Tapa raudtee teenistujad

Karl Glaudan, Tapa jaamaülem 20.06.1918 – 01.07.1933
(Sünd. 16.07.1867, surn. 17.02.1942)

Karl Glaudan on sündinud Narvas, kus lõpetas ka selleaegse linnakooli. Peale mõneaastast raudteel teenimist sooritas ta 15. märtsil 1888. aastal jaamaülema abi ametieksami, mille järgi määrati Jamburgi jaamaülema abiks. Peale aastast teenistust läks sealt üle Gorvitsasse ning hiljem Korsi. Aastal 1890 toodi ta üle Lagedile, mille järele oli veel Raasikul, Kabalas, Jõhvis ja Tartus.

1911. aastal määrati ta Elva jaamaülemaks, kust 4 aastase teenistuse järele toodi Kabalasse ja 1918. aastal sealt Tapale. Üldse oli Karl Glaudan teeninud raudteel 50 aastat, millise aja jooksul ta mõndagi läbi elas. Eriti mainimist väärt on Vabadussõja aeg, mil Karl Glaudani korraldusel Tapa jaama inventar, isegi uksed ja aknad vagunisse laaditi ja Tallinna saadeti Vene punaväe eest, kes leidsid uhkest jaamast vaid haigutavad tühjad seinad. Peale muu saadeti ära veel igasugune veerev koosseis ja vedurid. Kõigi nende teenete eest määrati talle 1928. aastal raudteevalitsuse poolt autasuna 155 krooni ja Punase Risti peavalitsuse poolt kõrgem aumärk. 1. mail 1933. aastal siirdus Karl Glaudan pensionile.

Josef Glaudan, Tapa jaamaülem aastail 1897 – 1901
(sünd. 09.09.1859, surn. 05.04.1928)

Tapa jaamaülema Karl Glaudani vend Josef Glaudan alustas 1. mail 1897. aastal äritegevust Tallinnas Vaksali pst. 3 asuvas hoones, kuhu ta asutas paberossikestade ja papitööstuse “Georgi”. Samal aastal laiendas ta tööstust ka Tapale, kuhu ta määrati jaamaülemaks. Tapal töötas tööstuses 14 töölist, kelledele maksti head palka. Ettevõte tootis päevas 100 000 paberossihülssi. Tapa tööstusest on juttu olnud ka omaaegsetes kohalikes ajalehtedes. Olles samaaegselt aastail 1897 – 1901 ametis ka Tapa jaamaülemana siis ametist lahkudes sulges ta Tapa hülsivabriku 1901. aastal ning viis tootmise täielikult üle Tallinnasse.

09.08.1900. a. kui asutati Tapal Vabatahtlik Tuletõrje Selts, oli Josef Glaudan kõige esimene seltsi esimees aastail 1900 – 1901.

Josef Glaudan suri 5. aprillil 1928. aastal ning 1929. aastal sai ettevõte Tallinnas nimeks “Josef Glaudani pärijad – Esimene Eestimaa mehhaaniline paberossikestade ja papitööstuse vabrik “Georgi”.” Tapal tootmise ajast on Tapa muuseumis säilinud paberossikestade karbi tükikesed, kus peal ka kirjas tootmise paik – Taps.

Villu – Otto Vane (enne eestistamist Otto Karl Nolk)
(sünd. 12.06.1909, surn. 10.10.1989)

Villu – Otto Vane oli Tapa jaamakorraldaja aastail 1938 – 1941. Tema ametiaeg katkes 14. juunil 1941. a. kui ta arreteeriti. Erinõupidamise otsusega 04.03.1942 määrati § 58-13 ja 58-14, 10. aastat Sverdlovski oblastis Sevurallagis.

14.06.1943. a põgenes ta Sevurallagist, kuid tabati 01.12.1943 ja Sverdlovski oblastikohus mõistis talle 10. aastat karistuse kandmist algusega 01.12.1943.

