EELK Tapa Jakobi kirik

Tapa Jakobi kogudusest ja kiriku ehitamisest

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses allus Tapa Ambla evangeelse luteriusu kiriku alla. Kiriku kaugus Tapalt oli ligi 13 km. Vastu tulles Tapa elanike soovile, hakkas Ambla kirikuõpetaja Johannes Theodor Villberg alates 1892. aastast kord kuus Tapale käima jumalateenistusi pidamas. Algselt toimusid jutlused eramajas, hiljem aga, 1896. aastal Kiriku tänavale ehitatud palvemajas, mille ehitamiseks maatüki kinkis Tapa mõisnik Axel Magnus Eduard Ludvig von Fock omast maast.

Palvemaja ehitas üles kohalik majaperemees Jaak Tõnts peamiselt omal kulul, ümberkaudsed mõisaomanikud olid talle ehituskuludeks väikest rahalist abi osutanud. Veel 1904. aastal oli ehitusvõlg hr. Tõntsile 600 rubla, mille tasumiseks korraldati näitemüüke ja kontserte. Raha läks vaja ka palvemaja ülalpidamiseks ja 1905. aastal avatud väikeste laste hoiukooli kuludeks.

Kuna Tapa sai juba 1917. aastal aleviõigused, elanikkond kasvas, tekkis vajadus iseseisva koguduse järele. Vana palvemaja mahutas kõige rohkem 200 koguduse liiget ja oli seega juba väikeseks ja kitsaks jäänud. Liikmete arv oli 559. Samuti oli palvemaja juba vanaks jäänud, lagunes ja vajas remonti.

1920-ndate aastate alguses hakkasid tegutsema Tapal ka teised usulahud, paptistid, metodistid ja adventistid. Iga usulahk proovis endale rohkem liikmeid meelitada. Tihti toimus see vahendeid valimata. Siinkohal üks näide ajalehest „Waba Maa“ 10.01.1921:

„Usklikud käsitsi jõudu kaemas. 2. jaanuari õhtul pidas Ambla hingekarjane Willberg Tapa palwemajas palwetundi, muuseas ka lapse ristimise tähtsust kõne alla wõttes. Peale kõnet kutsus hingekarjane kuulajaid sõnawõtma. Kohe lähenes Tapa adwentistide koguduse „piiskop“ August Parkja. Ja ütles: „Noh, niisugust sodi pole mina weel palwemajas kuulnud, kui täna!“ – Järgnes põrgumüra ja wihaseks läinud naiste kisa, mida kaasa saatis saabaste ja wiltide müdin. „Piiskop“ ei saanud enam muud ütelda kui – eksjad-hinged tulge minu juurde Kabala tän. nr. 4, – mille järele „piiskop“ uksest wälja lendas kõhunaha ja küljekontide näpistustel. Usun, et „piiskop“ oma siniseks muljutud küljekonta ja kõhunahka sissesalwib ja ristimise tähtsust järele mõtleb.“

Iseseisev kogudus asutati Tapale 19. juunil 1921. aastal. Sel päeval viibis Tapal Eesti esimene piiskop Jakob Kukk, kes hommikul kell 10 õnnistas palvemaja ja nimetas koguduse apostel Jaakobuse nime järgi „Tapa Jakobi koguduseks“. Kell 3 pärastlõunal pühitses piiskop Jakob Kukk Tapa luteriusu surnuaia, millest võttis osa ka Ambla õpetaja Villberg.

21. juunil 1921. aastal toimus Tapa koguduse asutamise jumalateenistus, kus piiskop Kukk andis palvemajale kiriku õigused. Samal aastal lahutati Tapa kogudus Ambla peakogudusest.
Tapa koguduse asutajaliikmed olid:

Jakob Tammar – valiti esimeseks kiriku esimeheks, Oskar Lasberg – laekur, Mart Vollmann, Gustav Nimrich, Mart Narva, Johannes Noormets ja Hindrik Liblikmann, kes valiti koguduse esimeseks köstriks.

1924. aastaks oli liikmete arv tõusnud umbes 700-ni. Palvemajas käis jutlustamas peaasjalikult Ambla koguduse pastor Villberg ning vahel harva ka õpetaja Gustav Beermann Kadrinast.

1924. aasta jaanuaris tekkis kogudusel mõte osta ära Tapa apostlik õigeusu kirik, mis valmis 1904. aastal. Peeti isegi preestriga ja kiriku nõukoguga läbirääkimisi, kuid kirikut ei müüdud.

20. märtsil 1924. aastal pärast koguduse esimese köstri surma, valiti kirikule uus köster, kelleks sai häälte enamusega August Valdmann. 31. augustil õnnistati ta Kadrina õpetaja Beermanni poolt ametisse.

Kuna kogudus oli endiselt ilma kirikuta, otsustati omale enda kirik ehitada. Raha ehituseks hakati koguma näitemüükide ja kontsertide korraldamisega ning kihelkondadesse saadeti laiali korjandusraamatud.
20. juulil 1924. a. peetigi Tapa tuletõrje restorani ruumides ilmalik kontsert ja õhtul sega-eeskavaga piduõhtu kupleedega, naljajantidega ja tantsuga. Loomulikult tõi see kirikule ehituseks suurema summa sisse ja algus oligi tehtud.

Sama aasta surnute pühal tehti ettepanek kirikule kellad muretseda ja selleks korjandusi läbi viia. Esimene annetaja oli August Kopti. 30. novembril oli koos kiriku täiskogu, kus lubati koguduse kassast 50 000 marka kellade ostmiseks. Kellad telliti Bochumer Vereini vabrikust Saksamaalt.

