Tapa Alevi II Algkool, Tapa Linna Algkool

Kuidas ehitati Tapa algkoolimaja

Kuna Tapal puudus kohalik algkoolimaja, siis selle ehitamise küsimust hakati arutama alevivalitsuse ringkonnas juba 1922. aastal. Loodi koolimaja ehitamise komisjon. Talvel jõuti niikaugele, et ehitusplats näidati kätte, kuhu lasti ka juba kive vedada. Ehitama aga ei saanud hakata, sest alevivalitsusele oli krunt veel üle andmata. Maa kuulus veel kohaliku metsavalitsuse alla. Alevivalitsus pöördus 1923. aasta märtsis metsade peavalitsuse poole avaldusega, et nimetatud krunt antaks aegsasti alevivalitsusele üle, et koolimaja ehitusega saaks algust teha. Metsade peavalitsus aga saatis alevi sooviavalduse kohalikule metsaülemale tagasi. Aega võttis, aga asja sai ja alevivalitsusele anti väljamõõdetud maad kätte.

Arvestati, et maja läheb maksma 19 miljonit marka. Suurem osa sellest summast loodeti katta ehitusfondist, mis oli koolimajade ehituse jaoks määratud, kuid puuduolevat summat poldud kokku saadud. Plaan nägi ette, et koolimaja tuleb kahekordne, 14 klassiruumiga, suure võimlemissaaliga, kuhu ka näitelava ehitada taheti.

1925. aasta juuni kuus oli koolimaja ehituseks endiselt kõne all krediidi küsimus ja hulk sekeldusi Järva Maakonnavalitsusega, kelle kätte oli rahandusministeeriumi poolt alevile lubatud laen kätte antud, kuid seda sealt kuidagi kätte ei saadud. Alevivalitsus tahtis osta alevi lähedalt algkoolimaja ehituseks liivamäge, mille eest tuli maksta 150 000 marka, selle summa pidi ära maksma kolme aasta jooksul.

Koolimaja valmimise tähtaeg oli juba paika pandud – see oli 1. augustiks 1925. a. Leping ehitustööde peale anti välja ettevõtja Bernhard Roobale, kuid alevivalitsus võttis selle tagasi.
Plaani kohaselt koliksid siis uude majja mõlemad alevi algkoolid, üks TENKS majast ja teine Jaan Kulbi majast. Kooli nimeks pidi saama Tapa Alevi Algkool ja koolijuhatajaks määras alevi volikogu hetkel tegutseva Tapa II algkooli juhataja Juhan Krooni.

Algkoolimajale nurgakivi panek toimus 10. augustil 1924. aastal. Tervitustelegrammi oli saatnud sel puhul ka haridusminister.

Oli otsustatud, et esialgu ehitatakse valmis väiksem osa koolimajast, kuna plaani järgset tervet maja polnud korraga võimalik valmis ehitada krediidi puudusel. Ehitusele minev osa oli 17 ½ sülda pikk ja 8 sülda lai. Sügiseks loodeti ehitus saada katuse alla.

Nüüd oli ehituse maksumuseks arvestatud 18 ½ miljonit marka.

Ajaleht „Teataja“ 15. augustist 1924. a. kirjutab pikemalt nurgakivi panekust: „Üritus algas kirikliku talitusega. Laulis Tapa vaimulik koor ja mängis Haridusseltsi puhkpillide koor. Alevivanem pidas tervituskõne. Sellele järgnes nurgakivi panemise protsess kultuuriasutuste esindajate ja ehitustöösse puutuvate isikute vahelise komisjoni poolt. Kinnitinutatavasse tsinkkesta asetati pitseeritud pudel ehitustöö kirjaliku protokolliga, selleaegsed rahad ja ajalehed. Selle protokolli järgi valmistas algkoolimaja kavandi Tõnis Michelson ja ehitajaks oli H. Järats Tallinnast.“
Ehitustöid alustati täpsemalt 7. juulil 1924. aastal. Väiksema maja maksumuseks arvestati 8 miljonit marka.

20. augustil 1924. aastal põles maha TENKS koolimaja, kus tegutses Tapa Alevi II Algkool. Uus algkoolimaja polnud veel katuse allagi viidud. Seega pidi II algkool koolitöö alguseks septembris leidma asenduspindasid ja organiseerima koolitöö kahes vahetuses.

25. novembril 1924. aastal kirjutab ajaleht „Postimees“, et algkoolimaja ehitus on edenenud jõudsasti ja ainult vastavate ehitussummade mittekättesaamine on sundinud töödega viivitama. Koolimaja ehituskomitee oli lasknud välja võlakohustusi, kuid neid osteti elanike poolt vähe.
Nüüd oli valitsuse poolt lubatud 3 miljonit marka, aga kätte antud ainult 2 miljonit. Tööde lõpetamiseks 1924. aasta sügisel enne talve kulus aga 7 miljonit marka.

