Tapa linnakalmistu


Tapa linnakalmistu asub linna loodeosas ning on arvele võetud kultuurimälestisena. Kalmistu avati matmiseks 1921. aasta suvel paika, kus asus Walgma karjamõisa karjamaa. Linnakalmistu peegeldab Tapa linna kultuuri- ja ajalugu ning on kohaliku kalmistukultuuri arengu suurepäraseks näiteks, sisaldades hauakujunduse eri etappe ja andes ülevaate nii metalli- kui kivitöö meistrite tööst.
Peaväravast algav tee jaotab kalmistu kaheks. Kalmistu aiapostid on valmistatud ilmselt kunagises Tapal asunud betoonivalu tööstuses. Tapa linnakalmistu hooldaja on Tapa Vallavalitsus.


Linnakalmistu hauad:


Portree hauakivil


Traditsioon täiendada hauamonumenti lahkunu portreega sai oma alguse juba Vana-Egiptuses. Kuid pikka aega kaunistati portreedega ainult tähtsate isikute (valitsejate ja aadlike) haudu. Kadunukese kujutis oli omamoodi ikooniks ja selle loomisele kehtisid ranged reeglid. Selliste portreede loomisel lähtuti kõige sagedamini Bütsantsi traditsioonist.
Kaasaegseid hauatähiseid täiendavad peaaegu alati lahkunute portreed. Maaliline portree aitab säilitada lahkunust helget mälestust, talle saab kõneleda oma kaotusvalust ja jutustada elust. Hauakivil olev foto aitab luua lahkunust ettekujutuse suguvõsa noorima põlvkonna liikmetele, kes ei ole oma sugulast tema eluajal näinud.
On neid, kellele teeb lähedase inimese portree hauakivil nägemine haiget, mõnd teist aga vastupidi rahustab, kui ta saab mõttes lahkunuga kõneldes tema pilti vaadata. See on väga delikaatne küsimus, mis lahendatakse alati individuaalselt – peamine on säilitada lahkunu mälestus enda südames.


Portreedega hauakivid linnakalmistul:


Tapa alevis puudub surnuaed


Waba Maa, 23. november 1920
Tapa alevis elab luteriusulisi umbes kolme tuhande ringi ümber. Ambla ja Kadrina surnuaiad on 15-16 versta eemal, sellepärast on iseäranis kehvematel oma surnuid sinna matta. Apostlikul kogudusel on oma surnuaed, aga selle kiriku valitsus on luterlaste sinnamatmiseks mitmesuguseid takistusi teinud. Selle aasta algul valis rahvas omale kirikunõukogu. Esimeseks ülesandeks võttis nõukogu kõige lähemal ajal oma kogudusele matusepaik asutada. Tehti otsuseks Walgma mõisa karjamaast üks tiin matusepaigaks nõutada. See otsus pandi esmalt Tapa alevivalitsusele ette, sest et mõis alevi piirkonda kuulub. Alevivalitsus tuli nõukogu soovile lahkesti vastu, mõõtis Walgma mõisa karjamaalt tiinu matusepaigaks välja ja andis selle üle nõukogule kirjaliku dokumendi. Nõukogu omalt poolt pani selle asja Järva maakonnavalitsuse tervishoiu osakonnale kinnitamiseks ette, mis ka takistuseta kinnitati. Selle peale andis siseministeeriumi administratiivasjade peavalitsus luba seda maatükki matusepaigaks tarvitada ja konsistoorium andis luba seda paika kiriklikult sisse õnnistada.
Selle peale tegi nõukogu tarviliku korralduse: rajapostid pandi paigale, plats puhastati, surnuaia märk, rist, pandi kesk platsi üles ja väravasambad seati üles. Pühitsemise päevaks määrati 10.oktoober ja trükiti jumalateenistuse laululehed. Nimetatud päeval oli plats rahvast täis kogunenud ja kirikuõpetaja Willberg oli valmis kell 2 kiriklikku talitus algama, aga viimasel minutil tuli Walgma mõisa rentniku kaebusel konsistooriumilt kiri, milles kiriklik talitus ära keelati. Rahvas oli sunnitud koost lahkuma. Pärast seda on nõukogu siseministeeriumis, põllutööministeeriumis, metsade peavalitsuses ja isegi peaministri juures samme astunud, aga kusagil ei anta miskit vastust ja Walgma rentnik näitab kogu rahvale oma kangust.


Tapal, 16. nov. 1920. Hindrik Liblikmann, Tapa koguduse nõukogu kirjatoimetaja.


Toimetus võib omalt poolt juurde lisada, et maakorralduse peavalitsuselt otseteed järele kuulates, Tapa surnuaia küsimus seal täna-homme otsustamisele tuleb. Asja on viivitanud see, et Tapa kogudus oma sooviga mitte planeerimise peakommisjonile pole esinenud.


