Aru mõis

Aru mõis on rajatud 17. sajandi lõpupoole. Iseseisva mõisana eksisteeris Aru mõis rohkem kui sada aastat. Esimeseks valdajaks sai Detloff J. Von Saltza, kes oli Lehtse tolleaegse mõisniku Anton Philipp von Saltza üks poegadest.
Sel ajaperioodil oli Aru mõis Lehtse kõrvalmõis. 1686. aastal eraldas Aru mõisa Lehtse mõisast Anton Philipp von Saltza oma poja Anton Friedrich von Saltza jaoks.
1713. aastal sai mõisa omanikuks Philipp Johann von Bruemmer. 1726. aastal ostis mõisa aga Alexander Clapier de Cologne (surn. 1743) Ontikalt.
Nende suguvõsa kätte jäi Aru püsima kuni 1764. aastani. Seejärel olid rentnikeks parun Otto Jakob Bielski ning Andreas Ludwig von Schonert. 1782. aastal ostis mõisa David von Frisell (surn. 1803) Jootmelt. Tema tütar Charlotte Dorothea (surn. 1813) abiellus 1811. aastal Alexander von Hoyningen-Huenega (surn. 1819) Lehtsest. Charlotte Dorothea von Friselli abielu kestis saatuse tahtel vaid kaks aastat, kuid mõis jäigi abielu kaudu Hoyningen-Huenede kätte kuni võõrandamiseni 1919. aastal. Viimane omanik oli Lehtse mõisnik Friedrich Alexander Hoyningen-Huene (surn. 1921).
Aru mõisa peahoone oli keskmise suurusega liigendatud puithoone, osalt ühe - , osalt kahekorruseline, mis ehitati 19. sajandi teisel poolel, juurdeehitis aga sajandi lõpuveerandil. Puidust peahoone on tänapäevaks hävinenud, alles on vaid kõrgel künkal maakividest fundamendi jäänused.
Enamus kõrvalhooneid on varemeis. Lõhutud maakividest ja tellistest väikese kõrge viilkatusega köök-aida avade küljed ning nurgad olid kujundatud hambuliselt laotud tellistest, hoone oli kellerdatud. Veel aastal 2007 oli köök-ait varemetes, kuid mõisakoha uued omanikud on selle hoone ehitanud ümber elamuks, säilitades nii palju kui võimalik hoone algupärast väljanägemist.
Viilkatusega laut oli pikk maakivist ehitis. Ukse- ja aknaavad olid kõrge kaarega sillustega. Laudahoonet võib lugeda 19. saj. II poole keskelt pärinevaks ehitiseks. Laudast on tänapäeval alles varemed.
Mõisapark, kui selline, puudus. Kõrgemal künkal asuvat avatud maastikul domineerivat peahoonet ümbritses tiheda pärnapuudereaga piiratud aed.
Peahoone ees oli väike väljak.
Enne mõisate riigistamist, aastatel 1908-1919, oli mõis Otto Eberhard Hoyningen – Huene käes rendil.
Tänapäeval on hooned eravalduses.

1899.-1948. aastal töötas paleontoloog Friedrich Hoyningen-Huene (1875-1969) Tübingeni ülikoolis, viimased nelikümmend aastat professorina. Ta teostas uurimisreise Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse, Aafrikasse, enamikesse Euroopa maadesse, sealhulgas korduvalt ka Eestisse.

Aru karjamõisas on sündinud pedagoog ja geograaf Jakob Kents (1883-1947). Ta avaldas mitu õpikut ning kooligeograafia ja kohanimede alaseid uurimusi, temalt pärineb ka nimetus Kõrvemaa.


 

Jakob Kents                                          Jakob Kents exlibris

 

 

 

Leo Kents: Mälestusi Jakob Kentsist


Jakob Kaarli p. Kens, sajandi algusest Kents, sündis Läpil 1883. aastal. Kooliteed alustas Läpi külakoolis, jätkas Aruküla kihelkonnakoolis ja Liiguste pedagoogilises klassis. Õpetajana töötas esmalt Raka vallakoolis, siis Ufaa ja Orenburgi kubermangu eesti asundustes. Kodumaale tagasi tulles oli Kadrinas, seejärel Narva-Jõesuus (1915-1917) koolijuhataja. Töötas kuni 1940. aastani mitmetes Tallinna koolides õpetajana. Töö kõrval õppides lõpetas 1930. aastal Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna geograafia alal. Juhatas Tallinna linna haridusosakonda. Kirjutas koolide maateaduse õpikuid ja koostas seinakaarte.
Olles 1945. aastal matemaatika õpetaja Jäneda põllumajandustehnikumis, kutsuti magister Jakob Kents Tartu Riikliku Ülikooli geograafia kateedri organiseerijaks ja dotsendiks (1946. aastal)
1937.-1940 ehitas Jakob Kents Lehtsesse suvila-tüüpi elamu. Praegu asub seal (Õuna tn. 1) memoriaaltuba ja maja välisseinal on memoriaaltahvel. Tema raamatukogus oli ligi 4000 köidet.
Paljude aastate jooksul võttis Jakob Kents osa ühiskondlikust tööst. Oli Loodusuurijate Seltsi Tallinna Osakonna (1930) üks asutajaid ja esimehi. Oli tegev Õpetajate Liidus, Tallinna Rahvaülikooli Seltsis, Eesti Turistide Ühingus, kirjastustes ja mujal. Jakob Kents kirjutas uurimuse „Kõrve“ nimelistest kohtadest.
Jakob Kents suri 1947. aastal ning on maetud Ambla surnuaeda.
1989. aasta juulis avas Eesti Looduskaitse Selts Roosnas endise viinavabriku lähedal tehisjärve juures mälestuskivi teadusmeeste Teet Luntsi ja Jakob Kentsi bareljeefidega, millel on Jakob Kentsi eksliibrise kujutis Eestimaa kaardi ja motoga: “Eelkõige tunne kaunist kodumaad!“.