Tapa Tarvitajateühisus


Tapa Tarvitajateühisus asutati 1917. aasta aprillikuus. Esimene kauplus avati sama aasta sügisel Pikal tänaval Reinhold Reiteli majas. Ärijuhiks ja kaupluse juhatajaks oli Helene Kalipe ning müüjaks Anete Steinberg.
1919. aastal kuulutas Riigi Teataja, et registreerimisosakonna registrisse on kantud 10. oktoobril 1919 Tapa Tarvitajateühisus nr. 68 all. Ühisuse liikmete arv kasvas jõudsasti. Paari aasta pärast jäid olemasolevad kaupluseruumid kitsaks. Uued avaramad ruumid saadi samas tänavas Villem Gabrieli majas, mis hävis sõjatules augustis 1941.
Kaupade hulga suurenedes jäid kitsaks needki ruumid ja nüüd otsustati ehitada oma maja, mis valmis 1923. aastal raudteejaama lähedale aadressiga Esplanaadi tn. 2. Alumisel korrusel asus kauplus, ülemisel kontor ja eluruumid ning Tapa Ühispank, mis avati 3. veebruaril 1922.
1920. aastal kuulusid juhatusse esimees A. Tein, liikmed K. Maasing, R. Reitel, K. Treumann ja A. Kokkas.
Uus maja õnnistati sisse 11. märts 1923. Osaliselt oli muutunud juhatuse koosseis: esimees K. Kotkas, liikmed K. Maasing, R. Reitel, J. Kroon, laekahoidja L. Lutrik, revisjonikomisjoni esimees H. Saar, ärijuhina töötas A. Bötker.
Kogu oma tegevuse kestel oli ühisus puhaskasumiga töötanud. Puhaskasu jaotamisel oldi alati kultuurilisi ja ühiskondlikke organisatsioone meeles peetud. Oli määratud rahalisi summasid koolimajade ehitamiseks, raamatukogude asutamiseks, lasteaia korraldamiseks ja Eesti Rahva Muuseumile muinasvara kogumiseks.
1928. aastal kuulusid juhatusse Tapa tuntud inimesed - esimees Karl Kotkas, liikmed Gustav Klement, Juhan Kroon, Paul Uusvell, Toomas Lutrik. Kauaaegselt töötasid ärijuht August Türk ja pearaamatupidaja Olga Saar.
1937. aastal töötas Esplanaadi tn. 2 kaupluses seitse ja kontoris üks palgaline töötaja.
1940. aastast kuulusid ühisuse alla harukauplus ja pagaritöökoda Lai tn. 7.

