Viis rahvapärimuse juttu Lehtse kandist:


Tõld hobustega jõkke.


Mees läinud üle valgejõe silla. Korraga kuulnud sõidumürinat. Vaadanud tagasi, näinud: told kolme halli hobusega sõitnud talle tuhatnelja järele. Mees kupatanud hobusele piitsaga, et kitsast sillast üle saaks. Saanud üle silla, tõmmanud tee kõrvale, et saksad mööda pääseksid.
Oodanud, oodanud, ei saksu ühtigi. Vaadanud tagasi, näinud: hobused ja told sõitnud jõkke. Vesi kohisenud ja vulisenud tükk aega. Jõest ei tulnud enam kedagi välja. Jõkke sõitjad saksad olnud näkid.
(Kaarel Evartovi suust Lehtsest üles kirjutanud Otto Hintsenberg)


Jänese tagaajaja.


Mees läinud öösel saeveski kõrvalt üle silla. Näinud: jänes jooksnud ta ees silda mööda edasi-tagasi. Ise ilus valge. “Näe, möldril kodujänesed! Tarvis jänes kinni püüda!” mõtelnud mees. Hakanud jänest püüdma. Jänes jooksnud tasakeisi sinna-tänna, olnud üsna mehe ligidal. Kätte jänest mees siiski ei saanud. Viimaks lipsatanud jänes alla saepurukambrisse. Mees järele. Pannud imeks, et kambris nii valge. Püüdnud jänest, aga ei saa kätte. Jänes pugenud saepurusse. Mees tahtnud järele minna, kuid löönud pea vastu seina. “Mis pagana näkk sa oled, et sind kätte ei saa!” pahandanud mees. Sedamaid läinud saepurukamber pimedaks. Mees ei näinud enam jala ettegi. Tõmmanud tikust tule üles. Põrganud ehmatades tagasi. Just ta ees vulisenud vesi. Oleks mees ilma näkki nimetamata edasi läinud, oleks ta jõkke sattunud.
(Üles kirjutanud Otto Hintsenberg Lehtsest)


Sukka kuduv näkk.


Valgejõe ääres Sinipalu heinamaal olnud kaks plikakest karjas. Need näinud seal valges riides neiut edasi-tagasi kõndivat. Neiu kudunud musta sukka ja laulnud ise:
“Kujun, kujun surnu sukka,
kujun kooljal koiva katet!”
Tütarlapsed läinud uudishimust lähemale. Neiu tõmmanud tütarlapsi käega, otsekui kutsuks neid enese juurde. Tütarlapsed ei julgenud ometi minna. Kuuldud laul kohutas nad ära. Nüüd läinud neiu jõkke suure kivi otsa, visanud enesele vett üle pea ja laulnud kolm korda:
“Tund on tulnud, mees pole jõudnud!”
Siis aga hüpanud plumpsatades vette, jäänudki vette. Varsti selle peale uppunud sinna üks mees ära.
(Üles kirjutanud Otto Hintsenberg Lehtsest)


Kütt ja näkk.


Mees hulkunud tihti püssiga mööda metsa. Kord olnud jälle Valgejõe ligidal. Olnud vara hommik, tetrede mängu aeg. Mees läinud edasi, näinud: naisterahvas kõndinud järve ääres, naisterahval helekollased juuksed ja pruun nägu. Mees mõtlnud:”Kes see ometigi nii vara peaks siin järve ääres olema?” Haknud naisterahva poole minema. Naisterahvas põgenenud eest ära. Mees läinud kiiresti, naisterahvas veel kiiremini. “Mis näki jalad tal on, et ei või järele jõuda!” pahandanud mees. Ehk mees küll tasakesi niimoodi ütlnud, kuulnud naisterahvas seda ometigi. Vaadanud kord ringi ja hüpanud siis vette. Vesi vulisenud, vee vulisemisest kuulnud mees aga ühtlasi ka heledat naeruhäält.
(J. Blumfeldi suust Lehtsest üles kirjutanud Otto Hintsenberg)


Kära ja müra järvel.


Kord olnud Koonukõrve taat Suurel järvel (Pruuna vallas) kalal. Õhtul hakanud vihma sadama. Taat vedanud küna kaldale, pööranud poolkummuli, teinud tulelõkke üles ja paistnud ennast, ise küna serva alla olles, tulepaistel. Küll olnud järve pealt solistamist kuulda! Seal lauldud ja tantsitud, nii et vesi üsna lainetanud. Viimaks tulnud keegi ja koputanud mitu korda küna põhja peale. Selle peale hüpanud koputaja ise jälle järve tagasi. Nii kestnud müra kaua aega. Vanamees aga uinunud magama. Hommikul hakanud uuesti kalu püüdma. Saanud nüüd nii palju, et enam ei jaksanud ühe korraga koju viiagi.
(Kaarel Evartovi suust Lehtsest üles kirjutanud Otto Hintsenberg)


Mees nimega Karu


1870. aastal avati raudtee Paldiski ja Sankt-Peterburi vahel. See oli esimene rong, mis sõitis Lehtsest läbi. Inimesed olid väga huvitatud nn. raudruuna nägemisest.
Paljud tulid küladest hobustega, vankril toidumoon. Osad tulid jala, moonakott õlal. Patika mäele seati laager, kuhu jäädi mitmeks päevaks ootele. Rahva hulgas olevat olnud ka Lehtsest pärit tugeva kehaehitusega, julge, vapper ja sõnakas mees, keda kutsuti Karuks. Ta arvas, et tema, keda peeti tugevaks nii töödes- tegemistes kui ka paljus muus, peab ka raudruunast, millest räägitakse, et sõidab rauast teed pidi, jagu saama. Ta tuli koos oma perega varakult raudtee serva. Paljud olid ähmi täis ning kartsid. Karu teatas, et ta tahab vaadata, kumb on tugevam, kas raudruun või tema. Kõrvalseisjad hoiatasid küll, et äkki trambib ta sind alla või lööb maha, aga Karu astus sihikindlalt keset raudteed. Patika mäe tagant hakkas vägevat mürinat kostma. Inimesed vaatasid hirmunult tossavat elukat, kes metsa vahelt paistma hakkas. Karu seisis sihikindlalt harkisjalu keset raudteed. Raudruun vilistas, rahvas pani ehmudes kõrvad kinni. Mees seisis ikka keset raudteed. Rong aeglustas käiku ja jäi Karu ette turtsudes seisma. Karu uhkeldas, et ei raudruun temast jagu saa.