Eesti kividest

Kivide austamine – Kivikultus
Kivide austamise kombe levikut meie aladele seostatakse nagu kivikirstkalmete ilmumistki germaani surnutekultuse levikuga I aastatuhandel e.m.a. ning seotud ka viljakus- ja sigivusmaagia rituaalidega. Kivikultus jõudis meile Skandinaavia vahendusel.

Väikeselohulised kultuskivid ehk lohukivid
Kõige arvukamalt on kaitse all väikeselohulisi kultusekive. Kokku teatakse Eestis üle 1750.
Kivikirstkalmetega samasse aega kuuluvad usutavasti ka väikeselohulised kultusekivid (nn lohukivid) – suuremad rahnud, millele on inimese poolt uuristatud enamasti ümarad või ovaalsed lohud (tavaliselt 5–7 cm läbimõõduga).
Lohud ei ole ohvriandide jaoks, kuna osa neist paikneb kivide vertikaalsetel külgedel.
Mõningail juhtudel varasemast perioodist pärinevad väikeselohulised kultusekivid ehk lohukivid on leidnud kasutamist ohvrikivina. Sel puhul on ohverdajaid arvatavasti köitnud väikesed korrapärased lohud kivi pinnas, mis on olnud aluseks mitmesugustele uskumustele.


Ohvrikivi
Eestis on teada veidi üle neljasaja ohvrikivi. Täpset arvu ei saa määrata, kuna osa teateid on sedavõrd puudulikud, et nende järgi pole võimalik ohvrikive lokaliseerida ega üksteisest eristada.
Ohvrikive esineb peaaegu kõikjal Eestis. Suhteliselt rohkem on neid Läänemaal ja Saaremaal, kõige vähem Hiiumaal. Mujal Eestis jagunevad ohvrikivid peaaegu korrapäraselt.


Ohvrikivid kuju ja suurus
Suuruse ja väljanägemise poolest on ohvrikivid erisugused. Suurim ohvrikivi on Ruila Ukukivi Harjumaal, mille ümbermõõt on 34,5 meetrit ja kõrgus 6 meetrit. Teine 6 meetri kõrgune ohvrikivi olevat olnud Valjala kihelkonnas Väksa küla põldudel, kuid selle kohta puuduvad lähemad andmed. Nelja meetri kõrgusi kive on olnud vähemalt neli-viis. Väikseimad ohvrikivid on läbimõõdult alla meetri. Tavaliselt on ohvrikivid umbes 0,2-1,5 meetrit kõrged ja läbimõõdult 1,5-5 meetrit.
Enamuse ohvrikivide suurus pole teada, nii et teadaolevast umbes 400 ohvrikivist on umbes 50 kohta olemas andmed nende kõrguse, pikkuse, laiuse või ümbermõõdu kohta. Nendestki on sageli mainitud ainult mõni mõõt, suur osa on silma järgi antud hinnangutel. Üllataval kombel puuduvad piisavad andmed kivi väljanägemise kohta isegi muinsuskaitsealuste kivide puhul.
Ainuke suuruskriteerium, mis on olnud fikseeritud üldistusteks piisavalt mitmel korral, on kivide kõrgus. Enamjaolt on ohvrikivid alla 1,5 meetri kõrged, seega sobiva kõrgusega ohvrianni asetamiseks.
Ohvrikivi muude teadaolevate mõõtude (kõrgus, laius, ümbermõõt) puhul ei ole märgata sellist korrapärasust kui kõrguse puhul. Paljud ohvrikivid on olnud «suured». See informaatorite kasutatud suurushinnang on väga suhteline ja kajastab paremal juhul vaid ohvrikivi mõõtmeid muude paikkonna kividega võrreldes.
Enamus ohvrikive on tavalised rändkivid ja suurem osa nendest on madalad ja pealt tasased, teistsuguseid kive esineb vähe. Viimane asjaolu on põhjendatav sellega, et lamedad kivid olid ohvrite asetamiseks kõige sobivamad.