Pärast Nõukogude võimu kehtestamist jätkas Tapa Tarvitajateühisus oma tegevust endise juhatusega.
ENSV Kaubanduse Rahvakomissariaadi korralduse põhjal liideti novembris 1940 ühisusega Paul Seidelbergi (Lai tn. 2) ja Eduard Seidelbergi (Jaama tn. 3) natsionaliseeritud ärid. Detsembris 1940 jätkus erakaupluste üleandmine Tapa Tarvitajateühisusele "omanike palvel" poliitilise surve mõjul. Nii tegid J. Kõrgessaar, G. Sooneste, I. Ivanov jt.
H. Lõõnik andis oma Jaama tn. 5 äri ühisusele kinkelepingu alusel.
Hakati ellu viima punavõimu kohustuslikke propagandaüritusi. Otsustati panna nähtavale kohale NSVL Ülemnõukogu valimiste määrustik ja ENSV Konstitutsioon, sotsialistliku ühistegevuse idee propageerimiseks tellida vastavat kirjandust, luua ühistu ruumides punanurk jm.
1. jaanuarist 1941 hakati äriteenijatele maksma palka rublades.
Ühisus ostis kokku mitmete endiste äriomanike kauba: Anissimovi jalanõud, Mihkelsi rohu- ja värvikauba, Lillemetsa segakauba, Schmidti jalgrattad ja elektritarbed jne. Jaanuaris 1941 võeti üle E. Tõntsu karastusjookide tööstus. Samas viidi üle ka J. Erna ja K. Otsa raamatukaubad just avatud Tarvitajateühisuse raamatukauplusesse. Uus suund oli ka rahaliste toetuste määramisel. Nii näiteks toetati 100 rublaga Tapa Keskkooli komsomole ja pioneere punanurga sisustamisel.
Tapa Tarvitajateühisuse viimane koosolek toimus 15. märtsil 1941, sest juba 21. märtsil toimus uus koosolek uue nimega: Tapa Tarbijate Kooperatiiv. Kohal olid endise juhatuse ja valimiskomisjoni liikmed ning uus juhatus koosseisus Elmar Kleemeier, Juhan Kroon, Evald Ehasalu, Arnold Rohumäe, August Türk ja Olga Saar. Päevakorras oli ärijuhtimise ülevõtmine endiselt juhatuselt. Üle anti kõik ühisuse varad dokumentide alusel.
1941. aastal hakati kaubanduses sisse viima meile võõrast müügiplaani. Kokku tegutses 12 kauplust uue võimu pandud aadressidega ehk siis kauplused nummerdati.
1. Peakauplus Esplanaadi 2, uus aadress 21. Juuni pst. 2
2. Kauplus nr. 2, Lai tn., uus aadress R. Käärdi tn. 3
3. Kauplus nr. 3, Jaama tn. 8
4. Kauplus nr. 4, R. Käärdi tn. 2
5. Kauplus nr. 5, Pikk tn., uus aadress A. Lillaka tn. 20
6. Kauplus nr. 6, A. Lillaka tn. 12
7. Kauplus nr. 7, Jaama tn. 1
8. Kauplus nr. 8, Nigoli pst. 32, uus aadress 1. Mai pst.
9. Kauplus nr. 9, A. Lillaka tn. 36
10. Kauplus nr. 10, Ambla mnt. 26a
11. Kauplus nr. 11, Valgejõe pst. 17
12. Kauplus nr. 12, A. Lillaka tn. 17
Jaama tn. 4 töötas kohvik-söögimaja. Kooperatiivi majandamisele võeti Johannes Tertsu talu Põima külas rendiga 100 rbl. kuus ja hiljem Moe asunduses 30 hektarit põllumaad, millele kavatseti külvata segavili ja maha panna kartul.
Kooperatiivile oli pandud kartulite kokkuostu ja laadimise kohustus Leningradi linnale. Kooperatiivi majandamisele võeti K. Adamsoni ja E. Valdmaa pagaritööstused, samuti mai lõpul rannakohvik Valgejõe kaldal. Avati söökla A. Lillaka tn. 55 (endises Kulbi koolimajas), kuhu palgati tööle 11 inimest, perenaiseks ja kokaks oli Liisa Puusepp.
Tolle perioodi viimane nõukogudeaegne kooperatiivi juhatuse koosolek toimus 24. juunil 1941, kus otsustati sulgeda riidevärvitööstus selle juhataja ja tööliste mobilisatsiooni tõttu.


Tapa Tarbijate Kooperatiiv:


TTK töötajad autahvlil


Sõbra pood


Mõned aastad pärast sõda alustati toiduainete müüki Sõbra poes ehk Tapa Tarbijate Kooperatiivi kaupluses nr. 2.
Sisehoovis paiknesid kaubamaja poolses küljes kuurid, kus asusid külmhoidlad ja taarahoidla. Kaupluse all oli kelder. Praegune linna jõulukuuse asupaik tähistab enam-vähem majanurka, kus ühinesid Pikal tänaval ja 1. Mai pst. paiknevad majaosad. Tapa medodisti kiriku vastas üle tee asus kaupluse juurde kuulunud külmkambriga laohoone, kus hoiti konserve. Varumiskontorile kuulunud (praeguse Kultuurikoja territooriumil) kapsabasseinidest toodi poodi müügiks hapendatud kapsast. Juurvilja- ja kartulikeldrid asusid Hommiku puiesteel.
Juhatajana töötasid Ellen Aru, Heino Lepassepp, Vello Arusaar, Heinrich Labi.
Kauplusel oli kokku 5 osakonda: viinaosakond, bakaalkaubad, leib-sai, liha ja lihasaadused, kala- ja juurviljaosakond. Töötingimused olid praeguse aja mõistes kohutavad. Ahjusid oli vaja kütta, puid tassida kuurialusest. Talvel oli külm, suvel palav. Paljakäsi tuli sobrada jääkuubikutega segatud kalakastides. Kurgid olid tünnidesse jäätunud, kapsast raiuti kirvega lahti. Ka kaubabaasid olid kaugel. Soojal suvel aga riknes juurvili, igal aastal tuli idutada kartuleid.
Pipa Rattasepp jutustab:“ Kauplus avati hommikul kell 8 ja suleti õhtul kell 12. Kui Kremli kellad lõid, panime meie uksed lukku. Sõbra poe ees posti otsas oli valjuhääldaja ehk mögafon, nagu rahvas seda kutsus. Töö toimus kahes vahetuses, kaupluse juhataja oli Ellen Aru. Kui müüki tuli värske kala – räim, ahven, haug, angerjas, siis olid need veel elus ega tahtnud kuidagi kaalukausil püsida. Müüsime kala kaupluse ees tänaval. Kui ei jõudnud kõike õhtul kella kuueks maha müüa, laadisime kalakastid veoautole ja sõitsime Tapa-lähedastesse küladesse (Moe, Piilu, Karkuse, Näo, Nõmmküla). Käisime mööda talusid õuelt õuele ja pimeduse saabudes sõitsime Tapale tagasi. Külmikuid sel ajal ei olnud, järelejäänud kalad kaeti jääga. Kooperatiivi ainukese veoautoga veeti kevadpoolsel talvel Jänedalt ja Aegviidust järvejääd. See pandi kaupluse taha hoovi suurde hunnikusse ja kaeti saepuruga.
Osa räimi soolati tünnidesse. Angerjad soolati elusalt. Müüdi nii soola- kui värskeid angerjaid kolme hinnaga.
Selle ühe ainsa autoga, mis kooperatiivil oli, tegi kõik vajalikud transporditööd autojuht August Rattasepp. Kaupa veeti ka hobustega, voorimeheks oli Ülo Kaldjärv. 1953. aastal saadi juurde uus auto ZIL 150. Suvel, kui ilmad ilusad ja tööpäev lõppenud, pandi autokasti pingid ja portedele kõrgendused ning laulu lüües läks sõit lahti Võsule. Öösel jõuti tagasi ja hommikul jälle tööle.“
Seoses keskväljaku väljaehitamisega hoone lammutati 1969. aastal.


