Valikuliselt väljavõtteid vanadest ajalehtedest.


"Üleilmline nalja-kalender, kõige targem tähtraamat" 1913:


Pikkade sammudega ruttab Tapa linn teiste suurlinnade järele. Mida Riias ja Tallinnas välja mõteldakse, seda ahvib Tapa taga. Nii on Vorstilinnas (see nimi jääb tuleval aastal vanaks, sest et vorsti ärid enam kasu ei too) oma terve tosin salamonopolisi, veerand tosin pool-sala lõbumajasi, kaks või kolm mängupõrgut, kaks kuulust käetarka ja kaardi väljapanijat, kaks nurga-advokaati jne. Siis tuleb veel nimetada huligaanide kompanii, millele iga päev liikmeid juurde tuleb. Kompanii agaramad liikmed tahtsivad hiljuti paadialuste osakonda asutada, aga plaan lükati sellepärast edasi, et Tapal paadid puuduvad. Ka enesetapjate klubi asutamine ei ole veel kindel, sest Walgma jões (Valgejões) ei tule vesi üle pea, metsas on puude alumised kõvad oksad ära korjatud ja vedurijuhid näevad kõiki tee peal lamajaid. Suureks puuduseks on aga see asjalugu, et Tapale keegi pole trükikoda asutanud, millepärast Tapa ainus healekandja kalender mujal peab trükitama.
Tapa "Ühistöö"


Ajalehest "Aeg" 27. veebruaril 1919:


1. dets. 1918 waliti Tapa alewi wolikogu koosolekul kolmeliikmeline sõjawäe warustuskomisjon. Pandi kuulutused wälja, asuti sooje riideid koguma jne. Mõndagi oli kawatsusel, kuid aeg ise näitas, kuhu käed õieti külge panna. 15. dets. tulid Tallinna "Ühistöö" liikmed pr. Weiler, pr. Malmström, hr. Talts ja hr. Sihwer Tapale, et siin haawatute toitlustuspunkti asutada. Sellel päewal juhtus olema Hariduse Seltsi üleüldine koosolek, kus tallinlased seletust andsid "Ühistöö" üle ja üles kutsusid osa wõtma. Tööd tuli kohe alata, juba selle päewa õhtul ewakueeriti Rakwerest Tapale üle paarikümne haige, kellele Tallinnast kaasawõetud toitu jagati ja läbiwiidawat haigewagunit söötis supiga keegi heasüdamlik Tapa proua.
16. dets. kell 10 hommikul kogus Tapa jaama kõrwaliste ruumi umbes 20 osawõtlikumat prouat ja nobedat neiut. Ilma aega wiitmata tunnistati ühel häälel Tapa "warustus komisjoni" liikmed Tallinna "Ühistöö" Tapa osakonna haawatute toitluspunkti juhatuseks ning tõtati küladesse ja alewisse toiduaineid korjama ehk jooksti tarwisminewaid asju muretsema. Läks korda Tapa alewi walitsuselt 10 naela liha, 10 naela leiba ja 1 nael soola saada, Tallinna "Ühistöö" liikmed oliwad kaasa toonud 10 naela suhkurt, 5 naela wõid ja pool naela theed. Õhtuks jõudsid mõned korjandustega tagasi. Juba esimesel päewal tuli "Ühistöö" haigewagunile 50 inimesele theed wõileibadega wälja anda ja teist niipalju haawatuid kohal sööta. Ainult wiis päewa wõidi Tapale jääda. "Ühistööst" wõtsid tegelikult osa üle 30 täiskaswanu ja 20 kooliõpilase. Toitu jagati: 277 klaasi theed wõileibadega ja 72 inimesele suppi leiwaga. Sõjaolude sunnil asuti 21. dets. Aegwiitu. Raskeks läks seisukord: oma kodu, kus iga nurk teatud ja abi nii palju, oli maha jäetud, kaasatulejad muutusid ise sõjapõgenejateks ja neidki oli wähe: juhataja Liisa Saar, kirjatoimetaja Salme Kass, kassahoidja Hans Pudel, asjaajaja Jakob Remmer ja perenaised M. Soonike, P. Vennik, J. Kiviking, A. Wetka. Aegwiidul kutsuti osawõtjaid, kuid kõik olid sõjahirmus. Ei teatud, ei osatud tööd jatkata. 24. dets. ütles pr. Saar toitluspunkti juhatamisest lahti, põhjuseks tuues sõjapõgeneja seisukorda kahe wäikse lapsega, millest Tallinna peaseltsile teatas. 25. dets. sõitsid härrad Sihwer ja Talts asja korraldama ja tõid toiduaineid kaasa. 26. Dets. waliti uueks juhatajaks P. Vennik, kes täie jõuga tööd juhtima asus. Üheksa päewa paigalwiibimise ajal suudeti ligi 200 klaasi theed wõileibadega ja 150 inimesele suppi leiwaga wälja jagada.
30. dets. liiguti Raasikule ja wiidi kaasa wilumine ja sõjapõgenejana midagi korda saata. Siin awanes tõsine töö, oli punkt liinile kõige lähemal, mere äärest toodi jaama külmanud ja nälginud haawatuid, kus nad sagedasti pool päewa Tallinna saatmist ootasid. Antud sai 210 klaasi theed, 111 klaasi kohwi wõileibadega ja 300 inimesele lõunat ehk õhtust.
Raasikul leidus elanikkude poolt ka lahket wastutulekut, keegi kinkis seitse puuda kaeratangu, teine kuus kotti kartuleid jne. Harju-Jaani õpetaja hr. Küstner ise oli eeskujuks suurema pesu kingitusega ja oskas ka oma koguduse liikmetele asja selgitada. Tema käes on veel praegu korjandusleht annete wastuwõtmiseks. Raasikul sai ka esimene suurem aineline toetus osaks 5. jaan. märkide müügist 1067 marka ja 76 penni.
8. ja 9. jaan. tärkas wõimalus kodu lähedale tagasi pöörata ja 11. jaan. õhtul wõidi otse Tapale sõita. Waenlasest mahajäetud kodu jõudes sirutasid paigalejäänud kaaslased, weel uusi kaasa kutsudes, wiia oma käed "Ühistööle" ja tööd on Tapal palju, sest on päiwi kus läbiwiidawate haigete arw 200 ulatub (Tartu ja Narwa poolt). Tegewust on ka märksa laiendatud, mille tõttu haawatute toitluspunkti juurde 9. weebr. weel kolm komisjoni asutati:
1) Korjanduse komisjon, juh. pr. Tammar
2) Puhtuse komisjon, (sauna ja pesu muretsemine), juh. A. Tamm
3) pidu komisjon, juh. P. Poom
Wõimalust mööda on katsutud läbisõitwatele nälginud sõduritele wastutulekut üles näidata. Ootajate sõdurite puhkamiseks on jaama kolm tuba vooditega sisse seatud, on katsutud sõduritele sauna puhta pesuga muretseda. Kirjade ja pakkide edasi saatmiseks on alati abiks oldud.
26. jaan. pandi eesrinna sidumisesalga soojal kaasabil Tapal "Ühistöö päev" toime, kus märkide müük 1455 marka ja 31 penni ja õhtune pidu 1087 marka ja 70 penni puhast raha sisse tõi.
Annetusi ja kingitusi on rohkesti, isegi kalliväärtuslise kuldsõrmuse annetas pr. P (Üksikasjaline aruanne korjanduse üle, mis üle kolme lehekülje pikk, peab ruumi puudusel wälja jääma. "Päewalehe“ toimetus.)
Arawete seltsid ja ühisused on lubanud hr. J. R. üleskutse peale Tapa "Ühistööle" üle nelja tuhande rubla kokku panna. "Tapa "Ühistöö" tänab kõiki lahkeid annetajaid ja loodab edaspidi weel soojema osavõtmise peale "Ühistööst".
Juhatus
Tapal, 18. weebr. 1919.a.


Sellest "Ühistöö" grupist kujunes välja Tapa Punase Risti ühing.



Tapa Punase Risti töötajad ja samariitlased, istuvad vasakult neljas Paula Vennik ja dr. Viktor Kibbermann



Punase Risti tunnistus 1931


Kuidas sai alguse see hiigel-organisatsioon, sellest kirjutab „Uudisleht“ 21.12.1932:
(lühendatud)
See sündis 1863. aastal Pariisis, kui šveitslane Bernhard Dunant tegi ettepaneku Preisi sõjaministrile kutsuda ellu rahvusvahelist ühingut, mis hoolitseks sõjaaegadel haavatud sõdurite eest. Dunant nõudis, et haiglad paneks lahingute ajal välja erilise lipu, mis tähendaks ära koha, kus ravitsetakse haavatuid, et siis sinna peale ei lastaks. Veel tahtis Dunant, et selle rahvusvahelise ühingu liikmed kannaksid ühist vormi. Kuidas tuli Dunant sellisele mõttele? Ta oli kuulnud inglannast Florence Rightingale“ist, kes juba Krimmi sõjas katsunud haavatute kannatusi kergendada. See oli daam, keda hüüti „Lambiga leedi“, sest isegi öösel ei andnud ta endale rahu, vaid kõndis latern käes majast majja ja ravis haavatud sõdureid. Kui hiljem puhkes sõda Austria ja Itaalia vahel, ruttas Dunant sinna haavatuid ravima. Pärast sõja lõppu kirjutas ta raamatu „Solferino mälestused“, millel oli väga suur menu. Dunant oli oma senise tööga suutnud äratada maailma südametunnistust. Hiljem reisis Dunant ringi riigist riiki ja peaministri juurest peaministri juurde ning seletas neile oma ideed. Ta võis oma töö tulemustega rahule jääda, sest juba aasta hiljem tuli tema sünnilinna Genfi kokku kongress, millest võtsid osa kõik tähtsamad riigid. Hakati kaaluma Dunanti kava. Peale paljude muude tähtsate otsuste haavatute kergenduseks, kinnitati ka erapooletu lipp – punane rist valgel põhjal. Riigid kohustusid vastamisi, et nad sõjas selle lipu pihta ei lase, sest see lipp märkis ära haavatute asukoha. Nõnda asutati võimas rahvusvaheline organisatsioon „Punane Rist“.


Postimees 25. nov. 1924 kirjutab:


Tapa õpilaskonna loid osavõtmine noorte karskusühingust.
Karskusel pole Tapal pinda, isegi mitte noorte seas. Aastate eest asutati Tapale karskusühing, kes omal ajal õige elavalt tegutses, referaate ja vaidlusõhtuid pidas ja isegi karskuskursusi korraldas. Nüüd on aga osavõtt ühingu tegevusest loid, liikmeid paarisaja arvulise õpilaskonna kohta kõigest paarkümmend, kusjuures neistki ainult mõni üksik koosolekutel käib.

