“Olevik” nr. 13  26.03.1884


Ambla kihelkonnas on Lehtse mõisa ja Kurge viinavabriku vahel juba mõni aeg telefon ehk kõnetraat üles seatud. Kuida nüüd kuulda, on see sisemise asjade ministri luba pääle kuni Lehtse raudteejaamani pikendatud ja 16. skp. käima pandud. See on vist esimene kõnetraat raudteejaama ja mõisa vahel. Vahe on kolm ja pool versta.


“Postimees” nr. 124  10.06.1896


2. juunikuu päeval kell pool 12 lõunal hakkas Lehtse mõisa Kurge viinavabrik põlema. Paras põhjatuul suurendas selle võimu nii, et vähe aja pärast valitseja maja ja ka lähedal olev Lehtse valla magasi ait leekide roaks langesid. Ka viinavabrikuga ühenduses olev härgade tall põles ära. Ehk küll Amblast sinna tõttavad tuletõrjujad, kui ka küladest kokkukogunenud rahvas viie pritsiga ametisse hakkasivad, ei jõudnud need muud teha, kui lähedalolevaid majasid tule eest hoida. Läste küla otsas oleva koolimajani kandis kange tuul tule-tukkisid, tuletõrjujad hoidsid aga õnnetuse eemale.


Väga korratu postitalitus
“Uudised” nr. 10 1903. aastal


Sageli kuulub ajalehtede läbi, kui korratu ja vaevaline siin ehk seal kihelkonnas või maanurgas ajalehtede ja kirjade kättesaamine on. Üks niisugune koht on ka Lehtse vald kõige oma ümbruskonnaga. Lähemad postkontorid on Tapal ja Amblas, kuhu aga paljudel 20 ja enamgi verstasi käia tuleb. Sellepärast lasevad mitmed endi kirjad ja ajalehed Lehtse raudteejaama saata, sest et see ligem, kuid ka sealt kättesaamine on viletsusega ühendatud. Ajalehed, mida jaamas väga vaevast viisi sorteeritakse, saadetakse Lehtse vallamajasse, kui mujale pole nähtud. Aga küladesse ei käi ühtegi posti viijat, nii et postisaadetised nädalate viisi vallamajas võivad tolmuda!


“Sõnumed” nr. 99 1907. aastal


Noor Põllumeesteselts “Majapidaja” pidas 29. aprillil oma avamiskoosolekut. Esimeheks valiti J. Sooserv, abiks O. Hintsenberg, kirjatoimetajaks kooliõpetaja N. Traks, abiks Kuulmata, kassahoidjaks G. Adamson, abiks R. Inglist. Selgus et selts haruldase laia majapiduslise programme põhjal saab töötama. “Majapidaja” tahab kõike kõikidele pakkuda, nii et iga seltsist osavõtja targaks võib saada.


Lehtse hoiu-laenuühisuse “Toetaja” maja pühitsemine
“Tallinna Teataja” nr. 9 1914. aastal


Eesti hoiu-laenuühistutest on Lehtse “Toetaja” vast esimene, kes enesele oma maja üles ehitas. Pühapäeval, 12. jaan. s.a., viis aastat peale ühisuse tegevuse alustamist (8. jaan. 1909) oli Lehtses uue maja pühitsemine, millest palju kohalikke elanikke ja ka mitmed kutsutud võõrad eemalt olid osa võtmas. Õnnistamist toimetasid Tapa preester Kirill Janson ja Ambla õpetaja Johannes Wilberg. Luteri usu vaimulikku talitust kaunistasid Ambla keelpillide orkester ja Lehtse Segakoor. Liikmete arv on praegu 500 ümber. Maja ehitamiseks on 11 000 rubla krediiti määratud. Sellest on seniajani 9280 rubla välja makstud. Hoone on insener J. Kangro plaani järele tsementkividest ehitatud ja mahutab eneses peale asjaajaja korteri, operatsiooni ja direktooriumitoa ka suure saali koosolekute jaoks.


Parun Huene kiri “Tallinna Teatajale” 1916. aastal


“Evardi” talukohta ammo ei ole enam olemas, vaid selles paigas seisab Lehtse alev, sest koha maad, mis raudtee ehitusest üle jäid, jaotas maamõõtja Breyer 1878. aastal 94 krundiks, kellest esimesed mõisa herra oma vallale kohtu maja alla kinkis ja peale selle teised kord korralt välja rentis ja ära müüs, seal on raudteehooneid, ühisuse pank, köie vabrik, mitu meiereid, poodisi ja muud elu majad.


Iseloomulik mõisnik
“Tallinna teataja” nr. 175 1916. aastal


Lehtse parun Huene käes on “Evarti” talu, mille krunt Lehtse jaama juures. Parun rendib nimetatud talumaast majade aluseks plastid välja ja võtab sellest omale sissetulekuid, ei taha aga sealjuures kohamaksusid, nagu valla ja kirikumaks, mitte maksta. Parun on küll õige agar talumeestelt kirikumaksusid sisse nõudma laskma, kui aga tal enesel need maksud õiendada tulevad, siis tõrgub ta õige visalt vastu. Nende maksude võlgade tasumiseks kirjutas Lehtse valla politsei nõudmise peale juulikuu lõpul Lehtse mõisas sugupulli üles, mis nüüd oksjonil müügile tuleb.


Koole nagu seeni pärast vihma
“Tapa Teataja” nr. 2  1927. aastal


Perekonnanimede panemist alustati esimest korda Ambla kihelkonnas 1834. aastal. Esimene vallakool asutati 1820. aastal Jootmele. Peale nimetatud kooli asutamist tekkisid hiljem 10 aasta jooksul igasse valda lugemisõpetuse koolid.


Salakõrts Lehtses alasti tantsuga
“Tapa Sõnumed” 04.04.1930


Lehtse alevikus näib hästi edenevat salaurgaste pidajate äri. Ühe niisuguse “lokaali” pidaja pakub kundedele muu seas ka mitmesuguseid lõbustusi. On mitmeid tunnistajaid, nende seas ka arst. Külastajad teavad rääkida, et “lokaalis” ka alasti tantsimisest tagasi ei kohkuvat. Niisugune “nali” maksvat kaheksa krooni. Loomulik, et sarnased naised tagasi ei kohku ka prostitutsioonist. Oleks küll tänuväärt, kui politsei poolt kõva tuulutamine ette võetaks.


Seda ja teist Lehtse laadast
“Tapa Sõnumed” 21.03.1930


Hiljuti peeti Lehtses laata. See muidugi ei olnud sarnane suur nagu Tapal või Amblas, oli vaid paar laadaputkat platsil. Rahvast oli aga rohkesti. Viimaseks asjaoluks aitas kaasa samal päeval peetavad valimised. Kordnikke oli vaid paar. Et kõik oli vaikne, siis ei olnud neil “tööd”. Kuid nad ei märganud, et “suslanaised” müüsid peale saiakeste ja vorstijuppide veel head “vabariigi valget”. See “valge” mõjus pikkamööda paljudele laadalistele. Nii jäi paar preilit, kes “halvatud” “vabariigi valgest” tänavale maha. Preilikesed oli hiljem tänavalt ära koristanud keegi mustaverd noorhärra.


Lehtse mõisa loss lammutamisele
“Tapa Sõnumid” 10. September 1931


Hiljuti müüdi Tapa ringkonna valitseja kantseleis ära Lehtse mõisa härrastemaja lammutamiseks ja äravedamiseks…Et loss on üks vanemaid ajaloolisi ehitusi ja igasuguseid müütilisi legende Lehtse lossi kohta eriti palju, siis poleks üleliigne pöörata tähelepanu lossi lammutamisele muuseumidel ja teistel ajaloolistest esemetest huvitatud organisatsioonidel ja isikutel.


Lehtse loss lammutatakse
“Vaba Maa” 28. aprillil 1932.


Möödunud aastal määrati põllutööministeeriumi poolt lammutamiseks müügile endine Lehtse loss. Kuna lossiga ja selle kurikuulsa omanikuga Hoyiningen Huenega ühenduses on terve rida rahvajutte ja mälestusi, siis kohalikud tegelased kavatsesid samme astuda lammutamise ära hoidmiseks, et hiljem hooneid turistide kodu asutamiseks ära kasutada. Et senini lossi päästmiseks midagi ette võetud pole, siis kaob see Lehtse kuulsus ja uhkus juba 1. maiks.


Ajaleht „Järva Teataja“ 21. märts 1938 kirjutab Pruuna-Vedruka ja Põriki-Nahe külakoolide asutamisest Lehtse vallas 75 aastat tagasi.
Koolid asutati 1862. aastal.


Käesoleval aastal möödub 75 aastat, kui asutati Lehtse vallas Pruuna-Vedruka kool samanimelises külas Pruuna mõisa lähedal ja Põriki-Nahe kool Pruunakõrves, 15. km. eemal Pruuna mõisast ja Lehtse raudteejaamast. Õppetegevust alustasid tähendatud koolid 1862. aasta sügisel, nende ametlik kinnitamine oli 1863. aasta kevadel. Mõlemad koolid alustasid tegevust talukambris, mis rehetoaga ühise katuse all. Pruuna-Vedruka kool asus algul Kangru talu kambris, hiljem, peale esimese uue koolimaja põlemist Härjamäe talus. Põriki-Nahe kool alustas tegevust Nahe-Priidu (Nahe-Alttoa) talus, kus noorperemees ise koolmeistriks jäi. Mõlemad koolid kuulusid ühe mõisniku valdkonda parun Dellingshauseni omandusse.
Tegelikult on aga mõlemad koolid veelgi vanemad. Pruuna-Vedruka kooli olnud alguses naabruse Linnape-Rägavere kooliga ühes valdade piiril olemas Vanakooli talus. Tegevust alustatud seal esiteks laupäevaõhtuse lugemiskooliga, mis aga varsti muudetud päris korralikuks kooliks. Õpetajaks olnud, keda mäletatakse, Friedrich Bils 15 aastat ja Jaan Rebane 8 aastat, mõlemad pärit Pruunakõrvest, kuhu nad ka pärast taluperemehena elama asusid.
Põriki-Nahe kooliringkonnas peetud enne Nahe kooli asutamist laupäevaõhtust lugemiskooli Pärtli talus, kus elas ja suri prohvet Maltsvet 1885. aastal. Ettelugejaks ja lugemisõpetajaks olnud sama väiketalu peremees vokitreial Maanus, Pruuna mõisa metsaülem ja Ambla kiriku vöörmünder. Laupäevaõhtusest lugemiskoolist Maanus kaugemale pole jõudnud.
Esimeseks koolmeistriks sai Pruunakõrves Nahe Priidu pojad: vanem, Madis Vahtrik Pruuna-Vedruka koolile ja ühtlasi ka Pruuna-Põriki valla- ja kohtukirjutajaks; noorem, Priidu Vahtrik jäi Nahesse peremeheks ja ühtlasi ka koolmeistriks (1862-1871) , esimene Põriki-Nahe koolmeister. Samuti oli ta vallakirjutaja aastail 1871-1893 Lehtse-Järva.
Pruuna-Vedruka kooli ja vallamaja ehitamisega alustati varsti, sest talukambris osutus raskeks 30-40 lapsega kooli pidada. Uus maja olnud 1869. aasta sügisel juba peaaegu valmis, tekkinud aga tulekahju ja maja põlenud maani maha, kusjuures hävinesid ka kooli ja vallavalitsuse raamatud ja kirjad. Uus koolimaja valmis 1875. aastal. Sealtpeale asus Pruuna-Vedruka kool omas majas kuni 1919. aastani.
Samas asus ka Pruuna-Põriki vallavalitsus kuni valdade ühendamiseni ühiseks Lehtse vallaks 1893. aastal. 1919. aastal ühendati kool Lehtse Läste küla kooliga ja viidi Pruuna mõisa, kus ta tänseni töötanud.
Põriki-Nahe kooli 20-30 lapsega peeti Nahe-Uustoa talukambris kuni 1883. aasta lõpuni, mil uus, praegune koolimaja ehitati ja 1884. aasta algul kolis kool sisse. Koolimaja oli oma aja kohta suur ja nägus ehitus.
Olgu lõpetuseks tähendatud, et neid, kes õppinud Priidu Vahtriku ajal Põriki-Nahe koolis, elab praegu Pruunakõrves veel 2 - Gustav Wöölmann (Wahtra) ja Marie Schmiedefeldt. Mõlemad on ligemale 80 aastased. Elab ka üks endisi Nahe koolivanemaid - 70. aastane Jaan Blumfeldt (Puuleht). Lähenevail kahe kooli juubelipäevil on neil möödunud aegadest jutustada paljugi, mida siinkohal ei luba avaldada piiratud ruum.



