Endise Tamsalu valla külad Tapa vallas


AAVERE KÜLA
Küla on esimest korda mainitud 1564. aastal Eyouer nimega, 1796. aastal Eiawer ja 1913. a. Eiawerre. Algse nimega Äiavere küla. Aavere mõis rajati Kiltsi karjamõisana 1765. a., omaette mõis aastast 1775. Pärast Aavere küla mõisastamist 19. sajandi keskel hakati Äiaveret kutsuma Aavereks. 1977-1998. aastatel kuulus Aavere Kuie küla alla. Äiavere nime algusosa pärineb tõenäoliselt isikunimest. Järvamaal oli veel Eye nimi 1564. aastal eesnimena kasutuses. Aavere küla idaosa on endine Mäetaguse küla, mis liideti 1977. aastal Aavere külaga.
Tähelepanu väärib peamiselt 19. sajandi teisel poolel kujunenud hooneterikas Aavere mõisaansambel. See rajati Kiltsi karjamõisana aastal 1765, omaette mõis aastast 1775. Neogooti elementidega peahoone ehitati 1877. a. Põles 1996. a. Kõrvalhoonetest väärivad tähelepanu mitmest ehitisest koosnev kinnise sisehooviga lautade-tallide kompleks ja dekoratiivses maakivi-pae segatehnikas kahekorruseline ait (mõlemad pärinevad 19. sajandi teisest poolest). 5,2 ha suurune park on vabaplaneeringuline, puiesteedega; peahoone ees on avar väljak.
Aavere küla lääneosas asub Pandivere äärealade kaunim karstijärv - Mängupealne. Lumerohkete talvede järel valgub madal heinamaa kurisute kaudu vett täis. Siis ulatub veevälja pikkus üle kilomeetri, vahel isegi rohkem. Paari kuu möödudes hakkab vesi samade karstiavade kaudu alanema ja kaob tavaliselt 10 päevaga täielikult, nii et sügiseks kogutakse järve põhjast hea heinasaak. Aavere küla keskel esineb veel teinegi ajutine järv.
Aavere külas heinamaal asuvad väikesed karstilehtrid ehk lohud, mida rahvas nimetab Kalevipoja jälgedeks. Eriti hästi on Kalevipoja jäljed vaadeldavad õhust või reljeefikaardilt. Paarisaja aasta vanune hiigelkuusk paikneb Puusepa kinnistul, see on siinse metsa üks huvitavamaid looduse üksikobjekte. Järsi külas Metsamõisal, kus Järvamaa ja Lääne-Virumaa kokku puutuvad asub suur kivi, mida kutsutakse Soovikiviks. Järsi metsa asuvat terava tipuga kivi kutsutakse Varanduse kiviks. Metsamõisa metsapargis kasvab suur kask, mille vanust hinnatakse 150 aastale.
Riikliku kaitse alla kuulub Kalmu pere väravas asuv massiivne kivirist. Rahvajutu järgi asetatud see pulmarongide võitluses langenud peigmehe mälestuseks. Tegelikult tähistab see vana külakalmistut.
Vanarahvas teab rääkida: Ühe Rootsi väepealiku haud asub maantee ääres põllul. Sääl on olnud ka kivist rist haua pääl, kuna nüüd on see toodud risttee nurgale. Ühenduses selle hauaga nähakse välja pääl tuld liikuvat. See on mitmevärviline tulekera, rusikast suurem. Teda nähakse peaaegu iga aasta sügisöödel. See tuli vilkuvat umbes viis minutit ühe koha pääl, siis aga tõusvat aegamööda üles. Ühel aastal olevat kaks meest läinud nähtust vaatama ja hakanud seda taga ajama. See aga veerenud eest ära. Viimaks lasknud mehed revolvrist ja tuli kadunud. Tuli peibutavat uudishimulikke eemale Rootsi kuninga hauast ja sellesse koos kindraliga maetud kuldmõõgast.
Huvitava kokkusattumisena on aga avastatud, et just nendel õhtutel, kui tuld on nähtud, on keegi sellest külast surnud.
Veel vanarahva tarkust:  Aavere rahvas otsustanud endale ka kiriku ehitada, kuid Vanapaganale ei olevat meeldinud, et jälle ehitatakse üht kirikut. Kui Aavere kirik valmis saanud, otsustanud Vanapagan selle kiviga puruks visata. Ta pistnud kolm kivi vesti taskusse, et neid Reinu kiriku pihta visata. Kiviviskamisel siiski ükski kivi ei olevat kirikut tabanud. Kivid kukkunud kõik kiriku lähedale maha. Kõige lähemale kukkunud üks suurem kivi, mida nüüd Reinu kivi ja Reinu kivikülvina tuntakse.
Tänapäeval jääb Aavere küla osaliselt Tapa valda ja osaliselt Väike-Maarja valda. Aavere külas elas 2016. aastal 18 inimest.



Aavere mõisa härrastemaja



Aavere mehed saaniga


VAJANGU KÜLA
Kauges minevikus kuulus Vajangu küla muinaseestlaste Loppegunde (Lõpekunna) kihelkonna koosseisu, mida peetakse üheks tolle aja tihedamini asustatud muinaseesti alaks. Orduaegse Läti Hendriku Liivimaa kroonika andmetel kuulusid Loppegunde muinaskihelkonda ka peale Järva-Jaani veel Koeru ja Ambla kihelkonnad ning seega ka Võhmuta ja Vajangu vallad.
Vajangu kohta on teateid külana (Wavenkaio või Wavenkaro) aastast 1525. Tänase Vajangu küla piiridesse jääb ka 1977. aastast Kerguta (1432 Katkul) ja Kõdeküla (1477 Kotteküll). Aastani 1930 kuulus Vajangu küla Einmanni valda, kuid aastatel 1936-1950 moodustati Vajangu vald Järvamaal Tapa mõjupiirkonnas, kuhu kuulus ka Tamsalu alevik. Vajangu külas asub tänaseni ajalooline Vajangu vallamaja, mille nurgakivi pandi 13.05.1900. Samuti asub Vajangul Einmanni Haridusseltsi poolt ehitatud rahvamaja. Ehituse alguseks on märgitud 11. märts 1929.
Vajangu koolil on väga pikk ajalugu. 1842. aastal ehitati Kuie mõisahärra parun von Ükskülli eestvõttel Vajangu külla esimene koolimaja. Selles oli avar ahjuga tuba, eluruum ja kivist rehealune. Hoone  plaan on seega sarnane Eesti talupoegade jaoks tavalise rehielamuga. Materjal hoone ehituseks saadi mõisalt.  Uue koolihoone valmimise järel jäi vana hoone talumajaks. Talu nimeks oli Üksküla (Külaotsa). Koolmeistriks oli Hans Uuslall, kes õpetas lugemist, kirjutamist ja laulmist, korraldas maja ümbrust, remonti ja istutas õunapuid. Kooli ülalpidajaiks olid mõis ja vald. Mõis andis koolile kasutada maad, mille rendiks arvati 35 rubla. Vald maksis 10 rubla rahas ja tasus koolmeistri riigimaksud. Iga pere pidi viima koolile 2 jalga  puid. Magasiaidast anti koolmeistrile veel küünalde muretsemiseks 1 setvert, 4 setverikku  kaeru. Koolis käidi 3 aastat – 6 päeva nädalas, neljandal aastal 3 päeva, siis 2 päeva ja lõpuks 1 päev nädalas kuni leerini. Pärimuse järgi käis Uuslall ka iga laupäeva õhtul Kuie mõisas palvetundi pidamas ja lapsi loetamas (pühakirja õpetamas?). Kihelkonna koolihärra – Kuie mõisa omanik parun Engelhardt, patseerinud siis läbi ja vaadanud pealt, kui Uuslall lapsi loetanud. Kuie mõisnik parun Engelhard kinkis 1868. aastal vallale 19 tiinu 288 ruutsülda (ligi 21 ha) maad "Kooli koha" nime all Vahemetsas. Ehitama kohe ei hakatud. 1901. aasta koolide inspektori aruandes on hoone vanuse ja ehitusmaterjali kohta märgitud: "puuehitus 1875. aastast". Mõisa poolt antud palkidest ehitatud koolimaja valmis arvatavasti alles 1877. või 1878. aastal. Seega oli 1878. aastal uus koolimaja valmis. Uus koolihoone ei meenutanud enam rehielamut. Selle ehitamisel lähtuti nüüd tsaaririigi poolt soovitatud üle-Venemaalistest tüüpprojektidest. Hoones oli suur 5 aknaga klassituba, koolmeistri 3-toaline korter köögiga, sahvrid, eeskoda ja garderoob.  Eesti Vabariigi ajaks oli kool uute vajaduste ja rohkete õpilaste jaoks väikseks jäänud ning see otsustati üle viia ruumikamasse Kuie mõisa häärberisse. 1923. aasta sügisel lõpetaski Kuie külakool oma tegevuse. Vana koolimaja Vahemetsa ääres jäi vana õpetaja elukohaks. Õpetaja Jaan Jaam käis siit veel uues koolis tunde andmas kuni 1925. aastani, siis jäi ta pensionile.
Vajangu küla asub endise Türi–Tamsalu kitsarööpmelise raudtee ääres, mistõttu oli paikkonnal hea ühendustee lähemalasuvate asulatega ja suuremate linnadega. Osaliselt on raudteetamm tänaseni säilinud. Vajangu endine raudteejaam on eravalduses. Türi–Paide–Tamsalu raudtee oli 62 kilomeetri pikkune kitsarööpmeline raudtee Türi ja Tamsalu raudteejaamade vahel. Türi–Paide raudteeharu ehitati koos Tallinna–Viljandi liiniga ja avati ajutiseks liikluseks oktoobris 1900, Eesti Vabariigi ajal pikendati raudteed Paidest Tamsaluni. Türi–Paide–Tamsalu raudtee oli kasutusel 1920–1972. Raudteel liikusid reisi- ja kaubarongid. 1937. aastal võeti reisijateveo kiiremaks, mugavamaks ja säästlikumaks muutmiseks kasutusele rööbasomnibussid Ro-11 ja Ro-12, mis ei täitnud reisijate ootusi ning asendati üsna ruttu reisivagunitega.
Külas asub lasteaed ja põhikool, mis on endise Kuie külakooli (1869) õigusjärglane. Peamisteks ettevõteteks on Vajangul põllumajandusühistud, aktiivselt tegutseb Vajangu Tuletõrjeühing ja rahvamaja.Vajangu külas tegutseb raamatukogu, mis sai aluse 1907. a.
Vajangu küla kese on nihkunud: ajalooline küla asub praegusest tihedamalt hoonestatud osast lõunas. Vajangu lääneosas olnud saunaküla kutsuti Kobakülaks. 1977. aastal liideti Vajanguga Kuivakaare ja Kõdeküla.
Vajangu külas elas 2016. aastal 317 inimest.