8. augustil 1925. aastal saabus Lübekist sõitev aurik „Costropil“ Tallinnasse, mille pardal Tapa Jakobi koguduse kassapidaja Oskar Lasbergi nimele adresseeritud kaks kirikukella. Laevalt asetati kellad Uussadama lattu nr. 2. Kellad kaalusid umbes 61 puuda ja läksid maksma 116 219 eesti marka (1295 saksa marka ja 45 penni). Eesti Vabariigi valitsus ühes rahandusministri ja tolliametiga tulid koguduse palvele lahkelt vastu ja vabastasid kirikukellad tollimaksust.

15. augustil 1925. a. jõudsid kellad raudteetranspordiga Tapale. Ajaleht Eesti kirik kirjutas: „… kahe kella raskus ühes kolistamise wärgiga on 65 puuda. Nende suurus alt läbi mõõta suuremal kellal 960 mm ja vähemal 835 mm. Nende kooskõla on B ja De ja kannawad eestikeelseid pealkirju: „Tapa Jakobi kirik 19 juuni 1921. a. – „Elawaid hüüan“ ja „Tapa Jakobi kirik 19 juuni 1921. a. – 1925 Surnuid leinan“.

Kellad koos raha saatmise, kirjavahetuse ja muud kulud ning vedu raudteel Tallinnast Tapa jaamani, läks kõik kokku maksma 121 888 marka.

13. septembril 1925. aastal toimus kellade pühitsemine, mida toimetasid Järva maakonna abipraost Arnold Wiekmann ja Türi õpetaja Paul Voldemar Kuusik. Kellade jaoks oli ehitatud palvemaja kõrvale puidust ajutine kellatorn, mille maksumuseks kujunes 15 000 marka. Enne kellade pühitsemist tõusis kelladel olnud kate üles lipuna ja jäi rippuma lipuvarda ülemisse otsa. Katet ilustasid kaks kiriku pilti, mis olid õlivärvidega kattele maalitud. Peale õnnistamise abipraosti poolt veeresid kellad vaikselt altari eest ajutise torni alla, kus neid üles tõmbama hakati. Teataval kõrgusel lõi kumbki õpetajast kolm korda kellade vastu ja ütlesid igaüks salmi. Siis kuuliski kogudus esimest korda kellade mahedat häält.

1926. aastal ei olnud kogudel ikka veel oma õpetajat. Teenistust käisid Tapale pidamas kordamööda Ambla, Kadrina, Rakvere, Peetri ja Koeru koguduste õpetajad.

Igal aastal, mis mööda läks, anti lubadusi kiriku ehitusega alustada „järgmisel aastal“. 1926. aastal oli koguduse nimekirjas 702 naisterahvast ja 630 meesterahvast, kokku 1332 liiget. Kõige vanemad koguduse liikmed olid 86-aastane Juhan Klink ja 85-aastane Leena Mäeots.

Uue kiriku ehitamise vajadus aina kasvas. Ehituskapitali oli kogutud 1927. aasta jaanuariks 345 237 marka, millele oli aga veel palju vaja juurde koguda. 1928. aasta augustiks oli kiriku ehituraha kogutud ligi 5000 krooni. (Vahepeal toimus rahareform. Eesti läks markadelt ja pennidelt üle kroonidele ja sentidele.) 1929. aasta novembris oli ehitusraha juba 8136 krooni ja 30 senti.

Kiriku ehitusplatsi osas andis Tapa linnavalitsus valida – kas lõuna poole raudteed või põhja poole raudteed. Kui koguduse peakoosolek oli otsustanud kiriku asukohaks põhjapool raudteed asuva Valgma karjamõisa karjamaal asuva platsi kasuks, hakati täiskogu koosolekutest vähem osa võtma. Nimelt, ei meeldinud see asukoht lõunapool raudteed elavatele koguduseliikmetele. Kogudusel oli tulusi vähem ja kulusid rohkem, mistõttu kiriku ehitusraha ei kogunenud nii nagu loodeti. Süüdistati kiriku nõukogu ja juhatust väheses tegevuses ja anti mõista, et ehitusplaanid tuleks konkreetsemalt käsile võtta.

1929. aasta novembris olid kiriku nõukogus ja juhatuses August Kopti (esimees), Oskar Lasberg (laekahoidja), August Valdmann (köster, kirjatoimetaja), Mart Vollmann, August Kolga, Jaan Vendt, Juhan Kroon, Juhan Poom, Eduard Tuulisvorm, Toomas Lutrik, Johannes Thaalfeldt, Karl Vernik, Oskar Udikas, August Ant, Gustav Nimrich ja August Heinmets.

1930. aastal läks lahti koguduse liikmete vaheline vägikaikavedu küsimuses – kuhu ehitada kirik?

29. juunil 1930. a. toimusid kogudusele esimese õpetaja valimised. 30. märtsil oli nõusoleku kandideerimiseks andnud Jaan Gnadenteich, kes täiskogu poolt valitigi koguduse esimeseks õpetajaks. Valimised toimusid täiesti üksmeelselt ja rahulikult. Poolt-sedeleid oli 167, vastu ainult 5 häält. Õpetaja palgaks määrati 170 krooni kuus.
Valimised läbi, sõideti kohe autoga uue õpetaja järele, kes kahe kirikunõukogu liikme saatel koosolekule ilmus. Õpetajat võeti vastu koraaliga „Oh võtkem Jumalat!…“ Silmapilk oli niivõrd liigutav, et suurem osa koguduse liikmeid nutma puhkes. Valimiste puhuks oli kohale sõitnud ka Järva praost Christoph Beermann, kes ühtlasi koosoleku puhul vaimulikke talitusi toimetas ja jumalateenistuse pidas.