Koolimajade ehitusfondi komisjoni poolt oli Tapa alevile koolimaja ehituseks 2 ½ miljonit marka ehituslaenu määratud, kuid tingimusel, et see laen saab 35 aasta jooksul tasutud.

Saabus 1925. aasta kevad.

Mai kuus käis algkoolimaja ehitus täie hooga. Asetati kohale treppisid, akna slengisid, aknaid, krohviti seinu jne. Valmis oli saanud 10 klassiruumi.

Algkoolimaja aurukütte tööd otsustas Tapa alevivalitsus anda firmale H. Siegel, kes esitas nii projekti kui eelarve. Siis aga leidis haridusministeeriumi arhitekt, et nii projekt kui eelarve on puudulikud ja jättis need kinnitamata.

Algkoolimaja ehituseks veeti paekivi mööda raudteed Tapa jaama Kundast, kokku umbes 100 vagunit ehitusmaterjali, sh. lubi ja tsement. Materjalide äraveoks raudteejaamast ehitusplatsile (umbes 1km) sõlmis alev kohalike voorimeestega lepingu, kuid need ei jõudnud kohalesõitnud vaguneid õigeks ajaks tühjendada ja alevil tuli uusi vedajaid veel abiks palgata. Need aga leidsid paraja aja tulu teenimiseks ja küsisid õige kõrget hinda, mida siis alev oli sunnitud vedude eest maksma. Siis aga kauples alev Tallinnast soodsamatel tingimustel vedajad, mis aga endistele vedajatele sugugi ei meeldinud. Löödi lärmi ja ähvardati isegi töö- ja hoolekandeministeeriumiga.
Augusti kuuks 1925. aastal oli koolimaja valmis saanud.

Algkoolimaja õnnistamistseremoonia ev. luteriusu kombe järele viis läbi Väike-Maarja õpetaja Paul Eberhardt ja ap. õigeusu kombe järele preester Karp Eberling Tapalt. Laulsid TENKS ja „Tapa laululaste“ koorid. Haridusministeeriumi poolt tervitas kooliosakonna juhataja Gustav Ollik. Jätkus tervitustelegrammide ettelugemine.

Valmisehitatud majaosa läks maksma üle 7 miljoni marga, millest riiklikku toetust saadi 5 255 000 marka. Majas oli lisaks klassiruumidele õpetajate tuba, kooli kantselei ja kooliteenija korter.
Õppetöö algas uues koolimajas 31. augustil 1925. aastal.

Koolis hakkas õppima üle 400 õpilase ja koolijuhatajaks oli endise Tapa II Algkooli juhataja Juhan Kroon.

1934. aastal, kui õpilaste arv oli kasvanud tunduvalt suuremaks, võttis Tapa linnavalitsus arutusele koolimajale juurdeehitust teha, nii nagu plaan seda algselt ette nägi. Oli see ju 10 aastat tagasi krediidi puudusel pooleli jäänud. Arvestati 15 000 kroonise ehituslaenuga. Linnal endal oli 5000 krooni ja laenu taheti teha 10 000 krooni peale. Kusjuures materjalide veoga alustati kohe.
Juurdeehitusse plaaniti alumisele korrusele 2 klassiruumi ja osa võimlemissaalist.

Haridusministeerium määras Tapa algkoolimaja juurdeehituse jaoks 7000 krooni.

Linnavalitsus andis ehitustööd vähempakkumisel 4690 krooni eest kohalikule ettevõtjale Andrei Martsinkevitsile. Teised pakkujad aga kurtsid, et sellise väikese summaga võis ehituse võtta oma kätte vaid ettevõtja, kes teab, et talle nii ehituse järelvalve kui ka muude kergenduste näol tehakse erilisi „omamehelikke“ soodustusi. Nüüd otsustas linnavalitsus Martsinkevitsile veel 400 krooni lisaraha juurde anda.

Niisiis algas algkoolimaja juurdeehitustöö septembri keskel 1934. aastal.

Kui Jakobi kirik 1932. aastal valmis sai, siis veeti järelejäänud ehituskivid algkooli juurde ehitustööks juba valmis. Juurdeehituse osa ehitati aga tsementkividest, kuna vana osa oli ehitatud paekividest.

Novembris 1934. aastal hakkas ehitus jõudma niikaugele, et sai juba katuse alla.
20. novembril 1934. a. võttis Tapa linna segakomisjon, kuhu kuulusid linnavalitsus terves koosseisus, linna revisjoni komisjoni esimees ja linna ehitusjärelvalve insener Konstantin Kaal, ehituse vastu. Komisjon leidis ehituse olevat ehitatud nõuetekohaselt. Vastu vaidles ainult revisjoni komisjoni esimees Johannes Ruuse, kes leidis, et välisseina püst- ja põikpalgid on kõlbmatust materjalist – pehastunud puust.

