Meenutab Raivo Raid Tapa Raudteelaste Kultuurimaja direktor 1971 -1981

Instrumentaalansamblid kus olen olnud kaastegev

Elu jooksul on neid palju olnud. Meeldejäävamad kuuekümnendate aastate alguses tegutsenud „Amigos“, kus mängisid tuntud isetegevushelilooja Sven Malm akordionil, Tapa aiandusguru Felix Thomson kitarril, side- ja raadiotehnik Harri Viiralt kontrabassil, klaveril ekstsentrik Enn Varinurm, Kalju Põldoja saksofonil, Valeri Fedortšenko trummidel. Laulusolistiks olin põhiliselt mina. Esinetud sai palju, ka väljaspool vabariiki –  Lätis, Leedus, Moskvas.
Hiljem  tegutsesime koos Sassi (Aleksander Paal), eespool mainitud Volli (Voldemar Lipping), Tõnu (Tasuja) ja Villuga (Hiiet). 
Diksiland ansambel, kus kaasa lõid peale eelpoolnimetatute Jüri Tüli saksofonil, Veli Randver trompetil ja Vjatšeslav Akimov löökpillidel ja klaveril. Järgnesid nooremad koosseisud, mitmed nimetud triod ja duod, kus esinesime koos noore, vahetult konservatooriumi lõpetanud Konstantin Semtšenkoga, hilisema ansambel „Laine“ juhi ja solistiga. Esinetud sai tihti ka koos õe Epu ja õemehe Leoga. Kaasa lõi ka Paul Inno.  Koosseisuga Meelis Kaseväli, Ants Tedrekull, Einar Kirsimaa mängisime lugematutes pulmades ja peoõhtutel üle vabariigi. Paralleelselt tuli mul sel ajal ka pulma isamehe austavat kohustust täita. Meenutusi oleks palju, ega neid kõike jõuakski kirja panna ja keda see ikka huvitab. Elada tuleb tulevikus, naljakaid episoode, millel ka mõni õpetusiva sees, tasub aga kirja panna küll. 
Tõnu ise oli juba looduse poolt muusikuks sündinud. Pillimängu (klaver, akordion, kitarr) oli ta nagu muuseas selgeks saanud, kuid noodist lugemise oskused olid tal ikka veel üpris kasinad. Seejuures oli tal lisaks absoluutne kuulmine ja nn käe ja kõrva kooskõla. See tähendab, mida kõrv kuulis seda käsi mängis. Üpris harva esinev anne. Minule kahjuks seda annet antud ei ole.
Kord kui esinesime Balti Raudtee isetegevusülevaatusel Vilniuses, tuli tal viiulimängijat Virvet (Lääne) saata. Kahju küll, aga seda oli vaja teha noodist, ikka selleks, et saatepartii igati tükile vastav oleks. Nagu ma eespool mainisin, jättis Tõnu nooditundmine aga kõvasti soovida. Selle peale vaatamata saatis ta viiulisoolot nii nagu tema kõrv seda kuulis ja käsi tajus.  Pärast tuli üks muusikust žürii liige ja lausus:
„Ma olen igasugust muusikat kuulnud, aga niisugust, improvisatsioonidega rikastatud, igasuguseid kompositsioonireegleid eiravat klaveri saatepartiid viiulile, kuulen küll elus esmakordselt!“
Mäletan eredalt, kuidas Tõnuga maapidudel  Eesti Vabariigi aegset hümni mängisime ja NL hümni meloodiaga valsirütmis põrandal pidulisi valssi keerutama meelitasime. Pärast aga küsiti:
„Mitte ei taipa, mis  valsiviis see teil niisugune on? Väga ilus ja kuidagi tuttav tundub olevat.“
Eesti Vabariigi hümni mängimise ajal aga seisti härdas vaikuses püsti! Nii toimus see harilikult väiksemates, sisemaal asuvates klubides, maapidudel. Tõnu läks ootamatult manalateele aastal 2013.