Ohvrilohud
Suurem osa ohvrikividest on ilma lohuta. Siiski on väiksemal osal kividest looduslik nõgu või lohk, kuhu koguneb vihmavesi. Kunstlik ohvrilohk on vaid umbes kümnel ohvrikivil. Kunstlik lohk on tavaliselt korrapäraselt ümmargune ja sileda põhjaga. Suurim lohk on Ruila Ukukivil, selle läbimõõt on 50 cm ja sügavus 25 cm. Tartus Toomemäel paikneval kivil on kaks korrapärast lohku, mis võivad olla ka looduslikud. Kunstlike lohkude tegemise aja ja viisi kohta ei ole mingeid teateid.
Taoliste kivide levikuareaaliks on peamiselt Põhja- ja Lääne-Eesti.. Lõuna-Eestist on neid leitud aga kõigest 54. Teadaolevalt on Kambja kant Tartumaal asustatud hiljemalt varajasel rauaajal. Kaua aega oli sealt teada vaid üks lohukivi Kullaga külas.
Paari kivi lohk ja kivi kuju tekitavad kahtlust, et kivist on hakatud kunagi valmistama veskikivi, aga töö on mingil põhjusel pooleli jäänud. Konkreetselt ühe Lüganuse Aa küla ohvrikivi kohta räägibki rahvatraditsioon, kuidas mölder olevat hakanud sellest veskikivi tegema.


«Jäljed» ja muud iseärasused
Mitmesuguseid kividel olnud looduslikke süvendeid on rahvas seletanud erinevate olendite jälgedeks. On teada ohvrikive inimese, hiidude (Kalevipoja, Suure Tõllu, Vanapagana) ja «Ristija Jaani» jälgedega. Loomade jälgedest on teada ussi, härja, hobuse, lamba, sea ja lehma jälgi. Ka muid jälgi on ohvrikividel usutud olevat, näiteks mõõga jälgi. Palju on mitmesuguseid iseäralikke jälgi, mille teket ei osatud seletada.
Mõningad ohvrikivid on ilmselt olnud piirikivideks. Sellega on seletatav erinevate ristide, numbrite ja tähtede olemasolu. Üks teade ristiga piirikivile ohverdamisest on näiteks Tõstamaa kihelkonnast Kastnast.
Ohvrikividele on raiutud ka astmeid. Enam-vähem kindlaid teateid astmete olemasolust on vähemalt viie kivi puhul. Kõigil juhtudel on kivisse raiutud vaid paar-kolm astet
 

Ohvrid haldjatele ja jumalatele
Lõuna- ja Põhja-Eestis on suur osa kividest kohaks, kus ohverdatakse mingile olevusele. Tihti on selleks olevuseks mõni koduhaldjas. Sellised kivid asetsesid tavaliselt elamute juures ja nendel käidi ohverdamas kas mingi kindla ajavahemiku järel või ohverdati kõigest «uudsest». See komme põimub pärimusega tõnnivakka ohverdamisest. Ehkki ohvrikombed olid umbes samalaadsed, polnud tõnnivakk enamasti kivi.
Ohvrianni saajatena nimetati näiteks «jumalaid» või «vaime». Kunagisele ohvri saajale viitab ka ohvrikivide seas levinud nimi «Ukukivi» ja «Toorakivi».