Pruuna-Vedruka vallakool 1909. aastal



Nahe koolimaja, asutatud 1884. aastal


Postimees, 10. juuni 1896
Lehtse tulekahju üle tuleb meile weel järgmine täielisem teade: 2. juuni kuu päewal, kell pool 12 lõunal, hakkas Lehtse mõisa Kurge wiinawabrik põlema. Kange põhjatuul suurendas tule wõimu, nii et wähe aja pärast walitseja maja ja ka lähedal olew Lehtse walla magasi-ait leekide roaks langesiwad. Nimetatud majad oliwad allpool tuule; päält tuule olewad aidad, karjalaudad ja wiinakeller jäiwad tulest puutumata. Ka viinawabrikuga üheduses olew härgade tall põles ära. Walitseja ja wiinapõletaja majakraamid jäiwad suuremalt osalt tulde, sest et tuli enne laiali lagunes, kui lähedast külast abi sinna jõudis. Ka walla kahju on suur : hulk wilja põles magasis ära. Ehk küll Amblast sinna tõttawad tuletõrjujad, kui ka küladest kokku kogunud rahwas wiie pritsiga ametisse hakasiwad, ei jõudnud nad muud teha, kui lähedal olewaid majasid tule eest hoida. Läste küla otsas olewa koolimajani kandis kange tuul tule tukkisid; tuletõrjujad hoidsiwad aga õnnetuse eemale. Tuli hakanud talli otsas olewast sõnniku hunnikust, mil wiisil, on teadmata. Ka palju õie-ehtes olewaid õunapuusid saiwad tulest ära kõrwetatud. Kauase kuiwa järele tuli siin ümberkaudu mitmel päewal müristamise wihma, kuid enamasti rahega segatult. Mitmel pool kuulukse kaebdust, et rahe rukkid rikkunud ja purustanud. Ka ränk wihm on mitmes paigas noored orased koorukese alla pannud. Jaani kihelkonna pool olnud ka kahju suitsu näha, kuid kus, on teadmata. Müristamine oli wali.


Saarlane, 22. oktoober 1896
Ambla kihelkonnas Aegwiidu raudtee jaama juurde Lehtse mõisa maa pääle ehitati tänawu weike Lutheruse usu kirik, millesse umbes 300 inimest mahub. Kulud kannud Lehtse mõisa herra; temal on sääl turba weski, telliskiwi wabrik ja nii palju töölisi töös. Päris kirik on 20 wersta kaugel.


Postimees, 10. detsember 1896
6. detsembril oli Aegwiidu jaama ligidal olewa kabeli sisseõnnistamine. Püha talitust toimetas Järwamaa praosti herra. Rahwast oli ümberkaudu kaunis hulgakene kokku kogunud. Selle kabeli eest peab küll Lehtse mõisaherrale, parun Huenele, tänu ütlema, sest selle kabeli läbi on wanad ja wäetimad siin ümbruses waimulikust puudusest päästetud. Nimetatud herra oli aga kabeli ehitamise juures hää nõuga ja rahalise jõuga abiks. Uues kabelis saab ka Madikse õpetaja jutlust ütlema. Muil aegadel peawad sääl wennaste seltsi liikmed palwetundisid.


Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 7. november 1896
27. oktobril pühitseti uus Lehtse pooljaam pidulikult sisse. Jaama maja ise on päris telliskiwist, kuna kõrwalhooned puust on. Kogu jaama ümbrus, nagu jaam ise, on kõige parema sisseseadega korraldatud.


Päevaleht, 9. detsember 1908
Uus ühisus. Juba 19O7. aasta kevadel andis Lehtse põllumajandusline selts «Majapidaja" hoiu- ning laenuühisuse põhjuskirjad kinnitusele. Nüüd, poolteise-aastase ootamise ja mitmekordse kirjawahetuse järele leidis hoiu- ja laenuühisus kinnitust. Ühisuse tegewus ulatab Lehtse, Ambla ja Nõmküla waldade peale. Osamaksu suurus on 60 rubla. Riigipangast lubatakse laenu 1000 rubla suuruses. “Toetaja” loodab 1909. aasta algul tööle hakata.


Postimees, 19. september 1908
Endine Lehtse vallakirjutaja A. Pohla on kindralkuberneri poolt kolmeks aastaks Tobolski kubermangu elama mõistetud. Hr Pohla võeti juba 29. aprillil 1907 kinni ja viibis senini kohalikus uurimisvangimajas. Pohlat süüdistati valepasside valmistamises.


Päevaleht, 20. juuni 1907
16. juunil oli siin Lehtse wallamajas uue wallakirjutaja walimine. Endine wallakirjutaja Aadu Pohla oli ülestõusmise pühade ajal wangi wiidud. Walimistele oli 9 kandidati ilmunud. Kandidadid tegiwad isekeskis enne walimisi otsuseks mitte alla 500 rbl. aastas, mida ka wana oli saanud, kohta wastu wõtta. Tähendatud palk pole mitte kõrge, sest kirjutaja peab enesele abilise wõtma. Lehtse on ju teatawasti kaunis suur wald, kus kirjutajal palju tegemist on. Oldi ühel nõul ja mindi walimisele. Siin tuli aga ilmsiks, et kõik mitte nii ei tee, kui nad wahest ehk räägiwad. Keegi wanapoole mees Aron, wõttis nõupidamise peale waatamata 450 rbl. aastas koha wastu ja astub ametisse.


Tallinna Teataja, 19. august 1915
Lehtse parun Huene saksa keele rääkimise eest trahvitud. Lehtse mõisa omanik, Ambla kiriku eestseisja parun Fr. Hoyningen-Huene on kubermangu administratsioni poolt saksa keele tarvitamise eest 50 rublaga trahvitud. Mõni aeg tagasi seletas see parun, kes mineval aastal omale Ambla kiriku torni walgendamise läbi ülemaalise kuulsuse omandas, awalikult ajalehes, et kurjad „ussitajad" tema peale laimu juttusid teewad, kuid nüüd on valitsuse võimud ometi tõeks tunnistanud, et paruniherra kõigest tagasi ajamisest hoolimata oma saksa keelega liiale läinud, ja on talle selle eest võrdlemisi kerge karistuse määranud. Huvitav on ära oodata, kas paruniherra ka seekord oma õiendustega ajakirjanduses välja astub?


Tallinna Teataja, 18. september 1912
Juubelipäew. 15. sept. oli Lehtse jaamaülema Nikolai Bestushewi 25-aastane raudteeteenistuse juubelipäew. Hr. Bestushew on viimasel ajal ka seltskonnategewusest osa võtnud, ta on Lehtse Vabatahtliku Tuletõrjujateseltsi esimees, on ka muidu oma teenistuses korra armastaja mees, sellepärast oli õnnesoowitust ja annetust rohkeste kokku tulnud.


Tallinna Teataja, 5. märts 1912
Walla raha raiskamine. Järwamaal Lehtse wallawanem - Jaan Bötker ja endine kirjutaja Hans Aron oliwad walla raha raiskamise ja raamatute wõltsimise pärast kohtu all. Tallinna ringkonnakohtu wäljasõidu-osakond, kes seda asja 2. märtsil Rakweres harutas, mõistis Bötkeri kui kirjaoskamata isiku wabaks, Aroni aga kõigi õiguste kaotamisega kolmeks aastaks wangiroodu ja raisatud raha, 1073 rubla 65 kop. Lehtse walla kassasse ära maksma.


Tallinna Teataja 29. juuni 1910
Tulekahju. Jaanipäewa hommikul põles Lehtse piimatalituse-ühisuse meierei maha. Nagu kuulda, olla tuli katlakambrist peale hakanud, kus päew enne seda sepad weepumpa olla parandanud ja sealjuures ka tuld mullast põranda peal tarwitanud. Meiereisse olla suuremalt jaolt kõik sisse jäänud, ainult meierei rentnik Jõhwikas olla oma elutoast mõnda kraami tule käest suutnud ära peasta. Maja olnud ennemalt 5000 rbl. all tulekassas kinnitatud, kuid wiimase kahe aasta jooksul jätnud ühisuse esimees H., kes ka ühtlasi kassapidaja ja kirjatoimetaja on olnud, tulekassamaksud maksmata. Seega oli siis maja tulekahju wastu täieste kinnitamata. Lehtse piimatalituse-ühisuse asutamisel, 1903. aastal, astusiwad jõukamad ümbruskonna peremehed ja rahamehed ühisusesse kokku ja ostsiwad aurukatla, koorelahutaja ning üleüldse kõik tarbekraamid ja nõud, mis aga meiereisse tarwis läks. Mõni nendest isikutest pani põhjusmaksuks 100, mõni 150, 500 ja mõni ka 1000 rbl. Kudas nüüd lugu nende raha kättesaamisega läheb, on teadmata. Osanikud oleksiwad küll pidanud nii wõrd ettewaatlikud olema, et kõike asjaajamist mitte ühe isiku hoolde jätta. Peale selle tuleb ühisuse liikmetel ka 1000 rbl. kohalikule hoiulaenuühisusele ära maksta.


Päevaleht, 5. september 1913
Tulekahju. Öösel wastu 1. septembrit põles Lehtse mõisa saeweski maha. Weski oli 1100 rbl. eest kinnitatud, kahju 1500 rbl. suur on. Tulekahju tekkimise põhjuses ei ole weel selgusele jõutud.


Kaja, 10. veebruar 1921
Postiagentur Lehtses awatud. Lehtse jaamas on postiagentur awatud, kus liht- ja tähtkirju wastu wõetakse ja wälja antakse ning postmarke müüakse.