Linnavalitsus oli andnud lepingu alusel ettevõtjale Martsinkevitsile erinimekirja järele kasutada algkoolimaja ehitusel linnale kuuluvat ehitusmaterjali – palgid, tsementkivid ja raudkivid. Materjal anti kasutada ainult ehituse otstarbeks, kuid mitte töötasu hulka arvatuna, kuna töötasu oli lepingus eri paragraafi all ette nähtud kindla summana – 4690 krooni. Kui aga ehitus valmis sai, tekkisid selles küsimuses arusaamatused. Nimelt jäi osa linna poolt antud ehitusmaterjali üle ja ettevõtja Martsinkevits leidis, et need lepingu tõlgendamise järele temale kuuluvad ja hakkas ülejäänud materjale omale ära vedama.

Samuti toimis ta ka juurdeehituse käigus endise ehituse küljest vabaneva ehitusmaterjaliga. Nimelt tuli maha lõhkuda osa tulemüüri, kust vabanes hulk paekive ning teiseks võeti ehituse käigus maha endiselt katuselt mis uue katuse längserva alla jäi, katuseplekk. Need materjalid tunnistas Martsinkevits samuti omaks.

Linna segakomisjon oli häälteenamusega nõus, et ehitusest ülejäänud ja endisest ehitusest lammutatud materjalid võivad jääda Martsinkevitsile, kuna ta oli nagunii võtnud ehituse oma peale 1500 krooni odavamalt, kui olid teiste ettevõtjate pakkumised, hilisem lisatasu sinna juurde avata, jääb ikkagi umbes 1000 krooni odavam.

Segakomisjoni otsusega polnud nõus linna revisjoni komisjoni esimees Johannes Ruuse, kes nõudis, et volikogu tunnistaks järelejäänud materjali linnale kuuluvaks ja Martsinkevitsile selle omandamise ära keelaks.

Leping oli sõlmitud puudulikult ja võimaldas sellest välja lugeda, justkui kuuluks järelejäänud materjal ettevõtjale. Muuseas: sel ajal sõlmitud ettevõtete lepingud, mis ulatusid üle 5000 krooni, läksid teise järgu äritunnistuse alla ning kuulusid samuti kõrgema puhtakasu maksu alla ja hilisemad makstud lisatasud asja ei muutnud. Martsinkevits lootis muidugi pääseda nende maksude maksmisest.

Detsembri kuu linnavolikogu koosolekul tekitas seesama ülejäänud ehitusmaterjali küsimus ägedaid vaidlusi. Linnavalitsus jäi oma seisukoha juurde – järelejäänud materjal kuulub ettevõtjale. Kuna selle otsuse peale protsessisid revisjonikomisjoni esimees Johannes Ruuse ja abilinnapea Helmut Kiisk, ei suudetud olukorrale lahendust leida. Asi anti otsustada kohalikest advokaatidest koosnevale juristide komisjonile. See komisjon otsustas aga ehitusmaterjalide jäägid linnale kuuluvaks. Juristid leidsid, et need ülejäägid ei saa mingil tingimusel kuuluda ettevõtjale, sest linn on andnud need ettevõtjale ainult ehitamiseks, mitte aga töötasuks, mispärast ettevõtja need ülejäägid peale ehituse lõpetamist peab linnale tagasi andma ja algkooli juurde tagasi vedama.
Selle otsusega polnud muidugi rahul ettevõtja ja nii pöördus Martsinkevits linna vastu kohtusse. Materjali vedas ta kooli juurde tagasi. Vaidlusaluse materjali väärtus võis olla ehk mõnisada krooni.
Kohtusse esitas Martsinkevits linnavalitsuse vastu nõudmise, milles peale oma poolt arvestatud materjali hinna nõudis veel selle edasi-tagasi vedamise kulud, lisaks veel nõudis panna ka kohtukulud linnavalitsuse kraesse.

Nii palju oli sekeldusi järgijäänud materjalivirna pärast!

Ega sellega veel kooli juurdeehituse jamad lõppenud. Novembris selgus, et algkoolimaja juurdeehituse juurde palkide vedu polnud välja antud Tapa voorimeestele, vaid Lehtse taluperemehele. Samad palgid olid ümbertöötatud Elviine Roobale kuuluvas saeveskis, kuid kuskilt polnud näha, et palgid oleksid üle loetud. Ei vabrikusse viies, ei tagasi tuues. Kuna siin oli tegemist umbes 1500 krooni väärtuses linna varaga, olevat sarnane hooletus lausa kuritegu!

