1971. aastal kirja pannud Enn Pilvik (sünd.19.02.1899, surn.11.10.1983, maetud Jõelähtme, hauaplatsi asukoht teadmata.)


Mälestuskillukesi Pruuna-Kõrvest ja kõrve inimestest.


Pruuna-Kõrve küla algab Ojakülast ja lõpeb soodes ja rabades – sääl, kus Järva, Viru ja Harju maakonnad ristuvad. Ojakülast on esimene talu „Võrgi“. Algamegi siis Võrgi taluga ja tema inimestega. Võrgi talu oli üks suurem kõrve talu, peremees Gustav Adamson oli pika kasvuga suure kongus ninaga vanapoiss. Otsis omale väärikat naist, kuid et oli kohmetu ja saamatu, siis kõrve neiud keegi teda ei tahtnud. Kui 1914.a. asutati kõrbe Võrgi ühispiimatalitus, siis sinna tuli väljast meier.
Küla perenaised ikka küsisid: „Millal Võrgi peremees ka naist hakkab võtma?“ Et rikkamad kõik jaos jne.
„Eks ma võta seda, kes teistest üle jääb,“ vastas Gustav, kes sel ajal jalutas Puusepa Olgaga. Kongi mamma siis ütles et küll teie näete, nüüd Olga ka ei lähe talle, kui kuulda saab, et tema ongi see ülejäänud.
Nii ta oligi – Gustav ei saanud enne naist, kui sinna meierisse tuli 1930. aastate paiku üks naismeier.
Võrgis elas veel põllu ääre peal  Gustavi onu Madis oma naise Annega. Madis oli pops, pidas kahte lehma ja ühte hobust. Heinamaa oli temal Võhma talu karjamaa taga soos. Kui Madis tuli heinale, siis esimese öö magas Võhmas, sest omal polnud veel kuiva heina. Heinamaa oli kesine. Ükskord kui Madis oli jälle Võhmas, kujunes sääl pärast õhtusööki jutt.
Madis: „Näe, mool kaa audusid jalad ää ja Annel ka. Ma panin tõrva peale. Anne ütles, pane mulle ka. Noh, ma siis panin – no vot. Kui tahad, too külma vett. Anne minestas ää.“ Võhma lapsed veeretasid seda kohta naeru saatel kaua aega.
Teine jutt oli meiereist ja meierei veest. Algul olid ju inimesed umbusklikud kõige vastu. Nii kahtlustasid ka, et kas seda meierei vött, nagu Madis ütles, võib loomale anda. Madis ütles, et seda joo vai ise, seda meierei vött. Võhma lapsed said jälle kondi suhu – „Pane mulle kaa, meierei vött!“
Võrgi naaber Puusepa oli väike, ühehobuse koht. Peremees Gustas Oll oli pisike terane mees. Rahvas nimetas teda ka Puusepa Keks. Temal oli neli tütart ja üks poeg. Tütred Olga ja Agate elasid kodus, Marta Tallinnas. Olga ja Agate kohta räägiti, et olla suured poiste magatajad.
Järgmine oli „Karjamatsi“ talu. Peremees Aabram oli vallavanema abi, kohapeal hüüti „talitajaks“. Kandis suurt laia talitaja kuube, kui käis ameti asjus taludes.
Sellele järgnes „Kiisa“ talu. Peremees oli Juhan. Hüüti Juhan Hirmus. Oli tõesti niisuguse väljanägemisega, et kui otsa vaata, ajab hirmu peale.
Selle järel oli teeveerel Must Seppa maja ja sepikoda, see asus Äpliku-Uuetoa krundil. Siis järgmine oli suur revolutsionääri ja botaaniku Joosep Freimanni elumaja oma botaanika aiaga, kust sai osta mitmet liiki puid ja ilupõõsaid roheliste, punaste ja kirjute lehtedega.
Edasi oli samas kobaras Uuetoa talu maja ühes tuulikuga. Järgmine oli Äpliku-Mäepere, peremees Tõnu Eplik. Mäepere Tõnu oli talitajaks peale Karjamatsi Aabrami kuni surmani. Tõnul oli hulga tütreid ja kaks poega. Vanem poeg Joosep õppis koolmeistriks. Mobiliseeriti I Ilmasõtta, sattus Saksamaale vangi, põgenes vangist ära, tuli öösiti roomates taevatähtede järgi Saksamaalt koju, toites ennast kogu suve ainult marjateest. Tütardest vanema järgmine sai mehele kohalikule rätsepale Ants Evartovile, keda kohapeal hüüti Kaval-Antsuks. Kui Ants oma pruudiga Mäepere Netiga Ambla kirikus maha kuulutati, oli kõrve rahvast palju kirikus, muuseas ka nende ridade kirjutaja ja Võhma Prits ning Altpere August. Kuid ka pruudi isa, Mäepere Tõnu, kes oli peale talitaja ka kiriku vöörmünder. Tõnu, kui kiriku teener, käis muide iga pühapäev kirikus, kus ta jutluse ajal tukkus. Nii ka seekord, Tõnu tukkus jutluse ajal ega pannud tähelegi et jutlus juba lõppenud ja kuulutatakse pruutpaare. Ärkas just momendil, kui õpetaja nimetas Anete Eplik Tõnu tütar, lõi pea järsku selga, nagu öeldi. Altpere Gustav, Võhma Prits ja teised laginal naerma.
Sel ajastul osteti ka kõvasti koorelahutajaid. Mäepere Tõnu oli ükskord Võhmas, kui sääl piima läbi aeti. Koorelahutajat pidi ju hästi ühetasa ringi ajama. Kõik seda ei osanud, aga Mäepere Tõnu rääkis, endal naeruvõru suu ümber: „Meie Neti ajab seda nii ühetasase käega!“ Ega siis muud juttu enam kuuldudki, kui keegi proovis koorelahutajat ajada, öeldi: „Sa kohe nii ühtlase käega, nagu Mäepere Neti!“
Joosep õppis edasi ja oli siis kodanlikus Eestis õpetaja. Oli õpetajaks viimati kas Väätsal või Vissuveres, ei mäleta. Tegi koolis peoks kuplee, saatis selle kooli peol kitarre saatel ette, tögas maakonna koolide maid oma kuplees ja lasti koha pealt lahti, Järvamaalegi enam kooliõpetajaks ei tahtnud hakata. Läks siis Harjumaale Jõelähtme kooli peale, kus töötas surmani. Juhatas ka suurt Jõelähtme laulukoori, mida ta ise asutas.
Nüüd viskame kilomeetrit 3 edasi, kuni jõuame järgmise „Nahesaare“ väiketaluni. See oli nälja koht – vaevalt 2 hektarit põldu soode vahel küngastel mitmes tükis. Kohapidajaks oli keegi Taalberg. Tema vanema tütre Almaga käisin seltsis Nahe algkoolis. Koht oli nii armetu, et sääl oli üks lehm, üks mullikas ja mõni lammas ning mõni kana. Hobust ei olnud.
Umbes pool kilomeetrit edasi jõuame Rohusaare tallu. See oli ka väikene talu, aga oli siiski kahe venna vahel pooleks. Vanem vend Johannes, ehk nagu hüüti Rohusaare Juhan, oli minu tädimees ja käisime tihti vastastikku külas. Poolt kohta pidas noorem vend Eduard. Ükskord kevadel vara olime Rohusaarel ristsetel. Võhma poistest olime mina ja Prits mõlemad. Kõik olime veel eelkooliealised, nii mina, Prits kui ka Rohusaare Aadi. Meeles on lõunasöök ja see, mis asi, mis oli mee moodi. Vanemad inimesed sõid seda, tõmmates pilpaga lihale peale, lastele ei antud. Mõtlesin, et ongi mesi, et miks seda lastele ei anta. Passisin siis niikaua toas, Aadi ja Prits läksid õue ratast viskama, kui enam kedagi toas polnud, kahmasin teelusika täis ja suhu – aah, oh sa taeva välk – hing jäi kinni, silmist tuli vesi. Käsi kahmas nagu ise suhu ja oligi kõik. Teinepäev kodus küsisin Pritsult, misasi see oli tassi sees nagu mesi, aga kibe. Prits kukkus naerma, et kas sa võtsid seda? Siis teised seletasid, et see oli sinep, et võetakse värske liha kõrvale, et kõht lahti ei läheks. Varrudel on ju muidugi värsket. Aga asi seisnes selles, et Rohusaare Juhan ja Miina olid väga, peaaegu liiga edumeelsed inimesed kõike uut proovimas ja sellega teiste ees eputamas.
