EELK Tapa Jakobi kirik


XX saj. algul kuulus Tapa koos ümbruskonna küladega administratiivselt Lehtse valla alla, kiriklikult allus aga Ambla kirikule. Kuna kirik asus kaugel (ligi 13 km.) siis tulles vastu Tapa luteriusku elanike soovile, hakkas Ambla kirikuõpetaja Johannes Villberg kord kuus Tapal, algul eramajas, hiljem Kiriku tänavale ehitatud palvemejas jumalateenistusi pidama.
Eesti iseseisvumise algul, kui Tapa omandas alevi õigused, tekkis terav vajadus oma koguduse järele. Korjanduste ja annetuste abil remonditi palvemaja. Koguduse asutamisajaks loetakse 19. juunit 1921, mil piiskop Jakob Kukk uue koguduse palvemaja sisse õnnistas. Piiskop nimetas koguduse apostel Jakobuse nime järgi Tapa Jakobi koguduseks. Samal päeval pärast lõunat pühitses piiskop Jakob Kukk koos Ambla koguduse õpetajaga ka uue surnuaia (praegune linnakalmistu). Koguduse asutajate liikmete hulka kuulusid Jakob Tammar, Mart Vollmann, Oskar Lasberg, Gustav Nimrich, Mart Narva, Johannes Noormets ning Hindrik Liblikmann, kes valiti koguduse esimeseks köstriks.
Koguduse kasvades ei rahuldanud palvemaja jumalateenistuse vajadusi ja hakati mõtlema avarama “kodu” peale.
1924. aasta laululehel on kirjas:” Tänaseni on meil uue kiriku ehitamise kapitali sissetulnud näitemüügist 790120 marka ja näitemängust 20 955 marka. Kõige agaramalt on töötanud korjanduse-raamatutega Ambla koguduse õpetaja, kes kiriku kassasse ära annud 55 500 marka.”
Kulus veel mitmeid aastaid vaevanägemist, kui päris oma kiriku ehitamisest võidi rääkida. Jätkati raha kogumist. Rahasummad kasvasid aeglaselt kuid järjekindlalt. Kogudus hakkas otsima omale ka uut hingekarjast. 30. märtsil 1930. aastal andis kandideerimiseks nõusoleku Jaan Gnadenteich, kes sama aasta 29. juunil kiriku täiskogu poolt valiti esimeseks koguduse õpetajaks. Uus õpetaja koos kiriku nõukoguga otsustas kiirendada kiriku ehitusraha kogumist. Korjanduslehtedega koguti üle 6000 krooni. Suured lahkhelid tekkisid aga koguduse liikmete vahel uue kiriku asukoha valikul. “Tapa sõnumed” 28.05.1932 kirjutab: ”Algul kavatseti kirik ehitada põhjapoole raudteed, Valgmaa linnaossa. Kuid umbes viie aasta eest, kui kiriku nõukogu täiendati nooremate liikmetega, tõstsid need üles mõtte, et kirik tuleks ehitada lõunapoole raudteed, sellega linna keskele. Tekkis kaks vastuvoolu kummalgi pool raudteed elevate koguduseliikmete vahel, tehti ägedat kihutustööd mõlemilt poolt. Lõpuks otsustati kirik ehitada siiski keset linna, milleks linnalt osteti osa iluplatsi.”
Kirik ehitati valmis koguduse liikmete poolt annetatud rahadega. Ümbruskonna talumehed vedasid oma hobustega tasuta ehitusmaterjali kohale. Korraldati tuluõhtuid ja loteriisid. Koguduse elu oli aktiivne.