Algkooli aiapostid lasti teha 55 krooni eest E. Rooba töölisel Alendril, aga ettevõtja oskamatuse ja nõrga tsemendisegu tõttu purunesid aga osa poste juba ehituse vastuvõtmise päevaks ära.

Nüüd läks talv mööda ja jõudis kätte 1935. aasta ja sellega koos ka kohtuistung seoses algkoolimaja juurdeehitusega, kus arutusele tuli A. Martsinkevitsi nõue linnavalitsuse vastu, kus ta nõudis 675 krooni materjalide eest, mis ehitusel üle jäid, sealhulgas veel ka materjali edasi-tagasi vedamise kulud. Jaoskonnakohtunik rahuldaski Matsinkevitsi nõudmise, mis aga omakorda jällegi linnavalitsusele ei meeldinud.

Juuni kuus toimus linnavolikogu koosolek, kus toimusid selle tõttu pikemad ja ägedaloomulised vaidlused. Kas kaevata edasi jaoskonnakohtuniku otsus? Vaieldi ikka väga teravalt kuid lõpuks otsustati loobuda edasi kaebamisest, kuna see ei annaks mingeid tulemusi. Vaidluste ajal läks õhkkond eriti pinevaks volinike Johannes Ruuse ja Bernhard Rooba vahel, kuna toodi esile rohkesti isiklikke märkusi, (see oli juba vana asi, et need kaks omavahel läbi ei saanud).

Teravusi tekkis ka Johannes Ruuse ja linnapea Tõnis Rähna vahel, samuti Johannes Ruuse ja volinik Konstantin Kaalu vahel. Kuna vaidlused võtsid nii palju aega, kusjuures kalduti isegi päevakorrast kõrvale, siis lõppes kell pool 9 alanud koosolek alles pärast südaööd.

Oktoobri kuuks 1935. aastal olid algkoolimaja juurdeehitustööd lõpetatud, sealhulgas kõik sisetööd.

Juurde ehitati 6 ruumi, neist 5 klassiruumi ja üks riietehoiuruum. Samuti ehitati nendesse ruumidesse uus keskküte. Hoone muutus sellega avaramaks ja ajakohasemaks. Kogu ehituse maksumuseks kujunes 15 000 krooni.

Nüüd läks vahepeal mööda talv ja saabus aasta 1936.

Selgus, et algkoolimaja juurdeehituses on ikka veel puudujääke, mis vajavad kõrvaldamist, milleks otsustati linna tagavarasummadest teha 1100 krooni laenu. Maksude sissenõudmiseks aga loodi majandusosakonna juurde maksunõudja ametniku koht, palgaks määrati 79 krooni kuus. Mis Te arvate, kes sai linna maksunõudja koha endale? Loomulikult Johannes Ruuse!

Kool sai käima uutes ruumides ja kõik näis justkui nagu korras olevat. Klassikomplekte oli 12 ja õpilasi 438.

Aga selgus, et algkoolimajas on ikka veel ruumipuudus!

Ajaleht „Waba Maa“ 18. septembril 1937. aastal pani oma artikli pealkirjaks „Tapa algkoolis suur ruumikitsikus“. Edasi saab lugeda: „Ruumide küsimus oli arutusel ka lastevanemate koosolekul, kus otsustati paluda linnavalitsust, et see teostaks kiiresti ruumide juurdeehituse koolimaja pööningukorrale!“ 

August Pallon (Paluvee)

Sünd. 27. märtsil 1897. a. Tartumaal Puhja vallas, surn. 20. jaanuaril 1956 August Pallon oli Tapa Algkooli õpetaja aastatel 1917 – 1944.

Tema vanemad olid isa Andres Pallon, sünd. 25.06.1859 Pangodi vallas, ema Miina Pallon, sünd Weermann, sünd. 22.12.1862 Jaegelis (Jõe mõis Tartumaal), mõlemad põllupidajad.

Alustas õpinguid Tartu Õpetajate Seminaris augustis 1913 ja lõpetas mais 1917 algkooli õpetaja kutsega. Vahepeale jäi sõjaväeteenistus 3 kuud Rakveres 1. Eesti jalaväepolgus reamehena 28.05.1917 – sept. 1917. Siis õppis veel septembris ja oktoobris 1917 Tartu Õpetajate Seminaris.