Perekonnaõhtud

Algas see ülipopulaarseks saanud kooskäimise traditsioon kohalikust pensionäride klubist. Energilised klubiliikmed, Tapa jaama (vaksali) naispere eesotsas Aino Läänega ja kohalik aiandusselts ei jätnud vahele ühtegi talvekuud, et koos küllakutsutud esinejatega pidu pidada. Vahepeal nimetasime neid „Reelau“ (reede-laupäeva) õhtuteks.
Hiljem organiseerisid juba kõikidele mõeldud pereklubi klubi kunstilised juhid Selma Neider ja Ülo Kiipsaar (Leisson), kuni võttis ohjad oma kätte (1981) kohalik muuseumidirektor ja praeguseks juba viie Tapast kirjutatud raamatu autor, Harri Allandi.
Need mõnusad õhtud, mis olid restorani omadest palju odavamad, on tänapäevani klubides moes. Mitmed klubid hakkavad juba poole sajandi künnist ületama, juubelit pidama. Heaks näiteks siin on Rakvere tuntud kultuurielu eestvedaja Ello Odraksi juhitud Rakvere „Reede“.
Meenub sealne kohtumine kadunud Valdo Pandiga. Olime koos sellesama Rakvere pereklubi „Reede“ külalised. Esinemisjärjekord oli nii, et kui meie mängisime laval, siis tema puhkas ja vastupidi. Külalised, st nende seas  ka meie, olid paigutatud ühe laua taha. Traditsiooniliselt kaeti nende jaoks laud ja toodi sinna  siis ka joogipoolist, antud juhul Pandi lemmikjooki konjakit. Samal ajal kui meie mängisime, limpsis, sõna otseses mõttes, Pant toodud konjakipudeli tühjaks ja nii kolm pudelit järjepanu. Üllataval moel ei jäänud ta isegi purju. Olime küll tema apluse pärast natukene pahased, aga samas imestasime tema vastupanuvõime üle. Kui mõni aasta hiljem Pant manalateele läks, levisid kuulujutud, et see oli tingitud just tema alkoholilembusest. Maksa polnud mehel enam ollagi.
Mäletan perekonnaõhtut Tõnu Aavaga. Seal meenutasime koos Kehras veedetud lapsepõlveaegu. Ta oli juba lapsena, niisugune paks ja pontsakas, kergelt tedretähniline poisslaps. Nende perekond pidas Kehras kauplust. Nn „Aava“ kauplus oli Kehras üks tuntumaid. Mäletan ka, et 1949. aasta küüditamine sundis neid Kehrast Tallinnasse pakku minema. 
Niisuguseid kohtumisi Eesti tuntud inimestega võiks sadades üles lugeda, aga see ei ole vast kõige tähtsam. Hoopis tähtsam oli nende kohtumiste kaudu silmaringi laiendamise võimalus. Osasaamine tolleaegsest tegelikust kultuurielust, kus räägiti asjadest kitsamas ringis nii nagu see tegelikult oli, nn „poliitilisest mulast“ väljaspool. Nende ürituste kaudu säilitati ja aeti  juba siis, veel sügaval stagnaajal, nn Eesti oma asja.

RAM Tapal

RAM-i vastuvõtmine koos naiskooriga pärast kontserti Tapa Raudteelaste Kultuurimajas koos hernesupi ja koogiküpsetamisega kujunes üheks meeldejäävamaks. Tundsin seal paljusid lauljaid, Kehrast pärit, kunagist laskesportlast Ülo Tuid. Tollase koorivanema Priit Sügistega töötasime lühikest aega koos Tapa Erikoolis, tema muusikaõpetajana, mina õppetöökodade juhatajana.
Teatasin sellest kõva häälega koorile: „Tähelepanu! Me viibisime koos Priiduga Tapa erikoolis, mina olin õpetaja……? Ha, haa!“
See pidu oli aga eriline sellepärast, et seda sponsoreeris Moe Piiritustehas. „Käraka“ lahjendamine oli usaldatud Kostja (Konstantin Semtšenko – hilisem ansambel „Laine“ juht) kätte. Ta tegi seda kohusetundlikult, mõõtes täpselt vastavad kogused vett ja lisades mõningaid pealinna viinale omaseid lisandeid. Unustas aga kiirustades kogused läbi loksutada. Kui nüüd esimesed napsud välja kallati, said mõned mehed klaasi puhast piiritust, mis paugupealt hinge kinni lõi, teised aga maitsesid üllatunud nägudega puhast vett. Nalja sai selle napsu võtmisega palju,  hiljem loksutasid mehed iga pudeli enne tarvitamist korralikult läbi.
Tantsumuusikat tegid aga mehed ise, koori koosseisus laulsid ju paljud professionaalsed muusikud, kes valdasid vabalt mitmesuguseid pille, solistidest rääkimata. Samas tegime seda ka meie Kostjaga.