Päevaleht, 30. jaanuar 1925
Lehtse alew kaswab viimasel ajal kiiresti
Lehtse alev on wiimaste aastatega kiiresti suurenenud. Alewis on 50 maja ja kauplusi 8. Tarwitajateühisus, mis enne üürikorteris asus, on oma majasse üle wiidud. Tarwitjateühisuse majas asub ka posti-telegraafi-telefoni kontor. Tuletõrje selts ehitas omale maja, kus tihti piduõhtuid korraldatakse, alewis on ka ühispank.


Järva Teataja, 7. detsember 1928

Tapa-Lehtse teel oli tänawu sügisel nn. “Tõnumäe sild" põrgu auguks. Mõni mees jäi hobusega tihti mudasse kinni. Nüüd on Lehtse wallawalitsus asunud tee parandamisele. Hiljem tahetakse osad wäljamõõta ja parandada anda kaks korda aastas.


Järva Teataja, 16. aprill 1929
Tapal, 13. aprillil. Eile õhtul kell 18.15 leiti Tapa ja Lehtse jaamade vahel, Tapa läheduses raudtee-tammil lamamas Lehtse walla kodanik Oskar Konist, kes tugevasti joobnud olekus „puhkas" raudtee muldkehal, umbes meetri kaugusel roobastest. Oma jalgratta oli O. Konist asetanud risti roobastele. Õnneliku juhuse läbi nähti Konstit enne rongi läbisõitu ja suurem õnnetus jäi tulemata. Konist viidi Tapa arestimajja „wäsimust” välja puhkama.


Ühistegelised Uudised, 17. juuli 1925
Gustaw Tamm
Ühistegelaste perest Tapal on surmale suikunud G. Tamm 7. juulil s. a. G. Tamm on sündinud Tapal 3. märtsil 1862 a. Käis Tapa wallakoolis ja hakkas isa järele Rauakõrwe külas „Laastu" talu pidama. Põllupidamise kõrwal wõttis awalikust elust mitmel alal osa. Pääsis 1905 a. rewolutsioonilise liikumise likwideerimisel surmast ainult pagusse peitumisega. Oli wallawolikogu liige ja wallawanema abi. 1909 a. waliti Lehtse wallawanemaks, kust teda talurahwa asjade kommisar, Lehtse kurikuulsa Fr. Huene pealekäimisel 1910 a. ametist tagandati. G. Tamm oli wäikepõllumehe kasude kaitsja alati. 1912 a. peale, kui Tapal talud ostuteel omandati, ostis G. Tamm „Laastu" talu päriseks ja muutis hoolsa töö ja agara hoole waral selle soise ning kadaklise pinna pea wiljakandjaks maaks. See oli eeskuju hoole ja töö tasust paljudele. Kadunud G. Tamm oli 1919 a. peale wallanõunik ja hiljem wallawanem, Tapa Hariduse Seltsi esimees 1919 —1920 aastal ja alaline liige. Ajutiselt oli ta ka Lehtse Põllumeeste Seltsi juhatuse ehk rewisjoni komisjoni liikmeks. Lehtse ühispanga liige oli ta 1908 a. peale. Nõukogu liigete kandidaadiks waliti teda 1914 a., kus 6. now. 1914 a. peale Nõukogu liikme kohusid täitma hakkas. Waliti nõukogu liikmeks 1917 a. ja nõukogu esimehe abiks 28. mail 1919 a. mis ametis tema senini oli. G. Tamm oli headele asjadele alati wastutulelik, wõitles oma isamaa paremuse eest täie jõuga, armastas muusikat, laulu ja looduseilu, millest tunnistab tema talu eeskujulik korraldus. 11. juulil, kadunu matusepäewal saatis teda suur sõprade ja austajate hulk ühes muusika- ja laulukooriga Walgma surnuaiale wiimasele puhkusele. Hauaküngast jäid ehtima Lehtse ühispanga, Lehtse wallawalitsuse, Tapa Hariduse Seltsi, Tapa laulukoori ja paljude tutwate poolt asetatud pärjad. Puhka rahus tubli põllumees kodumaa mullasel ja waimlisel põllul!


Sakala, 4. juuni 1927
Uus vald asutamisel?
Tehakse eeltöid
Lehtse wallawolikogu liikmete K. Joosti ja O. Klemeieri algatusel on käimas eeltöö uue walla asutamiseks. Tahetakse nimelt eraldada Lehtse wallast, et tulewikus tegutseda iseseiswa Tapa wallana. Mainitud uue walla alla kuuluksid kõik Tapa linna ümbruskonna külad, nagu: Tapa küla ühes Tapa asundusega, Rauakõrwe küla, Moe küla ja Moe asundus, Näo küla ja Niidu asundus, Lokuta küla jt. Uue walla asutamist põhjendatakse pääasjalikult seega, et praegune Lehtse wald liig suur olla nii temale alluwate külade kui ka maa-ala (küünib Aegwiiduni) poolest, mis sageli kaugemal elawatele taluinimestele wallamajja ilmumiseks suuri raskusi sünnitab. Esialgne Tapa wallawalitsuse asukoht jääks Tapa külla, säälsesse ruumikasse külakoolimajja.


Postimees, 16. märts 1926
Edurikas seltsitegewus Lehtses
Lehtse alevil samanimelise raudteejaama lähedal, mille elanikkude ja majade arw weel õige wäikene, on oma tulewiku just ühistegewusele ja seltsielu arendamisele rajanud. Waewalt wõib isegi meie wanemates ja suuremates alewites nii rohkel arwul ja nii mitmesuguse sihiga seltse leida kui Lehtses. Elujõulisemaks ja ühtlasi ka wanemaks seltsiks on põllumeeste selts, kelle liigete arw ligi 150. Selts töötab energiliselt kursuste, kõnede, õpireiside ja näituste korraldamise alal. Seltsi edukamateks juhtideks on juba pikemat aega härrad A. Kleitsmann ja O. Hintzenberg. 8. märtsil algasid Lehtses tegelikud karjatoitmise ja karjapidamise kursused, mis kuni 20. märtsini kestawad. 24. märtsil korraldab seemnewilja ühisus põllumeeste seltsi ettepanekul Lehtses vagun-näituse. Seltsi 1926. a. eelarwe on 42.000 marka. Selts asutati 1907. a., mil tema juures ka wõi- ja juustutööstus tegutses, mis aga 1910. a. hoonete ja sisseseade mahapõlemise tõttu tegewuse lõpetama oli sunnitud. Et Lehtses kuni siiaajani ühispiimatalitus puudus, siis otsustasid kohalikud ühistegelased ja ümbruskonna põllumehed läinud kuul ühispiimatalituse uuesti käima panna, ühtlasi aga ka meierei jaoks ruumide ehitamisele asuda. Ehitusplatsiks oleks kohaliku tarwitajateühisuse maa-ala. Et sellel maa-alal ka tarwitajate ühisuse enese hooneid, siis awaneb piimaühisusel wõimalus neid kõrwalhooneteks kasutada. Esialgu töötaks piimatööstus üüritud ruumides.
Elaw on ka kohaliku ühispanga “Toetaja”, endise laenu-hoiu ühisuse tegewus. Liigete arw ulatub 500-ni, eelarwe miljoniteni. Et piimaühisus lähemal ajal tegewust alustab ja piimarahad ühispanga kaudu maksab, siis on loota rahalise läbikäigu suurenemist. Tarwitajate ühisus asutati 1917. aastal. Ühisuse tegewus on iga aastaga suurenenud, liigete arw on umbes 500, kuna aastas läbi müüdawa kauba wäärtus üle 10.000.000 marga tõuseb. Et Lehtses elanikke wähe, siis tõendab see, et kaubatarwitajateks peaasjalikult ümbruskonna talupidajad. Teistest seltsidest oleks nimetada kindlustusselts 150 liikmega, linnupidajate ühing, mis kanatõugude arendamist, kanade toitmist ja munade wäljasaatmist korraldab, turbaühing aluspõhu soetamiseks, raamatukogu selts, naisselts, tuletõrje selts, masinatarwitajate ühing, kontroll-ühing ja hiljuti asutatud raadio klubi. Seltsidest on omal ruumid ühispangal, tuletõrje seltsil ja tarwitajate ühingul. Elawalt tegutseb Põllumeeste seltsi kasutada olew piirituse wabrik, makstes põllumeestele kartulite eest kõrget hinda. Wabrik on seltsile omanduseks ostetud ja ostuhind kõik tasutud. Lehtse ühisused ja seltsid on kõik wastawate keskkorralduste liikmed, nii hästi Ühistegelises Liidus, Rahwapangas, Tarwitajate keskühisuses, Kartuliühisuste liidus jne. Tööstustest asub siin riikline puu- ja lauatöõstus ja turbatööstus.


Edasi, 21. august 1923
Kuidas töölisi petetakse
Lehtse jaama ligidal hakati sel kevadel tarvitajate ühisuse kauplusele maja ehitama. Juba maja väljapakkumisel purelesid mitmesugused “podrjälsikud” selle ehituse pärast, pakkudes üksteisest odavamini. Vundamendi tegemisel lasi tööjuhataja ainult nii sügavale kaevata, kuni paas vastu tuleb. Töölised tegidki vundamendi selle käsu järele valmis ja täitsid ära. Siis ilmus korraga miskisugune kommisjon ja lasi kõik ära lõhkuda, sest vundament tulla, maapinnale vaatamata, 4 jalga sügavaks teha. See ei puutunud veel niivõrd töölistesse, kui nüüd hiljuti juhtunud lugu sama maja juures, kus töölised tervest oma suwepalgast ilma jäid. Kui maja juba valmis hakkas saama, ilmusid korraga nagu maa alt miskisugused insenerid ja teised asjamehed ning teatasid, et maja pole olla plaanide järele tehtud. Ettewõtja ütles töölistele lühikese sõna, et raha “neetu” ja töölised jäägu tervest suvisest teenistusest ilma. Kas ettevõtja ka rahast ilma jäi, ei tea, sest sakste asjad käivad laialt läbi, kuid ometi on teada, et härrad selle peaaegu valmis ehituse nüüd natukese ajaga valmis teevad. Terve ehitus on saiaraha eest valmis tehtud. Mõned töölised hakkasid „ demokraatlikkudest" asutustest kaitset otsima, aga sellest et tulnud midagi välja. Paljud lõid juba alguses käega. Nüüd ei jää muud üle, kui talve läbi nälgida.