Vajangu jaamahoone 1930. aastatel


JÄRSI KÜLA
Läti Henriku kroonikas on märgitud: 23. september 1253 sõlmis Tallinna piiskop orduga Järva kümnise asjus lepingu. Ordu loovutas kümnise eest piiskopile maavaldusi sealhulgas 20 adramaad Järsi külast, mis on ka ühtlasi Järsi küla esmamainimise fakt, tookord Gerveselle nimega. Hiljem, 1735. aastal on Järsi küla nimekuju olnud Jerselt, 1922. a. aga juba Järsi. Järsi küla idaservas asub paarisaja meetri laiune Järsi järv, mis veevaestel suvedel on kahanenud või kadunud. Järsi järved olla laiunud küla keskel praegusel heinamaal. Vahel oli aga neil järvedel komme ära kaduda. Rahvasuus levinud legendi kohaselt olid külamehed käinud järvel loomi jootmas, aga kord tahtnud üks talumees oma lehmad järves puhtaks pesta, mispeale järv pahandanud ja otsustanud mõneks ajaks ära kaduda.
Järsi-Võhmuta vahelise tee äärde jääb kaitsealune Kalmukünka kivikalme.  1929. aastal sündis Järsi külas Müüsleri-Mündi peres koorijuht Kuno Areng, kes õppis Võhmuta algkoolis, mis tol ajal asus Võhmuta mõisas. Müüsleri-Mündi talu peremees istutas Kuno Arengu sündides tamme. Pereisal oli 4 poega ning ka tammel on 4 haru. Tamme latv oli murdunud noores eas. Kuno Arengu tamm on sama vana kui armastatud dirigent Kuno Areng. Järsi metsas asuvat terava tipuga kivi kutsutakse Varanduse kiviks. Legendi järgi olnud Piibemaantee röövlil hea röövsaak. Õnnetuseks olnud teeröövli ohver visa ning hakanud röövijat jälitama. Teeröövel saadud kätte, kuid oma saladusest ta ei reetnudki. Kuulu järgi peitnud röövel oma saagi Järsi metsa terava tipuga kivi alla, kus ka istumise jälg. Sellest ajast saadik käivat inimesed selle kivi juures kaevamas ja varandust otsimas ning seni polevat seda varandust kätte saadudki.
Järsi külla jääb tänasel päeval ka Metsamõisa. Poolmõisana tekkis Metsamõisa 1847. aastal, mil eraldati 3/5 maad Võhmuta mõisast. 1857. aastal kuulus see Seliküla mõisnikule Paul von Dehnile ja arvatakse, et 1858. aastal oli mõisavalitsejaks Karl Mühlhausen. Alates 1900. aastast kuulus Metsamõisa krahvinna Virginia Zoege von Mannteuffelile ning pärast tema surma sai selle pärimise korras krahv Ernst Mannteuffel, kelle omandiks oli mõis 1938. aasta novembrini. 1930. aastal kuulus mõis Vajangu valda ning seal elas Ernst Mannteuffel juunior. Metsamõisa ostis 1938. aasta novembris Arnold Adler. Nõukogude ajal paigutati Metsamõisa hooldekodu. 1996. aastast kuulub Metsamõisa mõis eraomandisse. 2009. aastast on rajamisel Puhta vee teemapark, mille keskus paikneb Metsamõisa maadel. Puhta vee pargi rajamise tegevustega alustati 2009. aastal. Selle ajaga on Metsamõisa hoonete müüre konserveeritud, taastatud kiviaeda, hooldatud juurdepääsuteed, korrastatud metsaparki ja mõisaparki koos tiigiga ning pargi keskusehoonega. Metsamõisa talu Puhta Vee teemapargis käib põllumajanduslik tootmine 50 hektaril, metsamajandamine 40 hektaril, metsamaja, meelteaed, 15 km õpperadu, 1 km ratastooliradu, on 19 mesitaru ja üks vaatlustaru, kaks indiaani püstkoda, kuus 3 km kiviaeda õppekeskus, 200- aastane võlvkelder, täpsusorienteerumise püsirada, MOBO rada ja lokaalne taastuvenergiavõrk.
Järsi külas elas 2016 aastal 1 inimene.



Järsi järv


VÕHMUTA KÜLA
Võhmutat on esmakordselt mainitud paikkonnana 1519. aastast Wemes, Wamesi nime all. Esimesed andmed küla omanike kohta pärinevad 1593. aastast, kui aadlik Heinrich Leiel (Leielen) sai Võhmuta, Ramma ja Karinu külad enda käsutusse määramata ajaks. Seejärel oli külade omanikuks Heinrich Ahnen ja hiljem tema lesk Elisabeth Ahnen (1615). 1627. aastal ulatusid nüüd juba Thomas Karre maad kuni Väinjärveni välja, mis 1639. aastal said Bogislaus Roseni valdusteks. 1657. aastal on kirjalikud andmed küla kohta, mille nimeks on Wechmut. Aastal 1682 rajas Brigitte Höppener Võhmutale rüütlimõisa. Temale kuulusid veel Jalgsema, Järsi ja Türje külad. Põhjasõja järgselt, aastal 1726, oli Võhmuta mõis panditud haagikohtunik Hans Heinrich von Tiesenhausenile ning 1756. aastal läks mõis täielikult Tiesenhausenitele, kelle suguseltsile kuulus ka Orina (Orgena) mõis. Võhmuta mõisa areng kiirenes 1804. aastast, kui ehitati stiilne ait ja tall-tõllakuur ning uhke väravahoone. 1813.-1814. aastal ehitas mõisnik Hans Ludvig von Tiesenhausen mõisa sissesõiduks uhke võiduvärava 1812. aastal Napoleoni vägede üle saavutatud võidu mälestuseks, kuna tema poeg oli naasnud sõjast. 1834. aastal müüdi mõis Georg Hermann von Baumgarterile ja oli mõnda aega tema pärijate ringi käes. 1841. a. ostis mõisa Alexander von Essen ja 1860. aastast oli mõisaomanik Ernst Zoege von Mannteuffel, kes oli sunnitud mõisast lahkuma pärast selle riigistamist. Hiljem oli mõisas Võhmuta algkool ja kolhoosikeskus. Praegu kuulub Võhmuta mõis inglise perekonnale, kes loodab taastada endisaegseid hooneid. Palju tööd on tehtud pargi taastamisel. Taastatud on juba väravatorni hoone.
Võhmuta vald oli 1939. aastal maareformi käigus üleminekutsoon Tapa ja Paide mõjupiirkondade vahel. Võhmuta vallamaja asus algul endises Võhmuta raudteejaama hoones, kust viidi peagi üle Järva-Jaani. Aastatel 1961-1963 läbi viidud nõukoguliku haldusjaotuse käigus väiksemad külanõukogud liideti ning korrastati nende piirid, mille käigus Võhmuta ja Türje külad liideti Tamsalu külanõukoguga. Omamoodi vaatamisväärsuseks on Võhmuta mõisa taha jääv mõispark koos tiigiga, mis vajab korrastamist ja hooldamist. Võhmuta külas asub ka Hundiaugu mägi. Legend räägib, et Võhmuta ümbruskonna külaelanikel kadunud palju kariloomi ära. Asja hakatud uurima ning leitud hundijälgi mis juhatasid Hundiaugu mäele, kus olnud suur mägi ja mäe jalamil suur auk. Hundikari olla peitnud kariloomad auku näljaaegadeks. Tänaseni võib kuulda, kuidas hundid piirkonnas vaiksetel õhtutel uluvad, eriti talviti.
Esimene matus toimus Võhmuta mõisa kalmistule 1886. aastal, kokku on sinna teadaolevalt maetud 3 lahkunut. Mõisa südamest kalmistuni rajati lehiseallee.  Ka selle kalmistu puhul on olemas legend, et keelatud armastuse pärast tegi mõisniku tütar enesetapu, keda siis ei saanud matta kihelkonnakalmistule ning seetõttu olevat mõisnik sunnitud asutama uue mõisakalmistu. Ka siin olevat mõisnik lasknud tütre hauale püstitada elusuuruses valge inglikuju. Kalmistu jääb mõisa südamest linnulennult umbes 650 m kaugusele idakirde poole Hundiaugu mäele, see on rööpkülikukujuline ning selle pindala on umbes 0,17 ha. Kalmistu on praegu jäetud maha ja rüüstatud. Seal on praegu leitav 2 sisse langenud hauakohta, hauatähistest on säilinud fragmente, kuid valgest inglikujust pole praegu teateid ega ka mingeid jälgi kalmistul.
Võhmuta külas elas 2016 aastal 48 inimest.



Võhmuta mõis



Võhmuta mõisa auvärav



Võhmuta mõisa veski



Hans Tiesenhausen, Võhmuta mõisnik


TÜRJE KÜLA
Türje (Tyrgel) küla kohta on ürikutes esmased andmed alates 1564. aastast, kui küla kandis nime Turgell, 1615. a. on mainitud Tyrgell, 1708. a. Türjelt, 1788. aastal Turja ja 1883. aastal Türje. Hiljem ehitati Türjele Võhmuta karjamõis (1864).
Türje küla kuulus ajalooliselt Järvamaale Võhmuta valda. Aastatel 1961-1963 läbiviidud nõukoguliku haldusjaotuse käigus väiksemad külanõukogud liideti ning korrastati nende piirid, mille käigus Võhmuta ja Türje külad liideti Tamsalu külanõukoguga.
Türje külaga on seotud legend, mille kohaselt taheti külla ehitada kirikut. Lugu jutustab sellest, kuidas Järva-Jaani kirikule kohta otsiti. Algul oli see plaanitud ehitada Türje väljale. Mehed, kes hakkasid kirikut ehitama, leidsid järgmisel hommikul eest ära lahutatud ehitise. Arvati, et vaimud käinud ehitust lõhkumas. Nii kestnud see mitmel korral ja lõpuks otsustatud otsida kirikule uus koht.
Türje küla territooriumil asusid Võhmuta kunagine raudteejaam ja ka vallamaja. Türi-Tamsalu kitsarööpmeline raudtee oli kasutuses alates 1918. aastast ning suleti 3. mail 1972. aastal. Nõukogude ajal asus Türje külas kolhoos „Sangar“, mis liideti 1951. aastal Metsla ja Karinu küla baasil moodustatud kolhoosiga „Õiguse Võit“.
Türje külast Oru talust on pärit esimene kutseline ajakirjanik Helene Õiglas (1883-1966), kelle mälestuste järgi käisid tal külas sellised tuntud kultuuritegelased nagu Miina Härma, Paula Brehm-Jürgenson, Otto Münter jt. Helene Õiglas on maetud Järva-Jaani Kirikaia kalmistule. Türje külas elas aastal 2016 kokku 10 inimest.