Sõbra pood:


Universaalkauplus


Ehitustöid alustas Jaama ja Pika tänava nurgale, aadressiga Lillaka tn. 2 kaupluse ehitust koos restoraniga Rakvere ETKVL Ehituskontor 1956. aasta suvel. Maja sai kahekordne, kus teisel korrusel asusid korterid ja kontoriruumid. Hoone valmis 1959. aasta lõpuks. Kõigepealt kolisid sisse üürilised teise korruse korteritesse, järgnes Universaalkaupluse avamine 9. detsembril 1959. aastal ja 1960. aasta kevadel alustas tööd Tapa restoran.
Tapa Tarbijate kooperatiivi kontor töötas selles hoones kuni asutuse likvideerimiseni, ligi 100-kohalises saalis II korrusel toimusid kooperatiivi juhatuse korralised, harva ka volinike koosolekud.
Restorani keldrikorrusel alustas 1961. aasta alguses tegevust kondiitritsehh, mis varustati elektriküpsetusahjuga, hiljem lisandusid taignasegajad, vahustajad jm.
Universaalkauplus kujunes kuni kaubamaja avamiseni Tapa suurimaks tööstuskaupade müügikohaks. Kaupluses sisustati valmisriiete, trikotaazi-, pudu-, jalatsite ja kangaskaupade osakonnad. Seni endises ühistu peakaupluses müügil olnud kangas- ja pudukaubad, samuti jalatsid, said uue müügipinna avatud kaupluses. Aastate jooksul muutusid kaupade müügiosakonnad ja sortiment (lisandusid juveeli-kulla-, parfümeerija-, kultuur-tehniliste kaupade osakond). Esimesed töötajad olid kaupluse juhataja Arnold Tedrekull (1960-1977), müüjad Aino Terask, Helvi Kivinurm, Juta Nukk, Ruti Einma, Laine Viitpoom, Linda Vainola, Milvi Tiimus, Evi Kala, Ene Lööper, Mall Truus, Vilma Kaerma jt.
Valmisriided toodi universaalkauplusse üle keskväljaku-äärsest ühekorruselisest tööstuskaupade poest Nigoli pst. 2 (1. Mai pst. 2).
Väike puumaja oli enne sõda tuntud Tapal riigi viinamonopolina. Pärast sõda kaubeldi seal pudukauba ja tubakatoodetega, alates universaalkaupluse avamisest raadiokaubaga, hiljem sai sellest kangakauplus. Tänapäeval (2010) tegutseb majakeses „Triinu äri“.
Aastatel 1977-1993 juhatas universaalkaupluse tööd Laine Viitpoom, kellele allusid veel kaubamaja tööstuskaubad ja kauplus „Laste Maailm“. Universaalkauplust külastasid pidevalt lisaks oma linna elanikele transiitreisijad ja Tapal paiknevate sõjaväeosade külastajad. Palju oli ka nn kaubareisijaid bussidega Leningradist, Pihkvast ja mujalt. Seoses universaalkaupluse avamisega toimusid suured muudatused tööstuskaupade müügis: valmisriided läksid iseteenindamisele, moodustati spetsialiseeritud osakonnad, kangaste müüki võimaldati lahtiste väljapanekutena.
Avamisel joosti tormi naiste kitsenahast kasukatele. Kauplus sisustati uute tammepuust valmistatud müügilettidega, klaasvitriinidega ja muuga. Saepuruplaate siis veel ei tuntud.
Tol perioodil oli müüja abimeheks arvelaud, esimesed kassaaparaadid ilmusid alles 1960. aastate keskel. Kauplust varustati kaupadega Tallinna ETKVL-i ladudest. Edaspidi lisandusid otsehanked suurematest Eesti vabrikutest (Marat, Kommunaar, Põhjala, Estoplast jt). Kooperatiivil olid kaubatundjad, kes siis hankimise ja fondide arvestamisega tegelesid. Universaalkaupluse juhatajal oli peale oma osakondade töö organiseerimise veel kaubahankimise ülesanne.
Tänapäevaks on saanud universaalkauplusest Tapal kauplus „Keskuse“, edasi eksisteerib ka pisike „Kondiitriäri“. Restoran „Kirsiaed“ asemel saab osta valmisrõivaid, pesu, jalatseid, kardinaid, ehteid jm. kauplusest „Evitra“.
 