Kaja, 16.oktoober 1929
Magnus Eduard Bils 70-aastane
Täna, 16. oktoobril, pühitseb Järwamaal Paide ligidal Nurmsel, endine Lehtse walla Põriki-Nahe koolmeister Magnus Eduard Bils oma seitsmekümnendat sünnipäewa.
M. E. Bils sündis 16. oktoobril (uue kalendri järele) 1859. a. Noor Bils õppis Nahe külakoolis, Ambla kihelkonnakoolis, ja hiljem Kunda seminaris, mille 1880. a. lõpetas ja koolmeistri kutsetunnistuse sai. Samal kewadel jäi Nähes, Bilsi kodukohas kooliõpetaja koht wabaks. Kohalikud elanikud soowisid sellel kohal noort Bilsi näha. Sel ajal juhtisid koolielu saksameelsed kirikuõpetajad ja mõisahärrad. Wiimased olid aga nooremehe walimise wastu. Kartsid, et alles seminarist tulnud noor koolmeister küllalt nende soowide kohaselt rahwast walgustama ei hakka. Lõpuks anti siiski walla peremeeste soowidele järele ja M. E. Bils määrati Nahe kooli peale koolmeistriks. Walla peremeestele tehti aga selgeks, et nad oma ihu ja warandusega peawad noore Bilsi tegude eest wastutama. Nahes oli kooliõpetajal wõrdlemisi lahe elu, ta sai rahapalka, ja peale selle oli tema käes kasutada suur koolikoht wõrdlemisi madala rendi eest. M. E. Bils oli omalajal kuulus külakooliõpetajate hulgas. Tal oli wõrdlemisi hea haridus ja oma usinuse ning wastutulelikkusega wõitis kõikide poolehoiu. Lõpuks leppisid ka kooli kõrgemad ülemused temaga ja seadsid noort koolmeistrit teistelegi eeskujuks. Ta ei unustanud ka wäljaspool kooli   haridustöö tegemist. Weel nüüdki peetakse Pruuna-Kõrwe nurka Ambla kihelkonnas üheks haritumaks, ja seda loetakse M. E. Bilsi teeneks.
Bils töötas Nahe koolis 15 aastat. Tema ajal ehitati siia uus koolimaja, mis praegugi alles püsib. Bils lahkus Nahest 1895. a. kewadel. Ta ostis omale Paide ligidale Nurmse külla “Parmu” talu. Siin hakkas Bils eeskujulikuks põllumeheks.
Nahe endised koolilapsed ja külarahwas mäletawad oma endist koolmeistrit alati austuse ja armastusega, eriti aga nüüd ta seitsmekümnendal sünnipäewal. Soowime lugupeetud koolimehele ja rahwasõbrale weel palju helgeid aastaid wanaduspäewil.
J. Freimann. Lehtse-Äplikul, oktoobrikuul 1929.


Järva Teataja, 9. aprill 1937
Möödunud nädalal maeti Amblasse peaaegu kõigi Lehtse organisatsioonide saatmisel Jüri Mühlberg, kelle teeneks oli Lehtse Põllumeeste seltsi ja Ühispanga asutamine. Vallaslapsena sündinult J. Mühlberg pidi võitma palju raskusi, kuni sai taluomanikuks. Ta oli Lehtse eeskujulikumaid ja edumeelsemaid põllumehi ja laidis aega, vaatamata oma kutseülesannetele, edukalt kaasa töötada pea kõigis suuremais organisatsioonides. Lehtse Ühispangas oli ta 14 aastat järgimööda laekahoidjaks, kuigi aastaid üle 70 oli kogunud ta turjale.


Järva Teataja, 4. november 1938
Lehtse algkool 75-aastane. Pühapäeval, 6.novembril täitub Lehtse 6-klassilisel algkoolil 75 aastat ta asutamisest. Tähtpäeva puhul on lehtselastel ilusaks algatuseks mõte, muretseda koolile uus klaver, kuna praegune on pärit külakooli ajast ega täida enam nõudeid.


Järva Teataja, 23. detsember 1938
Lehtse ümbruses kuulutatakse viimsetpäeva. Mujal esinevad viimsepäeva kuulutajad, on oma tegevuspiirkonda laiendanud ka Lehtse ümbruskonda, kus eriti rohkesti lahkusulisi esineb. Ennustatakse viimsepäeva saabumist juba tuleval aastal, mispärast ka kohalike lahkusklikkude hingehoiu ja meeleparandustöö eriti aktiivseks muutunud.


Postimees, 30. mai 1934
Lehtse Ühispanga juubel. Lehtse Ühispank pühitseb oma 25-aastase tegevuse juubelit, millest osa võttis ka Eesti Rahvapanga direktor A. Kask. Aktusel vaimuliku kõnega esines Ambla õpetaja Annast, kuna aktust kaunistasid puhkpillide orkestri ja segakoori etteasted.


Tallinna Teataja, 26. november 1919
Lehtse piiritusevabrik pannakse käima. Nagu eilses lehes teatasime, ei tahtnud aktsiisivalitsus Lehtse mõisas piirituse ajamist lubada, sellepärast et mõisal omal vähe kartuleid mahatehtud oli, kuigi suurt piimakarja ei ole ja raudtee lähedus võimaldab kartulid kergeste turule saata. Nagu nüüd kuuleme, on põllutööministeerium, kelle hoolekande alla Lehtse mõis võetud, siiski otsustanud seal piiritusevabrikut käima panna.


Kaja, 6. mai 1935
Suurem tulekahju Lehtses. Lehtse vallas süttis ööl vastu 6.maid põlema endise Pruuna mõisa südames August Erlichile kuuluv viljakuivati ja põles ühes sorteerimise ruumi, küüni ja masinate kuurialusega maani maha. Sisse jäi 1500 kg superfosfaati, rehepeksumasin ühes katlaga, kartulivõtmise masin, rõngasrull, 2-hobuse saan, 4-hobuse ratassahk, 2000 katuse pilbast ja 8000 kg põhku. Tuul oli vali ja sellepärast ei tulnud kustutamisest midagi välja. Kohal olid Lehtse ja Ambla tuletõrjujad. Talu omanik ise elab Tallinnas, on riigimõisade ülemvalitseja asetäitjaks.


Järva Teataja, 7. detsember 1928
Lehtse kivitee parandusele. Lehtse raudteejaama viiv kivitee on muutunud roopaliseks ja auklikuks. Nüüd on ka lõpuks maavalitsuse silmad lahti läinud ja otsustatud tee ümbersillutamist ette võtta, milleks juba ammugi aeg oleks olnud. Tööde algus on aga jäetud liig sügisese aja peale, nii et vaevalt tänavu midagi teha suudetakse.


Postimees, 6. august 1932
Vargad Lehtse Tarvitajate Ühisuses. Ööl vastu reedet murdsid vargad Lehtse Raudteelaste Ühisuse kauplusse ja viisid tagaukse kaudu ära hulga kaupa: riideid, tubakat, saapaid, napse jne. Kahju on umbes 500-600 krooni. Nähtavasti oli varguse toime pannud mõni väljastpoolt sissesõitnud „asjatundja“.


Järva Teataja, 26. aprill 1939
Lehtse vallavalitsus kolis Tapale. Reedel kolis Lehtse vallavalitsus kogu oma inventariga Tapale ning laupäeval toimus asjaajamine juba uutes ruumides Jaama tänavas nr. 3. Valla kantselei on paigutatud nelja ruumi, millest suuremas asub üldkantselei ja koosolekute ruum, vähemais sekretäri kabinet ühiselt perekonnaseisuametiga, maksude õiendamise ruum ja arhiivituba. Nagu sekretär, hr Laupa märkis, teeb vallavalitsusele praegu kõige enam muret arhiivi paigutamine. Praegustest ruumidest kogu arhiivi jaoks ei jätku ning meeleldi neid puumajja paigutada ei tahakski. Esialgu jääb enamik arhiivi Lehtse vallamajja. Vallakantselei asjaajamise päevad toimuvad Tapal igal teisipäeval ja reedel 10.00-15.00, vallamakse võetakse nüüdsest vastu Lehtses, Lehtse Ühispanga ruumes iga päev ja Aegviidus kohaliku algkooli ruumes üks kord kuus, välja arvatud mõned suvekuud.


Järva Teataja, 9. juuli 1926
Lehtse Ühispank „Toetaja“. Lehtse suurem ja vanem ühistegeline asutus on kohalik Ühispank „Toetaja“. Ühispank alustas oma tegevust 1909.aastal. Sel ajal laenu-ja hoiuühisusena. Enne ilmasõda ehitas Lehtse Ühispank enesele Lehtse maja, mis lõplikult sai valmis 1914.aastal. Maja ehitati betoonist ja läks maksma sel ajal üle 9 tuhande kuldrubla.


Maa Hääl, 3. detsember 1935
Lehtse vallavanem August Lutsius. Teist aastat juhib Lehtse valda alles hiljuti samasse valda elama asunud August Lutsius. Praegune Lehtse valla ülemus on Kuksema vallast, Roosna-Halliku metsamehe poeg, sündinud 28. aprillil 1897. aastal. Sai Roosna-Halliku mõisas asundustalu, mis aga langes Roosna piimaühingu „ohvriks“ antud zhiirode eest. Selle järele A. Lutsius asus maad harima oma armsa kaasa saatel ja kaasabil Tapa külla. Varsti sai A. Lutsius Lehtse valla esimeseks kodanikuks – vallavanemaks. Ta on ka Tapa küla tuletõrjeühingu esimees, sama küla haridusseltsi „Edu“ laekur, tegev kaitseliidus, Tapa põllumeesteseltsis ja mujal.


Järva Teataja, 26. jaanuar 1940
Lehtse uus vallavalitsus: vallavanem August Oll, vallavanema abi August Veiderpass, abid Jaan Kents ja Jaan Rinne.


Tallinna Teataja, 13. jaanuar 1914
Lehtse „Toetaja“ alustas tegevust 8. jaanuaril 1909. aastal. 12.jaanuaril 1914 oli maja sisseõnnistamine. Maja pühitsesid sisse K. Janson ja J. Wilberg. Esinesid Ambla keelpillide orkester ja Lehtse segakoor. „Toetaja“ maja ehitati tsementkividest insener F. Kangro plaani järele.


Järva Teataja, 20. veebruar 1934
Gustav Laupa 50-aastane. 23.veebruaril saab Lehtse vallasekretär, seltskonna- ja omavalitsustegelane Gustav Laupa 50-aastaseks. Gustav Laupa sündis 23. veebruaril 1884. aastal Väinjärve vallas Järvamaal talurentniku pojana. Õppis Väike-Maarja kihelkonnakoolis 1898-1901, mille järele siirdus 1903.a. omavalitsuse tegevusalale Sootaga vallasekretäri abi kohale. Alates 1905.a. teenis vaheldumisi Vene sõjaväes ja Lehtse vallasekretärina, kuni 1918.a. jäi jäädavalt Lehtse vallasekretäri kohale. Oma elukutselise tegevuse kõrval on Laupa agaralt osa võtnud ka seltskondlisest tegevusest, olles Lehtse Kindlustusseltsi ja Ühispank „Toetaja“ juhatuse liige, tegutsedes Lehtse Tuletõrjeühingus, Põllumeeste seltsis, turbatööstuse ühingus jt. juhtivatel kohtadel. Peale selle on Laupa olnud Järva maavolikogu liige 1921-1923.a. ja viimase ajani Eesti Vallasekretäride seltsi juhatuse liige.