Vabanes laagrist 14.05.1953, asumiselt vabanes 07.09.1957. Süüdistuseks oli kuulumine kaitseliitu.

Villu – Otto Vane järgi sai Tapa depoos ehitatud C30-M vedur omale nimeks OTTO.

Johan Mühling
(sünd. 15.10.1866, surn. 02.06.1935)

Johan Mühling õppis omaaegses Tallinna tehnikakoolis, sai abimasinisti koha kiirrongi vedurile ja hiljem sooritas kiirrongi vedurijuhi kutse Tallinna ja Peterburi liinile ning sai keiserliku vedurijuhi kutse.

Raudteevalitsuse teenistusse astus 1884. aastal. Oli esmalt raudtee teenistuses Peterburgis, sealt siirdus Rakverre depooülemaks, sealt edasi Tallinnas veojaoskonna ülema abi, hiljem Tapal depooülem ja alates 1920. aastast Tapa veojaoskonna juhataja.

Selles ametis töötas Johan Mühling kuni pensionile minekuni.

Kui ta suri, olid teda Rahumäe kalmistule saatmas suur rahvahulk. Kaasteenijad mäletasid teda kui õiglast ja heasüdamlikku kaaslast. Johan Mühling oli viimane keiserliku kiirrongi juht, kes maeti. Teda meenutati suurte teenete eest Vabadussõja päevilt, kui ta oli soomusrongide sildade ja raudtee parandajaks.

Julius Adelheid
(sünd. 05.02.1878, surn. 05.08.1936)

Julius Adelheid oli Tapal depoo juhataja.

Hoopis silmapaistvam, kui depoo juhtimine, olid tema saavutused raskejõustikus – tõstmises. Ta oli Georg Lurichi ja Julius Abergi võistluskaaslane ning omas omal ajal mitu maailmarekordit tõstmises. Rohkem oli ta tuntud tõstjana kui maadlejana. Vaatamata oma väikesele kasvule, oli ta kehaliselt haruldaselt tugev. Tema omaaegseks paremaks saavutuseks oli 3-puudase raskuse ülestõstmine jalgadega 53 korda. Tema esimene avalik etteaste oli 1898. aastal Harjumäel rahvapeol, kus ta tuli tõstmises esimeseks, võites ära ka sellise tugeva mehe nagu seda oli Julius Aberg.

Algul töötas ta raudteelasena Tallinna raudteetehastes, hiljem oli ta vedurijuhiks ja 1918. aastast Tapal depooülemaks.

Tema surm tuli väga ootamatult. Augustis 1936. a. oli ta sõitnud Viljandisse selleks, et korrastada maakoguduse kalmistul oma vanemate hauaplatsi, kuid just kalmistul tabas teda südamerabandus.

Leinajumalateenistus toimus 7. augustil Tapa Jakobi kirikus ja 9. augustil maeti Julius Adelheid Tapa linnakalmistule.

Johannes Kask
(sünd. 09.01.1892, surn. 1951, maet. Hallistes)

Johannes Kask tuli Tapale 1909. aastal, teenistust raudteel alustas 13.12.1913. a. Tapal raudtee ehitusjaoskonna ametnikuna. Tapale jäi ta kuni 24.10.1930. a, mil siirdus Tallinna raudteetalituse ehitusametisse.

Johannes Kask valiti Tapal VTÜ peameheks 1923. aastal. Samuti võttis ta osa aktiivselt Tapa näiteringi tööst, kokku 25 aastat, esinedes kümneid kordi peaosas.

Juhan Vannas
(sünd. 03.11.1876, surn. teadmata)

Juhan Vannas sündis Hiiumaal möldri pojana. Peale Pühalepa algkooli lõpetamist õppis puusepatööd algul isa juures ja hiljem Tallinnas ehitusmeister Sooniku juures. 1907. aastal asus teenistusse Saksi mõisa puusepaks, kust 1910. aastal siirdus elama Tapale.