Ootamatu garneering salatikausil

Pensionäride perepidudel alati tugevalt purjutada armastanud muusikakooli õpetaja ja külakapelli kontrabassimängija Kesvatera oli laua taha oma koha sisse võtnud. Just kõnet alustanud tollase kultuurimaja kunstilise juhi Ülo Kiipsaare ( Leisson) kõrval.
Kiipsaare kõne oli pikk ja Kesvatera jaoks tundus see „naa“ igavavõitu olevat. Ootas tema ju pingeliselt seda aega, millal saaks pitsitõstmisega peale hakata. Samas vehkis Kiipsaar kõne ajal energiliselt Kesvatera ees oma vasaku käega, pöial vapralt üles tõstetud. 
Tundus, et Kesvaterale hakkas see nina ees välkuv sõrm närvidele käima ja ootamatult haaras ta ühel hetkel hammastega Kiipsaare pöidlast kinni. Kiipsaar ehmus ja rabas käe ära. Koos kätte saadud pöidlaga aga lendasid Kesvatera suust välja  valehambad, mis lendasid kõrge kaarega veidi eemal laual asuvasse salatikaussi!
Kiipsaare kõne katkes poolelt sõnalt! Seltskond vaatas tummalt kaunilt garneeritud salatikausist paistvaid suitsetamisest kollasekstõmbunud Kesvatera valehambaid.
„Ulatage palun mu hambad tagasi!“ susistas Kesvatera viisakalt. Vana Vakker, Kesvatera kapellikaaslane, haaras laualt salatikausi ja taris selle pidulikult Kesvatera ette, kes hambad vilunud liigutusega jälle oma kohale tagasi suskas.
„Issake! Viige see kauss siit ruttu minema!“ kiljusid naised, kes olid esimesest ehmatusest üle saanud ja juba ka halenaljakalt itsitama hakanud.
Mäletan, et söögiisu oli tükiks ajaks kadunud, kuid esimene pits  parandas olukorra ruttu. Kiipsaare pidulik kõne oli aga sellega lõppenud, seda polnud rohkem enam kellelegi vaja.

Rahva harimine kultuuripõllul

Ootamatult tehtud ettepanek asuda väikelinna kultuurielu juhtima ei olnudki mulle nii väga suur üllatus – linna ainukene kultuurimaja vajas direktorit. Kogemus kultuuritööks oli mul juba eelnevalt olemas, nimelt sama kultuurimaja isetegevus-ringides osalemise kaudu, mõneti oli see ka nagu perekonna traditsioon. Samas ametis töötas tollel ajal Kehra klubis ka mu ema, hiljem jätkas samas ametis vanem õde.
Tervelt kümme pikka aastat rassisin seal ööde ja õhtute kaupa. Selle aja sisse jäid paljud korraldatud linna suurüritused, muusikapäevad ja kohalikud laulupeod, rääkimata arvukast instrumentaalansamblites kaasalöömistest trummari ja laulusolistina, pulmaisana läbiviidud pulmadest ja paljust muust. Ega ma ennast just eriliselt andekaks muusikuks  pea, kuid sellest perioodist võiks kohe eraldi raamatu välja anda, sest sündmusi jagus küllaga.  See ei ole aga minu eesmärk omaette, kohalik kultuurielu on juba talletatud Tapa muuseumi raudvara Harri Allandi 2000. aastatel ilmunud linna ajalooraamatutes, kus minu ja minu kaaslaste tagasihoidlik roll ilusasti kirja on pandud. Kui aga vempudest rääkida siis…..