Ühistegelised Uudised, 14. detsember 1923
Lehtse Tarvitajateühisus alustas oma maja ehitust jaama juure 1923.a. kevadel. Osa metsamaterjali oli juba 1921-22 a. talvel muretsetud, kuid suurem osa osteti 1923.a. sees. Majaehitus kaubeldi avalikul vähempakkumisel välja, ja ehituse võttis oma peale Tallinnast niinimetatud kahe meheline „täisseltsing". Hiljem aga selgus, et need mehed J. Dunkel ja V. Tõnisson ei ole vist kumbki ehitustöid näinudki, veel vähem teinud ja juhatanud, juba maja seisukoha väljamõõtmisel tuli suuri eksitusi ette. Vundament tehti uisapäisa valmis, mille kontrolleerimisel ilmsiks tuli, et kivi jagu oli maa sisse tehtud kõigest poolteist  jalga, mullaga segamini. Juhatus sundis mehi vundamenti uuesti tegema, 4 jalga sügava nagu lepingus kaubeldud ja plaanis ette nähtud. Hulk puudusi jäi siiski vundamendi töödesse alles. Peale selle tulid suured puudused seinte ülesraiumisel, uste ja akende sissepanemisel, nii et Tallinnast kutsutud erikommisjon ühes kohaliku ehituskommisjoniga akti kokku seadis, milles parandusi nõuti. Et parandust ei tulnud ja puudustega ehitada ei võidud lasta, tagandati V. Tõnisson oma meestega täiesti ehituse juurest. Peale selle anti tööd ühe Narva mehe Sulini kätte, kes kõiksugu sekelduste, koosolekute ja harutuste järele lõpuks maja seinad üles raius ja katusetegija kauples, ise aga ära läks ja katuselööja jälle kõiksugu sekeldustega juhatuse hoolde jättis. Viimaks saadi niikaugele, et 15. novembriks katuse katmine plekiga lõpetada võeti. Nüüd teevad korralised mehed sisemisi töid ja loodame, et pool maja jaanuariks valmis saame. Teise poole maja soovitame Postivalitsusele postkontori asutamiseks üürile võtta. Saab näha, kuidas Posti valitsus kohaliku ringkonna ja rahva arvamisi hindab ja nende soovidele ja nõuetele vastu tuleb. Maja on kahekordne, plaan ilmus „Ühistegelistes Uudistes" 7. juulil s. a.
Siinjuures hoiatame kõiki ehitajaid hästi ettevaatlikud olla ja ehitusi sarnaste “täisseltsingute” kätte nagu seda on Dunkel ja Tõnisson, mitte usaldada.


Postimees, 1. august 1923
Lehtse tuletõrjujate selts pühitses pühap. 29. juulil oma kümne aastase tegewuse juubeli päewa. Ühtlasi oli samal päeval ka Lehtse tuletõrjujate oma seltsimaja ja pidusaali õnnistamine ja awamine. Juubelipäewal anti seltsile üle ka seltsi uus lipp. Lipp on walmistatud siidist, üks pool punane, teine walge. Kolmeteistkümnele seltsi asutajatele liikmetele annetati mälestusmärke, nende kauaaegse ustawa töö tänutäheks.
Seltsi pidusaali õnnistamise toimetas õpet. Moorseldt Tallinnast. Peale õnnistamiskõnet kanti ette seltsi tegevusaruanne. Seltsi asutamise mõte tekkis Lehtses juba 1910. a., see wiidi ka mõni aeg hiljem täide.
Alguses oli seltsis liikmeid seitsekümmend. Warsti hakkas see arw kahanema, tuid wiimasel ajal on ta jälle tõusmas. Et seltsi tegewust ja sissetulekut suurendada, siis hakati kavatsust tegema kuidas omale maja saada. Juba 1913. a. ehitati seltsi kahe wakama suurusele maa-alale pritsikuur torniga. Läinud aastal jõuti juba niikaugele, et hakati omale seltsimaja ehitama. Maja on ehitatud, (ehitus on weel pooleli) suuremalt osalt laenudega ja kingitustega. Laenu on tehtud Eesti pangalt 250 tuhat, Lehtse rahwapangalt Toetajalt 35 tuhat ja liikmeilt 47 tuhat. Majas olew pidusaal on umbes 8 sülda pikk ja 5 sülda lai. Awamise puhul ütlesid terwitusi paljud ümbruskonna ühistegeliste ettevõtete esitajad ja Tapa ning Ambla tuletõrjujate seltsi esitajad. Saadeti terwitustelegramm riigiwanemale. Peale lõunat oli kohaliku rahwapanga “Toetaja” saalis pidusöök ja õhtul uues saalis pidu.


Päevaleht, 3. august 1924

Lehtse turbatööstuses kaebasid naistöölised, et muidu wõiks ikka siin töötada ja olla, aga rabas töötawad kangemasoo esitajad ei anna ööseti hingerahu. Tööstuse juhatus seletas: Pandi kuulutus üles, et õhtul peale kella 10 meestel on keelatud naiste parakkide lähedusse ilmuda. Leidunud aga naisi, kes niisuguse korralduse maksmapanemises wabariigi kodaniku isiklise wabaduse kitsendamist näinud ja keelu kuulutus rebitud seinalt maha. Muidugi tuli nüüd juhtumisi ette, mil meestöölised liig sagedasti ja liig suurel arwul naiste parakki sattusid, aga kas on tõesti siin põhjust riigilt tarwiliste korralduste tegemist nõuda, kuna töölised ise ühes tööstuse juhatusega niisugused wäikesed küsimused hõlpsasti lahendada wõiksid.


Postimees, 10. september 1921
Omamoodi erutav teade hoiab Lehtse ümbruskonna ärewil: olewat leitud Lehtse Kurge karjamõisa läheduses raha-auk. Lugu on järgmine: Käes olewa aasta kewadel asus Läste küla alla turbarabasse osaühisus “Kungla”. Ühisus töötas läbi kewade ja suwe ja jagas töö eest kulda, olgugi paberiraha näol. Nüüd, sügisepoole hakkas “Kungla” elektrijaama  jahuveskit ehitama. Selle katlamaja wundamendi kraawi kaewates leidnud üks põhja-armeelane kahe jala sügawusest maa seest kasti. Leiduse juures ei ole peale põhja-armeelase muud olnud, kui 9-aastane karjapoiss naabri talust. Poisi üteluse järele olnud maa sees plekk-kast, millel laudadest kast ümber, mis aga juba mädanenud. Põha-armeelane kangutanud taskunoaga plekk-kasti lahti, see olnud raha täis; nende peal ka veel kaks „ kollast uuri". Rahad olnud poisi üteluse järele seda karwa, nagu ema sõrmus. Leidja käskinud poisi suu pidada, lubades talle teise uuri. Mees tassinud kasti oma korterisse lähedalolewa koolimaja pööningule. Karjapoiss oodanud päewa poolteist lubatud uuri asjata. Siis rääkinud ta lugu oma wanematele. Nende kaudu läks jutt lähema kõrwu. Armeelane salgab leidu, kuid mädanenud kasti laua tükid leiti tema korteri lähikonnast jõe-allika rohu seest. Wana rahwa jutu järele pidawat tähendatud allika ääres rahaauk tingimata olema. Armeelane saadeti oma alalisse asukohta Wiru maakonda, kuid rahakasti pole, hoolimata ametnikkude kui ka eraisikute otsimisest, seni mitte weel leitud.


Waba Maa, 14. juuli 1925
Lehtse seltskonnategelane surnud. 7. juulil lahkus siit ilmast 63 a. wanaduses lugupeetud tegelane Gustaw Tamm. Mulda sängitamine oli 10. juulil. G. Tamm oli kauemat aega Lehtse omawalitsuses tegelane ja wallawanem. Peale selle Lehtse Ühispangas kauemat aega nõukogu liige ja ka Lehtse põllumeeste seltsis tegew, osalt eestseisuses, osalt rewisjonikomisjonis. Oli Tapal esimene maaparandaja ja sooharija. Talu on Rauakõrwe külas. Terwe ümbruskond tundis agarat “Laastu” Tamme. Ka Tapa seltsidest wõttis hr. Tamm sooja südamega osa. Hea mälestus jäi temast ümbruskonnale.


Esmaspäev, 11. mai 1925
Lehtse lähedal elab keegi käsitööline wanapoiss, kellel ainukeseks majaloomaks suur must kukk. Kukk on oma peremehega niiwõrd sõbraks saanud, et ta temaga isegi poissmehe muresid jagab. On peremehe pea soe, siis taarub ka kukk mööda õue ringi imelikult häälitsedes. Nimelt on mees kuke wiina wõtma õpetanud. Esialgu andis ta talle wiina sees leotatud teri, kuid nüüd joob kukeisand juba kausi põhjast ise oma algatusel „hunditulist", mis weidi lahjemaks tehtud, kui peremehe naps.


Päevaleht, 2. veebruar 1928
“Vaata veel viimast korda  oma poega!”
Pühapäewa öösel kella 1 ajal tuli Lehtse walla Pruuna külas elaw Ernst Kiisk koos kahe sama küla noormehega koju. Kiisk oli weidi wiinastanud olekus. Kodus Uustalu talus pani ta grammofoni mängima. Et talus juba kõik magasid, keelas isa teda rahu rikumast ja käskis meest magama minna. Selle peale sai poeg wihaseks, läks tahatuppa, wõttis wenna padja alt rewolwri ja läks isa woodi eest mööda, öeldes: „Waata weel wiimast korda oma poega!" Eeskojas wiibiwad Kiisa kaks kaaslast nägid, kui Kiisk tagumisest toast wälja tulles hoidis rewolwrit oma meelekohas ja kuulsid ka löökraua naksatust, kuid pauku ei järgnenud. Nähtawasti ei olnud kuuli rauas. Kiisk läks kööki, kust kohe pauk kõlas. Juurerutanud inimesed leidsid Kiisa läbilastud peaga põrandal lamawat. Ernst Kiisk oli 24 aastat wana ja poissmees. Rewolwer, millega enesetapmine sündis, oli tema wennale kui kaitseliitlasele wälja antud.


Waba Maa, 22. juuni 1928
„Nelipühi" usk Lehtses. Wiimasel ajal on Lehtse ümbruskonnas lewinud uus usulahk, mille rahwas „nelipühi" usuks ristinud. Nimetatud usulahu palwetundidel ei jutlustatagi waid „wennad-õed" nutawad hüsteeriliselt, wisklewad nutukrampides  põrandal käsi krampkikult lae poole sirutades, üksikud sõnad, mida seejuures lausutakse, on juhuslikud, ilma mingisuguse loogikata ja mõtteta. Kuigi suurem osa rahwast lihtsalt uudishimust aetuna kokku tuleb, on ka rohkesti neid, kes endid järsku “ärkavat” tunnewad ja alalise usulahu liikmetena esinewad.


Perno Postimees ehk Näddalileht, 8. september 1865
Kuulutus: Jerwa maal, Ampla kihhelkonnas, Lehtse möisas, on tullewa Jürri päwast 1866, mõnned tallokohhad ja ka üks karja möis lehmadega ühhes rendi peale sada.


Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 8. veebruar 1901
Lehtse walla wolikogu on Pruuna ja Pörrika kooliõpetajatele palka juurde lisanud, esimesele 25, teisele 15 rbl. Pruuna kooliõp. hra Tisch on ülemalt poolt hoolsa koolipidamise eest mitmel puhul rahalist kingitust saanud.