Selsamal õpetaja valimise koosolekul esitati kogudusele seisukoha võtmiseks ja kinnitamiseks ka uue kiriku kavandid. Ehituskapitali oli selleks ajaks kogunenud 9000 krooni.

Sissetulnud kavanditest leidis koguduses heakskiidu kavand, mille järele tuleks kiriku pikkus 16 sülda, laius 6 sülda, keskmine kõrgus veidi üle 5 sülla ja seinte kõrgus 4 sülda. Sellise suure kiriku ehitamiseks olnuks aga tarvis umbes 50 000 krooni. Selsamal koosolekul saavutati isegi kokkulepe kiriku ehitusplatsi osas, mis pidi saama linnavalitsuse ja volikogu otsuse põhjal põhjapool raudteed Valgejõe ja Kiriku tänavate nurgale endise Valgma karjamõisa piiridesse. Kiriku ehitusplatsi juurde kuuluv 2,3 tiinu suurune maa-ala taheti plaani järgi kujundada kirikupargiks. Selle maatüki oli linnavalitsus Vabariigi 10. juubelipäeva puhul 1928. aastal kogudusele kinkinud.

Kõne all olid olnud ka ehitusplats kesklinnas turuplatsi läheduses ja üks plats linnastaadioni kõrval lõunapool raudteed. Ajaleht „Virumaa Teataja“ 24. juulil 1930. a. kirjutas: „Rahu ei leia Tapa ew. lut. usu kogudus. Valiti ära pastor, kuid ei saa kirikut. Veetakse vägipulka, kuhu ehitada kirik. Ühed tahavad kirikut Valgma mõisa väljale, teised turuplatsile, kolmandad keset linna Esplanaadile. Kelle võiduga lõpeb vägipulga vedu, sellest ei teadvat veel inglidki taevas.“

Aga tüli kiriku asupaiga osas alles võttis hoogu.

Tapa Jakobi kogudust hakati omapärasemaks kogu riigis pidama. Nimelt: kogudusel olid olemas juba kirikukellad, surnuaed, iseseisev õpetaja ja kiriku ehitusplats. Kavatseti muretsema hakata isegi uut suuremat orelit, kuid puudus see kõige tähtsam – kirik.

Kiriku ehitama hakkamist takistasid põhiliselt kaks põhjust: Ehitusrahade vähesus ja teiseks lahkhelid ning tülid koguduse liikmete vahel kiriku ehitusplatsi valiku asjus.

Kirikunõukogule sobis Valgma karjamõisa maa-ala, sest nõukogu liikmed elasid enamuses põhjapool raudteed, kus ka Valgma karjamõisa plats asus. Teised koguduseliikmed aga soovisid kirikut näha lõunapool raudteed kas linna algkooli või spordiväljaku ääres. See ei sobinud aga sugugi põhjapool raudteed elavatele koguduse liikmetele. Kaheldi juba, kas selliste lahkhelide juures Tapale üldse kirikut saab ehitada ja kui ehitamist siiski kord alustatakse, siis kirik tuleb ilmtingimata ratastele ehitada, et seda oleks võimalik liikmete soovide kohaselt ühest kohast teise nihutada.

1930. aastal lisandus veel üks variant, kuhu kirikut ehitada, nimelt kesklinnas asuvale Vabaduse platsile, mida linn kavatses muuta iluplatsiks ja puiestikuks. Selle ettepaneku pooldajad asusid koguma allkirju, saades kokku 700 allkirja, kes kõik pooldasid kiriku ehitusplatsina Vabaduse platsi. Samamoodi pooldas nüüd nimetatud ehitusplatsi ka kiriku täiskogu. Kõik teised väljapakutud platsid langesid seega välja, ainult kiriku nõukogu, kelle liikmed pea kõik Valgma platsi läheduses elasid, suhtusid koguduse soovidesse eitavalt.

27. novembril 1930. aastal toimunud linnavolikogu koosolekul tuli arutamisele Vabaduse platsi kogudusele kiriku ehitusplatsiks määramise küsimus. Ka linnavolikogu liikmed jäid samale seisukohale platsi suhtes.
Volikogu koosoleku päevaks oli kiriku nõukogu esimees August Kopti koos nõukogu kirjatoimetajaga linnavalitsusele pikema protestikirja saatnud, milles nõuti koguduse liikmete soovide tähelepanemata jätmist. Protestist ei teinud aga linnavolikogu väljagi.

1931. aasta jaanuaris tõstatati küsimus: „Kellele ehitatakse Tapale kirik? Kas ainult oma koguduse liikmetele või kõigile rahvale?“ Ajalehtedes ilmusid pikad artiklid üritamaks koguduse liikmeid omavahel lepitada, teisi võimalikke ehitusplatse maha teha ja Vabaduse platsi ehitusplatsina õigustada.

Kiriku asukoha küsimus oli tüliõunaks olnud pikka aega, kogudus jagunenud kahte oma linnaosa pooldavasse leeri.

Täiskogu koosolekul 1. veebruaril 1931. aastal otsustati tugeva enamusega jääda Vabaduse platsi juurde ning kiriku ehitamisega kohe algust teha. Koguduse nõukogusse, kus varem olid kiriku Valgma väljale ehitamise pooldajad, valiti nüüd kõik Vabaduse platsi pooldavad isikud.