Ohvrikividega seotud kombed ja uskumused


Ravikivid
Teadaolevatest ohvrikividest on umbes 70 olnud kasutusel haiguste ravimisel. Suurem osa ravimiskividest paikneb Lääne- ja Saaremaal. Rohkesti on neid ka Pärnumaa läänepoolses osas ja Harjumaal, suhteliselt vähem Virumaal ja Järvamaal. Arstimiskivid on haruldaseks nähtuseks Võru-, Viljandi- ja Tartumaal.
Haiguste ravis kasutati enamasti maagilist ülekannet. Haiget kohta hõõruti mingi esemega (näiteks raha, sool, süsi vms), mis seejärel jäeti kivile. Usuti, et ka haigus nõndaviisi koos esemega kivile üle kandub. Uskumust, et haigus koos esemega kivile jääb, illustreerib ka see, et ülekandevahendeid ei tohtinud kivilt võtta, muidu tulevat see haigus võtja külge. Kui esemeid on siiski sealt võetud, siis on hoidutud nende puudutamisest, sest just ülekandeohvri puudutamine usuti põhjustavat haigust.
Rohkesti kasutati kivi lohku kogunenud vihmavett. Vett kasutati välispidiselt, sellega pesti haiget kohta. Vee kasutamise eest anti kivile tasuks ohvrit, näiteks raha vms.
Kui kivi lohus ei olnud vett, võis seda ka kaasa tuua ja lohku valada. Kivi muutis vee ravimiks. Veega võidi ka kodus haiget kohta eelnevalt hõõruda. Seejärel pandi kasutatud vesi pudelisse, viidi kivi juurde ja visati pudel vastu kivi puruks või jäeti niisama sinna maha. Siinkohal on tegemist omapärase maagilise ülekande liigiga. Kivile kogunenud vee joomisest on vaid kaks teadet.
Mõnedel juhtudel aidanud ka haige koha asetamine vastu kivi. Seda võib nimetada haiguse otseseks ülekandmiseks. Esineb ka muid ravimaagilisi võtteid. Jõhvi kihelkonnas Tarakuse küla lähedal viidud ohvrikivile emapiima, kui laps oli haige. Usuti, et laps paraneb selle tulemusena. Tuntud võte oli ka vihtlemine kivil, mille kohta on mitmeid teateid.


Vihmakivid
Vähemalt kolme kivi on kasutatud ilmastiku muutmiseks. Kõik kolm teadet pärinevad Saaremaalt Kärla kihelkonnast.


Ohvrikivid ja armastusmaagia
Vähemalt kaks ohvrikivi on olnud seotud ka armastusmaagiaga. Üheks selliseks oli «Poola kuninga ristikivi» Lääne-Nigulas. «Poola kuninga ristikivi» on ainuke kivi, mis oli vaid armastusmaagilise kasutamise poolest kuulus.
Meeksi Jaanikivi oli tuntud universaalse ravikivina.
Viiteid armastusmaagiale esineb ka seoses muude kividega. Sellisteks on näiteks teated kivil alasti vihtlemisest, kivil vihtlevatest nõiamooridest, kivi ümber tantsivatest naistest jms.
R. Viidalepp seostab neid paari ülalmainitud näidet Kesk- ja Lääne-Euroopas levinud sigivusmaagia ja seksuaalkultusega seotud kividega. Näiteks Prantsusmaal olevat tüdrukud kividelt palja istmikuga alla liuelnud, et samal aastal mehele saada, ja noorikud teinud nõnda selleks, et lapsi saada. Ka Eestis on teada paar liukivi, mida oleks mõeldav siduda armastusmaagiliste kivide ja ülalmainitud kombega.


