Tapa pargid

Tapa Raudtee aiand

Tapa raudtee aiand asutati 1945. aastal Põllu tänavale sõjatules maha põlenud hoonete asemele. Aednikeks olid seal endine raudteelane, 10. teejaoskonna meister Nõlvak ja endine 10. teejaoskonna juhataja Viktor Sikkar. Nemad hoolitsesid raudtee hekkide istutamise, hooldamise ja korrashoiu eest. Samuti istutasid nad raudteejaamadesse puid. Kõik heki ja puude istikud toodi Elva puukoolist, vahel ka Mäe puukoolist.

Raudtee aiandi aastaplaan oli kasvatada 65 000 taime, mis rahaliselt tegi kokku 3000 rubla. Aiandi kasvuhoonetes kasvatati 1000 potti lilletaimi, neist 600 potti alpikanne ja igal aastal 15 000 begooniataime.
Lilled olid mõeldud raudteejaamade peenardesse ja perroonidele lillepottidesse.

Kogu teenindatavate liinide pikkus oli Tapalt Narvani, Aegviiduni, Jõgevani. Tapa sai 3500 lilletaime, Narvale läks 5000 taime ja 2500 Kiviõlisse. Kiviõli jaamaülem oli nii peen, et nõudis nelke ja mugulbegooniaid.

Hiljem hakati rajama kiviktaimlaid, siis jäi suvelillede nõudmine vähemaks. Aiandi saadusi hakati müüma turul ja otse aiandist linnaelanikele. Müüdi ka lillemulda.

Tapa jaama juures asunud park, mis kuulus samuti raudtee aiandi alla, oli ennesõjaaegsel ajal palju väiksem. Linnarahvas kutsus seda parki „Pasatski pargiks“. Seal olid pargi servades kolm raudteemaja, mis sõjatules hävisid ja parki oli võimalik laiendada kahele poole.

Tapa raudtee aiand likvideeriti 1972. aastal. Selle suurus oli üle 1 ha.
Tapa linna aiand aga asus koos puukooliga Valgejõe ääres.

Vabaduse väljak / Kirikupark

Kirikupargi nimi tuleb rahvasuus pargis asuva Tapa Jakobi kiriku järgi, mis asub Jaama, Pargi ja Kesk tänavate vahelisel alal. Pargi suurus on 0,83 ha.

1917. aastal oli selle koha peal vaid mahasaetud kuuskede kännustik. Hiljem asus seal laste talvine liuväli.
1932. aastal ehitati sel ajal platsile nimega „Vabaduse väljak“ Jakobi kirik. Vabaduse väljaku nime oli aga plats saanud selle järgi, et seal korraldati kaitseväe ja kaitseliidu tähtsaid üritusi ja aastapäevi.

Järgnevatel aastatel korrastati kiriku ümbrus ja kujundati välja park.

Pargi üldkuju on ristkülik, mille keskel ristuvad sirged jalgrajad. Kõikide jalgteede äärde istutati puud. Nii kujunes omapärane puiesteedest koosnev haljasala.

1935. aastaks olid istutustööd lõpetatud, kuid selleks ajaks oli ka palju noori puid juba hävinud. Kahe aasta pärast, 1937. aasta kevadel toimus täiendav istutamine. Istikud toodi Aegviidu metskonnast.

Selleks ajaks oli Tapa linnal ametis aednik-agronoom Mart Wollmann, kellel oli Põllu tänaval oma maja suure aiaga ja Vilmsi platsi otsas oma väike seemne-, aed- ja juurviljade kauplus, mida ta pidas koos oma poegadega. Nüüd olid pargi hooldustööd tõhusamad ja noored puud läksid ilusti kasvama. Kogu park ei ole eriti liigirikas, kuid küllaltki tihe, et mõjule pääseda.

1974. aastal leidus pargis 14 puu- ja põõsaliiki. Enamiku moodustasid harilikud vahtrad, suurelehelised harilikud pärnad, oli ka saarepuid, künnapuid, läikleheline pärn, hobukastanid, kaks põldvahtrat, sirelid, hellidena läätspuid. Kaks põldvahtrat võeti looduskaitse alla juulis 1961. aastal, kui Eesti NSV mandriosas haruldaselt esinev puuliik. Jämedamate puude hulgas olid hobukastanid ümbermõõduga 112cm, harilik vaher 117cm, pärnad 101; 121 ja 117cm. Pärnalehtede läbimõõt ulatus 18 cm-ni. Puude kasv oli jõuline, võrad tihedad.

