömisest. Kleebitakse arvutul hulgal saksavastaseid plakateid. Üks plakat, mis kõlab: „Tapa madu !" teeb inimestele nalja, sest küsitakse üksteiselt, kes on Tapa madu. Varem linnasolnud sajad miilitsad on kusagile lahkunud Linna külastab saksa lennuk, visates pomme osa linna, teise osa Männikumäele otse lõunat pidavate punaste keskele. Need pagevad sealt metsa. Nii saabuvad augusti esimesed päevad. Räägitakse jaama ja sildade mineerimisest. Teatakse, et palju metsavendi on siirdunud Ohepalu ja Koigi metsadesse. Täitevkomitee ehitab ja laseb linna kaeva- ta varjendeid. Tuleb käsk naistele, kes kodus viibivad ja asutuste teenistujaile minna kaevikuid kaevama Nõmmküla kanti. Saksa kahur ajab punaarmeele hirmu nahka. Siis korraga ühel päeval raksatavad linnas kahurimürsud. See on kõigile nii ootamatu, kuna rinne pinanuks olema hoopis kaugemal. Saksa kahur kärgib aga nüüd ähvardavalt otse linna külje all. Osa mürske lõhkeb südalinnas Pikal tänaval. See ootamatus lööb “võitmatule armeele" linnas ja linna ümbruses Tapa mõisa pool asuvatele osadele sarnase kiiruse sisse kui suudavad võtta masinad ja hobused. Nii voorib igasugust sõjakolu tundide viisi Rakvere poole. Puna tegelased räägivad peale keldritest väljumist, et saksa rasketank sõitnud läbi rinde ja see tehtud punaväe poolt kahjutuks! Leidub vähe sarnase jutu uskujaid, kuna järgmisel päeval hakkavad mitmed kahurid rääkima teist “sõjajuttu". Venelastel linnas kahureid ei ole, need on üles pandud Ohepalu mägedele ja Imastu mõisast merepoole viiva tee äärde. Saksa kahuritule all saadab täitevkomitee esimees Valts oma omaksed ja viimased väljasttulnud kommunistide perekonnad Tallinna poole teele. Kogu aeg kestev saksa tuli püsib tunde linnal, suuremat kahju tegemata. Havituspataljon süütab linna. Siis saabub aga saatuslik öö, mil kohalik hävituspasaljon linna süütab mitmest kohast. Seda tehakse kahuritule ajal, et jätta muljet, nagu süttiks linn kahurimürskudest. Linna süütamine leiab aset kella 11 ja 12 vahel öösel. Vahepeal tuli vaibub, kuid süüdatakse uuesti Apteegi ja Rohelise tänava kandist. Inimesed põgenevad põlevast linnast kogu öö ja järgmisel päeval ümbruskonna metsadesse. Metsades astutakse kontakti metsavendadega ja viiakse neile teateid linnas asetleidvatest sündmustest. Sel päeval püsib kahe leeri suurtüki tule duell. On palav suvipäev. Tapa mattub ikka tihedasse suitsuipilve. Tapalt Saare metsa kaudu põgenevad üksikud venelaste grupid ja mõned kohalikud punategelased võetakse metsavendade poolt kinni ja hävitatakse. Saksa tugev rünnakhoog paiskab rinde kaheks osaks, üks osa rinnet surutakse Aegviidu ja Tallinna poole, teine Rakvere ja Narva poole. Ägedad lahingud käivad Tapa pärast Saksi-Aruküla joonel, millisest suunast võidukad Saksa väed aimavad löögi Kadrina peale. 3. augustil on Tapa suurematest vene üksustest puhas, miilitsad on eelmisel ööl pagenud Tallinna ja Rakvere poole. Täitevkomitee esimehe abi Kalk on öösi teinud komitee majas paberite kokkukraapimist ja need hobusel ära viinud Tallinna suunas. Sama päeva õhtul käivad mõned Saksa mootorratturid linnas, sellest laguneb teade kaevikust kaevikusse, kus inimesed on kokkusurutud olnud mitu päeva. Kõiki täidab vabanemise tunne, olgugi, et ümber linna käib võitlustegevus. Nüüd pommitab linna vene kahurvägi, mis on asunud Ohepalu, Vohnja ja Kolu mägedele. Õhtul saadetakse metsavendadele sõna, et sakslased on juba linnas, kuid sõna viija ei saa kokku metsavendadega. Ööl vastu 4. augusti kella 4 paiku hommikul saabuvad esimesed Saksa üksused linna ja kammivad selle kommunistide jäänustest puhtaks. 4. augustiga algas linnas nagu uus aasta  -  sooviti üksteisele õnne pääsemise puhul. Linn võttis ka inimeste riietuselt pühapäevase ilme. Metsavennad liikusid suurtes habemetes juba omakaitse meestena. Inimesed olid elavas keskustelus linna päästnud saksa sõjaväelastega; vaadati nende võitlusmasinaid ja relvi. Nagu omad vennad ja pojad olid need vabastajad, võrreldes süngete asiaatidega, kes seni olid linnas võimutsenud. Nii saabus Tapale kauaoodatud vabadus.


Virumaa Teataja, 19. detsember 1929.
„Tapa Uudised" läks hingusele. Paar kuud tagasi hakkas Tapal ilmuma üks kord nädalas ajaleht „Tapa Uudised". Kuigi sellele „ajalehele" juba alguses surma ennustati, suutis ta siiski senini edasi kiratseda. Nüüd on „Tapa Uudised"' hingusele läinud. Nagu kuulda, on selle põhjuseks olnud majanduslised raskused ning lahkhelid toimetaja ja wäljaandja wahel.


Sakala, 21. aprill 1934.
Hirmus tuleõnnetus Tapal.
Raudteejaama ja Valgejõe vahel asuv linnaosa hävines pea täielikult. Tulemöll kuritahtliku süütamise tagajärjel.
Ööl wastu reedet kell weerand 12 puhkes Tapa linnas tulekahi, millist sääl warem pole nähtud. Tuli häwitas peaaegu täielikult wana linnaosa,  mis asub raudteejaama ja Walgejõe wahel. Tules  häwines 12 elumaja ühes mitmesuguste kõrwalhoonetega. Pääwarjuta jäi 36 perekonda wõi 129  inimest. Tule läbi tekitatud kahju hinnatakse 49.000 kroonile. Tuli algas Pärna tänawal Gustaw Nimrichi  kuurist. Esimesena märkasid seda hilised jalutajad, kes teatasid loost tuletõrjele. Häiriti kogu Tapa linna tuletõrje, kuid ränga tuule tõttu oli igasugune kustutustöö wõimatu. Põlema süttinud kuurilt kandus tuli üle wanadele purukuiwadelc majadele ja warsti muutus terwe linnaosa leegitsewaks tulemereks. Kustutustööd ei annud tagajärgi ka selle tõttu, et wett oli wähe, kuigi raudteejaamast 15 wedurit rakendati wett wedama.
Kohutawale tulemöllule suudeti piir panna alles reede hommikul. Tuli häwitas majaomanik Teedel 1 maja, Aleks. Paulmanil samuti 1 maja, Nimrichil 2, Aleks. Tambikul 4, A. Tammel 3 ja Karl Kakitil 2 maja. Tule wastu oli kindlustatud ainult kolm maja, kuna teised olid kindlustamata. Ära põlesid ka kõik kõrwalhooned, samuti ka elanikkude wallaswara. Tuleõnnetuse juures said wigastada hulk inimesi, kellele esimest abi andis Tapa Punase Risti walwesalk. Kuna Tapal on praegu palju wabu kortereid, siis elanikkudel ei tekita raskust pääwarju leidmine. Ametiwõimude poolt wõeti wahi alla majaomanik saapakaupmees Paulman ja tema tööline Wiikman. Ei ole kahtlust selles, et hirmus tulemöll tekkis kuritahtliku süütamise tagajärjel, sest Paulmani maja oli tahtnud juba waremini paaril korral põlema süttida.


Waba Maa, 5. juuli 1933.
Tapa wana jaamaülem läks pensionile. Pärast 42-aastast teenistuses olekut raudteel läks pensionile kauaaegne Tapa raudteejaama ülem Karl Glaudan, 66 a. wana, arwates 1. juulist s. a. Raudteeteenistust algas K. Glaudan 1883. a. Jamburgi jaamaülema abina 1911. a. peale on ta teenistuses Tapa, Tartu, Jõhwi, Nõmme j. t. kodumaa raudteejaamades. Tapa jaamaülema kohale asus 1918. a. Seltskonna ja kaasteenijate poolt hinnati K. Glaudani tubli töömehena. Uueks Tapa jaamaülemaks määrati Rudolf Blauhut, senine Tallinna jaamaülema abi. Wiimane on raudtee teenistuses 1915. a. alates, teenides Tapal, Warssawis, Walgas ja 1918. a. Permis, 1919. a. Schuukovos Wenemaal. Pärast seda seisis nõukogude wene teedeministeeriumi teenistuses, 1920. a. ringkonna warustusosakonna asjaajajana ning Siberi teede ringkonna liiklemiskorraldajana. 1921. a. juunist asus ta eesti rudteede teenistusse 3. järgu kantselei ametnikuna, 1922. a. oli ta Nõmme jaamaülema abiks ning 1923. a. saadik Tallinna jaama teenistuses. Tapa jaamaülema kohale peeti kõige kohasemaks kandidaadiks senist jaamaülema abi Ropliku, kellel suured teened wabadussõja ajast. Nüüd sai aga koha optant, kes Eestisse siirdus alles 1921. a. Raudteewalitsuse ülem ins. Raudsepp tuli Wenemaalt Eestisse alles 1924. aastal.


Virumaa Teataja, 23. aprill 1942.
Kaotatakse sõjajälgi.
Neil päevil algasid Tapal linnavalitsuse korraldusel sõjapäevil tule läbi hävinud hoonete rusude koristamine ja püstijäänud müüride lammutamine. Seni seisid peagu kõik majade rusud nagu need jäid möödunud suvel sõjast. Korraldustööd kestavad pikemat aega, kuna Tapal hävis üle 65 elumaja ühes kõrvalhoonetega. Tapal avab endine ärimees Eduard Seidelberg jälle kaupluse. Kommunistide ajal oli tema hulgi- ja jaemüügi äri üks esimesi, mida natsionaliseeriti. Nii hakkab linnas jälle eraäride võrk kasvama, mille järgi on suurt vajadust tuntud tarbijate poolt. Tule läbi hävis Tapal sõjapäevil üldse 13 mitmesugust kauplust. Algas söögikartulite vastu võtmine. Tapal on alanud söögikartulite vastuvõtmine neilt ümbruskonna põllupidajailt, kes möödunud sügisel ei jõudnud oma normikartuleid ära anda varase talve tuleku tõttu või mõnel muul põhjusel. Vastuvõtt, mida toimetab firma Rumberg, Tuuberg'i kohalik esitaja Tapa ühiskaupluse juures. Kokkutoodavad kartulid lähevad esmajoones linnaelanike ja sööklate varustamiseks.


Virumaa Teataja, 30. aprill 1942.
Tapal silutakse sõjajälgi.
Juhuslikule sissesõitjale paistab, et Tapal on elu nagu tardunud mingisse liikumatusse vormi. See on vaid väliselt nii, sest praegu pole ehitustöid alatud mis silma paistaksid. Seda hoogsamalt kohendavad tapalased endid niiöelda sisemiselt — tehakse kertereis remonte, uuendatakse ja tellitakse uusi mööbleid. Tislerid kohapeal ei jõua kõiki tellimisi täita, niivõrd rohkesti on uue mööbli soetajaid. Samuti on rohkesti tööd ka maalreil - kuna korterite remonte tehakse elavalt. Siin annab end tunda vastavate materjalide puudus. Tapeete on siiani linnale määratud kontingendist jätkunud vähesel määral, kuid teised maalreile vajalikud materjalid puuduvad pea täiesti, eriti värnits. Algav kevad toob endaga kaasa ka Tapa välise kohendamise, kuna eeldusi ja tahet selleks on. Nii alatakse ilmade soojemaks muutudes linna iluplatsidel ja haljasaladel korraldus- ja istutamistöödega. Ka põlenud linnaosa krundiomanikud tahavad kõik olemasolevad peenramaad korrastada ja juurvilja ja lilli täis külida, et vähegi pehmendada masendavat vaadet, mida praegu silmale pakuvad põlenud ahervared.