Juhan oli suur põdrakütt. Ühes kälimehe, Võhma Aleksandriga käisid tihti jahil. Vahel oli põdra liha nii, et polnud kusagile panna. Singid läksid ussitama. Pruuna parun Karl Eduard Dellingshausen küll passis neid oma metsnike ja metsavahtidega, aga kätte ei saanud. Kord oli parun ütelnud, et ma tean küll, et kõrves on mitu jahimeest ja lasevad põtru, aga nad hoiavad ühte, neid kätte ei saa. Keegi teist välja ei anna.
Rohusaare Miina oli hoolas perenaine, käis oma karjasaadustega, koduvõiga ostelungil ja sai auhindu. Ükskord pesnud võid, kui Nõmme Leena läind sinna, öeld, et mis sa tast nii solgutad, et see hää küll. Oh sa kurask, kui Miina vihastand, et kuda ütled, mina olen oma võiga näitusel käinud ja auhindu saanud ja sina ütled, mis sa niikaua solgutad!
Hiljem müüsid nii Johannes kui ka Eduard oma Rohusaare ilusa talukoha maha ja ostsid Pruuna külasse Johannes „Jaagu“ talu ja Eduard „Tisleri“ talu, mis olid jälle kõrvuti – naabrid.
Rohusaarest kilomeetrit poolteist edasi algas „Nahe“ küla. Sääl oli ka kõrve koolimaja – Nahe kool. Rohusaare-Nahe tee veerel rabas oli ilus „Else“ järv. Põhjatu sügav, lillaka veega, nagu kõik raba järved. Nahe külas oli neli talu: Altoa, Mäe, Joosepi ja Väljaotsa. Altoal elas Abram Auguvaldt oma naise Liisuga. Mõlemad olid väga pahad ja tigedad inimesed. Neil oli kaks poega – Joosep ja August. Algul pidasid kohta pooleks August naisega ja Joosep emaga. Vanem poeg Joosep oli natuke „einoh“. Oli hädas ja veel rohkem kui Võrgi Gustav selle va teise poole leidmisega. Kuna ema oli uhke ja paha inimene ja Joosep nii-noh natuke palju, siis oma külast polnud lootagi. Ja niisugust oldi alati ja igati valmis narrima. Koolimaja oli just Altoa vastas ja sügiseti kooli alguse eel käisid külarahvas kooli klassi põrandaid pesemas. Ükskord olid jälle pesemas Maasika Kusti, Võhma Eedi, Mäepere Liisi ja Altoa Joosep. Maasika Kusti hakkas Joosepile pruuti sokutama. Rääkis Mäepere Liisile ää, et teeme nalja natuke. Sokutas siis Liisi ja Joosepi salajuttu rääkima. Ise hoidsime vähe maa peal naeru, et las olla.
Joosep:“Kas tuled mulle?“
Liisi:“ Tulen tulen, miks siis mitte.“
Joosep:“ Kas kangast kududa oskad? Kas lammast niita oskad? Kas lehma lüpsta oskad?“
Liisi vastu:“ Oskan oskan.“
Kusti ütleb:“ Kuule Joosep, aga vii pruut emale näha? Näe, niiviisi võta käe alt kinni!“ Joosep topib käe Liisi kaenla alla ja Liisit kodupoole rebima. Teised kõik pahinal naerma. Eedi jooksis koju lusti pulbrit tooma. Tuli pulbriga tagasi. Joosep vedas ikka Liisit kodupoole. Eedi hõikas: “Joosep, tule oma pruudiga siia!“ Tulid mõlemad. Eedi Joosepile:“ Võta lusti pulbrit!“ Joosep võttis ühe toosi pulbrit sisse, umbes poole tunni pärast läks puhta hulluks. Kes aga naisterahvastest ette juhtus, selle pikali maha. Rohkem midagi Joosep ei jõudnud, sest tüdruk oli üleval veel rutem kui kukkus. Viimaks oli õhtu käes, kõik tööst ja vaevast väsind ja koju.
Altoa oli põhjapool koolimaja. Lõunapool oli Mäe, ehk nagu hüüti Nahe-Jaani talu. Jaan ja Leena Blumfeldtid elasid sääl oma kolme tütrega Juuli, Hilda ja Amandaga. Kuna Leena oli kuri eit ja valvas väga tütreid, siis jäidki nad vanapiigadeks, nii Juuli kui Hilda. Noorem tütar Amanda sai natuke ää koolitatud ja töötas Rakveres raamatupidajana. See abiellus ja elab praegu oma lastega Lehtses.
Järgmine oli Nahe-Joosepi , peremees Joosep Blumfeldt. Joosep müüs oma talu hiljem babtistile Juhan Hiiobile. Esimese aasta kasutasid kohta müüja ja ostja pooleks. Hiiobil oli palju lapsi, kuus poega ja kaks tütart. Kaks poissi – Eedi ja Gusti olid kaksikud ja mõlemad suured jahimehed. Ühel suvel noorelinnu jahi ajal läks Eedi püssiga metsa. Korraga metsas näeb va metsavaht Krõuke, tuleb tema poole. Pöörab ringi, sealt tuleb teine mees. Viimaks nägi, et igast küljest üks mees, et pääsu pole. Poiss tõmbas oma kaheraudsel kuked vinna ja põrutas – kes ligemale kui kolm sammu tuleb, selle lasen puruks. Need olid mõisniku metsavahid, teiste nimesid ei mäleta.
Kütt küsis: “Kust sa poiss oled?“
„Tulge mu koju, siis näete, kes ma olen,“ üles Hiiobi poiss. Hakkasid siis minema, poiss ees, mehed järgi. Kuid ligemale kui kolm sammu ei tohtinud keegi poisile läheneda. Jõudsid kodu õuele. Kodused läbi akna nägid, mis nüüd lahti, Eedi ees ja neli püssimeest järel. Joosep ütles, et las ma lähen neile vastu. Jõudsid Eediga korraga ukseni. Joosep lasi Eedi sisse, Krõuke tahtis ka sisse minna, Joosep ei lasknud, öeldes, et toas on haige naine lapsevoodis. Selle ajaga, kui Joosep tagaajajatega sõimles, läks Eedi teiseltpoolt maja uksest välja, püss lahti võetult palitu all jälle metsa. Tuli õhtul, kolm tetre kotis. Ükspäev tuleb urjädnik Hiiobile salakütile protokolli tegema. Urjädnikule näidati Hiiobi kõige vanemat poega Juhanit. See sai ka kutse ja lõpuks kohtu. Metsavahid polnud seda poissi näinud ja asi lõpetati. Parun seda kuuldes kinnitas jälle: „Ega Pruuna-Kõrve meestest jagu ei saa.“
Vana Hiiob raius mõisa piiri sihi lahti ja mõisa metsa poolt hästi laialt. Sillaotsa metsavaht Jaagup Suuresaar läks peale ja kaebas mõisa. Hiiob seletas, ega ma puid tahtnud, ma tahtsin sihi lahti raiuda, et lapsed loomi mõisa maa peale ei laseks. Sai ka kohtus õiguse. Puud vedelesid maas hulk aega. Aga ükskord kui va Sillaotsa Jaagup juhtus sihile, ei olnud seal ei puid ega oksi, ei jälgi ka.