Tapa surnuaia asutamise lugu
Päevaleht, 24. august 1922.


Et Tapa alevi luteriusulistel tänini mitte oma matmispaika ei olnud, vaid viimased sunnitud olid Tapa õigeusu surnuaialt õige kalli hinna eest platse omandama, siis muretses kohalik Luteri usu kiriku nõukogu 1920. aastal omale uue matmispaiga Walgma karjamõisa karjamaalt. Koht vaadati Järva maakonna tervishoiu osakonna poolt üle ja tunnistati matmispaigaks kõlbulikuks. Walgma karjamõis asub umbes kilomeetri kaugusel alevist ja planeeriti ühes kõigi selle maa-aladega Tapa alevi külge. Walgma karjamõisas elas ja elab praegu rentnikuna keegi Jakob Fählmann, kes ühes oma kolme pojaga nüüd kõik rattad selleks käima pani, et niihästi surnuaia asutamist kui ka Walgma karjamõisa maade alevi külge liitmist nurja ajada. Esimene üllatus kirikunõukogule oli see, et kui viimase poolt  uue matmispaiga õnnistamiseks olid tarvilikud eeltööd tehtud, õnnistamise päev ja tund kindlask määratud, siis umbes veerand tundi enne vaimuliku talituse algust Fählmann oma karjasega kirikunõukogule konsistooriumi telegrammi saatis, milles õnnistamine ära keelati. Rohke rahvahulk, kes ilusa ilmaga selleks ajaks kokku oli tulnud, pööras pahandatult koju tagasi. Fählmann poegadega aga töötas edasi. Käidi väsimata ühe asutuse uksest sisse, teisest välja ja paluti, et Walgma karjamõis temale ja ta kolmele pojale, kui vabadussõja kangelastele, tervelt jäetaks. Oma eesmärgi kättesaamiseks katsus ta rahasummasid tarvitada, mida riigiametnikkudele altkäemaksuks pakkus. On teada juhtumist, kus Fählmann häbistatult oma pakutud rahasummadega, hanede ja vasikatega minema kihutati, nii et ka sellel inetul tegevusel edu ei olnud. Kuid et Fählmannil siiski korda läks isikuid ja asutusi eksiteele viia, tõendab juhtumine, kus isegi üks kõrgem riigiametnik Fählmanni palvet resolutsiooniga õnnistas:“Fählmannile kui eeskujulikule põllumehele tema talu jätta!“
Samuti sai ka kiriku nõukogu aasta hiljem, peale esimese surnuaia õnnistamise katse, s.o. 1921. aasta suvel siseministeeriumilt ettekirjutuse uuelt surnuaialt risti ja muud pühaduse tundemärgid ära koristada.
Kiriku nõukogu pööras nüüd suure rutuga põllutööministeeriumi poole ja tagajärg oli see, et kirikunõukogule matmispaik 2 tiinu suuruses kinnitati, missugune maatükk siis 1921. aasta suvel piiskop Kuke poolt pühitseti ja surnute matmine sinna algas.
Fählmanni urgitsemised kestsid aga edasi. Et pealinna ametiasutuste kaudu Fählmanni kavatsused olid luhta läinud, algas ta teist teed. Walgma karjamõis seisab Viru- ja Järvamaa piiri peal. Et Järva maakonna tervishoiu osakond maakoha matmispaigaks kõlbulikuks tunnistas, siis pööras Fählmann Viru maakonna arsti poole. Viimane leidiski, et koht surnuaiaks kõlbulik ei ole ja andis Fählmannile vastava tunnistuse välja, mis nüüd Fählmann ühes uue kaebekirjaga politsei peavalitsusse saatis. Seal rändas kaebekiri tervishoiu peavalitsusse. Määrati uus komisjon, kes matmispaiga Walgma karjamaal läbi vaatas ja ta ikkagi surnuaiaks kõlbulikuks tunnistas, selle peale vaatamata, et Fählmann komisjoni tuleku ajaks paar naist oli palganud pangedega surnuaia lähedalt läbijooksvast ojakesest  ja linaleo aukudest vett kandma ja siis komisjoni tähelepanu nende, kui alevi elanikkude peale juhtinud, kes omale söögivett kannavad. Ojake ühes linaleo aukudega asub alevist paari kilomeetri kaugusel ja tema voolus on allapoole alevit.
Kas Fählmann nüüdki rahule jääb, on küsitav. Ja ühes oma viimases kaebekirjas esinebki üks Fählmanni poegadest Walgma karjamõisa omanikuna. Tapa alevivalitsus peaks asjakäiku teravalt silmas pidama, sest muidu võib juhtuda, et Fählmann tõesti laseb surnud oma karjamaalt välja kaevata ja alevil tuleb oma elektrijaam kuldrublades Fählmannilt välja osta.