Ajalehes "Järvamaa" 30.01.1925
Tundmatu tapalane kirjutab

Tapa "linn" - nii kui teda Tapa "bürgerid" ise kutsuvad, väärib ka tõesti selle nime, kui mitte praegu, siis lähemas tulevikus. Nii ei puudu Tapal ka need iseloomulikud jooned, mis annavad temale linna ilme.
Raudteejaam, mis Tapa elu tuiksooneks, on ühtlasi ka Tapa seltskonna, eeskätt nooruse kohtamispaigaks. Siin algatatakse pea kõik kohalikud "romaanid", "draamad" ja neile järgnevad kohtuprotsessidki. Selleks on Tapal juba kaks advokaati.
Ei puudu ka Tapal kino, kus laupäeva ja pühapäeva õhtutel "südantlõhestavaid" pilte näidatakse. Neil päevil korraldati kinos peale "kurva" eeskava pealinna läbipõlenud kabaree artistide osavõttel "lõbus" tantsuõhtu.
Tapa kõrtsid, mis maakonna nõukogu otsusega 1. jaanuarist k.a. suleti, on peale lühikeseajalist uinakut jälle alustanud tegevust. Nupukad ettevõtjad on leidnud nupu, millele vajutades load, kas seaduslisel või mitteseaduslisel alusel, mine võta kinni, välja antud. Kõrtside nimed ei jäe pealinna omadest maha ja on valitud täiesti nende asutuste teenete kohaselt: "Tshungli" ja "Ämblik". Kes "Tshunglis" inimmõistuse kaotanud, sellel imeb "Ämblik" viimased pennid taskust. Ka seltskondliku ajaviite eest hoolitsetakse vahetevahel. Nii kutsus hiljuti keegi naljahammas Tapa õrnemasoo aktiivsemad edustajad "kohtamisele". Nii mõnigi pereema jättis kodused talitused pilla-palla ning tõttas saladuslikule kokkusaamisele. Tapa vene kiriku juurde ilmus määratud ajaks kena kogukene Tapa iludusi, kuid tulemata jäi saladuslik kutsuja. Mõned daamid olevat pööranud "petise peigmehe" jälgimiseks kohalikkude võimude poole.
Ka usuelu õitseb Tapal lopsakalt. Siin leidub kõikide usulahkude pooldajaid, alates adventistidega ja lõpetades budistidega. Peale kahe avaliku jumalakoja on Tapal terve rida "käsikirikuid". Maailma lõpu vastu 6. veebruariks valmistutakse hoolega. Praegu on läbirääkimised käimas selle üle, kes saab "rahuriigi" tuleku järele linnapeaks. Kõige rohkem lootust oleks "igavesel" linnapea kandidaadil Johannes Ruusel, kuid küsitav on, kas ta pääseb äravalitute hulka. Ja kui pääsebki, siis mine tea, kas jälle mõni "rahuriigi" kooli- või mõni muu valitsus ei tule tegema takistusi.
Poliitiliselt on Tapa süütu kui tütarlaps. Poliitikat käivad tapalased tegemas ainult Rakveres või Tallinnas ja sedagi salaja, koduse poole teadmata.
Tapal on ka veel muid linna tunnuseid: paar arsti, ämmaemand, velsker, apteek, saiapagar, juukselõikur, elektrijaam ning hobupostijaam, kus ei leidu ainust riista ega olevust, mis poleksid pärit keskajast.

 

Ajalehest „Virumaa Teataja“ 04.06.1926


Tänaval värav ees...
Tapa on vist rikkaim linn omapärasuste poolest. Vaevalt leidub niisuguseid asju mujal, nagu Tapal.
Paar näidet sellest:
Üheski teises linnas ei leidu tänavat, millel oleks värav ees. Aga Tapal on. Nimelt pöörab väga käidavalt Laialt tänavalt ära Veski tänav. Sinna aga pääseb ainult Pärna ehk ülesõidu tänavate kaudu ringi, sest keegi nupukas mees on Veski tänava Veski tänaval Laial tänaval lõppevasse otsa ehitanud värava. Päris suure postide vahel seisva kahepoolega puuvärava. Värava pikenduseks on ehitatud veel umbes sülla laiune laudaed, mis üle tõmmatud õige tihedalt okastraadiga. Rõõmsalt hirvitades vahib üle värava Veski tänava nimelaud – „vaata, kodanik, kui kaval linnavalitsus meil on.“
„Vabatahtlikkude Tuletõrjujate Pritsikuuri“ ei ole ka vist ühelgi teisel linnal. Ning teist niisugust head „Sõbra-poodi“, nagu see on Tapa Vanaturul, ei leidu kindlasti kusagil mujal.

Postimees 18.09.1926 kirjutab arvatavast ufojuhtumist:

„Verev sammas taevas. 14. skp. kell 4 homm. nähti Tapal haruldast loodusnähtust: Taeva põhjakaarel seisis helepunane, kitsas sammas, mis nähtav oli ligi pool tundi. Kadus esiteks kollaseks ning pärast valgeks muutudes.“
 

Ajalehest „Tapa Kaja“ 25.04.1929


Kurttumm hakkas rääkima!
Neil päevil käis Tapal majast majja keegi keskealine, pealtnäha täiesti terve meesterahvas, kes esines kurttummana, pakkus müüa mingisuguseid kinniseid ümbrikke. Ümbrikkudel oli kiri, et kurttumm palub kodanikke osta loosi, mille hind 20 senti. Avamisel leidus ümbrikus postkaardikene, postpaberit või midagi muud niisugust, koguväärtuses vaevalt 10 sendi eest. Kui ühes korteris aga mehelt nõuti dokumenti, millest näha oleks, et ta tõesti kurttumm, püüdis mees algul märkidega seletada, et tema dokumendid on võõrastemajas. Kui seda aga ei usutud ja meest koguni politseisse kutsuti, hakkas „kurttumm“ korraga päris korralikult rääkima ja palus teda mitte politsei kätte anda. Kahjuks oli õnnetu „kurttumma“ kimbutaja üksik naisterahvas ja mehel läks korda põgeneda, jättes lauale oma „loosi“, mille eest raha saamata jäigi.
 

Tolleaegse Tapa kui raudteelinna põlise probleemi on luuletusse kirjutanud Gustav Klemmer oma naljakalendris 1930. aastal:

Mees oli tulist viha täis,
et rongi suits tal silma käis,
et reisurongi masinad,
just tema kohal tossavad.

Siis kanges viha tuhinas
ta kohtukäimist alustas
ja nõudis tasu endale,
et maja on tal tahmane.

Või kui tasu ka ei lubata,
siis raudtee oma suitsuga
sealt kaugemale koligu,
et maja oleks suitsutu.

Siis kohus mehelt küsitas:
Kumb oli enne asumas,
kas äge majaomanik
või raudteeliini roobastik?

Tee oli varem! - tahtmata
mees pidi viimaks ütlema
ja kohus tegi otsuse
et mees on ise süüdlane.

Kui raudteelt tasu soovib ta,
siis olgu rahul suitsuga:
on see tal meele vastane,
siis viigu maja eemale!

Ajaleht "Postimees" 22.07.1932
Tapast, tappasaamisest ja tappaandmisest
 
Tapa nimi tuleneb teatavasti sõnadest "tappa andma". Kui linna asutati eksporttapamaja, anti tappa loomadele. Praegu pole seal teatavasti enam ei loomi ega ka tapamaja. Viimane allesjäänu on vähemalt jätnud tapmise ja teeb ainult vorsti.
Hiljutised päevad on toonud nüüd lisa Tapa nimekohustusele. Ja seepärast on loomulik, et kui möödunud pühapäeval sündis Tapa Männikumäel suurem rahva kokkusaamine, siis ka oldi sunnitud kellelegi tappa andma. Et igal pool, kus suuri tegusid nõutakse, ka kohe leidub õilsameelseid eneseohverdajaid, siis kogunes ka Tapale salkkond pesapoisse, kes lahkesti tappasaamise oma turjale võtsid. Kui on ette näha, et keegi peab peksa saama, siis on loomulik ja muidugi ka kiiduväärt, et need, kes sellesinatse asjaga rohkem vilunud, oma hingekest kaitsma ei hakanud, vaid sihiteadlikult tõttasid nahka turule viima. Julgesti vennad nüüd tööle...
See on ainult paha, et pärast loomulikku asjakäiku eeskujulised eneseohverdajad väga haledat nutukisa tõstsid. See pole enam noobel! Kui ikka teatav ülesanne on enesele võetud, siis viidagu see ka kangelaslikult lõpule.


"Tapa Sõnumed" 24.06.1933 kirjutab:
Raudteelasele võeti naine


Juba pikemat aega kurameerisid Tapal keegi kohalik keskkooli õpilane ja väljast sisse sõitnud raudteelane. Kunagi varem teenis ta Tapal, kus tutvuski preili ehk tookord õpilasega. Algul aetud ainult väikesest seiklushimust liikus too armastajapaar iga päev küll linna äärtes ja kaugemalgi ringi, kuni ükskord poisu pidi lahkuma Tapalt. Aga väikesed "sidemed", mis esimeses tuhinas tekkinud, ei lasknud poissi siiski eemale jääda neiust ning kohtungid kestsid endises hoos, päris algupärased. Kuid hiljem, kui kõik möödus õnnelikult - oligi lõpp.
Pühade ajal, mil teati, et "kavaler" sõitis Tapalt läbi koju oma vanemate juurde, sepitseti teiste raudteelaste poolt sõjaplaane neiu kasuks. Parajasti, kui poiss pühade lõpul kodust tagasi sõitis, kutsuti ta vagunist välja, et veidi jutelda.
Jaama taga seisis auto, milles istus noorik ja ootas kavaleri. Peig toimetati kavalusega auto juurde, avati uks ja tõugati sisse, kus istus ta armastus. Nüüd polnud muud, kui õpetaja juurde. Ehmunud poisil polnudki muud teha, kui alistuda ja tahes või tahtmatult oma "ja" sõna anda, sest vastasel korral ähvardati teda vastavate paragraafidega.
Veel kummalisem oli pärastine pidusöök, mis juba pruudi kodus valmistatud. Peig ei tahtnud kuidagi pruudiga tegemist teha! Ka sellest said nupukad sokutajad üle. Lihtsalt öeldi: tuleb tantsida ja viidi pruudiga tantsupõrandale. Neiu ema vaid nuttis ja rääkis: "Jah, kasvata tütart, aga võõras tuleb ja viib ära!" Küsitav küll, kes seekord kellegi viis, kas ema tütre poisile või poiss tüdruku omale? Aga peab ju koosolejaile end kuidagi teisena näitama, kui toiming tegelikult oli.
Kuid elu näitab, mis saab sarnasest naise võetud mehest!
 