Türje mõis


PORKUNI KÜLA
Porkunit on esmakordselt mainitud 1407. aastal Porhu nimega, 1732. aastal on aga nimi juba Porkholmi. 1479. a. ehitas Tallinna piiskop Simon von der Borch Porkuni Küngassaarele linnuse. Seda piiras kõrge kivimüür, mille sisekülgedel asusid pikad ja kitsad ruumid, linnuse õuel aga piiskopile määratud kirik ja kaev. Peale väravatorni oli müüri nurkades ja küljel seitse torni. 16. sajandil peeti kindlustatud piiskoplinnuse pärast hulgaliselt lahinguid. 17. sajandi alguseks oli see juba nii varemeis, et kindlustatud kohana enam ei mainitud. Varemete rahvapärane nimi on Vana Linn. Porkuni sai oma nime linnuse ehitajalt (vanal kujul Borkholm). 17. saj kingiti Porkuni maad Tisenhusenitele, kes asutasid siia mõisa. 1874. aastal ehitati saarele mõisahoone. Samuti ehitati välja terve mõisakompleks, kuhu kuulus mitmeid kivihooneid - valitseja maja, tallid, meierei, viinavabrik, magasiait jne.  20. saj algul oli Porkuni vallakeskus, vald likvideeriti 1939. Mõisa maad natsionaliseeriti 1920 aastatel, 1924 asus mõisasüdamesse Riigi Kurttummade kool. Ümberkaudsed maad jagati kohalikele.
Rahvapärimuste kohaselt viinud kindluse nurgast läbi Järve Ilumäele püstpalkide otsa ehitatud salatee. Pikad maa-alused käigud ühendanud Porkunit ka Rakvere ja Kiltsi lossidega. Piiskop ise olevat maetud küngassaare lõunaosas asuvale Kabelimäele. Kunagine Piiskopi küla Porkunist põhja pool on aegade jooksul muutunud Piisupiks. Sajandeid kõneleb rahvasuu kurjast vaimulikust, kes oma orjad heinasületäitega järve lükanud: nendest saanudki Porkuni järve ujuvad saared, mis tuule käes ühelt kaldalt teisele purjetavad.
1944 a. sügisel toimus Porkuni maadel üks verisemaid vennatapulahinguid, kui taganevad saksa väeosad kohtusid pealetungivate vene vägedega. Mõlemal pool võitles ka eestlasi. Langenutele on rajatud kalmistud - vene poolel Loksa külla, saksa poolel Vistla külla. Peale sõda loodi Porkunis kolhoos, mis hiljem ühendati Põdrangu sovhoosiga. Sovhoos ehitas Porkunisse 1960 a. kultuurimaja. Sellel ajal kujunes Porkunist väga populaarne kokkutulekute ja ürituste korraldamise koht, siin peeti maakonna suvepäevi jne. Vanas meiereis tegutses 1970 - 80 aastatel ulukikonservide vabrik, mille toodang oli väga populaarne. Taasiseseisvuse saavutamise järgselt jätkas põllumajandusliku tootmisega Porkuni Põllumajandusühistu.
Porkuni Küngassaarel asub 1966 a. avatud mälestuskivi Eesti Kurtide kooli asutajale Ernst Sokolovskile ja 1976 a kurtide kooli 110. aastapäeval avatud skulptor Aime Jürjo kurtide kooli õpetajale pühendatud skulptuur "Porkuni ema". Saarel on hulganisti taieseid, mis on tehtud erinevate skulptorite poolt Porkunis korraldatud paepäevade raames. Aastatel 1953-56 ehitati eriinternaatkooli õppehoone, arhitekt Raoul-Levroit Kivi.
Porkunis on tähelepandav sügav ürgorg, mille lammil paikneb kaunis Porkuni järv (41,5 ha).Ta koosneb tegelikult omavahel ülevooludega ühendatud neljast järvest Suurjärv, Aiajärv, Iiri järv ja Karujärv. Järv on allikatoiteline, mitu suuremat allikat on ka nime saanud(Kaieallikas, Külmallikas). Järv on Valgejõe lätetel üles paisutatud paisjärv. Teda on mitu korda süvendatud. Porkuni järvest saab alguse Soome lahte voolav Valgejõgi. Rahvapärimuste järgi olnud Valgejõgi 13. sajandil nii veerohke, et Taani laevad tulnud Soome lahest Porkuni alla. Selle järgi nimetatakse ka Porkunist Võhmetu-Lemmküla poole suunduvat orgu Taani oruks.
Porkuni kohal esineb ürgoru lammil ning veerudel vallseljakuid, mis muudavad reljeefi vahelduvaks. Oru veerudele on rajatud kaunis park, milles asub vana paemurd - Porkuni lademe tüüpleiukoht, mis teaduslikus kirjanduses on saanud laialt tuntuks.
Pargis leidub suuri lehiseid, Porkuni veski taga aga kasvab looduskaitse all olev põline mänd. 1920. aastatel tekkis mõisa maadele Porkuni asundus, millest hiljem mõisasüda eraldati Porkuni asundiks, 1977. aastal liideti mõlemad külaks. Porkuniga liideti 1977. aastal ka Jõeotsa küla. Porkunis elas 2016 aastal 150 inimest.


Porkunis asus väga pikka aega kurtide kool


Porkunis asus väga pikka aega kurtide kool. See avati Porkuni mõisahoones 11. jaanuaril 1925. aastal. Kool on kandnud väga erinevaid nimetusi, ikka vastavalt antud ajastu seisukohtadele, soovitustele. Kaua aega oli nimeks Porkuni Kurtide Kool (enne veel Porkuni Kurttummade Kool), siis Porkuni Eriinternaatkool, viimati siis Porkuni Kool.
Õppinud on siin peamiselt kurdid lapsed. Siia kooli suunati õpilased arstliku komisjoni alusel, vastavalt kuulmise määratlusele. Enne kahetuhandeid aastaid asusid Porkunisse õppima liitpuuetega lapsed (need, kel oli mitu puuet, näiteks invaliidid, pimekurdid). Lastele loodi mõisahoonest üks tiib, kus olid ka ratastoolilastele kõik vajalikud tingimused loodud. Siit algasidki vajadused muudatuste tegemiseks, need võtsid aega kümme aastat. Kooli suunati ka lapsed (õpilased), kes vajasid privaatruume (taunid, autistis), see tähendas üksikut tuba vaid ühele. Kooli söökla asus keldrikorrusel, kasvatajad teenindasid ratastoolilapsi.  Ratastoolidele rajati majast väljumiseks kaldteed.
2009. a. jaanuaris sõlmisid tollane haridusminister Tõnis Lukas ning Riigi Kinnisvara  AS juhatuse liige Elari Udam kokkuleppe  Porkuni Kooli ümberkorraldusteks. See tähendab, et riik ehitab Porkuni Koolile uue hoone ja saab vanad hooned endale.
Reaalne ehitustegevus algas 2010. aasta aprillis.
Mõisakompleksist kolis Porkuni Kool välja 2011. aastal. Kool töötab nüüd  uues erivajadustega arvestavas majas. Uue koolihoone omanik on Riigi Kinnisvara AS.
Mõisakompleks pandi müüki. Pikki aastaid seisis mõisakompleks tühjana ja lagunes. Aastal 2017 leidus ometigi kompleksile ostja. Selleks osutus Suurbritannia ettevõte Aql (Financial) Limited.


Porkuni mõis:



Porkuni mõis



Porkuni mõisa peahoone


Porkuni Paemuuseum


Porkuni järve keskel asuvale saarele rajati 1479. aastal linnus, mis hävis juba Liivi sõja (1558-1583) ajal. Järele jäi vaid väravatorn. Aastasadu Porkuni mõisa juurde kuulunud torni on säilitamise huvides renoveeritud. Peale II Maailmasõda kuulus torn Porkuni koolile. Torni 500 aasta juubeliks (1979) remonditi torn tolleaegse koolidirektori eestvõttel ja Eesti Kurtide Ühingu rahadega. Renoveeritud torn võeti kasutusele kooli puhkeruumina. 1991. aastal koostati siin väljapanek kurtide õpetamise ajaloost Eestis, 4. juunil 1992 lisandus Marko Pomerantsi ettevõtmisel paenäitus. Seda aastat loetaksegi Porkuni Paemuuseumi algusaastaks.
Läbi torni viie korruse on võimalik saada ülevaade Eesti rahvuskivist - paekivist. Ekspositsioon tutvustab paekivi tekkelugu, kivistisi, levikut ja kasutust. Siin on rikkalik kollektsioon paenäidiseid üle Eesti. Torni tipus asub vaateplatvorm. Siit saab heita pilgu Porkuni järvele, mõisakompleksile ja ümbruskonnale. Paemuuseum on sobiv koht täiendavate teadmiste saamiseks nii kooliõpilastele kui ka tudengitele. Huvilistel on võimalik ise paekivinäidiseid uurida ja töödelda ning kivistisi määrata. Asjakohast infot jagavad giidid, kes tutvustavad ekspositsiooni ja Porkuni kultuuriloolisi paiku.
Porkuni Paemuuseumi haldajaks on Tapa vald.