Nii mõnelegi pargis jalutajale ei meeldinud et oksad ulatusid kõnniteele ja nii juhtus, et aednikud lasid ise südasuvel käiku saed ja kirved. Haljasmassi lamas teedel hunnikutena. Ripnevad kuivanud oksad ja oksatüükad olid järel veel 10 aastat hiljemgi.

Kuna see „lahinguväli“ asus pargi keskosas, siis võib öelda, et puistu ise jäi päris kena ja mõjukas eriti kevadeti vahtrate õitsemise ajal. Pilku püüdis aga kena lillekuhila pargi keskel peenras, millele aednikud pühendasid eriti palju hoolt ja vaeva.

Noorte park / Komsomoli nimeline park / Kooli park

Park rajati 1948. aastal endise turuplatsi kõrvale Kooli tänava, 21. juuni puiestee, osaliselt Lembitu pst. alguse ja Kesk tänava vahelisele alale. See oli varasemal ajal olnud tühi heinamaa, kus ümberkaudsed elanikud lehmi ja lambaid karjatasid. Sel ajal oli Tapa I Keskkooli ehk hilisema Tapa Gümnaasiumi hoone veel ehitamata (valimis 1964. aastal). Platsi pindala oli 0,45 ha. Parki aitasid luua ja kujundada kooliõpilased – pioneerid ja kommunistlikud noored. Kaevati heki istutamiseks kraave, eemaldati kive, rajati kõnniteid ja külvati muru.
Piirdeks istutati läätspuud ja ligustrid. Puud valiti suvehaljaste seast – pärnad, haavapuud, saared, kased, lehised. Istutati ka mõned hõbekuused, tänavapoolsesse serva suuri papleid ja vahtraid.

Püsikutest istutati Siberi võhumõõku, päevaliiliaid. Suveperioodil õitsesid värvikad habenelkide peenrad, teisel hooajal begooniad või lobeeliad.

29. septembril 1940. aastal, kui park ei olnud veel välja kujundatud ja kandis nime „Punane väljak“, maeti sinna ümber Rebasemäelt välja kaevatud 1. detsembri 1924. aasta ülestõusu järel hukatud revolutsionäärid August Lillakas ja Richard Käär (hukati 08.12.1924). Hiljem hakati parki kutsuma „Noorte pargiks“.

1. detsembril 1958. aastal paigaldati haua kohale ajutine mälestuskivi, mis asetati üsna Kesk tänava lähedale. Lubatud mälestussammas avati alles 9. jaanuaril 1969. aastal. Seekord paigaldati kivi vahepeal valminud uuele koolimajale lähemale. Kus aga täpselt revolutsionääride säilmed maetud on, kui üldse on, pole teada.

Kapten Irve park / Rahu park

Rahu park asub Paide maantee ääres, linna staadioni kõrval ja selle pindala on 1,5 ha.

1933. aastal anti metsadevalitsuse poolt linnavalitsuse soovil välja maa-ala loodusliku pargi rajamiseks. Maatükk asus looduslikult kauni „Rotilageda“ metsa ääres. Samal aastal alustati seal planeerimistöödega ja aeti sisse sihid. Tapa linnavolikogu oli algselt soovinud nimetada park Tapa esimese alevivanema järgi „Willem Gabrieli pargiks“, kuid metsaülem-revident ei nõustunud sellega nime pikkuse pärast. Seega otsustas linnavolikogu nimetada loodav park Vabadussõja-aegse soomusrongide ülema kapten Anton Irve auks tema nime järgi „Kapten Irve pargiks“. Selle nime ümber toimusid volikogus pikad vaidlused. Metsaülem-revident aga pidas nime sobivaks. Linnarahvas hakkas kutsuma parki lihtsamalt – „Irve park“.

Pargi kujundamise tööd jäid vahepeal mõneks aastaks toppama ja 1938. aastal alustati sinna ilupuude ja põõsastarade istutamist.

Rahu park praegusel kujul kujundati välja pärast II Maailmasõda, kui sinna hakati ümber matma lahingutes hukkunute säilmeid, mis kaevati välja Männiku mäelt. Loomulikult ei kutsutud siis parki enam endise nimega ja seoses ühishaua loomisega sellesse parki, nimetati see ringi „Rahu pargiks“.