"Tapa Sõnumed" 24.06.1933:
Pagarid kontrollivad üksteist


Öö vastu 20. juunit selgus, et pagar Karl Adamson oli varem, kui seadus lubab, tööle asunud, mille pärast ta sai vastutusele võetud. Nagu teada, on pagaritööstuse keeluseadusega keelatud öötöö, kuna mõned sellest mööda hiilivad, et saadusi varemalt müügile lasta. Teised, kes seda ei julge, käivad jälle salaja kontrollimas ning annavad siis politseile vaid kaebusi.
 

"Tapa Sõnumed" 24.06.1933 kirjutab:
Kui õlut ei osta, "nägu sisse!"


Tavaliselt on märgata Tapal sootuks teist elu, kui ametnikkudel palgapäev. Juhtub väikesi veristusi ja teisi nükkeid näkkeid ning igaüks katsub oma "arved" naabriga õiendada, mis pika kuu jooksul "hinge hakanud". 21. kuupäeval astusid "Pariisi" Laial tänaval sõbralikult T ja W. Jõid väikesed õlled ja kui pea soe, nõudis T, et sõber ostaks veel mõned potid. Viimane vabandas aga rahapuudusega. T, kes juba kaunisti tuuris, kutsus sõbra kõrvale ja lausus seltsimehelikult: "Ah sa kurat ei osta!" ja läkitas paar tulist silmade alla, nii et sõbral veri nirises. Kuid teisel päeval jällegi koos tööle. Ega midagi, elu on niisugune!


Ajalehe "Tapa Sõnumed" 20. veebruari 1934. aastal kirjutatud ilmateade
 
Loota ilmade külmenemist.
Loodetav ilm teisipäeval, 20. veebruaril: Kõvu läänest loodesse pöörduvaid tuuli. Suuremalt jaolt pilves. Kohati sademeid. Temperatuur langeb. Ida-Eestis oli täna hommikul 0-2 kraadi külma, Kesk- ja Lääne-Eestis 0-3 kraadi sooja.

 

Ajaleht „Tapa Kaja“ 1934 kirjutab:
Rahvas hädas palvevendadega.


Kui ümbruskonna külades korraldatakse kursuseid, referaate ja tantsuõhtuid, selle vastu Pruuna-Kõrves peetakse palvetunde palvevendade poolt Vahemetsas, Kiisal ja Koonukõrves. Rahvast on palvetundidel keskmiselt. Enamuses naisterahvad ja poisikeseohtu noormehed. Esimesed tulevad Jumala sõna kuulama, teised müramise mõttes. Esimestena jutlustavad küla talutaadid ja pärast külla sõitnud võõrad vennad. Kui on jutlus lõppenud ja palved peetud, siis määratakse kindlaks järgmine palvetund ja öeldakse, kellel on kiire, see võib ära minna, aga kelle süda rahutu, see võib ühes Jeesuse lastega palvesse jääda. Lauldakse, palutakse ja peetakse kutsuv kõne. Kui selle peale keegi ei ärka, siis tulevad kaugemalt vennad patuste juurde ja ütlevad:“ Oh, sina patune inimene, pööra ennast ümber ja anna oma hing Jeesusele, sest taeva väravad on veel lahti.“ Siiamaani on Jeesuse lasteks läinud 20 hinge ümber – kõik noored tütarlapsed ja vanemad naisterahvad. Mõne päeva eest oli juhus näha ja kuulda, kuidas üks Kõrve noor prouakene tundis, et temale on pühavaim peale tulnud, siis läks tema palvevendade laua juurde ja palus, et tema oma neiupõlves hirmsat pattu teinud. On raha pärast meeste ees Aadama ülikonnas tantsinud. Selle peale vastas palvevend:“Ole vahva õde, sinu patud on sulle andeks antud.“ Mina olin ennem veel suurem patune, mujal mina ei viibinud kui kõrtsis. Kui mul oli raha, siis oli ka sõpru, kui raha lõppes, siis kadusid ka sõbrad. Jäi ainult üks sõber, see oli – politsei, kes mind tänavalt ära korjas. Kõrve abielumehed on mures naiste pärast – kodused tööd jäävad ripakile. Lehmad on poole ööni lüpsmata ja kui see usuhullustus kauemat aega edasi kesatab, siis peavad mehed lehmalüpsmise kursusele minema.


1940. aastal kirjutab turismiteatmik Tapa puhkepaikade kohta:

Tapa on 3. astme linn, meie võõrastemajad:
1. Restoran-võõrastemaja „Du Nord“. Pikk 20, tlf. 54.
Pidaja: M. Mirovitsch.
Tube: 4. Voodeid: 4. Toa hind: kr. 1.50 III liik A järk.
2. Restoran-võõrastemaja „Pariis“. Lai 8, tlf. 98.
Pidaja: A. Mihkelson.
Tube: 2. Voodeid: 3. Toa hind: kr. 1.50 III liik A järk.
3. Võõrastemaja „Tapa“. Jaama 1
Pidaja: M. Langeberg.
Tube: 5. Voodeid: 6. Tubade hind: kr. 1.50 – 2. Toidusaamise võimalus. Jaama juures. III liik B järk.

Eesti Turistide Ühingu matkakodu. Tapal, Kesk tn. 3.
Matkakodu juhataja: Elise Valdmann.
Varustusega voodeid: 6
Ööbimistasu: 60-75 senti
Magamiskotte: 5,25 senti tükk
Toidu saamise võimalus. Jaama juures.


"Uudisleht" 1940
Tapa ja tema jonn

Tapaga on niisugune imelik asi, et tema elust-olust ei kuule mitte iga päev. Elatakse vaikselt ja väikselt, nokitsetakse putukatena seinapragude vahel, ega taheta, et seda rahulikku oleskelu isegi lehemees oma sulega tuleks sorkima. "Ega"s igast pisiasjast maksa juttu teha!", üteldakse ja käiakse ka selle järgi.
Ülalöeldu tõttu ongi olukord kujunenud nii, et kui Tapast või selle elanikest juttu teha, siis peab asi ise olema niisugune, mis on võimeline täitma ajalehtedel terveid lehekülgi ja panema kogu riigi rahva endast hulgaks ajaks rääkima. Kes selles süüdlane on, et kõik kohapealt väljakasvanud "suursündmused" kipuvad vägisi naljanumbreiks kujunema, seda meie siin ei otsusta.
Tuletame meelde kaugemast minevikust suurt nasta, pehmete roobaste jne. panamat, mis kukutas esimese Tapa linnavalitsuse, segaseid ja kõmulisi lugusid keskkooli ümber, viimaseist aastaist sensatsioonilisi elureforme, mille autoriks on meile kõigile tuntud Johannes Ruuse. Tema ju nõudis kooliõpilaste riiete, jalanõude, juuste ja räägitakse, et isegi nägude standardiseerimist, naiste piltide kõrvaldamist suitsukarpidelt, tabu värvitud nägudele, punastele küüntele ja muudele edevustele.
Mulgid on uhked oma jonnile, kuid nad arvavad ekslikult, et nemad on ainukesed, kes oskavad jonnida. Tapalgi on oma jonn ja see on vähemalt niisama tugev kui mulkide oma. Kui läheb jonnimiseks, siis jonnitakse kasvõi eluaeg ja poetakse haudagi, käsi rusikas.
Palju segadusi tekitab alati see, et linn asub kahelpool raudteed, moodustades nii kaks linnajagu. Sellest ei ole mitte liiga kaua aega tagasi, kui luteriusulised tundsid, et senine palvemaja jääb kitsaks ja tuleb hakata kirikut ehitama. Korraldati teeõhtuid ja korjati usinasti raha ning näis, et tapalased on selles osas leplikumad kui kunagi varem. Kui aga hakati arutama, kummale poole raudteed kirik ehitada, selgus, et kuri on ristirahva keskel möllama pääsenud. Kisuti ja riieldi aastaid ja peeti täiskogu koosolekuid, kus üteldi vahel isegi nii vängeid sõnu, et ka kõige tugevam trükimust ei kannataks nende äratoomist. Isegi sellest ei hoolitud, et vana palvemaja ähvardas iga silmapilk kokku vajuda.
Iga tegevus aga väsitab, nii ka kisklemine kiriku asukoha pärast. Sündiski, et kirik ehitati ühele poole raudteed linnavalitsuse, koolimajade ja .....kõrtsiga.
Torni ehitamiseks aga puudus raha. Siis mõtlesid targad pead kavalasti ja korraldasid jalgpallivõistlusi, kord majaperemeeste ja üürnike, siis jälle paksude ja kõhnade meeste vahel. Raha aga, mida laekus rohkesti, läks kiriku torni ehitamise heaks.
Esimesel nahkkuuli veeretamisel, mis toimus majaperemeeste ja üürnike vahel, juhtus nii, et üürnikud võitsid. Hakati pildistama, paigutades majaperemehed üürnike ette istuma, nagu see kaotajaile ka kohane oli. Majaperemehed aga ei saanud sellega leppida, et nad olid kaotanud ja pidid ka pildil üürnike ees küürutama - jälle lõi lõkkele Tapa jonn. Ega palju ei puudunud, et pilt oleks jäänud tegemata. Lõpuks siiski lepiti, kuid tingimusel, et võimaldatakse korraldada kasuvõistlus.
 
Kuidas elab Tapal...
 
RIKAS:
Selleks, et kedagi Tapal rikkaks nimetataks, peab tal olema vähemalt kaks maja, sest üks maja on siin isegi igal töölisel. Ja majaperemehena hoiab ta oma seisuse "au" kõrgel sellega, et ei võta heal meelel lasterikkaid perekondi korterisse. Käib vahetevahel teatris, kuid eelistab rohkem teeõhtuid, sest teatris on see halb lugu, et ei oska õigel ajal plaksutada, tõsisel kohal naeru tagasi hoida jne. Meeldivam selles suhtes on juba tsirkus, kuid et viimased Tapal väga harva peatuvad, külastab Tallinnas käies kindlasti "Tivolit". Endast vaesemalt "tere" vastu võttes ei kergita mütsi. Gümnaasiumi direktoriga püüab hoida head vahekorda, sest see mõjub hästi järeltuleva soo peale.
 
HARILIK SURELIK:
Tema elab väga rahulikult ja tagasihoidlikult. Linnavahele ega "üldsuse" kogunemispaika - jaama - ta naljalt ei puutu, sest tal on oma väike maja ja selle ümber vakamaa-poolteist aiamaad, mille kallal rassimiseks kulub kogu aeg. Muidugi tahavad vahel ka naine-lapsed nuhelda. Sellel on üldse kaks head omadust: kodakondsed saavad tunda, kes on majas peremees ja hakkavad siis ka vastavalt kartma=armastama. Teiseks on niisugune kodune õhuklaarimine teretulnud vaate- ja kuuldemängudeks üleaedseile, kes siis kõik olnu hiljemalt järgmisel päeval suure kella külge riputavad.
 