Kivi roll
Ohvrikivid jagunevad otstarbelt kaheks.
Osa ohvrikive on ise omanud imettegevaid omadusi, nagu haiguste raviks kasutatud kivid. Sellisel puhul on ohvri saajaks olnud kivi ise. Ohver anti näiteks tasuks tervendava mõju eest, kivile kogunenud vee kasutamise eest vms. Siia hulka kuuluvad ka kivid, millest mööda minnes tuli kivile midagi anda. Saajaks võisid olla haldjad või «jumalad».
Teine osa kivisid oli vaid kohaks, kuhu ohvrid asetati, et keegi müstiline olend võiks neid sealt kätte saada. Lõuna-Eestis ja vähesemal määral Põhja-Eestis oli kive, kus ohverdaja oli kiviga «lepingulises suhtes». Tavaliselt ohverdas seal peremees või perenaine midagi «kõigest uudsest» või mingi kindla ajavahemiku jooksul. Tihti ohverdati mingile haldjale, «jumalale» või «vaimule», kes oli kuidagi kiviga seotud. Sageli on selgi puhul olnud ohvri saajaks kivi. See arusaam näib siiski olevat uuem, kuna mitmete selliste kivide puhul teati veel nimetada haldjas või mõni muu olend, kellele ohverdati. Näibki nii, et sageli oli algselt ohvrite asetamise kohaks olnud kivi omandanud ka ise üleloomuliku võimu.
Seega komme, et kivi peale viiakse ohvreid mingi olendi jaoks, on vanem, kui kivi enda pühaks pidamine. Ajapikku on uskumus kiviga seotud olendist vajunud unustusehõlma ja kivi ise on tõusnud uskumustes ja rituaalis primaarseks.
Tõenäoliselt esindavadki raidkivid hilist kihistust eesti rahvausundis. Vanad ohvrikiviga seotud uskumused ununesid rahva mälust, algselt vaid ohvrikoha funktsioone teeninud kivi tõusis ise kultuse objektiks. Arheoloog Toomas Tamla arvates olevat samalaadne areng toimunud ka ohvriallikate puhul, kus hilisemad, praktilise rahvameditsiiniga seotud kihistused on varjutanud vanemaid kujutelmi ja tavasid (Tamla 1985: 142).
Ohvrikohana kasutatud kivid olid levinud peamiselt Lõuna- ja Põhja-Eestis. Kivid ise olid ohvri saajaks peamiselt Lääne-Eestis.


Ohverdamine
Ohverdamise põhjused jagunevad mitmesse rühma.
Laialdaselt on levinud komme asetada ohvrikivile esimene osa kõigest uuest. Sellise ohvriga taotleti õnne ja edu igapäevases elus. Esimese osa ohverdamine seostub tihedalt materiaalsete saaduste tootmisega ja liitub eelkõige vilja- ja karjaõnnega ning viljakusega. Tegemist oli omalaadse loodusjõududele suunatud maksu või kümnisega, mis pidi tagama igapäevase õnne.
Ilmselt üheks vanimaks tavaks on ohverdamine surnutele. Sellest on ohvrikivide puhul küll väga vähe andmeid. Sellele viitab aga ka mitmete ohvrikivide paiknemine kalmel või selle läheduses, samuti ohvrikividele toidu viimine hingedeajal, millest on mõned teated.
Vähem esineb mitmesuguseid muid ohverdamispõhjusi. Nendeks olid näiteks sõjaõnne kindlustamine või armastusmaagia.
Nagu eespool viidatud, ei olnud haiguste ravimisel enamjaolt tegemist päris ohvriga, vaid kivile viidud esemed olid haiguse ülekandmise vahendid. Harvematel juhtudel on haiguste ravimisel viidud ohvreid kivile vastutasuks või maksuks tervendava jõu eest.
Ohver jäeti tavaliselt kivi peale või kõrvale. Nagu ka ohvrikivide mõõtmetest ja kujust järeldub, valiti ohvrikivideks just kivi peale ohverdamiseks hästi sobivad kivid. Kui kivil oli lohk, kasutati enamasti seda ohvri paigutamiseks. Ohverdamisviis sõltus sellest, kellele ohverdati ja milleks.
Eraldi käsitlemist väärib tule osa ohvrikivil sooritatud rituaalis. Mitmete kivide kohta on teateid, et seal on tuld tehtud või isegi ohvreid põletatud. Kõik sellised teated on aga liiga ebausaldatavad või puudulikud, et teha kaugemale ulatuvaid järeldusi. Võimalik on ka seos jaanitulega, millele viitab ka Viidalepp (Viidalepp 1940: 37). Vähemalt paari kivi puhul on kindlaid teateid kivil jaanitule tegemisest.


