Sipelga kalmistu


Sipelga kalmistu on olnud Ambla kihelkonna inimeste põhiline matmispaik 19. saj. ja 20. saj. I poolel. Sipelga kalmistule maeti ka Tapa raudteeasula inimesi enne Tapa Õigeusu koguduse juurde kalmistu rajamist 1897. aastal, mil toimus Tapa asulas esimene matmine. Tapa asula  inimeste matmisi Sipelga kalmistule jätkati ka pärast Õigeusu koguduse kalmistu rajamist, kuna sinna olid loodud juba perekondade plastid.
Sipelga kalmistu värav-kellatorn on seest õõnes ja kitsa keerdtrepiga pääseb üles kellatorni, kus saab avada kahele poole luugid, ühelt poolt kalmistu poole, teiselt poolt põldude poole. Väravatornil on aastaarv 1847.



Sipelga kalmistu juurde kuulub vaieldamatult järgmine legend:


Kirikuõpetaja tõrjub kummituse hauda


Ambla Sipelga surnuaia juures on ikka heina saadu nähtud jooksmas. Üks kord on kadunud õpetaja Paulsen nimetatud surnuaiast õhtul hilja mööda pidanud sõtima, kui korraga hobused seisma olla jäänud ja enam edasi sammugi ei lähe. Õpetaja küsinud kutsarilt: “Mis seal tee peal ees on?” Kutsar vastanud hirmu täis olles: “Tee kõrval seisab üks heina saad, kes mühiseb.” Õpetaja astunud sõna lausumata tõllast välja, kiriku mantel seljas, raamat kaenlas ja läinud heina sau juurde ning hakanud saadu oma teele surnuaia poole ajama, kuni vist oma hauda.
Seal olla õpetaja teda noominud ja põle enam andnud luba heina sau kujul kuskil käia ega kedagi hirmutada, ainult lambaks ja kanaks andnud luba muuta. Pärast ei ole küll enam heina saadu näinud, aga lammas ja kana on sagedasti kas hiljaaegu, Räpina lepikus ennast mitmetelegi näidanud.
(Ambla- J. Tannenthal 1894)