Kiriku projekteeris 1930. aastal Tartu diplomeeritud arhitekt Anatoli Podshekajev. Projekti järgi on kiriku pikkus 31m, laius 14m, kõrgus seest 12,12m. Torni kõrgus kiviosal 19,8m, puuosal (mis jäi raha puudusel ehitamata) 12,2m. Kiriku ehitus algas alusmüüri kaevamisega I soomusrongi rügemendi sõdurite poolt 18. juunil 1931 kell 7 hommikul. Sügiseks lõpetati alusmüüri ja keldriruumide ehitustööd. Paekivist müüride ja torni kiviosa ehitus anti vähempakkumisel välja Rakvere ehitusettevõtjale Reinhold Veigelile tingimusel, et 31. juuliks 1932 peavad müüritööd valmis olema. Ehituse järelvalve võttis enda peale Tapa Teejaoskonna juhataja insener Konstantin Kaal. Kiriku nurgakivi pühitsemine toimus Jakob Kuke poolt 29. mail 1932. Jutluse pidas Tartu Pauluse koguduse õpetaja A. Habicht. Punasest vaskplekist kasti asetati piibel, Uus Testament, lauluraamat, käibelolevad mündid, ajalehed, protokolliraamat jm. Kast tinutati kohapeal kinni ja müüriti alusseina. Ehitustööd jätkusid sujuvalt ning 27. novembril 1932 oli kirik avamiseks valmis.
Ajaleht “Tapa Sõnumed” kirjutab: “Pühapäeval elas terve Tapa vastse kiriku suurpäeva tähe all. Kiriku pidustused algasid Tapal juba 26. novembri õhtul, mil uues kirikus helistati esmakordselt kirikukelli. 27. novembril kell 8.00 mängis kiriku tornis puhkpilliorkester. Kell 10.00 algas vanas palvemajas lahkumisjumalateenistus, mille lõppemise lärel sammuti ühises rongkäigus, eesotsas hallipäine piiskop, orkestri saatel uude kirikusse.” Kiriku ees ootas juba palju Tapa ja ümbruskonna elanikke. Järgnevalt andis ehitusmeister kiriku võtmed üle koguduse nõukogu esimehele Johannes Thalfeldtile, kes omakorda andis võtmed piiskop Jakob Kukele, kes avas kiriku uksed. Peagi oli kirik tulvil rahvast, osad jäid ruumipuudusel väljagi. Peale südamlikku kõnet õnnistas piiskop Jakob Kukk altari ees seistes kirikut, kantslit, kellasid, orelit ning altarit. Helisema hakkasid kirikukellad. Samal õhtul peeti kirikus vaimulik kontsert.
Tolleaegne kogudus oli aktiivne. Toimusid vaimulikud kontserdid ja kõnekoosolekud, leerid. Tegutses koguduse noorteühing ning mitu laulukoori, peeti piiblitunde, korraldati teeõhtuid, loteriisid, väljamüüke, viidi läbi kaks vaimulikku laulupäeva 1931. ja 1934. aastal. Kolmas laulupäev toimus aga alles 1991. aastal.
Sõja-aastatest tuli kirik tervene välja, kuid okupatsiooniaeg ei olnud kogudusele kerge. Pikka aega töötas kirikuõpetajana August Kobla (sünd. 1904- surn. 1988), kes oli selles ametis 5. maist 1946 kuni 1. oktoobrini 1984. Aastatel 1952-1961 tegutses organistina ja laulukoori juhatajana professor Hugo Lepnurm. Peale õpetaja August Kobla pensionile jäämist teenisid kogudust lühemat aega Jaan Major, Eduard Salumäe, Üllar Nõlv, Illar Hallaste, Algur Kaerma (17 aastat), Reet Eru ja Tauno Kibur. Alates 11. jaanuar 2016 on koguduse õpetajaks Valdo Reimann.
1994 aastal. valmis kiriku tornkiiver. 13. jaanuaril 1994 tõstis kraana “Pekkaniska” tornkiivri kohale.
Seoses linna 70. aastapäeva tähistamisega eraldas linnavolikogu raha kullatud risti ja muna valmistamiseks. Tornkiivri ja risti õnnistas peapiiskop Jaan Kiivit 28. septembril 1996. aastal.