Peale mõneaastast iseseisvat tegutsemist astus 1917. aastal raudtee teenistusse Tallinna depoos, kust 1919. aastal üle toodi Tapa depoo puusepaks.

Tapa Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu tegevusest võttis osa alates 1911. aastast peale, 1921. aastast alates oli juhatuse liige varahoidjana ja varahoidja abina.

Teenete eest VTÜ-s annetati talle 3. ja 2. järgu ristid. Samuti võttis ta osa Tapa ENKS tegevusest ja oli 4 aastat Tapa linnavolikogus.

Veel 60 aastaselt valmistas ta Tapa uuele pritsimajale aknad, millised tuletõrje ühingule annetas.

Juhan Vannas oli abielus Tapal tuntud ämmaemand Liisa Vannasega, kuid paraku abielu lahutati.

Johannes Loorberg
(sünd. 14.11.1868 Tartus, surn. 1948, maet. Tapal)

Tema oli pikima staažiga vedurijuht Tapal 1930. aasta seisuga. 40 aasta jooksul vedurijuhina oli ta läbinud 1 150 000 kilomeetrit. Raudtee teenistusse astus 20.07.1890. a Taga-Kaspia raudtee pataljoni vedurijuhi abiks. Sealt lahkudes teenis ta 1895. aastast alates Nikolai raudteel ja 1898. aastast peale Valgas Pihkva – Riia raudteel.

1918. aasta okupatsioon sundis ta Eestist lahkuma ja siis teenis ta lühemat aega Petrogradis ja kuni 1920. aastani Permi raudteel vedurijuhina.

Peale Vabadussõja lõppu opteeris tagasi kodumaale ja mõne kuu pärast määrati ta vedurijuhiks Tapale, kus ta 1920. aastast peale teenistuses oli kuni pensionile minekuni.

1936. aastal eestistas ta oma perekonnanime „Laani“.

Karl Vernik
(sünd. 08.02.1875, surn. 17.02.1949 Tapal)

Karl Vernik sündis Valgamaal metsavahi pojana. Lõpetas tolleaegse ministeeriumikooli ja asus õppima lukksepa ametit Valgas ja Venemaal.

Töötas aastail 1898 – 1899 Valga raudtee töökojas, 1899 – 1900 Pärnu Waldhofi vabrikus ja 1901. aastast alates raudtee tehastes Eestis ja Venemaal.

Karl Vernik sooritas 1906. aastal vedurijuhi eksami ja sõitis vedurijuhina kuni 1909. aastani mil määrati Novosolokolevski tehaste meistri asetäitjaks ,1910. aastal meistriks.

Sellel alal töötas 1921. aastani, mil siirdus Eestisse ja astus Eesti Vabariigi raudtee veojaoskonna teenistusse.
13. mail 1922. aastal määrati ta Tapa raudtee depoo meistriks, kus töötas kuni pensionile minekuni.

Pensioni eas oli veel Tapa Jakobi koguduse nõukogu esimees (valiti 1940. a.) ja linnavolinik (valiti 1939. a.). Tema kaasaegsed Tapal kahtlesid, kas on üldse olemas sellist vahendit, mis tema heale tujule ja sõbralikkusele vastupidist mõju avaldaks.

Konstantin Kaal
(sünd. 19.03.1889, surn. 29.10.1947 Saksamaal)

Konstantin Kaal sündis Venemaal Jamburgis. Lõpetas 1917. a. Peterburgis Aleksander I nimelise teedeinstituudi teedeinseneri kutsega. Algul jäi teenima Venemaale, kuid siirdus Eestisse – Tapale 1921. aastal ning alustas 16.01.1921 teenimist raudteel. Ta määrati ehitusosakonna juhataja abiks, arvates 1. jaanuarist 1924. a. sama jaoskonna juhatajaks. 1938. aastal määrati Konstantin Kaal raudteede talituse ehitusameti tehnikatoimkonna juhatajaks ning ühtlasi ehitusameti juhataja asetäitjaks Tallinnasse.