Kohvik

Kuni restorani avamiseni 1960. aasta kevadel, mis kujunes linnas tähelepanuväärseks sündmuseks, käidi ennast lõdvestamas 1953. aastal tuletõrje aia äärde ehitatud kohvikus. Noortekohviku nime kandva puidust ühekorruselise hoone A. Lillaka tn. 8a panid püsti kooperatiivi ehitusmehed (lähiminevikust tuntud kohvik “Rosin“, 2002 lõpust kohvik „Contra“, 2010-2018 kauplus „Kuldkalake“, mis müüs lemmiklooma toite ja tarbekaupu koduloomadele. Praegu seisab hoone tühjana ja on müügis). 1950. aastatel mängis Tapa ainsas kohvikus õhtuti neljaliikmeline orkester, esitades meeleolukat muusikat, mille saatel vaatamata ruumipuudusele tantsiti. Pillimehed olid tapalastele hästi tuntud: orkestri vanem, kes ka orkestreeris ja valis lood, Erich Riige - mängis ise viiulit või saksofoni, Leo Mõtuste - bajaan, Ralf Vaiksaar - kitarr, Felix Thomson - kitarr.
Nii oli see kuni uue restorani avamiseni 1960. aastal. Sinna läksid üle ka kohviku orkestrimehed. Kohvik aga muutus edaspidi rohkem napsumeeste kogunemiskohaks, minetades oma tähtsuse ja seda hakati rahvasuus kutsuma „turbakuuriks“.
Sellegipoolest sai kohviku ruume rentida sünnipäevade, juubelite, peielaudade ja pulmalaudade otstarbeks.



Kohvik Rosinake ehk nn Turbakuur


Restoran

Universaalkauplusega samas hoones avatud restoran töötas päeval ettekandjatega esindussööklana. Õhtuks kaeti lauad lumivalgete linadega, mis andsid ruumile pidulikuma ilme ning alates kella 19.00-st oli külalistele avatud juba restoranina. Neli korda nädalas mängis tavaliselt viieliikmeline orkester. Külastajatest puudust ei tulnud, meelt käisid lahutamas inimesed kogu Rakvere ja Paide rajoonist. Sisenejatelt nõuti korrektset riietust, kehtis kirjutamata seadus, et mehed pidid kandma lipsu ja naised sukki. Sisse ei lastud tugevalt vindiseid inimesi. Seda jälgis kiivalt kauaaegne riietehoidja Klaava. Restoran kujunes tapalaste üheks meeliskohaks vaba aja veetmisel. Tunti rõõmu tantsimisest, alkoholi pruugiti mõõdukalt, rohkem tuju tõstmiseks. Muidugi oli ka erandeid.
Populaarne kohvik-klubi „Noorus“ viis restoranis aastatel 1963-1984 läbi oma üritusi, kus käisid külalistena paljud sel ajal Eestis tuntud kirjanikud, muusikud, sportlased, ajakirjanikud, ühiskonnategelased jt.
26 aastat restoranis ettekandjana töötanud Maimo Timm meenutab: „Meeleldi käisin ka ise abikaasa ja tuttavatega vahetevahel restoranis õhtut veetmas. Tantsisime orkestri ees kitsukesel põrandapinnal, vahel ka laudade vahel. Mängiti paljusid tantsurütme, ka mooditulnud lipsit, jenkat, tvisti. Jenkat tantsides haarati kaasa enamik lauasistujaid. Noored tvistitasid nii, et tahapoole painutades puudutas pea põrandat.
Tavaliselt tellisime õhtu külmlauas sekserit või naturaallihast praadi, mis oli suhteliselt odav, joogiks Armeenia kolme tärniga konjakit 8 rubla 20 kopikat pudel. Sellest jätkus neljale inimesele.“
1980-ndate aastate keskpaigas kujundati restoran ümber päevasel ajal iseteenindavaks sööklaks. Peale ruumide remonti, arvestades sisekujunduses kasutatud kirsiteemalisi kujunduselemente, pandi restoranile nimeks „Kirsiaed“. Päeval käisid seal lõunatamas paljud linna asutuste ja ettevõtete töötajad, sh kooperatiivi müüjad ja kontoriametnikud.
Kell 12, kui söökla avati, oli eriti rahvarohke, tuli isegi järjekorras seista. Tekkis kohe kaks „saba“: üks kassa ees menüü järgi tellitud toidu eest makstes ja teine kassast saadud talongide eest kandikuga köögileti kaudu toidu väljastamisel. Harilikult võeti pool suppi, praad, magustoit ja klaas piima ning see kõik maksis ühe rubla ringis.
Nädalavahetustel mängis õhtuti Tamsalu kultuurimaja ansambel „Veksel“ tantsumuusikat, koosseisus: basskitarr Urmas Tamm, solist Andres Paas, soolokitarr Väino Römer, trummid Mait Kuura, klahvpillid Avo Hein ja Valeri Tihonov. Ansambel läks lahku 1990. aastal, olles tegutsenud ühtekokku 10 aastat.