Järva Teataja, 20. jaanuar 1937.
Johannes Ruuse 45-aastane.
Täna pühitseb oma 45. sünnipäewa Tapa tüsedamaid ja teeneterikkamaid seltskonnategelasi Johannes Ruuse. Sündinud 20. jaan. 1892. a. Albu wallas, Järwa-Madise taluperemehe 11-da lapsena, õppis J. Ruuse algul kohalikus walla- ja järgnewalt Aaspere-Liiguste ministeeriumikoolis. Õpetaja kutse omandas Paides, pedagoogilisil kursusil ning juba 1909. aastal asus 17-da noormehena Huuksi algkooli õpetajaks. 1913—1917. aastani teenis sundaega Wene kroonus, kust wabanedes siirdus Tapale ja asus siin teenistusse 1917. aasta suwel miilitsa kirjatoimetajana. Täitis wahepeal miilitsaülema kohuseid ja peale saksa okupatsiooniwägede lahkumist waliti Tapa alewiwolikogu poolt miilitsaülemaks. Sellelt kohalt läks üle 1919. a. linna algkooli õpetajaks, kust 1926. a. waliti linnapea abiks ja linna-kassahoidjaks. Kurikuulsa linnawalitsuse „panama" järele nimetati 1929. a.  siseministri poolt linnapea kohusetäitjaks, millisel kohal teenis lühemat aega. 1929. a. suwel waliti Tapa ühispanga juhatuse esimeheks, millisel ametkohal on edukalt tegutsenud praeguseni. Tapa linna- ja alewiwolikogudes oli liige 1919- 1936. a., mil lahkudes wolikogu koosseisust linna maksudenõudja kohale asus. J. Ruuse on oma 20-aastase Tapal viibimise kestel olnud agaramaid ja teowõimsamaid seltskonnategelasi, kelle suuremaist teeneist siinkohal märgime linna algkoolimaja ehitamist ja T.E.N.K. seltsimaja uuesti ülesehitamist peale endise mahapõlemist, milliste hoonete püstitamise eest Tapale tuleb peamiselt tänada juubilari energiat ja wisadust. Praegu on J. Ruuse Tapa Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi esimees, Tapa majaomanike seltsi aseesimees ja Tapa-Rakvere ringkonna esindaja majaomanikkude kojas, Tapa näiteringi esimees, Kaitseliidu Tapa malewkonna propaganda pealik, kodutütarde ja noorkotkaste sõprade seltsi juhatuses jne. Kaine mõistuse, tulise innu ja wisa tahtejõuga on tänane juubilar saawutanud märkimiswäärseid tulemusi kõigil oma tegewusaladel, olles “Wargamäelt” pärit vaimuga ka alati wäljas oma tõe ja õiguse eest. Hällipäewa warahommikul äratas juubilari lauluga T. N. K. S. suur segakoor, andes ühtlasi üle kingitusi.
Soowime omalt poolt hällilapsele püsiwat visadust ja edu seltskonna töös.


Järva Teataja, 2. august 1940.
J. Roplik 23 aastat Tapa jaama vanemkorraldajaks.
Jakob Roplik'ul, kes hiljuti nimetati Tapa jaamaülemaks, täitus 31. juulil s. a. 25 aastat töötamist Tapa sõlmjaama vastutus- ja töörohkel vaemkorraldaja ametikohal. J. Roplik sündis 1. märtsil 1883. a. Virumaal Rakvere vallas. Pärast Rakvere linnakooli lõpetamist astus 1901. aastal raudteeteenistusse telegrafisti-õpilasena Kadrina jaamas. Sealt määrati telegrafistiks Jõhvi ja hiljem Kadrinasse. Teeninud vahepeal 4 aastat Vene sõjaväes, siirdus jälle tagasi telegrafisti kohale Kadrinasse. Sealt jätkus teenistus Leningradi all Balti liinil post 4. versta juures, Raasiku jaamas ja jaamaülema abina Lissino jaamas, 1914. a. siirdus tagavaraametnikuks Narva ning sealt 31. juulil 1915. a. jaamaülema asetäitjaks Tapa jaama. Viimasel ametikohal on J. Roplik jaama vanem-korraldajana ja kohati jaamaülemana oma raskeid ja närvepingutavaid teenistusülesandeid täitnud truuduse ja äärmise kohusetundlikkusega. Sealjuures on tal tulnud üle elada ja kannatada mitmesuguseid valitsusi ja korramuutusi, sõdu ja revolutsioone, olles mõnigi kord oma teenistuskohuste täitmisel seatud silm-silma vastu surmaga. Alluvate poolt peetakse J. Roplikust lugu kui väga täpsest ja õiglasest kaasteenijast.



Jakob Roplik.


Järva Teataja, 3. veebruar 1942.
Kilde bolshevismiaegsest Tapast.


MATUSERONG VANA RÄMPSUGA. 1940. a. sügisel hooguläinud „kondimatuste" seeria ei jätnud ka Tapat puutumata. Siinsed kommunistid arvasid, et 1924. a. langenud seltsimehed Käärt ja Lillakas on surnud märtritena ning neile peab tagantjärgi lugupidamist avaldama. Selleks kaevati välja eelpoolmainitute maised jäänused ping valmistati ajakohane punane kirst, mis siis suurte auavaldustega sängitati uuesti Tapa turuplatsile, mis ümbernimetati Punaseks väljakuks. Hiljem aga selgus, et ka Tapal oli asetatud kirstu jäänuste asemel igasugust prahti ja matus toimetati ainult propaganda eesmärgil. Vaatamata sellele, et jällegi sunniviisil oli kokku aetud võrdlemisi suur hulk rahvast, ei jätnud see siiski tolleaegsetele tegelastele soovitud muljet. Nii kirjutab üks parteitegelane instruktsioone Lehtsesse, kus järmisel pühapäeval pidi samasugune üritus aset leidma et kohapealsed juhid valmistaksid rahva ette, et need nii passiivsed ei oleks kui Tapal. Peale selle seisab kirjas: „Koha peal Teie poolt kõne ja krants tarvilikut." Muidugi lootis see partei mees nende kahe viimase sammu abil luua Lehtses temale ettekirjutatud meeleolu rahva seas. Tapal peeti isegi seda punaste kääbast Punasel väljakul nii tähtsaks ja kardeti väljaastumist selle suhtes, et algul seati selle juurde salajane valve. Nii langes valvurite küüsi paar-kolm Tapa gümnaasiumi koolipoissi, kelle saatus on veel praegu teadmata. Nagu mujalgi, arenes ka Tapal bolshevike edaspidine tegevus ühe ja sama noodi järgi: varanduste natsionaliseerimine, meie endiste avalikuelu tegelaste tagakiusamine ja arreteerimine ning rahvale „isa" Stalini õpetuse pähetuupimine.


KÜÜDITAMINE. Eesti rahva kurvema päeva ohvriks 1941.a. juunis langes ka Tapal rida kodanikke, keda see raske saatuselöök tabas nii järsku ja ootamatult nagu mujalgi. Tapalt küüditati ära mitmed vagunitäied perekondi, noori ja vanu, kelle edaspidine saatus seni, nagu mujaltki küüdidatuil, teadmata. Küüditatute hulgas oli Tapa tuletõrje juht ja endine raudtee Veojaoskonna juhataja K. Roode perekonnaga, endine linnavanemaabi Kiisk, Kaitseliidu  juht Reitkam, ärimehed Mihkels, Baumann, Valsiner j. t. Äraküüditamine tuli ootamatult ja kellelgi ei tulnud ette jooksu panna. Alles hilisemad, kes aimasid, et tuleb käsk „kodumaale" minna, hakkasid seda viimast võimalust kasutama ja metsas “Rohelist” pataljoni formeerima. 
Huvitav on märkida, et äraviidud Tapa depooülema abi Roode, kellele allus Tapal depoo vagunitöökoda, sai eelmisel päeval käsu valmistada ja varustada järgmiseks päevaks 60 kaubavagunit trellide ja vastavate torudega. Tööle asudes olnud mitmesuguseid arvamisi nende vagunite kohta, kuid tõtt ei osanud arvata keegi. Nimetatud tähtajaks siiski niipalju vaguneid varustada ei jõutud ja imelikul kombel leppisid käsuandjad sellega, mis valmis oli, ja lasksid töölised koju. Samal ööl umbes kella 4 paiku vuras auto püssimeestega Roode elukorteri ette ning viimasel tuli alistuda asuda peaaegu esimesena eelmisel päeval enese poolt valmistatud „puuri". Mis puutub inimlikkusse küüditamisel, siis seda polnud üldse olemas. Inimesed aeti unepealt üles, ilma et keegi oleks saanud ühes võtta söögiiva või soojemat riietust, tuli olla 10 minuti jooksul autos, millega siis veeti vagunisse. Tapal oli rong selleks asetatud Tapa Soomusrongi haruteele, kuhu aga võõraid ligi ei lastud. Tapalt küüditatud viidi samal päeval Tamsalusse, kus oli kahe-kolme päevane peatus ning siis hakati jaam-jaama viisi pikkamööda Tartu poole edasi liikuma. Tamsalus lahutati ka Tapalt küüditatud perekonnad: mehed naistest, lapsed vanematest, et kõigi edaspidine saatus oleks aga raskem ja piinade ning murederikkam. Kui Tallinna poolt saabuvad küüditatute rongid võeti Tapal kohalike elanike poolt abistavalt vastu, leidsid bolshevikud abinõu, kuidas rahva meeleavaldust ja abistavat kätt kõrvale juhtida. Selleks nimelt lasti Tapalt edaspidi need rongid peatamatult läbi sõita. Ja nii võisid paljudele äraküüditatuile Tapale vastusõitnud omaksed ainult näha trellitatud pikka punast lohet kiirelt jaama läbimas ning vihas ja ahastuses pidid nad tagasi pöörduma oma kodudesse.