Jakobi kirik Tapal 1933. aastal



Vaade Jakobi kiriku tornist Jaama tänavale 1934. aastal



Jakobi kiriku pühapäevakool 1930. aastatel



Jakobi koguduse õpetaja Jaan Gnadenteich



Jakobi kirik 1933. aastal



Jakobi kirik 2017. aasta kevadel


August Kobla
Kirikuõpetaja Tapal 5. mai 1946 - 1. oktoober 1984


August Kobla sündis 31. märtsil 1904. aastal Tartus aedniku pojana. 1906. aastal asusid Koblad elama vanemate kodu- ja sünnipaika Einmani valda Kerguta külasse Järvamaal, rentides väikese talu. August Kobla haridustee algas Einmani valla külakoolis ja jätkus Uudeküla ministeeriumikoolis. Peale ema surma siirdus isa elama Väike-Maarjasse ja töötas seal aednikuna. Seal lõpetas nooruke August 1927. aastal ka Väike-Maarja Ühisgümnaasiumi. Õppimine oli seotud materiaalsete raskustega, kuna isa halvenev tervis ja kõrge vanus sundisid teda aedniku ametist loobuma. Augustil tuli lisa teenida ja töötada suviti mitmetel juhutöödel. Olles andekas õpilane, vabastati ta igaaastasest õppemaksust. Koolis tunti teda rõõmsameelse seltsiva noormehena, kes osales aktiivselt koolivälises tegevuses, võttis osa näiteringi tööst.
Lõpetanud gümnaasiumi, õppis ta maalritööd, et edaspidi ülikooli õpinguteks raha teenida. Olles kasvanud usklikus perekonnas, otsustas ta õppida kirikuõpetajaks ja astus Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Andekas noormees vabastati õppemaksust ja ta sai kõrgendatud stipendiumi. Lisaks toetas teada isiklikult piiskop Jakob Kukk. Ülikoolis õppimise ajal oli ta Virumaa üliõpilaskogu esimees.
Peale ülikooli lõpetamist 1934. aastal pidas ta prooviaastat Järva-Peetri koguduses praost Chr. Burmani juures. Edasi jätkas prooviaastat Paides. Selle lõpetamise järel kutsuti ta Järva-Peetri koguduse nõukogu üksmeelsel otsusel ja praosti ning piiskopi soovitusel koguduse abiõpetajaks. Ametisse ordineeriti ta 14. aprillil 1935 Tallinna Toomkirikus piiskopi dr. H. B. Rahamägi poolt. Edasine teenistuskäik kulges õpetajana mitmel pool Eestis: Kolga-Jaani, Türi, Kaarma, Mustjala, Kursi ja Rakke koguduses.
1945. aastal abiellus ta Selma Peenabiga. Laulatus toimus Kursi kirikus 2. aprillil 1945. aastal. Selle viis läbi Äksi koguduse õpetaja J. Konsin. Abikaasa Selma oli erialalt arst. Ta oli Tapa rajooni Haigla esimene peaarst. Abielust sündisid kaks last – tütar Maie ja poeg Ain, mõlemad andekad nagu isagi. Lõpetasid Tapa Keskkooli, õppisid Tartu Ülikoolis.
Kui 1944. aasatal lahkus Eestist Tapa Jakobi koguduse õpetaja Jaan Gnadenteich, kinnitati August Kobla 6. juunil 1944. aastal temast vabaks jäänud kohale. Tapa periood, mis ühtekokku kestis 38 aastat, kujunes August Kobla elutööks. Kirikuelus oli raske aeg, nõukogude okupatsiooni tingimustes oli väga raske jumalasõna kuulutada. Raskete aegade tõttu eemaldus ta seltsi- ja ühiskondlikust elust, pühendudes täielikult õpetajatööle. Seda kuni emerituuri minekuni 1. oktoobril 1984. aastal.
August Kobla elas Tapal Õhtu pst. 24 pastoraadi majas, mida seniajani tuntakse rahva seas Kobla majana. Raskete aegade ja õpetaja madala palga tõttu tuli perel toidulaua katmiseks koduloomadena lehma ja siga pidada. Selleks ei põlanud kirikuõpetaja pere ühtegi tööd, varuti vikat käes loomadele talveks heinu, lüpsti lehma, mille piima müümise eest saadi vahel ka perele vajalikku lisaraha.
August Kobla oli äärmiselt aus ja tagasihoidlik inimene. Oli täiesti mõeldamatu, et ta oleks võtnud vastu abi või otsest tasu koguduse liikmete poolt. Pigem vastupidi – ta püüdis aidata oma tagasihoidlike võimaluste piires ise abivajajaid. Juba esimestel Tapal veedetud aastatel omas ta autoriteeti kohalike elanike seas. Tänu sellele pääses 1949. aasta küüditamisest. Üks kohalik võimukandja kustutas nende perekonna küüditamisele määratute nimekirjast.
Olles haritud ja laia silmaringiga inimene, suhtus ta alati lugupidamisega teiste arvamustesse, mis ei pidanud alati ühtima tema tõekspidamistega. Vabakogudustesse (babtistid, metodistid) suhtus ta neutraalselt, kuid piibliuurijaid ta austas nende printsipiaalsuse ja tõsise suhtumise eest piiblisse.
August Kobla suri 6. juunil 1988. aastal ja on maetud Tapa kalmistule. Tema hauda kaunistab tagasihoidlik mälestusmärk.