Eesti Kirik nr. 27 04.07.1940


Ambla Sipelga surnuaialt
Asutamisest 100 aastat möödas

Ambla ew. lut. usu kogudusel on kaks surnuaeda. Üks kiriku juures, mille vanem osa wõib olla mitusada aastat wana, nagu kirikki, ja teine kirikust umbes 4 -5 km eemal Sipelga metsas, mille asutamisest ka juba on 100 aastat möödas. Mõlemaid surnuaedu on  hiljem enam kui üks kord suurendatud. Peale selle on kirikust 15 klm eemal olewal Aegviidu kabelil samas kabeli juures oma surnuaed, mis ka kuulub Ambla kogudusele. Ambla „Sipelga" surnuaiast tahtsin siin nukuke pikemalt jutustada. Surnuaed asub Ambla kiriku juurest 4 —5 klm kaugusel Kärawete-Jäneda-Aegwiidu suunas, kus algab suur kuusemets ja talusid ning muid inimeste elamuid lähedal näha ei olegi. Metsapuid ja põõsaid on ka surnuaias rohkesti kaswamas. Nii on seal looduse ilu ja metsa rahu surnuaia waikusega kooskõlas. Igal kewadel ärkab seal korraks elaw inimeste liikumine ja tegewus, mis kestab jaanipäewani; siis jääb jälle kord-korralt waiksemaks. Need on surnute omaksed, kes käiwad haudu korraldamas ja lilledega ilustamas, et jaanipäewaks oleks kõik ilusasti walmis. Enamuses on nad kaugemalt kihelkonna äärest inimesed. Juba ammu endise õpetaja J. Willbergi ajast on saanud kombeks jaanipäewal pidada Sipelga surnuaiapüha, mida ka praegune noor õpetaja H. Annast on jätkanud. Tänawust möödunud surnuaiapüha jaanipäewal pidasid kolm õpetajat ja laulu saatjateks olid köster Wõrk ja Ambla pasunakoor. Kuigi ilm oli wäga soe ja ilus, kogunes seekord inimesi surnuaiapühale weidi wähem wõrreldes eelmiste aastatega.
Wiimastel aastatel on Sipelga surnuaeda koguduse nõukogu juhtimisel korraldatud ja ilustatud. Teed on sisse aetud ja liivaga sillutatud, üleliigseid wanu suuri puid on maha raiutud. Praegugi on aga weel mõni surnuaia nurk metsikult pime ja läbipääsmatu. Rahwas kaunistab ise ka hoolega lahkunute haudu. Wäga tänuwäärt, et nüüd Sipelgal on kaew ja wesi käepärast. Sipelga surnuaia asutamisest teab rahwas rääkida järgmist: Wana surnuaed Ambla kiriku juures jäänud kitsaks ja selleaegne walitsus ei lubanud kiriku juures surnuaeda suurendada, nõutud uue surnuaia asutamist kirikust eemale. Siis andnud Pruuna-Põriki ja Linnape-Rägarwere mõisade omanik Parun Dellingshausen oma Sipelga metsast uue surnuaia asutamiseks maad. Uude surnuaeda wõtnud parun just kesk aeda endale hauaplatsi, soowides, et teda sinna maetaks esimesena. Siiski räägitakse, et enne wana paruni surma maetud surnuaiale juba mõned surnud. Sipelga surnuaia asutaja Parun Dellingshausen puhkab aga tõesti kesk aeda wõlwitud keldris, mis on raudaiaga piiratud. Keldri peal on kaks suurt malmist tahwlit walatud kirjadega, millest nähtub, et sinna on maetud parun Friedrich Adolf von Dellingshausen, surn. 1839. a., ja tema abik. Caroline Elisabeth, sünd. von Krusenstern, surn. 1839. a. Linnape mõisast kuni Sipelgale 2-3 klm. lasknud parun teha otsetee, kuhu mõisast alates metsani istutatud 1 klm. lagedale maale tee äärde puud, millest praegu on säilinud mõned wanad reas kased. Parun oli soowinud, et kõik Ambla kihelkonna inimesed tooksid nüüd oma lahkunud uude surnuaeda, ka teised mõisnikud. Aga mõisnikest ei ole mitte ühtki Sipelgale toodud, ka Dellingshausenitest mitte kedagi teist; neid on pikk rida maetud Ambla kiriku juurde wanasse surnuaeda. Ka on jäänud kiriku juurde jõukam talurahwas, kes suutis sinna enesele kallid hauaplatsid osta. Sipelgal anti hauaplatsid hinnata. Ainult wana Dellingshausen üksinda ühes abikaasaga puhkab talurahwa keskel, keda ta oma eluajal wäga armastas ja kellega tahtis olla ühtlane wälimuses ja riietuses: parun käinud hall kuub seljas, pikasäärega saapad jalas. Teised mõisnikud aina pilganud ja naernud teda ta talupojaliku oleku pärast. Wana Dellingshausen (rahwa suus Delingus) pole sellest midagi hoolinud. Ta olnud wäga rikas ja suure auametikandja, maksnud sagedasti teiste mõisnike oma naerjate kaardimängu ja joomise wõlgu. Kord olnud talle wõla eest panditud 70 mõisat; selle kohta ütelnud ta oma Pruuna mõisa rehelistele: „Täna peksetakse mulle 70 rehte!" Rahwajutu järele olnud parun Dellingshausen eesti soost. Esiisa olnud Saaremaalt, Teljeotsa talu peremehe Jaani poeg. Wene keisrinna Katarina 2. ajal, mõnede juttude järele Peeter 1. ajal, sattunud nägus tugew poiss keisrikotta, kus ta järeltulijad paruni seisusesse tõsteti ja neile mõisad kingiti.
J. F.
(Joosep Freimann)