Väljaotsa oli väike talu. Perepoeg Johannes oli sepp. Oligi tagakõrve sepp, kes parandas sahku, äkkeid, rautas hobuseid, regesid, vankreid.
Nahest kilomeeter edasi on Lepasilla küla. Sääl oli viis talu, kõik ühehobuse kohad, igal vaid paar hektarit põldu, hobune, 2-3 lehma jne. Nahe poolt algas Kiisa, Jnnu, Abrami, Jüri ja Karu talud. Kuna talu oli pisike, siis tuli lisasissetulekuid otsida mujalt. Kiisa Ants Freimann käis suvel ja sügisel suurtes taludes tööl. Jnnu peremees Ants Anis tegi tisleri tööd. Aabrami Gustav Kukeball vedas talvel puid, Jüri Gustav Vöölmann elas kõige jõukamalt. Ostis kevadel 2-aastase sälu, õpetas selle tööle, 4-5 aastaselt müüs selle ära ja ostis jälle 2-aastase sälu.
Mida Karu peremees Joosep Karu tegi, seda ma ei tea. Tema läks säält ära, kui mina polnud veel kooliskäija poiss. Aga nalja mees olnud küll. Kuna kirik oli kaugel, hobune vilets, siis jäi ta sinna ikka hiljaks. Ükskord olnud nii kitsik istuda, et pagan võtaks, kuidas ruumi saada. Joosep oli habemega mees. Korraga hea mõte – hakanud sõrmega habet sügama, nagu oleks seal täisid. Iga natukese aja takka sõrmed kokku, nagu oleks seal täi vahel, pistnud sõrmed nii suhu ja peale selle löönud rusikaga vastu lõuga alt. Vähe aja pärast olnud ruumi, kasvõi heida magama.
Lepasilla külast edasi üle Pikamäe ja läbi nõmme metsa kõvasti oma kaks kilomeetrit asus Sillaotsa metsavahi talu ja maja. Metsavaht Jaagup Suuressaar ühes oma naise Maie ja tütre Liidega elas selles. Sillaotsa lähedal oli Koonukõrve talu põhja pool ja hommiku pool Võhma talu. Koonukõrves oli hulk tüdrukuid, kuid Sillaotsa Liide nendega ei seltsinud.  Käis läbi Võhma Elliga, kellega nad koos käisid Nahe koolimajas laulmas. Kui Liide tuli Ellile külla, siis Elli läks teda kojuminnes alati saatma. Jutuks oli ikka peigmehe mure, sest kummagil polnud kindlat peigmeest. Liide ema Mai oli kord ütelnud: “Saab näha, kumb nüüd ennem mehele saab, kas meie Liide või Võhma Elli?“
Kui jõuti keskteele, enamasti aga saatis Elli Liidet Võhma jõe sillani, siis enne lahkumist lauldi kooris õpitud laule, üks tiiskanti, teine alti. Viimaseks lauluks oli alati „Jumalaga, kohav laan.“
Et Mai tütre mehele saamisega alati suures mures oli, siis paistis see noortele koomiline ja Praalits, selle aegne Võrgi meier tegi väikse värsi, võh, noh, laulis lihtsalt et „Jaagup katsus Maiet, Liide vaatas pealt.“
Sillaotsa metsavahil oli ka kasvandik, tüdruku poisslaps Eduard Maasikas. See oli Liidega ühe ealine, koos käisid koolis. Kui aga kooli ja karjaskäimise aeg möödas ning leeris ka ää käidud, tundis va Maasikas endas jõudu ja ei tahtnud enam Metsavahil olla, kuna see ei jõudnud talle palka maksta, läks Eduard talu sulaseks.
Kuna talupidajad mõisa metsavahti ei sallinud, siis keelitasid poisi oma kasuisale vingerpussi tegema. Jaagup ei lasknud inimesi mõisa metsast marju korjata, siis nad käskisid Eduardit, et mine pane säält Vahtriku poolt mets põlema, metsavaht nägi suitsu, padavai sinna, ümberkaudu talu inimesed aga võisid siis rahulikult marju korjata. Poiss hakkas hiljem ise ka viperusi tegema. Kord õhtul, kui metsavaht läks koju, jättes vikati metsa niidurajale põõsasse. Hommikul tööle tulles leidis kõik kolm oma, naise ja tütre vikatid ümber löö keeratult. Pool päeva läks ära vikatite sirgeks tagumisega.
Ükskord oli va Maasikas ka Võhma omadele vembu mänginud. Võhma põlendiku välja väravas kasvas suur paksu ja laia okstega kuusk. Sinna kuuse alla aia najale pandi põllutööriistad peale tööd. Kuusk varjas vihma eest. Ükskord Võhma Koosu (vanaisa) leiab, sahk puudu – ei ole. Küllap varastatud. Läheb hulk maad edasi lõuna poole ja korraga vaatab juhuslikult tagasi, näeb imet – kõrgel kuuse otsas okste vahel läigib midagi. Koosu tuleb tagasi ja näeb selgesti et sahk, see kadunud raudsahk on kõrgel kuuse otsas. Eks va Maasikas, raibe, kes muud. Kuda ta ometi selle sinna üksi sai? Maasikas oli hiljem rääkind kusagil, et pand kaks pikka latti ligistikku kuuse najale püsti, saha lattide najale, köie sidunud saha tiisli otsa rauda, siis ise üles kuuse otsa ja rebinud nii saha üles, pole väga raske olnudki.
Koosu ronis puu otsa, et sahk alla tuua, leidis aga, et see oli traadiga kõvasti oksa külge kinni seotud. Koosul ei aidanud muud, kui ronis alla, pani väikse kirve-tapri vöö vahele ja siis uuesti üles kuuse otsa, raius oksa puu küljest lahti, mis koos sahaga alla kukkus. Kõva söögi vahe läka vanainimesel sellega ära. „Vaata, mis üks kuri jumalakartmatu inimene võib kurja teha!“ kirus Võhma Koosu pahase meelega.
Koosu oli palveline, aga kole tige vanamees. Eriti kuri oli ta kasulaste ja sauna laste vastu, sest need olid patuga pooleks sündinud ja kasvanud ja tema püha mees, alatises koosluses oma jumalaga, palves ja laulus. Kuis võis see siis pattusi sallida.
Kilomeeter edasi üle jõe silla ja oligi Koonukõrve talu. Seal elas rikas Jüri oma suure perega, naise Leena, kahe poja ja kuue tütrega. Veel elas seal Jüri poolvend Aleksander, kes oli enda kudagi nii ära venitanud, et ei võinud tööd teha ega haput leiba süüa. Korjas marju ja sügiseti pähkleid. Koonukõrve Jüri oli ka „lugeja“, aga teda peeti mõislikuks, kes ka nalja ei põlanud. Noorema poja Johannese koolitas ää ja sellest sai koolmeister – oli Hageris. Suvel käis pühapäeviti Aegviidu kabelis orelil mängimas. Sõitis sinna jalgrattal naha märjaks ja kabelis külmetas ning jäi tiisikusse ja suri. Vanem poeg August oli ka ministeeriumi kooli haridusega. See jäi esimesse ilmasõtta. Langes Augustoovi metsa all. Sellest ajast see laulgi:
Augustoovi metsa all
Näha väikest haua küngast
Künkal lihtne valge rist.
Sõja sõdurid kirjutasid koju, et panid väikese kasepuust risti ta hauale.