Alates 16.10.1917 valitud Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakonna rahvakooli kooliõpetajaks. Alates 1. augustist 1921 ametis Tapa Algkooli õpetajana. Kui kool anti üle Tapa alevivalitsusele, hakkas õpetama Tapa Tehnikaühisgümnaasiumis 1. augustist 1924 kuni 1. augustini 1925. (Vahepeal sai Tapa linn linnaõigused 1926. aastal).
Abiellus Tartu Pauluse koguduses 13.03.1926 Lilli-Mathilde s. Kütt´iga, sünd. 12.10.1904 Tapal. Abielust sündisid pojad: Heino (s. 08.01.1928 Tallinnas), Alfons (s. 30.05.1929 Tapal, sai uueks nimeks Agu 29.04.1935) ja Ain (s. 09.12.1942).

17.01.1927 valiti ta teiseks linnanõunikuks ja haridusosakonna juhatajaks asunikkude seast. Novembris 1927 valiti A. Paluvee Tapa linna esimesse linnavolikogusse. Detsembris 1929 valiti A. Paluvee Tapa volikokku ühena kolmest asunikust, oli volikogu esimees. Kuulus Tapa Tarvitajate Ühisuse juhatusse (1930) ja 1935 oli Ühisuse revisjonikomisjoni liige. Kuulus Tapa Vabatahtliku Tuletõrje Ühingusse, sai 1935. aastal selle 35-aastapäeva puhul tuletõrje autasuna kuldmedali ja 1931. aastal 31-aastapäeva puhul hoolsusmärgi. Juhatas Tapa Jakobi kiriku vaimulikku koori.

Registreeritud Tapa Linna Algkooli õpetajaks 16.10.1931 ja alates 01.08.1931 vanemõpetajaks. August Paluvee võttis osa 5. – 12. augustini 1936. aastal toimunud Järva Maakoolivalitsuse korraldatud õppeabinõude valmistamise kursustest. 1. oktoobrist 1941 määratud Tapa Gümnaasiumi ajutiseks õpetaja kohusetäitjaks. 01.08.1942 määratud Tapa Linna Algkooli õpetajaks kus töötas kuni 1943/1944 õppeaasta lõpuni. Tapal elas pere Nigoli pst. 5, alates 1942. aastast Nigoli 20-a, hiljem, 1945. aastal Pikk tn 35-1. 1940. aastast peale hakkas A. Paluvee kuuluma ametiühingusse. Märts 1944 – sept. 1944 oli ta juhataja kohusetäitja Saksi algkoolis ja selle juurde kuuluvas talumajapidamises.

Septembrist 1944 – 01. märtsini 1945 oli Tapa linna TNS Täitevkomitee esimehe kohusetäitja. Valdas eesti ja vene keelt. Revolutsioonilisest liikumisest, partisaniliikumisest ja põrandaalusest tegevusest osa ei ole võtnud. Viibinud ajavahemikul 1928 – 1931 neljal korral Helsingis seoses organisatsioonide poolt korraldatud 3-päevaste huvireisidega nii orkestriga kui ka õpetajatega.

Karistatud kohtulikult ei ole, kuid sattus uurimise alla seoses ühe solvavalt tunduva pilkesalmi laulmise pärast näitelaval ning kaaskodaniku oletatava löömise pärast. Alates 12.03.1945 töötas Järvamaa koolide inspektorina kuni 01.10.1947. Lahkus 1947. aastal koolitöölt tervislikel põhjustel ning pärast paranemist asus tööle Mäo algkooli õpetajana alates 01.09.1948.

Saadud autasud: Eesti Vabatahtliku Tuletõrje Liidu poolt teenete eest tuletõrje alal hõbemedal ja kuldmedal, Läti Vabatahtliku Tuletõrje Liidu poolt teenete eest tuletõrje alal III järgu rist, Eesti Punase Risti Peavalitsuse poolt teenete eest tuletõrje alal V järgu rist.

Evald Paikre – kooliõpetaja, kirjanik ja kodumaakaitsja.

