Jäneda mõis


Jäneda küla on esmamainitud 1353. aastal, mõisad aga 1510. aastal. Jäneda mõisa juurde kuulus ka Imavere kõrvalmõis. Mõisa ülesandeks oli osaleda Maapäeval, ajada riigiasju ning korraldada teedeehitust. On teada, et kunagi Jäneda mõisasüdamest läbimineva Piibe maantee üle jõe Vooselt suunduv tee oli olnud üks Tartu -Tallinn maantee trasse ning ühtlasi ka piirkonna üks tähtsamatest teedest.
Jäneda mõisal on olnud läbi aegade palju erinevaid omanikke:
Kõigepealt kuulus mõis ordule, Tallinna piiskopile, 1506 Rothas, 1627 Mundes, Rothas, Flemming, Witte, von Maydell, 1630 Schrapffer, 1638 Witte, 1645 von Schrapffer, 1649 von Taube, von Fersen, 1695 von Lohde, von Essen, 1708 von Lohde, von Brümmer, von Engelhardt, 1726 von Loewen, 1729 von Fock, 1732 von Engelhardt, 1774 von Baggehufwudt, 1782 von Schwengelm, 1792 von Löwenstern, krahv Rehbinder, 1805 von Benckendorff. Neist enamike käes oli mõis vaid paarkümmend aastat. Selge see, et selline omanike vahetumine ei mõjunud mõisa arengule hästi. Kuni aastani 1818, mil mõisa ostis krahv Gustav Wilhelm Rehbinder Varangu ja Liigvalla mõisast, oli Jäneda mõisa olukord kaunikesti trööstitu. Hooned olid lagunenud, parki aga polnud peaaegu ollagi. Olukord hakkas paranema, kui krahv Rehbinderi tütar Dorothea Helene Margarethe Elisabeth abiellus 1805 .aastal Paul von Benckendorffiga, kes oli pärit Virumaalt, Kiltsi mõisast. Benckendorffide valitsusaeg, mis kujunes mõisa ajaloo pikimaks, muutis mõisa arengu mõttes suisa paradiisiks. Peahoone korrastati ning ka kõrvalhooned tõusid üksteise järel varemetest. Sel ajal ehitatud hoonetest tuleb kindlasti mainida peahoone ees asuvat suurepärast neogooti stiilis aita ning 1880. aastatel ehitatud hobusetalli ja viinavabrikut. Mõisat ümbritsev park kujundati ümber neogootika põhimõtete järgi, seda ilmestati kanalikeste, tiikide ja rosaariumiga. Kuna kõrvalhoonete olukorrast sõltus mõisa majanduselu, siis pööratigi esialgu põhirõhk just neile. Peahoone ehitamisele sai asuda alles 20. sajandi alguses. Ehitustööd algasid 1913. aastal Hans von Benckendorffi ajal. Vastvalminud hoonesse kolis von Benckendorffide perekond 1915. aastal. Siis ei osatud veel aimatagi, et nad saavad oma uues majas elada napilt neli aastat.
18. sajandil valminud puust häärber põles maha 1902. aasta kevadel. Peahoone oli algselt ühekorruseline, veidi hiljem ehitati peale teine korrus ja tornid. Uus, puhta vuugiga esinduslik juugendstiilis kahe torni ja tiheda jaotusega akendega lossilik keskaja linnustest eeskuju saanud hoone valmis aastail 1913-1915. Põhiplaanilt on hoone asümeetriline. Interjöörid olid valdavalt ümber ehitatud 1922. aastal. Paremini on säilinud saal ja hall, milles on juugendstiilis kamin. Esindusruumid asusid esimesel korrusel. Säilinud on arvukad kunstiväärtuslikud kõrvalhooned kõrge korstnaga kahekorruseline viinavabrik, ehitati 1889, pikk eenduvate otsrisaliitidega poolteisekorruseline tall, ehitati 1880.aastatel, mitmest eri suurusega hoonest koosnev karjahoov ehitati 1880. aastatel, peahoone juures paiknev esiküljel neogooti stiilis kaaristuga ait, mis rekonstrueeriti 20. sajandi algul. Enamikku neist seob ühtne kujunduslaad, mis põhineb lõhutud maakivi ja punase tellise dekoratiivsel kasutamisel. Avar liigirikas, tänapäeval ulatuslikult rekonstrueeritud park, mida kaunistavad veesilmad. Mõisasüdamest veidi eemal Jänijõel on vesiveski. Edelas, üle vallseljaku Kalijärve ääres paiknes väike mantelkorstnaga puidust jahimaja.
Enne maareformi oli Jäneda mõisa viimane omanik Hans von Benckendorff. Ta tapeti 1910. aasta kevadel segastel asjaoludel. Kas teo pani toime moonaka poeg, jäigi teadmata, kuigi mees ise aastakümneid hiljem sellega kiidelnud olevat.
1919-1939 majandasid von Benckendorfide pärijad 54 ha suurust valdust Kalijärvel. 1921. aastast tegutses Jäneda mõisas põllumajanduskool, aastatel 1968-1947 valmis peahoone juurdeehitisena Jäneda tehnikumi õppehoone, mis on praegune Jäneda Õppe- ja Nõuandekeskus. Peahoone tornis asub Urmas Sisaski kontserdisaal -planetaarium. Tallihoone on oskuslikult ära kasutatud söögikohana, kus saab korraldada ka üritusi, selle hoone nimi on Musta Täku Tall. Mõisakompleksis on võimalik leida ka majutust, veel asuvad seal konverentsikeskus ja muuseum. Mõis on munitsipaalomanduses.