Oma otsese ametitöö kõrval oli insener Kaal populaartehnilise ajakirja „T.“ vastutavaks ja tegevtoimetajaks. Ajakiri oli 1933. aastal asutatud raudtee ehitusala tehniliste tööde juhatajate, teemeistrite ja rühma juhtide kutsealaline kuukiri. Hiljem sai ajakirja nimeks „Raudtee“.

Konstantin Kaal valiti Tapa linna esimesse volikokku, mis valiti 18. – 19. detsembril 1926. a. ja Tapa linna kolmandasse volikokku, mis valiti 14. – 15. jaanuaril 1934. a. 1935-1938 oli linnavolikogu abijuhataja.

Konstantin Kaal oli ka kohaliku Tapa luteriusu kirikunõukogu esimees, kuulus Tapa maleklubisse, oli maleklubi asutaja ja maleklubi juhatuse esimees alates klubi loomisest kuni 1938. aastani. 1938. aastal nimetati Konstantin Kaal Tapa maleklubi auliikmeks.

1936. a. valiti K. Kaal Tapa vaestelaste kohtu koosseisu, 1937. a. kuulus Tapa linna ehituskomisjoni, teostades linna avalike ehitiste tehnilist järelvalvet. Töötas Rakvere tööstusõpilaste koolis õppejõuna, mis töötas linna 3. algkooli ruumides õhtuti.

Tapal elas Konstantin Kaal perega Raudteemajas nr. 15. abikaasa Ekaterina (sünd. 24.10.1886) ja poeg Georg’iga (sünd. 17.08.1915).

Konstantin Kaal on projekteerinud Rakvere linna 1. algkooli hoone, mis valmis 1929. aastal aadressil Tööstuse 12. 1935-1936. aastatel ehitati Tapale tuletõrjedepoo, mille projekteeris insener Konstantin Kaal. Hoone on säilinud tänapäevani. (Hiljem tehtud väike juurdeehitus). Samuti teostas K. Kaal Tapa Jakobi kiriku ehituse järelvalve aastail 1931-1932.

Konstantin Kaal suri 29.10.1947 Uelzenia, Saksamaal, maetud Tapa linnakalmistule. Vaid väikese vahemaaga on maetud sinna ka tema isa Gustav Kaal, kes oli Tallinna reisijatejaama ülem.

Rudolf Blauhut
(sünd. 02.01.1895, surn. 26.08.1973 Rootsis)

Pärast Karl Glaudani pensionile siirdumist alustas tööd Tapa jaamaülemana 1. juulist 1933. a senine Tallinna jaamaülema abi Rudolf Blauhut. Raudtee teenistuses oli ta juba 1915. aastast alates. Teenis Varssavis, Valgas, 1918. aastal Permis, 1919. aastal Žukovos Venemaal, pärast seda oli nõukogude vene teedeministeeriumi teenistuses, 1920. a ringkonna varustusjaoskonna asjaajaja ning Siberi teede ringkonna liiklemiskorraldaja. Eestisse siirdus 1921. aastal, kus alates juunist asus Eesti raudtee teenistusse 3. järgu kantselei ametnikuna. 1922. a oli Nõmme jaamaülema abi ning aastail 1923 – 1933 Tallinna jaama teenistuses. 1. juulist 1933 a. määrati Tapa jaamaülemaks.

Oma perekonnanime Blauhut eestistas ta 1935. aastal Merilo`ks, eesnime aga Rudo’ks. Tapal teenistuses olles, kuulus ta Tapa Kaitseliidu malevkonna juhatusse ning Allveelaevastiku Sihtkapitali Tapa toimkonna juhatusse, kus talle annetati 1936. aastal 1. järgu teenetemärk.