Edasi rulluv mälestuslinik toob tapalaste silmi ette ühe suvepäeva 1940. a. Juuli lõpust, kui Tapat läbis rong, millega sõitis Moskvasse Eesti töörahva komisjon meie iseseisvust maha müüma. Selleks puhuks oli jaam dekoreeritud igasuguste loosungite ja “ikoonidega” ja sunniviisil oli jaama kokku aetud võjaväelasi, töölisi, koolilapsi jne., kes siis pidid ettenähtud kava kohaselt juubeldama ja oma vaimustust avaldama. Kuid see üritus jättis üpris nigela mulje, vaatamata sellele, et kohalikud kommunistlikud tuusad püüdsid kõigiti sõidu vajadust selgitada. Nimetatud komisjoniga sõitis kaasa ka pärastine Tapa Täitevkomitee esimees Valts, keda paluti Moskvast tagasi tulles tuua Tapa rahvale kõike seda kõrget ja õilsat, mida tapalased oma elus veel pole näinud...
(Mismoodi seda rongi vastuvõttu kajastas Maa Hääl, saate lugeda järgmisest artiklist)


Maa Hääl, 31. juuli 1940.
Ajalooline sõit läbi Eesti. Delegatsiooni vaimustav vastuvõtt Tapal.
ENSW riigiwolikogu delegatsioon sai esimese waimustatud wastuwõtu suurte töötawa rahwa hulkade poolt erirongi esimesel peatusel Tapal. Tapalaste wastuwõtt kujunes haarawaks ja südamlikuks poolehoiuawalduseks töötawa rahwa juhtidele, kes olid teel oma suure missiooni täitmiseks.
Peale ärasaatmist Tallinnast delegatsiooni erirong läbides täie kiirusega kõik tvahepealsed raudteejaamad, sai rahwahulkade tähelepanu osaliseks ka neis jaamades, kus peatusi ei olnud. Siia kogunes töötawat rahwast tihedates salkades juba warakult, et tulla otse oma igapäevase töö juurest, et oma silmaga näha ja terwitada ajalooliste ülesannetega delegatsiooni läbisõitu. Rongi saabudes raudtee jaamadesse kerkisid kõikjal kogunenud rahwa käed ja lehwitasid rõõmsalt kuni rongi kadumiseni silmapiirilt.
Tapa raudteejaam kandis erilist pidulikku ilmet, olles ehitud punaste lippuderiviga jaamaesisel. Jaamaesisel oli rahwast juba warakult. Siis saabus kohale orkester, kes koosnes raudteelastest ja sõjawäelastest. Warsti riwistus perroonile ka tõsist töötawat rahwast, kes pidulikeks silmapilkudeks olid katkestanud oma töö ja saabunud siia oma lipu all. Need olid tööst karmi ilmega töömehed, kelle silmis läikis aga rõõmutult, sest need olid nende oma saadikud, keda nad olid saabunud terwitama. Edasi riwistusid perroonil oma lippude alla linnateenijate kutseühingu liikmed, raudteelased, Rooba puutöökäitise töölised, sõjawägi ja teised. Mõni minut enne rongi saabumist oli Tapa raudteejaama pikk perroon terwitajaist otse täis kiilutud ja tundus, et ühelgi juuretulijal ei näinud enam ruumi olewat.
„Tuleb", kõlas tervitajate peres hüüd. Ja juba paistiski eemalt lähenew hiigeltvedur oma erakordses pidurüüs punaste kangaste, loosungite ning töörahwa suure juhi J. Stalini pildiga. Rong lähenes kiirelt ning peagi kõlas orkestrilt terwituswiis. Peatunud otse terwitajate rinde ees, oli rongist esimesi wäljaastujaid tapalaste delegaat riigiwolikogus ja seekordse delegatsiooni liige sms. L. Valts. Temale ulatati kimp punaseid nelke. Edasi wäljusid rongist ka teised delegatsiooni liikmed eesotsas peaminister J. Waresega ja seisatusid rongi ees perroonil. Peale esimesi käepigistust ja terwitusi delegatsiooni liikmete ja wastuwötjate vahel pöördus lühikese terwitusega delegatsiooni poole Kommunistliku Partei esindaja J. Allandi, hüüdes elagu töörawa rühma juhtidele. Terwitusele wastas delegatsiooni liige L. Walts, kinnitades headmeelt kuulda nii sooje terwitusi. Ta hüüab waimustatult: «Elagu töötawa rahwa pioneerid, elagu Kommunistlik Partei", ning ta kõnet katkestab hoogne Internatsionaal ühendatud orkestrilt. Selle lõppedes saab L. Walts edasi kõnelda. Ta kinnitab, et Eesti töörawa rahwa wabadus on nüüd lõpuks saawutatud. Nüüd on võimalus koos Nõukogude Sotsialistliku Wabariikide Liidu rahwastega wastu minna suurele ülesehitawale tööle ja wastu suurele, kaunile tulewikule. Eesti rahwa üksmeelne soov on astuda N. S. W. Liitu ja minna Stalini konstitutsiooni alusel wastu oma wabadusele. Kõneleja hüüab elagu sms. J. Stalinile. millele kõlab jälle Internatsionaal. L. Walts lõpetab oma kõne tänuawaldusega tapalastele nende soojade terwituste eest. Delegatsiooni liikmele hulgast astub nüüd esile sotsiaalminister N. Ruus, hüüab kolmekordse elagu tapalastele ja kolmekordse elagu raudreetöölistele. N. Ruus teeb ettepaneku laulda üheskoos kõik kolm salmi Internatsionaali, mis ka sünnib ühendatud orkestri saatel. Wõimas motiiw kõlab kogunenud suurte rahwahulkade suust ühtlaselt ja kindlalt. Terwitustseremoonia kestel on wedur rongist eraldunud ja täiendanud oma weetagawarasid. Tseremoonia lõpuks weereb wedur jälle ette ja haagitakse külge. Sel silmapilgul haarawad tapalased ootamatult oma esindaja riigiwolikogus L. Waltsi kätele ja hüüete saatel ”Wiime sms. Waltsi wedurile” kannawadki ta sinna, sest L. Walts on endine wedurijuhi abi. Nüüd pääseb walla waimustustorm ka sõdurite ridades, nad lahkuwad kiires korras riwist ja haarawad kätele delegatsiooni juhi peaminister dr. J. Warese. Peaminister pillutakse testivalt kõrgele õhku ja tõstetakse lõpuks wagunitrepile. Sedapuhku on rongi 10-minutiline peatusaeg läbi ja delegatsiooni liikmed peavad asuma rongile. Weduri juurest tõttab sinna ka tapalaste lemmikdelegaat L. Walts, käes kimp  punaseid nelke. Teda peatab weel wiimasel hetkel tema hallpäine ema, kes tahaks endale üht hetkelistki tähelepanu. Ema ja poeg jõuawad waid suruda üksteisel kätt ja wahetada terwituse. Kuid enne rongile asumist peatatakse L. Walts weel paari terwitaja poolt ja ta hüppab nende juurest juba liikuwale rongile. Delegatsiooni liikmed lehwitavad mahajääjaile waguniustelt ja akendelt sõbralikult ning nende wiibetele kerkib perroonilt tihe kätemeri. Massiiwse raske rongi wiib pidurõiwais teraswedur delegaatidega wastu uutele terwitustele ja wastu oma missiooni täitmisele.



Kokkuaetud rahvamass ootamas rongi delegatsiooniga


Kaja, 29. aprill 1925.
Tapal kino maha põlenud. Kahju üle 200.000 marga.
Ööl wastu 28. aprilli, umbes kella pool 1 ajal, hakkas Tapa alewis põlema kino „Imperiaali" hoone. Tuli olewat alguse saanud kusagilt näitelawa ümbrusest. Etendus kinos oli juba lõppenud. Kuna hoone kerge laudadest ehitus oli, seisis peagi kino leekides ning põles maani maha. Omanikkude kahju üle 200.000 marga.


Kaja, 25. märts 1923.
Tuleõnnetus Tapal.
23. märtsil ähwardas Tapa alevit kohutaw tuleõnnetus. Umbes kella 9 ajal hommikul hakkas Tapal Pikal uulitsal Renhold Reitli majas asuw I. Iwanowi wiina- ja segakauplus põlema. Kauplusesse oli alles eelmisel päewal 80 pange piiritust toodud, mis kui tuld õigel ajal poleks saadud kustutada, plahwatades kõik ümbruse majad oleks purustanud. Maja asus läbikäidawamas alewi osas.
Et tuli aegsasti ära kustutati, siis ei saanud ta laiast laguneda. Kahju sai kõige rohkem kaupmees Iwanow, kes tule tekkimise ajal ise raudteejaamas oli. Tuli häwitas ja rikkus poekauba ja maja kraami. Peale selle sai pr. Iwanow, kes mehe äraolekul poes wiibis, raskeid tulehaawu, nii et ta meelemärkuse kaotas.


Postimees, 7. detsember 1895.
Tapa jaamas olewa kooli kohta, mis alles sel aastal augusti kuus awati, on rahwahariduse ministri herra, kes oma teekonnal Tartusse seda kooli katsumas käis, kõige meelitawama otsuse andnud. Nagu Rakwere Saksa leht teatab, awaldas ministri herra oma täielist rahulolemist kooli eeskujulise seisukorra üle, kus juures ta imestust ilmutas, et wene kooliõpetaja, kes kohalist keelt sugugi ei mõista, nii ime-hääde tagajärgedega Eesti laste seas on töötanud. Ministri herra tähendanud muu seas: „Kui ilus oleks, kui meil igas jaamas niisugune eeskujuline kool oleks!"


Postimees, 8. september 1897.
Tapa suureneb aasta-aastalt, küll elanikkude küll hoonete poolest. Siin asub tohter, welsker, mitmesugused ametmehed ja käsitöölised; siin on apteek, raamatukauplus, kuus poodi, kaks vorstide walmistajat, majaehituse materjali kauplus, siia ehitatakse ka wäiklane malmiwalamise wabrik. Iseäranis tähelepanemise wäärt on aga herra Georg Glaudani tänawu suwel siia asutatud paberossi-kestade wabrik, mis firma all Kurbergi majas awarates puhtates ruumides asuneb. Selles wabrikus walmistatakse masinate abil hääst materjalist paberossi-kestasid, kui ka karpisid, milledes kestasid müügile saadetakse. Päris töökojas töötawad 12 inimest ja teeniwad töö osawuse järele 4-25 rubla kuus. Wäljaspool töökoda teeniwad raudtee teenijate naesed ja lapsed kui ka muud elanikud selle läbi hääd raha, et kestadele pitsisid wõi mundstükkisid sisse panewad. Raamatukaupluse on hr Masing Tapal awanud. Sellega on suur puudus kaotatud, nimelt kooliraamatute ostmine. Siin ümberkaudu käisiwad mööda läinud talwel sisemistest kubermangudest paar meest, kes wanu wikatisi otsiwad ja nende
wastu tulihääd uued wikatid tuua lubasiwad. Tõiwadgi kewadel, kuid mitte wasta, waid ilusa raha eest 70-80 kop. wikat. Tootud wikatid oliwad nii „tulihääd", et peremehed neid kulutadagi ei tihka. Rukkiorased saawad tänawu usside läbi kahju. Mitmed põllumehed külwawad orase hulka rukkid ja sibliwad rehadega mulla sisse, et usside tehtud kahju parandada.


Sakala, 11. jaanuar 1895.
Paari aasta eest ehitati Tapa raudtee jaama juurde kolera kartusel hospidal. Et see külaline tulemata jäi, seisis see hoone tänini tühi. Mööda läinud suwel sai ta aga uue kuju: talle tehti jalg alla, ahjud sisse, korstnad pääle ja wäikene kupel ristiga katuksele. Nüüd saab temas uuest aastast pääle lapsi koolitatud ja lähemal ajal hakatawat siin Greeka õigeusu jumateenistust pidama, milleks otstarbeks preester Janson Arukülast Tapale elama tuleb. Plaanitakse, kuida kuulub, Tapale päris suurt Wene kirikut ehitada.



Tapa Greeka Õigeusu kirikukool.


Postimees, 21. märts 1895
Tapa raudteejaama juures on 1. skp. uus Wene-Õigeusu kabel sisse õnnistatud. Pea saab ka Õigeusu kirik ehitatama.


Postimees, 10. mai 1907
Koolimaja ehitamine tehti otsuseks. (Tapa Noosoo Kasvatus Seltsi koolimaja.)Hr. Kurberg kinkis majaaluse platsi, palkisid osteti ja weeti 200 ümber kokku, aga kaugemale ei ole saadud, kui osa palkide hindamiseni. Osalt on pikendus ka sellest tulnud, ct see otsus liig hilja tehti, kui materjali juurdewedamisega wilets lugu oli, et olnud wõimalik kohe kokku osta ja teed lõppesiwad ära. Ka ei ole hr. Kurberg majaplatsi weel kinnitada lasknud.
27. aprillil lahkus Tapa seltside häätegija Moe mõisa omanik J. Kurberg siit ilmast. 2. mail wiidi surnu Tapa tulekustutajate seltsi poolt, muusika ja laulukooride saatel Tapa waksali kaudu, kus auwärawad oliwad üles seatud, Amblasse. Laulis ka Fr. Bilowi kirikukoor. Lahkunu lubadus, Tapa kooli platsi asjus, olewat kinkija abikaasa poolt nõus- ja rahulolemist leidnud.
Tapa alewik on ühtelugu suuremaks kaswanud, seda suuremaks on ka halbtused kaswanud: warastatakse, ka hobuseid, ja weel rohkem joodakse. „Altkäe-monopolisid" on palju, kust joojad kõrgema hinna eest igatahes wõiwad wiina saada.


Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 8. detsember 1903.
Aastat 35 tagasi oli Tapa jaama-ase ja selle ümbrus paksu kuusemetsaga kaetud. Kõige esiti ehitati siia raudteejaam ja muud tarwilised jaamahooned. Mõni aasta hiljem hakkas Tapa mõisa pärisherra v. Fock jaama ligidalt wakamaa wiisi maad müüma. Warsti osteti mõned vakamaad ära ja ehitati majad pääle. Esimesed Tapa alewi asutajad oliwad: A. Treuberg, J. Piilberg, O. Kabal, P. Laasfeldt ja J. Findling, kellest 2 wiimast alles elawad. 25 aasta jooksul on siia kena linnake asunud, ümberkaudne rahwas nimetab teda ikka Tapa linnaks, mis nime ta tulewikus wististi ka kandma saab, sest suured linnad on siit kõik kaugel ja rahwast woolab siia iga aasta juurde. Pääle hulga poodide on siin 2 aurujõul käiwat worstiwabrikut, malmiwabrik, aptek ja tohter, kirik, palwemaja, paar koolimaja ja palju käsitöö-asutusi. Ka rahukohus. Majaplatside hinnad on ajajooksul kümnekordseks tõusnud. Enne saadi wakamaa 100 rubla eest, nüüd makstakse selle eest ju 1000 rubla. Suwitajatele iseäranis on Tapa ilus. Ajalehtede ja kirjade kättesaamine on hõlbus. Tähtsamaks weesooneks on Walge jõgi.


Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 6. aprill 1900.
Meie alew kaswab majade ja elanikkude poolest kiiresti; esimeste arw on juba üle 50, wiimaste hulk üle 1000. Ka on siin mitu 2-kordset kiwi- ja puumaja, palju poodisid ja muid ärisid. Ümberkaudne rahwas nimetab paika ju Tapa linnaks", noh, selleks wõib ta ka tulewikus saada, ühest asjast on meil aga suur puudus, nimelt, et meil turu ei ole. Sööma kraamiga oleme wahest päris kimbus. Soowida oleks, et majaomanikud selleks ülemalt poolt luba palutsiwad; see oleks neile endile ja ta üürilistele suureks kasuks.


Saarlane, 7. oktoober 1897.
Septembrikuu hakatusel tulnud Tapa mõisa üks juut ja küsinud mõisa härra käest luba rottisid ja hiiri püüda. Härra annud ka selleks luba. Juut pannud püüdmise tarvis pillisid maha ja läinud siis ära. 10 päeva pärast leidnud mõisa aedniku väike 3 ja poole aastane poeg ja karjakse 6 aastane tütar pillisid, mõtelnud nad magusad maiusasjad olevat ja söönud neid ära. Kui aednik seda kuulnud, sõitnud ta lastega Tapale apteki. Apteker andnud küll kifti vastu rohtu. Aga see pole aidanud. Aedniku väike poeg surnud 10 tundi pääle kifti söömist ära, kuna karjakse tütar elama jäänud.


1932 – Tapa endine linnapea Ernst Grimm vabastati vanglast vabariigi aastapäevaks, kes harilikus korras oleks vabanenud paari kuu pärast.


Esmaspäev, 5. jaanuar 1931.
Tapa on olnud seni linnaks, kus on puudunud täielikult voorimehed ja avalikud naised. Voorimehi ei ole linn veel ühtegi senini näha saanud, kuid avalikkude naiste eest ei saa vorstilinn kuidagi kõrvale hoida. Asub ju Tapa tähtsamate raudteeharude sõlmepunktis, kuhu kerge ligi pääseda kõigist meie suurematest linnadest, nagu Tallinnast, Tartust ja Narvast. Sellepärast käib palju avalikke naisi nimetatud linnadest Tapal “külaskäiguetendustel”. Neid on raske kontrollida ja registreerida. Linna poolt registreeritud avalikke naisi, kes alaliseks elukohaks Tapa valinud, on ainult kaks.


Esmaspäev, 24. märts 1935.
Siseminister, sisekaitse ülema ülesannetes, pani seisma “Maalehe” ja selle sabade “Võru Maalehe” ja “Tapa Sõnumite” ilmumise. Suletud lehed on ebaõigelt hinnanud valitsuse tegevust ja valitsemise suunda.


1937 - Tapa linnavalitsus tahab TENKS hoonest ära kolida Laial tänaval asuvasse Wildmanni majja.


Uus Eesti, 13. jaanuar 1938.
Tapa linnas ja lähemas ümbruskonnas juuakse 15 000 liitrit viina kuus. Tapa linnas asuva viinapoe läbimüüke võrreldes on selgunud, et viinapoest on ostetud 1.aprillist kuni 31.detsembrini kokku 130 769 liitrit kogust ümmarguselt 295 900 krooni eest. Ühe kuu kohta tuleks seega ümmarguselt 15 000 liitrit.


Virumaa Teataja, 2 .november 1943.
Tapa raehärrade esimene töökoosolek. Kohal olid kõik 8 raehärrat ja linna ettevõtete osakondade juhatajad. Töökoosoleku avas selgitava sõnavõtuga linnapea Valter Perem. Linnapea sõnavõtust selgus, et Tapa linnavalitsus asus tööle 5.augustil 1941.aastal raskete majanduslike tingimuste juures. Linn oli sõjatules palju kannatanud, bolschevikud viisid kõik raha linnakassast, mitõttu tuli linnavalitsusel tööle asuda rahata. Linnal on järgmised ettevõtted: kütteladu, veovoor, jahuveski ja lihajärelvalveasutis, millised on kõik tugeval majanduslikul alusel. Külalisena viibis raehärrade koosolekul Tapa endine ja praegune Petseri linnapea Jaan Adel.


1940 - Tapa jaamaülem on Rudolf Merilo ja jaamakorraldaja on Liborius Paal.


Päevaleht, 8. juuli 1940.
Tapa Töölisühingule määrati uus juhatus, mille järele juhatusse kuuluvad Leonardo Valts, advokaat Peeter Lainevool, Erich Int, dr. Karl Kaljas ja Juhan Allandi, esimeheks on Leonardo Valts.


1943 - Tapal on üle 10 äri, töötab mitu leivatööstust, lauavabrik, 5 juuksurit, 5 rätsepat jne. Kõigile koduta jäänud inimestele on muretsetud kodu.
1943 - 1941.aasta augustis põletati Tapa linnas 63 elumaja ja 94 kõrvalhoonet, kahju üle 2 miljoni krooni. Tapalt küüditati 67 inimest, vangistati 41 inimest.
1938 - Tapa raudteedepoos töötab 68 töölist.


Postimees, 14. september 1940.
Tapa uus linnavalitsus: uus linnavanem on Leonardo Valts, abilinnavanem Erich Int. Esimene neist Tapa Töölisühingu esimees, teine selle sekretär.


Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 29. jaanuar 1875.
Tartu raudtee ehitusest. Raudtee ehitus, nagu iseenesest mõista, on Baltia raudtee seltsi kätte antud. Muu tingimuste hulgas ka selle tingimusega, et kõik mis ehituseks tarvis on, Venemaal peab muretsetud saama, ehk mis seks väljamaalt tuuakse, peab piiri pääl tolli maksma. Kinnitatud põhjuste järele ei tohi Tart – Baltia raudtee ehitus mitte kauem väldata, kui kõige hiljemalt 2 ja pool aastat, sest päävast saadik, mil luba kõige kõrgemalt antud ja kinnitatud saanud. Tartu – Baltia raudtee pääl, Tartu linna ja Tapa jaama vahel, peavad raudtee seltsi poolest muretsetud olema: 11 aurumasinat, 49 sõidu- ja 220 voorvankrit. Raudtee pidamise ja pruukiduse õigus Tartu linna ja Tapa jaama vahel peab 85 aastat ehitaja seltsi kätte jääma. Tartu – Baltia raudtee ehituse põhjuskapital olla 4 710 000 rubla pääle kinnitatud, mis riigivalitsuse poolest kinnitatud obligatsioonides välja antakse. Seesinane kapital, kui valitsus tarvis näeb olevat, võib kaa kuni 5 000 rubla versta pääle kõrgendatud saada. Uue raudtee pikkus on 107 versta pääle mõeldud. Tartu – Baltia raudteel saavad 5 jaama olema, kus auruvankrirong oma säätudminutid kinni saab pidama.


Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 27. detsember 1879.
Kuulutus: Austatud reisijatele Baltia raudtee pääl antakse seeläbi aupaklikult teada, et Tapa jaamas teine hotel selle nime all “Hotel Dorpat” ilusa ja ruumika tubadega 50 kuni 80 kopikani, ökonom A. Treubergi läbi on asutatud. Hoteli teener ootab igakord raudtee jaamas rongide tulemist, kannab mütsi ja laterna pääl Hotel Dorpati nime, võtab pakid vastu ja juhatab austatud võõraid hotelli. Hoteli omanik palub rohkeste võõraid korteri tulla.


Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 22. detsember 1876.
Tartu kreis-postkontor annab seeläbi avalikult teada, et tänasest päävast saadik postikirjad Tapa – Tartu raudtee pääl toimetatud saavad ja selle tarvis niihästi Tartu kui ka Tapa raudteejaamas postikirjade vastuvõtmise paik on asutatud. Tartu kreis-postkontoris, 19. detsembril 1876. aastal, postmeister Winter.


Postimees, 2. august 1896.
Tapa jaamas on raudtee teenijate seas muusika-koor asumas. Mänguriistad on Saksamaalt tellitud, tulnud ka üle 300 rubla maksma. Koorijuhataja on üks endine kroonu muusikant M. Frisch, praegune raudtee shandarm, koori liikmeid olla 11 meest.
1895 - Tapa jaama juures asus A. J. Oheimi kauplus, mis müüs kõiksugu riidekaupa, kalevit ja multoni, mängu- ja kivinõusid, naha-, teras- ja rauakraami, lõnga- ja maalrivärvisid, tubakat, sigarette, paberosse jne. Oheim soovib poe uuest aastast sulgeda ja müüb kogu kauba sisseostmise hinnaga.


Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 2. jaanuar 1897.
26. detsembril 1896. aastal põles Tapa lihavabrik ära.


Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 8. aprill 1899.
Kuulutus: Esimene hülsside vabrik Eestimaal, firma “Georgi” nime all, Tapa jaama ligidal, Baltiski raudtee ääres. Asutatud 1897.aastal.


1898 - Tapal lärmavad leierkastimehed, mõni päev lausa 2 – 3 tükki.


1906 - Tapa mõisa sepp oli M. Pääru.


Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 11. veebruar 1895.
Tapa raudteejaamas on Riia koolkonna herra lubaga üks rahvahariduse ministeeriumi üheklassiline külakool avatud, milles Tapa ja sääl lähedal olevate jaamade ametnikkude lapsed õpetust leiavad. Kooli ülalpidamise kulud, 1 116 rubla, on Balti ja Riia – Pihkva raudtee valitsus andnud.


Postimees, 28. veebruar 1905.
Tapa klubi saalis oli 20.veebruaril piduõhtu kontserdi ja tantsuga. Laulis Tapa meeskoor, laulud jätsivad paljugi soovida. Tantsus on tapalased kaunisti edasi jõudnud. Tantsu vaheaegadel tühjendasivad meeste- ja naesterahvad veini- ja õllepudeleid.



Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 17. veebruar 1900.
10.veebruaril kell 6 hommikul põles Tapa Kondi kõrts ära. Kõrtsirahvast äratati unest, kui kõrts ju põles, nii et kõike kraami võimalik ei olnud päästa. Tule hakatus teadmata.