Porkuni Paemuuseum:


KUIE KÜLA
Kuie küla mainitakse esmakordselt 1448. aastal Kuyvetock nimega, 1525. aastal on nimi olnud Kuyeck, 1708. a. Kui ja 1732.aastal Kuie. Küla nimi on lühend kunagisest Kuivjõe nimest (Kuyeck - 1525). 1920. aastate algusest peale on Kuie  asundus ja küla, mis liideti 1977. aastal. Kuie metsapoolset idaosa, endist saunaküla on nimetatud Sandikülaks.
Kuie küla on esmakordselt mainitud 1525. aastal. Kuie mõis eraldati Roosna mõisast 18. sajandi algul. Viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Ernst von Stackelberg. Kuie mõisa peahoone ehitati 18. sajandil vanabalti planeeringus ühekorruselise murdkelpkatusega krohvitud puitehitisena, mis 19. sajandi keskpaigas ümber ehitati. Rahva mäletamist mööda oli Kuie viimane mõisnik lihtrahvaga suhtlemisel uhke ja kõrk. 1905. aasta revolutsiooni ajal olevat ta liitunud karistussalgaga ning pärast Vabadussõda lahkunud Saksamaale. Pärast mõisa riigistamist asus alates 1923. aastast peahoones Einmanni, hilisema nimega Vajangu algkool. Endist härrastemaja ehitati veelgi ümber. Kuie mõisas olnud Vajangu kool, mis jagas ümbruskonnas 50 aastat vaimuvalgust, lõpetas tegevuse 1974. aastal. Mõisa ümber oli park, mille serva jäid hobusetall ja pritsikuur. Mõisapargis oli kaks tiiki – Saame tiik ja Vabriku tiik, mis talvel kenasti jäätusid ja millele koolipoisid jääkarusselle tegid.
Kuie külas kasvab pargis omapärase kujuga pärn (ümbermõõt 1,3 m, kõrgus 18 m). Oma kahe juureharuga sarnaneb pärn hobusega, mistõttu teda nimetataksegi Hobusepuuks. Külas on muistne Hiiemägi ja selle lähedal ohvrikivi. Kaitse alla on võetud ka 1834. a. ehitatud tuuleveski, ainus töökorras tuulik maakonnas.
Küla lähedal esineb kevaditi karstijärv. Põltsamaa jõe põhjapoolseim algusojake alustab oma teekonda Risu ja Mäetaguse küla heinamaajärvedest, mis suveks kuivavad. Ainult kevaditi võib siin nautida maalilisi järvepilte ja ette kujutada neid kaugeid aegu, kui siinsed ojad panid veerema vesiveskite rattaid. Lähestikku asusid siin mitmed vesiveskid (Oti, Vanaveski, Põlendveski jt.).
Ilmandu oja põhjapoolsemad allikad asuvad Kurangu metsavahikoha lähedal. Siin on kõrge metsaga kaetud kaheharuline seljak, mida rahvas kutsub Kahekannikamäeks. Künka seest niriseb välja väike Kurangu allikas. Rahvajutu järgi olnud see kunagi nii kalarikas, et üks möödasõitev Kuie küla mees püüdnud allikast palja käega terve vankritäie hauge.
Kahekannikamäe kõrval on metsaga piiratud Võhndra lagendik, mis suurvee ajal järveks muutub. Lagendikust mõnisada meetrit lõuna pool võib kuivanud ojasängis märgata ammuse vesiveski jäänuseid. Edasi niriseb ojake Mädajärve, kuhu teine pisike oja toob loode poolt ka Mölli järve veed. Kagu poole jääb Haavikumäe äärde veel kaks järve, mida Jooksva heinamaa järvedeks nimetatakse. Nende ja Mädajärve vahel laiub Sepaaluse soo. Pärimuste järgi olevat selle soo saareke muistne pelgupaik. Räägitakse, et aastakümneid tagasi võinud saarel näha isegi kaevurakkeid.
Üldse on Risu küla ümbrus rikas muististest ja rahvapärimustest. Saja-aastase metsa all on palju kivihunnikuid, arvatakse, et siin on kunagi põllud olnud. Üht küngast küla servas nimetatakse Hiiemäeks. Läbi Risu küla läks vanaaegne Paide-Rakvere maantee. Tee ääres olnud kaks kiviristi, mis legendi põhjal püstitatud kahe pulmarongi võitluses langenud pruudi ja peigmehe mälestuseks. Üks ristidest on tee veeres veel säilinud. Risu Saunaküla lasknud Vao mõisnik maha lõhkuda. Kui inimesed küsinud, kus nad nüüd peavad elama hakkama, vastanud mõisnik: "Maailm lai ja ruumi küll."
Vanimaid koole Järva-Jaani kihelkonnas – Kuie külakool – rajati 1842. aastal Kuie mõisahärra parun von Uexkülli eestvedamisel. Koolmeistriks olnud keegi Hans Uuslall, kes õpetas ümbruskonna lastele lugemist, hoidis korras koolihoonet ning hooldas sell ümbrust, istutas kooliaeda õunapuid. Kuie uus koolimaja ehitati 1878. aastal 19 tiinu ja 288 ruutsülla suurusele „Kooli“ krundile, Mille Kuie mõisnik K. von Engelhard oli 1868. aastal vallale kinkinud. Koolmeistrina alustas 16.oktoobril 1878. aastal tööd Jüri Saarmo, kes oli õpetaja 1887. aastani. Järgmine koolmeister oli vallasekretär Jaan Jaama, kes oskas mängida nii orelit kui ka viiulit ja juhatas koori. Kolmeklassilises koolis toimus õppetöö 15. oktoobrist 15. aprillini. Talvel ööbiti koolis, koolmeistri toas olid selleks magamisasemed. Kuie koolis töötas ka veel kodukool eelkooliealistele ja järelkool vallakooli lõpetanutele. Koolimajas peeti pidusid, klassitoa eesnurgas oli kolmnurkne teisaldatav lava, kus mängiti isegi näidendeid. Kuie külakool suleti 1923. aastal. Samal aastal alustas Kuie mõisa härrastemajas koolitööd Einmanni 6- klassiline kool, kuhu hakkasid käima nii Einmanni kui Kuie lapsed. Kuie koolimaja omandas 1989. aastal Eesti Vabaõhumuuseum õp Jaan Jaama järglastelt.
Eesti Vabariigi ajal asutati Kuiele 1938. aastal veeühing, mille asutajateks olid 17 talupidajat. Külas oli pood, mida pidas Karl Ploompuu. Tegutses Turbaühing. Kuiel asus ka tuuleveski ja nahaparkimise töökoda.
Kuie külas elas 2016 aastal 16 inimest.



Algkool Kuie mõisas



Kuie koolimaja



Kuie veski


ASSAMALLA KÜLA
Assamalla küla asub Tartu - Rakvere ja Assamalla - Kadrina tee ääres. 2000. a.
Vanimad teated asula kohta pärinevad aastast 1241 ning see on Väike-Maarja ümbruskonna vanemaid ja tuntumaid külasid. 1253. aastal mainitakse kohta Asamula nimega ja on juba küla, 1556. a. Assmull, 1586. a. Aszemahle ja 1796. aastal Assama nimega.
Küla lähedal muutub pinnamood vahelduvaks. Siin esineb väiksemaid metsaga kaetud moreenkühme ja kupleid, kuna külast põhja poole, Kadrinasse ning Rakverre viivate teede vahele jääb niiske puisniit - Assamalla luht. See on populaarseim Kalevipoja-lugudega seotud paik Lääne-Virumaal. Eepose järgi toimus siin sõda ristirüütlitega. Siin hukkus Kalevipoja hobune, kelle kehaosadest ja rakmetest tekkisid ümbruskonna pinnavormid: "Sadulast sai Salumägi, valjastest sai Varesmägi, rihmadest sai Risumägi, ohjadest sai Otimägi, jõhvidest sai Jõesuumägi, maksast sai Maksamägi, kopsust sai Koplimägi, hammastest sai Arumägi, raudadest sai Rajamägi, Haudteemäel on tema haud ja Assamalla luht on tema nahk". Assamalla luhas on 97 lehtrist koosnev karstiväli. Neid lehtreid peetakse Kalevipoja hobuse jälgedeks.
Enamik mägesid on väikeste kühmudena Assamalla lähemas või kaugemas ümbruses tänapäevani tuntud.
Assamalla oli 13. sajandi alguses juba üle keskmise suur, nimelt 18 adramaaga küla. Et küla on tõesti vana ning et kauges minevikus on seal pulbitsenud täisvereline elu, sellele vihjab arvukate Kalevipoja muistendite seostumine Assamallaga. Asumine olulise ühendustee ääres Tarvanpää ja Tarbatu vahel tähendas aga seda, et Assamalla jäi 13. sajandist alates kõigile Virumaale toimunud sõjakäikudele jalgu, ning võib arvata, et ta korduvalt viimase tarekeseni maha põletati. Visa ja kodukohasse kiindunud rahvas ehitas aga küla ikka ja jälle üles. Põhjasõja koledale laastamisele ja maa peaaegu inimtühjaks teinud katkule järgnenud poolteise sajandi jooksul oli 1886. aastaks, mil Assamalla talud krunti pandi, jõutud sinna siiski ehitada juba 28 talu, 13 vabadikusauna, vallamaja ja koolimaja. Talumaade kruntideks mõõtmisel suunati osa talusid ja peaaegu kõik vabadikud küla ääremaadele. Nõnda sündisid Koiduküla, Koplitaguse, Seeneküla ja Vadiküla. Talude päriseks müümist alustas Porkuni mõisnik 1892. aastal. Sellega seoses lahkus külast veel paar peret. Nõnda oligi välja kujunenud Assamalla, mis püsis pool sajandit. 1940. aastal pealesurutud kommunistlik kord tõi aga kaasa suured muutused. Perede arv vähenes ligi kolmandiku võrra. Kui mitte arvestada paari elamut ristmikul, siis on küla põhjaots praeguseks tervikuna hävinud. Asula lõunaotsa ehitati küll uusi maju, kuid need ei sobinud stiililt vanade hoonetega.
39 aastat oli Assamallas kooliõpetajaks Juhan Elken (1851-1931), kes oli tegev kõigi Väike-Maarja seltside asutamisel ja juhtimisel.
Porkuni valla Vabadussõja ja I maailmasõja mälestustahvel Assamallas avati 17. II 1935. a. Porkuni vallamaja seinal. Peideti 1940. a. Taas asetati 15. III 1942. a. Uuesti peideti 1949. a. sügisel.
Teistkordselt taas asetati 3. või 30. VI 1989. a. vanas kohas, valamaja seinal. Tahvel on hästi säilinud - 1918-1920 Isamaa ilu hoieldes, waenlase wastu wõideldes langesid Porkuni wallast - 7 nime. 1914-1918 Ilmasõjas langesid ja kadunud - 36 nime.
Assamalla vallakooli kohta on 1880. aastast teada järgmised andmed: Kool asub Eestimaa Kubermangus, Viru kreisis, Porkuni vallas Assamalla külas, on vallakool, mida peab üleval vald ja mõis. Kool on asutatud 1851. aastal. Koolis käivad nii poisid kui ka tüdrukud, tundidesse tullakse kodust ning koolimaksu ei võeta. Kool on 1- klassiline, kolmes jaos ühe koolmeistriga. Kool algab 15. oktoobril ja lõpeb 15. aprillil. Koolitöö käib eesti keeles, kuid käsitööd ja põlluharimist ei õpetata. Õpetatakse koorilaulu. Koolis käib 24 poeglast ja 14 tütarlast, kes on kõik luteriusku. Vanemate seisus on talupojad. Kool asub omas puust majas, mis on valla ja mõisa poolt asutatud. Koolmeister on Juhan Elken, koolivanem M. Glindeman, talitaja abi K. Lessel. Assamalla külas elab 2016. aastal 102 inimest.