Kuid raha oli kiriku ehituseks kogunenud ikkagi veel vähe. Arvati, et kaevatakse Vabaduse platsile kraav, ehitatakse ehk alusmüürgi, kuid jäädakse siis nurgakivi peale annetusi ootama. Tehti ettepanekuid ehitusega alustamine edasi lükata. Hulk segadust oli ka linnavolikogu otsuse kinnitamisega, siseministri otsuse peale anti protest, sest minister olla otsuse teinud ilma linnaseaduses ette nähtud teiste ministrite kaasotsustamiseta. Mõned endised kiriku nõukogu liikmed tõendasid aga, et selle küsimuse otsustamisest osavõtvad ministrid ei olevat Vabaduse platsi kui ainsa rahvapargi kiriku alla andmisega nõus. Nii ei olnud see „Valgma meeste“ arvates sugugi võimatu, et senised otsused Vabaduse platsi kiriku platsiks andmiseks tühistatakse ja kogudus oma kivid ja liiva peab vedama Valgma väljale, kuhu omal ajal märgiti linnaplaanis tulevase kiriku asukoht.

Kirikule ehituskive tooma hakkasid ümbruskonna talumehed oma hobustega, tehes seda vabatahtlikult annetuse korras. Üks Saksi valla põllumees K, kes oli samuti olnud kiriku ehitamise poolt Valgma väljale, kui Vabaduse platsi polnud veel välja pakutud. Saksi valla mees oli kivid vedanud Valgma väljale. Kuna aga Vabaduse plats ehitusplatsina kinnitati, pidi Saksi valla mees kõik kivid kokku korjama ja Valgma väljalt Vabaduse platsile kärutama.

1. veebruaril 1931. aastal peeti Jakobi koguduse peakoosolekut palvemaja ruumis. Koosolekut juhatas insener Konstantin Kaal. Palvemajas olid esindatud põhjapoolt raudteed August Kopti ja lõunapoolt raudteed Oskar Lasberg, ehk siis kaks vastasrinnet. Sel koosolekul toimus altari püha piltide ja lühtrite vahel korralik sõnalahing. Lasberg teatas oma sõnavõtus kiriku ehitusplatsi küsimuses, et mõnekümne isiku poolt on lubatud ehituseks kinkida 6120 krooni, kuid ainult sel tingimusel, kui kirik Vabaduse platsile ehitatakse. Ise lubas ta kiriku nurgakivi panemise päeval kiriku ehitusfondi sisse maksta 250 krooni.

Kõik need nimetatud annetajad olid lõunapoolse linnaosa elanikud, välja arvatud Mart Vollmann, kelle maja ja äri asusid põhjapool raudteed Põllu tänaval.

Kiriku esimees Kopti pidas aga Lasbergi lubadust valeks ja nõudis endiselt edasi kiriku ehitamise platsi Valgma väljale. Oskar Lasberg tegi kogudusele ettepaneku et kohe kiriku ehitamisega Vabaduse platsile algust teha. Ettepanek võeti pea ühel häälel vastu, vaid Kopti ja Vendt’i ettepanek kukutati läbi. Kell oli täpselt 16.25, kui otsustati lõpuks see tähtis ajalooline küsimus ära. Hiljem oli kuulda, et hääletati ka kahe käega, sest puupüsti täistopitud palvemajas sellest keegi arugi ei saanud.

Samal päeval, 1. veebruaril 1931. aastal, vormistati linnavalitsuses maa-ala Vabaduse platsil kiriku ehitusplatsiks ja anti lubadus kevadel kiriku ehitusega algust teha.

Otsus Vabaduse platsile kirik ehitada mõjutas kogudust ka teise külje pealt – vastasel korral oleks kogudus õpetajast ilma jäänud, kes seni oli piinlikult erapooletult suhtunud mõlemate poolte võitlusesse platsi pärast, kuid keda koguduse liikmete omavahelised lahkhelid juba viimase piirini olid ära tüüdanud.

Kiriku ehitamist Vabaduse platsile alustati 18. juunil 1931. aastal kell 7.00 hommikul. Kiriku plaani valmistas diplomeeritud arhitekt Anatoli Podšekajev. Esialgse kavandi järele oli kirik ette nähtud palju suuremana ja ruumikamana, umbes 5000 inimese jaoks. Et aga kokku hoida ehituskulusid, mis suurema kiriku puhul oleks tõusnud umbes 100 000 kroonile, siis esialgset suurust projektil vähendati.

Kiriku plaani järgi jäi laiuseks 14 m, pikkus 31 m, torni kõrgus – kiviosa 19,8 m, torni puuosa 15 m ja kõrgus seest 12,12 m.

Alustati alusmüüride kraavide kaevamisega, mida tegid sõdurid soomusrongide rügemendist. Iga päev tegid umbes 15 sõdurit tööd kuni 10. juulini.

Vundamendi ehitustööd anti välja 25. juunil, mille võitis vähempakkumisel Tapa ärimees Bernhard Rooba. Vundament ehitati maapinnani raudkividest, maapealne vundamendi osa taheti ehitada ka raudkividest, juhul kui neid jätkub, vastasel korral aga paekivist.

Müüride jaoks toodi paekivi Kunda – Rakvere raudtee äärest Aluvere paekarjäärist raudteevagunites, Tapa jaamas laaditi need maha hobuvankritele ja transporditi ehitusplatsile.