Päevaleht, 14. juuli 1921.
Tapa postkontori ametnikkude lahtilaskmise kohta. Sõna saab härra Gustavson, kes seletab, et posti peavalitsuse ülem on Tapa postkontori 8 ametnikku ja ülema ilma põhjusi teatamata lahti lasknud. Postkontori ülema Liivaki põhjuseks olla poliitiline meelsus, et kandideerinud Tapa tööliste nimekirjas. Postiametniku Saare süü olnud, et Tallinna sadamatehaste streikijate tööliste heaks raha korjanud. Läbiotsimisel viidud postkontori ametnikkudel muu seas ära prantsuskeelsed õpperaamatud, armastuse kirjavahetus, kimp tsaariaegseid “Sarjajaid”.


Päevaleht, 22. august 1936.
Tapa vanemal ärimehel Johannes Luugil on täna, 22. augustil kolmekordne juubel - 70.sünnipäev, hõbepulm ja 30 aastat äritegevuse tähtpäev. Johannes Luuk sündis 22.augustil 1866.aastal Järvamaal, Nõmküla vallas taluperemehe pojana. Lõpetanud Rakvere kreisikooli, teenis mõisates kirjutajana ja vabrikuvalitsejana, mille järel avas Tapal 1906.aastal kirjutusmaterjalide- ja raamatukaupluse. 1925.aastal asutas ka Tapale ainukese trükikoja. Johannes Luuk on võtnud innukalt osa ka kohalikust seltskondlikust elust, olles mitme Tapal tähtsat osa etendanud organisatsiooni asutajaks, samuti tegev ka omaaegses elevi- ja hiljem linnaomavalitsuses.



Johannes Luugi elumaja ja äripind Pikal tänaval


Päevaleht, 3. jaanuar 1938.
Tapa linnavolikogu viimasel koosolekul võeti vastu linnavapp. Mis kujutab punasel põhjal raudteesõlme sümboliseerivat hõbedast kolmnurka, mille ühest nurgast sirutab hõbedane mõõk. Ka võeti vastu linna lipp. Mille põhivärviks sinine, mida läbistavad ülalt, alt ja keskelt valged triibud.


Päevaleht, 7. november 1931.
Tapal on praegu kaks lasteaeda. Üks kuulub Tapa Lastesõprade ühingule, kus eesotsas sotsialist Ellisson, kuna teise asutajaks ja ülalpidajaks on Tapa Naisselts.



Tapa linna lasteaia lapsed.


Päevaleht, 4. märts 1937.
Tapa ei elata voorimehi. Rida aastaid tagasi sigines Tapa tänavaile kaks voorimeest, kellest teine aga juba järgmisel aastal tegutsemise lõpetas. Käesolevaks talveks on aga kadunud seegi ainuke Tapa voorimees. Kuigi talviti linnas, samuti ka linna ja ümbruskonna vahel nii omnibuse- kui ka autoühendus seisab, ei suuda linn siiski voorimeest ära elatada.



Tapa voorimees Jüri Kukk


Päevaleht, 16. veebruar 1931.
15.veebruaril endine Tapa aktiivne kunsti- ja kultuuritegelane Hans Pudel pühitses oma 60-ndat sünnipäeva ja 40-aastase seltskonnatöö juubelit. Juubilar on olnud Tapal kaua aega laulukoori ja näitetruppide juht ja haridus- kui ka tuletõrjeseltsi aktiivsemeid asutajaid. H. Pudel oli ka tuntud kohalik fotograaf.



Hans Pudeli 60. aastane sünnipäev


1935 - Bernhard Rooba - käsitööline, sünd. 1. detsember 1883. aastal Virumaal. Puutööstuse, hiljem saeveski omanik. Tegev Tapa seltskondlikes organisatsioonides. Oli Tapa alevivanemaks 1919-1922 aastani.



Bernhard Rooba


Päevaleht, 25. august 1936.
Segadus majanumbritega. Tapa majade numbrite asjus valitseb segadus ju mõnda aastat. Linnavalitsuses on segeli maja teise numbri all kui aadresslauas, kuna majal on aga veel koguni kolmandat moodi number. Numbrite virr-varr tekitab sageli pahandavaid sekeldusi, mispärast tuleks teostada majade uus numeratsioon, mis on läbi viidud viimasel ajal mitmes linnas.


Waba Maa, 25. september 1919.
Kallis maahind Tapal. Tapa alev tahtis Tapa mõisaomaniku käest elektrijaama ehituse alla maad osta. Mõisaomanik tahtis ruutsülla eest 70 tsaarirubla. Ei tea, kas alevivalitsus hakkab sarnast kuulmata hinda liivase jõekalda eest maksma, või ehk läheb tal korda seda maad odavamalt saada?
Elektrivoolust Tapal. Käesolevaks talveks saab Tapa alev omale elektrivalgustuse. Jõud tuleb jõest. Ehitustööd on praegu kiiresti käimas. Juba mineval aastal taheti jõe peale elektrijaama ehitada, kuid siis ei lubanud seda mõisaomanik. Nüüd, kus mõis põllutööministeeriumi hoole all, läks see korda.


Waba Maa, 5. märts 1920.
Maakorraldus ja põllumajandus, Tapa piirid paika.
Alevis on praegu umbes 200 maja, ligi 700 perekonda ehk 3500 elanikku, 30 lehma ja 40 hobust. Tapa alev on raudtee kesksõlmeks, missugune seisukoht temale võimaldab lähemas tulevikus kiire kasvamise. Läbirääkimiste tagajärjel piiritab kommisjon Tapa alevi alla maa järgmises suuruses: Kõik Tapa mõisa maad põhja pool raudteed ühes Valgejõe kaldal oleva metsavahi taluga. Lõunapool raudteed on piiriks suur tee, joon Tapa mõisa poole kuni ristikivini, sealt joon hommiku pool oleva metsani, metsa äär surnuaia lõunapoolse nurgani, lõuna poolt surnuaeda maanteeni, maantee alevini, Juhani ja Jakobi välispidine piir Valgejõeni, Valgejõgi metsavahi kohani. Neisse piiridesse kuuluv kuuendiku koht põhjapool raudteed, jääb rendi aja lõpuni ehk alevi kasvamiseni endist viisi edasi. Hobupostijaamale jäävad Juhani talu peal olevad hooned ühes aiamaaga.


Waba Maa, 30. august 1921.
Raudtee politseiniku matus. 28.augustil asetati Tapa surnuaiale raudteepolitsei 1.jaoskonna kordnik Abram Miller, kes ametisõidul Tapa jaamas 25.augustil äkki suri. Tema põrmu saatmas olid, raudteepolitsei Tapa jaoskonnaülem oma meeskonnaga, kes auga oma ametivenna puhkusele kandsid. Kadunu otsekohene ülemus kui ka kaasteenijad puudusid.



Abram Milleri hauarist on säilinud tänapäevani Tapa Õigeusu kiriku kalmistul


Waba Maa, 17. juuli 1927.
Müügiühisus “Muna” Tapa osakond asutati 1926.aasta teisel poolel. Juba esimese aasta sügiskuudel suudeti kokku võtta kuni 400 000 kanamuna ja 4000 kodulindu. Munad veetakse autol Järvamaa ja Tapa ümbruse punktidest kokku. Käesoleva aasta kuue kuu jooksul on ligi  600 000 muna kokku võetud ja tegevus edeneb iga päevaga.



Munaühingu auto koos töötajatega


Virumaa Teataja, 4. oktoober 1940.
Tapa linnavalitsus vahetas neil päevil oma asukohta. Asudes Noorsoo Kasvatuse Seltsi majast Oskar Lasbergi majja. Uues asukohas on linnavalitsus saanud omale senisest märksa avaramad ruumid. Maja ülemisel korrusel asuvad Tapa Töölisühingu ja teiste kutseorganisatsioonide ruumid.


Virumaa Teataja, 18. september 1940.
Tänavad ja väljakud ristiti ümber. Et jäädvustada klassisõja ja valge terrori ohvrite mälestust Tapal ja kaotada töörahvavaenuliste tegelaste jäljed avalikkusest, on linnavalitsuse poolt otsustatud ümber ristida rida linnatänavaid ja avalikke väljakuid. Nii on turuplatsi juures asuv suurem väljak, mida eelmiste linnavalitsuste ajal kasutati heinamaaks, ristitud “Punaseks väljakuks”. Ühtlasi tahetakse see senini heinamaana korraldamata seisnud plats kaunistada lillemuruga, ilupuude ja põõsastega ning platsi keskele püstitada suur monument valge terrori ohvrite mälestamiseks. Tänavatest on senine Esplanaadi tänav ümber nimetatud 21. Juuni tänavaks, Kiviloo tänav Viktor Kingissepa tänavaks, kapten Irve tänav Kärdi tänavaks, Jaan Poska tänav A. Lillaka tänavaks ja Jüri Vilmsi plats “Kaevu muruks”.


Virumaa Teataja, 4. juuli 1933.
Tapa jaama kauaaegne ülem Karl Glaudan läks 1.aprillist pensionile. Tema järeltulijana asus 1.juulist kohale Tallinna Balti jaama ülema abi Robert Blauhut.


Virumaa Teataja, 3. juuni 1933.
Imastu invaliidide suurimaks sooviks on juba pikemat aega olnud oma paadi soetamine. Vabariigi aastapäeval lubasid Tapa organisatsioonid seda soovi täita. Möödunud pühapäeval lunastati lubadus ja värske “jaht” lasti pidulikult paarikümne uudishimuliku juuresolekul elektrijaama juures vette. Esimese reisi tegi vastne “Imastu” õige raskekaalulise kandamiga vastuvoolu Imastu mõisa poole, kus kinnitust ja “reisijaid” ootas kannatamatult orkester ja personaal.



“Imastu” lasti vette.


1906 - Tapa mõisa sepp oli M. Pääru.


1907 - Tapa Metsavaht oli Anton Kurberg.


1908 - Tapa postijaama kutsar oli Hans Sepmann.


Postimees, 8. detsember 1888.
Siin, kus paarikümne aasta eest paks kuusemets kasvas ja rebane kure juures võõrsil käis, on nüüd kena linnakene asunud, see on Tapa. Siin on pääle hulga raudteemajade palju linna moodi majasid, nimelt: 2 võõrastemaja, 1 trahter, 1 thee-maja, 2 poodi ja 2 pagarit, 1 elementaarkool ja palju teisi majasid, kus mitmesugused käsitöölised töötavad. Isearanis rõõmustab siit põllumehi ja kohalikke elanikke, et “Eesti maa liha vabrik”, mis praegu Kulina mõisas töötab, saab Tapale asutud, selle tarvis on siia krunt ostetud ja ehitus alustab kevadel, praegu veetakse kiva ja muud materjali. Vabriku peremees on üks Balti raudtee ülem ja siin on ka raudtee hästi ligidal. Veel ehitatakse praegu siia ligidale Moe mõisa suurt õllevabrikut, mineva aasta ehitati nimetatud mõisasse uhke viina vabrik, nii on sääl kolm tähtsat põllumehe raha hallikat avatud.


Postimees, 30. juuni 1893.
Ambla kihelkonnas, Tapa küla koolimaja juures on väikene mäekene, mida vanaks matusepaigaks tuleb pidada. Mäe peal kasvavad kaks vana põlist mända. Ka on sääl mäel üks kivist raiutud rist. Rahvas arvab, et mägi seest õõnes on ja et põhjapoolsest küljest, kust mägi kaunis järsk on, sinna võlvitud õõnsusesse pääseda võib. Mäe sees pidada rahva arvamise järele ka kulda ja hõbedat olema. Nii olla ükskord vanasti, kui sinna mäe külje sisse keldrit tehtud, säält hõbedasi hobusekuulisi ja sadula jalgraudu leitud. Ükskord olla ka kaks meest selle ukse ülestõstmise käsile võtnud, kust mäeõõnsusesse pääseda võiks. Nemad olla selle ka üles leidnud. Aga kui uks, mis raudne ja kõvasti kinni olnud, lahti murtud, tulnud mäe seest kange tuul vastu ja kange mühisemine ja kohisemine kostnud meeste kõrvu, nii et nemad hirmu sunnil ukse uuesti mulla alla matnud, ilma, et loodetud varandust kätte oleks saanud. Kevadel leidis Tapa küla Pajumardi pere sulane põllul kündes ühe kiviristi, mis mulla all küljeli oli. Ristil oli kiri pääl, mis ajahamba närimisel arusaamatuks oli muutunud. Ainult aastaarv “1523” ja nimi “Meinhard” olivad arusaadavad. Mäeseljandikust, mis Tapa – Kuru ja ka mitmetele teistele valdadele vaherajaks on, leidsid liivavedajad alles hiljuti suuretüki kuulid. Sellest on näha, et Tapa vald vanal ajal “tapperi talgupaik” on olnud, millest ka nimi “Tapa” selget tunnistust annab.