Evald Friedrich Paikre (1936. aastani Porman) sündis 05.09.1906 Tallinnas vagunitehase Dvigatel lukksepa perekonda. Temast sai tunnustatud pedagoog, noorsookirjanik, raadiomees ja kodumaakaitsja II maailmasõja päevil. Ta jättis sügava jälje ka Eesti kultuurilukku, sealhulgas Eesti ringhäälingu, Nõmme Raadio, Tapa ja Nõmme ajalukku. Keskhariduse omandas ta Tallinna Linna II Reaalkoolis, mille lõpetas 1925. aastal. Siis kandis kool Tehnika Ühisgümnaasiumi nime. Õpinguid jätkas ta Tallinna Pedagoogiumis, kus omandas algkooliõpetaja kutse. Oma pedagoogilist tegevust alustas ta 05.09.1927. aastal Tapal, kus kujunes temast üks väikelinna kultuurielu tugisambaid. Olles juba 1926. aastast Tapa külakoolis õpetaja, jätkas ta õpetamist külakoolis kuni 1928. aastani. Lisaks pedagoogitööle juhatas ta laulukoori ja tantsuorkestrit The Octave Band. Juba koolipõlves oli ta õppinud viiulimängu ning hiljem end täiendanud. Sageli esines ta solistina Tapa muusikaõhtuil ja koolipidudel. Ta andis ka oma õpilastele viiulitunde. Algul elas Evald Tapal Kooli tn. 20, maja ei ole enam silinud ja hiljem Pikk tn. 31 Juhan Krooniga ühes majas. Abiellus Marie s. Brigo, sünd. 29.11.1906 (surn. 27.12.1986). Tapale jäi Evald Pikre 1937. aastani ning siirdus siis Nõmmele 27. algkooli, mis asus Vabaduse puiestee ja Haava tänava nurgal. Nüüd kannab see õppeasutus Rahumäe põhikooli nime. Ta õpetas tollal koolis looduslugu ja maateadust. Veel omariikluse lõpuaastail asutas E. Paikre Rahumäe kooli õpilasorkestri ja juhatas seda. Kutsetöö ja muusikaharrastuse kõrval jätkus E. Paikrel jõudu nii Tapa kui ka Nõmme noorkotkaste jaoks. Kaitseliidu Nõmme malevas oli kolm rühma — kuni 12-aastased haukad, keskmine ja vanemate rühm —, kokku umbes 100 poissi. E. Paikre oli Nõmme noorkotkaste üks juhte. Ta oli tubli organisaator, suvelaagrite luuremängude eestvedaja.

Evald Paikre mobiliseeriti 1944. a. Saksa sõjaväkke. Ta oli reservlipnik ja võitles 3. Eesti piirikaitserügemendis 2. pataljoni 5. kompaniis Alutaguse rindel Krivasoo ja Putki ümbruses. Seal ta 3. augustil 1944 luureretkel langes ja maeti samas. Ta tervis oli jätnud mõndagi soovida ja ta oleks leidnud võimalusi rindest täiesti eemale jääda. Kuid ta ei kasutanud ühtki neist. “Kuidas ma ükskord astun oma poiste ette, kui sõda on lõppenud ja mina pole võidelnud oma kodumaa eest?” ütles ta.

Kirjutanud Avo Suurvärav.

Evald Paikre lastejutt Antsust trükiti ära 1940. aasta ajakirja „Meie Noorus“ septembrinumbris. Juttu saab lugeda siit:

Ants uurib taevalaotust
Evald Paikre

Ants oli tore poiss. Täpselt selline nagu kõik temasugused hakkajad poisid. Naervate silmadega otsis ta alati tegevust ja suu oli tal valmis iga minut uut ja põnevat jutustama. Ja kui suu üksi jäi hätta, siis tulid käed appi. Siis sai iga kuulaja olukorrast või asjast selge pildi.
Sel suvel on Ants jälle onu juures, Vilgutal. Vilguta on talu nimi, kus Ants oli igal suvel. Talvel on Ants linnapoiss – tema tõeline kodu oli ju isa-ema juures linnas.
Ainult suvel, siis ei saanud kuidagi enam linnakodus püsida – Vilguta metsad, jõgi, järv, koerad, hobused ja sada muud asja kutsusid ta maale.
Igal suvel kuulis ta seda kutsest ja… alati läks.
Kõige suuremat ja otsekohesemat rõõmu tema tuleku üle avaldas Vilguta väle karjapoiss Volli. Volli ja Ants olid parimad sõbrad maailmas.
Keegi ei sundinud Antsu karjamaale minema. Siiski võis teda tihti sealt leida. Kord ehitasid nad okstest onni, teinekord kaevasid künkasse, liivakivisse koobast või meisterdasid puu otsas vaatetorni.

Ühel hommikul sadas tihedat ja külma vihma. Volli pidi karja minema, see oli ta amet. Ants ei tohtinud kaasa minna, vaid pidi koju jääma, sest perenaine kartis, et poiss võib külmetuda.
Ants oligi siis kodus. Istus toas ja katsus lugeda vana ajalehte. Oli kangesti igav.
Äkki tärkas Antsule õnnelik mõte: “Mis oleks, kui läheks õige pööningule?”
Läkski. Õigemini jooksis, märja muda lirtsudes läbi soojade varvaste, sest pööningule pääses maja otsast luugi kaudu. Hämar pööning mõjus pisut süngelt. Siin oli igasugust koli. Kaste, kotte, laudu, telliskive, vokke, rehavarsi, vana rotilõks, takupuntraid ja palju muud. Nööridel kahisesid tuuletõmbuse mõjul kuivanud tubakalehed.
Selle vana koli vastu ei tundnud Ants mingit huvi. Teda huvitas suur vana vitstest punutud korv, täis vanu raamatuid ja ajakirju. Mõnel raamatul oli läpastanud hais juures. Mõned olid võõrkeelsed, piltidega.
Kükitades soris ta segiaetud raamatuvirnas. Eriti meeldisid talle ajakirjad, kus ta leidis peitepilte. Ega ta nendega palju vaeva näinudki. Keeras pildi ringi, nii et puu ladvad olid allapoole ja juured ülespoole ja kohe oli kadunud jahimees või hanekarjane leitud.
Kui ta nii neid raamatuid sirvis, leidis ta äkki ühest raamatust huvitava koha. Elavalt ja kiirelt jälgisid silmad ridu ja Antsu näost võis näha, et ta oli omas sisimas jõudnud mingile otsusele.