Tööde tehniliseks järelvaatajaks oli Tapa Teejaoskonna insener Konstantin Kaal.

Kui Jakobi kogudus oma 10. aastapäeva 05.07.1931. a. tähistas, peeti Tapal ka esimene vaimulik laulupäev, ühtlasi pidas ka Tapa linn oma 5. aastapäeva.

Koguduses olid selle aja sees esimeesteks olnud Jakob Tammar, Mart Vollmann, Konstantin Kaal, August Kopti ja Johannes Thalfeldt.

Pärast esimese köstri Hindrik Liblikmanni surma valiti teiseks köstriks August Valdmann, kes selle koha pealt siis lahkus, kui kogudusele esimene õpetaja valiti. Jakobi koguduse 10. aastapäeval kuulusid kiriku nõukokku esimees Johannes Thalfeldt, laekur Oskar Lasberg, kirjatoimetaja Karl Vernik, Johan Adamson, Gustav Kaal, Mart Vollmann, Juhan Poom, Juhan Kroon, Jaan Vaimel, Johannes Ruuse, Reinhold Reitel, Gustav Nimrich, Gustav Lass, Alfred Leinberg ja Toomas Lutrik.

Kui aga soomusrongide sõdurid olid alusmüüri kraavikaevamist alustanud, ärkasid äkki „põhjaväerinna“ mehed, ehk Valgma välja pooldajad. Nimelt saatsid nad Tallinna käreda arupäriva kirja kraavi kaevavate sõdurite kohta. Kuidas toimuvat nende töö tasustamine? Leiti, et on täiesti lubamatu, et kaitseväelasi eratööde tegemisel kasutatakse ja nende õppeaega raisatakse. See „number“ oli „põhjaväerinna“ meestel juba talvel valmis sepitsetud ja oodati vaid õiget aega, et sellega lagedale tulla. Ei kandnud aga protest vilja, sest kaitseväelaste appi saatmisel tegutses kohaliku soomusrongide rügemendi ülem kaitse- ja siseministeeriumi täielikul teadmisel, nõusolekul ja heakskiidul, sest saab ju ka rügement üheks kiriku kasutajaks. Selle fakti teadmatusega mängis „põhjaväerind“ oma viimasegi trumbi maha takistada kiriku ehitustöid Vabaduse platsile.

Sügisel käis hoogne korjanduste kogumine kiriku ehituseks, kokku oli saadud 633 815 senti rahas ja ehitusmaterjale: 160 koormat raudkive, 150 koormat liiva, 103 palki, 10 latti, 8 hobusepäeva ja 4 jalapäeva. Kui ehitusmaterjal rahasse ümber arvutati, oleks see välja teinud 170 000 senti. Kuid see kõik oli saadud annetuste korras ja hoidis kokku ehituskulusid.

Koguduse kassas oli ehituse alguses 1 473 412 senti, võlakohustusi 600 000 senti, seega kokku üle 2 miljoni sendi. Ehitusplats Vabaduse platsil, mille linn kogudusele müüs, oli 1301 m2. Tulles vastu kiriku nõukogu sooviavaldusele, otsustas linn müüa maa kogudusele pärisomanduseks hinnaga 20 senti m2, ehk koguväärtuses 260 krooni ja 20 senti.

„Põhjaväerinna“ mehed oleksid aga justkui järsku Tapalt ära kadunud ja kiriku ehitus kulges üksmeelselt. Ei olnud neid enam esindajana kiriku nõukogus ja ka revisjoni komisjonist kutsuti liikmed „omade“ meeste poolt ära.

Sügisel lõpetati vundamendi ja keldri ehitustööd. Paekivist müüride ja torni kiviosa ehitus anti välja vähempakkumisel Rakvere ehitusettevõtjale Reinhold Veigel’ile tingimusel, et 31. juuliks 1932. aastal peavad müüritööd valmis olema. Kevadel algaski müüride ladumine.

29. mail 1932. aastal toimus kirikule pidulik nurgakivi panek. Sel päeval olid Tapale sõitnud vaimuliku talituse pidamiseks piiskop Jakob Kukk Tallinnast, õpetaja Arnold Habicht ja professor Hugo Bernhard Rahamägi Tartust. Punasest vaskplekist kasti asetati piibel, Uus Testament, lauluraamat, käibelolevad mündid, ajalehed, protokolliraamat jm. Kast tinutati kohapeal kinni ja müüriti alusseina.

Ehitustööd jätkusid sujuvalt läbi suve kuni novembrini. 21. novembril toimus Jakobi koguduse uue kiriku vastuvõtmine vastava ehituskomisjoni poolt. Peale Tapa kohalike tegelaste kuulusid komisjoni veel teedeministeeriumi esindaja August Tauk ja Tapa linnavalitsuse poolt insener Pihlak. Komisjon tunnistas ehitustöö nõuetele vastavaks ja andis loa kiriku kasutamiseks.