Järva Teataja, 4. september 1930
Lehtse loss häwineb
Lehtse mõis ühes härrastemajaga ja seda ümbritsewa pargiga oli omal ajal nägusamaid ja suuremaid kogu Järwamaal. Härrastemaja juure on ehitatud kõrge torn, millest kaugele üle ümbruskonna metsade, järwede ja järwemaastiku suurepärane waatepilt awaneb. Nüüd on aga mõis wäga armetusse seisukorda sattunud. Häwinemas on rikkaliku ja lopsaka taimekaswuga ning põlispuudega mõisapark, osa põliseid tamme- ja muid haruldasemaid põlispuid saetigi talwel maha ja wiidi läheduses asuwa Pruuna piirituswabriku kütteks. Mõisa wiljapuuaed on wälja renditud, kuid rentniku käes on aed täiesti metsikuks muutunud, kuna uute wiljapuude istutamisest ei ole juttugi, kuigi see lepingu järele nõuetaw. Lagunemas on ka mõisa härrastemaja ühes torniga, missugust wäga suurel määral turistide poolt waatetorniks kasutatakse.


Kaja, 7. aprill, 1934
Lehtse jäi jälle ilma wallawanemata
4. skp. peetud Lehtse wallawolikogu koosolekul katsuti walida juba mitmendat korda wallavanemat, kuid jälle asjata. Kandidaatideks wallawanema kohale seati üles A. Jairus, Ed. Wõrk ja J. Kents, kuid keegi ei saanud vajalikku enamust. Nii ei saagi Lehtsesse wallawanemat.


Järva Teataja, 13. november 1939
Lehtse vallavanem 3 kuuks vangi
Mustlaste peksmine tõi raske karistuse. Möödunud nädalal oli Tapa jaoskonnakohtuniku juures arutusel rändmustlase Ernst Mitrovski süüdistus Lehtse vallavanema August Lahe, Näo küla elaniku Arnold Rahtla ja Tapa külast pärit Karl Neuhaus'i vastu, keda mustlane süüdistas enda peksmises. Nagu asjaarutamisel mustlasperekonna tunnistusist selgus, oli Ernst Mitrovski, kes 75 a. vana, 24. augustil s. a. sõitnud ühes perekonnaga Tapa laadalt Rakvere poole, Lehtse valla piires, Imastu asundusse viiva maantee serval peatanud Mitrovski'd hobuse, et järele oodata laadale jäänud poega. Nende juures peatunud möödasõitev taksoauto, mida juhtis Tapa taksojuhte Elmar Laaneväli. Autust väljunud 4 meest, ilmse kavatsusega mustlastele kallale tungida. Karl Mitrovski oli jõudnud eemale põgeneda, kuid isa Ernst jäänud meeste kätte, A. Lahe oli võtnud taskust revolvri ja peksnud sellega mustlasele pähe, nii et see uimaselt teele maha kukkus. Arnold Rahtla, rebinud maaslamava E. Mitrovski käest piitsa ja peksnud teda sellega. Ka oli E. Mitrovski naine saanud meestelt hoope pähe ja näole, kui olnud põgenemas ühes lastega läbi traataia. Kes aga just teda peksis, see jäi asjaarutamisel segaseks. Ka tõuganud mehed ümber mustlaste vankri. Jaoskonnakohtunik leidis August Lahe ja Arnold Rahtla süü mustlaste peksmises tõestatud olevat, ning arvestades seda, et A. Lahe vallavanemana peaks käituma eeskujulikult ja et teda varemalt haava löömise eest vangistusega karistatud, määras A. Lahele karistuseks 3 kuud vangimaja ning Arnold Rohtlale 1 kuu aresti. Kuna Karl Neuhausi süüd peksmisest osavõtmises ei saadud tõestada, mõisteti ta õigeks.


Järva Teataja, 30. august 1939
Põllumees J. Rohusaar 70-aastane
30. augustil pühitseb oma 70 a. sünnipäeva Ambla lähedal asuva Matsi talu peremees Johannes Rohusaar. Juubilar sündis 1869. a. Lehtse vallas Rohusaare talus. Oli ärksamaid põllumehi ümbruskonnas ja kohapeal ei olnud peagu ühtki organisatsiooni, mille tegevusest juubilar poleks osa võtnud. Oli pikemat aega Lehtse vallaomavalitsuses juhtival kohal vallavanemana ja kohtumehena; olnud ka pikemat aega Ambla koguduse nõukogu liikmeks.


Järva Teataja, 23. aprill 1937
Täna pühitseb oma 40 a. sünnipaewa Lehtse wallawanem August Lutsius. Sündinud 23. aprillil 1897. aastal mõisateenija pojana Esna wallas, siirdus sealt koos wanematega Kuksema walda, millise walla koolis omandas ka hariduse. Maailmasõjast wõttis osa algusest lõpuni, samuti Eesti wabadussõjast wabatahtlikuna. Teenete eest määrati talle autasumaa Roosna Allikul, kust 1931. a. siirdus Lehtse walda, Tapa külasse, ostes siin „Ehwardi" talu. Tüseda ja edasipüüdliku põllumehena edasi rühkides jõudis juubilar möödunud aastal omandada ostu teel ka naabritalu „Peetri", milliseid peab praegu mõlemaid heas korras. Raske töö kõrwal on A. Lutsius siiski küllalt aega leidnud seltskondkikule tööle ohwerdamiseks, täites praegu teist aega Lehtse wallawanema kohuseid, tegutsedes kaasa kaitseliidu Tapa kompaniis selle asutamisest saadik, olles 5 aastat Tapa küla raamatukogu seltsi kassapidaja ja 4 aastat Tapa küla wabatahtliku tuletõrje ühingu, nüüd kogu, esimees, Tapa põllumeeste seltsi ja Tapa tarwitajate ühisuse liige jne. Kaks tütart õpiwad juubilaril Tapa algkoolis. Soowime edasipüüdlikule töömehele wäsimatut indu ja edu järgmiseiks aastakümneiks!


Uus Eesti, 26. aprill 1939
Lehtse wallawalitsus kolis Tapale. Seoses waldade reformiga teatawasti määrati Lehtse wallawalitsusele uueks asukohaks Tapa linn. Kuna 1. aprillil ei saadud wallawalitsuse ruume Tapa linnas weel korda, siis toimus wallawalitsuse ülekolimine Tapale alles läinud nädala lõpul ning töö uues asukohas algas esmaspäewal.


Lääne Hääl, 10. oktoober 1931
Kadunud kirikukell nõukogu liikme lakas
Hiljuti murti sisse Lehtse baptisti kirikusse ja wiidi ära kiriku seinalt kell. Nüüd leiti kell lähedal asuva Peetri talu keldrilakast. Peetri taluomanik Mühlberg on sama kiriku juhtiwaid tegelasi. Kes kirikust kella ärawiinud ja Mühlbergi keldrilakka sokutanud pole veel selgunud. Kella ülesleidmiseks olewat mõjunud palwetamised, nagu kuulda baptistide ringkondes!


Ühistegelised Uudised, 13. jaanuar 1933
Alfred Kleitsmann
Uue aasta algus toob meie ühistegelaste perele kurwa sõnumi. Pole enam meie seas üht vanemat ja tegewamat ühistegelast Alfred Kleitsmanni, kelle eluküünla kustutas kopsupõletik 5 skp. Selle kurwa sündmuse puhul lubatagu meile siinkohal loetella selle omaaja tegewama ühistegelase teeneid niipalju, kui seda lubab küllaltki piiratud ajaleheruum.
Alfred Johannes Kleitsmann sündis 3. märtsil 1879. a. Järvamaal, Esna wallas, Siimo talus, mille pidaja ja mõisawalitseja ühtlasi oli kadunu isa Gustav Kleitsmann. Oma hariduse omandas Kleitsmann Eesti Aleksandri koolis ja Paide linnakoolis. Kuna õppehimulisel noormehel puudusid võimalused jätkata oma haridust mõnes kõrgemas õppeasutises, täiendas ta oma haridust iseõppimise teel. Oma igapäewast leiba teenis kadunu 1901.- 1914. aastani õpetajana Tapal. Tähendatud aeg on Kleitsmannil otse nagu mingiks murrangu ajaks. Siin, tehes päewal wäsitawat koolitööd, pühendab lahkunu oma wabad õhtud ühietegewuse mõtte arendamisele. Puutudes õpetajana tihedalt kokku kohaliku seltskonnaga, õhutab ja arendab ta ühistegewuse mõtet ja rakendab ühtlasi ka osa oma abi ja jõudu ühistegewuse teenistusse, olles Lehtse ühispangas juhatajaks-asjaajajaks. Wähe sellest. Tol ajal weel wõrdlemisi hõre ühistegelaste pere vajas hädapärast uusi spontaanseid jõude. Ja Alfred Kleitsmannil oli energia lakkamatuid tagawarasid, sest ühistegewuses oli ta leidnud uue tõe, mis wõis awitada, tõsta ja parandada laiade rahvahulkade elujärge.
Edasi näeme kadunut rahmeldawat juba paljudes ühingutes ja seltsides korraga. Nii wõttis ta osa Ambla ja Lehtse Põllumeeste Seltside tegevusest, töötas kaasa Ambla Tarwitajate Ühisuses, Ambla ja Tapa ühispiimatalitustes, oli Lehtse Ühispanga asutaja ja juhatuse esimees, Lehtse Tarwitajate ühingu asutaja ja juhatuse esimees, Jäneda keskpõllutöökooli mõtte algataja, Eesti Põllumeeste Keskseltsi, ETK, Eesti Ühistegelise Liidu, Eesti Ühistegelise Kindlustuse Keskseltsi nõukogu liige, Tallinna Eesti Majanduse Ühisuse nõukogu esimees jne. Otse imestama peab, kust wõttis kadunu selle tööinnu ja wäsimatuse, millega ta lõi kõikjal kaasa, innustades tegevusele ka neid, kes wast ehk weel kuidagi kõhklesid. Oma ühistegewuse töö kõrwal teotses ta ka weel ajakirjanikuna, olles kaastööliseks pea kõigile meie tähtsamatele politilistele päewalehtedele ja ajakirjadele, samuti ka “Ühistegelistele Uudistele”. Oma elu wiimastel päewadel sai aga see wäsimatu töömees tunda elu karmi kätt. Tagasitõmbununa oma tegewusest weetis kadunu wiimseid päewi waikses koduses elus, mis ei pakkunud kaugeltki seda, mis oli kadunut tiiwustanud tema päewadel. Selle juures pidi Kleitsmann kannatama weel rasket haigust, mis ta lõpuks haudagi wiis. Lõpupäewadel rõhus ka raske majanduslik kitsikus, kuigi ühistegelised keskasutused, kus ta omal ajal tegew olnud püüdsid teda jõudumööda toetada. Raske ja okkaline on ikkagi lõpuks ühistegelase elutee. Kadunut jäid leinama naine ja kaks tütart. Muldasängitamine sünnib homme 15. skp. Ambla surnuaial. Pärjad pannakse ka ühistegeliste keskasutuste poolt. Olgu muld kerge kadunule!