Meenub tõestisündinud lugu kultuurimaja näiteringiga, mida juhtis kohalik näitekunsti harrastaja Rein Tuherm. Lugu juhtus seitsmekümnendate aastate lõpus, veel Brežnevi valitsemisajal. Läbi Vene Draamateatri fondide sattus meie kätte ühe Bulgaaria kirjaniku näitemängustsenaarium “Kohtumine keskööl”. Kohaliku keskkooli noor kirjandusõpetaja Ene Kotkas tõlkis loo edukalt eesti keelde ja proovid võisid alata. Kui lugu juba lavaküpseks hakkas saama, tuli hakata ka heliefektide peale mõtlema. Seal näidendis oli üks koht, kus kurjategija peitis ennast tualettruumi . Et õigustada enda pikka sealviibimist, tõmbas aeg – ajalt vett peale. Nüüd oli meil lavaliselt vaja tualeti solinat ka rahvale kuulda lasta. Tolleaegsed kohalikud näitlejad, eesotsas Inna Hirvega, võttes kaasa magnetofoni ja mikrofoni, suundusid õhtutunnil tollasesse lasteaeda tualetisolinat lava jaoks lindistama. Seal oli ühes tualetis ilmatuma vägev veesurve ja vallapäästetud vesi tegi just nii  vägevat häält kui arvati vaja olevat. Mõeldud – tehtud, lugu sai linti võetud ja proovitud ka laval maha mängida. Aga oh häda! Nõrgavõitu saali jaoks! Minu, kui kuultuurimaja juhataja ettepanekul toodi võimendus kohale. Esimene proov lõi hetkeks tummaks, kuid siis plahvatas naer – kõlas täpipealt nii nagu oktoobripühade paraadi ülekanne Punaselt väljakult. Algul nagu rahvahulkade kogunemissahin ja siis vägev “Hurraa” paraadis osalevatelt sõjameestelt. Nõukogude võimu aastatel sai tihti mõeldud, et kasutaks seda helilinti õige mõnel “pidulikul” oktoobripühadele aktusel, aga küllap jäi siis julgusest puudu.