Muuseas, kiriku risti valmistas Johannes Reisa oma Ambla mnt. 7 asuvas metallitöökojas. Rist oli seest õõnes ja külgesid katsid kollased klaasid, et saaks seda seestpoolt valgustada. Kiriku õnnistamispäeval ja sellele järgneval ööl põles rist tuledes kiriku kivist torni katusel ja Tapa küla elanikud, kes ristist midagi ei teadnud, kohkusid sellest koledasti, kui nägid hilisel sügisõhtul tumedal taevalaotusel põlevat risti. See olevat viimsepäeva märk! Taevailmutis! Nende meelest tähendas see vaid sõda ja hukatust, ei midagi muud, kuniks nad tõe teada said.
Uue kiriku õnnistamise päevaks ei olnud veel valminud kiriku uus orel, mis oli varustatud erilise kellade-registriga, see valmis lõplikult alles järgmisel aastal. Samuti puudus ja tuli edaspidi ehitamisele altarigarnituur koos raamiga, mis nõudis erikulusid 400 – 500 krooni. Ehitamata olid ka kirikusse kaks treppi ja välja kuur. Kuna ka tornkiivri ehitamiseks raha ei jätkunud, paigutati rist ajutiselt torni kiviosale ehitatud katusele.

Ehitustööd teostusid palju odavamalt, tänu kohapealsete ja ümbruskonna inimeste soojale suhtumisele ettevõtmisse, samuti andis kokkuhoidu tasuta tööjõu kasutamine. Erilise panuse andis kiriku ehitamisse soomusrongide rügement, annetati materjali ja veeti tasuta kohale.

Rahaliselt annetasid suuremaid summasid koguduse laekur Oskar Lasberg 250 krooni, Gustav Nimrich 250 krooni, Johan Pari 150 krooni, Reinhold Reitel 150 krooni ja Johannes Thalfeldt 150 krooni.

Kirikusse oli paigaldatud 76 valgustuspunkti 5000 vatise võimsusega. 27. novembril 1932. aastal toimus kiriku pidulik õnnistamine. Juba 26. novembri õhtul helistati kirikutornis kellasid, mis olid üle toodud vana palvemaja puust kellatornist. Järgmisel hommikul kella 9 ajal mängis uue kiriku tornis soomusrongide rügemendi orkester. Samal ajal toimus vanas palvemajas jumalagajätu jumalateenistus, mille lõppedes mindi rongkäigus orkestri saatel ja eesotsas vaimulikega uue kiriku juurde. Vanast palvemajast võeti kaasa ka altaririistu, ristikuju ja piibel. Orkester võttis tulijad kiriku juures vastu, kuhu oli kogunenud veel suurem rahvahulk.

Kiriku ehitusmeister andis kiriku võtmed uks ees üle koguduse nõukogu esimehele. Kes omakorda andis need edasi piiskop Jakob Kukele. Piiskop avas kiriku uksed ja siseneti uude kirikusse pühitsemise tseremooniale. Pühitseti sellekohase traditsiooni kohaselt ka altarit, kantslit, orelit ja kiriku kellasid. Jutlustasid õpetaja professor Bernhard Rahamägi, pühitsemise ja õnnistamise talituse pidas piiskop Jakob Kukk. Laulsid Tapa haridusseltsi ja koguduse noorteühingu segakoorid ning kohalik meeskoor. Õhtul toimus kirikus vaimulik kontsert, kus orelit mängis Järva-Peetri koguduse organist orelikunstnik Ülo Topmann.

Oreli valmistas orelimeister August Terkmann. Tapa koguduse organistiks sai Arthur Felix Liblik.

Kiriku kantsel oli lastud ehitada Tapal Bernhard Rooba puutööstuses. Altaripildi valmistas Olga Oboljaninova Tallinnast, kellelt Gustav Nimrich pildi ostis ja kirikule annetas. Kiriku elektrivalgustuse paigaldas a/s Kapsi & Co Tallinnast. Kogu valgustusseade läks maksma umbes 1300 krooni. Seda summat oli võimalik tasuda 2-aastase järelmaksuga.

24. septembril 1933. aastal toimus Jakobi kiriku lõplikult valminud oreli pidulik õnnistamine ja kontsert-jumalateenistus. Orelit mängis õnnistamispäeval Ülo Topmann.

Kirikule olid veel paigaldamata torniosa kolmes küljes selleks ettenähtud kohtadesse numbrilaudadega kellad, mis oleksid kõikjale näha. Kolm kella koos paigaldusega oleksid maksma läinud 400 – 500 krooni. Ei leitud seda raha siis ega hiljemgi ja nii on torni numbrikellad paigaldamata tänapäevani, mis tähendab, et kirik ei ole ikka veel valmis.

28. jaanuaril 1934. aastal toimus Tapa Jakobi kirikus Eesti Vabariigi uue põhiseaduse kehtima hakkamise puhul korraldatud kontsert-jumalateenistus. Selle jumalateenistuse ajal toimus ka vöörmündrite Mart Vollmanni, Gustav Nimrichi, Mart Narva ja Johannes Noormetsa ametisse õnnistamine. Õpetaja Jaan Gnadenteich, nimetades vöörmündreid ametisse, kinnitas igaühele altari ees kaela ametitunnusena hõberisti, mis kingiti koguduse poolt.

1934. aasta kevadel hakati ümber ehitama kiriku altarit. Altar ja altaripildi raam said kiriku avamispäevaks valmistatud vaid ajutiselt, kuni avaneb võimalus ehitada täielikku komplekti. Nüüd oli A. Jänese poolt valmistatud uue altari kavand, mille järele see ehitati omapärase ja ilusa tiibade kombinatsiooniga. Vastavas stiilis valmistati ka altaripildile uus raam. Terve see ehitustöö läks kogudusele maksma 300 krooni, mille maksmise võtsid enda peale vöörmündrid ja mõned vanemad koguduse liikmed.

Uue altari metall-lühtrid telliti Tallinnast Roman Tavasti juurest. Lühtrid olid kolmeharulised ja valmistatud kunstipäraselt vastava kavandi järgi.