Järva Teataja, 11. juuli 1933
Lehtse kuld ja Ambla tina
Rahwajutud metallileidmisest Järwamaal
On üldine arwamine, et Eesti on metallide poolest waene maa, kuna aga rahwas teab mõnestki juhtumisest kõnelda, kus leitud kulda, hõbedat ja muid metalle. Nende juttude põhjal on laiali lagunenud isegi kullaotsimise palawik, mis kohati nii äge olnud, et sugugi maha ei jää omaaegsest kullapalavikust Kalifornias ja Klondikes. Wahe on ainult see, et Eestis senini keegi midagi leidnud pole, peale „kassikulla". Kui aga rahwajutte uskuda, siis pole lugu alati nii olnud, waid muiste olla mõnikord kodumaa mullast ka päris eht kulda päewawalgele tulnud. Nii tõendab keegi, et tema isa-isa 160 aastat tagasi mõisa waimupoisina Lehtse mõisas ühes teiste teolistega mõisaõuele kaewu kaewanud. Kui kaewamisega umbes kolme sülla sügawuseini jõudnud, siis tulnud paari tolli paksune mullakiht millest mõisaomanik endale mõned tükid wõtnud ja siis kaewuaugu mulda täis lasknud ajada, keelates töölist leiust kellelegi rääkimast. Lehtse ja Aegwiidu jaamade wahet olewat ka tina leida, 35 aastat tagasi elanud seal raudteewaht Maanus, kes ka tinutamise tööd teinud ja mullast seda metalli wälja sulatanud, nii palju kui tarwis. Maanuse sulatatud tinaga töötatud: olewat olnud sama hea tui päris inglistina. Peidetud warandusi usub rahwasuu asuwat rikkalikult Paides Wallimäes, nende seas rohkem ka kulda. Nii wäitvad rahwajutud. Mis aga loodusliktudesse metalli, eriti kulla lademetele maapõues puutub, siis on need hiljemini osutunud ikkagi waledeks, sest esitatud kullaproove mineraloogidele näidates on need seletanud, et tegemist tawalise wäärtusetu kiwiliigiga.


Kaja, 28. august 1935
Prohwet Maltsweti surmast 50 aastat
Talupoiss Eesti iseseiswuse ettekuulutajana. Ta on maetud Paide surnuaiale
28. augustil möödub 50 aastat ühe omapärasema ja kuulsama järwaka, prohwet Maltsweti, wõi õige nimega Juhan Leinbergi, surmast. Ta oli sündinud 26. sept. 1812. a. Koeru kihelkonnas. Olles rahutu hingega, ei püsinud ta kusagil kaua paigal, waid wahetas sageli oma elukohti. Viimased eluaastad saatis ta mööda Lehtse wallas Pruuna-Kõrwe waikeses ”Pärtli” talus, kus ta 73-aastasena suri. Samatihti, nagu elukohti, wahetas ta ka oma elukutset. Oli kord talusulane, siis mölder, hobuseparisnik, kõrtsmik, poesell ja lõpuks ettekuulutaja wõi prohwet. Oma hüüdnime Maltswet sai ta Einmanni wallast sellenimelisest talust, kus ta oli kord sulaseks. Kuna ta pidas ka ettekuulutaja ametit, siis lisati sellele nimele weel ”prohwet” juurde. Lehtse wallas elab praegugi inimesi kes prohwet Maltsweti mäletawad ja teawad jutustada temast mitmesuguseid legende. Nii kuulutanud ta sel ajal ette maailmasõda, Vene riigi häwinemist, Eesti riigi tekkimist jne. Neid ettekuulutusi tol ajal muidugi keegi ei uskunud. Ta olnud ka päris prohweti wälimusega — halli habemega, kõrvuni lõigatud juustega, kõrgekaswuline wanamees. Seljas kannud pikka laia kuube, jalas pastlaid, peas nokamütsi wõi kaabut ja käes keppi. Kepi kohta teatakse jutustada, et see olnud seest õõnes ja kuldraha tulwil. Üldiselt on aga prohwet Maltswet tuntud Ed. Vilde samanimelise suurromaani tõttu, milles kirjeldatud pikemalt selle omapärase prohweti elu ja tegewus.
Tegutsedes prohwetina, tundis ta ka hästi pühakirja, kuid kirikuõpetajatega ja mõisnikega ei saanud läbi. Sellepärast tuli tal käia kord wangitapiga Riias, ning isegi kord Venemaal — Krimmis “maad kuulamas”. Olles hea kõneanniga, armastas ta ajada alati juttu ning leidis selletõttu ka rahwa seas poolehoidu. Kuna ta armastas kõnelda laiema silmaringiga inimestega, siis wõttis ta sageli ette mitmekümne-werstalisi rännakuid sugulaste ja sõprade poole. Ühelt niisuguselt matkalt — Kuusalust — tagasi tulles külmetas prohwet ja heitiskt selle järgi hinge. Prohweti suriwoodiks oli oma talu rehe-all olew wanker, kus ta awaldas weel juuresolijatele et teda maetaks Paide surnuaiale. See soow täideti ka ning prohwet Maltswet puhkab Paide Reopalu surnuaial, kus tema kalmuküngast ehib waid raudrist millele kirjutatud “Juhan Leinberg”.


Järva Teataja, 1. veebruar 1935
Usuhullustus Lehtse ümbruskonnas. Lehtse ümbruskonna kõrwalisemates paikades, kus juba rida aastaid tagasi sai usuhullustus alguse, jätkub see endise hooga. Talwel muutub usuhullustus weelgi hoogsamaks, tuna siis leidub rohkem aega kooskäimise ja palwetundide korraldamiseks. Lehtses on “nelipühilaste” kilda läinud isegi üks Ambla kiriku nõukogu liige. Sageli minnakse äratustundidesse juba lõuna paiku, kus wiibitakse enamasti järgmise hommikuni. Ei hoolita seejuures ka põrmugi sellest, et samal ajal loomad kodus on söötmata ja jootmata. Usuhullustuse wastu kawatsetakse nüüd alustada kiriku ringkondade poolt wõitlust noore ja energilise õpetajaga eesotsas. Awaldatakse lootust, et inimesed, kes sattunud usulisse segadusse, pöörawad juba peatselt jälle mõistlikkude eluwiiside juurde tagasi.


Järva Teataja, 28. august 1935
50 aastat prohvet Maltsweti surmast
Omapärasema ja kuulsama järwaka põrm puhkab Paide Reopalu surnuaial, wastawalt tema enda soowile
28. augustil täitub 50 aastat päewast mil sulges oma silmad igaweseks omapärasemaid ja kuulsamaid järwakaid prohvet Maltswet wõi õige nimega Juhan Leinberg. Ta oli pärit Koeru kihelkonnast, kus sündis 26. sept. 1812. aastal Ränihansu talu peremehe neljanda pojana. Ta oli üldiselt rahutu hingega ega püsinud kaua ühel kohal. Ikka pidi ta liikuma jälle uutele kohtadele. Sama sageli wahetas ta ka oma elukutset. Nii oli ta korra talusulane, siis mölder, hobuseparisnik, kaubitseja, kõrtsmik, poesell ja muudki. Wiimastel aastatel andus ta aga usulisele tegewusele, olles hea kõneanniga jutlustajaks. Ta leidis rahwa seas suurt poolehoidu ning teda hakati kutsuma prohwet Maltswetiks. Maltsweti nimetuse on ta pärinud Einmanni wallas asuwalt Maltsweti talult, kus ta alguses oli sulaseks ja hiljem ise peremeheks.
Oma wiimased eluaastad saatis ta mööda Ambla ümbruskonnas, kuna suri 73 aasta wanaduses Lehtse wallas, Pruunakõrwes wäikeses Pärtli talus. Tema wiimastest elupäewadest ja surmast mäletab weel üht-teist Lehtse wallas elutsew J. Freimann: Olin prohwet Maltsweti surma ajal 12-aastane, kuid mäletan meel nii selgesti seda kõrgekaswulist, suure halli habemega ja kõrwuni lõigatud juustega wanameest. Temal oli alati lai, pikk kuub seljas, pastlad jalas, püksisääred alt lahti. Peas kandis nokamütsi, wahest ka kaabut. Oma teed astus ta sirgelt ja kindlalt, must, läikiw kepp, mis hästi tugew ja sirge, kui wanamees isegi, käes wõi kaenlas. Ta sobis selle kepiga hästi. Rahwa seas liikus kepi kohta mitmesuguseid imelugusid. Nii teadsid paljud tõendada, et kepp olewat seest õõnes ja kuldraha tulwil. Minu isa, Hans Freimann, oli Maltswetiga hea tuttaw. Kord, Äpliku-Uuetoa koha ostmise ajal, 1884. a. oli temale kui wõhiwõõrale inimesele laenanud kergesti 25 rubla, misajast algas neil ka sõbralik läbikäimine üksteisega. Maltswet armastas, vaatamata oma suurele piibli-uurimisele ja -tundmisele, läbi käia „ilmalikkude" inimestega. Eriti armastas ta awarama silmaringiga inimesi, kes lugesid ajalehti ja raamatuid. Palwewendadega ja kirikuõpetajatega temal suurt läbikäimist polnud. Tal oli hea kõneand, rääkis wäga elawalt, ning teadis piiblit peast. Ta kuulutas peale muu ette suurt maailmasõda ja Wene riigi lagunemist, mida sel ajal küll keegi ei uskunud. Maltswetil oli Pruunakõrwes palju häid jutusõpru. Ka oli ta asunud 1883. aastal, esiteks Hundikõrtsi tallu wabadikuks ja sealt hiljem Pärtlile. Enne seda oli ta elanud Amblas Sipelga surnuaia lähedal, Halliruuna peres. Pruunakõrb oli sel ajal waimselt üks arenenumaid ümbruskonnas. Ta plaanitses ühtlasi endale Pruunakõrbe maja ehitada, minu isa krundile, Äplikule, wõi siis jälle Waigitale. Sellest kawatsusest tõmbas kriipsu läbi surm. Wahete-wahel käis ta siit Kuusalu pool tuttawaid külastamas, kuhu oli 39 wersta. Üldiselt elas ta muretut elu, mispärast wõis arwata, et temal ikkagi raha tagawaraks oli. Sagedasti enne surma naljatas ta weel, et ehitab omale maja, wõtab noore naise kellega hakkawad siis koos elama. Maltsweti surm tuli ümbruskonna elanikele suure ootamatusena. Ta ise ka oli kindel selles, et elab kaua ning saab oma silmaga näha kõiki neid sündmusi, missuguseid kuulutanud ette. Ta oli käinud järjekorralisel külaskäigul Kuusalus, kust tagasi tulles kurtis suurt wäsimust. Käis weel naabrite juures juttu puhumas. Siis aga paar päewa hiljem toodi Pärtlilt sõna Waigitale ja Äplikule, et Maltswet on jäänud raskesti haigeks, hakkab wist surema. Kui Waigita peremees jõudis Pärtlile, oli Maltswetil juba wiimne tund käes, ta lamas rehe-all olewas wankris küljeli, käsi põse all. Siin awaldas ta oma wiimase soowi, et ta maetaks Paide surnuaiale. Matuste läbiwiimiseks andis ta Waigita peremehe kätte 100 rubla ja peent raha umbes 20 rubla. Peale selle käskis wiia oma poja kätte 600 rubla. See wiimne soow täideti. Kolmandal päewal algas tema wiimne teekond Paide poole. Saatma oli tulnud rohkesti ümbruskonna rahwast. Kolme hobusega läksid prohwet Maltsweti põrmu Paide wiima Pärtli Toomas Mikat, Waigita Jakob Hansen ja Nõmme Jaan Rebane oma hobustega. Paide lähedal Sillaotsal peatus matuserong ning Waigita Hansen läks ees linna, et lasta helistada kirikukellasid. Peagi liikus matuserong edasi Paide kiriku juurde, kust peale matusetalitust viidi põrm Reopalu surnuaiale, kus maeti põliste puude wilusse. Tema haual on raudrist pealkirjaga “Juhan Leinberg”.  Prohvet Maltswet oli abielus Amblast pärit Mari Wemdorfiga, kes suri aga warakult. Neil oli kaks poega ja tütar, kes ka kõik juba surnud. Prohwet Maltsweti elu ja tegewuse on jäädvustanud meie tuntuimaid kirjanikke Eduard Wilde oma suurromaani .”Prohwet Maltsweti” weergudele, millega jäädwustanud ka selle omapärase järwaka nime järeltulewatele põlvedele.