Assamalla algkool



Assamalla kooli õpilased ja õpetajada



Assamalla koorejaam


SAVALDUMA KÜLA
1469. aastal on Savalduma küla esmamainitud Sanwaldum nimega, 1517. aastal Sauwaldum, 1637. aastal Sawwala nimega ja 1795. aastal Sawando nimega. Ambla kihelkonnas on mitu Saviaugu ja Saueaugu talu. Ka Savaldumast on teada sinise saviga saueaugud. 1469. aastal koos Savaldumaga mainitud Rabajärv (Rapayerve) on praegune Savalduma järv ning küllap juba samal ajal eksisteerinud Rabajärve talu on Järve talu praeguses Kursi külas.
Külas asuvad Savalduma karstiala ja Savalduma järv ning Savalduma soo. Karstiala on tekkinud kagust piirava astangulise (4–5 m) paelava nõkku. Seal asub üle 60 karstilehtri ja -lohu. Suurvee ajal moodustub nõkku kuni 100-hektariline karstijärvik, mille sügavus on kuni 6 m. Karstiala veestub peamiselt Savalduma soost. Karstiala kaitseks moodustati 1978. aastal Savalduma karstikaitseala (pindala 180 ha), mida omakorda hõlmab 1992. aastal moodustatud  Pandivere veekaitseala. Soo pindala on 781 ha. Soo turbakihi paksus on kuni 6,5 m.
Savalduma karstiala asub ligi 3 km pikas kitsas, kohati lagedas, kohati põõsastunud nõos. Nõgu piirab loodest soo, kagust paelava, mis on ôhukese pinnakattega põllustatud. Paelava serval, vastu orgu ja karstiala on kuni 4-5 m kôrgune astang. Ka nõos on pinnakate kohati õhuke.
Nõo pôhjas Savalduma küla juures esineb üle 60 karstilehtri ja -lohu läbimõõduga 2-75 m ja sügavusega kuni 2,5 m. Mõnes lohus esineb Porkuni lademe lubjakivi paljandeid, avalõhe või pisike koopaava kõrgusega kuni 0,3 m. Leidub vannisarnaseid karstivorme. Seda ala kasutatakse karjamaana. Kurisuid on edelapoolses otsas. Neisse voolab Kursi soost väike oja.
Kevadeti, harva ka teistel aastaaegadel, ujutatakse Savalduma karstiala mõneks nädalaks üle. Moodustub pikk, enam kui 100 ha suurune ja 1,7 m sügavune Savalduma karstijärv, mis saab vee peamiselt Savalduma soost.
Suurvee ajal on järv kuni 6 m sügav. Vesi kaob sellest pikkamööda karstivormide kaudu maa alla. Enne kaob see põhjapoolsest "Eesjärvest", mis on madalam.
Savalduma karstiala lõunaosas, s.o. "Tagajärves" püsib vesi suuremal või vähemal alal aasta läbi, sest siia pumbatakse heitveed. Need reostavad looduslikku järve ja põhjavett, kuna vesi voolab astangu jalamil leiduvates kurisudes maa alla.
Savaldumas asuvad Savalduma pulmajalakad, need asuvad vana külatee servas, mis Aluperest Einmanni mõisa viib. Tänaseks on osa neist hävinud, tormides murdunud, seest tühjade tüvedega. Need võeti looduskaitse alla 1930. aastatel. Vanarahva juttude järgi on nad nõiduse läbi jalakateks muudetud pulma- ehk saajarong. Nimelt olevat peigmees hüljanud oma esimese pruudi, kes olnud küll ilus ja õilis, kuid vaene. Oma vanemate nõudmisel pidi ta naiseks võtma rikkama ja seisusekohasema tüdruku. Läinudki siis noormees oma uue pruudi ja pulmalistega Ambla kiriku laulatusele. Tagasi tulles sõitis pulmarong läbi Savalduma küla, järveäärset teed mööda. Pulmarongile tuli seal aga vastu hüljatud pruut, noormehe tõsiselt armastatu. Neiu tõstnud pulmarongi ees käed taeva poole ja sajatanud: “Kui sa tõesti armastad mind, nagu mina sind, saagu sina ja su saajalised, kogu pulmarong puudeks! Jäägu need puud igaveseks hoiatuseks tulevastele põlvedele, kes murravad truudust!” Ja samas muutunudki pulmarong kasvavateks jalakateks. Kokku oli neid üle 20. Nii on need jalakad seisnud sajandeid tummade moraalijutlustajatena.
Savaldumas kaitsealale kuuluva “Surnumäe” kohta, mida vanarahvas pidas vanaks matmispaigaks, kuhu maeti arvatavasti Põhjasõja ajal rootsi ja vene langenud sõdalasi, on järgmine rahvajutt või legend: “Surnumäele on maetud suur varandus. Selle matnud rootsi sõdalased, kuna pole saanud kaasa viia. Maetud selleks, et hiljem tulla järele. Kuna rootslased sõja kaotasid ja varanduse matjad hukkusid, siis jäigi rahapada Surnumäele.”
Savalduma Kukelinnas elas Mari Kabral, keda kutsuti ka külatargaks. Elas üksi nn. Kabrali saunas. Mari oli küla ämmaemandaks, kes pea kõik külas sündinud lapsed 1910-1940 oli vastu võtnud. Mari tundis ravimtaimi, kogus neid varuks ja jagas külarahvale. Käis ka peredes kodu- ja lapsehoidjaks. Oskas vanu rahvalaule ja –jutte.
Mari oli hoolas seene- ja marjakorjaja, tõi neid Savalduma rabast. Taludest sai tasuks toidukraami. Talunaised ei julgenud rabas käia, kartsid rästikuid, aga Mari ussisõnad peletanud ussid temast eemale.
Savalduma külas elab aastal 2016 kokku 34 elanikku.



Savalduma karstikaitseala


NAISTEVÄLJA KÜLA
Naistevälja küla on mainitud esmakordselt 1379. aastal ning tema nimi on olnud Naystenvilghe, 1637. a. Naystawelli, 1711. a. Naisteweljalt. Küla on rahvasuus nimetatud ka Järvajõe ning Välja (1726 Welli, 1958 Välja) külaks. Osalt kuulus Väike-Maarja kihelkonda. Ühe jutu järgi saanud küla omale nime, kui küla mehed ühes kauges sõjas kõik surma saanud, naised aga hakanud põldu harima. Rahvasuus kutsutakse küla ka Neitsiväljaks või Neitsinurmeks.
Naistevälja põlistalud on välja ostetud omaaegse Järvajõe rüütlimõisa maadest, mis alates 1839. aastast oli Porkuni mõisa kaasmõis. Küla jääb Ambla kihelkonna territooriumile, kuid osa külarahvast oli Väike-Maarja koguduse liikmed. Hiilgeajal oli külas 37 majapidamist.
Naistevälja külas kultuuriliseks keskuseks ja lahutamatuks osaks külakogukonnast oli saja nelja aasta jooksul Järvajõe Algkool (1856 - suleti 1. 09. 1960). Selles aja jooksul oli koolil vähemalt 22 õpetajat, kes kõik olid isiksused, kes oskasid ja suutsid noortele eluks õpetlikku kaasa anda. Omaette koolihoone ehitati Järvajõe Algkoolile (ilmselt 1870), mis läks maksma 501 rubla 5 kopikat, millest 100 rubla tuli kohalike inimeste annetustest. Koolile oli antud valla poolt rendile ka 36 tessatiini maad, mille renditasuks arvestas vald aastas sada rubla, kuid seda õpetajalt sisse ei kasseeritud, vaid see oli koolmeistrile lisatasuks tema rahapalgale. 1908. a. ehitati uus koolihoone Järvajõe Algkoolile. 1925. aastal ehitati Järvajõe koolile kõrvalhoone, mis 1936. aastal läbis kapitaalse remondi, mille käigus sai kool uue katuse.
Juba 1929 asutati Naistevälja külas Põllumeeste Kogu. 18.-19.02. 1929 võtsid Naistevälja küla Põllumeeste Kogu esindajad (A. Sepman, H.Roosmann, E. Uudemets) osa VI üleriigilisest Põllumeeste Kongressist Tallinnas. 23. 05. 1923 asutati Naistevälja külas masina-rehepeksuühistu (Naistevälja Masinatarvitajate Ühisus), mis toimis kuni 1937. aastani. Masinaühistu omas lokomobiili "Marshal" (osteti 1922), rehepeksumasinat Floter (osteti 1922), sindlimasinat (osteti 1923), servikkividega jahuveskit (osteti 1923) ja turbapurustajat. 1937 loodi Naistevälja-Järvajõe Masinatarvitajate Ühing Järvamaal, mis eksisteeris kuni nõukogude võim selle sund likvideeris faktiliselt alles peale teist maailmasõda. Ühistule osteti 1937 uus Rootsi rehepeksumasin "Munktells" ja traktor "Fordson" (võetud pangalaen kustutati ühistu poolt 1937-1939). Naistevälja külas oli Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu Salk (10-15 liiget külaelanikest), pritsimeeste salgal oli küla rahva poolt ostetud hobuvankriga veetav tuletõrjeprits. Naistevälja küla ehteks oli kuni 1947. aastani mäeveerul seisnud hollandi tüüpi puust tuuleveski, mis teise maailmasõja järel vist õnnetu tulekasutuse tõttu hävis. Naistevälja külas on ikka olnud ettevõtlike inimessi, kuid vahel pole nende ettevõtmised päris edukad olnud: nii prooviti ühes talus panna käima koorekompvekkide- ja limonaadi tootmist (selleks võetud suured pangalaenud viisid talu pankrotti).
Naistevälja küla Juhani taluga on seotud Eesti Vabariigi kaitseminister 1994-1995 ja Eesti Vabariigi kaitseväe sõjaväediplomaat Enn Tupp (sünd. 1941), kelle tädi oli Juhani talu peremehe Valter Jervmanni (alates 1939 Järvelaid) naine Meeta (sünd. Tupp). 1958-1960 ja 1966 suved veetis Enn Tupp just Naistevälja külas Juhani talus, kus oli talu perenaiste vanaperemehe Mart Jervmanni tütarde Anna ja Maali Jervmanni hoole all.
1948. aastal toimus Naisteväljal sundkollektiviseerimine ja sündis kolhoos, kus esimeseks esimeheks pandi nooruke Helmuth Aasa, kes oli just isa surma järel saanud Naistevälja küla Veski talu peremeheks. Hiljem sai sellest kolhoosist Põdrangu sovhoosi osakond, seda suure majandi osakonda juhtis kuni pensioneerumiseni oma küla mees H. Aasa ja hiljem juba sovhoosi viimases faasis tema poeg Tiit Aasa. Helmuth Aasa oskas kolhoosi-sovhoosiametites mõelda oma külale ja ei kartnud ise näiteks külateed siledaks hööveldada- või midagi muud küla heakorra heaks teha.
Tänapäeval, aastal 2016 elab Naistevälja külas 32 inimest.