Ühishauda matmist alustati 1945. aasta mais. Tolleaegsete ametlike andmete järgi maeti sinna 23 hukkunu säilmed, sh. sakslaste poolt 14.09.1941 hukatud Tapa Täitevkomitee esimees Leonardo Valts. 1975. aastal maeti veel raudtee ehituse käigus kahe leitud hukkunu säilmed.

Matmispaigale ehitati Tapa Kommunaalkontori tööliste poolt mälestussammas, mis avati 9. mail 1951. aastal.
Pargi kujundamisele asuti 1958. aastal, kui istutati juurde puid. Ausamba juures toimusid kuni Eesti taasiseseisvumiseni 9. mai võidupüha üritused, milledeks olid sõjaväelaste miitingud, pioneeride auvalve, saluut, lillede ja pärgade asetamine.

Pargis kasvavad igihaljad, varjulise katuse moodustavad jämedatüvelised kuused. Kuuskede foonile istutati 1963. aastal vahtraid. Staadioni kõrvale rajati pihlakate allee. Tollase projekti järgi tulnuks istutada parki üldse 181 lehtpuud, 2412 ilupõõsast ja 1700 lilletaime. Miks see tegemata jäi, pole praegu enam kahjuks teada.

Kohalike inimeste mäletamist mööda oli Saksa okupatsiooni ajal Tapa Nooruse tänava Gümnaasiumis sõjaväe laatsaret, kus oli rindelt toodud haavatuid ja kus amputeeriti käsi ja jalgu. Need käed ja jalad maeti samuti selle pargi serva, kuhu ehitati hiljem Paide maantee, kuid maantee rajamist need ometi ei seganud. Seal on need tänapäevani.
Teadaolevalt on ka staadioni Paide maantee poolses servas kuuskede alla maetud üks hukatud kommunist, kes on jäänud tundmatuks ja tema haudki oli olnud märgistatud vaid lühikest aega, tänapäevaks pole sellest aga midagi säilinud.

Monument Rahu pargist eemaldati novembris 2022. aastal ja 2023. aasta juunis-juulis toimusid Eesti Sõjamuuseumi eestvedamisel hukkunute säilmete väljakaevamised ja ümbermatmised Tapa linnakalmistule.
Kunagine monumendi maa-ala tasandati, külvati muru.

Kultuuripark / Gagarini park/ Metsa park

2. oktoobril 1958. aastal otsustas Tapa Linna Täitevkomitee (esimees Adele Jalakas) kujundada 1. Mai pst., Õhtu pst. ja Eha tänava vahelise vaba maa-ala, pindalaga 3,0 ha, puhke- ja kultuuripargiks.

Pargis nähti ette ehitada kõlakoda, 1175 istekohaga kontserdiväljak, lastele mänguväljak, kiiged, varjuseened, võrkpalliväljak, parkimisplats jne.

1959. aasta kevadel läks töö täie hooga lahti. Tapa koolide pioneerid olid pidevalt tööl. Maapind oli loodavas pargis aga kõva paerähk. Suuri puid istutati mullapallidega, puutüved mähiti samblakihti ja kasteti hoolega.
Istutati vahtraid, Pensilvaania toomingaid, pärnapuid, hobukastaneid, kaski. Hekid kujundati suurest läätspuust, viirpuudest. Rohkesti kasutati kuldsõstart, verevat kontpuud, kuslapuid. Külvati muru. Puud ja põõsad juurdusid hästi ja kasvasid jõudsalt.

Jõudumööda oli pioneere abistamas ka oktoobrilapsed, kes korjasid kive ja tasandasid pinnast. (Tapa pioneerimalevas oli sel ajal 18 rühma 321 pioneeriga.) Parki hakati esialgu kutsuma Kultuuripargiks, kuid 11. mail 1961. aastal nimetas Tapa linna RSN TK pargi vene rahvusest kosmonaudi Juri Gagarini nimeliseks pargiks.
Seoses rajoonide ümberkorraldamisega katkesid pargi edasised arenguperspektiivid.

Eesti taasiseseisvumisel nimetas Tapa linnavalitsus pargi Metsa pargiks.