NOORTÕUSIKUD:
See on üks uus seisus, koosnedes rahameeste poegadest-tütardest, kelledele papa-mamma rahakott lubab aastate viisi Tartu peal elada, kusjuures ülikoolitööd ei peeta just esmajärgulise tähtsusega asjaks. Paljud neist on lõpetanud gümnaasiumi cum laude"ga, ülikooli sisseastumiseksameil aga üks või rohkem kordi läbi kukkunud. Korraldavad omavahelisi koosviibimisi, millest nagu põrandaaluseist ettevõtteist ei taheta, et midagi laiemale üldsusele teatavaks saab. Pidudel istuvad "hästiorganiseeritud" üksusena koos ega jäta iialgi nina krimpsutamata, kui mõni harilik "surelik" möödub.
 
Tapa avalikke saladusi

Väikelinnas on ju see õnnetus, et ega seal neid õigeid saladusi ei saagi olla. Kõik inimesed on omavahel tuttavad - kas siis sõbrad või vihavaenlased, see on muidugi iseküsimus. Kui rongilt tuleb keegi uus "nägu" ja jääb linna vähemalt päevaks peatuma, siis on kõigil teada, mis asja tal oli Tapale, kus elab, millisele tütarlapsele või noormehele kinkis armulise pilgu ja muud selletaolist. Selle eest hoolitseb vanemaist naistest koosnev "naiskond", kel on aga ka teisi ülesandeid.
Kui näiteks keegi tahab kedagi päris korralikult ja põhjalikult läbi sõimata, võib ta seda teha mõne vanema naise kaudu, kes lahkesti ka sõimatavalt "vastuse" toob.
Asjade kohta, mida mujal nimetatakse saladusteks, tuleb sel, kes tahab täpne olla ja ütelda "avalik saladus". Avalik saladus on seegi, kui provintsihärrad Tallinnas asjatoimetusel käivad, siis nad lasevad peale äri- ja ametiaskeldusi elul hea maitsta. Nii oli lugu ka selle arstiga, kes käesoleva aasta talvel Tallinnas sadamas käies läbi jää kukkus ja pidi kolmekümne kraadise pakase käes hulk aega kümblema. Ega üks suplus tugevat meest murra. Tervis tuli tagasi, ehkki pikkamööda.
Arsti juurde, kes on just asunud ametikohustuste täitmisele, tuleb patsient, kel oma ameti tõttu oli õigus maksuta arstiabi saada. Teadagi, et külmarohu tarvitamise tagajärjel mitte just kõige paremas vormis.
"Näidake oma tunnistus ette!" käseb arst. Patsient kobab hulk aega taskuis ja toobki sealt paberilehe välja. Arst silmitses, muutus näost punaseks, teeb paar korda asjatult katset rääkimiseks ja kolmandal korral alles müristab:"Ah teie tulete mind narrima, tulete narrima! Välja! Välja!" Lõpuks märgin seda, et seesama patsient oli kogemata annud oma kõrtsiarve, mida veel külmavärinaid põdev arst pidas enda narrimiseks.
Sakslaste meie maalt lahkumine ei jätnud Tapatki puudutamata. Siingi leidus neid, kes järgnesid juhi kutsele. Kõigile üllatuseks kujunes aga see, kui kuuldi, et lahkub ka üks kohapealne juhtivam pangategelane - läbi läbi eestlane. "Pole midagi parata, peab minema", seletas ta ise sõiduärevuses olles, "on läinud korda selgitada, et ma olen sakslane!" Lahkumine oli kurb, kuid mitte niivõrd kurb, kui piinlik oli tagasitulek. Selle pangasaksa ümberasumine lõppes nimelt Tallinnas, kus ei leitud ühtki fakti, mis oleks näidanud, et tegemist on sakslasega. Nüüd ta töötab jälle pangalaua taga ja on olude sunnil eestlane. Igal inimesel ei vea!
 
Kaks kurioosumit - Johannes Ruuse ja Johan Pari

Linnas, kus juhtub palju kurioosseid asju, peab olema ka kurioosumite autoreid rohkem kui üks. Tapal on neid kaks. Üks on Johannes Ruuse - ühispanga esimees, linna maksunõudja, Majaomanike Koja liige, Haridusseltsi esimees ja muidu kange mees, kes saab isegi hakkama lapse ristimisega või surnu matmisega. Olnud "eelajaloolisel" ajal Tapa politseiülem, linnapea, koolmeister ja teab mis veel. Võtab kõikjal sõna, isegi seal, kus see sobiv ei ole. Pika kasvuga, kuid jõudnud veendumusele, et teiste hulgast välja paistmiseks on üksi kasvust vähe, sellepärast räägibki palju ja haudub reforme.
Teine mees on apteeker Johan Pari - Tapa kröösus. Et apteegi läbimüük järjest tõuseb ja puurkaev rohtude segamiseks vajalikul määral vett ei jõudnud anda, ehitas ta veevärgi. Laseb rohtudelt ka hinda alla tingida. Suur jutumees ja alati kõigega opositsioonis. Ka üksinda uulitsal käies seletab omaette ja vehib kätega.
Omavahel on need kaks kurioosumit alati sõjajalal. Varemalt, kui mõlemad olid linna volikogu liikmed ja volikogu koosolekul sattusid parajasti kõnelusse, nöökis Ruuse Pari sellega, et tegi ettepaneku linnaapteegi asutamiseks. Parigi ei jäänud võlgu ja leidis olevat tulnud paraja aja teatada, et tema asutavat ligemal ajal Tapale uue panga.
 
 
Johan Pari                                                 Johannes Ruuse

Pikk, paks...
 
Tapa kõige pikimate meeste au omavad notar Julius Martov, koolide võimlemisõpetaja Arno Niitme, endine kümnevõistluse meister, ja taksiautojuht Elmar Tuulisvorm. Pikkus siiski neile eriliseks takistuseks ei ole, välja arvatud autojuht Tuulisvorm, kes kurdab, et just oma koljatlikkuse tõttu ta pidanud suurema auto ostma. Üldiselt lohutavad kõik kolm end sellega, et ega nemad need maailma kõige pikemad ole.
Pakseimaks meheks on endine vorstitööstur Artur Kiisk. Astudes vankrile, lahendab see vanahärra alati rasket probleemi, et kas ei ole mitte ülekohtune, et hobune peab teda vedama. Kas ei oleks ümberpööratult õiglasem? Et aga hobune pole senini protesteerima hakanud, on olukord püsinud muutumatuna. Võibolla jääb see asi hoopis noorema poja lahendada, kes nii ärimehelikkuse kui ka paksuse poolest käib truult isa jälgedes.
Muhedaim mees on Karl Vernik - hiljuti pensionile lastud Tapa depoo meister, Tapa Jakobi koguduse nõukogu esimees ja linnavolinik. Kaheldakse juba, kas on üldse olemas vahendit, mis tema heale tujule ja sõbralikkusele vastupidiselt mõjuks.
Agaraimaks naistegelaseks tuleb kahtlemata pidada vandeadvokaat pr. Helmi Kabrit, kes oma kutsetöös on kõvaks pähkliks meeskolleegidele. Pr. Kaber on peale muu ka Kodumajanduskoja liige, Tapa linnavolikogu juhataja jne.
 
Mis on Tapal tegemata unustatud?

Kui lehemees esitab ülaltoodud küsimuse ühele keskpärasele ja põlisele tapalasele, kes linna rõõmude ja muredega on pikki aastaid ühes elanud, siis ehmatab ta küsitava hulgaks ajaks keeletuks.
"Ei, ei, ärge te sellest kirjutage, mis on tegemata unustatud...... väänavad viimaks jälle makse juurde, kui nurisema hakkad," on tavaliselt vastus. Siiski on aga Tapaga lugu samane kui Tallinnagagi, et ei ta nii pea valmis saa.
Suurimaks valulapseks on aastaid olnud elekter. Elektrijaama enda kohta ei saa midagi ütelda - pikk korsten on tal, nii et paistab peaaegu üle linna ja masinadki undavad tugevas töörütmis. Ainult valgus on visa tulema. Naljatades üteldakse: "Kui tahad näha, kas elekter põleb, peab selles veendumiseks tõmbama tikust tuld". Kõik tundemärgid näitavad siiski, et silmavalguse hädadest saavad tapalased kõige ligemal ajal üle.
Aastaid päevakorral seisnud küsimuseks on tunneli ehitamine raudtee alt läbi, et vähendada õnnetuste võimalusi mitmetest rongiteedest üleronimisel. Eriti tarvilik oleks see kooliõpilaste elude kaitsmise seisukohast lähtudes. Tihti on see tunneliküsimus olnud päris lähedal teostamisele, kuid alati on midagi takistavat vahele tulnud.
Üldiseks nuhtluseks raudteeäärseile elanikele on vedurisuits, kuid üldine arvamine on, et sellest ei vabaneta isegi "surma laupäevalgi".


Tapa elektrijaam 1934. aastal
 

„Ajakiri Kõigile“ 1940. aasta augustinumber kirjutab naljarubriigis:


Nimeka maalija juurde tuleb keegi härra Tapalt. Tapalane vahib uut maali. „Kas see meeldib teile?“ küsib kunstnik.
„Pole viga. Selle võtan kaasa. Ainult üht pean ütlema, armas kunstihärra,“ütleb tapalane,“nii täitsa siiski see asi mulle ei meeldi, aga meil seal Tapal on üks Tapa kunstnik, küllap see siis parandab, kui asi on puudulik.“
Kunstnik viskas saadud raha tapalasele jalgade ette. Tapalane vahtis meest hämmastuses ning ütles:“ Seda pean ma aga ütlema: väga sõbralik teie ei ole, armas härra.“


Ajalehes "Edasi Kommunismile" 16. juunil 1951
Kas teadsite, et

...... Tapal on jalgrattaga kõnniteel sõitmine suure au sees. Palutakse ka mootorrattureil kasutada kõnniteed sõiduteeks ja linna täitevkomiteel ehitada jalakäijatele köisraudtee.....
......Tapa loomapidajad võivad karjatada oma lehmi, lambaid ja kitsi linna tänavatel ja spordiväljakutel ilma tasuta, kuna linna täitevkomitee ja miilitsaorganid pole siiani sellele tähelepanu pööranud......
.......Alles lähema viie aasta jooksul on Tapal loota jäätist müügile......

 

"Edasi Kommunismile" 2. aprill 1955 kirjutab rahulolematu linnaelanik:
Lihtsam ju on, aga...