Kivide kasutamise aeg
Üldiselt näib, et ohvrikivide juures on käidud millal tahes. Eriti pädeb see raviotstarbeliste kivide puhul. Mõningates teadetes on siiski rõhutatud teatud kalendripäeva, nagu jaanipäev või -õhtu, hingedepäev, jõululaupäev vms. Paaril korral on mainitud mõni nädalapäev, nagu neljapäev, pühapäev või mõni muu aeg, näiteks noorekuu öö. Mainitud päevi on eesti rahvausundis sageli ka muus kontekstis kasutatud maagiliste toimingute sooritamiseks.

Tihti mainitakse, et kivil käidi salaja. Hilisemal ajal on selle põhjuseks olnud kartus jääda teiste inimeste naeru alla.


Kivide kasutajad
Näib, et ohvrikive on võinud kasutada kõik inimesed. Hilisemal ajal kogutud teadetes öeldakse küll vahel, et kivil käivad vanad naised, mõnikord ka karjased. Nemad kasutasid kive kõige enam Lääne-Eestis ravimise otstarbel. Mujal Eestis tuntakse olenditega seotud kive, kuhu olevat ohverdanud tavaliselt peremees või perenaine.


Pühade kivide lõhkumine
Ohvrikivi hävitamine usuti kutsuvat esile õnnetust või mõnda eriskummalist ilmingut. Vastseliina Meeksi Jaanikivi kohta on kirja pandud variante hoiatusmuistendist, kus mõisnik laseb kivi lõhkuda, on aga sunnitud selle tagasi tooma:
Kui Vastseliina mõisnikul oli karjalautade ehitamine, ei teadnud ta, kust kive võtta. Sääl nägi ta tema maa-alal asuvat Meeksi Jaanikivi, mille ta lasi lõhkuda ja müüriks teha. Kui loomad lauta aeti, surid nad. See kordus mitu korda. Mõisnik oli mures, sääl seletas talle üks vana setu unes, et, kui ta tahab, et tal karjakasvatamises õnne oleks, siis kiskugu kõigeväiksemgi Jaanikivi kild müürist välja ja toimetagu vanasse kohta tagasi. Mõisnik tegigi nii ja loomadel ei olnud enam mingit häda.


Kivi lõhkumisel või äravedamisel usuti juhtuvat muudki eriskummalist:
Välla külas Polli vallas olnud Remsi-Matsil ohvrikivi. Ristiusu ajal veetud kivi Simmeli sohu, kus kivi mitu päeva karjunud. Kivivedaja härjad surnud paari päeva pärast.
Ohvrikive hävitati palju eelmise sajandi teisel poolel ja käesoleva sajandi alguses, mil kive kasutati ehitusmaterjalina. Eriti Lõuna-Eestis, kus looduslik ehituspaas on haruldane, sobisid ka ohvrikivid ehitusmaterjaliks. See võib olla ka üks põhjus, miks Lääne-Eestis ohvrikivide kontsentratsioon on suurem kui mujal - Lääne-Eestis leidub rohkesti paekivi ja seetõttu pole olnud suurt vajadust kasutada ohvrikive ehitusmaterjaliks.
Ohvrikive on purustatud ja kaevatud maa sisse ka põldude puhastamiseks. Laiemas ulatuses sai see alguse juba eelmisel sajandil, kuid kõige rohkem on endisi ohvrikive purustatud 1960. aastatel laialdaste maaparandustööde käigus.
Osa ohvrikividest on purustatud või teotatud ka usulistel põhjustel, ristiusu vaimulike algatusel. Jõhvi kihelkonnas Kalina küla hiies asetsenud Ukukivi olevat omal ajal kolme mehe poolt maha maetud, et hernhuutlased ei saaks kivi teotada. Helmes Patküla vallas Mihkli talu põllul paiknenud ohvrikivi olevat kohalik pastor ja mõisahärra maa sisse kaevanud.