1914 - Uuest aastast on Tapale hambaarst, advokaat ja raamatute köitja asunud. Ka kino tahetakse käima panna, aga ei ole veel töödega lõpule jõutud.


1920 - Tapa jaama komandant oli Peeter Rõigas.


1930 - Tapa jaama vanemkonduktor oli Hans Tolk.


1941 - Tapa ümbruses tegutses ligemale 2000 metsavenda.


1910 - Tapa kiriku salmilugeja oli Aleksei Okk.


1927 - Tapa jaamaülema ametipalk oli 17 000 marka.


Postimees, 21. juuli 1912.
Tapa alev on täitsa raudtee sünnitus, veel 40 aastat tagasi polnud siin muud kui paks mets. Väga sündsa asupaiga tõttu kasvab alev alatasa, ainsaks takistuseks on närune platsiküsimus. Mõisnikud, kelle päralt maa on, nõuavad selle eest hirmus kõrget hinda: Käidavama uulitsa ääres 2400 rbl. Ning kõrval 1400 rbl. Ja veel rohkemgi vakamaa päält. Kuid sellest hoolimata tuleb uusi ehitusi vahetpidamata juurde. Kõik elavam liikumine ja äriline elu asub alevi peauulitsates – Pikk ja Lai uulits – mis kumbki teiselpool raudteed asuvad. Siin on pääle 30 kaupluse, umbes niisama palju töökodasid, viimaste hulgas mitu vorstivabrikut, mis Tapale tema kuulsuse annavad. Vorstid on alevile ka “vorstilinna” aunime andnud.
Alevis asub veel aurujahuveski, läheduses malmivabrik ning villakraasimise- ja ketramisvabrik. Tapal leidub juba mitmesuguseid era- ning ametiasutusi: aptek, postkontor, hobustejaam, adressi kontor, rahukohus, kohtu-uurija, Vene Õigeusu kirik, luteriusu palvemaja, arestimaja jne. Puudub ainult raekoda, siis oleks linn valmis.
Seltsisid leiame alevis kolm: seltskondline ühendus Harmonie, vabatahtlik tuletõrjujate selts ning Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi osakond. Koolid on alevis pääle ENKS osakonna III järgu erakooli veel 4: linnakool, raudteekool, Greeka Katoliku usu kirikukool ja üks väike erakool.


Sakala, 24. juuli 1935.
Tallinnas Greisenhageni kliinikus suri Tapa arst, dr. Ernst Walther, 38 aastat vana. Arst oli hiljuti opereerinud ühel haigel pahaendelist paiset ja selle toimingu juures kriimustanud enda sõrme. Kriimustuse tagajärjel tekkis arstil üldine veremürgitus, mis oligi surma põhjuseks.


Sakala, 12. veebruar 1898.
Tapal on uuel aastal üks rauavalamise vabrik käima pandud, pääle selle on kolmandama vorstivabriku ehitus praegu lõpul ja ka hiljuti ehitatud hülside (paberossi kestade) vabrik, kus töölised hääd palka saavad, töötab hästi. Nii näib Tapa peagi tähtsaks tööstuse keskpunktiks saama.


Wirulane, 19. jaanuar 1887.
Kuulutus: Raudteel söitjatele annan aupaklikult teada, et ma Tapa jaama juurde Findlingi majasse uue söögimaja olen asutanud, kust läbisõitjad igal ajal värskeid söökisi, teed ja kohvi kaasa võtavad. M. Übrans.


Tallinna Sõber, 1. august 1880.
Kuulutus: Seeläbi annan teada, et hotel Dorpat Tapa jaamas käib ja keik sugu söömist ja joomist igal aeal saada on. A. Treuberg.


Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 29. detsember 1888.
Eesti suuremaa pidajate lihavabrik, mis praegu Rakvere ligidal Kulina mõisas töötab, saab Tapa jaama lähedale asutatud. Selleks otstarbeks olla vabrik juba krundi ostnud ja kivide ja muu ehitusmaterjali vedamisega alganud, nii et kevadel uue vabriku ehitamisega peale võiks hakata.


Tallinna Sõber, 11. juuli 1886.
Herra von Fock saab edaspidi Karkuse mõisas elama. Kirjad käivad Tapa jaama kaudu.


Wirulane, 15. juuli 1886.
Keiserliste kõrguste, suurvürst Wladimir Aleksandrovitsi ja tema proua suurvürstinna Maria Pavlovna teekond läbis ka Tapa jaama. Jaamas, mis kenas ehtes seisis, oli rohkeste rahvast koos, nende seas ka Eesti lauljad, kes riigilaulu laulsivad. Keiserlikud kõrgused tänasivad vagoni aknast.


Mis maksis 1936 turu peal?
Sealiha 53-70 senti kg. Vasikaliha 25-35 senti kg. Searasv 70 senti kg. Supiliha 40-45 senti kg. Hakkliha 50 senti kg. Värsked räimed 20 senti kg. Ahvenad 25-30 senti kg. Havid 35-40 senti kg. Soolatud kilud 40-45 senti kg. Soolatud räimed 25 senti kg. Hapukoor 100 senti kg. Kohupiim 25-30 senti kg. Meiereivõi 105 senti kg. Kanamunad 33-35 senti 10 tk. Nisujahu 28-30 senti kg. Saiajahu 40-43 senti kg. Odratangud 23-25 senti kg. Herned 23-25 senti kg. Kaerahelbed 37 senti kg. Hapud kapsad 25 senti liiter. Jõhvikad 18 senti liiter. Sibulad 15-20 senti liiter. Õunad 40 senti kg.


Mis maksis 1938-1939 turu peal?
Külmutatud ahvenad 20-35 senti kg. suuruse järele. Räimed 22-28 senti kg. Tursad 15-25 senti kg. Latikad 30-40 senti kg. Haugid 40-50 senti kg. Kartul 33-50 senti 20-liitrine mõõt. Sealiha 80-100 senti kg. Seapekk 110 senti kg. Loomaliha 40-60 senti kg. Lambaliha 43-60 senti kg. Või 150 senti kg. Suitsuräimed 6 senti 10 tükki. Õunad 35 senti kg. Ploomid 30 senti kg. Pohlad 8-10 senti liiter. Tomatid 20-30 senti kg. Peakapsas 8 senti kg. Hapukapsas 20 senti liiter. Peedid, porgandid ja kaalikad 8-10 senti kg. Kurgid 45-75 senti sada.
Küttepuud: koorem kasepuid 6,50-7 krooni, kuusepuud 5-6 krooni, lepad 6-6,50 krooni. Põlluheina 1 puud 80 senti. Tööhobused 120-200 krooni, setukad 10-60 krooni. Lehmad 30-70 krooni. Lammas 15-18 krooni. Põrsad 5-10 krooni. Pullid 70-90 krooni. Rautamata regi 18 krooni, rautatud regi 40 krooni.


Järva Teataja , 2. märts 1939.
Mees palus endale naise rõõmuks kõrgemat karistust. Omapärane protsess, kus süüdistataw palus endale kõrgemat karistust, lawastus esmaspäewal Tapa jaoskonnakohtus. Nimelt süüdistas Tapal, Weski tän. 4-a elutsew Helene Luts oma meest Karl Lutsu selles, et wiimane 14. dets. k. a. teda rusikatega pähe tagunud, kõrist kägistanud ning sõimanud. Mees seletas kohtus, et tema oma naist ainult sakutanud, kuna see polewat korralik. Wiimases sõnas seletas, et naine ei hoolitse tema eest, on teda kohtu alla andnud ja palus endale kõrgemat karistust, et naine saaks rahuldatud. Jaoskonnakohtunik karistas K. Lutsu 20 kr. rahatrahwi wõi selle mittetasumisel 2-nädalase arestiga.


Järva Teataja, 2. märts 1939.
Tapa linnasekretär J. Alamäe 50-aastane.
Teisipäewal pühitses Tapal oma 50. sünnipäewa Tapa linnasekretär Joh. Alamäe. Linnawalitsus määras kauaaegsele sekretärile eeskujuliku teenistuskohuste täitmise eest juubeli puhul 50 kr. autasu. Juubilari tuletasid tähtpäewal meelde ka Tapa linnateenijate ühing ja Tapa Eesti Noorsoo Kaswatuse Selts, kus J. Alamäe üle 12 aasta tegutsenud juhatusliikmena. J. Alamäe sündis 28. weebruaril 1889. a. Wiljandimaal, Patküla wallas taluperemehe pojana. Lõpetanud Helme kihelkonnakooli, astus 1907. a. kantseleiametnikuna teenistusse Wiljandi kreisiülema noorema abilisena kantseleisse Tõrwas. Sealt siirdus 1908. a. Mõniste wallakirjutaja abiks, kus 1910. a. wõeti Wene kroonut teenima. 1910—1917. a. töötas Reeweli kreisi sõjawäe ülema kantseleis ning peale Maailmasõja lõppu ootas 2 aastat Eestisse pääsemise wõimalusi. 1921. aastal opteerus Eestisse, kus astus teenistusse Tapa weojaoskonna kantseleisse. 1. nowembrist 1922. a. waliti Tapa alewisekretäriks, millisel kohal on teeninud ustawalt praeguseni, wahepeal ümber nimetatuna linnasekretäriks. Oma teenistuskohuseid on J. Alamäe alati täitnud äärmise kohusetundlikkuse ja armastusega töö wastu, juhtides alewi ja linna kantselei asjaajamist üle mitmesuguste kriisi ja raskete aegade. Ennastsalgawa ustawusega on juubilar oma tööd jätkanud ka wiimaseil aastail, kannatades kurnawa haiguse käes. Möödunud aasta Wabariigi aastapäewal hinnati tema teeneid Wabariigi Presidendi poolt teenetemärgiga. Weendunud isamaalasena on J. Alamäe eriti palju waewa näinud nimede eestistamise aktsiooni läbiwiimisega, mille eest talle juba aktsiooni algul awaldati siseministri poolt tänu.
Ka seltskonnatööle ja kõigile üldkasulikele üritusile on J. Alamäe alati kaasa löönud temale omase põhjalikkusega. Üle 12 aasta tegutses juubilar Tapa N.K.S sekretärina, üle 10 aasta töötab Tapa Ühispanga rewisjonikomisjonis, peale selle tegeleb tuletõrjes, kaitseliidus jne.


Järva Teataja, 14. juuni 1940.
Paul Erna kahekordne juubel. Kolmapäeval pühitses enda 70- aastast sünnipäeva ja 50-aastase äritegevuse juubelit Tapa kirjutustarvete ja raamatukaupluse omanik Paul Erna.
P. Erna sündis 12 juunil 1870. a. Tartumaal, Kambja vallas köstri pojana. Äritegevust alustas kirjastajana ja raamatukaupluse pidajana Rakveres 1890. a., millisest ajast alates on samal alal tegutsenud tänaseni, siirdudes mõne aasta eest üle Tapale. Juubilar on heatahtlikult osa võtnud seltskonnategevusest ja alati vastutulelikult toetanud kõiki seltsk. org-ide üldkasulikke üritusi.