“Vaata, kas täna juba liiguvad paremini! Ma kogu päeva harjutasin,” seletas Volli õhinal, kui ta karjast lõunavaheajal koju jõudis.
Volli harjutas nimelt kõrvade liigutamist.
Laupa krimpsutades ja suuga meeleheitlikke liigutusi tehes katsus ta peanahka liikuma panna, et see omakorda tõmbaks ka kõrvad liikuma. Näonahk küll liikus siia-sinna, kuid kõrvad seisid niisama uudishimulikult liikumatult laiali nagu Antsu silmadki, mis iga vähimatki kõrvade liikumist püüdsid jälgida.
“Vähe küll!” lõi Ants käega.
“Tead, mis mina kogu ennelõuna tegin?”
“Noh?” küsis Volli uudishimulikult.
“Uurisin!”
“Uurisid? Mida?”
“Käisin pööningul. Seal on jube põnev raamat kuust, tähtedest ja maakerast.”
“Ma olen ka kuulnud, et tähed olevat veel suuremad kui maakera,” seletas Volli.
“Nad on päikesestki suuremad.”
“Nüüd sa luiskad,” arvas Volli.
“Sa ei usu? Ma toon kohe raamatu siia, siis võid ise lugeda,” ütles Ants. Ta ronis pööningule ja varsti sorisid mõlemad poisid raamatu kallal.
“Me peaksime endale ka teleskoobi valmistama.”
“Teleskoobi! Miks? Mis asi see on?” küsis Volli.
“Teleskoop, see on pikk toru, klaasid otstes, ja selle läbi on näha kõik, mis on kuul ja tähtedel,” seletas Ants.
“See oleks põnev. Oleks meil ka niisugune teleskoop, küll uuriks. Nüüd on täiskuu, mis igal õhtul tõuseb sauna kohalt nagu hiiglasuur tõrre põhi.”
“Siin on õpetus. Teeme!”
“Kust me pika toru saame?” muretses Volli.
“Kuuris vedeleb vana kaevutoru, see kõlbab.”
“Aga klaasid?”
“Klaasid!? Esialgu paneme ette aknaklaasi ja taha suurendusklaasi.”
“Suurendusklaas peab ikka ka olema, muidu ei näe ju midagi,” arvas Volli.
“Hakkame kohe tööle, siis saame õhtuks valmis,” kiirustas Ants.
“Aga… aga meil pole ju mäge – tähetorn peab mäe otsas olema,” lausus Volli murelikult.
“Mäe otsas… meil on ju mägi – keldrimägi, sealt on hea uurida!” rõõmustas Ants.
“Õige mõte! Hakkame pihta, siis saame õhtuks valmis. Ma kutsun Arvo ja Kusti ka, aga nad peavad maksma viis senti, muidu me neile ei näita.”
Niisuguse hoo ja armastusega asutakse harva töö kallale nagu tegid seda Ants ja Volli. Leiti, et kaevutoru sobib suurepäraselt teleskoobi toruks. Kõige raskem oli vana purunenud aknaklaasi tükki ümmarguseks teha, ikka ta purunes sealt, kust poisid seda kõige vähem ootasid.
“Tead, põletame klaasi ümmarguseks,” leidis Ants õnneliku lahenduse.
Poisid asetasid õlise nööri klaasruudule ja süütasid siis põlema. Nöör põlenud, nad kallasid jääkülma kaevuvett kuumale klaasile. Prõks! ja klaas purunes. Üks külg polnud just ümmargune, kuid poisid jäid töö tulemusega rahule
Töö edenes. Kui sulane Jaan kuurist vankrimäärdekasti tuli viima, siis poisid jutustasid tallegi oma kavatsusest ja tööst.
Jaan vaatas põrmukese aega poiste innukat tegutsemist ja arvas omalt poolt, et “küllap see asi õnnestub hästi”.