 
August Kobla                                          August Kobla haud



August Kobla


Jaan Gnadenteich
Sünd. 11. novembril 1904. aastal Tartumaal Kastre-Võnnu vallas Hämaste külas. surn. 27. oktoobril 1968 Göteborgis.


J. Gnadenteich oli kirikuõpetaja Tapal ajavahemikus 29.06.1930 - 1944. Jaan sündis möldri ja puutöölise ametit pidanud Jaan ja Liisi Gnadenteichi perekonnas. Pojale pandi isa järgi nimeks Jaan. Teadaolevalt oli peres veel kaks poega. Tema haridustee sai alguse kodus, kus ema õpetas talle lugemist, kirjutamist, piiblilugu. Lauldi kirikulaule. Kodus omandatud algteadmisi käis ta proovile panemas Haaslava Sillaotsa koolis õpetaja juures. 1913. aastal algasid korrapärased õpingud Tartu linna algkoolis, mille lõpetas 1917. aasta kevadel. Edasi õpingud Tartu Reaalkoolis, kust aga siirdus kooli saksastamise tõttu 1918. aastal Treffneri gümnaasiumi 2. klassi. 1924. aastal asus ülikoolis õppima usuteadust, mille kõrvalt töötas kaks aastat riiklikus keskarhiivis. Mõned kuud oli ta ametis ka Laiuse koguduse organistina, ligemale aasta Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja Tennmanni isikliku abilisena ja üle kahe aasta Kambja koguduse köstrina. Tema enda sõnul võttis ta orelimängu õppimiseks eratunde. Lõpetanud 1929. aasta kevadel ülikooli, oli ta alates suve algusest aasta lõpuni praktikal Otepääl praost Oskar Lauri juures, kes andis tema tööle väga positiivse hinnangu. Sooritanud 1929. aasta novembris vajalikud eksamid, ordineeriti Jaan Gnadendeich 16. veebruaril 1930 Tallinna Toomkirikus Valga praostkonna vikaarõpetajaks. Lõuna-Eestisse ei jäänud vastne õpetaja aga kauaks. Edasine teenistus jätkus juba Tapal. Esmalt õpetaja asetäitjana 15. aprillist 1930 ja alates sama aasta 1. oktoobrist juba õpetajana. Elas Turu tänaval asunud Mätliku majas. Ühteaegu õpetajakohustustega kandis ta ka perekonnaseisuametniku ja usuõpetaja koormat, mille kohta ka vastavaid tunnistusi omas. Tunde käis ta andmas nii linna algkoolis kui ka gümnaasiumis. Koolis õpetades nägi ta vajadust uutele nõudmistele vastavate õpikute järele ja 1938. aastal ilmuski tema sulest „Kodumaa kirikulugu“ (kordustrükk 1995). See ei olnud tema esimene raamat. Juba 1935. aastal oli ta avaldanud koos Virumaa koolinõuniku J. A. Luuriga raamatu „Jumala imelised teed“. Raamatu lehekülgedelt 31- 42 leiame peatüki „Õnnistus Tapa Jakobi kiriku ehitamisel“. Hiljem (1945) ilmus tema sulest „Usuõpetus noortele“. Olnud 14 aastat Tapa koguduse õpetaja, ühtlasi Tapa soomusrongide rügemendi kaitseväe õpetaja (1935 -1944) ja Järva praost (1943-1944) lahkus ta 1944. aastal vene vägede eest Rootsi, kus temast sai Lääne-Rootsi koguduseõpetaja. 1952. aastal asutas ta Göteborgi koguduse. Kirjutamist jätkas ta hoogsalt ka Rootsis, tema kirjatükke võib leida paljudest tollel ajal Rootsis ilmunud „Eesti Kiriku“ numbritest. Jaan Gnadenteich suri vallalisena. Maetud Göteborgis Kivibergi kalmistule.