Pulmamängud

Aastatel 1972 – 1990 on mul pulmavanemana (pulmaisana) tulnud läbi viia lugematul hulgal pulmi üle terve Eestimaa. Vahepeal läks lugemine segi, aga kokkuvõtlikult on neid kindlasti ligi 100.  Paljud Tapa linna paarid on justkui mu oma lapsed, kelle käekäigust mulle aeg ajalt uudiseid pajatatakse. Nii kurbi kui rõõmusõnumeid, just nii nagu elusaatustes kõigile meist paika pandud. Mäletan neid ikka hardunult just sellistena, tollel hetkel armunute ja rõõmsatena.
Pillimees on pulmakuningas! Pole muusikat, pole tantsu ja pole nagu õiget pulmagi! Suurimaks ohuks pillimehele on aga alkohol, mida pillimängijatele alati rohkesti pakutakse. Arvan, et mul on vedanud, sest oman arvatavasti natukene raudsemat iseloomu alkoholi tarbimise suhtes, või pole mul lihtsalt seda joodiku geeni organismis, mis mind põhja oleks võinud kiskuda.
Sama ei saa aga öelda paljude teiste pillimeeste kohta, kellega on mul olnud au olnud koos orkestrites mängida ja pidudel esineda. Vahepeal tundus nagu oleks Tapa tolleaegsetest pillimeestest katk üle käinud, värisevad käed, klaasistunud pilk –  st parandamatu alkoholilembus. Nii mõnedki  neist on läinud juba ammu manalateele. Ja nemad olid minust palju nooremad!? Oli see paratamatu, kindlasti mitte, aga saatus ei küsi … igavene mälestus jääb …
Selles pulmas, mis pidi kestma kaks päeva ja meie jaoks olid isegi ülakorrusel magamisasemed valmis pandud.  Juhtus aga nii, et kitarrimängija Gennadi Aksjonov oli enesele jõudnud juba enne mängimise algust paraja annuse viina sisse kulistada.
Kui mänguks lavale jõudsime haaras purupurjus Genka ootamatult laualt klaasi ja viskas selle pruudi ja peigmehe suunas. Õnneks tabas see, enne kui noorpaarini jõudis, ette jäänud elektrioreli katet. Klaas purunes ja pulmalised vaatasid ehmunult orkestrantide poole. Nüüd asus tegutsema teatud eluperioodil miilitsaametit pidanud trummimees Valeri:
„ Oodake palun, ma rahustan ta kohe maha! Viin ta parem kohe magama, saame ka ilma temata hakkama! See on minu jaoks käkitegu, üks moment, teen ühe korraliku valuvõtte ja mees magab nagu kott!“ rääkis ta valjuhäälselt.
Selle peale haaras ta kitarristi nagu takukoonla kaenlasse ja tormas koos temaga trepist üles. Ülakorruselt kostis „pisikene piuks“ ja rõõmsameelne Valeri Fedortšenko tuli käsi hõõrudes ülakorruselt alla.
„Kallid sõbrad! Olge nüüd rahulikud, see mees enne hommikut enam ülesse küll ei ärka!“
Sättisime siis pillid korda ja tantsumäng läks uue hooga lahti. Jõudsime esimese looga peaaegu lõpuni, kui ootamatult kostis ülakorruselt loomalikku möirgamist ja Genka hüppas  trepist alla, kargas lavale ja rebis trompetimängija Reinu mõlemad püksisääred, alt värvlist kinni haarates, piki õmblust hirmsa kärinaga niueteni lõhki. Rein jäi peaaegu püksatuna lavalaudadele õnnetult seisma. Trummimees, kes tundis ennast mehe ärkamisest puudutatuna, haaras nüüd Genka uuesti kaenlasse ja siirdus temaga järjekordselt ülakorrusele. Nüüd võttis valuvõttesse panek juba rohkem aega, aga magama ta tema pani ja tõepoolest jätkus tal nüüd und juba hommikuni välja. Hommikul ei mäletanud ta juhtunust  midagi.
Isamehena pidin nüüd tegema kõik, et pulmad ikka korda läheks. Noorpaar jäi lõppkokkuvõttes pulmadega väga rahule.
On ju pulmades sageli hullematki juhtunud. Näiteks Petseri pulmas juhtunu kui peigmehe kaotsiläinud rõõmud, lõhkilõigatud kõhuga, kuid uhkusest särava mehe taskust arstid lõikuslaual hommikul üles leidsid.

Tühi pulmalaud

Isamehena on mul tulnud esineda lugematutel pulmapidudel üle terve Eesti. Tagantjärele tundub, et tollel eluperioodil minu sellekohaseid võimeid tunnustati ja haruharva oli seitsmekümnendatel neid nädalavahetusi, kui mul oli võimalik kodus perekonna juures viibida. Pere sissetulekutele andis see töö aga tollel ajal tuntavat lisa.
See konkreetne, igaveseks meelde jäänud pulmapidu oli aga selle poolest eriline, et seltskonnaga pulmamajja saabudes olid kokad purupurjus ja magasid koos küllasaabunud külameestega sealsamas köögipõrandal õndsat und. Pulmalaud seejuures katmata ja isegi osa toite valmis küpsetamata. Küll aga kooritud keetmata kartulitega pott uhkelt sisse lülitamata elektripliidil. Kahjuks olid pruudi vanemad neid usaldanud ja isegi pulmaviinad nende valdusesse jätnud, selles see lugu alguse saigi!
Organiseerisin siis infarkti äärel olevate pruudi vanemate toel pulmalistest töögrupid, kes asja oma kanda võtsid. Mäletan, et köögiluugist avasime baari, kust võis igaüks enese jaoks ka pulmatuju hankida, tasuta muidugi. Peale paaritunnist lõbusat rabelemist oli laud kaetud ja pulmapidu võis alata. Ette rutates pean ütlema, et see pulmapidu kujunes üheks lõbusamaks minu elus.
Enne seda olime muidugi kontvõõrad koos kokkadega ukse taha tõstnud. Pärast tuli välja, et üks kokkadest jäi siiski välja viskamata.
Kui pulmapidu juba täie hooga käis ja lauakõned juba ammugi peetud said, saabus ootamatult peosaali jalgadel tuikuv kokk, marineeritud seenekausid kandikul.
Peale kolmanda kausi laualepanekut pööras kandik teise külje ja kandikul alles olnud puravikud sadasid ühele soliidsele pulmalisele pähe.
„Kurat! Ma löön selle kokanäru maha!“ karjus kannatanu.
Teha polnud nüüd muud kui organiseerisin mehele transpordi, kes nüüd koju riideid vahetama tõttas. Õnn, et ta kodu sealsamas ligidal asus.
Kogemata kohale jäänud, viimane õudusest kaame näoga kokaabiline, võeti nüüd sõjahüüete saatel kätele ja saadeti koos piduliste järelehüüetega ukse taha.