Tütreid oli kuus: Liine, Ida, Liide, Marta, Meeta, Selma. Kuna tütred kippusid vanatüdrukuteks jääma, siis mõtles Jüri välja vembu, kuidas tütred mehele panna. Vedrudega sõiduvankrid olid siis haruldased asjad. Jüri lasi omale ka vedruvankri teha ja ütles siis plikadele, et kes kõige enne mehele saab, see saab vedruvankri. Esimene väimees tuli Toilast, va Samuel Eedi, Jüri õepoeg, see võttis Ida ää, aga siis Jüri ütles et ei, vedruvankri saab Liide, tema nagu koolitatud ja sobib temale ka paremini. Liide õppis ka koolmeistriks ja valiti sõtta läinud Rägavere koolijuhataja Karl Kranichi asemele Rägavere kooli peale koolmeistriks. Sõda lõppes varsti otsa, Kranich Karl tuli tagasi ja kuulda saades, et preili Aliide saab vedruvankri ja ega sital viga ka ole, natuke jäme hääl on, aga ära võtan. Kui Liide oli mehel, lubas Jüri vedruvankri järgmisele, Meetale. Meetaga kurameeris üks Apuparra metsnik Pedajas. Jüril oli hea meel, et üks tütar sai koolmeistrile, teine saab metsnikule. Ükskord oli Pedajas jälle Koonukõrves. Sinna tuli külaline ja Jüri viisakalt tutvustas: „Minu tütar ja mu tulevane väimees.“ Pedajas oli aga kaval naistekütt, niikaua lipitses 17-aastase Meeta ümber, kui kord sai plika linna, viis numbrisse, võttis oma käega Meeta pitsidega püksid ää ja...... Peale selle ei nähtud enam Pedajat Koonukõrves. Pettumuse ahastus oli suur, kus see raisatud plika nüüd panna. Aga Jumal ei jäta oma last abita, kes teda ärdalt palub. Ja peagi ilmus pääste ingel. Üks vanem või keskealine naine Tallinnast  tuli nagu kogemata Koonukõrbe. Kõneles, et ta on üksik rikas vennaste koguduse liige ja tahaks noort tütarlast, kes tahaks õppida, omale seltsiks. Tüdruk saaks korteri ja kõik, et mool raha küll, pärijat pole. Tänu Jumalale- Meeta läheb linna temaga, sul siin ei sobigi häbis elada. Pandi siis kimbud-kompsud kokku, hobusega viidi tütar ja pääste ingel Aegviidu jaama, aga oh häda, viimasel minutil enne rongi ära sõitu tuli keegi Jüri juurde, kes seda linna prouat tundis ja ütles, et kuhu sa oma tütre saadad – lõbumajasse! See eit on Tallinna lõbumaja pidaja. Jüril hakkas süda kloppima, silmad läksid mustaks. Issand, miks tahtsid sa mind nii rängalt karistada? Aga vanemate patud nuheldakse laste kätte. Kui Jüri noormees oli, oli ta kord pruudisõitja ja et tal hea jobu oli, sõitis pruudiga ruttu koju ja keldri lakka. Selle pruudi peigmees, või siis juba mees aga Jüri last endale ei võtnud ja Jüri kasvatas selle üles. Pani teise Tagavälja Hindrekule mehele. Maali oli ta nimi. Koonukõrve välja taga oli üks pisike koht – Tagavälja. Maalil ja Hindrekul oli kaks last Alma ja Albert. Alma oli Võhma Eedi ealine ja ka tema pruut.
Tagavälja põllu taga algab suur riigimets, siis oli parunite oma. Üks tee viib Vahtriku metsavahi juurde. Teine Jussi metsavahi juurde. Vahtrikus oli metsavahiks Juhan Sepp. Naise nimi oli Mari. Neil oli kolm poega: Jaagup, August ja Johannes. Jaagup läks selleaegse väljarändamise tuhinas ja maa puudusel venesse, ta väikse poja ütluse järgi „Ikka Kapkaasi“. August asus elama Aegviitu ja tööle raudteel. Võttis omale naiseks Võhma Kossu noorema tütre Anne Katariina. Õppis vanas eas veel oreli mängu selgeks ja oli Aegviidu kabelis orelimängijaks, hiljem ka jutlustaja.
Jussi metsavahiks oli keegi Ottmann, pärit Tartumaalt. Sellepärast hüütigi Jussi-Tartlane. Tartlasel oli kolm tütart: Anni, Helmi ja Senni. Läks varsti ära Anijale jäägriks ja peale esimest ilmasõda ostis Ambla Koiki talu. Anni jäi vanatüdrukuks. Jussi metsavahi ligidal elas ka Jussi järvevaht Andresson. Selle maja oli järve peal. Seat järved olid Lehtse paruni von Huene omad, maa aga Pruuna paruni Dellingshauseni oma. Lehtse parun oli kaardimänguga Jussi järvedest viis järve endale võitnud, Pruuna parun aga oma maa peale maja ehitada ei lubanud.  Järvi ja selle vahimaja külastas suvel pea iga pühapäev suured turistide salgad Tallinnast ja mujalt. Ujuti, lauldi ja tantsiti järvevahi maja ees murul. See oli peale esimest ilmasõda. Eesti kodanliku valitsemise ajal.
Peale Ottmanni lahkumist sai Jussi metsavahiks Jaan Laudisal, hüüdnimega Takka-Jaan. See oli hirmsasti valetanud alati. Poja nimi oli Richard Aleksei Nikolai, nii et O. Lutsu Kiire poistel polnud üksi ühti nii palju nimesid. Jussi Tartlane viis omale Võhma vana karjase, või nagu hüüti – Karja-Jaagupi.Karja-Jaagup oli ka suur valetaja-luiskaja. Ükskord Jaagup räägib, et tema nägi karu – Ää sa Jaagup jälle valeta! Ei valeta, nägin jah. Noh, siis küsitakse häkki, aga mis karva karu oli? Jaagup mõtleb natuke aega, siis vastab: „Ega tema oma karva ei muuda!“
Jussi uus metsavaht Jaan Laudisal on üks neist kõrve neljast Jaanist. Kõrves oli neli Jaani ja kõrve naljahambad seadsid ilusti riimis ritta:
Must Sepp ja Muna Jaan,
Valge väimees ja Vana Jaan.
Jaani poega sõimati vahel, siis oli sõim ja sõimu nimed väga moodis – Richard Aleksei Nikolai Takkaloovits Laudisaal.
Jussi järvedes, eriti suures järves oli palju vähki ja Võhma rahvas, muidugi noored, käisid seal vähil. Kui päeval algas konnade kogumine, siis oli õhtul vähipüük kindel.Konn löödi surnuks, nahk tõmmati ülepea maha, jalad pandi hargivahele, hargi ots maa sisse. Kaasa võeti suur hulk kuiva purgu. Peeru tuld seljataga hoides läheneti hargile, kui jõuti hargi juurde, pöörati järsku tuli hargi peale ja teise käega haarati vähk pihku. Mõnikord võttis suur vähk sõrme oma sõrgade vahele ja pigitas nii et vesi tuli silmist, aga karjuda ei tahtnud. Järvevaht oleks kuulnud ja minema ajand. Igal püüdjal oli mitu sööta. Ja vähi kogumiseks kott paelaga kaelas. Püüda sai niikaua kui oli päris pime. Mõnikord kogus niipalju, et andis tassida. Püük algas siis kui kaer loos, varem olla vähi koor pehme.
Jussist otse lõuna suunas, laugastega soo taga oli kolm Võhma-saare talu: Võhma, Suurekõrve ja Maasikmäe, hüüti lihtsalt Maasika. Ja hommiku suunas kaks Augjärve metsavahi talu. Üks Lehtse Augjärve, teine Pruuna Augjärve. Nende metsavahitalude ja Võhma saare vahel oli järv. Nimega Augjärv. Lehtse Augjärvel oli metsavahiks Jüri Kena, kes lasti lahti sellepärast, et käis koos salaküttidega põtra laskmas. Tema asemele tuli Harjumaalt Kuusalu poolt Juhan Kruusberg suure laste karjaga. Pojad olid: Volli, Ruudi, Alfi ja Kusti, tütred: Liine, Elli, Roosi, Ida ja Alma. Noh, ja et kõik ümberkaudsed mõjukamad peremehed olid kõik „palvelised“, astus vana Kruusberg ka nende kilda. Külapoisid aga kohe tüdrukuid piiluma. Nagu ise ütlesid – värsket kraami kaema. Üks nihuke tüdrukute magataja oli Koonukõrve Sauna Paul. Teine oli Maasika Gutt.