Järva Teataja, 16. veebruar 1940.
Hobune hüppas üle aia ja peremees veeres auku. Tapa küla peremehi R. oli toonud Tapale kände müüa ning teinud tublid müügiliigud. Nigoli puiesteed kaudu koju sõites, juhtis viinastanud mees õhtu videvikus hobuse teelt kõrvale, tuletõrje veebasseini jaoks kaevatud augu ja plangu vahelisele mullavallile. Hobune päästis enese auku kukkumisest üle aia hoovi hüppamisega, kuna mees ise veeres teisele poole aeda jäänud reelt kaevuauku. Õnneks pääsis mees augus oleva lume tõttu vigastusteta ning tema appihüüete peale kohalerutanud ümbruskonna elanikud aitasid mehe august välja.


Järva Teataja, 15. märts 1940.
Likvideeritakse Tapa seltse ja ühinguid. Siseministri otsusega kuulub Tapa linnas järjekorraliselt likvideerimisele 12 seltsi ja ühingut, millised pole täitnud ühingute ja liitude seaduse eeskirju, jättes teatamata juhatuse koosseisu ja asukohta. Mitmed neist organisatsioonidest on oma tegevuse lõpetanud juba aastate eest, kuid seni ametlikult likvideerimata. Nüüd tehakse politsei poolt kindlaks likvideeritavate organisatsioonide varandus ja antakse käik likvideerimisele.
Likvideerimisele kuuluvad: Tapa 7. päeva adventistide kogudus, Tapa palgatööliste ühisus, Tapa võimlemisselts „Sport", Tapa spordiselts “Kalev", Evangeelne voorusline selts „Sinine Rist", Tapa alevi ja Lehtse valla tööliste ühisus, Tapa alevi üürnikkude selts ”Üürnik", Tapa lastekaitse ühing, Peekoniteadlaste ühisus, Tapa kesk-, väike- ja käsitööliste ühisus, Tapa Õigeusklik heategev selts ja Tapa seakasvatajate selts.


Järva Teataja, 15. mai 1940.
Heindrich Ruus 75-aastane. Teisel suvistepühal pühitses koduses ringis enda 75-aastast sünnipäeva Tapa vanemaid väikekaupluse pidajaid Heindrich Ruus. Tapa Vab. Tuletõrje Ühingu poolt anti juubilarile, kes kogu enda Tapal tegutsemise aja, peagu 30 aastat, olnud ühingu tegevliige, üle väike kingitus. Muide oli H. Ruus omal ajal ka lühemat aega Tapa alevivanemaks.


Järva Teataja, 10. aprill 1940.
Söögilaud ei sobi voodiks. Politsei koostas protokolli Tapal, Jaama tän. 1 söögimaja pidavale Liisa Jeks'ile sellepärast, et söögimaja teenija Amalie Soosaar öösiti magas tavaliselt alati kokkulükatud söögilaudadel, milline korraldus talle tehtud perenaise poolt. Sundmäärus aga avalikus söögimajas sellast «mugavust" ei luba. Ka oli söögimaja köögis pestud pesu, mis samuti keelatud.


Järva Teataja, 24. jaanuar 1940.
Maeti Tapa vanemaid majaomanikke. Pühapäeval sängitati Tapal maamulda linna vanemaid majaomanikke Jaan Tamlak, 76 a. vana. Kadunu siirdus Tapale umbes 30 aastat tagasi, ehitades endale Ed. Vilde tänavale maja ja asutades samale tänavale Tapa esimese sauna (praegune meierei-hoone). Kadunut tunti kui hoolast ja kohusetruud töömeest ning igati sõbralikku kaaskodanikku, mida kujukalt ilmestas seegi, et ta varemalt Kuksema vallas talu pidades, oli seal 3 aega vallavanemaks. Viimsele teekonnale oli teda vaatamata külmtuisusele ilmale saatmas arvukalt tuttavaid, sõpru ja omakseid. Saatmas oli ka tuletõrje meeskond, kelle perre kadunu kuulunud palju aastaid.


Järva Teataja, 19. veebruar 1940.
Tapa jaamas oli korraga 1 ja 18 kraadi külma.
Pühapäeval võis Tapa jaamas tähele panna harukordset temperatuuri vahet. Samal ajal, kui jaama lõunapoolsel seinal asuv  kraadiklaas, millele paistis hele, kevadsoojusele kalduv päike, näitas vaid ühe pügala alla nulli, oli teisel pool jaama asetseval kraadiklaasil käre pakane, nimelt 18 kraadi külma. Siia ei pääsenud päikese soojus ligi.


Järva Teataja, 16. veebruar 1940.
Tapa vanemaid ärimehi Iwan Ivanow 50-aastane.
Täna pühitseb oma 50 aasta sünnipäewa Tapa wanemaid ärimehi ja majaomanikke Iwan Iwanow. Kasutame juhust, et juubilari õnnitleda koos paljude sõprade, tuttawate ja ärisõpradega. Iwan Iwanow sündis 16. weebruaril 1890. a. Wenemaal põllumehe pojana. 1915. a. siirdus koos wanematega Tapale, kus isa asutas koloniaal- ja riidekaupluse. Töötas isa juures kuni Eesti wabadussõjani, milles wõitles kaasa algusest lõpuni. Peale wabadussõda, 1921. aastal, asutas iseseiswa segakaupluse Pikale tänawale nr. 12, kust hiljem ümber asus praegusele asukohale oma majja. Õiglase ja tasakaaluka ärimehena on juubilar alati suutnud säilitada stabiilse seisukoha ümbruskonna kaupmeeste ridades. Peale äritegewuse on I. Iwanow püsiwalt kaasa töötanud ka Tapa seltskondlikus elus, olles Tapa malewkonna asutamisest saadik tegew-kaitseliitlane ja praegu pikemat aega juhatusliige, peale selle Tapa Majaomanikkude Seltsi juhatuses, Tapa ap.-õige-usu kog. nõukogus, tuletõrje ühingus jne. Ka omawalitsusest on I. Iwanow osa wõtnud Tapa esimese alewimolikogu ja praeguse linnawolikogu liikmena. Muide olgu märgitud, et juubilari poeg Konstantin Iwanow on Eestis üldiselt tuntud eduka ja lootustäratawa kergejõustiklasena.


Waba Maa, 5. mai 1933.
Juba kauemat aega oli Tapa jaamaülem Karl Glaudan tervislikel põhjusil töölt eemal ning alles alates 1.maist lasti ta pensionile. K. Glaudan on sündinud 1867.aastal 20.aprillil Narvas, kus lõpetas ka selleaegse linnakooli. Peale mõneaastast raudteel teenimist sooritas ta 15.märtsil 1888.aastal jaamaülema abi ametieksami, mille järgi määrati Jamburgi jaamaülema abiks. Peale aastast teenistust tuli sealt üle Gorvitsasse ning hiljem Korsi. Aastal 1890 toodi ta üle Lagedile, mille järgi oli veel Raasikul, Kabalas, Jõhvis ja Tartus. 1911.aastal määrati ta Elva jaamaülemaks, kust 4 aastase teenistuse järele toodi ta Kabalasse ja 1918.aastal sealt Tapale, millisel kohal teenis viimase ajani. Üldse on Karl Glaudan teeninud raudteel 50 aastat, millise aja jooksul ta mõndagi läbi elanud. Eriti mainimist väärt on vabadussõja aeg, mil Glaudani korraldusel Tapa jaama inventar, isegi uksed ja aknad vagunisse laaditi ja Tallinna saadeti Vene punaväe eest, kes leidsid uhkest jaamast vaid haigutavad tühjad seinad. Peale muu saadeti ära veel igasugune veerev koosseis ja vedurid. Kõigi nende teenete eest määrati talle 1928.aastal raudteevalitsuse poolt autasuna 155 krooni ja Punase Risti peavalitsuse poolt kõrgem aumärk. Teenijate poolt annetatakse lahkunule mälestuseks auaadress ühes tervitustega.


Järva Teataja, 31. jaanuar 1942.
Kilde bolshevismiaegsest Tapast.
Tapa linn on üks neist meie väikelinnadest, mis käimasolevas sõjas pidi sõjaohvriks tooma oma peatänava ning selle ümbruse, ligi 70 elutsetava hoonega, mis moodustas Tapa elusoone, kuna mahapõlenud osas asusid postkontor, apteek, trükikoda ja peaaegu kõik Tapa suuremad ärid ning ettevõtted. Olgugi, et see kaotus ei järgnenud mitte lahingtegevuse otsesel tagajärjel, vaid põgenevate bolševike süütamiskire ohvrina, andis see Tapa elu-olule siiski raskelt parandatavaid haavu. Sellele vaatamata on aga tapalased esimestest löökidest juba toibunud ja mitmelpool ahervartes keeb korrastus- ning ülesehitustöö. Mahapõlenud rajoonis täielikuks ülesehituseks pole veel kellelegi luba antud, kuna on kavatsus selles linnaosas linnaplaani muuta- uude projekteeritavasse ossa oleks siis ettenähtud uus linnasüda, mis vastaks kõigile ajakohastele nõuetele.


