Tapa linn paikneb Eesti põhjaosas, u. 80 km kaugusel Tallinnast, raudteede sõlmpunktis ja autoteede ristumiskohal. Soodsa asendi tõttu on Tapa linnast kujunemas arvestatav vabariikliku ja rahvusvahelise tähtsusega kaubandus- ning transiitkaubanduse keskus. Lahemaa Rahvuspargi, paljude metsaalade ja Balti mere lähedus loovad head võimalused puhkamiseks neile, kes siin töötavad ja elavad. Tapa linna pindala on u. 16 km².
Linn asub Valgejõe ürgoru läänepervel, kahel pool raudteed. Oma olemasolu eest võlgneb Tapa linn tänu raudteesõlme kujunemisele. Tänu sellele sai Tapast kiiresti kasvav raudteelaste asula. Kui Tapa mõisalt ostetud maa-alale ehitati jaamahoone, päris jaam mõisa nime Taps, asula omakorda sai aga nime jaamalt. Enamus pärimusi Tapa nime päritolu kohta seostatakse lahingute ja langenutega. Kuusemetsast juuritud platsile ehitati raudteelaste elamud, hobupostijaam, apteek, kauplused, kõrts, koolid, võõrastemajad ja rajati väiketööstused. Sajandivahetusel 1899-1900 oli Tapa alevikus 85 maja 928 elanikuga. Tapa linnas on u. 7100 elanikku. Seisuga jaanuar 2001 oli Tapal tööealisi inimesi 4187. Nende keskmine brutopalk kuus oli 3868 krooni. Eesti esimesel rahvaloendusel 1922 aastal oli Tapal 2398 elanikku, 1989. aastal 10 395 elanikku. Põhiliselt seoses Vene sõjaväe lahkumisega 1993. aastal on elanike arv vähenenud 1999. aastaks 7200-ni.
II maailmasõja aastatel sai Tapa rängalt kannatada. Südalinn hävitati peaaegu täielikult augustis 1941 hävituspataljoni poolt.
Tapa on tänaseni säilitanud oma raudteelinna maine. Tapa raudteejaam paikneb raudteede sõlmpunktis, mis tagab hea ja kiire teenindamise üle Eesti ning kõikjale Ida-Euroopasse. Raudteeühendus Tallinna (77 km) ja Kunda (40 km) sadamatega ning korralik maanteevõrk annab võimaluse kiireteks ja odavateks kaubavedudeks üle kogu maailma.
Tapal asuvad raudtee- ja autotranspordiga tegelevad teenindus-, kergetööstus- ja kaubandusettevõtted. Väiksemad ja keskmise suurusega firmad tegelevad põhiliselt kergetööstuse ja jaekaubandusega. Viimastel aastatel on kasvanud puidutöötlemise osakaal. Suhteliselt madal palgatase ja äripinna keskmine maksumus (võrreldes suurte linnadega) annab eelise tootmistegevuse arendamiseks Tapal.


MTÜ Tapa Arenduskoda võimaldab läbi viia mitmekülgset ümber- ja täiendõpet Tapa linna ja selle ümbruskonna töötajatele ning töötutele.
Tapal on 3 töötavat kirikut: apostliku õigeusu (1904), metodisti (1924) ja luteri kirik (1932).
Õppetöö toimub Tapa Gümnaasiumis (asut. 1919), Vene Põhikoolis (1945), Tapa Muusika- ja Kunstikoolis (1957) ja Maarjamaa Hariduskolleegiumi Valgejõe osakonnas (1965).
1993. a. valmis uus kultuurikeskus Tapa Kultuurikoda ja avati hooldekodu.
1994. a. avas oma uksed Tapa Muuseum, kus on võimalik tutvuda väljapanekutega Tapa ajaloost ja tänapäevast.
2001. aastal avati renoveeritud hoones Tapa Linnaraamatukogu, milles töötab ka avatud internetipunkt. Tegutsevatest kultuurikollektiividest on suurimad gümnaasiumide lastekoorid, segakoor "Leetar" ja puhkpilliorkester.
2002. aasta jaanuaris alustati Tapa Spordikeskuse ehitust Tapa Gümnaasiumi juurde. Spordikeskuse pidulik avamine toimus 13. detsembril 2002 ning selle tegevusaladeks on spordi- ja kultuuriteenuste osutamine.