Mäletan veel, et kannatasin pulmades tihti lilleallergia käes. Pärast neid lugematuid pulmapidusid teadsin kindlalt, et minule on teatud lilleliikide lõhn vastu näidustatud. Kohe eriliselt aga liilia. Tean ka, et see lill on tegelikult paljudele pahandust teinud, sellepärast ei ole ma ka kunagi seda lille oma lähedastele ega tuttavatele kinkinud.
Pulmalilled aga sokutasin, siis kui peavalu põhjus selgeks sai, pruudimasinast alati bussi.

Linnukese juures

See kohtumisõhtu kirjanik Aadu Hindiga toimus Lehtse Rahvamajas. Mängisime seal tantsuks.
Aadule sadas küsimusi igast kaarest. Küsimuse peale, kas ta on Lehtses esmakordselt, vastas ta, et tõepoolest ei ole ta siin kandis veel kunagi viibinud. Nüüd kostus ukse juurest ootamatu vastulause:
„Mis te seal luiskate, olite siin kümme aastat tagasi ja ööbisite tol ööl veel meie Linnukese juures!“
Saalitäis rahvast rõkatas. Ütlejaks oli kauaaegne Lehtse Rahvamaja uksehoidja. Vana daam oli midagi segamini ajanud ja Aadu Hindi kellegi teisega segamini ajanud. Linnukese (võibolla ka Tõrukese) nimeline perekond aga oli tõepoolest ühte klubiõhtul käinud kirjanikku (arvatavasti sealtkandist pärit  R. Kaugver) võõrustanud.
Aadu ainult muigas selle peale ja lubas selle koomilise olukorra oma järgmisse kirjatükki sisse panna. Kas ta seda tegi, selle kohta mul andmed puuduvad.