Kuidas Jakobi kirik omale kellad sai, sellest kirjutavad vanad ajalehed järgmist:


Waba Maa, 14. august 1925
Kirikukellad Tapale. Lübekist sõitew aurik „Costropil" oli Tapa kassapidaja O. Lasbergi nimel adresseeritud kaks kirikukella. Laewalt asetati kellad Uuesadama ladusse nr. 2., kust nad peagi ära wiiakse. Kirikukellad kaaluwad 1000 klg. ümber, s. o. 61 puuda. Kellad, mis loodetawasti peagi kirikutorni asetatakse, saadawad oma heli kuuldawale ja kutsuwad rahwast kirikusse.


Eesti Kirik 24. september 1925
Tapa Jakobi kiriku uued kellad.


Läinud aastal surnute pühal pandi kogudusele ette kiriku kellasid muretseda ja selleks korjandusi toime panna. Esimene annetaja oli A. K. ja sellega oli algus tehtud. 30. now. oli täiskogu koos ja lubas koguduse kassast 50 tuhat marka kellade ostmiseks. Käesolewal aastal said kaks terasest kiriku kella tellitud Bochumer Vereini wabrikus Saksamaal. Augusti kuu 8. päewaks olid kellad juba Tallinna jõudnud, kust nad 15. augustil Tapale jõudsid. Kahe kella raskus ühes kolistamise wärgiga on 65 puuda. Nende suurus alt läbi mõõta suuremal kellal 960 mm. ja wähemal 835 mm. Nende kooskõla on B ja De ja kannawad eestikeelseid pealkirju: “Tapa-Jakobi kirik. 19 juuni 1921 a. -  1925. Elawaid hüüan” ja “Tapa-Jakobi kirik 19 juuni 1921 a.  – 1925. Surnuid leinan.”
Kellad tulid maksma 116.219 eesti marka (1295 saksa marka 45 penni), peale selle weel raha saatmise, kirjawahetuse ja muud kulud ja wedu raudteel Tallinnast Tapa jaamani, üldsummas 121.888 marka. Eesti wabariigi walitsus ühes rahaministri ja tolliametiga tulid kogudusele lahkesti wastu ja wabastasid kirikukellad tollimaksust sellekohase palwe peale, mispärast ka kogudus neile oma soojemat tänu siinkohal awaldab. Septembrikuu 13. päewal oli kellade pühitsemine, mida toimetasid Järwa maakonna abipraost ja Türi õpetaja. Ilm oli ütlemata ilus, rahwast rohkel arwul. Enne kellade pühitsemist tõusis kate üles lipuna ja jäi peatama lipuwarda ülemises otsas. Katet ilustasid raks kiriku pilti, õliwärwidega kellade katte peale maalitud, mis õrna tuule käes kaunilt lehwis. Peale õnnistamise praosti abi poolt weeresid kellad waikselt altari eest, mis oli ilustatud, ajutise torni alla, kus neid üles hakati tõmbama. Teatawal kõrgusel lõid kumbki õpetajast 3 korda kellade wastu ja ütlesid igaüks armsa salmi. Siin kuulis nende mahedat häält kogudus esimest korda ja see rõõmustas oma kui ka naabri kogudustest tulnud isikuid. Rahwa suust oli ainult kiitust kuulda ja nende nägudelt rõõmu näha. Vabatahtlikkude annete läbi on koguduse keskelt sisse tulnud 58.695 mk. 50 p. Koguduse kassast 50.900 mk. Kokku 108.695 mk. 50 p. Seega weel puudu 11.193 mk., peale selle weel ajutise torni ehituse tööraha 15.000 mk. Üleni kokku 26.193 mk. Kui sarnase agarusega kogudus edaspidi ka osa wõtab, siis kaetakse need kulud pea ja siis wõib täiel jõul uue kiriku ehitamisele asuda. Seni kostku kellade hääled kaugele igasse majasse, hüüdku elawaid palwele ja saatku lahkunuid rahu unele!