Eesti Sõna, 4. august 1942.
SÕJAPÄEVAD TAPAL
Tuleroaks langes linnas üle 60 maja. Linna ümbruses varjas end metsades ja rabades üle 200 metsavenna.
Tapa linnale tõi vabanemise 4. august. Sel päeval aasta tagasi (1941)võidukad saksa väed puhastasid linna enamlastest ja linnas lehvisid saksa sõjalipud koos meie sini-must-valgega. Kuid ohvreita ei saabunud vabanemine Tapalegi. Tapa raudtee-sõlme-linn kaotas hulk elanikke  küüditamise, mobiliseerimise, arreteerimiste ja mõrvamiste läbi. Kogu südalinn hävis tules, põles maha üle 60 maja, neist paljud nägusad  ja moodsad uusehitused. Palju väiketööstusi langes tuleroaks, kõik suuremad ärid hävisid. Sünged varemed on praegu veel tunnistuseks kunagisest Tapa tuikavast elusoonest. Sündmused Tapal hakkasid hargnema kohe peale suursõja puhkemist. Linn võttis kiiresti sõjaaegse välimuse. Sõjaväevoorid, marssivad sõdurid. Elevus kõikjal. Parteimeeste peata korraldused, kilplaslik edasi-tagasi voorimine teedel ja raudteel. Kõigele sellele kaasus nõukogude korrale omane terror, arreteerimised. Nagu mujalgi. Et pääseda sellest „õnnistusest", valgusid paljud linnast lähemasse metsa või maakolkasse varjule, eemale märatsevatest nõukogude võimumeestest. Suuremaks pelgupagejate asukohaks kujunes tapalastele Ristsaare raba, kus võis olla ligemale 200 metsavenda peidus. Enamiku neist moodustasid Soomusrongi rügemendist põgenenud ajateenijad-sõdurid.
Kohaliku NKVD juhi kurikuulsa Buškari käsul pandi toime arreteerimisi ja mõrvamisi. Tegevust alustas raudtee liinikohus ja sõjatribunaal. Karistusrongid liikusid vahet pidamata uusi ohvreid otsides. Üks dresiinijuhte teab jutustada GPU-meeste ja miilitsate omapärasest „töömeetodist": Kord on need inimeste peale jahti pidavad mehed olnud terve päeva sõidus Tapa-Aegviidu liinil, et tabada metsavendi. Kui aga haarang soovitud tulemusi pole andud ega ühtki kahtlusealust kätte pole saadud, tehtud Aegviidus välkhaarang, mille tulemusena arreteeritud 7 ettejuhtuvat inimest, keda käsutatud dresiinile, sõidetud jaamast veidi maad edasi ja mõrvatud kõik ohvrid kuskil raudtee ääres. Selle päeva töönorm oli täidetud.
Rinde lähenemine tekitas Tapa võimumeeste keskel hirmu ja närvlemist. Suuremate majade katustele seati õhuvaatluspostid. Tänavanurkadel tülitasid kodanikke liiklemisloa nurumisega sõdurpostid, kuigi nad ise kirja ei tunnud. 1. juulil leidis aset omalaadne tulevahetus. Selle püssiragina kohta teavad tapalased järgmist pajatada. Kohalikel punajuhtidel ja hävituspataljonlastel olnud andmeid Ambla rajoonis olevate metsavendade kohta. Neid tahetud tabada ja kahjutuks teha. Tähelepanuta metsavendadele lähenemiseks riietatud salk punaväelasi tsiviilriietesse ning saadetud siis teise punasõdurite rühmaga Ambla suunas teele. Samal ajal aga saabunud Tallinnast 30—40 miilitsameest neile abiks. Ka need saadetud Ambla poole teele, kuid teist teed. Siis aga juhtunud see, mis venelaste seas ikka juhtuda võib: need eraldi väljasaadetud üksused sattunud teadmatuses omavahel „sõjaseisu- korda" ja peagi arenenud korralik lahing. Venelased taandunud militsionääride eest Tapa-Lehtse raudteeni, seejuures kaotades Tapa komandandi abi ja rea punaväelasi, ka haavatuid olnud mõlemal pool. Hiljem, hommikul valgenedes, selgunud ränk eksitus: militsionäärid pidanud erariietuses piunasõdureid metsavendadeks, viimased aga omakorda militsionääre saksa parašütistideks. Tapagi punased olid agarad täitma Stalini hävitamiskäsku. Kõigepealt hakati ära viima Tapa raudteetöökodade sisseseadeid, masinaid ja tööriistu. Kartuses, et koos masinatega ka töölised evakueeritakse, kadus palju- töölisi linnast, otsides varju metsades. Ohtlikuks muutus aga liiklemisega seotud raudteelaste elu: saksa lennumasinate õhurünnakud vene ešelonidele olid sagedased. Rinde lähenedes anti käsk sunnitud taandumisel raudtee rööpmestik lõhkuda. Tapagi äride ladud pidid oma uksed avama ahnetele nõukogude meestele. Esimesed saksa kahurikuulid langesid linna 1. augustil, mil algas otsene võitlus linna pärast. Need esimesed vabaduse kuulutajad tekitasid venelaste keskel peakaotuse. Algas põgenemine. Järgmisel päeval aga teatas täitevkomitee esimees rahva julgustamiseks, et oht on punaväe poolt kõrvaldatud ning edaspidine rahu kindlustatud. Vaenlane olevat Eesti pinnalt tagasi aetud. Aga nagu kiuste lajatasid õige pea uued pommid linna. Ja veel ägedamini. Venelaste väevoorid pani see liikuma põhja suunas. Oli alanud taandumine. 2. augustil laaditi rongile viimaseid kokkuaetud varasid. Siis liigub kuuldus, et veetorn, depood ja sillad lastavat õhku. Viimane rong liigub pommirahe all Tapa jaamast välja, viies kaasa kõik veereva koosseisu. Tapa raudteejaam on korraga tühi. Tahetakse veel Narva poolset raudteed lõhkuda, kuid see ebaõnnestub. Terveks jäävad imekombel ka raudteejaam, veetorn, depood, sillad. Kuid ööl vastu 2. augusti süüdatakse korraga rida maju kesklinnas. Linn põles leekides suitsusammaste taeva poole tõustes. Taevas lõkendas punases kumas. Kaugele oli see näha. Tuletõrje oli valmis astuma võitlusse tule vastu, kuid see osutus võimatuks. Kustutajaid tulistati. Järgmisel päeval ei teatud, kes linnas õieti peremees on, sest polnud enam näha punasõdureid, või siis mõni üksik eksiv sõdur piilus arglikult ringi. Linn oli nagu varjusurmas. Ei ühtki hinge liikumas. Päevasele vaikusele järgnes õhtupoolikul uus ägedam tulistamine. Tulikahjud kestsid edasi. Oodati pinevusega sündmuste arengut. Uue päeva koidikul saabusidki esimesed saksa sõdurid linna servale lõunast ja mõni tund hiljem oli kogu linn vallutatud. Rõõmust säravate silmadega valgusid inimesed välja varjenditest ja pelgupaikadest. Likvideeriti viimsed tulekeeled. Kiiresti asuti linnas korraldama elu. Tapa metsavennad valgusid nüüd tagasi linna, kus asuti ametlikult kohaliku omakaitse loomisele.


Järva Teataja, 10. veebruar 1942.
Kilde bolshevismiaegsest Tapast.
Otsene lahingtegevus Tapa pärast algas 1. augustil 1941.aastal, kui umbes kella 16.00 paiku langesid esimesed sakslaste suurtükimürsud Tapa linna. See tuli nii ootamata ja venelased kaotasad esialgu enesevalitsemise täielikult. Joosti siia-sinna, ei teatud isegi kuhu, ja sarnases paanikas algas põgenemine. Järgmise päeva hommikul aga teatas kohaliku täitevkomitee esimees rahva rahustamiseks, et eelmise päeva vahejuhtum olevat võimsa punaarmee poolt täiesti likvideeritud. Laskjaks olnud üksik saksa tank, mis Eesti tagalat terroriseerib. Edasi ütles ta veel, et sakslane olla Eestist ja koguni Riiast välja löödud ja igaüks võib rahulikult oma töö juurde asuda. Vaevalt oli möödunud mõni tund, kui päeval kella 13.00 paiku algas uus pommide sadu tihedam ja tabavam. Nagu lõputa lohe veeres venelaste tanke, traktoreid ja muid sõidukeid Ambla poolt suundudes põhja ranniku suunas. Seda sõitu ei suutnud seisma panna võimas punaarmee ise, ega ka samal hommikul Nõmküla rajooni välja saadetud naised lapsed oma kraavikaevamisega. Saksa sõjavanker tuli ikka kindlamalt ja kindlamalt lähemale. 2. augusti hommikul tassiti kohapealsete kommunistide poolt kokku viimased kättejuhtuvad esemed, mis kohe määrati äraviimisele ja laaditi rogidele. Lõuna paiku saksa suurtükitule all hakatakse vene sõdurite poolt jaama lähedal seisvast vagunist välja tassima mingisuguseid valgeid kotte. Peagi levib jutt, et varsti lastakse õhku raudtee 6 kordne veetorn, depood, jaam ning sillad. Kuid õhtu eel saavad venelased uue käsu ja kiirelt tassitakse see kahtlane kraam vagunisse tagasi ja see vagun haagitakse viimasesse Tapalt väljuvasse kaubarongi. Tapa jaam, kus seni alati seisid sajad vagunid, on viimseni vagunitest tühi, isegi küttelao teedelt tuuakse täiesti kõlbmatud vagunid ja haagitakse rongi ja saadetakse minema. Pommisaju all rongid vuravad kõik Tallinna suunas. Narva-poolse raudtee lõhkumiseks on antud käsk, mida ei saa läbi viia, kuna Tapa depoo meister on teinud lõhkumismasinale mõningad rikked, mille tõttu see kohe puruneb käsu täitmisele asudes, üles tõmbamata meetritki teeosa. Õhtu saabudes muutub suurtükiväe tegevus mõlemil poolel eriti hoogsaks, kuid hoolimata venelaste visadusest, tuleb neil valida ainult üht- taanduda. Olgugi, et Tapa pommitamise tagajärjel palju ei kannatanud, sai see linn kannatada asiaatide süütamiskire tõttu, mille läbiviijaiks olid viimased kohapealt lahkuvad hävituspataljoni liikmed ja kohalikud kommunistid koos komnoortega . . . Tapa põlemine algab ööl vastu 3. augustit ja lõpeb alles 4. augustil sakslaste linna saabumisel. Esimesena süttib Kesk tänaval asuv esmaabipunkt. Sinna olid imelikul kombel venelased taandudes unustanud 3 haavatud saksa sõjaväelast. Kuid samariitlased täidavad oma kohustusi viimse silmapilguni ja kaaskodanike abiga toimetatakse need haavatud kindlasse varjupaika, ja sakslaste sissetulekul antakse nad üle saksa sanitaridele. Üheaegselt süttivad mitmed  majad ja varsti teeb punane kukk oma töö kõikjal. Tuletõrje tahab välja astuda, et täita talle antud tõotust „Jumala auks ja ligemise kaitseks", kuid töötajad pole veel lahkunud ja vähemagi katse puhul kustutada tuld, avatakse tuletõrjujaile püssituli.  Nagu tuletõrjujad ise räägivad, olnud kommunistliku korra ajal määratud inspektor esimesi, kes kõndinud ringi „tutiga" müts  peas ja jaapani vintohvka-loks seljas, ning ähvardanud igaüht, kes julgeb minna abiks ligemisele. Kõrgele kumasid leegid, kaugele paistis tuli. Ümbruskonnas olevad metsavennad aga teadsid, et vabastajad on jõudmas kodulinna.
3. august möödus Tapal päevana, kus ei teatud veel õieti, kes on olukorra peremees kohapeal. Alles terasel vaatlemisel nägi otsiv silm veel punasõdureid ringi luusimas ja kohkunult mindi tagasi varjupaikadesse, sest kardeti nende kätte sattumist. Linn oli nagu välja surnud, andmata enesest elumärki. Õhtupoole algas uuesti laskmine ja teadmatuses oodati järgmise öö saabumist. Eelmise öö põlemine jätkus, võitlus muutus üha visamaks, kuid hommikukoidul, kella 4—5 paiku, oli linna lõunaserv sakslaste käes. Kella 7-meks hommikul olid vabastajad terve linna puhastanud venelastest ning linnakodanikud tulid rõõmust särades välja oma peidupaikadest ja pea nähti lehvivat sini-must-valget lippu. Oli möödunud aastapikkune halb uni ja võidi märgata inimestes tagasi tulevat ilmet ja kogu olemust, mida võib tuua vabadus.
Esmajärjekorras asuti kahjude kindlakstegemisele. Ja loota polnud midagi head: südalinn seisis suitsevas ahervares, ühes sellega oli kadunud ka sealne kunagine vilgas elu. Imelikul kombel pääses aga Tapa raudteesõlm sõjast nimetamisväärsete kahjudeta, kui mitte juurde arvata nelja raudtee elumaja. Terveks jäid jaam, veetorn, depood, sillad, isegi raudtee, ilma et oleks sealt juppigi roobast üles kistud või ära lõhutud. Ainult veerev koosseis oli Tapa jaamast täielikult peale paari vana veduri ära viidud.
Kuid esimesest vabastamistunnist peale algas kohe uus elu. Alustati sõjahaavade parandamist ja sõjajälgede kõrvaldamist, ning peagi kees kõikjal uus ülesehitav töö ja ahervarte koristamine. Igaüks teadis nüüd, et ta on vaba rõhuvast juudiikkest ja et tal on õigus määrata ise oma tulevikku vastavalt meie rahva huvidele uues loovas ja ülesehitavas ühiskonnas.


Järva Teataja, 1. aprill 1944.
Terrorirünnakud Tapale.
Elanike vastupanujõud ei murdu vaenlase metsikus hävituskires.
Tapa linn on olnud viimastel aegadel mitmel korral bolševike metsiku hävitamiskire eesmärgiks. Hoolimata sellest, et Tapa elanikkond kuulub kaugelt valdavas enamuses töölisklassi, kelle kaitsjaina reklameerivad endid bolševikud, on mitmel ööl ilmunud linna kohale enamlaste kümned mõrvalennukid ja katnud laiaulatuslikes rünnakutes linna arvukate lõhke- ja süütepommidega. Tänu ametivõimude energilisele tegutsemisele ja tänuväärsele ettenägelikkusele, mille tõttu on Tapa evakueerimine teostunud juba aegsasti, ei ole rünnakud saavutanud oma otsest eesmärki ega suutnud tappa olulisel hulgal elanikke. Küll on aga muudetud suur hulk Tapa maju rusuhunnikuiks ja muudetud samuti hulk maju elamiskõlbmatuks. Tapa rusude vahel selgub kõige kujukamalt belsevismi õnnistus, mida ta tõotab Euroopa ,”töötavale rahvale". Nagu teised hävitatud linnad, nõnda kerkib ka Tapa kord jälle senisest kaunimana, moodsamana ja suuremana. Võtku kõik, ka vaenlane seda teatavaks.