Pii-pii-pii – sputnik ja kosmoselaul

Sõjaväes alguse saanud minu solistikarjäär jätkus kohalikus Tapa Raudteelaste kultuurimajas, mille direktorikohustused ka hiljem seitsmekümnendate aastate alguses oma õlgadele võtsin. Omandatud solistioskused pandi proovile kui ma peale NL-is toimunud edukat esimese „Sputniku“ lendu korraldatud pidulikul kontserdil kohustuslikku, ühe Eestimaal tundmatu vene helilooja poolt kirja pandud laulu pidin esitama. Juba algusest peale oli see laul, kohe tervikuna nii meloodias kui tõlgitud sõnade osas, mulle absoluutselt vastuvõetamatu. Tollane Operi nimeline vene rahvusest klubidirektor aga pressis peale:
„Me peame seda tegema! Igal pool tähistatakse nõukogude rahva võitu kosmose alistamisel, kuidas siis meie seda ei tee!“
Koos klubi instrumentaalansambliga „Amigos“, keda juhtis tollane klubi kunstiline juht, harrastusheliloojana tuntud Sven Malm, sai lugu siiski selgeks õpitud. Need lollivõitu, ebaloogiliselt ritta seatud sõnad ei tahtnud aga kuidagi mulle pähe jääda. Juba algus, kus oli kaheksa takti piiksumist – ikka: „Pii. Pii. Pii .pii. pii…… jne oli nii tobe, et ma ilma vastikustundeta ja sellele järgnenud naerupuhanguteta sellega kuidagi hakkama ei saanud.
„No võta ennast kokku ja tee see asi ikka kontserdil ära! Kust ma selle teise solisti ikka leian!“ noomis  natukene pabistav Sven. Kandis ju tema selle laulu esitamise eest palju  suuremat vastutust.
Kontserdi algus oli kooride päralt ja kõik nagu laabus. Viimaks saabus ansambli kord. Võimendusseadmed, mida tollel ajal kasutati ainult kõnemeeste ja solisti hääle võimendamiseks olid juba eelnevalt lavale paika pandud.
Instrumentaalansambli ja solisti lavale saabumist saatis rahva tugev aplaus.  Tegin korraliku kummarduse ja pöördusin pillimeeste poole,  kes alustasid eelmängu. Järsku aga tundsin, et pea on täielikult tühi:
„Pii, pii, pii ,pii, pii, pii piiiiiii ….!“ piuksusin  endalegi ootamatult peene häälega ja see oli ka kõik., mis sellest laulust ajudesse pidama oli jäänud. Pillimehed jätkasid vapralt saatemeloodiat ja ma katsetasin veelkord:
„Pii, pii, pii, pii, pii, pii ,piiiii…..!“
„Alusta juba ükskord laulmist!“ sosistas ootamatult minu kõrvale ilmunud akordionit rinnal hoidev Sven.
„Kurat, kõik on nagu peast pühitud, ma ei saa!“ sosistasin vastu ja kummardasin rahvale, pöördusin ringi ja kadusin kui tuul lavalt.
Sven otsustas nüüd ise olukorra päästa ja ise laulusolistina üles astuda, jätkates poolelijäänud laulujoru:
„Pii, pii, pii, pii ,pii ,pii ,pii….. !“ alustas nüüd Sven omakorda ja tundis samas kuidas sellega ka tema teadmised sellest laulust otsa olid saanud.
Rahvas vaatas hämmeldunult laval toimuvat, kuid ei saanud aru, mis juhtunud on. Sven aga kui kogenud pillimees läks sujuvalt üle järgmisele laulule, andes sealjuures mulle märku, et tulgu ma nüüd tagasi. Seda ma tegingi ja esinesin nüüd juba kindlameelselt hoopiski uue lauluga nagu poleks vahepeal midagi juhtunud.
Olukorra päästis konferansjeena ülesastunud Enn (Varinurm), kes nimetas eelnevat omapäraseks sputnikulennuks.
Pärast sai lava taga naerda nii, et pisarad olid silmis.
„Pii, pii, pii, pii, pip, pip piii, meie sputnik lendas nii! “  tulid mulle nüüd selle laulu esimesed read meelde.
„See oli nagu needus! Algul sina ja siis mina ka veel kui tola! Täielik ajukramp! Oh sa jutas! Kuradi pii, pii, pii! Ei tea, kas seal kosmoses tõesti peituvad mingid erilised jõud, kes seda laulu laulda ei lasknud?“ lisas naerupugistav Sven omakorda.