Ohvrikivide rahvapärased nimed
Kirjanduses kasutatakse peamiselt terminit ohvrikivi, sama nimetus esineb ka enamikus rahvasuust kogutud teadetes. See nimetus võis kunagi olla rahvapärane, aga seda on raske tõestada. R. Viidalepa arvates on tõenäoline, et see võis ka kirjandusest rahvakeelde levida (Viidalepp 1940: 6).
Ohvrikivi kunagisele võimalikule asukohale pühas hiies viitab nimetus Hiiekivi. Teada on vähemalt kuus sellenimelist ohvrikivi.
Suhteliselt levinud on ka nimetus Ukukivi. Seda esineb samuti vähemalt kuuel juhul. M. J. Eisen on olnud arvamisel, nagu oleks kõiki ohvrikive vanasti kutsutud ukukivideks (Eisen 1918: 76-77). Selle väite tõestamiseks puudub aga tõestusmaterjal. Oskar Loorits taas on avaldanud põhjendatud kahtlusi Uku kui eesti mütoloogilise olendi kohta ja on pidanud seda hoopis hiliseks soome laenuks (Loorits 1936: 256). Vaid ühel ohvrikivil esineb nimetus Toorakivi, mis võib viidata muistsele mütoloogilisele tegelasele Taarale.
Ohvrikive on nimetatud ka austust või kartust väljendavate nimedega, nagu Pühakivi=püha kivi, Tondikivi, Kuradikivi ja Kurikivi.
Ka nimetus Nõiakivi esineb mitmel juhul. Viidalepp seostab selle nimetuse raviotstarbeliste kividega (Viidalepp 1940: 7).
Raviotstarbeliste kivide kohta kasutati tihti nende otstarbele viitavaid nimetusi. Nendest Tohtrikivi oli omandanud üldnime tähenduse. Maastikuliselt lokaliseeritavaid «Tohtrikivi» nimelisi kive esineb Harjumaal neli ning Saaremaal ja Läänemaal kummaski üks kivi. Mujal seda nimetust ei ole rahvasuus kasutatud. Samalaadse levikuga on ka nimetus Arstikivi. Lääne-Eestis kasutati ravimiskivide kohta ka selliseid mingi kivi konkreetsetele raviomadustele viitavaid nimetusi nagu maa-aluste kivi (variantidega), sügeliskivi ja kärnakivi.
Mitmetel ravikividel oli ka oma nimi, mis võis viidata selle kasutamistavadele nagu: «Pesemise kivi», «Piimakivi». Täiesti üldiseks terminiks ka ravikivide kohta oli «ohvrikivi».
Kahte Saaremaal Kärlas olnud Vihmakivi kasutatigi vihma esilekutsumiseks.
Kividel võis olla ka nimi, tekkinud kivi enda välimusest või muudest lähedal asetsevatest loodusobjektidest. Sellised on näiteks Tõllakivi (kivi olevat kujult nagu tõld), Litrikivi, Hall kivi, Trepikivi, Kõvera kase kivi, Vahakivi, Pealuu kivi jms.


Mitmete ohvrikivide individuaalseid nimetusi on rahvas põhjendanud muistendite ja uskumusjuttudega:
Naiskivi - keegi pühapäeval tööle sunnitud naine olevat seal kiviks muudetud.
Vaesekivi - nimi ühenduses vaeslapsega.
Neitsikivi - kivi olevat oma asukohale kukkunud hiigelneitsi põllest.
Orjakivi - ori istunud kivil ja nutnud, sellest tekkinud kivisse kaks lohku.
Annõkivi - sel kivil olevat kord püha Ann istunud ja lõunat söönud.
Eltse kivi - «Eltse kivi juures põledeti Kallega Elts ää, sellepärast et tä oli palja peega õue jooksnud ning sellega usku rikkunud.»
Jaanikivi - Püha Jaan ( Ristija Johannes) olevat end Piusa jões pesnud ja sealsamas jõe kaldal asetseval kivil end kuivatanud ja rõivastunud.
Poola kuninga ristikivi - kivi on varem asetsenud künkal, mida rahvas peab Poola kuninga hauaks.
Kalevipoja kivi - Kalevipoeg olevat selle visanud.
Samalaadseid seletusi võib rahvatraditsioonist leida hulgaliselt.
Teatud üksikute nimede algupära ei ole rahvas osanud selgitada või ei ole traditsioonikogujad osanud seda küsida. Niisuguste nimede algupära on ka muudmoodi raske selgitada. Sellisteks nimedeks on näiteks: Rökandi e Rökatsi kivi, Uika kivi, Kadrinakivi, Kitokivi, Alakivi, Võnnukivi, Iivakivi ja Rebasekivi.
Mitmel pool Viljandimaal on ohvrikivi nimetatud ka Tõnnivaka kiviks. Selline nimetus seostub lähedalt tõnnivakale ohverdamisega. Ka nimetus Tõnisekivi on olnud kasutusel.