Tapast välja antud raamatud, postkaardid, vimplid ja voldikud:


Tapa pommitamine 1944
Jutustab tundmatu tapalane, tekst: internet


Mulle meenub veel mõndagi ema ja vanaema juttudest neist kaugeist sõjapäevist. Saksa okupatsiooni ajal (1941-1944) viidi Saksa vangilaagrist, mis asus kohe Tapa raudtee ääres - mäletan siiani neid pikki barakke, likvideeriti vist alles 1960. aastail - räbaldunud riietes Vene sõjavange igal hommikul linna tööobjektile. Et kiiremini pärale jõuda, mindi läbi hoovide ja nii viis nende tee ka läbi vanaema maja hoovi. Meestest oli kangesti kahju, sest nad olid kõhnad nagu luu ja nahk. Vanaema hakkas salaja juurviljaaeda kapsalehtede alla toidupalukesi poetama ja kuigi mehi saatis konvoi, märkasid näljased vangid peagi oma toidulisa. Kapsalehedki haarati kaasa.
Sakslased korraldasid Tapal ka näidishukkamisi, ikka seal sõjavangilaagris. Kui mõned mehed põgenemiskatsel kätte saadi, siis nad ka üles poodi. Kõik vangid rivistati vanglahoovi üles hukkamisi vaatama. Linnarahvas - minu ema teiste hulgas - jälgis sündmusi aga okastraadi tagant. See oli vapustav vaatepilt.
Veel meenub mulle jutustus Tapa linna pommitamisest 1944. aasta 7. märtsil. Tuletame meelde, et see oli aeg, kui Vene lennukid käisid süstemaatiliselt Eestimaa linnu pommitamas. Teame ju kõik neid arvukaid mälestusi 9. märtsi ööl toimunud Tallinna suurpommitamisest, kus hukkus üle 600 inimese ja hävis ligi 1/3 elamispinnast. Narva oli aga juba 6. märtsil peaaegu täielikult hävitatud.
Tapa linn on läbi aegade strateegiliselt üks Eestimaa tähtsamaid raudteesõlmpunkte olnud, asudes kahe idasuunalise raudteeharu keskpunktis. Lisaks oli siin ka sõjaväe lennuväli. Sel põhjusel tegid venelased oma hävitustööd Tapalgi suure põhjalikkusega. Juba mõned päevad enne pommitamist oli Saksa komandantuurist linnarahvale käsk antud peale tööpäeva lõppu kohe linnast lahkuda - olevat karta suuri venelaste lausrünnakuid. Inimesed käisidki, kes kuhu sai, linnalähedastes taludes ööbimas. Isegi 8 kilomeetri kaugusel käidi magamas. Ema töötas sel ajal raudteel telegrafistina ning ööbis 2 kilomeetri kaugusel maal.
Nimetatud pommitamisepäeval - see oli laupäev - otsustasid minu vanaisa ja onu Endel siiski Tapale sauna minna, et ehk läheb õnneks ja pommitamist sel päeval ei tule. Ka mu ema, kes oli siis 18 aastane noor neiu, läks linna ühe sõbranna juurde, kuhu kogunesid tol õhtul linna noored, teiste hulgas ka mõned Saksa ohvitserid. Ema mängis hästi akordionit ja parajasti, kui mäng oli täies hoos, hakkasid sireenid huilgama, kostus kõva lennukimootorite müra ja peagi langesid ümberringi ka esimesed pommid. Noored tormasid varjendisse. Kuid üsna varsti lõppes pommitamine ning osa seltskonnast, teiste hulgas ka minu ema, otsustas linnast kiiremas korras lahkuda. Keegi naabrinoormees, Jürgensoni Arno nimi, läks kodunt läbi ja võttis oma vanaema ka kaasa. Nii mindigi siis kiirel sammul kuue-seitsmekesi mööda linnaäärset teed otse metsa suunas, et jõuda veel enne uut pommitamislainet sinna varjule. Praegu kannab see tee Päikese tänava nimetust ja kogu see kant on muidugi maju täis ehitatud. Ja parajasti siis, kui oldi linna taga laiuvale suurele lagendikule jõutud, täitus taevas äkitselt Vene sõjalennukitest. Nüüd alles algas see õige pommitamine. Minna polnud aga enam kuhugi. Kõik pistsid surmahirmus jooksu, ikka üle lageda välja eemal paistva lepiku suunas, mille taga algasid suured ja sügavad metsamassiivid. Seal oli juba palju hõlpsam varju leida. Jürgensoni Arno vanaema aga komistas ja kukkus. Kiiruga üles tõustes läks tal pikapükste kumm katki ning need langesid alla, segades edasijooksu. Vanaproua kukkus uuesti. Nüüd oli vanainimene takerdunud oma pükstesse ja siples seal appi karjudes, pommid langesid aga ümberringi. Lenduritele paistis lausa mõnu pakkuvat laskuda hästi madalale ja siis pikeerida kuulipildujast jooksjaid. Ema ütles, et taevas oli nii valge nagu päeva ajal, ometi oli juba õhtu kella seitsme-kaheksa vahel. Enne pommitamist olid nimelt linna kohale üles lastud nn valgusküünlad, nagu rahvasuu neid nimetas, mis valgustasid kõiki linna objekte, et oleks garanteeritud ikka täielik hävitus.