Õhtu eel jäi vihmasadu vaiksemaks ja kui Volli loomadega koju jõudis, oli taevas päris selge ja õhtupäike värvis ta üleni punaseks.
Nii kiiresti polnud poisid kunagi õhtusööki söönud kui seekord.
Hämardus. Ehatäht juba vilkus selgesti ja iga silmapilk võis oodata, et kuu punetav serv tõuseb sauna katuse tagant.
Ants ja Volli olid kibedasti ametis teleskoobi ülesseadmisega keldrimäele. Toru asetati tugevatele leparoigastele, mis, et alus oleks kindlam, olid teravikke pidi maa sisse taotud.
Nagu sõdurid, kes ootavad vaenlase ilmumist, suunasid poisid toru saunakatuse poole ja jäid ootama kuu naeratavat palet, et proovida, kas kõik mäed ja künkad kuu pinnal on selgesti näha.
Siis ta tõusis, see kuu. Punane ja hõõguv, nii et hirm tuli peale.
Kui pool kuud oli juba üle katuse harja, siis ei suutnud Ants enam oodata. Juba ta küürutas teleskoobi taha. Volli järgis pinevalt ta näoilmet.
“Ons midagi näha?” küsi Volli, ise valmis iga hetk teleskoobi taha küürutama.
“Ei saa veel hästi aru, punane nagu on… ja nagu mäge oleks ka näha…” vastas Ants aeglaselt.
“Las´ ma vaatan ka,” anus Volli.
“Oot´, oot´, oot´!”
“Näed midagi, ah?” päris Volli põnevalt.
“Selgesti näha!”
“Mis asi?”
“Mägi. Ja mees. Mees läheb vist heinamaale, vikat või reha seljas.”
“Lase ma vaatan ka,” ütles Volli, tõugates poolsõbralikult Antsu teleskoobi tagant minema.
“Hoia silm kaugemal. Teine silm pane kinni,” õpetas Ants.
“Aga on selgesti näha! Hiigla tore!” vaimustas Volli.
Ikka ja jälle vaadati läbi toru kuu läikivat pinda. Üks seik tegi poistele muret – mees vikatiga nagu oleks paigal seisnud. Sedamööda, kuidas kuu edasi liikus, niivõrd keerati ka teleskoobi toru.
Ööseks viidi teleskoop kuuri.
Sel öösel ei saanud poisid magama jääda. Hilja ööni arutasid nad omavahel raskeid maailmaruumi küsimusi. Eriti palju muret tekitas poistele päikeseplekkide küsimus. Volli arvas, et kui neid plekke ikka järjest juurde tuleb, et siis on päike varsti päris tume ja maakera jääb külma ja pimeduse kätte. Ants arvas, et ega see nii ruttu veel sünni, ehk saavad nad veel oma elu kestel täit päikese valgust. Igaks juhuks ta lubas raamatust uurida.
Siiski jäi poistele mureokas südamesse ja ainult magus uni vabastas neid raskeist muremõtteist maailma tuleviku üle.

Järgmisel õhtul olid Sepa Kusti ja Arvo juba aegsasti kohal. Viit senti kummalgi polnud. Volli lubas neid vaadata tingimusel, et Kusti kui vanem on tema eest ühe päeva karjas. Kusti oli nõus.
Enne vaatasid “meistrid” ise. Kõik oli nii nagu eelmisel õhtul. Vollile näis, nagu oleks mees ikka samal kohal ja nagu ei liiguks ta jalad põrmugi.
Ants vaatas omakorda ja pahandas: “Sa oled tore nina! Kuu on siit hiigla kaugel, sinu arvates peaks sääsk ka nähtav olema.”
“Just praegu tõstis jalga!” hõikas Arvo, kelle kord oli teleskoopi vaadata.
Ants vaatas küll kohe tema järele, kuid siis enam mees jalga ei tõstnud.

Teisel päeval võttis Ants kuurist teleskoobi ja läks keldrimäele, niisama, taevalaotust uurima. Keeras toru vastu suvist taevast, kus polnud näha ühtki tähte ega kuud, ja… jahmatas, selgesti oli näha mägi ja vikatiga mees kuu pealt.
Lugu näis kahtlasena. Lähemal uurimisel selgus, et teleskoobi esiklaasile oli keegi liiminud õhukesest paberist väljalõigatud mehe ja mäe kuju. Nüüd tuli Antsule kohe meelde, et Jaan salapäraselt muigas, kui jutt söögilauas läks teleskoobile.
Pisi-tasa poetas Ants teleskoobi kuuri tagasi. Kui Volli õhtul tahtis jälle kuud vaadata, siis Ants seletas:
“Lammutasin ta ära. Tuleval aastal toon linnast uued klaasid ja teen parema, nii et võib väikesi tähtigi uurida.”
Nii see asi seekord jäi.