Koonukõrve talu põllunurgas oli pisike saun, kus elas Miina Nilk kahe pojaga, Paul ja Karla. Poisid olid mõlemad jahimehed – püüdsid kitsi heinakuhja alt ka rebase raudadega. Nojah, ja siis va Sauna Paul hakkas Aukõrve, nagu neid nimetati, Liine juures magamas käima ja magatas niikaua kuni Liine kõht hakkas kerkima. Siis laskis Paul jalga, läks Kurna mõisa metsavahiks õppima. Liinele sündis aga poeg – nimeks pandi Arno. Vana Kruusberg ühes Liinega andsid hagi Tapa rahukohtusse. Paul saatis sinna advokaadi ja nõudmist ei rahuldatud, nii nagu rahvas ütles – läks tühja. Kruusberg maksis vene tsaari rahas 3 rubla 60 kopikat kohtu kulusi. Siis Maasika Gutt ja teised poisid naersid, et noh, kus sa sellega, et täku raha tuleb ikka maksta
Lehtse parun lasi Augjärvele oma metsavahile ehitada uue maja ja see õnnistati paruni käsul ka palvemajaks. Kus siis aeg-ajalt lugemisi peeti. Peale selle kohtu jandi oli jälle üks pühapäev Aukõrves lugemine. Huvi pärast ja aja viiteks, kuna paremat ajaviidet polnud, käisid ka noored lugemise majas. Et tagasi tulles lõõpida ja koos nalja teha. Seekord olidki Maasika Gutt, Eksteini Ants, üks tisler, kes tegi Võhma uuele majale uksi ja aknaid. Siis pole võõraid lugejaid rohkem olnud kui üks. Siis pandi vana Kruusberg ka palvet tegema. Kruusberg laskus põlvili ja alustab: „Oh, oh, issand jaah, minu ajal on kurat ka siin jälgi teind.“ Võhma Liisa mõelnud oma ette et ega see kurat old, see oli Sauna Paul. Eksteini Ants eietas oma moodi, et ühe nahksarvega kurat on Aukõrve Liinele poja teind jne.
Pruuna metsavaht oli suur paruni kintsu kaapija ja iga asja parunile ette kandja, sellepärast ümberkaudsed inimesed teda ei sallinud.
Nüüd seame sammud õkva üle lageda soo Võhma tallu.
Võhma talu peremees oli Aleksander Bils. Hüüti Võhma Sass. See Võhma Sass oli suur nalja juttude meisterlik jutustaja. Aleksandri naine oli Loviise, hüüti Võhma Viisa. Lapsi oli neil ka paras jagu, ehk natuke üle. Tütreid oli kuus, poegi kaks. Tüütred olid Liide, Elli, Kati, Selma, Marta ja Leida. Liide suri ää 5-aastaselt. Elli sai siis esimese tütre õigused. Elli oli koolis kehv õppija, kirjutas vigadega. Ükskord tahtis saata täditütrele Nõmme Iidale jõulukaarti ja peale kirjutada, et sa minu meelest oled kuld. Õige kirjutise veana tegi aga lõppu kõva t. Nii kõlas siis kirjutis kaardi peal: “Sa minu meelest oled kult.“
Vennad Eedi ja Prits naersid siis ja norisid, et sa minu meelest oled kult.
Võhma talu asus soo saares ühes Maasika ja Suurekõrve taludega Ja Pruuna-Eestkõrve inimesed hüüdsid neid ka naljatades saarlasteks. Elli oli juba mehelemineku eas, vend Eedi nii aastat 14-15, õde Kati 11-12 aastane. Oli üks pühapäev õhtupoolik, Keeveskil oli juba kaas peal. Võis hobusega üle sõita. Elli ootas külalisi. Aga et neid ei tulnud, oli ta kurb. Kati oli eriti vigureid täis. Oli õhtu videvik. Kutsus Eedi rehetuppa, sosistas talle kõrva: „ Võta varnast kuljused, mine hästi  tasa rehe alt läbi välja vahevälja äärde ja tule sealt hea jooksuga kuljuseid helistades tulema. Ma ütlen parajal ajal Ellile, et näe, tulevad.“ Kui jõudis koju ligi, ütles Kati Ellile, et kuule, ühed tulevad kelladega. See võttis Elli keema. Eedi jõudis kuljustega ukse ette, raputas veel kõvasti kuljuseid ja põrutas kõva häälega: „Tpruuuu!“
Kati tuli Elli järgi õue külalisi vastu võtma. Saades pika nina, läks kirudes naeru saatel tuppa.
Prits oli papale kui esimene poeg – pai poiss. Papa tahtis ta oma uhkuseks kõrgelt ää koolitada. Ja koolitas kaa. Vallakoolist ministeeriumikooli, säält Tallinna kaubanduskooli, selle lõpetamise järele algas  esimene ilmasõda ja Prits mobiliseeriti. Sai aga Pihkva ohvitseride kooli, kust väljus lipnikuna kuldsed pagunid õlakutel. Kutsuti sõtta, sinna ta jäigi.
Eedi poiss oli sündimisest peale üks jõmmkärakas. Ema nisa suhu ei võtnud. Jõi lutist musta kohvi, hiljem lehma piima, mida ise „ammuu ahhaaks“ nimetas. Oli üle aasta vana, kõndis ja natuke rääkis. Kui naised läksid lehmi lüpsma, siis tema värava taga hõikas: „Eedi taha ammuu ahhaad!“
Võhma talu tööd ei jõutud ära teha ilma võõra tööjõuta. Nii oli seal senikaua, kui oma lapsed olid pisikesed, ikka kaks sulast ja kaks tüdrukut. Üks oli aasta sulane, teine suiline, samuti ka tüdrukud. Sulased õpetasid pisikestele poistele lori laule ja ajasid musta huumorit. Need jäid aga paremini meelde kui pildid piiblis ja katekismuse salmid, mida ema voki kõrval õpetas. Aga Eedi õppis ka palju kiriku laule pähe. Ükskord, kui Ambla pastor Villberg tuli Nahe kooli katsuma ja lapsi loetama, siis peale kooli laste kontrollis pastor ka kuidas väikestele kodulastele jumala sõna õpetatakse. Kui järg jõudis Võhma Eedi kätte, hüüdis tema õde Kati, et meie Eedil on 21 laulu peas! Kogu klassi täis rahvast puhkes naerma, pastor ka. Sulased narrisid Eedit, ta oli ju kodus, aga Prits ja Elli käisid koolis. Sulased küsisid ikka Eedilt: „Kas seda head asja oled ka saand?“ Aga järgmine sulane, keda hüüti Saarlane Jaan, ei ajand poisile lora. Noh ja siis poiss ise temalt küsima: „Kuule Jaan, kas head asja ka oled saand?“ Jaan ütles: „Olen sugu proovind, pole suur asi, tule ää, tilli ots märg.“ Küll siis poiss juurdles, et mismoodi see tilli ots märjaks jääb.
Võhma talu asus üksikuna metsas, Soosaares. Aegviitu sai 12 versta. Lehtse 15 versta. Ambla 25 versta. Väljas käidi harva. Suvel pühapäeviti käisid mehed jahil ja kalal, sügise poole ka vähil. Naised jälle marjul. Küll Sillaotsa, küll Augjärve metsas. Kui halb ilm ei võimaldanud kodunt kuhugi minna, siis Võhma papa istus oreli taha. Mängis orelit ja laulis kaasa:


Kui olin noor ja poisike,
siis olin rõemus alati,
ja rõemsast laulis minu keel,
ka karja hoides karjamaal.

Ei teand mina siis mis kurvastus,
ehk mure, vaev ja ahastus.
Vaid ikka kõlas minu keel,
kui lõukesel taeva all.

Siis aasta ajad jõudsivad,
ja jõudsal sammul sõudsivad.
Aegajalt aja meresse
kust nad ei tule tagasi.

Siis tuli ette minule,
see kalli aja rüpe sees.
Ei või sest kauem viibida,
vaid pean sest ära lahkuma.

 

Ma tundsin seda selgeste,
ei või enam olla poisike.
Mind aastad juba kaisutand
ja nooreks meheks kasvatand.

Siis tuli ette minule,
mis ei või teada poisike.
Nii teada noore mehe meel,
on jooksmas mitme mõtte teel.

Mul elu selle selgeks teind,
et vaja juba tõeste –
üht südant võita enesel,
kes kaasas käiks mul eluteel.


Mõne korra kuulas Eedi pealt, kui papa seda oreli järgi laulis, istudes ise papa kõrval, kõrgel oreli pingil, oli Eedil sõna sõnalt laul peas. Samuti õppis ta orelil mängima. Mõnikord tuli pühapäeval peale lõunat külalisi, siis võeti napsi ja räägiti küla uudiseid. Hiljem laskis Võhma papa oma viguri jutud lahti. Eedi istus papa kõrval nagu 5 kopikat ja kuulas hoolega, iga sõna neelates ja nüüd mitmekümne aasta järgi võib selle mälestuse papa jutust kirja panna:
Suru rätsep.
Nii nagu sel ajal kõikjal käisid rätsepad taludes kodus õmblemas, nii käis ka Suru rätsep ringi. Kevadel juhtus Kullamäe tallu, mis asub Valgejõe kaldal. Suru rätsepal oli siuke mood, et ise teatas, mis talle süüa tuleb anda. Noh, siis jõudes Kullamäel oma asjad lauale välja kolida, küsis perenaine: „Mis siis rätsepmeistrile ka süüa peab tegema?“ „Noh, eks ikka autvärgi toitu! Hommikul prae liha, muna peale, kohv võileivaga. Lõunal supp ja praad. Õhtul, noh, teed, võidleiba jne.“  Nojah, heakene küll. Rätsepale viiakse tema ettekirjutuse järgi toit ette kambri, pere ise sööb rehetoas.
Oli kevadine aeg – kalapüügi aeg. Pere sööb rehetoas kalasuppi ja rätsep vaatab ikka vilksti mitu korda tagasi. Viimaks perenaine küsib: „Mul tulnd meelde küsida, kas rätsep kala ka sööb?“ „Miks ma seda ep söö?“ oli vastus.
Järgmisel kevadel tuli rätsep pea samal ajal Kullamäele. Perenaise küsimise peale, mis rätsepmeister ka söömaks soovib, vastas rätsep: „Ah, andke sama, mis ise sööte.“
Harjuski.
Vanasti käisid ringi rändkaupmehed, neid hüüti kõrves harjuskiks. Ükskord tuleb harjuski õhtu eel Võhmasse ja palub öömaja. Noh, aga kuhu magama? Tehakse ase ettekambri põrandale soojamüüri äärde. Seal aga magab harilikult toakoer Taks. Noh, kaupmees heidab magama, koer esiteks hulgub ringi, siis läheb kaupmehe juurde ja poeb otse tema kubemesse, nagu kaupmees hommikul rääkis. „Noh, kuidas siis kokku leppisite,“ küsib peremees. „Kõige öö oli hea ja rahulik aga hommikul kargas krapsti tilli kinni, seda ei tea, kas till õige liikus või?“ kurtis kaupmees.
Mets Ants.
Vahtriku ja Jussi vahel metsas Harjumaa sees oli Metstoa talu ja peremehe noorem  poeg oli Ants. See oli nii noh natuke, polnd ta päris tark ja polnd ka päris loll. Rahvas hüüdis teda Mets-Antsuks. Ise seletanud küll, et mina olen Metstoa Ants, mitte Mets-Ants. Noh, siis ühekorra heinaaja lõpus üks Rägavere küla mees veel haina lool, hobune köies. Ants laseb laanes püssi. Hobune, kardab, jookseb, mehel hirm, et tõmbab köie katki. Kukub riidlema, et mis sa mädand plõksutad seal, mo hobune kardab. Ants vähe aja pärast vastu: „ Kui sa vanamees oma suud ei pea, ma võtan su järsku ära, nagu püü poja.“ Vanamees vait kui hiir, ei julge enam sõnagi lausuda, ete ega Antsu, lolli, uskuda ole.
Ükskord Mets – Ants hulgub metsas, püss õlal, pea ettepoole ripakile sihti mööda edasi – ilus see päikeseline ilm. Teist sihti mööda jalutab samuti pea maas, püss õlal, va Apuparra metsahärra Reinvalt. Järsku, kui sihid nurgeti ristuvad, näevad mõlemad ühtteist korraga. Mõlemad ehmatasid. Va Reinvalt kartis natuke Antsu, Ants jälle Reinvalti. Aga et mitte oma kohmetust ja ehmatust välja näidata, teeb Reinvalt esimesena juttu: „Ma olen kuulnd, et sa pead ema tedred maha laskma, kui pojad alles pisikesed, ära seda tee – pesakond saab niiviisi otsa.“ Ants vastu: „Aäh, see pole õige! Põle neil häda kedagi. See kõige vanem poeg, kes kõige enne pesast välja tuleb, see võtab ema mured oma peale, see neid situtab, see neid kusetab, pole neil häda midagi.“ Reinvalt lõi käega ja läks.
Kulli Ants.
Kulli Ants kast ükskord suure põdra ja suure sõnni. Aga näe, mis häda, lasi tinakuuliga ristluust läbi. Põder kukkus perseli maha ja röökima. Ants läind põdra juurde, põder perseli maas, esijalad põlvili. Teist korda ei julge lasta, metsavaht kuuleb pauku ja siis on asi puhta perses. Läind siis pussiga kõri kallale, puss old nüri ka veel, põder pressind veel sarvega peale, et jäta veel ellu. Nüsind siis surma hirmus, saand korra naha katki ja kaela sooned läbi, siis pussi otsa kaela üdisse – no siis oli võit Antsu, aga vägisi tahtis surnuks pressida.

„Noh, aitab nüüd juttudest, tule mängi orelit ka! “Võhma papa põsed punetasid, istuti siis oreli taha ja mäng ning laul läks lahti:


Armas neie, andke andeks
et teid nõnda tülitan,
unenäost, mis öösel nägin,
tahan teile jutusta.


Meie kõndisime metsas,
kena jõe kalda peal.
Seal kõik linnud laulsid rõemsast,
ilus oli nende hääl.


Rõemust linnu laulu kuuldes
õrnast kallistasin teid.
Armastus mul mõlkus meeles,
mõtlesin et annaks suud.


Seda nägin unes aga
siiski meeles seisab see.
Südamest ma palun aga,
et te sest ei pahanda.

Palju tervist soovin teile,
teie sõpradele ka.
Tähtsaks päevaks tulge meile,
jumalaga ülepea.