On hommikune töölemineku aeg, sellepärast on ka Käärdi tänaval inimesi rohkem liikumas kui tavaliselt. (Käärdi tn. on tänapäevane Lai tn.) Parajasti on ühe suure maja uks avatud ja näeme esikus ühte naisterahvast, kes kiiresti luuaga töötab. Nojah, tuleb esik puhtaks teha, et oleks nägusam. Kuid sellel tööl on oma "aga" juures. Kõik kokkupühitud praht, mida on kenake hulk visatakse lihtsalt tänavale. Seda on vist juba varemgi nii tehtud, sest seda prahti on seal päris kõrge hunnik. Praegu ei hakka see nii silma, sest iga päev sajab lund. Aga mis siis, kui lumi sulama hakkab? Ilus vaatepilt see ei ole. Maja uksel, millest prahti tänavale pillutakse, asub silmapaistev silt "ORS-i söökla nr. 10". Millega põhjendavad sellist "puhtusearmastust" söökla juhataja ja majahoidja?

Artikli alla on ajalehe omanik hariliku pliiatsiga kirjutanud: "Aga nüüd sa Reisbergi Maie saad!"
 

"Edasi Kommunismile" 10. märts 1956 kirjutab taas rahulolematu linnaelanik:
Kas see peab nii olema?

Kuidas suhtub oma ülesannetesse Tapa Raudtee majavalitsus nr. 43 majavalitseja sm. Gunina ja kas ta teostab kontrolli oma alluvate üle? Sellele küsimusele peab vastama, et vist mitte. Hoovide korrastustööd pärast lumetuisku on jäänud eikellegi hooleks. Ühendusteed Raudteemajade nr. 11 - 12 vahel on nii kinni tuisanud, et kodanikud peavad sooritama hüppeid, et järskudelt hangedelt alla tulla. Ülesminekuga on lugu veelgi raskem - siin peab käpuli kõndima.
Kui hoovikoristajad ei suuda kõnniteid lumest puhtad hoida, siis peaksid nad vähemalt järskude hangede servale trepiastmed sisse raiuma, mida mööda oleks vanematel inimestel kergem alla ja üles käia. Nähtavasti ei huvita kõnniteede korrashoid majavalitsejat ega ka hooldajaid. Nad vist ise on spordihuvilised, kes harrastavad mägironimist.
 

"Edasi Kommunismile" 07.03.1959 kirjutab:
Kellel naer, kellel nutt.


Kevadine suurvesi on tore asi. Mängivad Tapa linna tänavatel veeloikudes lapsed ja mängivad täiskasvanud mehed - autojuhid. "Pagana tore, kui paned ikka kuuekümnega läbi loigu. Kõik kõnniteel kiljuvad, puristavad, vesi ja pori mööda riideid alla jooksmas," mõtleb autojuht ja lisab kiirust. Tapa linna miilitsamehed aga vaatavad pealt ja muigavad - las lõbutsevad!
 

"Edasi Kommunismile" 21.03.1959 kirjutab kurjaks saanud kaaskodanik loo, nimega "Elulookirjeldus"

Mina, Ilmar Suurmets, pikka kasvu, kitsaste pükste ja võimsa soenguga, milline edukalt täidab talvel mütsi ülesandeid, tulin möödunud aastal otse raudteekoolist Tapa vagunidepoosse. Proovisin algul tööd, aga see polnud mekki mööda. Palju moekam oli linna pidi ringi loovida ja tipsidele silma teha. Ülemused kah, naljavennad, kutsusid seltsimeheliku kohtu kokku ja muudkui näägutama, et miks ma tööl ei käi ja miks ma tööl ei käi. Ära tüütasid, paganad, ütlesin siis, et eks ma lähe. Aga egas ma loll ole! Aeti jälle uus sobranije kokku ja depoo ülem ise mulle kallale, küll lõugas! No läks siis hing täis ja kähvasin vastu nii et aitas. Nüüd on mu hinge rahule jätnud. Siiberdan niisama ringi. Tegime kord mürtsu ja tuli viis päeva sitsida. Ah, mõni asi! Ega kullidestki puudu tule, küll tuttavad laenavad, kord näkkas abistamiskassastki. Tore on teiste turjal elada!

Vagunidepoo komsomoli-algorganisatsioon ja depoo ühiselamu kollektiiv, kas teie ei tunne ennast selles süüdi olema, et Ilmar Suurmets selliselt käitub? Kuhu jääb siis kollektiivi kasvatav jõud? Milleks lubatakse tööpõlguril ühiselamus elada?
 

"Edasi Kommunismile" 04.04.1959 kirjutab:

Teadmiseks!


Kui Tapa jaamahoone ees seisab rong, võib igaüks vabalt isegi koos lapsevankriga rongi alt läbi minna. Miilitsatöötajaid ärge tähele pange, sest ka nemad ei pane teid tähele. (Aga oleks vaja!)
 

" Edasi Kommunismile" 16. september 1961 kirjutab jällegi rahulolematu linnaelanik:
LINNAKAUNISTAJAD

Igal linnal öeldakse olema erinev omapära. Sellist nagu Tapa linnal, ei ole küll ühelgi. Selle ainulaadsuse eest võime olla "tänulikud" neile, kellest allpool juttu.
Üheks omapärasuseks on see, et liikuda võib või õigemini saab vaid päeval, õhtul ja öösel istu kodus. Mitmel tänaval ja tänavanurgal mustavad sügavad augud, ei ühtegi hoiatusmärki ega tõket. Ja kuna väljaspool südalinna valitseb pimedus (kas puudub valgustus või on lambid katki), siis leiabki muretu jalutaja ennast äkki ninali augu põhjast. Sellise "meelelahutuse" eest on hakanud hoolitsema sideministeeriumi montaažijaoskonna mehed. Kohalik töödejuhataja sm. Unt ei suvatsenud eelmise laupäevasele toimetuse kriitikale isegi vastata. Olevat ministeeriumi käsk auke kaevata! Aga sm. Unt, kas ministeerium käskis jätta ka augud ilma tõkketarata ja hoiatusmärkideta?
Tapa Vabatahtliku Tuletõrjeühingu ja ehitus-remondivalitsuse nr. 4 käsu ja korralduse õigust omavad mehed vist jälle mõtlesid, et kui on augud, siis olgu ka künkad! Ja ehitasidki: esimene Lillaka tänavale ehituspaest ja teine Kommuuni tänavale ehitusprahist ja mullast korralikud künkad. Ületada neid on võimatu, nii et jalakäijad peavad ristlema sõiduteel autode vahel, vaata aga, et mõnele alla ei jää. Südamerahuga laiendab ehitus-remondivalitsus ehitusplatsi nii 1. Mai kui ka Kommuuni tänava arvel.
Kui lisada siia juurde veel väljakannatamatu hais kauplus nr. 2-ga ühes majas asuva puhveti ees ja kanalisatsiooniehitajate poolt mahajäetud juba rohtu kasvavad kiviprahimäed, saamegi selle, mis meil on ja teistel ei ole.
Kas selliste linnakaunistajate vastu ei leiduks rohtu?
 

"Edasi Kommunismile" 21. juuli 1969
Nii kehtestati nõukogude võim Tapal.
(Vana kommunisti H. Harjakse mälestusi)


1940. aasta suve revolutsioonilised sündmused Tapal on mul hästi meeles, kuna võtsin nõukogude korra kehtestamisest siin isiklikult osa. Kodanliku korra jäänuste lõplik likvideerimine ja nõukogude võimu täielik maksmapanek toimus siin augustikuus. Ühel õhtul kutsuti meid, aktiviste, kokku majja, kus praegu asub rajooni täitevkomitee. Seal informeerisid meid Paidest siiasõitnud juhtivad seltsimehed eelseisvatest sündmustest ja meie ülesannetest. Kästi järgmisel päeval samasse uuesti kokku tulla. Ilmusime vastavalt korraldusele. Pärast paaritunnist ootamist ilmusid sm. Leesmet Paidest ja teised. Meid jaotati gruppidesse ning saadeti valitsusasutusi ja suuremaid ettevõtteid üle võtma.
Grupp, kuhu mina kuulusin, sai ülesandeks võtta oma kätte politseiasutused. Leonardo Valtsi juhtimisel tegutsev grupp läks üle võtma linnavalitsust. Vastavalt vabariigi, nüüd juba nõukogude vabariigi valitsuse korraldusele olid Tapale kokku tulnud kõik jaoskondade politseinikud koos varustuse ja relvastusega - üle kolmekümne inimese. Politseiülem Kutsar, pärast vastava direktiivi ettelugemist, milles tehti teatavaks, et temal tuleb ametist lahkuda ja kõik varad ning dokumentatsioon üle anda, ilmse vastumeelsusega, kuid alistunud ilmega, pani relva lauale ja andis oma alluvatele korralduse üleandmiseks. Võtsime politseinikelt ära relvad ja varustuse, samuti võtsime üle kogu dokumentatsiooni. Uueks, nüüd juba miilitsaülemaks määrati sm. Ingar, kes hiljem viidi üle tööle Paide riikliku julgeoleku organitesse. Vana kodanlik politsei saadeti laiali. Tolleaegse nn. kaitsepolitsei ülem Jürima ja tema abi Kaldma aga arreteeriti. Hiljem arreteeriti ka terve rida nende agente, keda nad ise välja andsid.
Võimu ülevõtmine toimus igal pool rahulikul teel, sest kodanlastest võimumeestel oli väga hästi selge, et nende laul on lauldud. Mind määrati tööle miilitsasse, kus tuli võidelda võssa ja varjule pugenud vaenlaste vastu. Likvideerisime edukalt bandiitide pesad ning ka Tapal algas helge nõukogulik elu!