Kasutatud kirjandus:
Andres Tvauri, Mäetagused, nr 11
http://www.meestekeskus.ee/03silmaring/01artiklid/Tvauri_ohvrikivid.htm

 Kultusekivi Räsna kandis 2011

 

 Kultusekivi Räsna kandis 2011

 

 Kultusekivi Räsna kandis 2011

 

 

Rehessaare rändrähn


Rehessaare rändrahn (ka Rehessaare Suurkivi, Saunakivi ja Saunasaare kivi)
on looduskaitsealune graniidist rändrahn, mis asub Järva maakonnas Albu vallas Aegviidust mõned kilomeetrid lõuna pool Kõrvekülas, Mägede küla piirist 400 m ida pool metsade keskel. Ümbermõõt 24,8 või 26 m, pikkus 10,0 m, laius 4,9 m ja kõrgus 5,2 või 6,0 m. Maht umbes 170 m3. Rahn jääb Kõrvemaa maastikukaitseala territooriumile. Rahvapärimuse järgi on tegu Kalevipoja viskekiviga. Rahvajutu järgi ükskord Saunassaare Siim narrinud ja pilganud Kalevipoega. Kalevipoeg võtnud paraja lingukivi ja tahtnud seda kättemaksuks lennutada Aegviidu juurest Siimu sauna pihta. Viskajal aga libisenud jalg lehma koogi peal ja kivi kukkunud Suurekivi saarde, kus ta praegugi asub.
 

Rehessaare rändrahn. FOTO: internet

 

Rehessaare rändrahn, vaade läänest 1982. FOTO: internet

 

Rehessaare rändrahn, vaade lõunast 1982. FOTO: internet

 


Ristikivi
Lehtse–Jäneda maantee ääres metsaserval asuv rabakivirahn, mille pikkus on 3,5 m, laius 3,1 m, kõrgus 2,2 ja ümbermõõt 10,2 m. Rahn on ümarjas, järskude külgede ja lameda laega, üksikute kinnislõhedega. Sammalt ja samblikke kasvab kivi pinnal vähe. Ristikivi laele on raiutud piirikivimärk – rist. Kõrval on tulp sildiga “Arheoloogiamälestis. Ohvrikivi. Ristikivi. II aastatuhat e. m. a., on riikliku kaitse all”.

 

 

 

 

 

Kaldamäe kivi ehk Patika kivi
Ojakülas, Otsa talust 450 m kagus asuv roosakashall kõva migmatiitgraniit-rahn pikkusega 7,8 m, laiusega 6,4 m, kõrgusega 3,2 m ning ümbermõõduga 22 m. Rahn on ümarja kujuga, kahe ava- ja paljude kinnislõhedega ning arvukate pegmatiitsoonte ja -pesadega. Suuremas, lõunapoolses avalõhes kasvavad suured lepad, rahnu ümbruses esineb põõsaid. Rahnu peal on samblaid ja kooriksamblikke, lae süvendites kasvab kukeharja ja rohttaimi. Rahn paikneb Kaldamäe mõhna veerul. Maaparanduse käigus on selle ümbrusse kokku kuhjatud väiksemaid rahne.