Kui laul oli läbi, siis nägid külalised ka, et Eedi istub papa kõrval. Ning poisilt pärima: „Eedi, kas sul pruuti on ka?“ Eedi asemel vastas mamma eest kambrist, et oo jaa, Suurekõrve Roosi. „Ähh, ei mina Roosit taha, nina teisel tatine ja kusis pliidi ette!“
„Ei jah, head aega nüüd, peab minema hakkama, tulge millagi jälle!“ hõikas Võhma papa.
Elli ja Prits olid selle ajaga õues riidu läind ja sõimasid, Elli Pritsu: Prits prats, praaga magu, seatigu, seinapragu. Prits vastu: Elts, kelts, kelle ratas, vana moori voki ratas. Eedi ütles, kui teie ei jäta, lähen kaeban papale. Siis läksid minema, hurjutasid Eedit: Einart-keeduark.
Jahvatamas ja tangu tegemas käis Võhma papa Kongi veskil. Kongi mamma kutsus iga kord papa lõunale. Vastutasuks käisid Kongi rahavas igal talvel Võhmas küünlapäeva pidamas. Ühel niisugusel külastuse ajal läheb Kongi mamma rehetuppa ja leiab, et Eedi mängib seal kruupingi peal omatehtud loomadega, ja et neid palju oli, siis Kongi mamma ennustab, et küll temast tuleb suur karjamees. Kuigi see oli öeldud naljaks, läks seekord see ennustus täide. Eedi õppis kontrollassistendiks. Eks tal siis olnudki palju loomi. Veel rohkem aga siis, kui töötas kolhoosi zootehnikuna.
Võhmas, kui üksikus talus, kus naabri piire polnud lähedal, peeti hulgaliselt hanesid. Et sulgi kogus palju, siis tehti üks pühapäev veebruari kuul sule talgud. Üle 30 inimese töötas kella 12-st päeval kuni kella 21-ni õhtul, siis oli suur pidusöök ja lõpuks lõbus ajaviide. Võhmas tantsu ei harrastatud, seda peeti ka patuks vana isa poolt. Aga ringmängud olid lauludega, nagu „Üks jahimees läks metsa, see kasemetsa pool. Tal teepeal vastu tuli üks ilus tütarlaps. See teretas ja küsis, kus pool ta mõtted on.“ Kui see lõppes, algas „Ooh, kui rasked on minu päevad, seda kõik minu vennad näevad. Mind kui lindu püütakse, sagedasti müütakse.“ Tantsuks lauldi: „Sui oli kätte tulemas, sui oli kätte tulemas, toomingate õie pungad, olid lahti minemas. Neiuke läks roosiaeda, noppis lilled, köitis kimpu, kinkis oma peiule.“
Suvel söödi Võhmas õues. Suur pere laud oli aida ees suure sarapuu all. Oli pühapäine päev, kella 18 aegu. Jutuhoos istuvad lauataga peremees Aleksander (Sass), poeg Prits ja Ekstein Ants, see tisler, kes Võhmas tegi uuele majale aknaid ja uksi. Tee käis toa ja aida vahelt läbi ja näe, va Maasika Miili lähebki sealt ühes meesterahvaga mööda. Miili oli suur poistega tõmbaja ja poiste magataja. Tea, kes see tal jälle on? Eks ta mõni linna kadjakas ole, kõiksugu sellisi ka tema vastu võtab. Mis sa ädaga teed? Siis tehti Miilist laul, millest kõik kolm lauas istujat ka osa võtsid. See käis nii:
Prits: Pruuna kõrves, Maasika talus.
Sass: Oli üks plika poiste valus.
Ants: Lasi poisil tulla lakka ja siis käskis olla vakka.
Prits: Kuni toas kustub tuli.
Sass: Taati valdab raske uni.
Ants: Siis võid tulla moo juurde sooja, lasta silmal minna looja.
Sass: Ära aga titte mulle tee, see toob välja silma vee.
Ants: Linna poiss oli sindri kaval, peagi plika püksid avas.
Sass: Mõnus oli tunne, hea oli olla, vaat, mis sellest veel võib tulla.
Ants: Otsas nüüd need rõemu päevad, miski asi südant vaevab.
Sass: Kõhus miski asi liigub, süda iiveldab ja kiigub.
Prits: Kust saaks selle vastu rohtu, et poleks karta hädaohtu.
Viisa tuli ja kõik oli lõppenud. Viisa ei sallind lori laule. Elli tuli ja ütles et Sillaotsa Liidel on varsti sünnipäev, herra Ekstein ja meie poisid, üles tuleb laulda, aga mida laulame?
Ants: „Jaagup katsis Maiet, Liide vaatas pealt“
Kui naeru lagin lõppes, ütles Elli tõsiselt: „No mis me siis laulame? Eedi, sul oli üks ilus sünnipäevalaul?“
„Sa minu meelest oled kult!“ viskas Eedi. Jälle naer ja Elli pidi juba minema, siis Eedi ütles et kas selle, süda tihkab. Vot, vat, selle jah, pajata! Eedi siis laulis:
Süda ihkab tunde sunnil
astuda su kambrisse.
Õnne soovima sel tunnil,
hüüdma tervist sinule!
„Sa, Eedi, laulad omal viisil,“ ütles Ants. Laul katkes, Eedi pidi jooksu pistma, aga papa ütles, las ta laulab, eks me pärast kohenda viisi õigeks. Lase aga edasi! Ning Eedi algas jälle:
Tunnil, mil sa päikse läike
esimest korda näha said,
alustasid elu käike,
tervitades õnne maid.

Magus mälestus kui kaja
kostab veel neist tundidest,
nüüd sul tervist, jõudu vaja
võitlemiseks elu teel.