Hans Harjakse

 

1960. aastate lõpupoole ilmus ajalehes "Rahva Hääl" pealkirja all "Kui ma elaksin Tapal..." varjunime kandva Uku Harukase teravasisulised artiklid tögamaks Tapa elu ja siinseid kirjutamata seadusi:

Kui ma elaksin Tapal...
...ei läheks ma kusagile mujale tööle kai ainult Tapa Tarbijate Kooperatiivi. Ja kui teie olete alljärgneva loo läbi lugenud, siis olen kindel, tekib ka teil kange tahtmine minna tööle Tapa Kooperatiivi.
Kõigepealt ma küsiksin endale kommunaalosakonna inseneri ametikohta, mida praegu peab Maie Krall. Ah, et pole nagu suurem asi koht, ütlete, need kommunaalasjad on üsna tüütu ja igav värk. Olgu pealegi! See-eest sai Maie Krall poole aasta jooksul viis korda preemiat, kokku 552 rubla, samal ajal kui ülejäänud kollektiivile jagati töövõistluse preemiaid 945 rubla - kõigi peale kokku muidugi. Kui grupp Kooperatiivi töötajaid sõitis ekskursioonile Kesk-Aasiasse, jäeti Maie Krallil ametlikult alles keskmine palk, kõigil teistel aga kästi sõita puhkuse ajast või - võtta ekskursioonipäevadeks palgata puhkust. Noh, kas te veel kahtlete, et mängus on väärt koht ja Maie Krall on väärt inimene?... Alles kui olin kirjutamisega siiamaani jõudnud, torkas mulle pähe: hea küll, oletame et nad annavadki selle koha mulle, aga kas nad m u l l e hakkavad preemiaid maksma? Sest võibolla mina ei ole nii väärt inimene nagu Maie Krall. Vaat siis oleks küll narr lugu! Kuid õnneks on Kooperatiivis teisigi võimalusi palgalisa teenida...
Kui ma oleksin Tapa Kooperatiivi töötaja, teeksin ma ainult sporditööd. Mind ei kohutaks sugugi, et sporditööd tuleb teha ühiskondlikus korras ja peale preemiate ei too see muud midagi sisse. Näiteks Joosua Sootaru, toitlustusettevõtete ühenduse direktor, sai suvespartakiaadi läbiviimise eest sügisel, oktoobrikuus, 60 rubla preemiat. No sai, siis sai. Aga talvel, jaanuaris, leidis juhatus, et Sootarule sai tollal vähe antud ja maksis talle veel 20 rubla - ikka sellesama suvespartakiaadi eest. Kas ta hakkabki nüüd saama spartakiaadipreemiat nagu protsente hoiukassasse pandus rahalt?
Kui ma ei oleks Tapa Kooperatiivi töötaja, ikkagi hakkaksin Kooperatiivile seadmeid monteerima. Sest ühe täiesti võõra ettevõtte töölised V. Sabolin ja V. Salikov, kes monteerisid Kooperatiivi uues varumislaos külmutusseadmeid, said äkki Kooperatiivilt priske preemia - esimene 100 rubla, teine koguni 300 rubla. See raha on neil vist küll ammu ära kulutatud, külmutusseadmete montaaž aga on praeguseni lõpetamata.
Kui ma töötaksin Tapa Kooperatiivis, siis naistepäeval tahaksin ma olla mees. Eks otsustage ise, kumb on seal kasulikum olla - mees või naine. Viimase naistepäeva "ürituste läbiviimiseks" eraldati 200 rubla. See raha jagati preemiateks: juhatuse esimehele Jaan Pürjele 80 rubla, aseesimehele Valdo Laosele 70 rubla ja pearaamatupidajale Asta Noorele 50 rubla. Ainult ärge nüüd, palun, arvake, et ülejäänud naised peale pearaamatupidaja ära unustati - alpikanne sai neist igaüks.
Kui ma oleksin Tapa Kooperatiivi esimees, korraldaksin ma iga nädal ühe Kooperatiivi laada. Et aga iga nädal ei jõua keegi laata pidada, siis vaatame ainult Tapa Kooperatiivi viimast sügislaata. Olen kindel, et korraldajad jäid sellega rahule...Kas teie hakkaksite nurisema, kui teile laadaplatsi öösel valvamise eest makstakse 20 rubla? Kõige heldemassegi kolhoosi kartuleid võtma minnes te küll nii palju poleks teeninud! Ah jaa, enamikule laadal ametis olnutele maksti siiski 10 rubla päevast. Ja et üksikute 20 rubla saajate hulka kuulusid ka Kooperatiivi esimehe isa ja onu, oli muidugi pime juhus... Kõige suuremat rõõmu kordaläinud laadast tundis meile aga juba tuttav kolmik. Võin seda väita nende laadapreemiate järgi: esimehele 100 rubla, aseesimehele 100 rubla, pearaamatupidajale 60 rubla. Ent pärast laata oli Kooperatiivi esimees Jaan Pürje ka nii väsinud, et juhatus pidi talle seadust rikkudes vormistama kaks päeva tasulist puhkust, sest oma korralise puhkuse oli esimees juba enne laata kergemeelselt välja võtnud.
Ja oleksidki mõned õpetussõnad neile, kes kavatsevad astuda Tapa Kooperatiivi teenistusse. Muidugi sai taiplik lugeja aru, et kõigist siinpakutud soovitustest on kasu ainult ühel tingimusel - te peate kuuluma asutuse äravalitud seltskonda. Siis võite olla muretu: kui köhatate - saate preemiat köhatamise eest, kui te ei köhata - antakse preemia mitteköhatamise eest.

Kui ma elaksin Tapal...
... siis ma tahaksin ka vahel kinno minna. Missugusesse kinno me siis läheme? 11 000 elanikuga Tapal on neid ju koguni kaks. Hüva, läheme linnakinno "Kalev". Ei, sinna ei saa - see pandi 1. jaanuarist kinni. Hoone oli nii käest ära lastud, et võis külastajatele kaela sadada. Kui maja ükskord korda saab, on seal Kooperatiivi ladu, paremal juhul tuleb sinna mööblikauplus. Hea küll, läheme siis Raudteelaste Ametiühingu Klubisse, kus on ka kino. Ei, sinnagi ei saa - kinoruumides käib remont. Nii et minna pole kuhugi, 11 000 elanikuga linnas ei ole praegu ühtegi kino! Tapa miilitsaosakonna ülem Oskar Okspuu räägib, et kino puudumine on toonud talle tööd juurde: " Läksin üks õhtu koju ja vaatan: poisid pilluvad kive puuvõradesse. Varesepesi seal ei ole, eks nad siis lõhkusid elektripirne. Võtan ühel natist kinni, too hakkab nutma: "Onu, me tahtsime kinno minna, aga me ei teadnudki et kino on kinni pandud! Igav hakkas..."."
Kas siis varem ei märgatud, et kinomaja laguneb? Kas ei võidud vähemalt Raudteelaste klubis remont enne ära teha, kui suurem kino rivist välja langeb? Puudub ju Tapal ka linna kultuurimaja. Nii et küsimusi kogunes mul palju, kui läksin usutlema Tapa linna täitevkomitee esimeest Maimu Kozlovat.
"Jah, kahjuks on see õige, et peale Raudteelaste klubi meil praegu teisi kultuuriasutusi ei ole. Kogu linna vajadusi viimane rahuldada ei suuda. Me nõuame tollelt klubilt isegi rohkem, kui meil on õigus nõuda. Mis puutub sealsesse kinosse, siis kui see ükskord remonditud saab, suudab ta vastu võtta heal juhul pooled kinnotahtjaist, rohkem mitte."
Kas pole siiski mingeid võimalusi kultuurielu Tapal elavdada?
"Üks võimalus oleks see, kui saaksime Raudteelaste klubi juurde kultuurimaja koosseisu - juhataja, kunstilise juhi ja instruktori kohad. Ruumid on seal ju olemas, raudteelaste kultuuritöötajad oleksid nõus uutega koos töötama, raha palkadeks meil jätkub. Kahjuks ei ole Kultuuriministeerium meie taotlusele seni jaatavalt vastanud. Ah jaa, varem oli Tapal ka spordiinstruktor, nüüd on rajooni spordikomitee võtnud selle koha ja inimese enda juurde Rakverre."
Mis me siis ikkagi teeme õhtul Tapal? Kas teeme ühe napsi? Palun väga - seda võib teha nii siin- kui sealpool raudteed, kus aga rohkem meeldib. Võime minna restorani või kohvikusse, veinibaari või kohvik-sööklasse "Kaseke". Viimast, muide, ma kogenematule joojale siiski ei soovita. Näiteks "Vana Tallinn" tuleb seal juua vähemalt 100-grammistest klaasidest, mida ma ei oska kuidagi teisiti nimetada kui "topkadeks". Kui selles alles kaks aastat tagasi valminud kena sisustusega asutuses leidubki väiksemaid napsiklaase, siis on need igatahes külastajate eest hästi ära peidetud... Üldiselt oleks aga patt nuriseda - tervelt nelja joogikoha vahel on meil valida. Maimu Kozlovagi arvas, et pigem palju kui vähe väikese linna jaoks.
Mõistagi tekib lugejal küsimus (tapalastel on see ammugi tekkinud): kas pole võimalik asju nii ajada, et linnas oleksid nii veinibaar kui ka kino? Ja kes peaks jälgima, et linna joogiasutuste ja kultuuriasutuste vahel valitseks mõistlik proportsioon? Antud juhul on selleks eelkõige kutsutud ja seatud Rakvere rajooni täitevkomitee. Minu arust pole ka Rakvere nii kaugel Tapast, et sealt mitte märgata, kuidas kino tasapisi ära kaob, joogikohad aga kasvavad iseenesest nagu seened maa seest.

 

Ajalehest „Punane Täht“ 08.04.1980


Rubriik: Rahvakontroll
„Küüned ikka enda poole“
Ega inimese ahnusel piire ole. Eks siis nuputata ja nakitseta, kust aga pikem rubla paistab. Üks selline näide Rakvere Elamute Ekspluatatsiooni Valitsuse Tapa jaoskonnast. Meister V. Paapsi arvestas ja koostas töökäske oma abikaasa U. Paapsi nimele mitte millegi eest. Asja arutati rajooni rahvakontrollikomitees. 97 rubla maksti U. Paapsile akende värvimise eest, mis pole tänapäevani pintslit näinud. Saamahimus läks V. Paapsi niikaugele, et laskis U. Paapsil (21.69 rbl.), K. Kulol (18.99 rbl.) ja G. Tammel (18.88 rbl.) kokku 59.67 rubla eest remontida Valgejõe tn. 28 maja olematut kaevu.
Paber kannatab kõike ja kui kontrollijaid ei ole, las rubla jookseb.
Järgnesid töökäsud U. Paapsile katuse remondi eest Lillaka tn. 2, kaevu remondi eest Lillaka tn. 2 (kaev tänaseni remontimata, Lillaka tn. 2 on Tapa kooperatiivi maja ja seda pole jaoskond kunagi remontinud). Töökäsu järgi võttis U. Paapsi lahti Ambla mnt. 28 kaevu torud ja pani kokku (50.55 rbl.). Tegelikult pole U. Paapsi seda kaevu näinudki. Niimoodi „joonistas“ meister V. Paapsi oma kaasale ja selle sõpradele mitte millegi eest 244.41 rubla.
Mis viga elada! Pealegi kanti jaoskonnas kuluks 125 rubla eest materjale objektide tarbeks, kus pole kunagi lillegi liigutatud. Kuhu see materjal siis kadus?
Rajooni rahvakontrollikomitee karistas elamute ekspluatatsiooni valitsuse peainseneri V. Saaverit nõrga kontrolli eest noomitusega. Kahju on ettevõttele hüvitatud. Tapa jaoskonna meister V. Paapsi on vallandatud.

"Rahva Hääl" 15.10.1991 kirjutab Jüri Liim:
LAHKUDES LASEME KÕIK ÕHKU!