Tapa restorani töötajad 1960. aastatel

 

Tapa restorani Videvik juhataja Eili sokk ja ettekandja Maša Lilleoru

 

ETKVL Tapa restorani orkester 1960. aastatel

 

ETKVL Tapa restorani tantsuansambel 1960. aastatel

 

Veksel restoranis 1980. aastatel

 

Veksel  restoranis 1980. aastatel

 

Esperanto Klubi

Tapa Esperanto klubist kirjutavad lehed vähe, sest see eksisteeris liiga lühikest aega enne II maailmasõda. Vaatamata sellele oli Tapal tõesti Esperanto tänav olemas, see asus paralleelselt raudteega praegusest lõunapoolsest raudteeülesõidust kuni bussijaama taha välja. Tänava äärde jäi vaid 3 elumaja.

Postimees 1935:
Esperantokongressid Tapal.
22. ja 23. apr. peetakse Tapa Gümnaasiumi ruumes kaks esperantokongressi: Eesti üleriigiline ja Lõuna-Eesti Esperantoringkonna oma. Üleriikliku kongressi kavas on rida üldisema tähtsusega küsimusi, nende hulgas ühistöö Skandinaavia maadega, Balti riigid ja esperanto, uuemeetodilise esperanto-algkursuse põhimõtete rajamine ja täienduskursuse väljatöötamine. Kongress lõpeb teisel pühal avaliku peoga, millel tegelastena esinevad Tallinna esperantistide ühingu "Espero" näitlejad, rahvatantsijad ja muusikategelased.

Postimees 1935:
Üleriiklik esperantistide kongress Tapal.
Algas teisel kevadpühal 93 osavõtjaga. Kodumaa esperantistidest olid kongressil esindatud 14 organisatsiooni. Tegevuse aruandest selgus, et Eesti esperantistide möödunud aasta tegevus väga aktiivseks osutunud. Samuti on tulemusrikkalt tutvustatud eesti kirjandust ja muusikat.

Järva Teataja, 23. aprill 1935.
Esperanto kongress Tapal.
Teisel kevadpühal peeti Tapa ühisgümnaasiumi ruumes esperanto kongressi. Kongressile oli ilmunud 93 osawõtjat-esindajat 14 organisatsioonist üle kogu maa. Esindajaid oli ka Lätist. Tervitusi kongressile olid läkitanud Tšehhoslovakkia, Poola, Taani ja Rootsi esperantistid. Kongressi juhatajaks valiti ins. Kapper Tallinnast, abiesimeheks J. Türn Tallinnast ja teiseks abiesimeheks Raukas Tartust. Kongressil konstateeriti, kuivõrd tänulikku ja püsivat tööd on tehtud esperantistide peres kodumaa tutwustamiseks wälismaal. Tapa linnawalitsuse poole otsustati pöörata soowiawaldusega, et Tapal üks tänawatest ristitaks esperanto keelde. Esperanto on Tapal  lewinenud eriti raudteelaste peredes.

Postimees 1936:
Aktiivsed esperantistid Tapal.
Nende algatusel ja ettepanekul ristis isegi Tapa linnavolikogu möödunud sügisel ühe linna tänava "Esperanto" tänavaks. Tapa esperantoringi liikmeks on 30 tegelast. Esperantistidel on oma raamatukogu. Kavatsusel on uute avaramate ruumide muretsemine. Teostamisel on esperantopropaganda ühes esperantokirjanduse näituse korraldamisega. 3. veebr. algavad esperanto-kursused R. Liewenthali juhatusel.