Ema ja ta sõbranna Asta jätkasid jooksmist, Arno jäi aga vanaema jalast pükse tirima. Kõik tormasid surmahirmus, igaüks ise kanti. Iga natukese aja tagant tuli pikali viskuda, sest põgenejatele oli juba selgeks saanud, kuidas pommid kukuvad. Nimelt kaasnes pommi kukkumisega eriline vinguv heli. Nii põigeldi pommidest kõrvale kuidas saadi, kuid plahvatades võis pommikildudest siiski tõsiselt haavata või koguni surmagi saada. Rahvast olevat väljal palju olnud - kõigi sihiks ikka eemal paistvad suured Pala metsad. Kahjuks jäi paljudele see elu viimaseks jooksuks. Väli kattus kiiresti laipadega - kes oli saanud mürsukillust haavata, kes kuulipildujavalangust otsetabamuse. Kui ema ja ta sõbranna lõpuks siiski eluga võsastikku jõudsid, selgus, et jalas polnud ei kingi ega sukki: kingad olid jooksuga lumehange jäänud ja sukalabad ribadeks kulunud, jalad aga veritsesid. Märtsilumi oli ju koorikune ja krõbe.
Niiviisi siis paljajalu ja kerges riietuses tuli jätkata liikumist veel oma kuus kilomeetrit Lehtse alevi poole, kus sel ajal elas vanaema Helene. Sinna otsustas ema koos oma sõbrannaga minna. Pommitamine aga jätkus. Ometi oli metsas veidi turvalisem tunne. Praegu asub selle kunagise põgenemistee ääres meie kodumaja.
Kui palju läbielatud hirmusid ja valu kannab endas see paik? Ema räägib, et alati, kui ta Päikese tänavat mööda koju tuleb, meenub talle ikka too märtsiõhtune meeletu jooks, need mustavad inimkogud väljal, kes kõik üritasid linnast välja saada, et oma elu päästa. Linn pommitatigi sel ööl praktiliselt maatasa.
Aga pöördugem tagasi mu ema seikluste juurde tol märtsi ööl. Jõudnud metsa, kuulsid tüdrukud korraga meeste hääli ja õige pea selgus ehmatamapanev tõsiasi - mets oli täis Vene sõjavange. Eks neil oli õnnestunud pommitamise ajal laagrist põgeneda ja nüüd varjusid nemadki metsa. Peaaegu oleksid kaks neidu neile otse sülle jooksnud. Vaikselt ja targu taanduti ning alustati edasiliikumist suure ringiga ikka Lehtse suunas. Alles hommikupoole ööd jõuti pärale.
Mis aga sai vanaisast ja onu Endlist? Nemad olid pommitamise alguses parajasti saunalaval leili visanud, kui käisid esimesed kärgatused. Mehed saanud püksid vaevu jalga ja alustasid kohe jooksu, sest sauna lähedal polevat ühtegi varjendit olnud. Nad liikusid vastupidises suunas ema valitud marsruudile, üle Valgejõe silla, mille taga asuva soo serval asus talu, kus nad ööbimas käisid. Ja oh häda! Mida lähemale soole jõuti, seda rohkem oli nende ümber pommiplahvatusi. Tuli välja, et osa lendureid oli kavatsenud vist linna hävingust päästa ja tühjendasid oma lasti soosse. Ometi õnnestus ka neil eluga pääseda. Ja isegi Jürgensoni Arno oli oma vanaemaga lõpuks kuhugi pärale jõudnud.
See oli siis lugu Tapa linna pommitamisest 7. märtsil 1944. aastal. Pean siinkohal veel lisama, et kui käis Talvesõda 1939. aastal, siis Tapa linna elanikud olevat Helsingi kohal valguskuma näinud. Vene lennukid aga startinud ööpäev läbi linna lennuväljalt ning võtnud siis kursi Soome suunas. Ja kui palju olevat seal lennukeid olnud! Neid tulnud Venemaalt iga päev aina juurde. Eks soomlased on meid sellepärast küllalt süüdistanud, et miks me 1939. aastal baasidelepingu sõlmisime ja venelasele vastu ei hakanud, mistõttu oli viimasel kasulik strateegiliselt tähtsaid Eestimaa lennuvälju Soome pommitamiseks kasutada.
Oma sõjasündmuste meenutuseks võiks korraks teha põike veel 1941. aasta suvesse, mil toimus Tapa linna esimene mahapõletamine. Sellega sai hakkama grupp kommunistlikke noori, kui linnarahvas oli rinde lähenedes ja mobilisatsiooni kartuses maha jätnud oma kodud ning põgenenud linnalähedastesse metsadesse. Olgu öeldud, et peale 14. juuni küüditamist algas juba massiline metsa pagemine. Ja 3. augustil loopisid 3-4 komnoort tühjaks jäänud majade akendesse süütepudeleid, mistõttu hävisid tules kõik suured ilusad hooned. Väiksemad elumajad osaliselt siiski säilisid. Kuid kõik need põranda alla jäänud “komud” saadi kätte ja hirmus oli nende surm, kui neid okastraadiga ühte seoti ja siis linnaserval maha lasti. Nõukogude ajal pidid pioneerid sellesse paika rajatud mälestusmärgile pühade ajal ikka lilli viima.