Ajakirjanduses on olnud juttu N. armee osalisest lahkumisest Eestist (praegusel etapil). Teateid on ka sellest, et üks või teine väeosa ei taha vaatamata kokkulepetele Eesti valitsusega N. Liidu relvajõudude juhtide lahkumiskäskudele alluda. Räägiks Tapast, mis on teatavasti ülitugev militaarne keskus. Tapa elanikest on eestlasi 34% ja nende osakaal väheneb pidevalt. Kui eesti koolis õpib 600, siis vene koolis 1200 last, kusjuures viimaste arv suureneb pidevalt. Seda kahel põhjusel: suurem sündimus ja üks väike "nipp". Punaväe ohvitserid ja nende perekonnaliikmed ei saa viimasel ajal teatavasti sissekirjutust, vastavalt siis ka meie kaubatalonge jm. Ega sellest ole katki midagi - pagunimeeste abikaasad tulevad lihtsalt Tapale sünnitama. Eestis sündinud laps tagab vanematele kõik õigused, sh. sotsiaalhoolduse, ja seda loomulikult ka vanavanematele. Perekonnad peavad ju koos olema! Nagu mulle teadjad inimesed kinnitasid, on selliseid juhtumeid sadu ja eriti agaralt kasutatakse seda moodust viimasel ajal.
Küsitakse, kas N. armee elavjõudu Eestisse ikka veel juurde tuleb? Pagunimehed kinnitavad, et ei. Paraku ei ole see tõsi. Ungarist, Poolast ja Saksamaalt tuleb neid ikka küll, eriti ohvitsere.
Tapal on rohkem kui 20 mitmes suuruses majast koosnev ohvitseride elamukvartal. Põhiliselt on seal 3 - 4-korruselised kolme trepikojaga hooned. Peale selle kvartali on aga veel barakkide rajoonid. Need majad on ohvitseri peresid puupüsti täis. Paljud korterid on muudetud ühisköögiga ühiselamuks. Nüüd on planeeritud uusi elamuid arvukalt juurde ehitada - eks ikka juurdetulevatele "piiratud väekontingendi" ohvitseridele. See näitab, et ega astuma küll ei kavatseta hakata.
Teatavasti "likvideeritakse" Pärnu lähedal sõjaväelennuväli... Kuid sealsed rahukotkad tuuakse kuuldavasti Tapale. Tallinnas paiknevad soomusmasinad ja tankid viiakse aga Aegviidu polügoonile. Nii et kogu tapatehnika hakkab väljaviimise asemel koonduma Kõrvemaale. Ja mitte ainult tehnika, vaid ka elavjõud. Mida selline ümberpaigutus tähendab ümbruskonnale ning Tapa põlisrahvale peaks ütlematagi selge olema.
Ohvitserid ja nende pered on trotsi täis. "Ehitage meile Venemaale korralikud elamud, kindlustage meid kõige vajalikuga, makske kompensatsiooni - siis läheme. Vastasel korral rikub Eesti Vabariik meie inimõigusi!" Kui nad aga peavad lahkuma ilma milletagi, lubatakse majad õhku lasta. Eriti agressiivselt on meelestatud ohvitseride prouad. Need on samasuguse mõttelaadiga daamid, kui need, kes 1940. aastal Eestisse kultuuri tõid, käies ballil Tallinna äridest ostetud öösärkides.
Siia kõrvale tahaks tuua värske näite Harjumaa volikogu istungilt, kus Paldiskist pärit saadik ähvardas Eestist lahkudes elamud põlema panna. Ei maksa imestada. Juba hävituspataljonide ajast on põletamis-hävitamistaktika sellele seltskonnale selgeks saanud. Ohtusid on mitmesuguseid. Üks neist ka see, et N. armeest lahkuvad ohvitserid ja demobiliseeruvad sundajateenijad soovivad arvukalt Eestisse jääda. Mõistetavad on üksikud erandid, aga massiliselt...
Nii et lõhkamise-põletamise ähvardused kui ka Eestisse jäädasoovijate "nipid" kujutavad endast tõsist anarhiat, probleemi meie rahvale.
 

Järva teatajast 22.09.1992
Demilitariseeruv Tapa
Urmas Glase

Aasta algul levis sõnum, et Tapal asuv Vene armee sapööribrigaad lahkub esimese poolaasta lõpuks. Sündmuste kulg näitas, et võõrväelased hakkasid mainitud ajal alles lahkumiseks valmistuma. Järjekordne arvestatav tähtaeg oli septembri algus. Ometi ootavad üleandmisdokumendid allkirja veel tänaseni. Paraku pole ülevõtmisega tegelev komisjon selgitanud, millistes küsimustes takerduti. Vaatamata viivitustele läbirääkimiste laua taga, on väeosa territoorium ja hooned mõnda aega Kaitseliidu valvata. Lisaks Tapa kaitseliitlastele võtavad valveteenistusest osa ka Järva maleva mehed.
Ühe Järvamaa meeste valvekorra päeval sai sõidetud Tapale, et näha seestpoolt vahest suurimat võõrvägede kantsi Kesk-Eestis. Massiivse viisnurkadega raudvärava juures pidasid korda relvis kaitseliitlased Kirna rühmast. Kui värava lähistel kohtas veel mitut Vene armee sõdurit ja ohvitseri, siis garnisoni sisemuses valitses inimtühjus. Seda nüüd ka ehk öösel. Augusti lõpul, mil koos objektide ülevõtmisega asuti asendama võõrväelaste valveposte, tabati valvurite sõnul mitu pimeduse varjus ringiuitajat (loomulikult kaasmaalasi). Hiljem vähenesid öiste külaliste visiidid märgatavalt: varastamiskõlbulik vara kahanes, tunti tabamishirmu.
Vene sõjavägi pakkis Tapal kohvrid ülima põhjalikkusega. Arvukad boksid masinapargis on tühjad, alles jäeti vaid tükeldatud õppenäidised, mida pildil ekslikult ehtsaks võib pidada. Võime end lohutada sellega, et massiivsed sadu liitreid bensiini neelavad insenertehnilised roomikmasinad on Eesti Kaitseväele sobimatud. Väeosa tagumine serv tõendab, et suvel tunti Tapal tõsist hirmu vägivaldse ülevõtmise ees. Kaitsevalli kuhjati aukartustäratav kogus metalli.
Ka töökodadest ja ladudest on äraviimiseks sobiv välja veetud. Mahajäetud kraam on ülima põhjalikkusega põrandatele kallatud ja segi pööratud. Relvaarsenal viidi õhuteidpidi Venemaale mõne kuu eest, põhiosa muust liikuvast varast läks samas suunas augusti lõpul ning septembris. Asjatoimetusi lõpetas mõnikümmend Vene sõdurit ja tunduvalt rohkem ohvitsere.
Territoorium ja kasarmud jätsid lahkujate maneere arvestades üllatavalt korraliku mulje. Hoonetele on aknad ja uksed ette ning radiaatorid seinale jäetud. Kasarmute seinu katnud Püssi puiduimitatsiooniga saepuruplaadid olid aga leidnud uue omaniku. Imelikul kombel vedeles kasarmutes kuhjade viisi plekk-kruuse. Silma hakkas veel kirveid, labidaid, kahemehesaage. Kunagi soomusrongidivisjonile kuulunud hooned on võrreldes hiljem ehitatutega nigelamas seisukorras, kuna katus ei pea juba ammu vett. Lausräpasust ei märganud mujal kui sööklas, kuid eks seegi ole Vene armeele iseloomulik.
Kaitseliitlaste sõnul olid suhted Vene sõjaväelastega kujunenud viisakaks. Tuleb tõdeda, et võõrväelased tunnistavad ikkagi vaid jõudu: nende üleolev alatoon kadus ju alles pärast seda, kui veenduti, et tegemist on RELVASTATUD tõsiste meestega ja asi on naljast kaugel.
 