Volli ja Vilma Lipping

Vilma ja Volli olid kohe väga eriline abielupaar. Kohaliku kultuurimaja hingekarjas olid nad juba ammusest ajast toimetanud. Ikka varavalgest hilisõhtuni, tegelikult, kui aus olla, siis nagu tõelised kilplased. Tundus, et nende jaoks oli peamine tööd rügada, peatähtis, et ikka tegevust jätkuks.
Ma arvan, et Volli noorest peast niisugune nn „äpu“ ei olnud. See oli kindla peale sõnaka kaasa Vilma lihv, mis tahes-tahtmata aastaid kestnud ühiselu tulemusena talle külge haakus.
Volli oli aga andekas külapillimees, kes akordionil viisijupikesi päris  rahuldavalt mängis, olgugi, et tal mingisugustki muusikalist haridust noorest peast võtta polnud. Ta oli ka väga südamlik mees, kes kellelegi halba ei soovinud. Samas polnud ta aga oma lubadustega kitsi, vahel kohe niipalju, et ta võimed enam lubatust üle ei käinud. Tagajärjeks oli üleväsimus ja sagenenud kohustustega mitte toimetulemine.
Mäletan, kord vajasin Volli nõuannet, et arutada ettevalmistusi õhtuseks tantsupeoks. Leidmata teda katlamajast, suundusin lava poole, kui kuulsin, et keegi askeldab näitlejate ruumis. Koputasin rusikaga ukse pihta.
„Tsoo, tsumeet!“ kõlas Volli vali hääl, „oodetsa delat!“
„Delat, delat! Bõstra delat!“ karjusin vastu.
„Tsumeet! Netu! Jobin kurask!“ kuuldub veel ja uks avaneb.
„Oi, oi! Ma mõtlesin, et need on need kuradima vene poisinolgid! Nad kogu aeg muudkui nuruvad, et pane võimendus üles, me tahame  pilli mängida!“
Nendest juhtumustest võiks lõpmatuseni mitmeid anekdootlikke lugusid rääkida, kuid igaüks meist on siia maailma sündinud just niisugusena, nagu ta on. Volli oli tegelikult suurepärane sadulsepp, kes vägagi professionaalselt oskas vananenud diivani või tugitooli uuele elule üles äratada.
Lisaks kõigele tegelesid nad Vilmaga koos ka loomakasvatusega. Kõik oleks laabunud, kui mitte Vilma loomaarmastus poleks viinud selleni, et siga oma loomulikku surma ära suri. Lehm aga, keda nad heinaküünis hoidsid, kasvas omaenese väljaheidete ja põhust aluskihi  toel räästaalusesse kinni ja aasale rohtu sööma ei pääsenudki. Põhjus – neil polnud lihtsalt aega sõnnikut kuurist välja vedada.
Samas oli Vollile rämpsukogumine nagu elunormiks kujunenud. Ta kohe ei suutnud midagi ära visata. Nii juhtuski, et kui ta minu käsu peale klubi orkestriruume oma rämpsust tühjendama asus, viis ta kogu selle mõttetu sodi oma poolelioleva maja hoovile, mis seisis seal  aastakümneid.
See oli tema elu ja mulle tundus, et see teda rahuldas. Võibolla ongi niisugune rahulolu tunnetamine elus kõige tähtsam. Kahju, et teda nüüd enam elavate kirjas ei ole. Vahel, kui tema ikka veel pooleliolevast majast möödun, meenutan tänutundega neid koosveedetud aegu. Meenuvad lõbusad ansambliajad, klubisisesed koosviibimised ja sünnipäevad, mida Volli, tänu klubis tööd teinud arvukale töökale naisperele, naljaga pooleks „Tutimuttide“ pidudeks kutsus. Tore aeg oli!
Tagant järele on naljakas meenutada ka riietehoiumutti Šaroikot, sõnavaralt robustset ja igavest õelutsejat, kes käis tööl koos koerakesega ning tema heasüdamlikku meest.  Kord, kui klubi laval loomadega tsirkuseetendus toimus, viis riietehoidja saali ka oma koerakese.
„Tema tahab ju ka tsirkust vaadata!“ teatas ta pidulikult. Teised keelitasid küll teda seda mitte tegema, aga etenduse alguseks  oli ta jonnakalt koos kutsuga saalis. Alguses istus kutsu vaikselt, aga karu lavale ilmudes kukkus koledal kombel kileda kiunumise saatel haukuma, mis karu hirmsasti vihale ajas.
Palju ei puudunud, et see intsident oleks terve etenduse nurja ajanud. Muidugi saatsin riietemuti kiiremas korras ukse taha ja vabandasin artistide ees, kuid asi oli juba tehtud.
„Nu moja …….. baba, takoi durak!“ arvas valjuhäälselt abikaasa Dimitri, aga mutil endal jäi õigust ülegi.