 

Esperanto keelest

 

Esperanto ehk esperanto keel on populaarseim rahvusvaheline abikeel (plaankeel). Esperanto  autoriks on Poola silmaarst Ludvik Lazar Zamenhof, sündinud 15. detsembril 1859. aastal Poola  linnas Bialystokis, kes avaldas selle kohta 1887. aastal raamatu „Unua Libro“ ("esimene raamat")  pseudonüümi Doktoro Esperanto ("doktor lootja") all, ning see jäigi keele nimeks. See oli uue  rahvusvahelise keele õpperaamat, milles oli keele elemendid koos näidetega, 16 reeglit ja 918  sõnatüvest koosnev sõnastik venelastele. Esperanto grammatika on lihtne ja korrapärane, erandeid  ei ole. Esperanto levis algul Poolas ja Venemaal, kuid võitis juba 20. sajandi alguseks palju  pooldajaid Prantsusmaal, Inglismaal ja mujal, nii et esperantistide liikumine muutus  rahvusvaheliseks. Ülemaailmne Esperantoliit asutati 1908. Esperanto keele kirjutamiseks kasutatakse  ladina kirja. Tähestikus on 28 tähte, kuue tähe puhul kasutatakse diakriitilisi märke ˆ ja ? (c, g, h, j,  s ja u).
Esperanto keele tähestik:
a b c ĉ d e f g ĝ h ĥ i j ĵ k l m n o p r s ŝ t u ŭ v z
Esperanto keel on täielikult häälduspärane, igale tähele vastab ainult üks häälik ning igat häälikut  märgitakse ainult ühe tähega. Tähti c, g, j, s hääldatakse vastavalt kui tš, dž, ž, š. Keeles on kaks  käänet - nimetav ja osastav. Esperanto sõnavara (sõnatüved) on tuletatud peamiselt romaani ja  germaani keeltest. Esperanto keele ümber on tekkinud isesugune kultuur oma kirjanduse, muusika ja  ideoloogiaga.



Esperanto keele looja Ludvik Lazar Zamenhof

 

Esperanto keele kursus

 

Esperantistid. 03.06.1934 Tapal. Ees keskel Leonardo Valts.

 

Tapa linna muinsuskaitsest aastail 1987 - 1990
Meenutab Vilvi Suikanen.

Muinsuskaitse liikumisest kuulsin esimest korda kirikuõpetajalt Üllar Nõlvalt. Kuna maadlesime kiriku korrastamisega, siis arvas õpetaja, et ehk saame muinsuskaitse kaudu abi. Mis siis ikka, kuulutused linna peale üles, et tulevad Tallinnast organiseerijad ja palume, tapalased, osaleda.
2. aprillil 1987 toimus Raudteelaste Kultuurimajas asutamiskoosolek. Kohale tulid Tallinnast Trivimi Velliste, Rakverest Erkki Nuut, kohalikke linnakodanikke oli 9. Kuna enamik osalejaid oli kirikust, valiti mind seda asja vedama. Tuli täita paberid ja registreerida need Rakvere Kultuuriosakonnas. Esimesed töökoosolekud, kus rääkisin Tallinnas kõneldust-kuuldust, toimusid Raudteelaste Klubis. Osalesid ka Tapa Linna RSN TK esimees Malle Iila ja aseesimees.
Tapal sai käsile võetud vana surnuaed, mis oli võssa kasvanud ja rüüstatud. Linna Täitevkomitee oli sinna otsustanud rajada pargi. Sepistöödena valminud ristid ja aiad olid enamaltjaolt rüüstatud, kiviplaate ära viidud. Üksikud hauad olid ka korras. (Muinsuskaitseklubi kolmandal koosolekul 21.05.1987 võttis sõna Tapa Linna Täitevkomitee esimees Malle Iila, kes kummutas ümber varasemad kuuldused kalmistu likvideerimise kohta. Kalmistu jääb alles ja ühisel meelel otsustati see korda teha.)
Töötalguid sai korraldatud üle 20 korra. Osavõtjaid oli 3-st inimesest kuni 37-ni (Tapa Erikooli osavõtuga). Paaril korral käisid ka Tapa 1. Keskkooli õpilased õpetajate Vungi ja Raavaga. Kunagi ei puudunud Leo ja Rauni Kents. Omaksed hakkasid ka oma platse hooldama ja olid tänulikud. Kalle Türk tuli oma "Dru˛ba"-saega ja sai tehtud puude harvendamist. Mais 1987 võtsid suurest võsa raiumisest osa ka kooliõpilased. Prügi vedas ära Tapa Kommunaalkontor. Kasutasin ära ka töö juurest lõunavaheaegasid, et veidi korrastada ja värvida riste ja aedu.
Allesjäänud aiad ja ristid otsustati alles jätta ja võimalikult täpselt välja uurida, kes surnuaiale on maetud. Suurtele koristustalgutele organiseeris kõik abijõud ja masinad Tapa Linna Täitevkomitee. Juba 1987. aasta seisuga oli vanal kalmistul ristid purustatud ja ära viidud vandaalide poolt. Veel allesjäänud raudristid koguti kokku ja viidi korrastatud raudaedadega piiratud platsidele. Hauakividelt puhastati sinna värvitud kritseldisi.
Alles 13. septembril 1988 julgesid mõned inimesed ühele viltuvajunud hauasambale osutades öelda, et see on püstitatud Vabadussõjas langenud leitnant Hans Koivale ja kolmele tundmatule sõdurile. Hakkasime koguma raha sambale plaadi saamiseks. Selleks panime üles poodidesse korjanduskastid. Tänu Jaan Viktorile sai sammas püsti aetud, üle värvitud, plaat tellitud, juurdepääsuteed tehtud ja kividega kaetud. Vabadussõja mälestussamba ümbruse korrastamisel sai autokoorem liiva teele laotatud.
9. jaanuaril 1991 oli samba taasavamine. See toimus suhteliselt vaikselt, sest ajad olid tollal nagu ulgumerel, keegi ei teadnud, mis tulevik toob.