Hobuvanker Naistevälja külas


PIISUPI KÜLA
Piisupi küla mainitakse esmakordselt 1583. aastal Piszep-Jecki nimega, 1586 on mainitud küla nimeks Piszepecke ja 1796. a. Pisop. Küla asub Valgejõe kaldal endistes Tallinna piiskopi valdustes ja ilmselt on nii jõgi kui ka küla 16. sajandil kandnud Piiskopijõe nime. Piisupiga liideti 1977. aastal Laiamäe küla. Külas on Piiskopimägi, mis olevat nime saanud sellest, et sinna olevat maetud Porkuni linnuse asutaja piiskop Simon von der Borch.
Piisupi asub Pandivere kõrgustikul. Tänu sellele on ka Piisupi maastik künklik ning seal asub ka erinevaid veekogusid. Piisupil asub Piisupi järv, mis suviti ära kuivab, kuna see on isoleeritud teistest veekogudest ning selles ei asu allikaid. Piisupilt voolab läbi ka Valgejõgi ning seal asub ka allikas, mis suubub Valgejõkke. Samuti on ka Piisupil oja. Piisupi küngaste vahel asub ka suur soine ala, mis on vana Valgejõe põhi ehk Valgejõe org. Valgejõgi olla kunagi olnud laevatatav ning seepärast rajas ka Tallinna piiskop Simon von der Borch kõrval asuvasse külla Porkuni, oma linnuse. Linnus hävitati Liivi sõja ajal.
Piisupi lähedal metsas asub seitse-kaheksa väikest järve, millest üks kannab ka Piisupi järve nime. Järvedes on vett suurvee ajal, suveks need aga kuivavad. Tegemist on Porkuni-Lemmküla järvestikuga, mis on kuni viis kilomeetrit Porkunist põhja poole ulatuv, üldjoontes põhja- lõunasuunaline järvede ahel.


Uus Eesti, 9. oktoober 1936. a. kirjutab järgmise loo:
Virumaal on tänavu tehtud rida avastusi ja leidusi muinasteaduse valdkonda kuuluvaist asjust. Huvitavam on viimane, mis neil päevil sai teatavaks. Nimelt avastati Porkuni v. Piisupi külas asuva talupidaja Jüri Tahti karjatalli vundamendis end. piiskopilossi vapp. Vapp on müüritud seina kaks aastat tagasi, kui talupidaja ehitas uue talli. Vapp kujutab endast umbes 40 sm. pikkust ja sama laia telliskivipaksust paetahvlit, milline müüri asetatult on ümbritsetud telliskividega ja igale möödaminejale kui tänava pool asuv on hästi silmapaistev. Paetahvlile on raiutud kolm tuvikest, nende kohal on midagi piiskopi mütsi taolist ja selle kohal väikene rist. Kahel pool äärtel on veel ristikujutusi keerukate ornamentidega. Vapikivi saamislugu on ka huvitav. Piisupi küla asub nimelt endisest Porkuni ordulossist umbes paar kilomeetrit eemal Porkuni järve suunduvate ojakeste piirkonnas. Küla nimi on nähtavasti tuletatud ka sõnast “piiskop”. Porkuni mõisniku poolt teostati aastat kuuskümmend tagasi Piisupi küla ja Porkuni mõisa vahel asuva soo kuivendamist. Kraavimistööde juures tuligi kivitahvel välja, mis äratas tähelepanu oma õigenurkse kujuga ja milliselt lähemal vaatlusel leiti kujutusi. Kivi viis enda juurde Piisupi põllupidaja Jakob Meelmann, kelle talu õuel kivi vedeles kümneid aastaid, kuni kaks aastat tagasi tema naaber Tahti hakkas endale ehitama uut karjatalli ja viiski kivi oma hoonele nurgakiviks. Porkuni loss, milline asutatud 1479. a., on saanud oma nime teatavasti oma asutajalt taanlasest piiskopilt Simon von der Borchist. Lossist on säilinud praeguseks vaid 8- kandiline väravatorn ja müüriosi. Lossil on olnud vanade ürikute andmetel välisküljel peale alaloleva väravatorni seitse tornitaolist eelehitust. Väravatorni küljes on olnud mälestuskivi, millisel asunud Borchi ja Tallinna piiskopkonna vapid. Tõenäoliselt on leitud vapis tegemist Borchi või siis piiskopkonna vapiga. Loodetavasti toimetatakse ta talliseinalt nüüd muuseumi, kui ajaloolise väärtusega muinsusese.

Piisupi külas levib ka Kalevipoja muistend: Kord kündnud Kalevipoeg Piisupi ja Saksi vahel Kullimäel. Tööga lõpule jõudnud, pannud ta saha vankrisse ja hakanud Assamalla poole sõitma. Teel tulnud vankril ratas alt ära ja läinud katki. Kalevipoeg visanud selle ühte järve, saha teise järve ja läinud ainult hobusega edasi. Nõnda saanud Sahkjärv ja Ratasjärv omale nime.
Nõukogude ajal asus Piisupis Põdrangu sovhoosi Järvajõe osakond. Peakontor oli siis Naisteväljal.
Piisupi külas elab 2016 aastal 48 inimest.



Piisupi järv


UUDEKÜLA
Uudeküla mainitakse esmakordselt 1564. aastal Usculle nimega, 1620. aastal Udekyl ja 1782. a. Udenkülla. Uudekülas asus mõis, mis eraldati Nõmmkülast 1769. aastal. Mõis oli olnud parun Ed. Julius Maydelli omanduses. Uudeküla mõis oli karjamõis. Pärast 1919. aastal vastuvõetud maaseadust ja Vabadusssõda müüdi Uudeküla mõisa maad talupoegadele. 19. sajandil kuulus Uudeküla Nõmmküla valla koosseisu Järvamaal. Järvamaa ja Virumaa piiriks oli Uudeküla lähedalt läbivoolav Valgejõgi. 1950. aastal nõukogude ajal asendati maakonnad rajoonidega. Uudeküla kuulus kõigepealt Väike – Maarja rajooni ja siis Rakvere rajooni  koosseisu. Eesti taasiseseisvumise järel oli Uudeküla üks Tamsalu valla küladest Lääne-Virumaal.
Uudeküla küla peeti vanasti omapäraseks ja ka kõige jumalavallatumaks külaks kihelkonnas. Eriline oli see küla kõigepealt seepärast, et siinsete elanike perekonnanimed olid tuletatud küla nimest: Uudeküla, Uudeküll, Uudeväli, Uudelinn, Uudevald, Uudelepp, Uudemets, Uudeberg. 20. sajandi esimesel poolel oli Uudeküla keskmise jõukusega küla. Esimese Eesti Valitsuse lõpuks oli külas 33 talupidamist kogupinnaga umbes 600 ha. Talude suurus ulatus 10 hektarist kuni 30 hektarini.  Suuremad talud olid Kubja, Kassaka, Jüri, Juhani ja Mardi. Majapidamised asusid küla keskel, vahetult ümber küla paiknesid põllud, nende taga talumetsad. Metsapind moodustas kolmandiku kuni poole talumaast. Külas oli kaks metsakasvatustalu – Pätsimäe ja Väljaotsa.  Peale selle oli kaks talu, mis olid tegelenud lubjapõletusega. Paemurru talu lubjaahi on päris hästi säilinud tänaseni.
Osa talumaju asus ja asub tänapäevalgi küla äärealadel ja küla läbivate maanteede ääres. Küla lõunaserval kõrgema künka otsas paiknes maakividest ehitatud suur tuuleveski. Veskil käidi vilja jahvatamas ka ümberkaudsetest küladest, sest mitte igas külas ei olnud veskeid. Uudeküla veskil sai teha leivajahu ja jahu loomasöödaks. Nisupüüli ja mannat käidi jahvatamas Amblas või Kadilas. Möldriks oli seal August Meinhart. Saale Seljamaa (Uudmäe), kes kasvas vanaema ja vanaisa Juhan Uudmäe juures Kubja talus, meenutab, et mölder oli muheda olemisega. Tüdruk pidi tihti käima küsimas, kas jahu on valmis, siis lubas mölder ikka veski ülemisel korrusel ära käia, seal oli huvitav ringi vaadata.
Külas tegutses masinaühistu. Masinaühistule muretseti ühiste jõududega hooajatöödeks vajalikud masinad, mida talupidaja üksi ei oleks jõudnud osta. Masinaid hoidsid korras külasepad Heinrich Tammark ja Aleksander Inno. Nemad rautasid ka hobuseid ja tegid vajalikke sepatöid. Uudeküla elanikud on tuntud olnud ka hea läbisaamise poolest. See avaldus näiteks küla ülesehitamisel peale suurt tulekahju juunis 1933. aastal, kui tuli hävitas paari tunniga viie talu 17 hoonet. 26 inimest jäi peavarjuta. Tapalt sõitis tuld kustutama tuletõrje erarongiga. Õnnetuse põhjustas tulega hooletu ümberkäimine. Ühiste jõududega püstitati paari aastaga uued ja nägusad hooned. Küla keskel oli kaev, mis ei saanud kunagi kuivaks, ka kõige kuumemal ja külmemal ajal. Aastal 1939/40 oli väga külm talv ja suurem osa küla kaevudest oli kuivanud, siis oli kaevu juures pidevalt järjekord, hobused regedega ja veenätsikud peal. Isegi Tamsalust tuldi vee järele.
Uudekülas Kassaka talu maadel kasvab Eesti jämedaim pihlakas, mille ümbermõõt on 2 m 45 cm. Kui Uudeküla ristist Lasila peale keerata, sealt veel 400 meetri edasi sõita, jõuabki puu juurde. Pihlaka tüve tuleb mõõta kahe inimese kätepaariga. Eesti Vabariigi ajal asus külas vaestemaja, seal on ka kalmistu. 1920. aastatel mõisa maadele tekkinud asundus liideti 1945. aastal külaga.
Tamsalu 6-kl algkool on tekkinud endisest Uudeküla vallakoolist mis oli asutatud 1868. aastal. 1909. a. on nimetatud vallakool ümber muudetud Nõmmküla 2-kl ministeeriumikooliks, mis töötanud 4 jaoga ja 42 õpilasega. Ehitatud ka uus koolimaja, mis ühes kooli avamisega 1909. a. õnnistatud. 1917. a. muudetud 6-kl rahvakooliks. 1920. a. asunud kool Tamsalu mõisa härrastemajja, kus avatud ka VII täiendusklass. Ruumid ei ole nõuetele vastanud, olnud pimedad ja kitsad. Et maja pealegi lagunemisel, siis viidi kool 1930/31. õppeaastal Uudeküla mõisa härrastemajja üle, kus sellekohased ümberehitused tehti. 1934. aastal oli kooli juhatajaks H. Turbo.
Aastal 2016 elab Uudekülas 104 inimest.