1935. aastal oli just Rudo Merilo see, kes organiseeris Tapa jaamahoone ümbruse korrastamise, jätkas eelmisel aastal poolelijäänud muru- ja lilleplatside rajamist, lasi teostada perrooni pikendamise ja tõstmise, täiendas puiestikku ja kohendas jaama kõrvalhooneid.

Vaatamata sellele, vabastati Rudo Merilo 1940. aasta suvel jaamaülema kohalt ja seda mitte tema enda soovil, vaid Tapa raudtee teenijaskonna nõudmisel, kuna olevat suhtunud allasuruvalt teenijaskonda. See oli vaid ettekääne, tegelikult suhtus Merilo nõukogude võimu taunivalt ega tahtnud teha võimudega kaastööd. Ta määrati Raudtee valitsuse poolt uuele ametikohale Lihula jaamaülemaks Rapla-Virtsu kitsaroopalisele teele.

1944. aastal Rudo Merilo põgenes Eestist Rootsi, kus suri 26.08.1973. aastal 78-aastasena Norrköpingis ja on maetud Matteuse kalmistule.

Karl-Johannes Rode (Roode)
(sünd. 25.03.1882, surn. 04.05.1942)

Karl Rode sündis Tallinnas. Ta lõpetas 1900. aastal Tallinna tehnikakooli ja sama aasta 1. septembril astus raudteele riigiteenistusse – vedurijuhi abina, kus töötas kuni 1. novembrini 1903. a.

Sõjaväe sundaja teenistus Vene-Jaapani sõja ajal kiskus Karl Rode kaugesse itta. Peale Jaapani sõja lõppu asus jälle Tallinnas raudteeteenistusse ja oli vedurijuhi abi 1. oktoobrist 1906 – 1. jaanuarini 1909. a., siirdudes siis Valga veojaoskonna vedurijuhiks kuni 13. jaanuarini 1916. a. Samast kuupäevast määrati Riiga 1. veojaoskonna ülema abiks kuhu jäi 6. märtsini 1918. a.

Saksa okupatsiooni ajal määrati alates 6. märtsist 1918. a. Tapale depoo ülemaks ja 21.02.1919. a. Valga veojaoskonna juhatajaks, kus teenis ühtekokku 15 aastat, kaasa arvatud Vabadussõja päevad, mil jaoskonnale alluvais tehastes aina tuli ehitada ja parandada soomusronge, soomusautosid, sõjaväe vedureid ja vaguneid ning isegi suurtükke soome vabatahtlikele.

Valgas töötamise ajal oli Karl Rode üks kaitseliidu asutajatest, tegev tuletõrjes ja kiriku nõukogus.

1. septembrist 1933. a. – 26. oktoobrini 1940. a. oli Karl Rode Tapal raudtee talituse 2. veojaoskonna juhataja.
1934. aastal valiti K. Rode Tapa Ühisgümnaasiumi ja keskkooli lastevanemate nõukogu esimeheks.

1935. aastal abiellus ta Zizilia Manitskyga, kes oli samuti pärit Tallinnast. Alates 1935. aastast oli Karl Rode Tapa Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu peamees.

1936. aastal valiti Karl Rode Linnakodanike valimisliidu nimekirjast Tapa linna volikokku maksunõudja Johannes Ruuse asemele, ühtlasi valiti ta ka lahkunud J. Ruuse asemel uueks revisjoni komisjoni esimeheks.

1937. aastal nimetati Karl Rode politseivalitsuse direktori käsukirjaga Järvamaa tuletõrje brigaadi staabi tulekaitsepealikuks, olles samal ajal Tapa VTÜ peamees.

Tema töökaaslased iseloomustasid teda hea ja sõbraliku inimesena ning oma tasakaaluka iseloomuga võitis laialdastes ringkondades tugeva poolehoiu ning armastuse. Ka oma alluvate poolt oli ta, kui õiglane ja otsekohene mees, väga lugupeetud.