Virumaa Teataja 14.06.2008
Viktor Puusepp

 
• Sündinud 6.09.1926 Tapal.
• Kaheksakordne Eesti meister pikamaajooksudes.
• Spordiühingu Kalev auliige.
• Autasustatud Eesti Spordiveteranide Liidu teenetemedali ja -märgiga.
Viktor Puusepp on hoolimata oma suhteliselt kõrgest vanusest ja läbipõetud haigusest vitaalne inimene. Mitte kõigil pole tahet ega jaksu võtta iga päev ette 13 kilomeetri pikkune rännak ning 2007 aastal tunnistati ta Lääne-Virumaa sportlikemaks eakaks.
1941. aasta juunis, nädal enne sõja algust Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, viis stalinistlik režiim ellu oma plaani saata värskelt Nõukogude Liiduga ühendatud alade „kahtlane“ ning „vaenulik“ element igavesele asumisele Siberisse. Küüditamise alla kuulusid koos teiste rahvastega ka eestlased. Välja saadeti koos peredega.
Ohvriks osutus ka endine Tapa kriminaalpolitsei vanemassistent Hugo Puusepp koos oma naise Meeta ja kahe pojaga: 14 aastase Viktori ning temast viis aastat noorema Egoniga.
Pereisa maise teekonna lõpetas mahalaskjate püssikuul järgmise aasta 17. augustil ning noorem poeg jäi Siberi mulda. Viktor ja tema ema naasid pärast sõda illegaalselt kodumaale, kuid viimasel tuli teekond Siberisse teist kordagi ette võtta, olles enne kodumaal ära istunud kolm karistuseks määratud laagriaastat.
Viktor Puusepp räägib 67 aasta tagustest sündmustest: “Küüditajad tulid hommikul kella kuue ajal. Neid juhtis Tapa NKVD ülem. Too andis asjade kokkupanemiseks 15 minutit.” Võib ette kujutada, mida suudavad voodist üles aetud ähmi täis inimesed veerand tunni jooksul kaasa võtta. Viktor Puusepa teadmisel anti mõningates peredes asjade kokkupanekuks aega kuni kaks tundi ning küüditajad ka juhendasid, mida ühes pakkida.
Kinnivõetud viidi Tapa jaama ja pandi kohe vagunitesse, kusjuures mehed eraldati peredest. Vagunid olid väikesed ning Viktor Puusepa meenutuse kohaselt oli nende omas 17 inimest. Liikuma hakati alles kella viie ajal õhtupoolikul ning päeva jooksul õnnestus nii mõnelgi oma tagavarasid täiendada. Järgmine peatus tehti Tamsalus, kus oldi kogu öö.
Mitu päeva seisti Jõgeval, kuhu oli suundunud omakseid otsinud ning neile pakke toonud inimesi. Viktori sõnul olid konvoeerijad inimlikud: lubasid pakke vastu võtta ning oma toidutagavarasid suurendada. Tartust sõideti läbi ning varsti oldigi Venemaal.
Sõjateade jõudis küüditatuteni kuskil Moskva kandis. Kokku kestis rongisõit ligi kuu aega ning lõppes Tomski oblastis. Viktor ja tema lähedased sattusid Tomskist 250 kilomeetri kaugusele Baktšari rajooni.
Sealkandis algavad kurikuulsad Vasjugani sood. Et Tomskisse saada, tuli ületada umbes 50 kilomeetrit sood. Sealsel tee-ehitusel hukkus seitsekümmend tuhat vangi. Viktor Puusepp meenutab, et neil vedas, sest nad sattusid selle soo lõunaserva. Põhjapoolsematele aladele küüditatutest surid paljud järgmistel rasketel aastatel nälga.
25. juuliks jõuti sihtkohta Vavilovka külla. Küla oli suur ja koosnes kahest kolhoosist ning nagu enamikus selle kandi küladest, olid elanikud sealt omal ajal välja saadetud. Kolhoosiga Uus Elu neil ei vedanud, sest see osutus üheks rajooni kehvimaks, ja nii said ka nemad näguripäevi näha. Kokku oli sinnakanti sattunud eestlasi umbes poolsada, lisaks tapalastele ka üks vagunitäis Valgamaa inimesi. Jõukamas naaberkolhoosis olid leedulased, samuti oli sealkandis moldaavlasi.
“Kasvav organism nõudis toitu, kuid seda oli vähe ning kuueteistaastaselt olin päris nõrk,” meenutab Viktor Puusepp esimesi Siberi-aastaid. Põhiliselt oli ta igasugustel põllutöödel ning tööloomadeks olid härjad. Parim aeg oli sügis, siis sai ka kõhu täis süüa. Nii möödusid neli sõjaaastat.
Koolipinki ei tulnud tal seal nühkida, sest temasugust peaaegu täismeest vajati põllul. Seltsielu polnud, sest mehed olid ju sõjas ning külades vaid temavanused poolnäljas poisikesed.
Nädal pärast sõda võeti ta 18-aastase noormehena tööpataljoni. Minna tuli Tomskisse. Viktor meenutab, et lisaks temale oli seal üks Pärnumaa poiss Henno Miido, kes on kirjutanud oma mälestusteraamatus “Elujõud” ka sellest tööarmee perioodist. Viktor Puusepast on nendes memuaarides nii mõneski kohas juttu.
Viktor Puusepp: “Minul oli kohe plaan, kui Tomski sain, et tulen sealt ära Eestisse.” Ning 1946. aasta detsembris tegigi ta selle mõtte teoks. Loomulikult polnud tal ühtegi dokumenti, ainult rongipilet, ning mitu korda peaaegu vahele jäädes jõudis ta järgmise aasta jaanuari alguses Rakveresse tädi juurde.
Esimene asi oli muretseda pass. Viktoril oli küll legend välja mõeldud, kuidas ta vabatahtlikuna Tomski oblastisse sõitis, kuid see polnud kuigi kindel. Päästeingliks osutus Rakvere miilitsaülema asetäitja Põldma, kes andis korralduse asumiselt põgenenule pass välja kirjutada.
Hiljem põgenes asumiselt ka Viktori ema, kuid temal nii hästi ei läinud: ta arreteeriti 1949. aasta talvel ning saadeti kolmeks aastaks laagrisse ja pärast seda Siberisse tagasi, kust ta vabanes alles 1956. aastal. Vend suri asumisel 1947. aastal.
Kuni Stalini surmani varjutas Viktor Puusepa siinset elu pidev hirm arreteerimise ja väljasaatmise ees ning nii mitmelgi korral oli see oht reaalne.


Viktor Puusepp

 

Mitmete artiklite põhjal kokku pandud "Kas karistused on karmid?"
Koostanud Tiina Paas


Tänapäeval nurisevad paljud inimesed, et kuritegude eest karistatakse liiga leebelt. Heidame pilgu esimese vabariigi aega ja vaatame, kuidas olid lood toona.
*Kõik vabalt ringi jooksvate registreerimismärgita koerte pidajad said kohtuliku karistuse. Kui aga koerapidaja ei olnud teada, hukkas politsei koera kohapeal.
*Ühispanga vekslite võltsimise eest sai karistuseks kolm aastat vangiroodu ühes kõigi õiguste äravõtmisega.
*Mõrtsukad viidi aga metsa äärde mahalaskmisele, enne seda võis kohtualune kirjutada viimase kirja omastele ja lasta kutsuda endale vaimuliku. Hukatu maeti sinnasamasse metsa alla ja laiba kättesaamiseks pidid omaksed taotlema eriloa.
*Tapal elas aga 1934. aastal salakuulaja, kes pildistas raudteesildu, Tapa jaama ja teisi hooneid, uuris kaitsevägede seisukorda Rakveres ja Tapal. Andmed pidi ta edastama venelastele. Sõjaringkonna kohus määras talle karistuseks viisteist aastat sunnitööd.
*Paari naela või varastamise eest sai kolm kuud vanglakaristust, avalikus kohas alkoholijoobes mürgeldamise eest anti aga 14-21 päeva aresti.
*Korraga kahe inimese tapmise eest läksid eluks ajaks sunnitööle kolm meest, kelle süüdimõistmiseks kulus Rakvere-Paide rahukohtus vaid kaks tundi.
*Mees, kes süütas ämma majad, sai karistuseks kuus aastat sunnitööd.
*Pesu varastamise eest nöörilt läks süüalune neljaks kuuks vangi.
*Protokoll tehti majaümbruse koristamata jätmise, ilma numbrita jalgrattaga sõitmise, üle lubatud aja kauplemise ja samuti kanade võõrasse aeda laskmise eest.
*Aegviidu raudteejaamas aga juhtus järgmine lugu. Keegi nokastanud mees tahtis end rongi ette visata - oli olnud elust tüdinud ja otsinud surma. Jaamateenijad hoidsid mehe rongist eemale. Hiljem leiti mees maanteel põiki pikali, ootamas autot, mis temast üle sõidaks. Juht aga pidurdas, tõstis surmaootaja eest ära ja sõitis edasi. Politsei viis napsise mehe arestimajja.
*Üks Ambla mees oli küsinud kohalikult konstaablilt mingisuguse protokolli kohta. Too vastanud, et mis te jooksete nagu närvihaige mööda küla ringi. Selle ütluse eest määras kohus talle viis päeva aresti.
*Ja üks lugu veidi hilisemast ajast. Kaks meest tulid Tapal leeripeolt, jõudnud Noorteparki, urineerisid nad seal asuvale A. Lillaka hauamonumendile. Leidus pealtnägija ja mehed mõisteti surma mahalaskmise läbi.
Nüüd asub monument Tapa muuseumi hoovil. Mõne päeva eest jooksis muuseumi aeda väike koer ja tõstis monumendi peale jalga. Kas ja kuidas koera karistada, las see jääda lugejate otsustada.
 

Muistend
"Sookaevu raha"


Tapa mõisa heinamaal kraavi ääres on kaev, mida Sookaevuks hüütakse. Ennevanasti on see sügav olnud, nüüd pole enam kaevu nägugi. Näitab nagu mudaauk olevat.
Ükskord näidatud mõisa kärnerile unes, et Sookaevus rahakatel varjul seisab ja kästud seda sealt põhjast välja võtta. Kärner rääkinud lugu opmanile. Läinud siis ükskord naljapärast katsuma. Võtnud pika lati ja ajanud kaevu sisse. Lati ots läinud vastu kõva asja. Et kaevus palju muda olnud, sellepärast pole nad midagi näha võinud. Sidunud siis viili lati otsa ja urgitsenud sellega. Välja võttes olnud viili küljes vasepuru näha.
Kui nad ikka rohkem urgitsema hakanud, tulnud kaevu põhjast suur kala vee peale. Pool olnud inimene ja pool kala. Mehed ehmatanud ära ja läinud minema ega ole enam tahtnud urgitsema minna.
Teine kord on jälle kästud otsima minna. Aga mehed kartnud, et asi kuradist on, sellepärast jätnud järele. Pärast on sealt kaevu põhjast vee kohinat ja solinat kuuldud, aga kellelgi pole himu sealt midagi otsima hakata.


Kus asus Tapal 1939…


LINNAVALITSUS - Nigoli pst.3, linnavanem oli Jaan Maidre, abi Helmuth Kiisk, sekretär Johannes Alamäe. Linnainsener oli Jaan Mitt, tervishoiuosakonna juhataja oli linnaarst Paul Ustav, kes võttis vastu Pikk tn. 11.
POLITSEI TAPA JAOSKOND - Pikk tn. 3. Komissar P. Kutsar, poliitilise politsei vanemassistent asus Pikk tn. 3, kriminaalpolitsei vanem assistent asus Pikk tn. 35 ja Tapa linna rajooni konstaabel Hommiku pst. 7.
RAUDTEEPOLITSEI konstaabel asuski Tapa jaamas.
JAOSKONNAKOHTUNIK oli Oskar Linno Pikk tn. 25 ja kohtupristav oli O. Sauvere Turu tn. 14.
TULETÕRJEDEPOO asus Pikk tn. 24. Tuletõrje Tapa diviisi pealik Leopold Paal elas sel ajal Nigoli pst. 21.
KAITSELIIDU TAPA MALEVA STAAP asus Lai tn.4, instruktor Eduard Reitkam elas sel ajal Pikk tn. 50 ja Tapa Patarei staap asus Pikk tn. 22.
PEREKONNASEISUAMETNIK oli Tapal Johannes Alamäe, Nigoli pst. 3.
VAESTELASTEKOHUS Nigoli pst. 3, mille esimees oli Jaan Maidre, sekretäriks Johannes Alamäe.
LIHAJÄRELVALVEVAATUSPUNKT asus turuplatsi ääres, juhataja-vet. arst O. Padrik, kes elas sel ajal Ambla mnt. 6.
LINNA AMBULATOORIUM asus Lai tn. 18, mille juhataja oli linnaarst Paul Ustav.
RINNALASTE JA EMADE NÕUANDLA asus Lai tn. 18, juhataja dr. Paul Ustav, visiteerija-õde oli M. Niilus.
VANADEKODU asus Lai tn. 18, mida juhatas M. Turba.
LINNA KESKKOOL, PROGÜMNAASIUM JA GÜMNAASIUM asus Nooruse tn. 2, direktor Eduard Kansa.
LINNA ALGKOOL aadressil Kooli 13, juhataja Juhan Kroon.
LINNA ELEKTRIJAAM asus Kalda tn, juhataja Johannes Toomel.
TAPA LINNA AVALIK RAAMATUKOGU asus Nigoli pst. 3, mis oli avatud igal teisipäeval ja reedel kella 17-19, juhataja Marta Kaasik.