Uudeküla mõis


ALUPERE KÜLA
Alupere küla mainitakse esmakordselt 1564. aastal Alleuer nimega, 1688. a. Allopere. Alupere küla kuulus varem Porkuni, hiljemalt aastast 1782 Põdrangu mõisa alla. Algse Alupere küla tuumik Nõmmküla ja Savalduma vahel liideti 1977. aastal Savalduma külaga ning Alupere nimi nihkus idas Naistevälja ja Savalduma vahelisele hajatalude alale raudtee ümbruses.
Aluperes möldrist venna pool veetis 19. sajandi 90- ndatest aastatest alates oma suvepuhkused kirjanik ja publitsist Otto Münther (1864 -1929). O. Münther töötas õpetajana ja ajakirjanikuna töölislehtede toimetustes, avaldas novelle.
Aluperes elas ta pidevalt alates 1925. aastast. Ta suri Karja-Hansu talus ja maeti lähedal asuvale Uudeküla kalmistule.
Eesti Vabariigi ajal oli külas meierei, 1930. aastal alustas tegevust perenaiste selts, tegutses Alupere “Nurga” puhkpillide orkester J. Järve juhendamisel ning töötas postiagentuur, mis viidi 1931. aastal Nõmmküla peatuskohta üle.
Maa Hääl, 3. märts 1934 kirjutab Alupere küla kui “Kolme Jaani küla” meestest järgmist:
Aluperest. „Kolme Jaani küla" on see sellepärast, et seal peale kolme kange Jaani kedagi palju enam polegi. Esimene ja kõige kangem on Jaan Luuk, wallawanem, s. t. külawanem ja pururikas mees. Sõitis omal ajal neljahobuse tõllas, et las tüdrukud waatawad, kuidas üks peigmees sõidab. Naist Jaan siiski ei leidnud ja on weel praegugi wanapoiss. Teine, Jaan Plooman on Luugi naaber ja wõistleja. Ta ehitas omale kiwist karjalaudad nagu kiriku, ja kardab nüüd, et pikne wõiks need põlema lüüa. Muidu on ta mõistlik mees, aga kui napsu saab, no, siis juba Jaani wastu keegi ei saa. Kolmas, Jaan Meski on weel alles noor, kuid küllap temastki saab teistele Jaanidele wõrdne mees, juba nüüd “õpetab” ta wahel isat. Igatepidi hakkaja mees Aluperes on weel Eduard Einpaul, kellel töö tagajärjed näha rabas, kus maailmatu larakas uut põldu, ja lapsi on tal ka terwe kari. Alupere ainukene pops on Hendrik Münther, kadunud kirjaniku Otto H. Müntheri wend. Hendrik on suur muusikamees ja wanasti juhatas ta pasunakoori. Nüüd on aga kõik hambad suust läinud, mispärast ei puhu enam pasunat, waid nohiseb niisama omaette.
2016. aastal elas Alupere külas 7 inimest.



Otto Heinrich Münther Alupere külast


KOIDUKÜLA
Koiduküla tekkis, kui Assamalla küla talud 1884. aastal kruntideks mõõdeti, mistõttu osa Assamalla talupoegi pidi siirduma ääremaadele. Varem olid seal Assamalla saunad. Koidu küla oli kuni 1977. aastani, seejärel kuni 1998. aastani ametlikult Kullenga küla osa. Küla sai oma nime sellest, et ta asus Assamallast koidu poole, s.o. idas. Nime fikseerimine vallakirjades on toimunud 1925. aasta paiku.
Koiduküla kohta on säilinud Kalevipoja legend: Assamallast idas, Koiduküla põhjaotsas Palgimetsa metsa edelaserval Voldemar Panso vanaisale kuulunud Otsa talu põllul on üks suur Kalevipoja poolt huntide pihta heidetud kivi. Kalevipoja hobune old Palgimetsas söömas. Hundid tulid kallale. Kalevipoeg loopinud huntide pihta kive. Üks kukkunud siis Nurmetu raja metsa.
Virumaa Teataja, 5. detsember 1938 kirjutab tublidest Koiduküla meestest järgmist: Assamalla küla tuntumate meistrimeeste töö tulemustest. Üheks nimekamaks meheks sellel alal on Assamalla n. n. Koidukülas elunew „Pärtli" talu noorperemees Artur Luht. „Pärtlile" minnes annab esimese tunnistuse talus elawatest meistrimeestest juba talu tugew õuewäraw, milline warustatud praktilise seadega wärawa automaatseks sulgemiseks. Kuna talu hoonestik on juba aastaid enam-wähem lõplikult wäljaehitatud ning ei waja peale jookswa remondi suuremat tööd, on ka noorperemehel jätkunud suuremal määral aega kodukaunistamiseks ning mugandamiseks kui mõnel teisel perepojal. Astudes tuppa näitab noorperemees lihtsalt käega ja ütleb, et kõik, mis siin näete, on oma tehtud. Ja näha on siin üsna paljugi: kaks tuba täis moodsaimat mööblit ja teistes ruumides weel küllaldaselt lihtsamat. Mees ise hindab 2 toa sisustust tagasihoidlikult 500- 600 kroonile, kuid asjade tõeline hind wõiks olla kaugelt suurem. Wäärtuslikumaks üksikesemeks osutub suur, moodne, peegeluksega riidekapp, milline kuulub samas ühtlases stiilis hästi wäljatöötatud walge magamistoa üldsisustuse hulka. Kõige rohkem olnud aga peamurdmist diiwani walmistamisel. Peamisteks õpetajateks olnud siin ärimehed, kelledelt osteti materjal. Tähelepanu wäärib weel korralik kirjutuslaud, milline olnud esimeseks raskemaks tööks oma toa sisustamisel ja sellega nagu mõneks meistrieksamiks. Kuid selgub, et noorperemehe töö ei piirdu ainu-üksi mööbliga, millest ainult üksikud suuremad esemed siin nimetatud, waid oma tehtud on ka maja uksed ja aknaraamid ning korteris tehtud maalri- ja tapitseerimistöö. Samuti hakkab silma tema töötulemusi igalpool talu kuuris wõi aidas ja õuel, siin wõiks eriti mainida mitut paari häid suuski, oma konstrueeritud ja walmistatud lintsaagi, hööwelpinki ja palju muud. Kuna ka talu wanaperemees on läbi ja läbi meistrimees, siis nagu selgub õuel ringi waadates, pole kogu talus midagi wõõraste tehtud. Edasi minnes teistesse Koiduküla taludesse, selgub et sealgi pole meestele kirwe ja sae käsitamine wõõras ega hööwelpink riist, mis kusagil nurgas tulutult kõduneb. Üks ehitab hooneid, teine wärwib neid, kolmas teeb juba mööblit wõi koguni lihtsamaid põllutöömasinaid. Nii on seal noorperemehed Woldemar Soom ja Artur Wall peale hoonete ehitamise ja mööbli walmistanud kumbki omale harjadega laialtkülwimasinad, millised olewat palju paremadki wastawatest müügilolevatest wabrikutoodetest.
Külas ei ela 2016. aasta seisuga mitte ühtegi inimest.


PÕDRANGU KÜLA
Põdrangu küla esmamainimine on olnud 1536. aastal Poddernysse külana, 1540.a. Podernase nimega küla, 1583. a. Pöddernis aga juba mõisana ja 1732. a. Pödrango. 1586. a. on olnud veel mõis ja küla, 1725-1726. a. küla enam ei olnud. 1920. aastatel tekkis asundus, mille kõrvale hiljem tekkis mõisasüdamest asund. 1977. aastal ühendati mõlemad külaks.
Põdrangu vallakooli kohta on 1880. aastast teada järgmised andmed: Kool asub Eestimaa Kubermangus, Viru kreisis, Põdrangu vallas Loksa külas, on vallakool, mida peab üleval vald ja mõis. Kool on asutatud 1849. aastal. Koolis käivad nii poisid kui tüdrukud, tundidesse tullakse kodust ning koolimaksu ei võeta. Kool on 1- klassiline, õpetus on kolmes jaos. Kool algab 15. oktoobril ja lõpeb 15. aprillil, õppetöö käib eesti keeles. Koolis käsitööd ja põlluharimist ei õpetata, küll aga koorilaulu. Koolis käib 22 poissi ja 20 tüdrukut. Usutunnistuse järgi on kõik luteri usku. Vanemate seisus on talupojad. Kool asub omas puust ehitatud majas ja on kooli jaoks valla poolt ehitatud.
Põdrangul tegutses veel 1930. aastal Põdrangu Põllumeeste kogu laulukoor, mis oli asutatud 1870. aastal. 1930. aastal oli koorijuht O. Grüntal. Põdrangul asus algkool, 1934. aastal oli koolijuhatajaks Johannes Grüntal. 1933. aastal loodi Põdrangu kartuliühing, tegutses Põllumeeste kogu, mille esimees oli Arnold Mathiesen.
Nõukogude perioodil loodi külla Põdrangu sovhoos.
Põdrangu külas elab 2016. aastal 67 inimest.