Materjalid OÜ Jäneda Mõis, eestigiid.ee

 

 

 

Legend rahakatlast


Järvamaal Jäneda mõisa lähedal Kali järves näinud kord härra kalda ligidal suurt kahe kõrvaga katelt. Igal õhtul peale päevalooja kuuldud katla juurest raha kõlinat. Viimaks kutsunud härra kõik valla mehed kokku ja hakanud ühel laupäeval katelt välja võtma. Mehed kaevanud suure kraavi ligidale jõkke, et järvest vett välja lasta. Vesi jooksnud järvest vähemaks ja katel hakanud veest välja paistma. Härra käskinud mehi katelt välja vedada ja lubanud igaühele kaks rublatükki. Mehed sidunud suured köied katlakõrvadest läbi ja pannud seitse paari härgi vedama. Katel hakanud suure kõlinaga kalda poole tulema. Kui katel juba kalda ääres olnud, käskinud härra mehi seda kaldale tõsta ja ütelnud:“ Kui katla ilusasti välja võtate, saate igaüks õhtul kõhutäie tanguputru.“Seepeale tõusnud hall sikk keskjärve üles, tulnud katla juurde, võtnud selle oma sarvi ja läinud temaga järve keskele. Peale seda ei ole keegi katelt enam näinud.


Legend: Miks tapeti Jäneda viimane mõisahärra?

(Juuli Tomsoni mälestused)


Mõisa poisid käinud sakste köögitüdrukute juures ehal. Tüdrukud maganud lossi esimesel korrusel. Teoküla moonaka poeg Rudolf Rosenstrauch tulnud õhtul hilja ja roninud lossi läänepoolse rõdu pealt läbi akna sisse. Üks köögitüdrukutest oli aga linnapreili ega teadnud maa kombeid, arvas oma lihtsameelsuses, et varas on sisse tunginud ja tõstis hirmsat kisa, mispeale herra kohale jooksis. Rudolf seisnud siis silm silma vastu Hans von Benckendorffiga, kes oli teda sõimanud ja lausunud, et pole tema asi, kellega tema köögitüdrukud magavad, aga kuidas julges üks mats tungida herra majja läbi akna öisel ajal. Rudolfi eest sai karistada tema isa. Karistus seisnes suusõnalises häbistamisesteiste mõisatööliste ees. Vabadussõjas teenis R. Rosenstrauch Eesti rahvaväes. 1919.a. 19. aprilli sündmuste ajal oli ta kolmepäevasel puhkusel. Sel päeval varitses ta mõisahärrat Kali järve tee ääres „Kuradisilla“ juures vallseljakul. Kui mõisahärra lähedale jõudis, siis tulistas kaks korda, pärast veel paar korda, mille järel põrutas hirmsa traaviga Vana-Veski suunas, sealt edasi Aegviitu. Möödudes Teokülas Juuli Tomsonist, kes õue pühkis, hüüdis ta: „Nüüd on siis kätte tasutud!“