Postimees, 21. juuni 1935
Lehtse loss lammutatakse. Järwamaa omapärasemaks härrastemajaks osutus Lehtse mõisa härrastemaja, millega ühenduses oli eriline kõrge kiwitorn. Sellest tornist awanes suurepärane waade omapärasele Põhja-Järvamaa kõrwemaastikule ja selle erilisele loodusilule. Kuna endise Lehtse lossiga seoses on ka muid tähelepanuwäärseid ajaloolisi sündmusi, siis on laialdaseks soowiks olnud, eriti kohalikkudel elanikkudel, et see omapärase ehituswiisiga ja ajalooliste sündmustega seoses olew hoone häwinemisest hoitakse. Et aga wahepeal Lehtse vald osa härrastmajast ja ühtlasi ka torniehitise omale ostnud lammutamiseks, siis on kohustatud wald ostulepingu põhjal selle hoone ka lammutama. Lossihoonete lammutamine tahetakse juba lähemal ajal teostada.


Päevaleht, 24. august 1937
Artur Sirk surnud
Hüpanud Luksemburgis alla hotelli 2. korra aknalt. Surm tuli 2. augustil vigastuste tagajärjel. Luksemburgi suurwüstiriigi kindral-prokurör oma kirjaga 19. augustist k. a. nr. 111/ 343.135 teatab Eesti wõimudele, et Eesti kodanik Artur Sirk on 3. aug. s. a. Echternachis surnud wigastuse tagajärjel, mis ta sai 31. juulil s. a. hüpates alla hotelli teiselt korralt, kus ta elas. Kindral-prokurör teatab, et on kindlaks tehtud A. Sirgu enesetapmine ja et ta on maetud Echternachis. Teade on meie wõimude poolt kontrollitud.
Artur Sirgu nimi läbis esmakordselt ajalehti 1931. aastal, mil asutati wabadussõjast osawõtnute liit. See liit oli alul apoliitiline ja taotles waid wabadussõjalaste huwide ja õiguste kaitset. Hiljem, 1933. a., wabadussõjalaste 2. üleriiklik kongress wõttis A. Sirgu algatusel wastu rea puht-poliitilise iseloomuga resolutsioone. Nende resolutsioonide põhjal alustati A. Sirgu juhtimisel kampaaniat selleaegsete poliitiliste tõekspidamiste wastu ja tõsteti ühtlasi üles ka põhiseaduse muutmise küsimus. A. Sirgu kui Wabadussõjalaste Liidu abiesimehe ja n.-n. aktsioonijuhi algatusel tehti propagandat mõlema riigikogu algatatud põhiseaduse muutmise eelnõu wastu ja esitati hiljem rahwaalgatuse korras uus põhiseaduse eelnõu, mis oktoobris 1933. a. wõeti rahwa poolt wastu, mis praegu alles kehtiw. 12. märtsil 1934. aastal, mil likwideeriti wabadussõjalaste liidud, areteeriti A. Sirk koos liidu teiste juhtidega. Wangiwalwur Küttimi kaasabil aga põgenes A. Sirk Tallinna keskwanglast 11. nowembri õhtul, samal aastal warjas end esiteks mõned päewad Tallinna lähedal, et siis Läti kaudu ja wälisel kaasabil jõuda mõne päewa pärast Soome. Siin walmistas ta samade ringkondade kaasabil ette wapside mässukatset, mis likwideeriti teatawasti 8. dets. 1935. a. ja kuhu A. Sirk ise jäi ilmumata, kuna ta käsilased siin wangistati. Pärast seda kadus A. Sirk Soomeski, warjates end siin ja seal tuttawate ja mõtteosaliste juures. Kuni tal sealgi läks jalgealune tuliseks. Edasiste andmete järele sõitnud A. Sirk Soomest Hollandi, kus tal oli sekeldusi loata sisserändamise parast. Eestile teda siiski wälja ei antud, lugedes teda seal poliitiliseks põgenikuks. Pärast lühemat peatust Belgias saabus Sirk Luksemburgi. Sealt olewat ta käinud ära ainult korraks Inglismaal, kus ta lootis õppida inglise keelt, et siis rännata wälja mõnele Inglise asumaale. See kawatsus aga nurjunud kitsaste aineliste wõimaluste tõttu. Sest A. Sirgu abikaasa, kes talle sõitis järele juba Soome, käis weel Luksemburgist tagasi Soomes, lootusega hankida sealt mõtteosalistelt toetust, pidi sealt tagasi pöörama tühjade kätega. Millest A. Sirk end wiimasel ajal Luksemburgis elatas, sellest pole Tallinnas mingeid andmeid. Echternach kus A. Sirk suri, on wäike Luksemburgi linnake, 5000 elanikuga, õige Saksa piiri lähedal. A. Sirk oli omamoodi wiimaseaja silmapaistwamaid ja populaarsemaid kujusid: hea organisaator, kaasakiskuw kõnemees ja ka sulemees, kes oskas mõjuda massidele sugestiiwselt. Noore mehena mängis ta mõõduandwat osa üleriiklikus organisatsioonis, jättes tahaplaanile hulga vanemaid, teeneterikkamaid ja suurema staashiga poliitika- ja sõjamehi samas organisatsioonis. Sellele piedestaalile ei tõusnud A. Sirk mitte kui tawaline wäike karjärist. Siiski wõeti tema ringkondades kui endastmõistetawat juhti, kellesse suhtuti teatud aukartusega. A. Sirk kui wapside liikumise keskne kuju wõiks wahest ütelda, et selle liikumise sünnitaja tema wiimaseaegsel kujul on kaudselt Eesti ajalukku jätnud oma jälje, mille hindamine kuulub ka tuleviku ajaloolastele.
Artur Sirk sündis 23. septembril 1900 aastal (seega oleks ta saanud peatelt  37 aastaseks) Järwamaal Ambla wallas taluomaniku pojana. Alghariduse sai Lehtse algkoolis, hiljem õppis Tallinna realkoolis. Läks koos teiste kooliõpilastega vabatahtlikult vabadussõtta ja teenis 2. laiaroopalisel soomusrongil. Isikliku vahvuse eest annetati talle 2. liigi 3-järgu Wabaduse Rist ja tasuta maa. Läks pärast vabadussõda sõjakooli, mille lõpetas lipnikuna. Teenis ohwitserina Kuperjanovi partisanide pataljonis Tartus ja läks omal palvel reservi kui noorem-leitnant.  Töö kõrval ohwitserina lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna. Kuulus korp. Sakalasse, olles selle üliõpilasorgainsatsiooni warumeheks ja hiljem esimeheks. Pärast sõjaväest reserwi minekut töötas wannutatud advokaadi Th. Rõugu juures abina, hiljem iseseiswalt vannutatud advokaadina. Abiellus Hilda Arnoweriga 1924. a. Abielust sündis tütar Wiivu. Pr. H. Sirk elab koos lapsega praegu Soomes.


Päevaleht, 3. veebruar 1938
Täna pühitseb Tallinna linnanõunik ja koolivalitsuse juhataja mag. Jakob Kents oma 35-a. tegevust pedagoogina. Samal ajal saab ta 55 a. vanaks ja on olnud 30 a. abielus, nii siis kolmekordne juubel. Ööl vastu 3. veebruari käisid kõik Tallinna algkoolide juhatajad ja nende abid juubilari ülesäratamas. Äratuslaulu laulsid T. M. S. koori liikmed. Jakob Kents sündis 3. veebr. 1883. a. Lehtse vallas. Lõpetas oma otsekohese pedagoogi töö kõrval 1930. a. Tartu ülikooli geograafia magistrina. Avaldanud mitu maadeteaduse õpperaamatut ja hulgaliselt artikleid eriajakirjades. Töötab Õpetajate liidu juhatuses.


Järva Teataja, 26. september 1931
Lehtse loss
Tähtsamaks endise Järwa mõisade härrastemajadest osutus Lehtse loss oma kõrge ja wõimsa torniga, mille tipust awanes väljawaade kaugele Põhja-Järwamaa järvestiku ja kõrwemaastiku, üle metsade, niitude ja põllumaade. Ilmasõja ajal pidi see torn, nagu Ambla kirikugi torn, ligi meelitama Saksa lennukeid, milleks nad eriti walgeks wõõbati, hiljem aga walitsuse poolt mustaks wärwida lasti. Lehtse lossiga on ühenduses terwe rida igasuguseid rahvamälestusi ja  ajaloolisi sündmusi jne., seda rohkem, et Lehtse mõisa omanikuks oli pikemat aega kurikuulus parun Hoyningen Huene ehk nagu teda rahwas lihtsalt nimetas “Lehtse Hüüne”, kes eestlasi üldse iseseiswa rahwusena tunnistada ei tahtnud. Oma suursuguse ehitusviisi ja kauni ümbruse pärast taheti Lehtse härrastemaja muuta kord ajakirjanikkude koduks, kord joomahaigete parandusasutuseks, kord mõneks muuks asutuseks. Kuid kõik kawatsused jäid teostamata.  Aja jooksul lagunes ja kõdunes härrastemaja niiwõrd, et tema kasutamine wõimatuks muutus ja ta lammutamisele tuli määrata. Hiljuti toimetatigi endise Järwamaa “kuulsuse” lammutamiseks müümist Tapa ringkonnawalitseja poolt. Hoone, mis müügiks oli hinnatud 135.000 sendi peale, müüdi enampakkumisel 272.000 sendi eest, kusjuures kaks osa hoonest saab Lehtse wallawalitsus ja ühe osa R. Ant. Hoone tuleb lammutada 1. maiks 1932. a.