 


Foto samba taasavamisest, kus seisavad Jaan Viktor ja Boris Krõlov 09.01.1991

 

Umbes samal ajal hakkas Tapa Muinsuskaitse Klubi taotlema Tapa linna tänavate nimetuste vahetamist venepärastest eestipäraste vastu.
1988. aasta aprillis tehti klubis ettepanek paigaldada Tapa keskväljakule mälestuskivi ehk "Ajakivi", millel võiks olla päikesering ja selle all aastaarvulisi andmeid Tapa kohta. Loodava Ajakivi esialgse kavandi joonistas Vilvi Suikanen, kuid see osutus liiga keeruliseks tööks ning otsustati tellida marmortahvel.
 

  

Ajakivi eskiis 1996. Kuna Tapa ajalugu oli veel põhjalikult uurimata, olid esialgsed aastaarvud ebatäpsed, marmortahvli valmimise ajaks olid need vead parandatud

 

30. mail 1988 sai Tapa Raamatukogu hoonel (praegune Muusikakool) korjanduste toel kogutud rahadest pidulikult avatud tahvel: "Siin toimus esimene eesti kirjakeele konverents 30. mail 1908".

 

 

Tekkis uusi andmeid Tapa ajaloo kohta ja sai selgeks, et kirjakeelekonverents ei saanud toimuda selles hoones, kuna see polnud sel ajal veel ehitatudki. Selgus, et konverents toimus endise Sõbra poe Pika tänava poolses hoonetiivas, milles oli tol ajal seltskondliku ühenduse "Harmonie" saal. Kuna seda hoonet aga jällegi enam 1988 aastal alles ei olnud, sest lammutati 1969, otsustati tahvli kiri ümber teha: "Tapal toimus esimene eesti kirjakeele konverents 30. mail 1908. aastal" ja uus tahvel paigaldati siiski raamatukogu hoonele. Sellisena võib mälestustahvlit näha seal tänapäevani.

 

Uus mälestustahvel avati 30.05.2008 Eesti Kirjakeele Konverentsi 100. aastapäeval

 

1990. aasta jaanuarist hakkas Tapa Muinsuskaitse Klubi raha koguma Tapa jaamahoone küljes asunud enamlaste ikke lõppemist Tapal tähistava plaadi jaoks, mida sooviti ennistada ja taasavada.
Mälestustahvel taasavati pidulikult 20. veebruaril 1993. Tahvel valmis aasta varem Tapa muinsuskaitsjate ja tolleaegse linnavalitsuse algatusel, eestvedaja Jaan Viktor. Pronksist tahvli valmistas Tallinna kunstnik Tiiu Kirsipuu Soomusrongirügemendi fotograafi Karl Pormeistri säilinud klaasnegatiivist tehtud foto järgi. Kus asub vana tahvel, ei teata, kuigi 1980-ndatel oli seda nähtud jaama tööriistakuuris. Seega on teoreetiline võimalus, et eksisteerib kaks tahvlit. Taasavamise pidulik sündmus algas Jakobi kirikus jumalateenistusega. Kirikust liikus pikk rongkäik Tapa jaama perroonile, kus oli kaitseliitlaste ja kuperjanovlaste valve. Valge kanga all oli varem paigaldatud kuuseokstega pärjatud mälestustahvel. Mälestustahvli õnnistas sisse piiskop Einar Soone. Kõnelesid linnapea Raivo Raid, volikogu esindaja Kalju Kuld ning külalised - teede- ja sideminister Andi Meister ning kaitseministeeriumi nõunik ja sõjaajaloolane Hannes Walter. Piduliku päeva lõpetas õhtusöök Tapa restoranis.