Rahvaaed / Jüri Vilmsi plats / Kaevu muru / Jüri Vilmsi plats

Tapa alevivalitsuse algatusel ja kohaliku aedniku Mart Wollmanni korraldusel asutati 1923. aasta suvel keset alevit umbes vakamaa suurusele maatükile muruplats mis ümbritseti aiaga. Platsile rajati kõnniteed ja lillepeenrad. Ühele poole platsi jäi Jaama tänav, teisele poole Pikk tänav. Platsi hakati kutsuma „Rahvaaiaks“. Rahvaaeda istutas Mart Wollmann puid juurde ja sinna paigaldati istepingid. Üsna pea nimetati kauniks muutunud plats ringi „Jüri Vilmsi“ platsiks. Seda sellepärast, et Jüri Vilms oli üks neid esimesi riigimehi, kes käis tapalasi omariikluse loomise ja teiste poliitiliste küsimustega vabariigi loomisajajärgul informeerimas. (Jüri Vilms oli Eesti riigimees, Eesti esimene kohtuminister ja Eestimaa Päästekomitee liige 1918. aastal.)

Nõukogude võimu tulles nimetati park „Kaevu muruks“, kuna sealsamas lähedal asus tuletõrje veevõtu kaev. Seda nime linnaelanikud kasutama ei hakanudki.
Eesti taasiseseisvumisel taastati pargi vabariigiaegne nimi.

Tapa linna koolide rajatud puistud / kooli õppe-katseaed

Tapa linnas on koolide õpilaste poolt rajatud ja hooldatud puistud ja aiad peamiselt Kooli tänava ääres, ulatades Õhtu puiesteest kuni 1. Mai puiesteeni. Ehk siis Tapa endise algkoolimaja ümbruses ja pärastsõjaaegse Tapa Keskkooli ümbruses.

Endise algkooli õppe-katseaed rajati 1925. aastal, kui uus algkoolimaja oli saanud valmis ja õppetööks avati.
Õppe-katseaia osa asus siis Kooli tänava poolses servas, kuhu rajati 1936. aastal ka puukool. Juhendajateks ja eestvedajateks olid algkooli juhataja Juhan Kroon ja õpetaja Anton Lipping. 1935. aastal koostas Jaan Port ajakohase koolimaja ümbruse kujundamise plaani. Selle plaani järgi asutigi ümbruskonda korraldama.

Katseaed viidi ümber platsi idapoolsesse külge, millega avanes avar väljak maja ees. See tasandati ja külvati muru peale ning niideti korralikult. Piirdeks istutati hekke, tänava pool kasvasid juba varem istutatud euroopa lehised, mõned seedermännid ja nulud. Põhjaserv sai kaitseks kaherealise kuuseheki, mille ette istutati vahtraid ja tammesid.

Nooruse tänava ääres kasvasid vahtrad ja pärnad, millede võrasi piirati, mida nõudis sideliini olemasolu.
Algkooli maja ümbritses puidust aed ja korralikult suletav värav.

1950. aastal rajati Tapa II Keskkooli direktori juhtimisel koolimaja juurest läbi pargi serva 1. Mai puiesteele viiv jalgtee. Piirdeks istutati vahtrad, mis pärinesid kooli puukoolist. Puude vahele istutati sirelid, mida õpilased tõid vanadest metsikutest pügamata põõsastest. Tekkis nn. „Savridi“ puiestee, mis on jäänud samasse paika tänapäevani. (Algab Tapa Muusika- ja Kunstikooli kõrvalt, läheb paremalt poolt mööda Tapa turu territooriumist ja jõuab välja algkoolimaja juurde ja sama teed tagasi).
Õppe-katseaia osakonnad kujundati välja alates 1944-st aastast. Rajati süstemaatika osakond, katsete osakond. Toodi palju uusi taimeliike. Hiljem suurendati kooliaeda Kooli tn. 24 asunud kooli internaadi krundi arvelt ühe krundi juurdeliitmisega.

Nii said klassid, eriti nooremad, omale vajaliku maa-ala. Ehitati isemajandamise korras kasvuhoone, lavad ja aiamaja. Kool esines katseaias kasvatatud saaduste väljapanekutega rajooni ja vabariigi näitustel.

Kaks suurt tamme kasvavad Tapal Nooruse tänava vana algkooli maja juures. Need istutati 1925. aasta kevadel.
Puude istutamise idee sai alguse 1924. aasta sügisel algkooli 5. a. klassis, kui oli emakeele tund (klassijuhataja Alma Teng). Tunnis räägiti Anna Haava luulest ja loeti tema kirjutatud laule. Kuna sama aasta oktoobris oligi tulemas Anna Haava (sünd. 15.10.1864) juubelisünnipäev, siis saadeti klassi nimel talle sünnipäeva õnnesoovid. Luuletaja vastas, tänas ja tegi ettepaneku istutada kooli juurde tema nimele tammepuu. Idee meeldis õpilastele ja kaasa tõmmati ka 5. b. klass (klassijuhataja Meeta Peinar).