Sakslased saabusid Tapale aga juba järgmisel päeval pärast linna mahapõletamist. Alles nüüd julgesid tapalased kodudesse tagasi pöörduda, kus suurt osa inimesi ootas ees vaid mahapõlenud söestunud ahervare. Sakslasi võeti pisarsilmil vastu kui päästjaid ja vabastajaid. Vanaema rääkis, et kui sakslased tulid mõnesse eesti talusse, siis olid nad juba nii kindlad eestlaste sõbralikkuses, et hirmu tundmata olevat kõigepealt jäetud püssid hoovi peale hakkidesse ja mindud siis talurahvast tervitama. Tuldi kui oma koju. Ja see paljukiidetud saksa kultuurrahva viisakus ning kasvatus ja lõpuks sakslaste mehelikkus ja ilu – see lummas kõiki. Seda, mis Hitleril tegelikult Baltimaadega plaanis oli, ei pruukinud Wehrmachti sõdurid teada. Paljud saksa sõdurid, kellega tollal kokkupuuteid oli, kirusid Hitlerit.
Sõja-aastatel kannatas Tapa rängalt vene lennuväe õhurünnakute tagajärjel. Suurimad purustused olid 18.03.1944, mil hävis ligi 60 elumaja ja sama aasta 29. märtsi pommitamine.
70 fotot pommitamisjärgsest Tapast aastal 1944 on pärit Ajalooarhiivi FOTIS fotokogust.