23.06.1937 Võidupühal Tapa vaksalis

 

Vabadussõja mälestustahvli taasavamine 20.02.1993

 

Vabadussõja mälestustahvli taasavamine 20.02.1993

 

Kui tegevusse astus rahvarinne (RR), taandus muinsuskaitse tegevus. Viimane suurem kokkutulek toimus Raplas, Viru-Nigula kokkutulekul aga avaldas Trivimi Velliste arvamust, et muinsuskaitse liikumine on ammendunud ning sedasi lõppeski tegusate ja tublide Tapa inimeste koostöö oma kodulinna korrastamisel.
Koos RR-iga käidi veel Tapa sõjaväeosa väravas miitingul, et lõpetataks lennuväljalt linna põhjavee reostamine, samuti häiris linnaelu lennukite pidev müra.
 

Rauni Kents, sünd. 20.11.1919. Surn. 20.01.2015.
Foto: 27.08.2011


Eesti Kutseaednikkude Ühingu Tapa osakond


Eesti Kutseaednikkude Ühing loodi 1931. aastal, selle ühingu Tapa osakond aga juba 1934. aastal. Tapa oli siis väikelinn, kus olid valdavalt eramajad ja igal majaomanikul ka suur tükk aiamaad, kus tegeleti kõige juurvilja ja puuvilja kasvatamisega. Tapal oli kõige tuntum mees aiapidajate hulgas Mart Wollmann, kes koos oma poegade ja tütrega Kutseaednikkude Ühingu Tapa osakonna asutasidki. Ühingu juriidiline aadress oli Mart Wollmanni kodumaja Põllu tänav 6. Tapa osakonna esimeheks oli August Anton Udriku riigimõisast, laekur oli Mart Wollmann  ise ja kirjatoimetajaks August Põder Käravete mõisast. Kõik nad olid aednikud. Mart Wollmann omandas aednikukutse 1879. aastal Tartus Johannes Dangulli kauba aiaäris. Kuid näiteks ühingu liige Theodor Komp oli oma aednikukutse omandanud Peterburi Käsitöövalitsuse Aiandustsunfti meistri juures ja saanud vastava diplomi. Samuti omandas ta aiandusalaseid teadmisi Keiselikus Botaanikaaias 1893-1894 aastail. Ühingu liige Anton Ant näiteks õppis aednikuks hoopiski Krimmis 1917. aastal. Ühingu Tapa osakond korraldas tihti aiapidajatele kursuseid ja loenguid, pidasid oma osakonna koosolekuid ja võtsid osa suurtest väljanäitustest ja laatadest. Mart Wollmannil oli isegi oma pisike kauplusemajake Tapa kesklinnas J. Vilmsi platsi nurgas, kus ta oma aiasaadusi ja seemneid müüs. Loomulikult müüdi aiasaadusi ka Tapa turul. Kuna kauplemine turul lõppes kell 14.00, siis meeldetuletuseks andis turukubjas pool tundi varem vilet, et turg õigel ajal lõpetada.


Algas sõda ja selts ning selle Tapa osakond lõpetasid oma töö. Läks mööda üle kahe aastakümne enne kui 1962. aasta sügisel tulid kokku tosin asjaarmastajat aiapidajat et asutada kohalik aiandus-mesindusalane organisatsioon. Peeti peakoosolek, valiti viieliikmeline juhatus ja organisatsioon sai nimeks EAMS Tapa osakond (Eesti aiandus- ja mesindus seltsi Tapa osakond). 1970. aastatel võimaldas Tapa Raudteelaste Klubi seltsil koostada näituseid, pidada loenguid ja koosolekuid. 1986. aasta kevadel avas EAMS Tapa osakond aadressil 1. Mai pst. 12a aiasaaduste, lillede ja kodukäsitöö kaupluse „Koduaed“. Müüdi kohalike aiapidajate aed-, juur- ja puuvilju ning käsitöötooteid. Osakond omandas 1987. aastal Lillaka (nüüd Pikk tn) tänav 21 maja, kus tehti renoveerimistööd ja avati 1989. aasta novembris uus kauplus „Kadri“. Enne sõda, Eesti Vabariigi ajal kuulus maja tollase aadressiga Pikk 10 pudupoodi pidavale Aleksander Markusele, kes ise elas ärklikorrusel. Majas kaupluseruumi kõrval asuvas saalis korraldas Tapa osakond mitmesuguseid üritusi: aiandusalaseid loenguid, jõulu-, kevad- ja sügisnäitusi, ühise laua taga peeti sünnipäevapidusid ja vahetevahel renditi ruume välja. Kauplust varustasid põhiliselt ümbruskonna talupidajad ja kohalikud aiapidajad. Seoses kahjumiga (puudujääkidega) likvideeriti kauplus „Koduaed“ juhatuse otsusega 8. augustil 1995. aastal.
Tänapäeval on Pikk 21 majas hostel „Kadri“.


Mart Wollmanni aias Põllu tn 6 Tapal


Aianduse ja mesinduse kursused Tapal