Karkuse mõis


Karkuse mõis, mille kohta on säilinud väga vähe andmeid, kuulus algselt Järvajõe mõisa juurde. Hiljem, 1637. aastal eraldati mõis aga Järvajõest. Sel ajal kuulus mõis Poortenite perekonnale. 1650. aastal said Karkuse mõisa omanikeks Mohrenschildtid. 1765. aastal läks mõis von Fockide perekonna valdusesse, olles ühtlasi ka Tapa mõisa karjamõis. Von Fockide valdusesse jäi mõis kuni võõrandamiseni.
Karkuse mõisa viimaseks omanikuks oli Axel Magnus Ludwig Eduard von Fock. Mõisa peahoone on täielikult hävinenud, säilinud on üksnes mõisa kuivati, mis on samuti lagunemisjärgus. Osaliselt varemetes on ka teised kõrvalhooned.
Mõisa juurest suunaga loodesse kulgeb suur Karkuse oos, mis omal ajal olnud hiiemägi. Umbes 0,5 km kaugusel asub mäe all kaitsealune Hiiekaev. Mäge on erinevatel aegadel kasutatud kruusakarjäärina. Mõisast põjha poole, endise Karkuse mõisa ja Näo küla vahelise tee ääres on maakividest kiviaed, mis kilomeetri kaugusel pöörab ümber põllu. Sama tee ääres on ohvrikivi ja veidi eemal metsas kaitsealune jalakas.


Materjal M. Orusalu, Lääne Virumaa pärandkultuurist. Rakvere 2010.

Legend mõisniku hukkumisest


Ühe versiooni järgi olevat Karkuse mõisnik von Fock saanud surma, kui jäi metsas langetatava puu alla, kui ta läks metsaraiet kontrollima. Mehed olla hoiatanud härrat, et puu võib kukkuda, kuid uhkus ei lubanud härral alamate sõna kuulata.

Teine versioon aga peab igati paika. Nimelt olla Karkuse tollane mõisnik loomult paha ja kuri mees, kellest talupojad lahti tahtnud saada. Metsas puude langetamise ajal, kui mõisahärra sealt kaarikuga mööda sõitnud, langetanud talupojad mõisahärrale puu peale, mille all too silmapilkselt surma saanud.
Miskipärast ei maetud mõisahärrat mitte kalmistule, nagu komme ette nägi, vaid sinnasamma hukkumispaika, metsa äärde. Mõned aastad tagasi leidis Harri Allandi Karkuse metsast pikali kukkunud ja maasse vajunud kivi, millel kirjad „...sünd 1790“ ja teisel pool kivi „...surn. 1857“. Alles nüüd, 2011 aastal selgus tõde: Tartu ajalooarhiivist saadud von Fockide suguvõsa andmebaasi järgi on tõesti sellesse kohta maetud Tapa mõisniku Alexander Ferdinand von Focki vend Ernst Peter Magnus von Fock, sünd. 1790 ja surn. 1875. Tapa mõisa ja Tapa karjamõisa Karkuse mõisnikud olid Sagadi mõisniku Gideon Ernst von Focki (sünd. 1755, surn. 1827) pojad. Hauakivi on tänapäevaks kasvanud võsasse ja unustatud. Kohalikud teadsid rääkida, et sammas olla varem asunud kivialusel veel 1940. aastal, kuid nüüd on lamedama ja laiema poolega maapeale pikali kukkunud. Graniidist sambal on selgesti eristatav koonusekujuline terav sambaots. Ümber samba oli olnud ka põllukividest aed, kuid see on tänaseks hävinenud või ehituskivideks ära viidud.
Kivi asub endise Karkuse asunduse Aleksander Kiviniidu talu heinamaal metsas, Tapa-Koigi-Reinevere tee ääres Kivila talust vasakul pool teest umbes 100 meetrit.

 

Legend: Kaardimängijad


Karkuse mõisas käinud üks vabatnaine öösiti prouale seltsiks, kui proua üksi kodu olnud. Proua tahtnud kaarte mängida ja sundinud naist ka mängima. Naine polnud esiti tahtnud aga viimaks hakanud ometi. Südaöösi kuulnud nad kõrvalolevast toast kolinat. Ehmatades jäänud mängijad kuulama, kes seal peaks kolistama. Äkitselt tehtud uks lahti ja valge vasikas tulnud tuppa, otsekohe mängijate poole. Naised tõusnud üles ja jooksnud kisaga teise tuppa. Seal olnud neil uus ehmatus. Keset põrandat seisnud lahtine puusärk ja selle kõrval istunud vanamees. Sellel olnud kaks pead otsas. Üks olnud inimesepea moodi, teine olnud vasikapea sarnane. Käes olnud tal kolmeharuline raudhark. Naised jooksnud kisaga edasi tüdrukute tuppa. Ajanud need magamast üles ja rääkinud koledat nähtust. Mindud siis tagasi tüdrukutega seda lugu vaatama. Aga seal kus vanamees puusärgiga olnud, pole midagi nähtud. Tolmgi olnud laudade ja toolide peal. Sestsaadik aga jätnud proua kaardimängimise maha. Pärast seda pole enam millalgi seesuguseid viirastusi nähtud.