Grupp hävituspataljonide koosolekust osavõtjaid hävituspataljonide komissaride koosolekul Tapa linnas juuli lõpus 1941. Esimene rida paremalt Pasternak, teine rida vasakult teine hävituspataljonide komissar Okk.


Tapalt pärit Alfred Wendt, Saksa okupatsiooni aegne Eesti Omavalitsuse Majandus- ja Rahandusdirektor kirjutas Tallinnas 30. märtsil 1944 teadaande:
"Kindralkomissari korralduse põhjal võib käesoleva teadaande avaldamisega müüa igale õhurünnakuil kannatanule järgmisi kaupu:
Pesu peatuskoha jaoks: 1 voodivaip, 2 voodilina, 2 padjapüüri, 2 käterätti.
Meestele: 1 ülikond, 2 komplekti pesu, 2 päevasärki, 2 paari sokke (jalarätte), 1 peakate.
Naistele: 2 kleiti, 2 komplekti pesu, 2 paari sukki, 1 peakate.
Poistele: 1 ülikond, 2 komplekti pesu, 2 polosärki, 2 paari sukki või sokke, 1 peakate.
Tütarlastele: 2 kleiti, 2 komplekti pesu, 2 paari sukki, 1 peakate.
Imikutele: komplekt varustust.
Peale selle võib anda lisaks riietusesemeid olenevalt varustusolukorrast. Varustamine on mõeldud nõnda, et iga õhurünnakuil kannatanu saab lisaks temale selga jäänud riietusele kõik eelnevalt loetletud esemed osta."
Õhurünnakuil kannatanutele anti välja ostuload, mis tõestasid, et nad on kannatanud õhurünnakute tagajärjel ja kaotanud nende poolt nõutavad esemed. Tõestamiseks oli tarvis politsei poolt välja kirjutatud tõendit, kus oli kirjas kahju suurus. Ostuloal pidi olema kindlasti märkus "Õhurünnaku all kannatanu". Ostulubasid väljastasid kohalikud omavalitsused, kelle halduspiires õhurünnakuil kannatanu viibis õhurünnaku ajal. Ostulubade väljaandja asutus pidas osturaamatut, kuhu kandis andmed loasaanute kohta, et vältida lubade topelt välja andmist.


Tapa linna 5. augustil 1941 pommitamisest võtsid osa 2 Nõukogude lennukit, kellede piloodid on teada. Need olid Anatoli Kuznetsov (sünd. 1914) ja Grigori Larionov (sünd. 1905). Raamatus „Sõjasangarid“ (1978) nimetatakse neid Nõukogude Liidu kangelasteks. Mõlemad mehed lendasid Nõukogude hävituslennukitel M-16 ning osalesid „võitluses“ hitlerlaste pommirünnaku vastu Tapa raudteejaamale. A. Kuznetsov tulistas linna kohal toimunud õhulahingus alla ühe Saksa lennuki Me-110. Kokku tegi A. Kuznetsov esimese sõja aasta jooksul 270 „edukat“ lahingulendu kuni hukkus 19.01.1943 lahingutes Leningradi blokaadi läbimurdel. G. Larionov sooritas 1941. aasta jooksul 22 „edukat“ pommirünnakut Eesti territooriumil, pärast sõda jätkas teenistust Punalipulise Balti laevastiku õhujõududes, alates 1955. aastast elas ta Kishinjovis.