Põdrangu mõisa viinavabrik Põdrangu külas



Põdrangu algkool


LOKSA KÜLA
16. sajandil ( 1564) on mainitud kohta Locksza nimega, 1591. a. Loxi külana ja 1726 .a. Loxa küla Porkuni mõisa järgi. 1977-1997 oli ametlikult Loksaküla nime all, et eristuda teistest samanimelistest kohtadest.
Aastal 2016 oli külas 33 elanikku.
Loksal asub vennashaud. 21.09.1944 II Maailmasõja lõpul leidis aset üks verisemaid lahinguid, kus 2-tunnise sõjategevuse tagajärjel langes ligi 600 meest. Loksa lahing oli üks kolmest Eestis aset leidnud “vennatapulahingust”, kus eestlased võitlesid nii Saksa kui ka Nõukogude poolel. Korpusemehed maeti Loksa külla, leegionärid kolme erinevasse hauda.
Vennashaud on punasest graniidist mälestussammas, mille peal on kiri: ”Igavene au kangelastele, kes on langenud lahingus meie kodumaa vabaduse ja iseseisvuse eest 1941-1945.” Sama tekst on ka vene keeles. Vennashauda on maetud 8. Eesti Laskurkorpuse 249. Eesti laskurdiviisi 925. laskurpolgu võitlejad, kokku 72 võitlejat, kelle isikud on tuvastatud ja 8 tundmatut võitlejat. Vennashaud avati 29.05.1965. 1985 aasta kevadel vennaskalmistu rekonstrueeriti ning paigaldati uued nimetahvlid.
Samal päeval, 29.05.1965. avati ka Loksa külas mälestuskivi lahinguvälja asupaigas. Lahing toimus 21.09.1944 Punaarmee 8. Laskurkorpuse 249. Eesti laskurdiviisi ja Sinimägedest taanduvate Saksa armee (Eesti vabatahtlikud 20. SS-diviisist ehk Eesti Leegionist ja piirikaitserügemendid) vahel. Mälestuskivile asetatud tahvlil oli tekst: ”Lahinguga  siinsetel põldudel ja metsades 21.IX 1944. a. murdis Nõukogude armee 8. laskurkorpuse 249. diviis Saksa faschistlike väeosade tõsise vastupanu Eesti mandril.”
Kivi asetati kohale, kus oli asunud lahingu ajal 925. laskurpolgu staap. 1992. aasta 9. mail uuendati tahvlit. Tahvel ise oli vana, ainult tekst raiuti uus. Nüüd seisab tahvlil kiri: “Porkuni lahinguväli. Siin toimus 21.09.1944 okupatsioonivägedes teeninud eestlaste vennatapulahing.”
Sakslaste poolel sõdinud maeti kolme ühishauda:
Aadurahva talu heinaküüni lähedal - 73 hukkunut.
Porkuni-Sauevälja teel Rebase talu juures - 125 hukkunut.
Rebase talu juurest mõnisada meetrit Sauevälja poole - 73 hukkunut.
Saueväljal on hukkunute ja sinna maetute ühishaua juures rist ja mälestuskivi tekstiga: “Aeg sangareid ei unusta. 21.09.1944.” Lisaks oli ka mitmeid üksikmatmisi. Osad neist on tänaseks Vistlasse ümber maetud.



Loksa lahinguväli



Loksa lahinguväli



Loksa vennashaud



Loksa vennashaud


SÄÄSE ALEVIK
Sääset on mainitud alles 1923. aastal. Alevik on tekkinud Sauvälja küla Sääse talust, mille David Julius Limberg ostis 1870. aasta paiku Põdrangu mõisnikult. Maatükkide juurde ostmisega moodustus suurtalu, millele rahvas pani nimeks Sääsemõisa. Limbergil oli ka lubjatehas ja pärast II Maailmasõda loodi Sääsele Põdrangu sovhoosi osakond. 1970. aastatel on nimekirjas Sääse asundina, mis 1977. a. nimetati alevikuks.
Asulas on endise Põdrangu sovhoosi peahoone (1974–75) ja linnukasvatuskeskus (Tamsalu linnuvabrik). Huviväärne on ka eramuks ümberehitatud, juugendstiilis endine härrastemaja (1912–13). Nüüdse aleviku kohal olid 19. sajandil Tamsalu mõisa Sääse karjamõis (Arkly) ja Sääse saunaküla. Dawid Julius Limbergi (1845-1913) peetakse Tamsalu lubjatööstuse rajajaks. Tema haldas XX sajandi algupoolel ka Kaarma ja Sääse mõisaid. Ehkki Tamsalu mõis rajati juba keskajal (esimesed teated pärinevad 1512. aastast), jäi see järgnevatel sajanditel vähese põllumaaga mõisakeseks, kus elanikke oli alla saja. Mõnda aega oli Tamsalu ühiste omanike kaudu seotud Moe mõisaga. Ka iseloomustab Tamsalu mõisa sage omanike vahetus. 19. sajandi jooksul nimetatakse valdajatena von Löwensterne, von Wendriche, von Harpesid. 20. sajandi algupoole kuulus mõis Elisabeth Ueksküll-Güldenbandtile, kes ise elas Riias, 1898. aastast elas mõisas aga rentnik Motitz Ueksküll-Güldenbandt. Peale Sääse abimõisa nimetatakse Tamsalul veel tol perioodil Händliku karjamõisa. Sääse karjamõis oli pigem suvemõis, mis kandis esindusfunktsiooni. Sellele viitab säilinud hoonestus – elumaja, kelder, abihoone (tõenäoliselt tall-tõllakuur + ait), eelkõige aga mõisamaja esinduslik arhitektuur, mille autoriks loetakse tuntud Tallinna arhitekti E. Kühnerti.
Sääsel asub praegu Tamsalu valla hooldekodu ja Tamsalu lasteaia Krõll üks osakond.
Sääse alevikus oli 2016. aastal 391 elanikku.



Sääse mõis


Endine EINMANNI mõis ja asundus
Esimesed teated Einmanni mõisast (saksa k Korps) pärinevad 1449. aastast. Tollase omaniku Hans Korpsi järgi on ta saanud oma saksakeelse nime. Puidust varaklassitsistlik ühekorruseline mõisahoone on valminud 1820. aasta paiku, olles Eesti üks stiilsemaid puitklassitsismi esindajaid. Hoone fassaadi keskosas paikneb nelja sambaga portikus, millel on kolmnurkfrontoon. Nii frontooni kui ka räästakarniisi kaunistab hammaslõige.
Ait ja tall-tõllakuur ei ääristanud Einmannis mitte peahoone esist väljakut, nagu tavaliselt, vaid peahoone taga olnud väljakut. Mõlemil neist olid kuue rühmitatud sambaga klassitsistlikud portikused. Hilisematest ehitistest on väärtuslikum mõisakompleksi idaservas paiknev historitsistlik viinavabrik.
Peahoone on säilinud, kuigi üsna viletsas seisus; ta on näiteks kaotanud portikuse kaks äärmist sammast. Ait- ja tall-tõllakuur on säilinud, kuid lagunenud kujul, tall-tõllakuur on kaotanud oma sammasportikuse. Kaasajal on mõisakompleks eraomanduses, mis asub Kursi külas.
Ajalooline traditsioon Einmanni kooli kohta: Einmanni algkool, endine samanimeline vallakool on asutatud 1839. aastal. Esimene koolimaja asund Kodekülas. Nimetatud kooli käind Einmanni mõis ühes moonakülaga, Kerguta, Kodeküla ja Savalduma küla. Viimane küla asus koolimajast eemal umbes 9 versta. 1881. a. ehitatud uus koolimaja Kerguta külla. Nüüd jäänd Savalduma lastel ainult 5 versta kooli minna. Talvel tekitanud seegi väikestele lastele palju raskust.
1869. a. oli koolimeistrile maksetav tasu, nagu selgub valla volikogu protokollist, järgmine:
„Koolmeistrile Wallalaste kolitamisse eest palka Igga Tallukohha päwa pealt 1 karnits rukkid (päiwi on 178 päwa ja karnitsad).
Se palk on mis saab makstud 2 Tsetwert 6 Tsetwerik 2 karnits rukkid. Sedda mis enne said makstud lubbasid wollimehhed ikka maksta. Se on küinalde rahha 7 Rubl. 60 kopp. 12 ½ sülda puid, 3 Rubla kolilaste pabberi krifle-sulge tarwis, koolmeistrile wel 10 [leisikat] heinu koha pealt juure.”
Vanemaist õpetajaist mäletab rahvas Jüri Nugist (1879–1884), kellega vald olnud alatasa tülis ja isegi kohut käinud ja kellele tehakse väga palju etteheiteid.  Kuni 1886. aastani olnud koolilaste tahvled, krihvled ja suled valla poolt; peale selle toetand vald ainult vaesemaid. Peale koolimaade tarvitamise saand tol ajal koolimeister rahapalgaks 52 rbl vallast ja 52 rubla mõisast. Järgmised õpetajad olnud Preem; Jaan Viikmann – 17 aastat; Johannes Wehik 4 aastat ja 1909. aastast Jakob Landberg. Landbergi sõjas olles olnud asetäitjaks Weldbach, Olga Kull, Selta Liblik ja Linda Laura.
1918. a. avati koolile 4. klass, 1922 – 5. klass, 1923 – 6. klass. Praegu asub kool endises Kuie mõisa härrastemajas. Õpilaste arv kõigub 150 ümber; õpetajaid on 6.



Einmanni mõisa viinavabrik Kursi külas



Einmanni mõis



Einmanni pritsikuur



Einmanni kooli tunnistus 1920-1921 õa



Einamanni mõisnik Carl Wilhelm Ernst von Stackelberg