Laul lõppes, aida nurga tagant tuli Suurekõrve Eedi
Ja ütles: „Tere, jõudu!“  „Tere, tere, Suurekõrve noorhärra!“ Suurekõrvadega, sosistas Eedi Pritsule. Kui suurekõrvadega Eedi sai ää läind, tuli Maasika Gutt. Läks siis kosja jutuks ja Võhma sass rääkis, et nää, va Pikapõllu Käspril old kolm naist ja kõik veel „Anned“. Esimese Anne võtt, kui old 20 aastane ja viimase, old 80 aastane. Va Kentman pole taht anda, et oled liiga vana, et ei jõua abielu kohustusi kanda. Ah ah ah haa, naersid mehed. No jah, mes siin naerda. Nää, võtt pruudi kaasa ja padavai Kuusalu kiriku mõisa praost Kentmani juurde kihlama. Praost küsinud, kui vana oled? Kõigest 80, vastand Käsper. Eeeeee, ei ei või anda, liiga vana, ei tule omadega toime.
Noh, siis Käsper ööld, et see on tõsi, mis praosti herra räägib, aga see on kaa tõsi, mis mina ütlen – Puu on vana, aga oks on kõva. No jah, noh, kui sa omaga kindel oled, eks kutsu siis pruut sisse, öelnud praosti herra.
Võhma Sass, jutu lõpetanud, küsis Maasika Guttilt: „Aga miks sa täna nokk-mütsiga oled? Kus su kõva kübar on? Tal polegi seda enam! Pahad poisid lõid kõva sisse ja kusisid täis!“ Kõik pahvatasid naerma, Gutt ise ka.
Või siis Troonase poiss, ei oska tüdrukutel muud kui käsi katsuda, alustas seda juttu Ants. Miks Suurekõrve poisse Troonase poisteks kutsutakse? Vana Falk oli kord purjus peaga lärmamise pärast kolmeks päevaks aresti pandud, sittund vangi kongi, vangi vaht pand teda pihuga seda välja viima. Falk siis võtnud julgad pihku ja ütelnud: „Ah sa Jetroonas, kus jämedad junnid!“ Nii jäigi vana Falk Troonaseks ja poisid Troonase poisteks.
Kui Gutt headaega ütles ja laonurga taha kadus, ütles üks naisehääl aidast: „Tegite Gutile liiga!“ Kes käsib narr olla, kõva kübaraga siis külasse tüdrukutesse? Tea, mis ta üldse sest kõvast ostis – naeruks? Gutt ütles et kui ta kusagil käib, kõva peas, et siis vastutulijad arvavad, et ta on professor!
Varsti tulid Vahevälja poolt Nõmme Guttja Praalits lauldes:
„Mis aga Koonukõrve Jüri sest sai,
Et omal linnast lita tõi.
Noh, aga Hiiup ammust ajast,
Ei tema teadnud piirist, rajast.
Suurekõrve õues kanakari,
Suurekõrve eit kui surmavari.“
Tervist, jõudu, tere, tere, noh eks laske aga laulu edasi. Suurekõrve kohta oli, kas Võhma kohta pole midagi?
Praalits tõmbas naerule, vaatas Võhma papile otsa ja laulis:
„Võhma aga Sass teeb ikka nalja, sest tema koht teeb hästi välja!“
Naerdi, muheleti, istuti teiste juurde ja räägiti, et tulnud Koonukõrvest, plikasi polnud kodu, et siis siit kaudu koju, et miks otse minna kui ringi saab.
See on vana jahi lugu, milles tõtt on parasjagu. Mis jahi lugu see on? Noh, kuidas siis – käisid plikade-preilide jahil, said pika nina, see on vana, see on vana, kas sul Võhmas pole mõnda jahilugu? Noh, olgu, ma jutustan teile, kuidas Pikapõllu Käsper karu jahil käis. Üks pää läind Käsper kaera põldu vaatama ja näinud et karu on kaeras. Ruttu koju tagasi püssi võtma, siis oli ikka püss. Rohi oli sees ja rohi oli väljas ja kivi andis tuld. Noh, laadis teise siis täis, pani kõva laengu, paja tükid ja pae killud, need lõhuvad luid. Kui aga põllule sai, oli karu läind. Jättis kaks mulku põllu aeda. „Noh, hakkan siis tulema, korraga näen, metsis puus. Tea, kui laseks, mõtlesin. Aga püssis on suure looma laeng ja metsis väike loom. On küll suur lind nagu heina võrk, aga...  Võtsin ikka püssi palge ja kui pauk käis, võttis metsis tiivad selga ja läks. Nojah, eks ma arvasin kohe et suure looma laeng, metsis väike lind!“
Pruuna –Kõrve kultuurikeskus oli Nahe koolimajas. Eriti siis kui sinna koolmeistriks valiti Kolga-ranna kaluri poeg Johannes Grauberg. Algas väga elav osavõtt laulukooris laulmisest. Grauberg oli gea kõne mees ja kõrve tüdrukud üheteise võidu lootsid temast kosilast. Sest kolm varasemat õpetajat olid kõrvest naised kosinud. Nagu Käsper Schnell Kongi Selma, Otto Hinzenberg Nõmme Iida, Nikolai Traks Altpere Aliine, (tema oli viimane enne Graubergi).
Kui lauljad kusagil kohtusid, siis arutasid, et kes neist kõige paremini laulab. Siis Vaigita Elli ütles et mina oskan kõige paremini laulda.
Vaigita ja Kongi vahel üle jõe oli Saare talu, kus Anton ja Juuli oma tütre Anetega elasid. Anete oli ilus tüdruk, sellest oli ta ka ise teadlik ja käitus vastavalt. Aga seda märkas ka Lehtse mõisa noorhärra von Huene, kes ei põlanud Neti ilu ja lahkust. Anton müüs talu ära ja ostis või ehitas Lehtses maja. Nüüd oli Neti von Huenele rohkem käepärast, olgugi, et Netist pidas lugu ka Nahe koolmeister Grauberg. Saare talu ostis keegi Bataskow. Kui Bataskowid Saarele asusid, hakkas kõrves, kus varem vargust ei tuntud, alatine sissemurdmine ja hobuste vargus. Sellepärast jäi kogu Saare pere kõrve inimeste põlualuseks.
Nimetamata ei saa jätta kõrve ühte paremat ja rikkamat talu – Altpere. Sääl tehti tööd ööd kui päevad. Tihti perenaine Maali magas oma une ära lehmalüpsi ajal, lehma all lüpsipingil istudes. Aga esimene ja ainuke talu, kus osteti viljapeksu karnituur – lokomobiiliga. Teenijateks peeti sääl vaesed noori poisse, kellele polnud vaja suurt palka maksta. Kord oli sääl mitu aastat poisiks Tursman. Tursman nägi välja oimetu ja saamatu, aga seda pani tähele, kus pere raha oli. Ükskord laupäevane päev, sügis-talvel, näevad leiavad, et raha kadund. Tursman ülesse ei tunnista. Kusti hobune ette ja Lehtse urjädniku järele. Teel tuli vastu herra Grauberg ja siis kostis sealt kahekõne:
„Tere tere tere, no kuhu nüüd nii hilja?“
„Näe, Lehtse!“
„Mis sinna nii hilja?“
„Näe, urjädniku järgi!“
„Mis siis lahti on?“
„Näe, va Tursman, varastas raha ära!“
Kongi möldrid olid jõukad antvärgid ja vastavalt pandi ka poistele nimed. Neid nimesi ei pandud enne tähelegi, aga kui kõrbe sattus Oskar Lutsu „Kevade“ ja säält loeti Kiire poiste nimesi nagu Jorch Adniel jm. Nii mõnigi tuletas meele Kongi poiste nimesi, üks oli Engelhard Karl Aleksander, siis Ernst Voldemar August, kolmas Ottomar Ferdinand Friedrich, neljas oli ühe nimega, Artur. Neil oli ka kaks tütart, Selma ja Olga. Selma sai mehele, aga Olga oli elu lõpuni vanatüdruk. Ei olnud koha peal niisugust intelligentset ja ta jäi ju ka iga aastaga vanemaks. Külas ikka käis ka noori isandaid, nagu Nahe noorhärra Grauberg ja Võrgi meierihärra Johannes Berendsen. Johannes Berendsen oli Linnape külast Nurga talust. Kord oli ta jälle Kongil külas. Kui oli juba lõunatatud, siis küsis viisakalt Kongi mammalt, et kas ta ei võiks preili Olgaga natuke patseerima minna? Kui herra Berendsen Olgaga patseerimast tagasi tuli, küsis mamma, no mis ka nägite? Ooh, ütles meieri härra, ise kätega vehkides. Sääl järve ääres nägime konnasid, suurt hunnikut konnasid. Ja igakord, kui meier kellelegi vastu tuli, tuli vägisi keelele „Suur hunnik konnasid“.
Üks poiss laulis teed mööda tulles: „Kägu kukkus kuusikus ja kaasikus tal pesa. Meie meeste elu on ilus ja armas, talupoeg kündis kesa.“ See oli Nilk Karla. Talle vastati tihnikust: „Kaarel, Kaarel, mis taad, mis taad? Sul naine, sul naine, mul ka, mul ka. Saarlane saarlane Kaarmast Kaarmast.“ Karla mõtles, kes seal mind sõimas, läks otsima, aga üks vares tõusis lendu ja karjus edasi: „Kaarel, Kaarel, mis must taad?“


Järelsõna.
Need leheküljed mis on täis kirjutatud, need on kuuldud 50-57 aastat tagasi minu 6-14 eluaastani. Kuid senini mälestustes puhtalt säilinud. Seekord palun leppida sellega. Sõnastus on täpselt nii, nagu kuuldud ja nagu sel ajal räägiti.
Lugupidamisega Enn Pilvik, zootehnik, pensionär.


Viimane leht kaustikus:
Sika Alla tuli Betlema sauna, hakkas sääl kaarte välja panema. Võrgi Madise Anu võttis ka mune ja läks. Koju tulles küsis Madis, no mis ta rääkis? „Rääkis seda ja seda, no mis ta muud rääkis? Ütles et sa sured varsti ää, et ma saan veel noore mehe! Ää latra, pane supp lauale!“

Lehtse paruni vend von Huene oli raudtee insener, ehitas raudtee 100 aastat tagasi ja ka Lehtse jaama. Mihkel Nuga ostis Huenelt krundi endisest Ähvardi talust, talu oli selle koha peal kus praegu apteek. Kõrval hooned on veel talu aegsed, s.o.u. 1878 – 93 aastat tagasi.