1925. aasta kevadel olid kaks tammepuu istikut istutamiseks kohal. Selle organiseeris algkooli juhataja Juhan Kroon. Nii kogunesid õpilased uue koolimaja juurde ja vastava tseremooniaga istutati tammed mulda. Sinna nad kasvama jäidki. Tammede juures on tutvustav silt infoga, kellele, millal ja miks need tammed istutatud on.

Nooruse tänava algkoolimaja lõunapoolne puiestee koosnes eakatest kuuskedest, piirdeks istutati 1950-ndate aastate keskpaiku tihe kaherealine kuusehekk, mis kasvas hästi. Hiljem lõigati puud lihtsalt poole lühemaks, et jäi nagu roheline tihe müür. Kooli tänava poolset hekki vaid harvendati. Põhjas ja loodes laiutasid hobukastanid, nende istikud pärinesid endise Tapa algkooli puukoolist. Nende kasvatamisega oli muret – kas peavad vastu lumetule talvele ja külmale?

Õppematerjalina oli kasutuses pargi kirdeosas nn. „metsik nurk“, kus kasvasid mõned kased, sarapuud, vaher, kontpuud, valge pöök, poopuu, must aroonia, elupuud, ungari sirelid, hallid pähklipuud, Engelus-kuused, lodjapuu, laatspuu jpm.

Tapa Keskkooli õppe-katseaed rajati 1948. aastal. Selleks võeti kasutusele endise algkooli juurde kuuluv maa-ala, mida seni kasutati eriotstarbel, keskkooli kasutusse ja õppeaiale pandigi alus.

Õpilased kaevasid maa üles ja alustasid kultuurtaimede istutamist ja külvamist. Alguses katsetati mitmesuguste aed- ja juurviljasortide kasvatamisega, kasutatdes ka erinevaid väetisi. Maha pandi ka kartulid.

Samas tehti algust kivitaimla rajamisega. Kivid laoti astanguliselt ja vahed täideti mullaga, istutati taimed.
Kooliaias oli puukool, kus kasvatati mitmesuguseid ilupuid ja viljapuid.

Tööd kooliaias juhtisid bioloogia õpetaja Selma Kaber ja õpetaja Hilja Tamm, kelle näpunäidete järgi õpilased aeda kujundasid ja taimi tundma õppisid.

Seega asus õppe-katseaed kahes osas – vanem aed 2400 m2 ja uuem aed 2600 m2, kokku tegi see 0,5 ha. Peale selle oli koolil veel 1 ha suurune park.

Aiatöö korras oli õpilaste hooldada koolimaja ümbruse dekoratiivtaimede ala ja muru ilupuudega, mille pindala oli 0,5 ha. Sinna juurde kuulus veel 330 m2 suurune geograafiaväljak.

1960. aastaks oli uuem aed varustatud juba veevärgiga, kuid vanemasse aeda tuli vett kanda.

Õppe-katseaias olid järgmised osakonnad:
Algklasside maa-ala 250 m2
Puukool 150 m2
Dendroloogia osakond 100 m2
Marjaaed, õunapuud, vaarikad 100 m2
Põllukultuurid 150 m2
Maasikad 120 m2
Köögiviljad, tomat, kõrvits, kapsas jm. 700 m2
Kollektsioonid 475 m2
Ravimtaimed 60 m2
Bioloogia ja süstemaatika osakond 100m2
Dekoratiivtaimed 400 m2
Lavad 30 m2
Kasvuhoone ja selle ümbrus 100 m2
Kasvuhoone 40 m2
Koolimaja ümbruse iluaed 500 m2

Uues aias asus ka küülikufarm, mis mahutas korraga 350 küülikut. Kuna koolil oli sel ajal veel oma hobune, siis raskemad tööd tehti hobujõul.

Kõik kultuurid ja taimed olid varustatud etikettidega.

Õppe-katseaia ülesanne ei piirdunud üksnes kultuuride kasvatamise ja vaatluste tegemisega, vaid varustas õpilasi kogu talveks näitliku materjaliga bioloogia ja põllumajandusalasteks tundideks. Õppe-katseaia materjalidest valmistati mitmesuguseid õppevahendeid ja saadi jaotusmaterjali õpilastele teoreetilisteks tundideks.