Tapa bassein


1959. aastal koostati projekt Tapa linna Valgejõe ujula ehitamiseks. Projekti kohaselt oli ette nähtud ehitada eelsoojendustiik, lastebassein, võistlusbassein, hüppebassein, hüppetorn, tribüün ja garderoobide hoone. Ujula asukohaks valiti Valgejõe puiestee ja vana elektrijaama vaheline maa-ala. 1959. aastal kaevati kanal, kuna jõesängi olid projekteeritud ujula basseinid. 1960. aastal katkestati teadmata põhjustel ehitamine.
1963. aastal algatati Tapa linnanõukogu istungjärgul mõte ehitada linna ujula ja seda tööd alustati ühiskondlikus korras. Ujula asukohaks valiti uus maa-ala, loodusmaastikulisem ja vähem allikaline. Ühiskondlikus korras kaevati 200m pikkune ja 7m laiune kanal ning puhastati vana jõesäng ujula basseiniks, millest ekskavaatori ja buldooseritega teostati 8000 kuupmeetrit mullatöid. (Ekskavaatori ja buldooseritega tulid appi Lehtse Turbatööstus ja koondise „Eesti Põllumajandustehnika“ rajooniosakonna mehhanisaatorid). Vett pumbati kuue pumbaga, 30x80m süvendist. Ehitati pumbajaam ja muretseti veepump ning elektrimootor. Veeti kohale elektriliin. Basseini nõlvad kindlustati paekivide ja betoonplokkidega. Ujula varustamine veega nähti ette projekti kohaselt ehitatava paisu abil. Pais ülevoolu abil tekitatakse jõe uue trassi algul paisutuskõrguseni, mis paisutab vee kõrguse basseini suubumiseks. Sissevoolu torustiku ja äravoolu kanali läbilaske võimeks oli arvestatud 30% basseini vee mahust ühe tunni jooksul, umbes 800 kuupmeetrit, et tagada vee segunemist paisjärvest voolava pinnasveega, mis saab soojenduse ilma temperatuurist. Vee läbijooks basseinist  värskendab ja puhastab hügieeniliselt vett, samuti eemaldab lendmuda, mida koguneb basseini põhja. Alustati paisu ehitamist, kuid mittehooldamise tagajärjel oli ehitus vee survel lõhutud ja ära uhutud. Ujula edasi ehitamiseks läks vaja koostada rekonstrueerimisprojekt, ette nähes ehitusstaadiumid ja leida sellele finantseerimise allikad.
1964. aastal lubab kommunaalosakonna juhataja A. Peetvere et teha on jäänud veel kallaste kindlustamine, paisülevoolu ehitamine, „sisustamine“, viimistlemine jpm. Lõpetamine jääb tulevaks aastaks.
1967. aastal kirjutab ajaleht „Noorte Hääl“, kuidas linna täitevkomitee esimees Hekk, kommunaalettevõtete kombinaadi direktor Torpan ja linna kommunaaltehnik Fischer annavad ühiselt mehesõna: „Ujula teeme valmis!“ Loomulikult ühiskondlikus korras.
1972. aastal annab Rakvere Rajooni TSN Täitevkomitee esimehe asetäitja P. Randroo käsu Tapa Kommunaalettevõtete kombinaadile, kes on basseini hooldaja, käsu viima bassein kasutamiskõlblikuks 1. juuniks. Olukord basseini juures oli tekkinud seoses sellega, et kalasportlased rajasid omavoliliselt veetõkke Tapa silla juurde 1971. aastal, sulgedes sellega vee äravoolu ning tekitades basseinis seisva vee. Seltsimees Randroo kirja järgi basseini rekonstrueerida 1972. aastal ei ole võimalik, kuna puuduvad vajalikud summad.
Tapa mittekoosseisulise komsomolikomitee poolt organiseeriti alates kommunistlikust laupäevakust igal nädalal üks hoogtööpäev basseini ümbruse korrastamiseks (puude ja põõsaste istutamine, pinkide paigaldamine, liiva juurdevedu jm).
Ujula rekonstrueerimiseks vajalikke summasid aga ei leitudki enam ja tööd jäidki pooleli. Vaatamata sellele oli nõukogude perioodil Tapa bassein vägagi populaarne koht ja seal käidi ka ujumas. Tänapäevaks on bassein aga unaruses. Sellegipoolest jalutavad inimesed ikka basseini juurde ja käivad seal päevitamas.



1959. aastal loodud eskiis ehitatavast ujulakompleksist, mis jäi teadmata põhjustel ehitamata



Tapa bassein tänapäeval