1. juulist 1934. aastal suleti kirik kuuks ajaks jumalateenistusteks, sest alustati remondiga. Senikaua peeti teenistusi vanas palvemajas. Kirikus värviti lagi ja koorid valgeks ja ehitati valmis uus altar. Kooride kaunistused värviti kollakaspruunide varjunditega, kooride sisemised küljed hallikas-siniseks. Uus altar valmistati aga taaskord Tapal Bernhard Rooba puutööstuses ja paigaldati juuli lõpus kirikusse. Altari ruumi kohale võlvile teise valgustatava risti alla värviti siniste tähtedega „Au olgu Jumalale kõrges“. Uksed ja aknad värviti seest valgeks, väljastpoolt pruunide variatsioonidega, samuti värviti torniluugid. Värvimistööde peale kulus 400 krooni. 5. augustil 1934. aastal õnnistati uus altar.

Üldse läks kiriku ehitus koos oreliga maksma 52 000 krooni, millest osa ka võlgu võeti kuid aastate jooksul tagasi maksti.

15. septembril 1936. aastal tuli Tapa kogudusele uus köster-organist, kelleks sai endine Järva-Jaani koguduse köster August Kristal.

29. novembril 1942. aastal tähistas kirik oma 10. aastapäeva. Meenutati 10 aasta taguseid ehitustöid ja kiriku õnnistamist. Punane õudusaeg oli möödunud kirikust õnnelikult. Hommikul toimus pidulik jumalateenistus, pärastlõunal vaimulik kontsert. Kogudusel oli kiriku 10. aastapäevaks 3500 liiget.

Jaan Gnadenteich
Sünd. 11. novembril 1904. aastal Tartumaal Kastre-Võnnu vallas Hämaste külas. surn. 27. oktoobril 1968 Göteborgis.
J. Gnadenteich oli kirikuõpetaja Tapal ajavahemikus 29.06.1930 – 1944. Jaan sündis möldri ja puutöölise ametit pidanud Jaan ja Liisi Gnadenteichi perekonnas. Pojale pandi isa järgi nimeks Jaan. Teadaolevalt oli peres veel kaks poega. Tema haridustee sai alguse kodus, kus ema õpetas talle lugemist, kirjutamist, piiblilugu. Lauldi kirikulaule. Kodus omandatud algteadmisi käis ta proovile panemas Haaslava Sillaotsa koolis õpetaja juures. 1913. aastal algasid korrapärased õpingud Tartu linna algkoolis, mille lõpetas 1917. aasta kevadel. Edasi õpingud Tartu Reaalkoolis, kust aga siirdus kooli saksastamise tõttu 1918. aastal Treffneri gümnaasiumi 2. klassi. 1924. aastal asus ülikoolis õppima usuteadust, mille kõrvalt töötas kaks aastat riiklikus keskarhiivis. Mõned kuud oli ta ametis ka Laiuse koguduse organistina, ligemale aasta Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja Tennmanni isikliku abilisena ja üle kahe aasta Kambja koguduse köstrina. Tema enda sõnul võttis ta orelimängu õppimiseks eratunde. Lõpetanud 1929. aasta kevadel ülikooli, oli ta alates suve algusest aasta lõpuni praktikal Otepääl praost Oskar Lauri juures, kes andis tema tööle väga positiivse hinnangu. Sooritanud 1929. aasta novembris vajalikud eksamid, ordineeriti Jaan Gnadendeich 16. veebruaril 1930 Tallinna Toomkirikus Valga praostkonna vikaarõpetajaks. Lõuna-Eestisse ei jäänud vastne õpetaja aga kauaks. Edasine teenistus jätkus juba Tapal. Esmalt õpetaja asetäitjana 15. aprillist 1930 ja alates sama aasta 1. oktoobrist juba õpetajana. Elas Turu tänaval asunud Mätliku majas. Ühteaegu õpetajakohustustega kandis ta ka perekonnaseisuametniku ja usuõpetaja koormat, mille kohta ka vastavaid tunnistusi omas. Tunde käis ta andmas nii linna algkoolis kui ka gümnaasiumis. Koolis õpetades nägi ta vajadust uutele nõudmistele vastavate õpikute järele ja 1938. aastal ilmuski tema sulest „Kodumaa kirikulugu“ (kordustrükk 1995). See ei olnud tema esimene raamat. Juba 1935. aastal oli ta avaldanud koos Virumaa koolinõuniku J. A. Luuriga raamatu „Jumala imelised teed“. Raamatu lehekülgedelt 31- 42 leiame peatüki „Õnnistus Tapa Jakobi kiriku ehitamisel“. Hiljem (1945) ilmus tema sulest „Usuõpetus noortele“. Olnud 14 aastat Tapa koguduse õpetaja, ühtlasi Tapa soomusrongide rügemendi kaitseväe õpetaja (1935 -1944) ja Järva praost (1943-1944) lahkus ta 1944. aastal vene vägede eest Rootsi, kus temast sai Lääne-Rootsi koguduseõpetaja. 1952. aastal asutas ta Göteborgi koguduse. Kirjutamist jätkas ta hoogsalt ka Rootsis, tema kirjatükke võib leida paljudest tollel ajal Rootsis ilmunud „Eesti Kiriku“ numbritest. Jaan Gnadenteich suri vallalisena. Maetud Göteborgis Kivibergi kalmistule.