Karl Rode arreteeriti Tapal, raudteemajas nr. 8 ja määrati erinõupidamise otsusega 21.03.1942. a. § 58-1a, 58-4, surmaotsus. Süüks pandi Vabadussõjast osavõttu, kuulumist Kaitseliitu ja Isamaaliitu. Kinnipidamiskohaks Sverdlovski oblast Sevurallag. Kohtuotsus viidi täide 4. mail 1942. aastal.

Jakob Roplik
(sünd. 13.03.1883, surn. 02.12.1955)

Jakob Roplik sündis Kurgveres Virumaal üheksalapselises peres viimase lapsena. Abiellus 29.06.1910 Kadrinas Ida Elisabeth Freimanniga, eluaegse Hulja mõisa koka Jaan Freimanni tütrega. Tütar sündis 22.04.1912. 1917. aastal asus pere elama Tapale jaama juures kasarmu tüüpi raudteemajja nr. 3. Maja alumisel korrusel asusid kontuktorite reservi ja vedurijuhtide puhkeruumid.

Jakob Roplik asus tööle 1. märtsil 1918. a. Tapa jaamaülema abina. Ühtekokku jäi ta Tapa jaama töötama 33 aastaks. Ta oli väga täpne ja rangelt korda nõudev mees. Võttis aktiivselt osa tööst ka esimese linnavolikogu liikmena, kuhu ta 1926. aasta detsembris valiti. Alates 16. juulist 1940 kuni 31. juulini 1942 töötas ta Tapa jaamaülemana. 1927. aastal alustas ta oma maja ehitamist aadressil Ambla mnt. 20 (tänapäeval Ambla mnt. 22) ja kolis sisse 1932. aasta novembris. Vahetult pärast jaamaülema ametit töötas ta veel veidi üle kahe aasta Tapa jaamas konduktorite reservis kontoriametnikuna ja ühe kuu jaama insenerina. Olles vahepeal pensionil alates 22. jaanuar 1945, siirdus ta veel jaama tagasi, töötades alates 28. märtsist 1949 kaalujana.

Jaamast põhja pool raudteed asus kaalumaja kõrgel platvormil. Kaubavagunitesse, milledesse sissepääs oli perrooni kõrguselt, kaaluti piimanõud, vilja- ja jahukotid ning muud kaupa. Kaalumaja teenust kasutas ka Moe piiritustehas. 10. oktoobrist 1949. a. asus Roplik veel konduktorite reservi ülema kohale, kust 12. juunil 1951. a. jäi vanaduspensionile.

Pensioni eas oli Jakob Roplik aktiivne Tapa Jakobi koguduse liikmena vöörmündri ametis. 1954. aasta detsembri lõpus jagas ta külmas kiriku eeskojas paljastatud peaga laululehti ning haigestus kõrvapõletiku tagajärjel meningiiti. Haigus süvenes ja teda opereeriti Järve haiglas. Operatsiooni käigus sai vigastada tasakaalunärv, mis mõjus halvasti kõndimisele. 1955. aasta novembris haigestus ta kopsupõletikku ning suri 2. detsembril 1955. aastal.

Jakob Roplik on maetud Tapa linnakalmistule.
Jakob Ropliku teenistuskäik:
01.03.1918 – 15.07.1940 Tapa jaamas jaamaülema abi
16.07.1940 – 31.07.1942 Tapa jaamaülem
01.08.1942 – 20.09.1944 Tapa jaamas konduktorite reservi kontoriametnik
15.12.1944 – 21.01.1945 Tapa jaamas insener
22.01.1945 – 27.03.1949 Pensionil
28.03.1949 – 09.10.1949 Tapa jaamas kaaluja
10.10.1949 – 11.06.1951 Tapa jaamas konduktorite reservi ülem
12.06.1951 – vanaduspensionile