August Kobla
Kirikuõpetaja Tapal 5. mai 1946 – 1. oktoober 1984

August Kobla sündis 31. märtsil 1904. aastal Tartus aedniku pojana. 1906. aastal asusid Koblad elama vanemate kodu- ja sünnipaika Einmani valda Kerguta külasse Järvamaal, rentides väikese talu. August Kobla haridustee algas Einmani valla külakoolis ja jätkus Uudeküla ministeeriumikoolis. Peale ema surma siirdus isa elama Väike-Maarjasse ja töötas seal aednikuna. Seal lõpetas nooruke August 1927. aastal ka Väike-Maarja Ühisgümnaasiumi. Õppimine oli seotud materiaalsete raskustega, kuna isa halvenev tervis ja kõrge vanus sundisid teda aedniku ametist loobuma. Augustil tuli lisa teenida ja töötada suviti mitmetel juhutöödel. Olles andekas õpilane, vabastati ta igaaastasest õppemaksust. Koolis tunti teda rõõmsameelse seltsiva noormehena, kes osales aktiivselt koolivälises tegevuses, võttis osa näiteringi tööst.

Lõpetanud gümnaasiumi, õppis ta maalritööd, et edaspidi ülikooli õpinguteks raha teenida. Olles kasvanud usklikus perekonnas, otsustas ta õppida kirikuõpetajaks ja astus Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Andekas noormees vabastati õppemaksust ja ta sai kõrgendatud stipendiumi. Lisaks toetas teada isiklikult piiskop Jakob Kukk. Ülikoolis õppimise ajal oli ta Virumaa üliõpilaskogu esimees.

Peale ülikooli lõpetamist 1934. aastal pidas ta prooviaastat Järva-Peetri koguduses praost Chr. Burmani juures. Edasi jätkas prooviaastat Paides. Selle lõpetamise järel kutsuti ta Järva-Peetri koguduse nõukogu üksmeelsel otsusel ja praosti ning piiskopi soovitusel koguduse abiõpetajaks. Ametisse ordineeriti ta 14. aprillil 1935 Tallinna Toomkirikus piiskopi dr. H. B. Rahamägi poolt. Edasine teenistuskäik kulges õpetajana mitmel pool Eestis: Kolga-Jaani, Türi, Kaarma, Mustjala, Kursi ja Rakke koguduses.

1945. aastal abiellus ta Selma Peenabiga. Laulatus toimus Kursi kirikus 2. aprillil 1945. aastal. Selle viis läbi Äksi koguduse õpetaja J. Konsin. Abikaasa Selma oli erialalt arst. Ta oli Tapa rajooni Haigla esimene peaarst. Abielust sündisid kaks last – tütar Maie ja poeg Ain, mõlemad andekad nagu isagi. Lõpetasid Tapa Keskkooli, õppisid Tartu Ülikoolis.

Kui 1944. aasatal lahkus Eestist Tapa Jakobi koguduse õpetaja Jaan Gnadenteich, kinnitati August Kobla 6. juunil 1944. aastal temast vabaks jäänud kohale. Tapa periood, mis ühtekokku kestis 38 aastat, kujunes August Kobla elutööks. Kirikuelus oli raske aeg, nõukogude okupatsiooni tingimustes oli väga raske jumalasõna kuulutada. Raskete aegade tõttu eemaldus ta seltsi- ja ühiskondlikust elust, pühendudes täielikult õpetajatööle. Seda kuni emerituuri minekuni 1. oktoobril 1984. aastal.

August Kobla elas Tapal Õhtu pst. 24 pastoraadi majas, mida seniajani tuntakse rahva seas Kobla majana. Raskete aegade ja õpetaja madala palga tõttu tuli perel toidulaua katmiseks koduloomadena lehma ja siga pidada. Selleks ei põlanud kirikuõpetaja pere ühtegi tööd, varuti vikat käes loomadele talveks heinu, lüpsti lehma, mille piima müümise eest saadi vahel ka perele vajalikku lisaraha.

August Kobla oli äärmiselt aus ja tagasihoidlik inimene. Oli täiesti mõeldamatu, et ta oleks võtnud vastu abi või otsest tasu koguduse liikmete poolt. Pigem vastupidi – ta püüdis aidata oma tagasihoidlike võimaluste piires ise abivajajaid. Juba esimestel Tapal veedetud aastatel omas ta autoriteeti kohalike elanike seas. Tänu sellele pääses 1949. aasta küüditamisest. Üks kohalik võimukandja kustutas nende perekonna küüditamisele määratute nimekirjast.
Olles haritud ja laia silmaringiga inimene, suhtus ta alati lugupidamisega teiste arvamustesse, mis ei pidanud alati ühtima tema tõekspidamistega. Vabakogudustesse (babtistid, metodistid) suhtus ta neutraalselt, kuid piibliuurijaid ta austas nende printsipiaalsuse ja tõsise suhtumise eest piiblisse.

August Kobla suri 6. juunil 1988. aastal ja on maetud Tapa kalmistule. Tema hauda kaunistab tagasihoidlik mälestusmärk.

Eesti Päevaleht 05.08.1996. kirjutab:
Tapa linna Jakobi kirik sai laupäeval risti ja kullatud muna, need tõsteti tornitippu linna 70. aastapäeva tähistamise käigus. Tapa Jakobi kiriku torn sai valmis juba kolm aastat tagasi, aga siis jäi rist panemata, ütles linnapea Raivo Raid. Risti ja muna paigaldasid samad mehed, kes hiljuti vahetasid Tallinnas Raekoja tornikiivri uue vastu.